Lõpetasin Bobby Wolffi raamatu "The Lone Wolff" lugemise. Tuleb tunnistada, et ma ei olnud ennem selle raamatu lugemist eriline tema fänn - ega saanud ka peale seda (liiga põmmpäine tegelane) - aga tema mängueetika on täiesti esmaklassiline ja lugupidamist väärt. Raamat ise on enamasti täitsa mõnus lugemine (välja arvatud need kohad, kus ta räägib ACBL'i ja WBF'i võimuvõitlusest - nats liiga kauge teema) ja selgub, et keskmise bridžimängija loomus on täitsa sarnane, kaks näidet tundusid nii tuttavad, nagu oleks need Eestis juhtunud (kuigi lõpud on veidi erinevad)

A-1 Mänginud väljamängija masti, kus tal oli ÄST käes vastu Kxx'i lauas. Käis välja soldati, mille peale järgmine vastane kolme kilakaga tegi tempomuutuse pisikese pausi näol ("professional study") ja väljamängija lõikaski tema käest.

A-2 A/B-Liiga viimasel etapil mängis väljamängija sarnast masti (ÄST olid raudselt käes, lauas võis ka natuke midagi muud olla). Käis välja soldati, mille peale vastane kilakatega tegi tempomuutuse (oletagem et tahtmatult) ja väljamängija lõikaski tema käest.

Nüüd tulevad mängu variatsioonid: Ameerikamaal istus neljandal käel selline legendaarne mees nagu Al Roth, kes peetas emandat! Ja partneri etteheidete peale mainis tõsise näoga: "Sa suutsid mind oma mõttepausiga veenda, et emand on sul!" Eesti variandis loomulikult võeti emandaga tihi - ok see selleks, NII kõva eetikat nagu Roth'ilt oleks ka palju loota (ma ei julge küll enda kohta öelda, et ma emanda läbi laseksin). Kutsuti kohtunik, kes taastas normaalse asjade seisu (lõikus teisest käest), kuid kaitsjatel jäi oma arust veel õigust ülegi, et kogu matshi ajal vastaste kallal ibiseda ja lõpuks ka apelleerida - kohtuniku otsus jäeti jõusse. Ma mäletan, et kunagi olen ma ise juunioride turniiril kohtunikuna samasuguse otsuse leedukate vastu vastu võtnud (too väitis mulle, et ta pidi mõtlema, et millist signaali visata, nagu kaheksandaks tihiks ei oleks tal olnud korduvalt võimalusi selle tegemiseks), neil vähemalt nii palju oidu jätkus, et mitte end täiesti lolliks teha.

B-1 Ameerikamaal: avas vastane 3♣ ja nüüd ekspert mängides kliendiga andis väljavõtukontra lehega

♠Ä74
♥KE9732
♦Ä7
♣K5

partnerilt tuli 3♦ ja selle peale ekspert hüppas 6♥, loomulikult selgus, et partneril on hea jagu ja 12pp, ning lihtsalt ei osanud oma lehega midagi paremat pakkuda. Selge see, et ekspert oli kuskil jagusid kuulamas-piilumas käinud ja teadis, mis on „õige leping“, kuid kui ta pakuks midagi „normaalset“ (nt. kontra asemel 4♥), oleks sinna jõuda üsna raske.
B-2 Eestimaal avab kohalik ekspert mängides paaris kliendiga kallis odava tsooni vastu lehega

♠3
♥ÄS9742
♦54
♣8754

kolm ärtut! Partneril on käes tõeliselt ürgne kaart:

♠ÄKES2
♥KE3
♦KST62
♣-

ja ta teeb sellega vaid geimitõste. Kuid „eksperti“ ei peata miski – järgneb 5♦!!! Nüüd saab isegi partner aru, et slämm on vaja pakkuda. Jälle selge see, et keegi on käinud kuskil jagusid kuulamas ja 3♥ avang oleks pidanud juba oma töö ära tegema, aga kui partner jäi „magama“, siis oli ahnus ikka nii suur, et kohe pidi end valemängijana paljastama. Ja nüüd selle asemel, et pattu kahetseda jäi mängijal jälle õigust ülegi ning ta hakkas vabandama midagi suitsunurgas kuuldust (tegu on mittesuitsetajaga). Ja kusjuures foorumis järgnenud diskussioonis oli olemas mängijaid, kes hakkasid teda kaitsma!!!

Nii et nende kahe näite põhjal võib öelda, et inimloomus on täiesti universaalne.