Reedel käisin vaatamas rokkooperit "Ruja". Nagu loota-karta-arvata võiski oli tegemist ühe väga suurepäralise asjaga. Seda eriti minu jaoks, sest mul tuleb niisamagi aeg-ajalt kananahk ihule kui mõnda Ruja varasemat (või ka mõne üksiku pop-Ruja-järgse perioodi) laulu kuulen. Loodan, et nad teevad sellest filmi ja paiskavad levisse, aga kui ka mitte, siis on asju, mis ikka väga sügavale mälusse sisse jäävad (nt. Võigemasti mängitud Rannap) ja Evelin Pange poolt lauldud "Mustatiivaline lind" ei too mitte ainult kananahka ihule vaid ajab kõik karvad püsti - see oli midagi tõeliselt võimast ja rabavat, eriti koos laval toimuva liikumisega... Täieline supervärk (ausalt, kui nad poleks seda ära lõpetanud, oleks ma uuesti vaatama läinud), mida ei suutnud rikkuda isegi kummagi vaatuse eel ja ajal kaela sadanud vihm. Okei-okei, lõpp vajus veidike ära ja läks nüriks, aga sama juhtus ju ka ansambliga, seepärast nad seal Tadžikimaal laiali läksidki.

Kohe järgmine hommik tuli minna Türile, kus Oleg Antonkov oma juubelit koos kodakondsuse saamisega tähistas (õnne talle veelkord) - söögiks oli ülihästi õnnestunud metssiga ja seltskonnaks hunnik purjus bridgemängijaid, kellest õhtu lõpuks oli nii mõnigi end täiesti rihmaks tõmmanud (väga veider oli kuulata, kuidas purjus Luks purjus Trishkiniga ärpleb). Üritus läks muidu korda, õnnestus selle puhul korraldet paariturniir Luksiga paaris ära võita ja saada suur karikas. See ongi veider, et viimane kuu on toonud kaasa kaks mu elu suurimat karikat (OK, kui välja jätta Tartu mäluka rändkarikas, aga see tuli tagasi viia) ja sportlikus mõttes on nad tulnud "mitte-nii-tõsiseltvõetavatelt" üritustelt (eelmine oli Sveni kaarditõmbeturniirilt). Aga lõpp hea - kõik hea, täna lõpetasin sinise lehegi ära, sest jalg enam nii sinine ei olegi ja eks see paista, mis uus nädal toob...