Superstition Mountains - 26. märts

Täna käisime kulda otsimas. Või midagi sinnapoole. Phoenixist natuke idas asuvad toreda nimega mäed – Superstition Mountains (mis puutub kohanimedesse, siis nad ongi siinkandis kohati natuke naljakad: New Mexicos, üsna Arizona piiri ääres, asub paik nimega Truth or Consequences) – kus on selle alaga varem tegeletud, praegu küll on see pigem oma tähtsuse kaotanud. 

Metsiku Lääne perioodil oli see kullaotsijate jaoks väga suure tõmbega paik, kerkisid mitmed asulad ja sündisid legendid. Kuulsaim neist oli legend Vanast Hollandlasest. Too oli reaalselt elanud kullaotsija Jacob Waltz – tõsi, rahvuselt küll sakslane – kes olevat leidnud rikkaliku leiukoha, mida ta kasutas ATMina (käis ja võttis, palju parasjagu vaja) ning mille asukoht olevat tema surmaga 1891. aastal kaotsi läinud. Ning mida tänini käivad inimesed mägedes otsimas – seni edutult. Kusjuures mul tekkis kiusatus uuesti lugeda lapsepõlves loetud raamatut "Raevuka oja org" - see ilmus sarjas "Seiklusjutte maalt ja merelt": ma ei mäleta enam eriti midagi, kuid mu sisetunne ütleb, et selle tegevus võis vabalt aset leida neissamustes Arizona mägedes, see kõik tundus kuidagi tuttavana. Ja üldse on praegu kiusatus lugeda veelkord hunnik raamatuid (alustades Winnetouga ja lõpetades millega iganes), et vaadata, kuidas kujutluspildid, mis selle taustale tekivad, end reaalsusega kohandavad. Enne siia tulekut ma arvasin, et Arizona on lihtsalt hunnik liiva ja kaktusi, aga selgub, et kaktuste suhtes ma väga ei eksinudki, kuid liiva on siin vähe (kivid ja tolm pigem) ning üldse on siin koos vähemalt kolm väga erinevat kanti: lõunaosa kivikõrb, põhjaosa platoo ning mäed nende vahel ja sees.

Ilmselgelt pole "seebikarp" sobilik kotkast lennult tabama. Aga see lind oli põhimõtteliselt esimene asi, mida autost väljudes kohtasime

See-eest tuvi oli märksa parem poseerija. Ei raatsinud söögikausist kaugemale tõmmata

Nagu ma juba ütlesin - kaktuseid jagub. Üks pisike eksemplar Maarjale taustaks

Küll aga on seda legendi ära kasutatud vähemalt kahe atraktsiooni jaoks: üks oli muuseum koos vabaõhupargiga, kus lisaks poolkohustuslikele matkaradadele oli juurde rajatud pisike „linnake“, milles demonstreeriti Metsiku Lääne elu erinevaid tahke (üks maja sepikojaga, teiseks kirik, kolmandaks vangla, neljandaks kaevandused jne.). Lisaks oli sinna ehitatud suur ja uhke mudelraudtee, mis illustreeris sealkandi linnade järk-järgulist arengut. Seal oli ka 60ndatel (ja vist ka natuke enne ning pärast) westernide filmimise keskus, millest on säilinud Elvis Presley’le pühendatud kirik (too oli kaasa löönud 1969. aasta vesternis Charro!) ja võllas. Kahjuks sinna üles ei lastud…

Tampimismasin - peksis maaki sisaldavat kivi jahuks, et kulda kätte saada. Muuseumis kommenteeriti, et kui sa selle tehnikuna elasid 35-seks, oli sul juba hästi läinud - põhiline ohukoht oli, et kui üht "tampi" oli vaja parandada, siis ega ülejäänud masinat ju seisma ei pandud, nii et ukerda siis nende paaritonniste pudrunuiade vahel...

Üks pilt mudelraudteest (Piirilinna areng 1880ndatest edasi)

Okastraadid. Selgub, et kõigest on võimalik teadust teha, isegi okastraadi tegemisest. Kohalikus muuseumis oli 10 stendi, kus igasühes 20 - 40 erinevat okastraadinäidist.

Jõu ja ilu numbrid sepikoja kõrval.

Lindprii tuli linna, et juukseid lõigata, aga jõudis juuksuriga kaubale, et too vaatab ka ta hambad üle (juuksur dubleeris ka hambaarstina). Atraktsioon oli siis selline, et "proovi mündiga lindprii lahtiste lõugade vahele sisse visata" (ehk siis põhimõtteliselt lõbus viis, et annetusi küsida). Mina ebaõnnestusin.

Sellest natuke eemal oli atraktsioon nimega Goldmine Ghosttown – mis idee poolest sarnanes eelnevaga, kuid oli rohkem kommertslik ja vähem akadeemiline/hariv. Kuigi nimi viitab kummituslinnale, oli tegelikkus siiski väga erinev: rahvast oli murdu ja tekkis raskusi autole koha leidmisega.

Seal oli loodud üks Metsiku Lääne külatänav vajalike asutustega ja kostümeeritud tegelastega + hunnik nännipoode + eraldi tasu eest atraktsioonid: rongisõit, gravitatsioonilift, kaevandustuur, kulla uhtumine jms. Lisaks mängiti seal täistundidel läbi retrovõtmes tulistamisstseen (spoiler alert: kõik said „surma“, va. tüüp, kes oli juba võllapostis, pael kaelas ja ootas poomist. Tema ei saanud surma, vaid pääses minema ja võttis minnes ka šerifi mütsi kaasa). 

Ghosttowni peatänav. Paremal saluun, kus me ka kiire eine tegime, vasakul bordell.

Mammutiburger. Ma loodan siiski, et liha oli veise oma, igatahes maitses hea. 

Hetk vabaõhunäidendist

Kui tolm oli hajunud, siis lamasid kõik surnult maas

Mõlemad kohad olid igatahes turistitamiseks väga toredad, nii et kui sinnakanti asja on, hüpake läbi! Meie jäime oma käiguga rahule, see oli võib-olla isegi veel parem, kui õhtusöögiks olnud porgandipirukas, mille Maarja ja Tuul kokku keerasid. J