Nagu ütles Kaido Kaaberma peale Barcelona olümpiat, on neljas koht jama. Peale A-Liigat jõudsin järeldusele, et kolmas koht on samuti jama, va. sellest aspektist vaadates, et neljandast on ta siiski parem. Nimelt lõppes siis see aasta meile see võistlus sedapsi ja äärepealt oleks võinud veel hullemini minna – enne eelviimast matši olime neljandal kohal ja enne viimast olime tõusnud küll kolmandaks, kuid viimases voorus tegid vastased meie vastu suhteliselt õnnestunud laua (õiged otsused slämmitsoonis ja paar õnnestunult pressitud geimi) ning äärepealt oleks asi väga teravaks läinud. Nimelt olime teisel laual omavahel mängivatest konkurentidest ühest pool punkti maas ja teisest 4,5 ees, ning suuremat sorti kest oleks meid võinud taas medalilt kukutada. Teises toas toimus mõlemapoolne klassivaba mäng ja kui tolm oli haihtunud, selgus et kaotasime 13:17 – mis omakorda muutus meid immuunseks teise laua tulemuse suhtes – sõltumata skoorist olime garanteerinud täpselt kolmanda koha (kui ajatrahve ei teki). Nii jäigi, et Eksprompt lõpetas 1,5 VPd ees ja Roheline Lammas 1,5 VPd taga. Esikoha võitis superüllatusena (aga samas teenitult, kui mitte enda hea (ma tean küll, mida nad kohati tegid), siis teiste kehva mängu eest) Monte Carlo – Kask-Nirk, Lutter-Pleksepp, Jullis-Gonca. Ainuke, kellel neist oli varasemast A-Liiga võit ette näidata oli Jullis, kuigi Eesti meistrikate medalid olid olemas varem kõigil. Kaks olulist verstaposti sai ka selle võiduga paika pandud: esiteks täitis Jullis suurmeistrijärgu (ilmselt järgmiseks suurmeistriks saab tõenäoselt veel selle aastanumbri sees Kõivupuu) ja Goncast sai esimene välismaalasest A-Liiga võitja. Õnnitlused igatahes!

Kui võistkondade koosseisud säilivad, siis järgmine aasta on igatahes A-liigas rohkem Tartu kui Tallinna mängijaid – 17:15. Kusjuures veidral kombel on kõige rohkem tallinlasi võistkonnas Derpt.

Mis meie mängu puutub, siis ei olnudki see otseselt niivõrd kehv, kui ennekõike inspiratsioonivaba. Asi ei kulgenud kuidagi heas tsüklis ja tulemus sõltus ennekõike vastasest: kui nad tegid meie vastu hea laua, siis me kaotasime, kui mitte-nii-hea, siis võitsime. Ise suuri käkerdisi eriti ei teinud, kõige hullem oli üks jagu, kus mulle viirastus mu käes olev ♥S (st. mul ei olnud seda tegelikult) ja seetõttu mängisin taha geimi. Oli aga õnnetuid ja kehvasid otsuseid ja vahel jäi lihtsalt vajaka tuima näoga pressimisest (seekord pigem kippusid geimid täis tulema). Lappasin jaod läbi ja midagi väga huvitavat ei tuvastanud, seega panen siia üles ühe jao, kus sai jälle kehvasti valitud (ühest huvitavast seisust on diskussioon üleval Hendrik Niguli algatatud Tartu noorbridžlaste plogis uperkuut.blogspot.com):





Peale seda, kui ma olin 1♣ avanud (süsteemi diktaat), hindas Leo oma kolme ässa piisavalt, et mu 4♥ peale slämmi poole jätkata. Lepingul oli variante, aga kuna trumpi ei olnud võimalik kadujata lahendada, läks see siiski taha. Tagantjärgi analüüs andis aga sellise tulemuse, et tegelikult peaksin ma vastase 3♠ passima, seejärel Leo teeb midagi (tõenäoliselt kontra = ei ole midagi lisada) ja kui ma nüüd 4♥ panen, siis võib ta hakata halba aimama ja loobuma üritusest. Nüüd tuli -11, ning kuna sellest matšist Eksprompti vastu saime me kokku 8 IMPi (vastas olnud Tiit ja Kauko mängisid parimat bridži, mida A-Liiga kolme etapi ajal näha sai), siis juba sellest oleks piisanud kaotamiseks (ja kuigi ülejäänud matši mängisime suht hästi, negatiivse poole peale jäi vaid välja lastud osamäng, kaotasime selle 30 IMPiga).