Eile tegin meeletu tahtejõupingutuse - vaatasin et talv on käes ja otsustasin koolisesooni avada. Kuigi NIIIIIIIII ei tahtnud/viitsinud - tundus väga imelikuna järsku kohale minna (eriti kui tegemist on sellise veidi interaktiivse loenguga, mitte sellisega kus õppejõud lihtsalt laob oma tarkust välja). Aga ära ma seal käisin ja tulemuseks oli täielik positiivsuselaks, peaks veel käima mõnikord.
Õppejõud demonstreeris täiesti fantastilist mälu - möödunud sügisel üritasin sama ainet võtta, aga kuskil novembris ei olnud mul seoses võistlusgraafikuga enam võimalik reedeti loengutes käia, septembri alguses näitasin talle veel korra näo ära ja leppisin kokku et enne novembrit ma ei ilmu. Sellest hoolimata mäletas ta nii mu nägu kui nime... täitsa uskumatu lugu.
Bridžialaselt on see eest täielik madalseis, esmaspäeval lasin idioodi kombel neli pada välja vaenlasel - mõtlesin jupp aega, millist masti käia (vahet polnud) ja siis käisin mingi debiilsuse lauale - vana hea Soosõrva sündroom jälle töös...

sõnaseletusi: Soosõrva sündroom - kui sa näed et partner vajub pi-ikaks - pi-ikaks ajaks mõttesse, siis võid sa kindel olla, et nüüd saab ta kohe mingi käkiga hakkama. Nime saanud teeneka bridžimängija ja -õpetaja Ants Soosõrva järgi, kellel on kalduvus aegajalt pikaks ajaks mõttesse jääda. Tõsi küll vahel ei juhtugi midagi halba, aga see-eest partneril jõuab elu silme eest kaks korda edasi-tagasi läbi käia.