Nüüd siis väike õppetund pakkumises patserdamise kohta. Nimelt selgus, et kui partner sinu pakkumisest midagi eeldab, siis ei kaldu ta sellelt rajalt enam mitte kuhugi, ükskõik mida edasisest tegevusest ka loogiliselt järeldada võib. Seega ära tee kehva pakkumist, kuna hiljem on seisu päästa väga keeruline, kui see üldse võimalik peaks olema.

Lugu siis selline – alustades enda patserdusest (vähemalt mul on piisavalt närvi, et selline asi üles tunnistada). Käes on mul järgnev kaart:

♠ KSxxx
♥ x
♦ Äxxxxx
♣ x

ja mängin keskmisele turniiri Kotka klubis, partneriks Eesti juunioride koondise piiri peal (õigemini esialgu küll veel natuke piiri all) olev mängija, kellega puuduvad erilised kokkulepped, seega mängime standardset rannakat.

Partner avab 1♦, mina 1♠ ja partner 2♥ (14-16 4♥ ja 5+♦). Selle peale muutub mu leht väga huvitavaks, sest võimatu ei ole isegi seitse (kuigi nõuab suht täpseid kaarte: ♠Ä, ♥Ä, ♣Ä ja ♦K või kuuene ruutu).

Nüüd siis tegin veidi kahtlase väärtusega pakkumise 4♣ - splinter*. Idee poolest peaks see viitama ärtutoele, ruutu kooskõlastamiseks võiks minna läbi neljanda masti sunni või siis võib-olla panna kohe 4♦, eeldusel et see on sundiv (võiks ju peaaegu olla?) Aga noh, tehtud, mis tehtud. Partner tegi selle peale 4♦ ja ma vaatasin, et mida teha edasi.

*üks käis välja mõtte, et 4♣ võiks olla lihtsalt cue ärtu kooskõlastusega, mis iseenesest on hea idee küll, kuid eeldab partneritevahelist kokkulepet, nullkokkulepete puhul on mõistlik eeldada, et 4♣ on ikkagi splinter.

4♥ cue ei oleks lahendus, sest partner passib selle (seks hetkeks ma taipasin isegi, et ilmselt 4♣ vihjab ikkagi pigem ärtusse), 4♠ võiks olla lahendus, kuid kui partner küsib ässa ja paneb N ärtut, oleme jälle omadega p....s. Ise võiks ju ka ässa küsida, kuid kui partner lubab kahte ässa, oleme jälle liiga kõrgel (liiatigi vastab ta ilmselt ärtuga ja mis ma siis ärtu kunniga pihta hakkan – tõsi küll, šansid, et tal on ♦K on ka päris suured, nii et kui tal ikkagi on kaks võtmekaarti ärtu trumbiga, mis ei sisalda ♥K-t, on 6♦-l šansse).

Ühesõnaga, kõiki poolt- ja vastuargumente kaaludes jõudsin järeldusele, et selles seisus on parimaks pakkumiseks 5♦, eks partner vaadaku ise edasi, mis saab. Minu halvaks üllatuseks ilmus lauda 6♥, selle korrigeerisin seitsmesse ruutusse, kontraga kaheta.

Partneri leht oli:
♠E
♥ÄKST
♦KESxx
♣xxx

ja minu versiooni kohaselt oleks võinud mu viie ruutu pakkumisest välja lugeda järgmisi asju:

A) mul ei saa kummaski mustas mastis olla esimese ringi kontrolli (ma pakuks kas 4♠ või 5♣), seega läheb kaks tihi tipust ära.

B) kuna mul ei ole esimese ringi kontrolle ja ärtu on ka hale (vaata oma kombinatsiooni), siis miks ma peaksin ärtu klapiga pakkumise viiendale korrusele forsseerima? Me ei ole vahetanud ühtegi negatiivset infokübet ja ma võiksin ärtut mängida tahtes panna sama hästi 4♥ ja lasta partneril edasi otsustada, selle asemel et võtta talt võimalus ässasid küsida või siis ise ässasid mitte küsida

Ühesõnaga ei ole hästi olemas ärtuga jagu, mille puhul ma nii pakuksin (mingi 5-5, 6-5 kallistega on mul ilmselt ka mõni muu pakkumine võtta).

Peale seda olin ma muidugi partneri peale natuke kuri, et ta esiteks üldse pakkus ja veel hullem, tegi pakkumise, peale mida ei ole mul mingit taganemisteed, kui kogemata kombel mingi misunderstanding aset leidis. Võtsin siis jaotuse ja panin seitsmele inimesele (üks koondislane, kaks ekskoondislast, üks juunioride koondislane ja kolm endist juunior- (praegust U-28) koondislast) probleemina ette ja selgus, et üldpilt oli umbes sama hull kui laua taga. Enamvähem kõik olid kindlad, et mu splinter kooskõlastas ärtu (selles suhtes ei vaidlegi vastu) ja selle mõtte lummusesse sattunult ei suutnud enam seisu ümber hinnata. Siin siis valik vastustest (ei pruugi olla sõnasõnalt täpsed, minu kommentaarid kursiivis):

1.Pagan sellest täpselt aru saab, aga näib, et mustadest mastidest läheb kaks tihi ära, loodetavasti partner tahab ikkagi ärtut mängida mitte ruutut, seega 5♥. Pärast minupoolset 6♦-t – “siis läks vist pahasti, pass”. (sry partner, pidin teistmoodi pakkuma, aga võrreldes mõnedegagi läks oluliselt paremini, 400 punkti võrra – 6♦ ei saa kontrat).

2.Mul on hea leht, seega ma ei passi (vähemalt viitas võimalusele 5♦ läbi passida, kuid head lehte me kõik juba teame - seda sai näidatud 2♥ pakkumise ja splinteri aktsepteerimisega – kuid kummas mustas mastis sa esimese ringi kontrolli näha loodad?)

3.Nii, mis siis olla saab, tundub et pole padakontrolli (õige), aga ikkagi läks viiendale nivoole ja võttis 4NT ära... kui see ei ole mingi imelik viis ruutut kooskõlastada, siis ilmselt on ristis singel äss (Halloo, kosmos, siin Maa! Lisaks sellele, et ma võiks sellega 5♣ teha, ei ole singeläss tavaliselt splinterikaart, sest selle vastu on KEx sitaks väärtuslikud) ning ruutu äss, 5♥. Partneri 6♦ peale veel 6♥ (hmm... vist ei jõudnud kohale).

4.Partneril ei saa hästi olla samaaegselt täiesti ilma kontrollideta leht ja slämmihuvi (jälle õige) ja üldse on kahtlane pakkumine, äkki tal on risti renoo või siis pada äss (ja miks ei paku partner siis 4♠ või 5♣, mitte 5♦?) igaks juhuks pakun padakontrolli ära 5♠ (OK, ma suudan aru saada, et partner mulle ärtu kätte paigutab, kuid kust mul need kontrollid nüüd ometi nii järsku välja hüppasid). Partneri 6♦ peale järelikult tal ikkagi risti esimese ringi kontrolli ei ole, seega 6♥. (autš)

5. Partneril on ilmselt ruutu äss ja pole padakontrolli, et ta nii pakub (seni igati loogiline mõttekäik). Ilmselt tal risti esimese ringi kontroll ikkagi on (kuidas, miks, milline pakkumine sellele viitab?) ja kuna mul on hea leht, siis panen 6♥ (autš).

6.4♣ peaks olema splinter (tuleb nõustuda), aga kas seda tohiks teha lehega KSxxx-ETxx-Äxx-x (järelikult eeldab partner splinterit ärtuga)? Ilmselt mitte, seega liigutan kuude, matšis panen 6♦ (alternatiivne leping) (nujah, sorry, oleks võinud paremini pakkuda, mulle paigutatud leht on kontekstipõhiselt suhteliselt täpne, aga ikkagi: kui mul mingi 1. ringi cue on, miks ma seda ei näita ja kui mul ei ole, miks ma 4♥ ei pane? Ärtu kümmet mul muidugi ka olla ei saa, aga see selleks...).

Pärast ei ole keegi mu argumentatsiooni 5♦ passimise kasuks loogiliselt ümber lükata suutnud, vaid peamine arutelu on käinud teemal, et oli mul siis vaja nii pakkuda. Ilmselt ei olnudki ja selliste partnerite puhul, kes tahtsid mängida viit ärtut või kuues ruutus seisma jäid, olen nõus vabalt pool süüd enda peale võtma (6♥sse -> 7♦sse jõudnute puhul olen endiselt veendumusel, et nad ei saa asjadest aru) – 5♦ on psühholoogiliselt ebamugav passida, kui sa partnerile hoopis ärtud kätte paigutad. Aga siiski, saanuks ka paremini: ainuke, kes suutis loogilise mõttekäigu tagajärjel 5♦ läbi passida, oli Tuul. Argumentatsioon järgnev:



4♣ on splinter, aga ma ei tea, kas ärtu või ruutuga, äkki isegi mõlemaga? (vox populi on seni küll leidnud, et 4♣ on kindlasti ärtu splinter ja ma ise jagan järgi mõeldes seda arvamust (ärtumast koheselt kooskõlastada ja ruutuga pakkuda aeglasemalt), aga point on tegelikult aus – kui kokkuleppeid ei ole, siis esialgu võivad käiku minna mõlemad variandid).
5♦ eitab padakontrolli ja viitab ka sellele, et 4♣ oli splinter ruutuga, sest muidu sa võiks pakkuda 4♥ (exactly my point) ning kuna karta võib, et sul ka ristiässa pole (mulle meeldib, kui partneri kätte ei paigutata väärtusi, mille olemasolule ta millegagi vihjanud ei ole), siis tuleb passida.

Viimast mõttekäiku vaadates ei olnud ju nii keeruline?

