Seoses ühe uperkuudi postitusega, hakkasin ma mõtlema ühe konventsiooni peale, mis mulle vaistlikult mitte kunagi meeldinud ei ole. Nimelt see, et nelja odava pakkumisega küsitakse ässa samas odavmastis. Ma küll ei ole seda ise kunagi mänginud ja ei tea päris täpselt, millistes olukordades see kehtib, aga mulle on jäänud mulje, et sisuliselt igal pool, kui partner on masti juba pakkunud. Hakkasin siis asja üle järgi mõtlema ja ei suutnud endiselt välja mõelda ühtegi head põhjust, milleks seda oleks vaja mängida.

Tony Forrester kirjutab ühes oma raamatus (ma ei mäleta, kas see oli „Bedside Bridge“ või „More Bedside Bridge“) natuke konventsioonidest ja ta toob välja neli põhimõtet, millele konventsioon peaks vastama (ja ma suht-koht jagan neid)

A) Ta peab olema efektiivne ja täitma oma eesmärke.
B) Ta peab ette tulema sageli.
C) Ta peab olema lihtne meelde jätta.
D) Ta peab olema kasulikum, kui sama pakkumise kasutamine naturaalsena.

Kui nüüd võtta see konkreetne koht vaatluse alla, siis kindlasti ta vastab punktile A – ta võimaldab ära küsida võtmekaardid korruse jagu madalamalt ja siis ilmselt ka kuningad sinna otsa ja vahel aitab see ilmselt pidurdada korruse jagu madalamal kui standardmeetodeid kasutades.

Punktiga B ei ole kah erilisi probleeme – ässaküsimine on ässaküsimine, vahel on vaja, vahel mitte.

C-ga on asi aga minu arust natuke segasem. Ühest küljest ei tunduks nagu probleeme olevat – lihtsalt vaja meelde jätta, et ässasid küsitakse nelja odavaga, kuid teisest küljest see pakkumine „ei näe välja“ nagu ta oleks midagi tavapärasest erinevat ja partnerile ei pruugi see õigel hetkel meelde tulla. Samuti on endiselt minu jaoks segane, millistele seisudele see ässaküsimine konkreetselt laieneb – kas äkki on olemas seise, kus üks mõtleb seda pakkumist naturaalsena ja teine võtab kohe küsimisena. Aga kuna ma ise seda ei ole mänginud (ega ilmselt ei hakka ka mängima), siis selle koha pealt ma üleliia sõna ka võtta ei julge, sest tegelikult ma arvan, et selle konventsiooni peamiseks probleemiks on vastuolu punktiga D.

Selle konventsiooniga väga sarnane on Gerberi ässaküsimine, mis omab võrreldes Blackwoodiga täpselt samu eeliseid – ta on madalamal, ja teda on suhteliselt lihtne meelde jätta (ja tuleb sama sageli ette). Aga sellest hoolimata naljalt keegi Gerberit enam ei mängi (va. trumbita pakkumiste peale). Ma ei räägi siin Tartu klubist, kus see on endiselt väga paljude paaride arsenalis ja tõepoolest – kui slämmitehnika piirdubki ainult ässade-kuningate küsimises, siis on Gerber absoluutselt suurepärane relv, kuna võimaldab vahel pidurdada ka kallismastilepingus neljandal kõrgusel, kui viis võib mingite halbade istumiste tõttu taha minna. Aga põhjus, miks „valged inimesed“ Gerberit eriti ei mängi, on see, et 4♣ on liiga väärtuslik pakkumine, et teda ässaküsimisele ära raisata. Sageli vajad sa seda kas splinteri tegemiseks (vot see on suurepärane konventsioon, ainult tekitab vahel värinaid, kui partner 1♠ - 4♥ järel mõttesse vajub) või siis cue-bidide käivitamiseks. Loomulikult on võimalik kokku leppida, millistes järgnevustes 4♣ on splinter ja millistes Gerber, kuid see hakkab omakorda vaikselt mälu kurnama.

Kui ma Mõtsu jutust õigesti aru sain, siis kasutades nelja odavat ässaküsimisena kaotad sa võimaluse teha selles mastis naturaalse kooskõlastuse neljandal korrusel, kuna see küsiks ässa.

Samuti kaotad sa võimaluse teha nelja odava pakkumise ootepakkumisena. See on selles suhtes suur kadu, et ta lõikab ära ühe väga olulise tempo – kui sul juhtub FG seisus olema mingi huvitav ja piiripealne leht, oled sa ilmselt sunnitud kiirustades otsuse vastu võtma – kas minna slämmi poole või siis geim täis pakkuda ja kärpida niimoodi ka partneri tiivad, selle asemel et tõsta lihtsalt nelja odavasse ja lasta partneril enda kaarte hinnata.

Ja ilmselt mõnes seisus, kus GF seis ei ole nii ilmne kui tugeva risti (või Poola risti tugeva grupi) järgnevustes, kaotad sa võimaluse teha kutsuv pakkumine.
Iseenesest sa küll võidad ässaküsimiseks korruse – kuid seda korrust sa tegelikult enamasti ei vaja! Kui Gerberil on kallismastijärgnevustes see pluss, et sa saad pidurduda veel neljandal kõrgusel, siis odavmastijärgnevustes sul seda luksust ei ole – kui ässad on puudu, mängid sa tahes-tahtmata viiendal kõrgusel. Ja sellest tulenevalt on ainuke reaalne hädaoht siis (võttes eelduseks, et sa tahad kahe ässa puhul niikuinii slämmi minna, kui sa seda ei taha, siis olen nõus taas tunnistama, et 4 odavat on küsimiseks nõks mugavam), kui sul on ristiklapp ja sa saad vastuseks 0 ässa (eeldades, et ässasid vastata 1430, mis on teoreetiliselt eelistatud). Kuid kui sul on olemas võimalus ristit veel neljandal korrusel pakkuda, siis järelikult peaks sul olemas olema ka võimalus teha mingi tugevam kooskõlastus (läbi uue masti sundide vms.), mille peale partner võib ässavaba lehega alati signoffi teha. Ja kui partner koopereerub, siis jõuad sa ässasid rahus ka 4NT-ga küsida.

Ise ma kasutan mingites seisudes risti kooskõlastuse korral ässaküsimisena 4♦ pakkumist, aga see laieneb nendele seisudele, kus ta on pakutud hüppega.

Ühesõnaga – mulle tundub, et nelja odavaga ässaküsimise miinused kaaluvad siiski selle konventsiooni plussid üle (eitamata, et ON olemas kohti, kus see on kasulik), võib-olla keegi kes seda asja reaalselt mängib kommenteerib plusse, mis mul võisid kahe silma vahele jääda (ja seda, kuidas miinustest üle saada)