Üritasin vahepeal akadeemilisele puhkusele minna, et saaks rahulikult bridžimängule keskenduda (entusiasm on praegu sees ja niikuinii koolis midagi korda ei saadaks). Läksin siis osakonda asja uurima, anti mulle nõu, et kandku ma parem kümmekond punkti vanast rasvast üle, siis ei puuduta mind enne maikuud keegi. Ja kui selgub, et ma kevadel viitsin koolis käia, siis võib seda akadeemilist võib-olla kunagi hiljem kasutada, kui aga selgub, et ei viitsi, ei ole see akadeemiline kuhugi kadunud ja saan selle maikuus võtta (ja seega poolteist aastat mitte aasta muudele asjadele pühenduda). Öeldud-tehtud...

Muidu on see nädal pakkunud kaks seika tibidega (ei ole minu kõnepruugis halvustav termin!)

Esmaspäeval üritasin vooru vahepeal siidrit tellida, kui jalutas ruumi sisse üks üsna kena tütarlaps. Kui ma teda kõnetasin: "Tere, kas sina mängid torupilli?", oli ta väga üllatunud, aga tunnistas üles et mängib jah ja hakkas huvi tundma kust ma teda/seda tean. Tõde muidugi oli proosaline, mul pole seniajani õrna aimugi, kes ta selline on (kuigi nime küsisin järgi, suutsin ma selle umbes veerand tunniga ära unustada), aga kuidagi salvestasin ära, et ta oli Folgi ajal mingi noortejõugu koosseisus torupilliga lava peal (ta sarnanes ühe teise tibiga, kelle nime ma ka enam ei mäleta, aga keda ma ääri-veeri tunnen). Pärast andis Mairi mulle suurepärase mõtte, mida sarnases seisus tütarlastele ütelda - "suu kuju järgi arvasin". Ilmselt paneks nii mõnegi sügavalt punastama...

Eile vaatasin, et Kertu on Kotka klubisse tulnud. Lähem vaatlus andis tulemuse, et tegemist on siiski kellegi teisega, kuigi väljanägemiselt ja olekult tundus ta väga sarnane. Mu suureks üllatuseks oli see tütarlaps kohal bridži pärast - tegemist vist Piibu seltsikaaslasega - ja selgus, et ka nime poolest ei olnud ma tõest kaugel - nimeks nimelt Gertrud. Sellega küll sarnasused kahjuks lõppesid, bridži mängib Kertu oluliselt paremini (muidu oleks eriti meeldiv üllatus olnud).