Eile siis üle pika aja Tartu klubis koos Luksiga. No on ikka vahe sees küll, kui Maarjaga mängimisega võrrelda - vastased on kohe märksa vastikumad ja lükkavad märgatavalt vähem ette. Kui kolm paari kliente järjest viikimängitud lauaga lahkusid, tundus et klubi võib mahakantavate nimekirja lisada. Kuidagi õnnestus siiski küünte ja hammastega 60% välja sikutada - järelikult elame veel.
Kõhuvalu muutub järjest müstilisemaks - enesetunne on muidu viimase peal hea, aga öösel kell 6 otsustas järjekordne atakk kallale tulla... ja viie minuti pärast kadus, nagu poleks teda olnudki. Huvitav, kas äkki mõni muinas-eesti luupainaja on mu oma ohvriks välja valinud. Ülehomme saab siis uuesti meditsiinikaadri fantaasiat testida.