Phoenix - 28.-29. märts

Meie kultuuri-spordi-puhkereis hakkab vaikselt lõpule lähenema. Ühest küljest on täitsa kahju, sest Arizona on tõesti huvitav koht – ja kui me lisame juurde kodumaised ilmauudised, siis tekib küll küsimus, et „milleks?“, teisest küljest on ilmselt juba suhteliselt õige aeg, kuna eriti ei viitsi tegevusi välja mõelda.

Eile käisime Phoenixist natuke lõunapool asuvas Casa Grandes varemeid vaatamas. Kohanimi tähendab tõlkes „suur maja“ ja see on tulnud üsna otseselt neistsamustest varemetest. Nimelt püstitasid hohokamid sinna mitmekorruselisi hooneid, suurimaid siiakanti ja kui 17. sajandil Eusebio Kino – sellise toreda nimega hispaania vaimulik – neid esimese eurooplasena nägi, andis ta kohale sellise nime. Tolleks ajaks olid need juba paarsada aastat maha jäetud olnud…

700-aastane "suur maja" tänapäevase varikatuse all varjul.

Müürid mingist kohalikust looduslikust segust, millel pidid suht betooni omadused olema

Mis hohokamidesse puutub, siis selgitati, et tegelikult on see tulnud sellise tüüpilise „eurooplased tundmatute rahvastega suhtlemas“ episoodi tagajärjel, et hispaanlased küsisid, et kes selle maja tegi ja said sarnase vastuse. Tegelikult pidi see tähendama „need, keda enam ei ole“ ja tänapäeva põliselanikud leiavad, et see pole väga viisakas nimetus nende esivanematele, kuna rahvas tegelikult ei kadunud ära, vaid sobitus paremini elutingimustega. Point siis selles, et ühest küljest sai neid liiga palju, teisest küljest tulid põuad ja uputused, mis hävitasid irrigatsioonikanalid ja neil polnud enam võimalik elada suures puntras üheskoos. Seega hargneti väiksemate salkade kaupa laiali. Ja seega nad ei ole rahul, et rahvast hohokamideks nimetatakse, kuid lepivad sellega, et tegu on hohokami kultuuriga.

Maarja ukseava kõrval. Need hoiti üldiselt väikestena, et õhku vähem liiguks ja jahedus säiliks

Üldiselt väga sügavat muljet see siiski ei jätnud – võib-olla teatava küllastumuse tagajärjel. Otseselt midagi väga viga ei olnud, aga midagi väga vapustavat see ka ei pakkunud. Giid oli küll entusiastlik, kuid tundus, et ta siiski väga hästi teemat ei vallanud (erinevalt nt. meteoriidikraatri giidist) ning korvas seda selliste „onu-Heino-naljadega“. Nii et kui keegi siiakanti satub, siis võib sealt läbi käia küll, aga mitte põhiatraktsioonina, vaid kui see peaks tee peale jääma.

Õhtul võtsime taas ette selle väikese kodulähedase mägiraja, millega esimesel päeval alustasime ja õhtul grillisime. See viimane sattus olema selles suhtes huvitav ettevõtmine, et söed, et tahtnud kuidagi põlema – aga hõõguma me nad siiski saime piisavalt.

Mis viga tervisematkamist teha, kui selliseid mäenõlvi jagub küll ja veel

Kui siia tulles õitsesid üht sorti kaktused, siis minekuks olid esimesed õitsemisega sisuliselt lõpetanud, kuid õide olid läinud teised.

Täna jälle talitasime muudele päevadele vastupidiselt. Kui muidu oli graafik üldiselt selline, et hommikul turistitasime ja õhtul logelesime, siis täna võtsime basseinis ja mujal vedelemise ette hommikul ja kultuurprogramm järgnes õhtul. Üle 3-aastased mehed läksid vaatama jäähokit: NHLi mäng Arizona Coyotes vs St. Louis Blues, naisterahvad ja nooremad mehed veetsid õhtu kodukinos „Moanat“ vaadates.

Koridoris olid sellised ümarad lauakesed, kus maailma kaardile oli peale tõmmatud "Koiottide" logo. Mulle meeldis see visuaalselt, seega tegin ka pildi.

Filmi kohta ma midagi kosta ei oska, aga hokimäng oli igatahes meeleolukas ja huvitav ettevõtmine. Veidral kombel ei olnud ei mina ega Siim elus varem ühtegi hokimängu koha peal näinud, nii et kogemus oli täiesti uus. Hoolimata sellest, et meil olid kohad suhteliselt üleval, oli nähtavus väga hea ja mingi action käis pidevalt – kohati tundus, et publikus isegi rohkem kui platsil ja hoolimata sellest, et kohalikud ikkagi tappa said.

Meie vaade

Maskott Howler ("Ulguja") publikut üles kütmas

Huvitav oli see, et telekast vaadates on hoki tundunud märksa kiirema ja tegevusrohkema mänguna, kuna kaamera keskendub kogu aeg sellele, kus midagi sünnib, ning saalis vaadates ei tundu värav üldse nii dramaatilise asjana kui võiks. Kordusi lõputult ei kedratud ja väravad kuidagi „ujusid“ kohale. 

Pilt NHL-i mängu soojenduselt

Pauside ajal lükkasid kenad noored daamid lahtise jää riismed kokku

Mis paistis välja, oli see, et NHLi ülesanne on "müüa" - mängu keskel olid mõned pikemad pausid, mida kasutati reklaamimiseks ning ka vaheajad ei olnud mitte 10 minutit, vaid 18. Sellegipoolest möödus mäng minu jaoks üsna kiiresti, kuigi tõe huvides tuleb ilmselt mainida, et meiega kaasas olnud kuueaastase jaoks oli see suht paras katsumus.

Lõppskooriks kujunes 1:3, aga enamasti olid St. Louis’ tüübid kindlalt kontrollimas, nii et publik hakkas juba 10 minutit enne mängu lõppu ära hiilima (kui seis oli veel 0:2) – aga siis just läkski asi huvitavaks, kuna üks värav löödi tagasi. Viimane värav sündis alles päris lõpus, kui Arizona võttis väravavahi välja, et meeleäraheitlikult viiki proovida (nad olid veel ka arvulises vähemuses). Igatahes soovitan hoki vaatamist teistelegi. Järgmiseks äkki peaks mõnda jalgpallimängu koha peal vaatama.