Minu jaoks sai EM läbi eilsega - tuli tulla tagasi koju, et õppeaasta kokku tõmmata (ja nautida rahu ja vaikust, kui naine ja sõbrad on Euroopa teises otsas ja mängivad kaarte), viimased kümmekond vooru mängib võistkond siis kahe paariga ning Luks on comic relief guy.
Mis viimastesse voorudesse puutub, siis selle kohta ütles kapten Vasja targad sõnad: "Huvitaval kombel, kui matš läheb hjästi, siis on kohe enesetunne märksa parem!". Nii oligi, paar õnnestunud otsust, paar vedamist istumistega, võidud kirjas ja tuju hea, niimoodi oli tore ära tulla. Viimase vooru mängisin veel 13. juuni hommikul Belgia vastu, selleks leidsin kohvripõhjast õnnetoovad punased sokidki üles ja Belgiast tegime püreed (oleks pidanud need sokid vist varem leidma). Kohe vooru järel lidusin rongile - mingi 25 minutit oli vahet. Kui hommikul oli olnud tunne, et "ehh, oli mul vaja öelda, et ma ikkagi mängida jõuan, oleks võinud vaikselt sääred teha", aga esialgu sai kohusetunne võistkonna ees võitu ja seejärel oli juba hea enesetunne minekuks tagatud.
Pärast on tiim jätkanud ka suht okei lainel: 2 kaotuse ja 3 võiduga ning päris tagumine ots meid enam ei ähvarda, hakkame juba kuhugi keskele triivima.
Naiste koondis on hakkama saanud sellise asjaga, et napilt 48 tundi enne turniiri lõppu on veel Veneetsia karika konkurentsis. Tõsi, suur kest türklastelt tõmbas šansse juba palju väiksemaks ja vugraphis üle kantava Prantsusmaa matši algus on ka kõike muud kui ilus vaadata, aga isegi kui lõpp ei peaks õnnestuma, võivad tüdrukud enda üle uhked olla! Nii et noortele innukatele bridžineidudele väljakutse: mängigu natuke paremini kui praegused koondislased ja jõudku ise koondisse (või siis ässitagu olemasolevat koondist paremini mängima) ja see võibki olla täpselt see liigutus, mida vaja on! Selles suhtes on jah naiste ja meeste koondiste turniirid seni küll omavahel üsna peeglis olnud, et kõik toimib vastupidi.
Tagasisõit oli pikk, aga õnneks sündmustevaene. Kuigi Brüssel on Ostendele suht lähedal (125 km või nii), võtsin rongi, mis sõitis kolm tundi. Seda tegin täie teadmisega: esiteks aega oli vaja ju nkn surnuks lüüa ja oma asjadega rongis kügelemine on jahe ja lahe ja märksa mõnusam kui lennujaam ja teiseks see ei vajanud ümberistumist: istusin Ostendes maha ja väljusin alles lennujaamas. Kui ma piletit ostsin, siis vähemalt kaks kohalikku teenindajat mainisid mulle, et ma valisin sellise rongi, mis sõidab "igaviku", aga kui ma kinnitasin, et ma tegin seda meelega, siis vaadati mind küll kergelt imestunud pilguga, kuid aktsepteeriti seletust ja pikema seletusega ei tegeletud. Õhtuks siis Riiga, sealt edasi võõra autoga Tartusse ja Tartust juba oma masinaga koju. 12.57 oli rong Ostendest liikuma hakanud ja 02.57 sisenesin kodu-uksest, nii et päris pikk matk sai.
No comments:
Post a Comment