Phoenix - 19. märts

Eile läksime õhtu lõpetuseks veel mööda mägesid turnima, tegime paarikilomeetrise ringi kohalikus pargis. „Park“ on muidugi eestlaste jaoks väga tinglik nimetus – puid polnud seal ollagi. Küll oli aga igas suuruses ja vormis kaktuselaadseid asju ja mitmesuguseid lilli jms. Ühesõnaga – kõrb küll, aga kujutluspilt Saharast siia ei laiene.

Püha Patricku päeva puhul oli kiirteede märkidel paaris kohas silt: „Roolijoodikud ei leia mitte kullapotti, vaid raudtrellid!“

Kaktus õitseb, meie taustaks ja meie taustaks omakorda suur küla, ai, vabandust Phoenix

Täna tahtsime minna kohaliku indiaanimuuseumi. Meie nördimuseks selgus, et pühapäeviti on see lahti alates kella ühest, mitte üheksast nagu muudel päevadel. Seepeale tegime lihtsalt plaanid ümber ja läksime kohalikku kaubanduskeskusesse, et vaadata mereelukaid. Selgus, et ka seda pole veel avatud. Seega tuli leppida hommikupoolikuse logelemisega ja pärast lõunat läksime ikkagi muuseumi. Seal siis selgus, et tolles kohas oli täitsa olnud vett ja niisutust – aga kuskil 1450 oli kohalik hohokami kultuur pillid kotti pannud ja laiali läinud…

Muuseumi sissekäik

Vihmaohtu küll polnud, aga muuseum jagas väliekspositsiooni vaatajaile kohapeal kasutamiseks vihmavarje, mis dubleerisid ka päevavarjuna

Hohokamid olla mänginud palli. Tõenäoliselt oli pall kivist või kõvast kummist, nii et ilmselt palliga vastu pead saada ei tahaks

Hiljem muuseumi poes tundis müüja – selline 75+ vanem väärikas naisterahvas – huvi, kust kandist me pärit oleme. Vastus „Põhja-Euroopast“ talle ei piisanud, uuris edasi, me siis ütlesime, et Eestist. Natukese aja pärast tundis ta huvi, et kuidas me Venemaasse suhtume ja pani meile südamele, et me ikka (+ Läti ja Leedu) vaataks ette, sest vaevalt neile sellest Ukraina poolsaarest piisab. Eks ma siis mainisin, et meie elu on jah mõnevõrra selline, et seda võib võrrelda olukorraga, kus kõrvalkorteris elab vägivaldne kirvemõrtsukas, kellele sa lihtsalt ei meeldi… Aga igatahes üllatavalt teadlik daam.

Õhtul tegime veel väikese jalutuskäigu kohtades, kus Tuul kontrollis oma lollilõkse (tuntud ka lindude pesakastide nime all) – tõsi, sealt ta vist midagi huvitavat ei leidnud – ning seejärel sõitsime üles mägedesse suurlinna tulesid vaatama.

Kõrb on ju kollane, eks? Tavaliselt pidi ta küll suht porikarva olema

Maarja koos kujuga mingitele looduskaitsjatele (kui ma õigesti aru sain). Huvitav, kui meie omadele ka selline labrys kätte anda, kas siis hakkavad pead lendama?

Maarja saguarokaktuse jalamil. Taustal on näha hobuseid, seal peeti mingit ratsaretke. Huvitav oli see, et meil paluti mitte üle silla jalutada, kui hobused seal all on - loomad kardavad.

Leidsin ka suure ja võimsa sõbra. Ta isegi ei torkinud väga.

Vaade mäetipult Phoenixi linna tuledele