Eile ristis üks tibin mind ja Maarjat "nolifer'iteks" kui ma mängisin BBO-s Luksiga paari jagu ja mainisin, et Maarja kiibitseb (tegelikult mängis ta küll peamiselt kõrvalarvutis HOMMi, aga see selleks). Ma mõtlesin, et selline väljend kuulub kategooriasse "elustiilishovinism". Tundub, et inimesed üritavad ette kujutada milline elu on "õige" ja siis esiteks üritavad ise vägisi oma elu selle joone peale vedada ja teiseks ka teistele seda nägemust elust pähe määrida. Pigem tundub mulle, et hoopis minul on elu olemas:

- mul on töö, mis ei ole küll eriti väljakutsuv, kuid võimaldab mul tegeleda (tööväliste) asjadega, mis mulle rõõmu pakuvad
- mul on harrastused, milles ma olen endale sättinud eesmärgiks osav olla, ja see on mul korda läinud
- mul on kena ja tore elukaaslane
- mul on hunnik häid ja toredaid sõpru, kellega aega viita ja ma olen ebameeldivad inimesed enda ümbert eemaldanud nii kaugele kui vähegi võimalik

Sellest kõigest tulenevalt on mul ka üldiselt optimistlik maailmavaade, hea tuju, korras närvid ja tea-mis-kõik-veel ning ma ei pea tõmblema, et endale ja teistele tõestada, et ma ikkagi elan, tehes seda mingi imeliku "ela kiirelt - sure noorelt!" ideoloogia järgi, pigem ma ütleks, et mul on elu täiesti olemas, mitte ma ei pea seda paaniliselt otsida üritama. Noor pensionär - võta või jäta ;)

leidsin netist ühe intervjuu Pratchettiga: ...The kind of people who say "get a life" typically don't have any life at all... , keegi (vist Laura) kunagi meenutas, et ta olevat kuskil mujal ise sellisele soovitusele vastanud u. "mulle tundus, et mul on neid juba umbes kolm".

ja parim point on see, et ülalmainitud tütarlaps ise tundub olevat juhtmeidpidi BBOsse ühendatud - mitte et see mind häiriks, otse vastupidi.

*BBO = Bridge Base Online