Vahepealne
eetrivaikus oli peamiselt tingitud kahest tegurist: esiteks taastusime kaks
päeva turistitamisest, mis tähendab, et väga palju ei teinud ning teiseks, veel
olulisemana, tabas meid vahepeal netikatkestus. Kusjuures kaks päeva ilma
netita elada ei olegi väga hirmuäratav…
Üleeile
kasutasime juhust ja tegime väikese grillipeo kanavarraste ja burgeritega.
Kaubandusvõrgus müüdavad burgerid olid igatahes parajat mammutimõõtu: hankisime
kamba peale (neli täis- ja kolm poolinimest) kolm burgerit, tegime need pooleks
ja ikka oli üks neist järgmiseks hommikuks säilinud.
Muidu kuskil
väga ei käinud, lihtsalt õhtul tekkis igatsus rämpstoidu järgi ja loivasime
Starbucksi. Rääkisime seal ühe daamiga paar sõna juttu, kes kurtis, et ta
töötab kodust ühele idaranniku firmale, mis tähendab, et ta peab sisuliselt
poolest ööst tööle hakkama ja on väga unine. Tundis siis huvi, kustkandist me
pärit oleme ja kui kuulis, et Eestist (ma ei mäletagi, kas me ütlesime Eestist
või Euroopast…), siis jutu jätkuks maksis meie joogid kinni. Nagu ta ütles,
siis lihtsalt selleks, et näidata, et ameeriklased on tegelikult toredad
inimesed – nad ikka tunduvad suht palju seda Trumpi-nimelist õnnetust põdevat.
Eile läksime
Tuulega kaasa vaatama, kuidas ta tööd teeb. No eestlastele ju ikka meeldib
vaadata teist inimest tööd tegemas. Selleks sõitsime Estrella mägedesse (45
minutit Los Angelese poole) ja vaatasime, kuidas tema ja ta tudeng
linnupesadest poegi välja tõstsid ja mõõtsid. Pärast paari pesa kaaperdasime
lapse ja läksime matkarajale – mis antud tingimustes: mägine, kitsas ja kivine
tee ning +30 kraadi – osutus suht korralikuks katsumuseks. Sestap veetsime õhtu
rahulikult basseinis logeledes ja ei teinud midagi.
 |
| Bioloogid ei lase linnupoegade ahistamisel end ühestki segajast heidutada |
 |
| Matkarada Estrella mägedes. Võib-olla ei olnud lapsevankriga sinna minek parim mõte.... |
 | ||
Peitepilt - leia sisalik (taas Estrella mäed)
|
Nagu on
kirjutatud Inglisillale otium recifit
vires – ehk siis puhkus taastab jõu. Täna läks jälle turistitamiseks,
käisime Lõuna-Arizonas sellises kohas nagu Kartchneri koopad. Tegemist on
selles suhtes väga huvitava asjaga, et need on avastatud üsna hilja – 1973.
aastal – ja pärast seda tüübid hoidsid seda veel 14 aastat salajas, kuni saadi
piisavalt hea taustatöö taha, et sellest looduskaitseala teha: muidu oleks
sisuliselt kindel olnud, et koobas oleks suht ära reostatud. Pilte kahjuks
sellest ei ole, kuna koopas neid teha ei lubatud ja ma ei viitsi ka selle nimel
guugeldada, aga värgid koobastes olid tõsiselt võimsad ja hoolimata sellest, et
sinna saamise eest tuli maksta 23$ näost, oli asi seda suhteliselt väärt.
Tagasiteel
saime osa veel ühest puht-ameerikalikust nähtusest – ehk siis liiklusummikust
kiirteel. Viimast kümmet miili läbisime ca tund aega ja kui autos poleks kaasas
olnud mängu „Black Stories“, oleks see vist suht närviline istumine olnud,
praegu oli lihtsalt „minor inconveniance“. Ning vasakul pool manas loojuv päike
taevasse mägede taustale täiesti fantastilisi värve…
 |
| Päikseloojang Lõuna-Arizonas - Tuul-Siim said selle ilusti purki püütud |
No comments:
Post a Comment