Vahepeal esitati lõunanaabrite poolt mulle küsimus, et ega ma ei tahaks oma plogi inglise keeles pidama hakata või vähemalt bridžialaseid nuppe selles keeles kirjutada - sealtkandist oleks huvilisi lugema küll. Mõtlesin ja vaagisin asja üle järgi ja jõudsin järeldusele, et ei taha. Mu plogis on hunnik asju, mis on kohaliku kaliibriga (Tartu klubi või Kotkas) või siis mingeid igapäevaelulisi seiku, mille võõrkeelde valamine oleks esiteks tüütu ja teiseks mõttetu suurushullustus. Lisaks mulle meeldib kirjutada teksti nagu see ei oleks mitte kirjalik vaid suuline ja kuigi ma valdan inglist piisavalt hästi, et selles suhtlemisega mitte jänni jääda, ei tunne ma end sugugi mitte vabalt kui ma peaksin mõne idioomi sinna keelde tõlkima, sest suur osa neist on suhteliselt tõlkimatud. Aga samas tekkis mul mõte, et võib-olla leida mõned kompanjonid (kasvõi sealtsamast piiri tagant) ja hakata kambakesi plogi pidama (või teha foorum, aga mulle isiklikult foorum suhtluskeskkonnana ei meeldi) - ja võib-olla selle käigus tõlkida mõned oma vanad asjad ringi. No näis, mis sest ideest saab, tõenäoliselt soikub kuhugi mõneks aastaks ära.

muidu ei ole teha muud kui kurta ja halada maailma üle:

A) Taverna on siga: tellisime neilt suure pitsa, toodi "perepitsa", mis on oluliselt suurem kui suur pitsa (ja ka maksab rohkem), mis lisaks kõigele muule oli ka üsna leige, nii et pistsime ta enne sööma asumist korraks ahju. Iseenesest kui "pere" koosneks kahest minusugusest, siis ei oleks selle hävitamine ühe söögikorraga ka eriti keeruline, aga "Maarjaid" läheks vaja umbes 5-6. Natuke sai Taverna amnestiat selle eest, et pitsa (vist Firenze lisaananassiga) oli vähemalt väga maitsev...

B) Tartu bussigraafik on veidi segane: laupäeval käib buss nr. 1 keset päeva 12 minutise sammuga, aga kui mul oli vaja esmaspäeval kesklinnast kella ühe ajal tagasi tööle jõuda, siis loomulikult oli sammuks 25 minutit (või isegi 30?) ja ma lõpuks jalutasin kohale. Ja jõudsin bussist varem, selleks hetkeks kui hoovi peale keerasin ei olnud ta must mööda jõudnud.

C) Hommikul tuvastas Vallo mingi hunniku sulgi ja neid pidi jälgi ajades surnud tuvi. Mis siin pattu salata, ma tegelikult nägin seda tuvi juba üleeile nurgas konutamas, aga kuna ma pidin natuke maad eemal plekiga jändama, ei pööranud ma sellele üleliia suurt tähelepanu (mis sest konutavast tuvist ikka torkida) ja seega ei fikseerinud ära tema laibastunud olekut. Ja vahepeal oli ta mul meelest läinud ja võib-olla olekski ära ununenud kui mitte mingid kohalikud närilised (meil siin hiiri on) ei oleks laiba kallal rüüsteretke korraldanud ja selle käigus sulgi sassi ajanud. Laiba eemaldamise käigus (lumelabidale ja aia taha) tuvastasin ühes kohas veel paar sulge - lähemal vaatlusel selgus, et seal on veel üks tuvikorjus. See oli mingite asjade vahele pugenud ja ilmselt juba pikemat aega surnud olnud - tundus veidi roiskunud olevat ja vaglad tema kehal tundusid päris hästi toidetud ja elurõõmsad. Läks siis seegi esimesega samasse kohta (tegelikult suisa sama lumelabida peal). Hakkasin siis mõtlema, et miks meid selline uputus on tabanud ja jõudsin järeldusele, et kui plekksepad neid paar nädalat tagasi õhupüssiga kõmmutasid (kohalik kahjuritõrje, nad raisad situvad muidu kõik kohad täis), siis õnnestus neil kaks maha lasta ja kolmas jäi kadunuks ning ei andnud näole. Ilmselt sai ta ikkagi pihta ja varjus kuhugi varjulisse kohta, kust surm ta leidis. Ja teine vast suri suurest kurvastusest ja shokist.