Arizona - 22. märts

Tänane päev jätkus turistitamisega. Hommikul ärkasime hotellis üles, sõime sisse hommikusöögi ja kütsime juba enne kella üheksat rajale. Hommikusöögi juures oli huvipakkuv aspekt, et seal sai endale vahvleid küpsetada selle juurde: tainaautomaadist lasid endale topsitäie tainast, valasid kuumale rauale, keerasid korra ringi ning kahe ja poole minuti pärast oli vahvel käes. Kuigi muu hommikusöök oli natuke „meh“, siis sellest piisas, et päeva hea tujuga alustada.

Esimene peatuspaik oli Walnut Canyon – mis oli väga maaliline kant kaljude vahel, kaljudesse olid kunagi indiaanlased endile pesad sisustanud. Ja tõe huvides tuleb mainida, et see meeldis mulle isegi rohkem kui Suur Kanjon. Viimane on tõesti lihtsalt liiga suur, et hoomata – kuigi ta kahtlemata on muljetavaldavam jne. Walnut Canyon see-eest on lihtsalt ilus ja kompaktne. Ja samuti muljetavaldav, arusaadavates mõõtmetes.

Vaade Walnut Canyonile

Mäe sisse sisustatud eluasemed

Eluasemed lähivaates: mis nii viga ehitada, kui katuse pärast pole vaja muret tunda

Ilm kusjuures oli seal selline, et meil oli hea meel, et olime tõhusamad riided kaasa võtnud: mäe peal (ca 2600 m üle merepinna) oli vast ca 15 kraadi sooja ja vinged tuuleiilid.

Päikeseprillid + jope oli suhteliselt mõistlik kombinatsioon

Üks papi küsis meilt, et kas me tahame pilt kanjoni taustal. Täiesti omaalgatuslikult (inimesed on siin tõesti sõbralikud). Me siis tahtsime

Edasi sõitsime Barringeri meteoriidikraatri juurde, mis on tuntud selle poolest, et see on üks kõige paremini säilinud meteoriidikraatreid. Meteoriit, mis selle tekitas oli suhteliselt väike (50-meetrine), aga ta tuli suht hea kiiruse ja nurgaga vastu maad ja jättis järgi augu, mille läbimõõt oli natuk üle miili ja sügavus praegu 550 jalga (ca 180 m) – algselt pidi olema olnud 700 jalga, aga 50 000 aasta jooksul on sinna mõnevõrra pahna sisse kandunud. Lisaks niisama ilus olemisele kasutati seda kraatrit USA esimeste astronautide treenimisel.

Maarja uudistamas Apollo mooduli treeningvarianti

Meil veel vedas selles suhtes, et sattusime sinna täpselt selleks ajaks, kui algas giidiga tuur ning hea meel on kuulata inimest, kes teab, mida ta räägib ja teeb seda entusiastlikult. Lisaks igasugusele astronoomilis-geoloogilisele jutule valgustas ta meid ka selles suhtes, kuidas seda kraatrit uuriti ja mis sellega kaasnes: nt. et algul arvati, et tegu on vulkaanikraatriga, aga Barringer, kes oli geoloog, jagas ära et see peab olema meteoriidikraater ja siis hankis maalapid, kavatsusega hakata kraatri põhjast kaevama, et meteoriit kätte saada, mis tema teada seal pidi olema. Tõsi, see ei olnud paraku võimalik, kuna need asjad põhimõtteliselt plahvatavad – aga toona seda ju ei teatud. Ja et hiljem mingid kohalikud farmerid ostsid ära ümbritseva maa ja tegid seda üliodavalt, ning hakkasid seal pidama lehmi, et ei peaks maamaksu maksma (põllumajanduslik kasutamine, kuigi maa ise väga lehmapidamist ei soodusta) ning tegid kuidagi Barringeri perekonnaga diili kraatri majandamise üle, ning kui sealt tõmmati mööda Route-66, sündiski hea äri. Ja muud sellist huvitavat.

Kraater

Järgmiseks sammuks võtsime kivistunud metsa (Petrified Forest) – mis põhimõtteliselt kujutas endast kristalliseerunud puutüvesid. Nagu Siim seletas (ta on geoloog, nii et võib eeldada, et ta valdab antud teemat), siis tõenäoliselt sündis see nii, et puud maeti kiires korras vulkaanilise tuha alla ja järgnevate protsesside käigus asendas see puu struktuuri. Või midagi sellist (ma kuulasin poole kõrvaga). 

Kivistunud mets: need asjad näevad tõesti välja nagu puutükid ja antud koht meenutas puulõhkumisplatsi.

Üks selline puutüvi pooleks saetult ja lihvitult - sealsamas kõrval olevas muuseumis

Kohapeal oli ka muuseum, kus oli eksponeeritud erinevaid tolle kandi sauruste luukeresid ja makette ja muud sarnast. Ning muuseumitöötaja juhtis meie tähelepanu ekspositsioonis olevatele koproliitidele ning arvas, et tegi meile teene, et me võime nüüd vanduda oma emade kuuldes, nii et nood ei saa midagi aru. Ma küll avaldasin kahtlust, et meie emad on selleks liiga kõrgelt haritud, aga noh, tänud sellegipoolest. Muide, Luksile meeldejätmiseks:  dinosõnnikut sai osta muuseumist, mis oli meteoriidikraatri juures.

Lisaks sellele oli muuseumis ka luukerede makette erinevatest sealkandist leitud sauruste kujudest. See väike käkk esiplaanil oleva seljas on pisike ja armas lendsaurus.

Kuigi algul oli plaanis veel üht Metsiku Lääne stiilis turistilõksu külastada, siis see jäi ära proosalisel põhjusel: me ei leidnud seda üles: me teadsime ainult linna, kus ta olema pidi, aga muu info väljaselgitamine kuidagi ikaldus ja kuna kell ei olnud ka väga vähe, siis leidsime, et ei viitsi selle otsimisega enam tegeleda ning sõitsime tagasi staapi. Homme tõenäoliselt võtame turistitamist natuke rahulikumalt ja pigem lebotame. Aga näikse.