Lõunakeskuse loomapood on seakari. Kuna loomale oli vaja krae hankida, käisime esmaspäeval sealt sellise eesmärgiga läbi. Küsisin kassile krae, tibi leti tagant läks natuke ja tõi ühe, öeldes et see on kõige väiksem mis neil on. Kodus selgus, et kass tõmbas sealt möödaminnes pea välja. Telefonikõne loomapoodi andis vastuseks, et nemad kraed tagasi ei osta, võivad selle küll ümber vahetada, aga see oli kõige väiksem, mis neil olemas on. Hui ma enam sealt loomapoest kunagi midagi ostma lähen.
Asi lõppes siis sellega, et tuli minna Raatuse-Jaama nurgale loomakliinikusse, kust sain otsitud krae ja meeldiva teeninduse (soovitustega, kuidas see krae ikkagi kassile kaela panna) ja lisaks sellele oli krae ka odavam - krt. oleks ikkagi pidanud kohe sinna minema. Sellega seoses võin välja reklaamida, et mul on kodus üks üleliigne 125mm avaga plastikkrae ja kui kellelgi on väiksemat sorti koer või kopsakamat sorti kass, siis on see vabalt saadaval

Reedel sai siis see asi ette võetud, et kass loomaarsti juures sigimatuks muudetud. Nojah, muidugi, kui kunagi tekib soov kassipoeg hankida, siis ilma peal ikka mõned vast leidub. Üritus oli parasjagu stressitekitav (vahepeal lasi meie miisu kuuldavale sellise mõuramise, mille üle suvaline loomaaia lõvi häbenema ei peaks), aga tundub et sellest toibumine läks tal suht kergesti ja meile on meie patud andeks antud - kuidagi väga kahtlustäratavalt sõber on see loom peale seda olnud. Väidetavalt küll muutuvat steriliseeritud kassid sõbralikumaks ja lojaalsemaks, aga elu sees ei oleks avanud, et see päevapealt avaldub. Lisaks sai siis selgeks, miks meie lontrus lonkama kipub - vaesekesel on lihtsalt kompjalg all - ühe käpa randmeliigest mingil põhjusel nagu ei olekski. Vaene väike kiisu...















Laenasime loomaarstilt kassi kojutoomiseks puuri. Kassil sellega vist halbu mälestusi ei olnud ja ta kasutas seda õhtu jooksul varjupaigana, et pilt selgeks ja käpad koordineeritult liikuma saada.


Täna mõtlesime, et kokkaks midagi huvitavat ja mida me siis tegime? - Burksi! Hoia alt MzDonaldzs. Burksi tegemine oli selline tore ettevõtmine, et sinna vahele toppisime kaht sorti möksi, mille ise valmis segasime - Guakamolet (avokaado, mis idee järgi pidi olema kahvliga purustatud, aga peale paari hetke tekkis päästev idee, et küüslaugupress sobib selle asja jaoks ideaalselt + sidrunimahl + sidrunipipar) ja avokaado-salsa (avokaado, tomat, chilli, sidrunimahl, sibul). Asi nägi nii isuäratav välja ja maitses kah täitsa ilusti, et hakka või uskuma, et burger ongi tervislik ja hea toidus.



Olge lahked: kuklipoolik - salatileht - tomat - soe pihv - guakamole - juust - soe pihv - avokaado-salsa - tomat - salatileht - kuklipoolik. Maarja jaoks valmistasime dieetvariandi, kus kasutasime kahe pihvi asemel ühte.




Selle asjanduse söömiseks oleksid klapplõuad päris abiks. Aga häda korral saab ka muidu hakkama.

Vahepeal jälle bridžirindel kõvasti rabatud. Tallinnas ei õnnestunud kuidagi üle saada "külavaheturniiride" needusest ja jäime KõVaMehe sarjas teise finaalgruppi (mille me küll võitsime - kuigi ma seal ühe slämmi välja lasin umbes viimases jaotuses). Saatuslikuks sai üks slämm, mis vastastel välja tuli, aga meil mitte ja kui alagrupi moodustavad viis kuuejaotuselist matshi, siis üks selline kest tõmbab päris hästi piduri peale küll.

Esmaspäevane Tartu klubi aga pakkus jälle uskumatult laia valiku vigadest, mida vastased on võimelised laua taga korda saatma. Ühe korra patserdasin ise ka idioodi kombel (pakkumises kusjuures), tulemuseks -570. Aga tekkis tore teoreetiline arutelu partneriga. Nimelt küsimus selles: kui üks lubab 8-11pp ja sealt on ära näidanud ässa ning kaks kuningat, siis kas järgmine küsimine küsib kohe soldatit (sest emand ei mahu kätte enam puhtfüüsiliselt). Jõudsime järeldusele, et küllap vist.

Kolmteist ja reede Konsumi moodi:
Teel töölt koju otsustasin midagi hamba alla varuda ja sättisin siis sammud Ujula Konsumisse. Valinud kraami välja suundusin kassasabasse, mis oli enne mind täiesti mõõdukas kolmeinimeselises pikkuses, kui hakkasid asjad juhtuma. Esimene kunde oli mingi ilgema hunniku kraami kokku korjanud ja umbes pooli asju pidi kassapidaja kaks korda sisestama, kuna seal oli hulgem köögivilju sees. Ja kuidagi ei õnnestunud tädil õigetele koodidele pihta saada. Kui oli aeg maksta, andis Impeerium vastulöögi: ostja üritas iga hinna eest ID-kaarti masinasse toppida ja imestas, et mis jura on, et PIN ei klapi. Peale nelja katset lõpuks siiski taipas, et pangakaart oleks oluliselt parem valik olnud.
Järgmiseks kundeks oli mingi naga, kes ostis purukummi ja värvilist traati (mingi närimine vist ja energiajook). Arve ca 35 raha, makstes selgub, et kaardil nii palju ei ole. Ohverdas siis energiajoogi, närimise eest maksmiseks rahast siiski piisas (ja kuu on alles keskpaigas!). Ja tädi kassas täidab aga formulare, mis kaasnevad mingi kauba tagastamisega...
Enne järgmist kundet sekkub mingi vurrudega papi (selline natuke traktoristitüüpi) ja küsib midagi Raffaellode kohta, mis ta varem sinna kassase jättis. Tädi vaatab, et ei ole siin mingeid Raffaellosid, äkki on need kuskil teises kassas. Tüüp vaatab teise kassa juurde ja tuleb sealt sama targalt tagasi ja hakkab asjatama, et mis jama on, müüja ütles ju et ma võin need Raffaellod siia jätta, ma ainult korraks käisin sees veel midagi ostmas. Tädi kassast vastu, et milline see kassa oli, kas tsheki pealt vaadata ei õnnestu, mismoodi kassiir välja nägi. Tüüp raiub ikka oma joru. Seejärel tunneb huvi, et kes siin kassas varem oli (too tädi oli just äsja tulnud hetkeks kedagi asendama) ja kust seda naisterahvast leida võib. Seejärel läheb jälle kooserdama, tüütab kõrvalkassat sama juraga ja kaob kuhugi. Kassasse naaseb teine "kassapreili" ja hakkab mu ees oleva kunde asju läbi lööma, sabast minu tagant kostab närvilisi mühatusi (mul pigem lõbus, sest aega laialt käes ja kõht ka liiga tühi ei ole). Ei lähe ka tolle kundega kõik libedalt - too ei leia hästi raha üles ja kui müüja üritab mingit nuppu vajutada, et tshekk välja printida, jookseb kassaaparaat kokku. Proovib ja proovib, aga ei õnnestu midagi. Küsib siis kõrvaltkassast, et mida teha, sai soovituse, et löögu nullarve ja arvutagu ise käigupealt tagasiantav summa. See variant töötas.
Enne kui mul õnnestub Tõotatud Maale pääseda, sekkub taas "traktoristipapi", kes on oma kolm Raffaellot kuskilt kaugelt-kaugelt kassast kätte saanud ohtrate vabandustega kuidas ta ikka kõik sassi ajas jne. Järjekord seisab ja mu selja taga on närvilistest mühatustest saanud juba tige pomin...
Sellega tuleb kahjuks lugu lõpetada, minu läbilöömine läks tõrgeteta. Kahju, et kella ei taibanud vaadata....

Vaadates Maarja saatust, siis ilmselt ei olnud ikkagi tegemist toidumürgituse vaid väikese kuid vastiku viirusega...

Eile klubis oli teemaks vastaste osamängude kontreerimine. Väidetavalt peab agressiivse kontreerimise puhul olema õigus kahel korral kolmest, et see ära tasuks (see küll ei pruugi anda 67%, kuna kontraga välja tulnud osamäng on pea kindel põhi, aga +200/+300 puhul on alati oht, et keegi veel midagi hullemat korda saab). Kuigi loomulikult on tulemuse mõttes parem kontreerida neid asju, mis taha lähevad ja väljatulevaid mitte näperdada, siis nagu ütleb iidne bridžitarkus: kui su vastased ei võida kunagi ühtegi kontraga lepingut, siis tähendab see seda, et sa kontreerid liiga vähe. Kuigi jah, psühholoogiliselt on suht ebameeldiv märkelehele kirja panna tulemusi stiilis "-670", kuid kui sul õnnestub punktisumma tõsta 200 või suurema peale tänu oma kontrale, siis oled sa võitnud osamänguvõistluse. Nii siis hakkasimegi harjutama: kolmel korral üritasid vastased peale võistlevat pakkumist mängida nelja odavat ja kõik me need ära kontreerisime. Valim sai ideaalne: välja tuli üks, taha läksid kaks, seega siis tulemused +300, -710 ja +200, selmet võtta rahulikult +100, -130 ja +100.

punkte saime me neist jaotustest nii (max = 16, reaalselt 15 tänu vabale voorule):

+300 = 12 (keegi oli sama teinud ja keegi oli geimi välja lasknud) = 75%
-710 = 1 = 6,25%
+200 = 15 = 93,75%

seega saime neist jaotustest hoolimata vastaste poolt võidetud lepingust 28 punkti ehk siis 58,3%.

kui me oleksime need passinud, oleksid tulemused olnud:
+100 = 6 = 37,5%
-130 = 4 = 25%
+100 = 7 = 43,75%

kokku 17 punkti ja 35,4%.

järeldused võib igaüks ise teha...

teine eilse klubi iseloomulik faktor oli tugevate ristimastide üleküllus (mõnikord küll risti-pada kahemastilehtede).

