Kiired ajad läbi, nüüd võib jälle rahulikult logeleda. Kõlab hästi kas pole? Tegelikult olid jaanuari paar viimast päeva paras hullumaja - raamatu tõlkimise tähtaeg oli kukkumas. Ja kui ma 31. jaanuaril kell neli tööpäeva lõpetasin, siis tegin kiire kalkulatsiooni, et viimasest 31-st tunnist olin ma ca 25 tegelenud raamatuga. Õnneks talvel plekihuviliste hordid meid piiramas ei ole ja tööl sai peaaegu pausideta asja kallal olla. Aga nüüd on ta valmis ja ära saadetud - loodame et ei tule toimetajalt tagasi, nii et muidu on punasekirju ja kõige peale suurelt kritseldatud "mögga!". (PS kui keegi teab, võiks mind aidata meelde tuletamisega, kust see pärit on ("kõige peale suurelt kritseldatud "mögga") - ma ise kahtlustan, et "Kuulsuse Narridest", aga no mitte ei tule ette. Aga see väljend mulle hirmsal kombel meeldib).

Raamatut kirjutades ma avastasin, et ma ikka kohe silma otsastki ei kannata, kui keegi jälgib, mida ma teen. Mis on muidugi imelik, kuna lõpptulemuse nägemise vastu pole mul mitte midagi - pigem vastupidi - kui midagi on valmis, siis ma demonstreerin hea meelega (või on vähemalt ükskõik, kui asi ei ole demonstreerimiseks mõeldud) - äkki mul oleks olnud eeldusi illusionistiks saada?
Protsess ise on lihtsalt nii palju intiimsem kui lõpptulemus - esialgu teed sa asja enda jaoks valmis, siis vormid ta maailmale näitamiseks - ning see eeldab teatavat standardiseeritust. Pealegi - kui näiteks kirjutada kirja, siis sa tavaliselt üritad sellega midagi saavutada. Lõpptulemus peaks olema selline, et kiri täidaks oma eesmärgi, kuid soovitatavalt nii, et teine pool mõtleks sinu jaoks vajalikus suunas "ise". Kui tabada sind oma mõtete paremalt sõnastamiselt, siis oled sa sel momendil märksa haavatavam - sest see mida sa TEGELIKULT tahad on näha. Ja minu jaoks laieneb see ka nii üldisele asjale, nagu bridžiraamatu tõlkimine - kui keegi üle õla vaatab, mida ma parasjagu teen, on see üpris halvav.
Bridž ise vähemalt annab ääretult positiivse laengu - iga neljapäeva hommikul mõtlen, et "kurat, no ei VIITSI sinna Kotkasse minna", igal õhtul olen rõõmus, et ikkagi see asi toimib - toredad inimesed ja meeldiv tegevus, mis sa hing ikka ihaldad... Ja positiivne on ka see, et mul jäävad bridžijaotused jälle meelde - ilmselt on vahepeal mälus mingi ruum vabanenud (st. kuna mälumängust on suhteliselt villand, on välja visatud sellised teadmised, mis mind ei huvita, kuid võivad punkte sisse tuua... ja nüüd on ilmselt lõplikult kadunud ka prantsuse eriklassis omandatud keele riismed - mida ma küll kunagi pole eriti hästi osanud ja muud kasutud koolihariduse osad - nagu näiteks E = MC3*). Kui ma "väike" olin (ca 10 aastat tagasi), suutsin ma veel järgmine esmaspäev meelde tuletada peaaegu kõik eelmise esmaspäeva jaotused, nüüd suutsin ma neljapäeva lõunal tulemusi nähes need samuti meelde tuletada. Vahepeal oli aga periood, kus ma olin kõik unustanud juba teisipäeva hommikuks.
Elu on läinud paremaks, elu on läinud lõbusamaks!

*tegelikult ma tean küll, et see on mc2, aga ma ei saa ju ometi tuua näidet asjast, mida ma ei mäleta ;)