Eile õhtul kiirvisiit Tallinnasse - üle paariteistkümne aasta sai jälle Estonia teatris käidud. Päevakorral siis Erkki-Sven Tüüri ooper Wallenberg. Etenduse/vaatemänguna oli tükk täitsa huvitav ja omapärane (= igati vaadatav), tõeliselt huvitav oli paralleeli "Wallenberg=Elvis" tõmbamine (peale surma suurem ja ilusam kui eluajal, kuulujutud et ta elab jne.), aga muusika oleks võinud minu poolest ka olemata olla - oli ainult üks meeldejääv laulmise jupp ja kuna see oli esimese poolaja lõpus, siis ununes see tüki lõpuks mul samuti ära. No mis parata, aga ma olen endiselt veendumusel, et muusika võiks ikkagi olla kõrvale meeldiv kuulata ja meloodiline, mitte mingi heliefektide kogum. Ahjaa, pahad olid jälle kujutatud sarmikamatena kui head, see kipub vist tavaline asi olema (Eichmann tuletas meelde Jurmala foogt Ippolit'i, ainult talle oli pähe pandud valge, mitte must parukas)...