Minul olid käes sellised asjad
♠KExxx
♥x
♦x
♣ÄKETxx

♠-
♥ÄExx
♦x
♣ÄKESTxxx

Leol oli
♠xx
♥x
♦Sxx
♣ÄKExxxx

ja vastastel
♠KTxxxx
♥Ä
♦x
♣ÄKE9x

ning
♠-
♥Sx
♦Sxx
♣ÄKESTxxx

Kusjuures kolm neist viiest lehest tulid ette samas voorus! Ma kahtlustasin küll, et vaba laud näitas üles veidi fantaasiat, aga esimeses voorus mängisid seda komplekti Kalma-Klaos ja Nigul-Toomere, nii et ma ei oska enam midagi arvata.

Lõpuks üks tehniline koht, kus ma idioodi kombel patserdasin (mitte et see väga maksnuks, aga pärast oli oi-kui-piinlik). Nimelt tehakse mulle kõrvalmastis avakäiguks kümme, mis on ilmselt singel või duubel, sest ma vaatan otsa mastile:

97x

ÄES6

no oli kahju seitse deblokeerida - pärast jäi mast niimoodi blokki, et ma ei saanud seda tempoga puhtaks lõigata - avakäigul pannakse kolmandast käest väike, üheksa kaetakse kuningaga (kaheksa ei kuku), seitset ei kaeta ja siis ma pean kätte vingerdama, et soldat realiseerida. Kui ma aga vaevunuks seitsme lahti blokeerima, siis saaksin pärast käia väikese käe S-6 kahvli suunas ja lõigata selle õnnetu kaheksa maha. Võimalik, et see läks maksma viis väikest punkti ja ühe koha. Õnneks kõigest kolmanda.

Nagu ikka, kipuvad kõik halvad asjad juhtuma kõige ebasoovitavamal ajal.
Reedel Kaldamägede pool Katani mängides oli kõik veel kõige paremas korras, pärast tegime veel paar jagu bridget ja siis hakkas katus otsas juba veidi ujuma, nii et sellele tuli suht kiire lõpp. Seejärel koju ja väsimus oli nii suureks kasvanud, et leidsin et tuleb magama minna (kell pool kaheksa õhtul!) - järgmine päev oli niikuinii plaanis hommikul kell kuus ärgata, sest oli ju vaja minna Tallinnasse Eesti paaride meistrikaid mängima. Tunni aja pärast hakkas mingi tsirkus kõhuhädaga pihta - magu otsustas tegeleda aktiivse enesetühjendamisega ja saatis kogu söödud kraami ahvikiirusel kas edasi või siis tagasi. Ja olemine oli nii sant, et ei suutnud ise midagi muud teha kui külili maas olla ja oiata ja eriti rõve ja valus oli siis, kui tahtnuks oksendada, aga mitte midagi lihtsalt ei tulnud. Nii pidigi Leole teate minu enneaegsest surmast edastama hoopis Maarja, sest ma puhtfüüsiliselt ei oleks suutnud telefonis midagi väga artikuleeritut rääkida. Kuna Maarja otsustas, et ilmselt oleks mõistlik mind põetama jääda (ma olin ikka vasakradikaalselt lääbakil), siis oli õnneks (või tagantjärgi targana äkki õnnetuseks?) võimalik Leole Andres partneriks pakkuda, nii et tal päris mängimata ei jäänud. Laupäeva hommikul üles ärgates tabas mind jälle uus üllatus - kogu häda oli jäänud eelmisesse päeva ja enesetunne oli suhtelist okei, kui välja jätta üleüldine suur nõrkus ja hallid ringid silmade ümber. Nii ma ei oskagi aimata, kas tegemist oli mingi lühikese ja kurja viirusega või siis toidumürgitusega, mille põhjustas midagi järgnevast menüüst: pasta bolognese, kohuke, kakao, siider, piparkook. Hea et niigi läks...
Laupäeva hommikul ärgates tekkis tunne, et kui kell ei oleks juba kaheksa, võiks ikkagi Tallinna poole liikuma hakata - kuigi nagu selgus hiljem lahkamisel, ka kell kaheksa ei olnud vist lootusetult hilja, kuna pool tundi hiljem helistas mulle Kõivukas, kes küsis, et ega ma ei tea, kas tee peal politseinikke leidub - ta nimelt hakkas alles siis sõitma (turniiri algus Dzinglis pidi olema kell kümme). Ma ei osanud midagi kosta, kuid tulemusi vaadates tundub, et pärale ta jõudis ja sai turniiril teise koha ja Eesti meistri tiitli (esimeseks tulid soomlased). Siinkohal siis õnnitlused talle ja Tihasele.

Tallinna asemel siirdusime Peedule, kus selgus, et bridžimängijatel on Aliast mängides sõnaseletustes metsik eelis mittebridžlaste ees (ennekõike kui teine pool ka sõnu võib arvata) ja lai ühine tutvusringkond on ka abiks. Mida peaks vastased arvama seletustest: "see millega me äravisetel julgustame!" (paaritu) või "pane kokku esimese jaotuse jagaja eestikeelne vaste ja see asi mis sherifil rinnas on!" (põhjatäht) või kui jõhkramalt ära teha, siis oli seletamisel kasu nii Liisa kui Mairi perekonnanimedest (vastavalt siis Miil ja Tempel). Loomulikult tuleb mõnikord abiks ka lai(em) silmaring: "tee kreeka võidujumala nimest verb!" (nikerdama - tõsi küll, väga rangelt võttes on ta võidujumalanna, aga see selleks - katsu muidu seda verbi kuidagi nii ära seletada, et puutööd õppiv vastane ei sekkuks).

Viimased uudised muidugi ütlevad, et Tallinnasse sõitmata jätmine ei pruukinud halb mõte olla: Ussisool jälle selline õnnetus, et tee on kinni ja laibad taga...

Jee - nad on mult hieroglüüfidelugemise kohustuse ära võtnud, nii et ma ei pea oma postitust kinnitama mingite totrate äraväänatud tähtede äraarvamisega!

Vahepeal on sotsiaalne kalender suht ummuksis olnud:
Neljapäeval oli Elina-Melli pool saun ja Hazienda (üks lauamäng, mille Arko välismaale minnes meie ruunata jättis). Ses suhtes on mäng lahe, et kolm korda olen mänginud ja senini pole aru saanud, mis seal võitev taktika on ja kuidas teistele paremini pahna keerata (ühe mängu ma siiski võitnud olen). Eks see selgu kunagi hiljem, kui üldse. Ajaloo annaalidesse läheb see õhtu hoopis sellega, et olin esimest korda Maarjale kaineks rooliks (kuigi nagu Riinu mainis - see kõlab väga veidralt) - tema jõi vahuveini, mina Värskat... Tegime ka ühe roberi Olli-Melli vastu (miinus 20 krooni), kus mul oli kahe esimese jaotuse peale null pada käes. Üldiselt see ei saa head tähendada, aga õnneks esimeses jaos oli Maarjal 1 pada avangu taga ÄESxxx ja vastane tahtis mängida 2 pada kontraga...
Reedel pidime Leoga mängima, saime vastaseks Hendriku-Erika. Mängust suurt midagi rääkida ei ole, see kulges täiesti ühte väravasse (päris sajaimbist võitu küll ei tulnud), aga vein (Tshiili oma) oli hea ning maasikaliköör (aitasin blondiinil seda lõpetada) saast. Järgmine päev helistas Leo ja "tundis huvi" et kuidas ma koju sain - mu kingad vedelevat endiselt tema juures koridoris. Tal oli muidugi ka päris hea teooria selle kohta - nimelt tema kingad olevat kuhugi kadunud. Nojah, eks ta ole, olingi õhtu lõpetuseks valed kaunad jala otsa tõmmanud ja astuma hakanud ning kuna ma üldiselt talviti saabastega käin ja vaid tol päeval erandkorras kingad jalga lükkasin, siis ei pannud tähelegi, et jala otsas midagi valesti oleks olnud. Seda hoolimata sellest, et meil on erinev kinganumber - tal 44 ja mul 45. Tegelikult ma saan ka 44 number kingadega käidud, aga need jäävad siiski reeglina pisut ahtaks ja seepärast eelistan 45t (meie kliimas ei ole mõtet "Kingpooli teha" ja varbaid välja lõigata).
Laupäev oleks äärepealt Kataniks läinud uute käsilastega (Argo ja Heli olla mängu soetanud), aga paraku tekkisid kiired kohustused vahele ja see plaan lükkus määramata ajaks edasi. Kunagi peaks tõesti oma tutvusringkonna baasil mingi võistluse korraldama, käsi on päris hästi tekkinud sellele alale.

vahepeal tekkisid paar head mõtet:

A) Miks Lauaviin nii sitasti maitseb? - seepärast et tegemist on Ostap Benderi poolt soovitatud taburetist aetava samaka vennaga, mida aetakse küll lauast, mitte taburetist (sellest siis ka nimi). Puupiiritus ühesõnaga

B) Kui Eestis on olemas (ma ei ole küll viimasel ajal enam näinud) viin nimega PingViin, siis Lätis võiksid nad müüa sarnase nimega veini - PingVins (seal on "vins" minu mälu järgi vein, i peal on küll pikenduskriips(ja ma ei tea ka täpselt, kas pingviin ikkagi on pingvins, aga mis ta muud ikka on)).

C) Sõnaseletus Uueks Aliaseks: Suur Valss, politseiniku laip. Kui sellega välja tulin kutsus esile küll ainult hämmeldunud pilke, aga püüdke ära arvata (auhinda ilmselt küll välja ei pane).

Sportlased möllavad jälle. Sedapuhku Inglismaal, kus viimasel ajal on suht tihedasti jalgpallurite kodudesse sisse murtud. Juhtunud nii, et Newcastle'i ründaja Shola Ameobi helistas politseisse ja teatas sissemurdmisest enda korterisse ning mingite asjade vargusest. Kümne minuti pärast helistas ta uuesti ja teatas, et tegelikult mingit sissemurdmist juhtunud ei ole, ta olevat eelmisel õhtul kodus sellise läbu kokku keeranud, et olevat sellest isegi segadusse sattunud.

