Eesti paaride meistrikad nüüdseks selja taga, lõppesid nad muidugi täpipealt nii, nagu seda kõige vähem vaja oli - ehk siis neljanda kohaga. Huvitaval kombel on neljas koht puhtformaalselt võttes parem kui viies, kuid enesetundele mõjub ta märgatavalt kehvemini (samuti tunnen ma tavaliselt kolmanda koha üle rohkem rõõmu kui teise puhul). Aga miks siis nii läks, ehk "kuidas end medalilt välja mängida" - 2 kõige markantsemat näidet:

A) mängib hilisem kullaomanik kaht ruutut kontraga, viimased kaks kaarti on (minu omad on all):
.........♥ x
.........♦ K

♥ x............ ♠ E
♦ 10.......... ♦ 8

.........♦S6

nüüd käis väljamängija paja, mille ma trumpasin soldatiga, lauast visati naljaviluks trumpkümme minema ja Luks "naljaviluks" trumpas üle. Ai.

B) hilisema hõbeda vastu:
käes on mul leht -
♠ K
♥ xxx
♦ Äxxxx
♣ ÄKxx

ja partner avas pakkumise kahe ristiga... küsin-küsin ja saan teada et tal on miinimum ja 4126 jaotus. Asi tundus hea olevat, sest kui tal on näiteks:
Äxxx
Ä
Kx
xxxxxx

siis on meil hoolimata tema miinimumist seitse. Küsisin ässa, sain teada, et üks on puudu ja panin kuus. Tema leht oli
ÄESx
x
xx
ESxxxx
Kaheteistkümnendat tihi ei olnud kuskilt võtta ja mul ei jäänud muud üle, kui sajatada oma lollust, et kuningat küsida ei viitsinud... Mõte oli lihtsalt juba niivõrd slämmiradadel, et ei tulnud ebam selle pealegi, et ka kuus võib taha käia. Lollus, lollus, lollus....