Ostende - 10. juuni

Jälle mõned rindesõnumid.

Esialgu jahuks eluolu kohta: tundub, et see maja, kus elame (uhke nimega Hydro Palace) on esialgu kavandatud hotellilaadseks tooteks – all on uhke vestibüül valvelauaga, majas sees on kolm paralleelset lifti ja ka korterite paigutus on natuke hotellilik. Muidu pole väga vist pointi, et sisse tulles vaatab vastu selline pilt:

Vaade uksest sisse astudes. Suur merikarbikujuline valamulaadne toode jäi napilt pildist välja...

  

Korter ise on suht okei, täiesti suur ja adekvaatne nurk, kus seltskonnaga koos vedeleda, on olemas, kahjuks pole siin rõdu – ja aknaid ka täiesti avada ei saa. Mis muidugi arvestades kohalikke tuuleolusid ei pruugi ka halb olla. Akna taga hõljuvad kajakad – meie aknad seitsmendamal korrusel on kuidagi just parasjagu nende hõljumiskõrgusel. Hommikul turniirile jalutades saime näha, kuidas mingi kajaka hõljumist hakkas üks vares (või hakk) segama, käis ja tüütas ja pikeeris. Kajakas manööverdas end rahulikult eest ära, kuni tal siiber sai ja ta hakkas ise varest kiusama, see pages nagu tiivad võtsid.

See firma, kes meile korterit vahendab, on samas natuke jobud (Ines väljendub natuke karmimalt, aga ma vist jään „jobude“ juurde) – ehk siis ühtegi ülearust omapoolset liigutust, et meil hea elada oleks, nad tegema ei kipu, kuigi lisavõtme tekitamisega said nad hakkama. Nimelt siin korteris on kumus mingi müstiline ventilaator, mis käib edasi isegi siis, kui ta on nulli lükatud. Teoorias pidi see öösel välja lülituma, kuid praktikas seda juhtunud ei ole ja pidevalt mühiseb. Selle elab veel üle, aga mingi päev hakkas ta piiksuma – iga poole minuti tagant tuli mingi läbitungiv piiksatus. Ja selline alarmpiiksatus on ju disainitud nii, et igalt poolt läbi lõikab, seega kui keegi öösel üles ärkas, siis magama jäämine oli edasi raskendatud (selle ohvriks langeski Ines). Viskasin kontori ukse vahele sildi, et leiutagu palun mõni elektrik, sest vendiga on probleemid – igatahes kahel päeval pole midagi juhtunud. Piiksumisest vabanesime hoopis kummalisel moel – tahtsin vaadata kumu sisse, et äkki saab seal midagi vaigistada ja kui olin alumise paneeli lahti võtnud, siis jäi piiksumine vait. Panin paneelid tagasi, vaikus säilis.

Praegu paistab ilusti välja, kuidas vaikselt rannahooaeg tuure kogub: randa tekivad järjest uued atraktsioonid, rahvast voolab juurde (võib-olla see on ka nädalavahetusega seotud) ning ilm hakkab suvisemaks minema, praegu on juba päris okei soojus, ainult need 20m/s tuuleiilid ei klapi hästi üldisesse pilti.

Muidu valiti vahepeal Euroopa Bridžiliidule uus president: Yves Aubry asemel on selleks nüüd Jan Kamras. Seni on pealtnäha asjaliku ja mõistliku inimese mulje jätnud (Aubry oli pigem selline lõuna-euroopa õlitüüpi inimene). Ma küll ei arva, et ta EBLi presidendina halb oleks olnud, aga väike muutus on ikka abiks stagnatsiooni vältimiseks.

Mäng käib endiselt natuke longates: tänase päeva alguseks tuli suur kest Iisraelilt ja mõõdukas kest Lätilt – ja sel hetkel olime vist tabelis juba eelviimaseks kukkunud. Õhtu lõpuks tuli taas tõdeda, et „kui kuskilt mujalt punkte ei saa, siis Poolalt ikka“ – arvestades, kuhu kipuvad poolakad turniiridel platseeruma (ehk siis medalite kanti) ja kuhu meie, siis vähemalt minu subjektiivse sisetunde järgi tundub, et me võidame neid ebaproportsionaalselt sageli…

Naiste koondis mängis ka oma esimesed voorud ära. Ungarilt tuli küll paras kest (kahjuks viimase jaotuse näpukas maksis) ja õhtuks Portugalilt napp ja valus kest, aga sinna vahele mahtus tõsine maiuspala: 16 jagu Inglismaa (kes vähemalt enne turniiri võiks olla üks medalikandidaate) vastu lõppesid meie poolt vaadates 55:20! Tegemist on tiitlikaitsjatega, viis mängijat kuuest oli Budapestis 2016 EMi võitnud võistkonnaga, nii et see oli väga magus tulemus…