Siinmail said lõpuks jõulud läbi - eile sai siis viimased kingid tehtud-saadud (kuigi raamatu peal oli kirjas "20 aastat hiljem", tundus et 20 päeva on paras viivitus). Ja jõulujärgsest kaalust on neli kilo kadunud, ning jõulueelne kaal on taastunud. Järgmine aasta jälle....

Sportlased olid vist jälle trennis, kui mõistust jagati - ja ajakirjanikud neid kiibitsemas. Kaia Kanepi pärl peale kaotust Kuznetsovale: "Kahju, aga aastas on 56 nädalat!". Krt, ajakirjanik võiks vähemalt nii palju inimene olla, et sellised asjad ära siluda (et piiga ullikesena ei paistaks), kuid ma kardan, et ta isegi ei jaganud ära, et neiu veidi patserdas. Minu meelest seletati seda umbes neljandas klassis, et aastas on 52 nädalat + natuke ja vahepeal kalendrireformi pole ju olnud.

Tartu Uusaastaka võistkondlik lõppes küll paremini kui algas, aga viienda kohaga ei saa ikkagi rahul olla. Ei vedanud ka, üks voor oli guljashijagudega, mis sattusid hullu läti tädi (Maia Romanovska) kätte. Üldiselt ma veidi pelgan selliseid inimesi, kes pakuvad seda, mis sülg suhu toob (Tartu klubiski on selliseid üksjagu), aga Maia on kahekordselt ohtlik, sest erinevalt enamustest "parteikaaslastest" oskab ta mängida kah. Aga ikkagi vastik, kui ta saab kätte 7-6 jaotuse, pressib sellega slämmi ja mina küll ei oska tõkkesse minna, omades trumbis KE-t ja 11pp avanud partneri vastas. Raisk, oleksin pidanud viis ära kontreerima...

Huvitav seis tekkis võistkondliku viimases matshis. Vastastel käis pakkumine nii (leht on ebaoluline):

1♦____1♥
3♥____3♠
4♣

1♦ oli rannakas, 3♥ lubas maksi ebaühtlasega ja neljast tuge, 3♠ ja 4♣ cuebidid. Ja nüüd sai see 4♣ pakkumine tagant kontra (pane tähele, et ärtuleping on selles suhtes juba "vales" käes). Peale kahte passi (et 4♣ pakkuja saaks rekiga ässa näidata) jätkasid vastased cuebididega, jõudsid kuude ärtusse ja laua ristikuningas lõigati avakäigust läbi. Ses suhtes muidugi ei olnud vahet, et 11 miinust oli neile sisse kirjutatud (me sattusime õigesse kätte ja slämmiga ei olnud raskusi), aga tekkis selline teoreetiline mõtteaine: kumb käsi peaks eeldama, et partneri lehe vastas ei ole kahte kadujat? St. kas avaja peaks ilma ristiemandata ruutukontrolli näitamisest loobuma või siis vastaja üritama avajalt teist cue'd välja meelitada?

juurdlesin selle seisu üle ja siin on minu esialgne analüüs:

Selles seisus (peale cuebidi kontreerimist, kui mäng on juba vales käes) on olemas järgnevad variandid:

A) cuetajal on Ä või renoo - st. mastis pole (kiiret) kadujat.
B) cuetajal on singel või KE - st. mastis on üks kaduja, kuid mitte kahte.
C) cuetajal on tühi K, kuid ta partneril on E või singel - st. mastis on üks kaduja, kuid mitte kahte.
D) cuetajal on tühi K, partneril ei ole kontrolli - st. kontra valguses tuleb arvestada kahe kadujaga (kui vastane pani kontra emandaga, siis palju õnne talle - lõppeks on siis slämm niikuinii alla 50%, sest äss on pigem ikkagi taga).
E) nii cuetajal kui partneril on kontroll olemas, ühel neist esimese ringi oma (see ei ole eriti tõenäoline ja ka mitte eriti huvitav variant)

Standardprotseduur on kontra passida, et lasta partneril esimese ringi kontroll rekontraga ära näidata - kuid kui tal ei ole esimese ringi kontrolli, tekivad ülalnimetatud probleemid. Selle lahendamiseks mõtlesin välja järgneva skeemi:

A) esimese ringi kontrolliga kontreeritud cue mastis, teeb teine uue kontrollipakkumise - see tähendab, et seal mastis küll erilisi probleeme ootamas ei ole, tüüpvariant on ässa vastas singel või kuningas.

B) teise käe rekk lubab singlit või emandat, näidates et selles mastis on tegemist ühe kadujaga.

C) teise käe pass näitab, et mastis on probleeme, nüüd cuetaja annab esimese ringi kontrolliga reki, ühe garanteeritud kadujaga teeb cue ja kahe kadujaga teeb signoffi geimis.

Loomulikult ei lahenda see skeem kõiki maailma hädasid, aga teeb paraja sammu selles suunas. Probleemiks näiteks võib olla, kui cuetaja partneril endal on singel, et siis kui anda rekk, ei saa teada, kas partneril oli äss või kuningas. Aga samas võib ka sellisel juhul passida ja kui partner teeb signoffi, siis mõnes seisus edasi minna - see peaks viitama singlile. Ja ilmselt ka muud variandid annab kuidagi (pool)intelligentselt lahendada, lõppeks cue-bididesse minek ei tähenda veel geiminivoo ületamist, minu ja Leo tavaline pakkumine on selline, et teha tugevas järgnevuses kõikides mastides cuebidid ära, pidurduda geimis ja tuvastada, et see on laudapanemisest päris kaugel.

Igatahes ma oleks tänulik, kui keegi viitsiks seda mõttelõnga edasi arendada või kasvõi välja mõelda, millised probleemid võivad esile kerkida - siis saan ise aju tööle panna.

Killuke Tartu Uusaastaturniirilt. Peale mängupäeva lõppu tahtsid kaks tüüpi minna kuhugi lõbutsema. Hakkasid siis uurima Tartu ööelu variantide kohta ja soovitati neile minna stripibaari, mis asub Zavoodi lähedal. Loomulikult see viimane sõna "lähedal" libises neil veidi kõrvust mööda. Sõidavad siis taksoga kohale ja marsivad stripibaari asemel kõrtsu sisse - asjaosalise kommentaar:

"Avasin ukse, kohe lõid ilge lärm ja lebra üle pea, stripist ei haisugi. Ja saali keskel seisab, käed laiali, hoopis Viks (alias Toomas Kiisk, selline 2x2 meetrit punase habemega bridgemängija)! Õnneks saime enne minema, kui keegi meid tähele pani..."

Peale taksojuhilt aru pärimist, et kuhu päraperse ta nad oma arust tõi, juhatati nad õigesse kohta, mis olevat paar maja eemal (häbi tunnistada, ma ei tea oma kodulinna stripibaaridest isegi mitte seda, kus nad asuvad). Sealnähtuga olevat tegelased täiesti rahule jäänud, nii et hoolimata vahepealsetest üleelamistest oli lool siiski happy end.

kui ikka mäng ei kulge, siis pole midagi teha... Tartu Uusaastaturniiri võistkondlik on meile alati selline hirmus kannatuste rada olnud, erandiks ei ole seegi kord. Viiendas voorus sain kaksikute vastu kätte päris hea lehe:

Äxxxxx
Kx
-
KExxx

avasin sellega 1 pada, Pihlalt 2 ruutut, Leolt neli pada, Indrekult viis ruutut. No mida perset, kui partneril on pada kunn ja kaks õiget ässa, siis seisab meil ju seitse, aga küsida ei saa (5NT on meil Josephine, küsides trumbipilte, kuue ruutuga võiks vast katsetada, aga hui seda teab, mis see veel täpselt tähendama peaks). Ühesõnaga 6 pada letile, vastane tõkkesse ei läinud. Lauda kallati:

KExxx
xxxx
Kx
xx

ühesõnaga - palju õnne. Läks üheta ja pärast selgus, et tegelikult võiks minna kaheta, sest vastaste risti on 5-1. Teises toas tuli 5 pada kontraga välja ja -14 IMPi oli sündinud. Ja edasi läks kohtumine samas võtmes ja tuligi 7:23 kest...

Kui palju võtab aega, et lahti saada üks suhteliselt turske tabalukk? Eile sai asi praktikas järele proovitud ja rõõmustage, rattalukkude omanikud – tavaline ketaslõikur (rellakas) kulutas selleks 5-10 sekundit. Omaette anekdootlik on ka põhjus, miks see katsetus ette sai võetud – nimelt hakkasin lukku lahti keerama ja mingi hetk tuvastasin, et minu käes on ainult võtme pea, sest see osa, mis luku sisse käib, on sinna ka jäänud.

