Jõulustress (ja uusaastastress) on nüüdseks edukalt üle elatud. Kui üksikutel inimestel olevat see väga raske hooaeg (mis nagu uudistest näha, lõppeb vägistamiste ja kaevuhüppamistega Jõgevamaal), siis millegipärast pole eriti kuulda olnud sellest, et "mitteüksikutele" on see samuti vaevaline - eriti kui on olemas asjaolusid, mis panevad su silm-silma vastu uute olukordadega. Ja kui ma midagi ei salli, siis on need uued olukorrad, mis mu tavalist elurütmi kõigutavad. See aasta olnud siis nii, et veetsin jõululaupäeva Maarja klanni juures... iseenesest ju tore - mulle see koht ja inimesed igati meeldivad, aga... nad on harjunud jõulusid pidama ja kolmeaastane laps ka majas, kelle jaoks on ju vaja mingeid atraktsioone korraldada... Ja oi kuidas ma põdesin kogu detsembrikuu, et kuidas ma seal vastu pean/hakkama saan - meil on üldiselt jõulukinkide kätteandmine olnud otse käest-kätte või siis põhimõttega "päkapikk jättis koti". Ja jõululaule või -salme ja sellist ninnunännutamist pole ka harrastatud (ja ega keegi seda väga armastagi). Aga siis hakati mind maha rahustama, et pole hullu kui kuskil nurgas konutan ja keegi ei sunnigi mind jõuluvana mängima jms.... Aga noh, endal oleks ju imelik nurgas passida ja seltskonnast irduda. Siis tekkis päästev mõte: ".... jõuluvana mängima..."! See ju hea moodus, et elada jõulud edukalt kellegi teisena üle ja ilmselt muul rahval ka hea meel, et saavad rahus jõulutada kui keegi teine end valerõivaisse topib. Mõeldud-tehtud, pakkusin end vabatahtlikuna välja, selgus et päeva peale saan veel peaproovi mingi nende tuttava juures teha. Kukkus päris hästi välja, lapsed vist ei saanud arugi, et jõuluvanaks on mingi kahtlane tüüp valehabemega, kõigil (kaasa arvatud minul) oli lõbus. Mis sa ühelt jõulult ikka tahta oskad? Aga seda ma ütlen, et vatt EI MAITSE hästi!