Õhtul sai tegeletud juba tõsisema spordiga – nimelt oli mul viimane õppesõidutund ja sisuliselt kohe peale seda ARKi sõidueksam. Õppesõidul patserdasin veidike (ennekõike küsimus, et kas ja kuidas jalakäijaid üle tee lasta – nt. kui kaks last räägivad teisel pool vöötrada jupp aega juttu, kas peaks ikka seisma jääma või siis võib ka vaikselt üle hiilida nagu ma tegin), aga liigutasin autot suht normaalselt. Kõige markantsem nali juhtus siis, kui harjutasin käsipiduriga mäkketõusu (minu nõudmisel, kuna ma olin paarilt inimeselt kuulnud, et nad seda tahtvat ARKis ja mina küll ei mäletanud, kuidas see käib, kuigi mulle septembrikuus platsil oli seda tutvustatud). Peale kohalt minekut mainis õpetaja (mitte see, kellega ma tavaliselt sõitsin, vaid ta oli enda asemel ühe platsiinstruktori kohale läkitanud), et käsipidur on peale jäänud – minu ajus sai sõnapaarist “käsipidur peale” käsklus ja nii ma ta siis liikuvale masinale korralikult peale tõmbasingi. Peale õppesõitu korjati järgmine õpilane Betooni raudteeülesõidukoha juurest peale ja lasti ta mul ARKi ära visata ning peale veerandtunnist passimist hõikas keegi mu nime ja algas peale tõsisem osa. Eksaminaator (nime järgi H(arri?) Aas) oli selline vanemat sorti papi, pealtnäha suht tusase näoga – pärast selgus, et ei olnud tegemist inimsööjaga, pigem abivalmis eksemplar. Autos siis mainis, et “noh, sõidame liikluseeskirja, liiklusmärkide ja teekattemärgistuse järgi, mina ütlen kuhu sõita, kuidas sõita, vaatad ise!”. Lisaks kiire instruktaaž autos leiduvate vidinate kohta (nt. tagasikäik käis nii, et muljud käigukangi alla ja tõmbad siis enda poole) ja diisli omapära kohta (“rohkem gaasi, aeglasem käiguvahetus – teise paned sisse 20, kolmanda 40 peal, linnas sõidadki kolmanda-neljandaga”) ning minek. Kõigepealt ARKi juurest paremale välja ja siis vasakpööre Turu tänavale ning mööda seda edasi. Selveri valgusfoori juures anti juhtnöör, et sõidku ma edasi suure silla peale. Selle peale reastasin end suht tihedas liikluses eeskujulikult vasakusse ritta – ja seejärel keerasin vasakpöörderajale liiga vara ära – st. mitte sinna, kust otse sillale saab, vaid tänava jagu varem. Õnneks ei sattunud ma sellest paanikasse ja peale hetkelist kirumist leidsin, et “aga mis siis ikka, siit saab ju ka tegelikult” - mitte ei hakanud kuidagi tagasi pressima. Ma ise kahtlustan et sellega (reastumine ja seisu kiire ümberhindamine) võisin ma pigem hoopis plusse saada. Edasi läks asi naljakaks kätte – kõigepealt tuli minna üle silla ja keerata Pikale tänavale (kõige kaugemale vasakule). Ühest küljest on see mulle alati kõige ebameeldivam suund olnud, kuid teisest küljest justnimelt seetõttu olen ma seda kõige rohkem harjutanud. Ja õppesõidus olin ma kaks tundi varem tulnud justnimelt sedasama teed pidi. Mööda Pikka tänavat edasi, seejärel Pärna tänavale ja vasakpööre Uuele tänavale, kus parkisin. Seal eksaminaator oli mulle isegi veidi abiks – alguses soovitas, et ma ei hakkaks keerama, sest ma olen liiga lähedal (tõe huvides pean mainima, et ma ilmselt ei oleks julgenudki keerata, vaid oleksin nõks tagasi võtnud), seejärel andis ühes kohas, kui tundus, et ma veidi kinni olen, nõu rohkem gaasi anda tagasi minekuks (lumi raisk, ma ise arvasin, et olen juba vastu serva jõudnud). Kuna üldiselt tegin õigeid liigutusi (tegelikult tuleb mul külgboks suht hästi välja), siis jäi ta nähtuga rahule ja jätkasime Raatuse tänavani, kust keerasime kõigepealt kesklinna poole ja siis kohe Pikale tänavale. Ja jõudsime taas mu õppesõidumarsruudile (siis ma olin tulnud lihtsalt otse mööda Pikka tänavat), ning õnneks oli mul värskelt meeles, et pihta hakkab kolmekümne+võrdsete teede ala. Pika tänava lõpust üles mööda Roosi tänavat (nagu õppesõidulgi) ja Roosi-Jaama nurga peal pidin tõusult käsipiduriga ära minema (täpselt samas kohas!), ning seejärel keerama Puiestee tänaval vasakule ja Narva mäest alla Kroonuaia sillale sõitma. Jälle täpipealt sama marsruut, välja arvatud see, et õppesõidul keerasin Staadioni tänavale (nii on mugavam), aga kui eksamil üritasin sama teha, siis eksaminaator käskis ikkagi otse minna, läbi ringi. (Vallo täna hommikul vaatas kuskilt netist, et tema kohta kirjutatakse, et ta armastavatki väga ringe). Ring on selles kohas küll väga tinglik mõiste, parempoolsel real on puhas otsesõit. Aga kui ring, siis ring, parem suunatuli sisse ja tuima näoga edasi. Peale silda otse mööda Kroonuaia tänavat (niikuinii üks levinumaid marsruute, kus õppesõitude ajal sõita lasti, lisaks sellele sõidab Maarja sedakaudu tööle, nii et selle tänavaga erilisi muresid ei ole) ja Jakobi mäkke üles. Seal läks asi õppesõidust lahku – enne keerasin Veski tänavasse ära (nagu tavaliselt), aga eksamil lasti sõita mööda Kreutzwaldit edasi. Ei olnudki seda tänavat varem niipidi sõitnud ja kohe oli tulemas selline tüngakas, mille kohta Vallo mult täna küsida oskas (ju siis tema õpetaja oli taibanud teda hoiatada), aga mina ei olnud kuulnudki. Nimelt Kreutzwaldi tänavat pidi edasi sõites tuleks idee poolest anda suunatuld, sest ta kaldub veidike kõrvale ning otse edasi läheb hoopis Laulupeo tänav. See on aga üks neist asjadest, mida praktiliselt keegi kunagi ei tee. Õnneks ma aimasin halba, kui mulle anti juhtnöör “nüüd mööda peateed edasi” - ja kuna üleval oli tahvel peatee suuna kohta, leidsin et parem karta kui kahetseda ja panin suunatule sisse. Kui olukord oli läbi, küsisin, et kas ikka pidin siin suunda näitama ja sain vastuse, et pidin küll. Edasi siis kuni Tammsaare tänavani ja sealt vasakule raudteeülesõidukohale. Ja nüüd olime jõudnud täpselt sinna, kustkaudu teine õppesõitja mind ARKi ära viis – see küll ei ole päris nii hea kui ise sõita, aga ikkagi oluliselt parem kui mittemidagi. Kõigepealt linnast välja Ilmatsalu ringile ja sealt linna poole tagasi (kiirendamisega 70ni – see oli mu ainuke “maantesõidu” jupp eksamil) ja seejärel juhtnöörid pöörata teisele poole teed asuvasse tanklasse. No tore on, keerasime sinna ja tankisime masina täis (huvitav jah, koolieksami lõpuks lasti mul läbi autopesula sõita:)). Samal ajal kui eksaminaator arvet klaaris, tuvastasin, et olin peale parkimist jätnud peegli tagasi keeramata (parkides olin selle rihtinud tagumist ratast näitama) ja korrigeerisin kibekähku probleemi – täpselt sama vea olin ma muide teinud ka õppesõidul. Kiires korras mõtlesin välja ka vabanduse, juhuks kui eksaminaator hiljem selle teema juurde peaks pöörduma – nimelt olid peeglil küljes ka väikesed lisapeeglid, ma kavatsesin öelda, et vaatasin et taha näeb (nägi kah kusjuures) ja ei mõelnud korralikult läbi, et see on “tema” peegel, mida ma vaatan. Hiljem muidugi sellest probleemi ei tulnud, võimalik, et ta ise ka ei pannud seda tähele. Seejärel mööda linna serva edasi – tundub, et kõlakad, nagu talle meeldiksid ringid, pidasid paika – lisaks siis Anne ja Narva ringidele lisandusid Ilmatsalu, Viljandi, Riia ja Aardla ringid, Aardla ringilt linna sisse tagasi ja suht otse ARKi juurde välja. Viimasel hetkel tegin veel sellise asja, et ARKi juurde sisse keerates suretasin tõkkepuu taga auto välja – võtsin kogemata jala sidurilt – aga see vist õnneks ei lugenud. Eksaminaatorilt siis lõpuks küsimus, et kuidas ma oma sõiduga rahule jäin, millele oskasin kosta ainult et “nii ja naa”. Selle peale järgmine küsimus, et kas ma siis ei jäänud rahule ja tahaksin uuesti tulla, mille peale mina: “üldiselt tegelikult jäin, aga mõnede asjade, eriti pedaalimajanduse pärast oli küll natuke piinlik” - “Olgu, anna oma koolitunnistus siia, löön sellele templi peale ja saad kaks nädalat sellega sõita, load saad umbes järgmine reede kätte!”. Pedaalimajandusega oli jah selline asi, et võõra auto värk, esiteks ei asunud pedaalid nii mugavalt jala all kui õppesõiduautol ja siduri lahtilaskmisel juhtus mõnigi kord see, et ta liiga ruttu üles tuli. Üldkokkuvõttes tuleb tunnistada, et õigus oli neil, kes väitsid, et ARKi eksam on lihtsam kui kooli oma – väga palju stiilipunktide kallal ei norita. Näiteks jalakäija üle tee laskmine – üritasin mingite vanemate naisterahvaste lähenedes enne sebra seisma jääda – eksaminaator arvas, et lasku ma edasi, kui nad endas sprinteriverd ja jooksulusti ei leia, siis olen ma ammu enne neid sealt rajalt läinud ja kui leiavad, siis tabavad nad kah ainult auto tagumist otsa. Peamine oli ikkagi lähtuda märkidest ja näidata välja, et sa ei ole rooli lastuna ohtlik endale ja teistele. Nii et siis sellega on nüüd sedapsi (ainult lõppastme koolitus veel vaja läbi viia) – kokku läks siis täiesti nullist alustades 59 sõidutundi (mis on reaalselt 25 minutit) + 4 koolieksami ja ARKi vahel (muu praktika puudus, ainult paar korda käisin Getziga platsi peal parkimist harjutamas). Aega kulus neli kuud, aga sinna sisse jäid kolm kolme-neljanädalast pausi erinevatel põhjustel. Pole paha vana ja andetu inimese kohta. Nüüd siis tuleb hakata pöialt hoidma Vallole, kel sama asi varsti ees. Üldse on see viimane aeg läinud kuidagi paberite hankimiseks – suvel ülikoolidiplom, nüüd juhiload. Järgmisena peaks vist päevakavva võtma hullupaberid ja tõutunnistuse.

Lempsi saunas tekkis joomise käigus arutelu Läti meistripallide üle - kohalolnud spetsialist teatas, et neil on kasutuses laias laastus meiega sarnane süsteem. Selle peale improviseerisin väikse äraarvamismängu enda meistripallide kohta: nimelt olen ma saanud veidi üle 250 kuldse MP, aga mitu neist olen ma saanud mängides paaris kellega muuga kui Leo (ja mitme inimesega need on tulnud).
Nüüd rehkendasin ise kokku, kuidas need jagunevad:

3,5 Aivar Tihane (juunioride EM 2002)
3 Ants Soosõrv (Eesti paaride MV 1998)
3 Hannes Linnamägi (Tallinna Festival Invitational 2003)
2,5 Maarja Oras (Mixed Transnational 2008)
2 Margus Tuvikene (Eesti juunioride MV 2003)
2 Jaak Strandberg (Viru Bridge GP 2005)
1 Triinu Viilup (Eesti segapaaride MV 2005)
1 Jaanus Mae (Viru Bridge GP 2008)

Ja ongi hetkel kõik - 8 inimest ja 18 palli. Tõe huvides tuleb muidugi mainida, et vähemalt Aivarile võiks mõne palli juurde rehkendada küll - mõnedel A-Liiga etappidel olen ma temaga umbes sama palju mänginud kui Leoga - aga samas summast oleme me alati rohkem saanud ja summas olen ma alati Leoga rohkem mänginud.

Kohapeal üldiselt väga mööda ja väga pihta ei pakutud (keegi ei arvanud, et mõlemad numbrid nii väikesed on), mu mälu järgi sai vist kõige lähemale Ildze, kes ennustas et 10 partnerit ja 25 palli.

Pikka aega pole kirjutanud - laiskus mis muud. Nüüd siis vahepeal väike kokkuvõte, millega ma jälle hakkama olen saanud:
Õnnestus Maarjaga paaris Tartu segapaarikalt oma järjekordne teine koht saada - õigemini seekord teise-kolmanda koha jagamine. Olime nimelt Pihla-Indrekuga nii võrdsed, et mõlemal sessioonil saime täpipealt sama tulemuse. Ja Erika-Hendrik jäid natuke ette. Ühes jaos esimeses sessioonis õnnestus mängida nagu noor jumal:

♠ Ä2
♥ Txx
♦ Äx
♣ KETxxx

♠ Exxxxx
♥ Kx
♦ KS9xx
♣ -

avas partner ülevalt 2 ristit, vaatasin oma lehte ja otsustasin pakkuda mittesundiva 2♠. Selle peale sekkus järgmine käsi 3♥ga (kallis odava vastu) ja kui kaks passi minuni jõudsid, pakkusin 4♦ (võimalik, et DBL oleks parem valik, aga see selleks). Partner korrigeeris nelja patta ja jäin seda mängima, avakäiguks sain ♠10. Ühesõnaga – leping oli veidi optimistlik, aga šanssidega – arvestama pidi kahe kadujaga ärtus (äss on 100% taga) ja vähemalt ühega padas, seega ruutu tuleks kadujata piirata. Avakäik ütles, et ♠K on praktiliselt kindlasti ässa taga, aga ma tuvastasin ohu, et kui avakäik oli tehtud kombinatsioonist ♠T9x (ilmselt küll mitte), siis ei oleks asja emandani läbi laskmine eriti hea mõte – käiakse ärtu läbi ja kui see mast juhtub olema 6-2, siis kolmandat ärtut lüües edutub vastastele teine tihi trumbis. Seega panin ässa (kavatsusega mängida nii, et kui soldat kukub, loodan ruutu 3-3le, löön kolmanda ruutu ära, risti löön kätte ja mängin pada emanda alt väikese) ja kui midagi huvitavat ei juhtunud, kütsin väikese pada järgi – see võeti eest kuningaga ja käidi ärtut, minu kuningas võeti tagant ässaga ja jätkati järgmise kahe pildiga, millest viimast vastane vahele lõi, ning pidin selle emandaga üle lööma. Hakkasin siis Westi kätte kaarte paigutama: ♠T9 duubel ja ♥ÄESxxx olid teada, järelikult pidi tal olema viis kaarti odavmastides. Kui tal on duubelruutu, siis ainuke šanss lepingu võitmiseks oleks leida talt täpselt ET duublis ja masti ladvast mängida (muidu jääb teise kätte pidur), seega oleks minu jaoks oluliselt mugavam, kui tal see mast oleks kolmene. Kui tal ei ole emandat, siis tuleb masti lihtsalt lõigata, kui on, tuleb teha tagurpidilõikus. Seejärel mõtlesin, et miks ta tegi nii ebamugava käigu, et käis pada T9-st (ikka variandid, et lauda pannakse kõrge pilt soldatiga ja ma ei lahenda seda masti ise kunagi kadujata) – võtsin siis südame rindu ja tegin ruutus tagurpidilõikuse (arvestades, et kui mast on 4-2, siis lähen kaheta ainult siis, kui tal on täpselt needsamad ET duublis või siis ei ole neist kumbagi. Istuski nii nagu pidi ja leping väljas, huhh…

Peale jõule, mis õnnestus suuremate hädadeta üle elada pidutsesime paar päeva Lempsi pool. Seal pakkus tasuta tsirkust Leo, Aivari ja Ildze suusaretk - nimelt otsustasid nad Käärikule põigata. Läksin siis kaasa rummi libistama (suusatada ma oma haige küünarnuki pärast niikuinii ei saaks) ja kiibitsema. Lõbus oli juba see hetk, kui nad üritasid suuski alla panna - Ildze sai omadega enamvähem hakkama, aga Tihasel ja Leol oli sellega jupp tegemist - väitsid, et nad pole aastat viis suuskadega sõitnud. Nujah, lõpuks olid siiski suusad õigetpidi all ja võeti suund metsa vahele, kust kuskil poole tunni pärast väsinult ja lumiselt (urin tüüpide aadressil, kes kohe peavad laskumise lõppu kurvi tegema) kuid õnnelikuna välja jõuti.

Aastavahetus oli selle aastatuhande rahulikeim - vana aasta viimasel päeval tuvastasin 37,9 palaviku. Seega siis õhtul kell kaheksa magama, pool kaksteist tunnikeseks ülesse ja tagasi magama. Uni on ennegi mu haigustega imesid teinud ja ka see jäigi ühepäevaseks...

Haige peaga pidin hakkama ka mälumänguküsimusi tegema - nimelt mõttemängude mitmevõistluse jaoks, osales 12 paari, kellest enamuse kokkupuude mälumänguga suhteliselt põgus. Piinlik ennast kiita, aga sellega sain suurepäraselt hakkama - 30-st küsimusest ei tulnud ühtegi täisringi. Kuigi rohkem kui pool saali vastas õigesti ära vaid kuus küsimust, ei tulnud ka ühtegi nulliringi, soolosid oli kah ainult 2 (+üks sodiaagimärkide tundmise peale, kus kahepunktivastuseid ei tulnud). Esimene koht sai 40/60st, teine 35, ülejäänud juba alla poole. Selline eluke siis...

Vahepeal olen mütanud ennekõike autoõppe rindel. Ma küll ei armasta rääkida pooleliolevatest asjadest – nagu Katile (tõsi küll ühel teisel teemal vesteldes) mainisin, siis kardan ma asju ära sõnuda. Aga noh, sõnumine sõnumiseks, kui asjad untsu peaksid minema, siis lähevad nad niikuinii ja ega see eriline saladus just ei ole, et ma endale lubasid teha üritan. Nimelt siis on asi niikaugel, et möödunud nädala jooksul tegin ära nii kooli sõidu- kui teooriaeksami ja ka ARKi teooriaeksami. Viimast tehes kasutasin ära kogu oma vigade limiidi – esimeses kahekümnes võis olla kaks ja viimases kümnes kolm viga. Tehtud. Ja kuramuse seapead – muidugi väga lahe on tulemuse kuvamisel kasutada punast kirja. Kui ma näen, et mul on 30st küsimusest viis viga ja all hinnang punasega, siis mõtlen ma jee esimese asjana, et test sai edukalt tehtud… Vead olid siis järgmised:

A) kas teeliikluseks suletud alal toimunud autode kokkupõrge on liiklusõnnetus? Ma lähtusin sellest, et kui liiklust ei ole, ei saa olla ka liiklusõnnetust. Raisk, ikkagi oli… (Mell rääkis, et tema oli sama vea teinud oma eksamil).

B) Mingi diagramm, kus oli parkimise keelu märk noolega allapoole, selle märgi ees auto, märgi taga auto ja teisel pool tänavat auto. Milline on õigesti pargitud? Märgipoolsete autodega probleemi ei olnud, aga ma mäletasin, et kunagi olin ma testi tehes kirjutanud, et teisele poole tänavat ei tohi parkida ja see oli vale. Ma siis nüüd panin, et teisel pool tänavat asuv auto on õigesti. Väga lahe, pärast asja üle vaadates selgus, et keset tänavat oli eksamiküsimuses trammitee, mis tähendas seda, et ikkagi parkida ei tohi. Nojah siis…

C)Millisele fooritulele vastab see, kui reguleerija on sinu poole rinna või seljaga? Tule taevas appi, kas siis sellest teadmisest, et liikuda ei tohi, ei piisagi? Vaagisin asja ja leidsin, et kuna kindel peatumismärguanne on käpp püsti, siis äkki niisama olek vastab kollasele. Ei vastanud, ikkagi punane..

D)Millal võib erandkorras pimedas peale lähitule kustumist sõita lähima remonditöökojani. Ja siis mingid kombinatsioonid põlevatest tuledest, millest oli kaks õiget ja üks vale. Ma ühe õige panin pihta (vasak lähituli põleb ja servatuled kah), teist mitte.

E) Millest sõltub kindlustusmakse suurus – variandid piirkond, võimsus, kasutajate arv. “Kindaluust ussi“ küsimused (nagu ka tegelikult tuledeküsimused) on alati olnud sellised, et ma ei oska neile midagi vastata, ei osanud ka seekord. Pakkusin hea õnne peale teist ja kolmandat, olid esimene ja teine.

nii et kokkuvõttes hea, et rohkem ei eksinud, seal oli selliseid asju, kus ma kehval päeval oleks võinud eksida veelgi (nt. mis värvi indikaator põleb esipaneelil, kui peal on kaugtuled?). Sõidueksami aeg sai pandud 7. jaanuarile kell 14.45, kuigi nagu Vallo avastas, on see ilmselt kehv aeg (lõppeb pimedas), äkki peaks ümber vahetama... Näikse…

Jooksuaegne kass on üks hirmus elajas – kogu aeg kräunub kui segane, ma suisa imestan, kuidas nii väikesest loomast nii palju kumedat heli tekib. Õnneks ma suudan kõrvatroppide abiga öösel magada, aga sellest hoolimata käib see “muusika” mulle närvidele kui ma ärkvel olen. Ja paras sahiib on ta ka – esmaspäeval jäin hommikul nats kauemaks koju ja siis see lontrus, kes oli pool ööd lõuanud, keris end mõnusalt voodi peale kerra ja jäi magama. Minu teooria on, et magagu öösel ja lõuaku siis, kui kedagi kodus ei ole, ning pidasin talle veel teoreetilise ja tutvustava loengu teemal “kuidas prügikastist toitu kätte saada” (varjatud ähvardus, noh).

Tartu võistkondlikel meistrikail oli tasavägine finaal Airega (Taube-Poolakese, Mäeker-Padari). Esimese poolaja (8 jagu) kaotasime kuue IMPiga (carryover oli viigis), teist poolaega kokku võttes oli kaugelt näha, et asi läheb väga napiks kätte. Kiire rehkendus andis tulemuseks, et selle võitsime viiega ja kokku siis miinus üks. Kurat ja p...e. Huvitaval kombel selgus, et vastased said tulemuseks, et meie võitsime ühega.... Selgus siis, et Hannes oli ühele jaotusele kirjutanud +1 asemel -1, nii et võit ikkagi laekus suure surmaga. Veider lugu oli see, et kõige viimasemas jaotuses kaotas meie vastane 3♠ (lõpuks sai võita, kuid peale mastide elimineerimist tuli ära arvata, kas ees on äss või emand – mängis loomulike reflekside peale, et seal on emand, ei olnud), kuid teises toas tuli välja 4♠ (vist isegi ületihiga) – sest peale ebaõnnestunud avakäiku trumbist tekkisid sidemed kahe käe vahel. Ühesõnaga – kui vastane oleks pidurdanud kahes padas või kolm ära võitnud, oleks sellest neile võitmiseks piisanud (1 IMPiga), kui teises toas oleks neli täpselt välja tulnud, oleks asi viiki jäänud... Pärast selgus veel huvitavam lugu – nimelt täpselt selle jao olevat kohtunik ümber segada. Teises lauas nimelt oli toimunud pakkumine nii, et avati 2♣, mida teine alertis ja teatas, et odavad, alla avangu. Loomulikult ta mõtles kalleid, aga kogemata ajas sõnad sassi. Tekkinud segaduses leidis lõpuks kohtunik, et segatagu jagu ümber...

Esmaspäeval lõppes Tartu võistkondlike round-robin, saime esimese asetusega poolfinaali. Mäng oli muidugi üpris mustjashall väikeste heledate laigukestega (peale kahte esimest matši patserdamist tekkis sportlik viha ja kolmas matš tuli välja päris hästi, neljas tegelikult kah, aga seal oli see pigem vaenlaste töö). Vastased ja võistkonnakaaslased tegutsesid ka üldiselt nagu siilid udus, nii et me oma mänguga just uudistekünnist ei ületanud. Aga üks asi oli ikka selline, mis ei taha hästi rahu anda. Nimelt mul käes odavas tsoonis suurepärane kaart:
♠Ä
♥ET
♦Kxx
♣ÄKExxxx

paraku avab vastane ette 1♥. Nüüd on mul võimalik pakkuda 3♥ (küsib pidurit 3NT-ks, ilmselt pika odavmastiga), kuid samas piisab mulle ka mõnest sellisest kombinatsioonist, mida partner elu sees piduriks ei vasta, nt. Sxx, 9xxx või isegi võibolla 8xxx. Seega otsustasin hakata rahulikumalt, lootes et äkki õnnestub partnerilt poolgi pidurit välja pressida (ja kui tal seda ei ole, siis ei jõua liiga kõrgele, sest mu leht ütleb, et mingeid ristilepinguid võin ma halval päeval hakata mängima “omast käest”). Panin siis kontra, Leolt 1♠. Nüüd ilmselt natuke patserdasin, oleksin pidanud panema 2♥ (ei tohiks olla mingit padatuge näitav vaid ikka küsib pidurit), võib-olla isegi 3♣ (kuigi ma partnerit nulli vastas väga sundida ei taha), panin 2♣ (lubades siiski tugevat lehte). Leolt tuli 2♠ ja ma panin veel 3♣, mida jäin mängima. Lauda ilmnes leht:

♠Kxxxx
♥S9xx
♦E9x
♣x

ja suur oli mu nördimus, et partner ei suutnud ikkagi ärtupiduriga (halval päeval 1,5 piduriga, kui mul on pilt duublis) trumbitat pakkuda. Tegelikult oli asi veel hullem (kuigi see läks ainult 2 IMPi maksma): 3♣ käis taha. Kaitse alustas kolme ärturingiga – oleksin pidanud kolmandale viskama oma ruutukaduja, lootes et löök tuleb kolmesesse trumpi ja kui ruutu ässaga üle minnakse, siis lööma kõrgelt ja trumbid kokku tõmbama. Selle asemel lõin kohe kõrgelt ette (ilmselt halvast tujust, et leping nii jobu on ) ja tõmbasin kaks trumpi ning viskasin kolmandaga välja. Selle peale oli mul veel šanss võita – lauda ilmus ruutu soldat – ainuke mure on ära arvata, kas see oli käidud soldat-kümnest või tühjast mastist. Selle panin ka valesti, -10 IMPi.


Teisipäeval käisin proovisin autokoolis eksamit teha. Esialgne plaan oli küll mind sinna alles järgmisel nädalal saata, aga esmaspäeval arvas õpetaja, et ma võiks juba proovida – kui saan läbi, on hästi, kui ei saa, siis pole ka midagi katki – lihtsalt õppesõit teise õpetajaga (ja kui selline proovieksam läbi teha, isegi arvestades, et ma tõenäoliselt seda niikuinii ei soorita, siis ilmselt on järgmine kord pinged maas ja läheb libedamalt). Võin juba ette ära öelda, et läkski nii, nagu arvata oli (ei sooritanud), aga nüüd asjast lähemalt (kes tahab, jälgigu Tartu kaardi pealt marsruuti :D).

Kõigepealt anti mulle auto võtmed, et pangu ma end valmis. Läksin autosse – see aga juhtus olema mingi uus ja vingemat sorti Mersu – nina märksa pikem kui sellel, millega ma tavaliselt kärutan. Istun sisse, panen mootori käima ja hakkan istet paika panema – süsteem mu jaoks täiesti uus (aga õnneks väga loogiline), hakkan peegleid paika panema – need on suured nagu kaubikul (täna oli vastupidine efekt, tavalise masinaga sõites imestasin, et kas sellel on tõesti NII väikesed peeglid). Seejärel tuvastan, et käigud on masinal väga imelikud: tavalise 5+1 asemel on sellel 6+1, vähemalt on edaspidised asjad “õigel” kohal, nii et sellega peaks hakkama saama. Järgmiseks vaatan, et täitsa pael – käsipidurit ei olegi! Uurin ja uurin ja ei leiagi seda üles!!! Kui eksaminaator kohale jõudis, siis oli küll hästi lammas olla, aga ega ma pääsenud – tuli küsida, et kuskohas see jubin on. Selgus siis, et sisse läheb käsipidur hoopis vasaku jalaga vajutades (ees oli selle jaoks pedaal, õnneks sellises kohas, et kogemata on seda üsna võimatu tabada), maha tuleb aga mingile nupule vajutades. Vähemalt pedaalid olid tavalistes kohtades (kuigi siduriga oli selline veider lugu, et mu kinganina kippus seda lahti lastes millegi taha kinni jääma). Hakkasime siis mööda Tähe tänavat kesklinnast kaugemale minema kuni Ropka ringini, peale mida oli selline tore “ringilt paremale ja siis kohe vasakule” koht. Kuna ma olen seda paar korda teinud, siis probleeme ei tekkinud. Edasi liikusime Vasara tänava piirkonda, seal võrdsete teede alas tegin esimese suurema sigaduse. Nimelt tavaliselt on mu suurimaks hädaks see, et ma liiklusmärke tähele ei pane, seekord siis otsustasin neid hoolikamalt jälgida. Fikseerisin ära, et ees ootab “lamav politsei” ja aju töötles parasjagu seda infot, aga jättis tähelepanu alt välja fakti, et see tee, mis parema külje pealt tuleb, on siiski ka tänav ja peaks veidi hoogu maha võtma ja järgi tšekkama. OK, see selleks, edasi sõitsime Alasi, Jalaka ja Toominga tänava piirkonda ning tegime paar tiiru õuealal, seal midagi märkimisväärset ei juhtunud. Jalaka tänava kaudu välja sõites tekkis selline koht, mida ma ei tea, kas otseselt veana kirja oleks läinud, aga plusspunkte ka ei andnud – nimelt tuli mööda peateed bemar, mis “lõikas” kurvi ja millele ma peaaegu oleks sisse pannud (see raisk oli ikka väga palju vales kohas, ma ei olnud ristmikunigi jõudnud). Edasi mööda Jalakat Ringtee tänavani ja selle lõpust vasakule Ülenurme poole ning sealt üle raudtee ja siis pööre Tallinna suunal. Esialgu kulges kõik suhteliselt hästi ja plaanipäraselt, aga siis tulid ringid, millega ma patserdasin üsna hoolega: Aardla ring läks muidu hästi, kuid kuna ma sealt otse üle tulin, siis ununes mahatulekul suunatuld näidata, Riia ringi läbisin normaalselt, Viljandi ringi üldiselt ka, aga suunatuli jäi natuke hiljaks ning Ilmatsalu ringil juhtus selline tobe asi, et kuna ring oli tühi, siis sõitsin ma sealt suhteliselt otse üle, ja kuigi ma üsna ruttu reastusin paremasse äärde, siis väidetavalt ARKis kvalifitseeruks see “väljasõiduna sisemisest reast” - mulle anti näpunäide, et selliste ringide puhul tõmmaku ma parem kohe paremasse äärde ja seda eriti Ilmatsalu ringil. Vist unustasin ka välja sõites suunakat näidata, aga selles ma ei ole 100% kindel. Järgnes maantelõik Tiksoja suunal, mille kohta tehti mulle märkus, et ARKis saaksin ma vähemalt miinuse kirja, kui ma nii aeglaselt 90-ni kiirendan (kiirendasin kaheksakümneni ja siis edasi läks suht aeglaselt). Tiksojal tagasipööre Tartu poole ja ootamine rongi järel – kus ma pidin eksaminaatori poole pöörduma küsimusega, et mida kuradit see tähendab, kui ülemine punane tuli asendub valgega (ma küll ei mäleta et teoorialoengutes või eeskirjas sellest midagi juttu oleks olnud). Vastus oli, et midagi ei tähenda, lihtsalt näitab, et elektroonika töötab (ja ilmselt veana arvesse ei läinud, sest pärast oli mul arvestuskaardile rubriiki “raudteede ületamine” kantud pluss). Edasi rahulikult linna mööda Kreutzwaldit sisse (ainuke märkus oli ühe vöötraja ees, et võtku ma veidi hoogu maha, äkki mõni hull spurdib autode vahelt teele) ja Jakobi mäest alla. Krooksu ees tekkis probleem jalakäijaga – üks loivas hajameelsel ilmel vöötraja poole (ei olnud selle ääres) ja mul tundus, et nüüd on kaks varianti – ta kas ei taha üle minna või siis kavatseb mu läbi lasta (mu taga oli tükk tühja maad ja mul endal on jalakäijana alati üsna ebameeldiv tunne, kui minu pärast sellises kohas auto peatub). Eksaminaator pidas masina kinni ja teatas, et aga äkki ta ikkagi tahtis üle minna ja ma pean talle seda võimaldama. OK, järgmine kord olen hoolikas ja pean igaks juhuks kinni (õigemini ma seda juba täna hommikul tegin ja teatasin sõiduõpetajale, et pole minu asi, mina ei riski). Edasi mööda Jakobi tänavat ülikooli peahoone tagant läbi (vastu tuli mingi eriline autode rivi, ilmselt sai loeng läbi), mille kohta tehti ainult väike märkus külgvahe suhtes (oleks võinud nats suurem olla) ja vasakpööre peahoone ette. Seal ma ajasin nina natuke kaugemale välja, kui see eksaminaatorile meeldinud oleks ja samuti nihkusin nats edasi, kui keegi ümber minu vasakpööret tegi. Edasi üritasime parkima hakata, aga üks oinas otsustas sinna kohta sisse spurtida (ja eksaminaator ei kiitnud heaks mu mõtet selle eest talle ukse ette tagurdada ja ta autosse kinni blokkida). Sealt minnes tegin selle vea, et ma olin korra seisma jäänud ja seejärel tahtsin otse edasi liikuda – paraku ilma suunatuld näitamata. Seejärel mööda Gildi tänavat Vabaduseni ja sealt paremale. Edasi pidin Uue Kaubamaja tagant paremale Riia tänavale keerama, aga paraku jätsin ümberreastumise nii hiljaks, et tegin seda sisuliselt üle kahe rea (mul endal oli ka piinlik, kui aus olla), seejärel üles mäkke, Ekraani kino juurest tagasipööre ja seejärel paremale Tähe tänavasse, ehk siis sinna, kus alustasin. Seejärel pidin veel külgboksi tegema, aga suutsin selle kuidagi imekombel tuksi keerata. Teoreetiliselt tegin ma kõik õigesti (kui ma pärast küsisin, et mida kuradit ma parkides valesti tegin, siis sain vastuse: “eriti mitte midagi”), aga auto jäi natuke kaugemale, kui see hea oleks olnud. Ja nüüd tuli mängu see faktor, et ma ei osanud teda paigale nõksutada, sest varem on mul see alati esimese manöövriga välja tulnud (lihtsalt mõnikord vaja esiosa sättida). Kurat küll... Täna õpetajaga asja arutades arvas ta, et ma lihtsalt keerasin tagaosa natuke liiga kaugele välja tagasi. Lisaks muudele asjadele sain eksaminaatorilt sõbralikus toonis soovitused, et enne foori võiksin jala varem gaasilt tõsta (kulutab vähem kütust) ja rooli veidi kindlamalt peos hoida. Vastukaja mu õpetajale (vähemalt see, mis mulle edastati) oli: “üldsõit on täitsa normaalne, tähelepanuga probleemid, umbes nelja sõidukorra järel peaks ära tegema”.

Ahjaa, täna hommikul õnnestus teha läbi elu esimene puhumine – politsei võttis sihikule õppeautod ja puistas neid. Õpetajat millegipärast puhuma ei pandud (kuigi ta peaks ka kaine olema), vaid kontrolliti ainult dokumentatsiooni. Peaks esimese puhumistoru amuletina kaela riputama (see jäi mulle)...

Laupäev hakkas igati hästi - võitsime mälumängu ja saime kringli ja naiste koondis (milles mängis kaasa ka Maarja) loputas C-Liiga esimeses voorus Starmenit (Maripuu-Kõivupuu, Aava-Vahe) 20:10, nii et viimased said 10 jao peale kaks ületihiIMPi ja edasi ka Vektorit, Tara ja Reaalkooli. Lõppes kahjuks päev oluliselt kehvemini - naised said viimane voor tappa Valtrilt (6:24), Tartu Rock kaotas (jälle lisaajal) Kalevile ja mina venitasin jälle veidike kätt - mürasin kassiga ja mingi hetk tegi ta ründavama liigutuse, mida ma reflektoorselt tõrjusin. Ja kui juba terve käega on ebameeldiv lüües vaid tühja õhku tabada, siis justnimelt küünarnukist haige käega on see veel kordi hullem ja valusam.
Veider lugu juhtus hilja õhtul - meil nimelt oli rasvatihane toas ja klammerdus mu särgi külge ning kuidagi lahti lasta ei tahtnud (ilmselt oli kinni jäänud). Seepeale tõmbasin särgi üle pea kotiks, nii et ta sinna sisse jäi ja heitsin ta niimoodi aknast välja. Tulemuseks oli väike protestikarjatus Maarja poolt. Nimelt olin ma seda kõike unes näinud ja aknast välja viskamist saatis see, et võtsin kinni padjast ning tegin sama liigutuse sellega. Paraku istus Maarja täpselt mu kõrval ja luges ja sai sellega paraja obaduse (ja ma ruineerisin jälle natuke oma küünarnukki, mis äkilisi liigutusi ei kannata).

Eile juhtus pretsedenditu lugu - Erika jõudis õigeks ajaks kohale - veel enam, ta oli seal päris paraja varuga. Asja tagamaid selgitades tuli välja, et ta oli oma kellaja vaatamisega tund aega eksinud ja seetõttu väljus kodust veidi enne viit, mitte veidi enne kuut - ja nii jõudiski ta kohale hea kolmveerandtunnise varuga... (mis tähendab, et kui ta oleks "õigeks ajaks" tulla üritanud, oleks ta ikkagi hiljaks jäänud). Ma mäletan, et kunagi oli Kertul sarnane haigus küljes, et ta kuhugi õigeks ajaks jõudma ei kippunud, siis ükskord ütlesin talle lihtsalt veerand tundi varasema aja. See teadagi oli täpselt see kord, kui ta õigeks ajaks jõudis ja oli väga nördinud, et ma talle varasema aja olin öelnud.

Sageli räägitakse bridžis "uue paari" efektist - esimest korda kokkumängival paaril kipub hästi minema (kuna puuduvad kokkulepped, on nad sunnitud ajusid kasutama). Huvitav, kas ka lahkumineval paaril on sama kasutegur - Kotkas jäid esikohta jagama esimest korda kokku mängiv paar ja viimast korda kokku mängiv paar. Okei, see "viimast korda" on ilmselt liialdus, ma olen peaaegu kindel, et mõne turniiri nad veel kunagi mängivad. Täpsem määratlus oleks "paar-kes-loominguliste-lahkhelide-tõttu-järgmine-esmaspäev-koos-ei-mängi-kuigi-neil-algselt-selline-diil-oli" - saate isegi aru, et see on üsna kohmakas...


Huvitav, kas autojuhil on topeltpiinlik kui ta esiteks on oinas ja teiseks on seda täpselt õppeauto ees, kes tuututab? Nimelt üritas üks põmmpea sooritada Riia tänavalt Puusepa tänavale vasakpööret (see on keelatud seitsmest-seitsmeni või umbes nii) ja täpselt minu nina all. Ma ise oleks selle ilmselt suht rahulikult üle elanud, aga Andre (mu sõiduõpetaja) arvas, et talle võiks signaali anda. Ja kuna ta teadagi kohe pöörata ei saanud, siis sai ta signaali üsna pikalt. Andre mainis, et kunagi olevat üks rullnokk õppeauto signaalist sarnasel kohal hirmsal kombel pöördesse sattunud, vahtinud paaniliselt vasakule ja paremale ning seejärel ilge hooga kohalt võtnud - ning paraku äärekivisse sisse põrutanud. Väga alandav lugu. Üldse muidugi sõiduõpetajad kipuvad signaali armastama, ma olen enda oma puhul seda täheldanud ja Vallo mainis, et ega tema õpetajagi väga teisest puust ole.