Reis Prantsusmaale algas pihta nagu tavaline Eesti koondise välisreis (millest küll viimasel ajal on sageli kõrvale kaldutud) – igasuguste jamade ja segadustega. Esimese asjana läksime Tallinna lennujaamas Leedu lennukompanii lennuki peale ja selgus, et see ei ole grammivõrragi parem kui meie kõigi „suur sõber“ Estonian Air – pandi meid lennumasina peale, tehti turvademonstratsioon, lasti 10 minutit istuda ja käsutati püsti. Aparaadil mingi viga küljes. Tilgutati väljumisaega tunni kaupa edasi ja lõpptulemusena jäi väljumisajaks 12.00 (st. 3 tundi hilinemist). Tore on, lendasime siis Vilniusse, selgus ka üks hea uudis – nimelt Pariisi pidi edasi lendama täpselt sama masin ja see tõi omakorda kaasa selle, et vähemalt ümberistumisest me maha ei jäänud. Kusjuures Leedu lennujaam oli ses suhtes veider, et esimest korda elus pidin ma asjad transiiditsoonis turvakaamerast läbi laskma. Pariisis võtsime mingi bussi, mis pidi meid vajalikku vaksalisse (Gare de Montparnasse) viima. Viis ka, aga tempo oli selline, et ilmselt oleks taktikaliselt kavalam olnud ikkagi metroodega seiklema minna. Suurlinna värk, sõit võttis aega ligikaudu kaks tundi. Hea uudis muidugi oli see, et rongini jäi veel pool tundi aega. Rongijaamas selgus, et meie varem ostetud pileteid ringi ei vahetata (Ok, pole hullu, selle jaoks on kindlustus ja ETBL), läksin siis luugi „Departures Immediates“ juurde ja Luks poodi kütust varuma. Mõlemad langesime Prantsuse asjaajamiskultuuri ohvriks – sabad liikusid teosammul. Ma ei saa küll hästi aru, kas see oli mingi sadistlik vemp, et „kohe väljuvate“ piletite kassas oli mingi tütarlaps, kes kulutas kunde peale aega rohkem kui kõrvalkassa kolme peale, aga igatahes 5 minutit enne väljumisaega jõudis mulle kohale, et ainuke šanss rongile jõuda on see, kui pilet sõiduki pealt ära osta. Tegime kiire küsitluse ja selgus, et see on täiesti võimalik, ainult läheb nõks kallimaks. Meil savi (ETBL maksab ja kui ei maksakski, siis 10 EURi võime ohverdada selle nimel, et mitte 3 tundi raudteejaamas passida, küll), spurtisime rongile ja napilt jõudsime. Jäime siis kontrolle ootama, selgus, et me olime muutunud nähtamatuks – nad jalutasid meist mööda (2 korda) ja kummalgi jalutamise korral ei teinud meid märkamagi. Esimesel korral ma küll küsisin, et „Sorry, can i buy a ticket from you“, aga tüüp vaatas must läbi nagu õhust. Teine kord ta müksas mind (ma olin koridoris kitsa koha peal), vabandasin ja tema küttis minema. Nojah, kui nad ei taha pileteid müüa, siis ei taha, ega vägisi ka pressima ei lähe (seda enam, et oma arust me kahekesi end küll kuhugi ei peitnud ja olime valmis pileteid ostma). Ilmselt on prantsuse keele unustamine abiks – kui ma oleks prantsuse keeles küsinud, küllap ta oleks mulle tähelepanu pööranud, nüüd aga võib-olla ei viitsinud reede õhtu puhul väljamaakeelset juttu teha (tegelikult oli neid kaks, võib-olla lootsid mõlemad, et sellised „rasked“ kunded, kes prantsust ei räägi, võtab kolleeg enda peale. Ma oskan küll prantsuse keeles küsida endale vajalikke asju (mh. piletit), aga probleem tekiks selles kohas, kui teine osapool hakkaks mulle midagi täpsustavalt seletama. Prantslaste prantsuse keel on selline, et minusugune pikkade juhtmetega tüüp seda küll jälgida ei jõua). Lõbus lugu igatahes – sõitsin oma elu pikima otsa jänest – TGV-ga Pariisist Bordeaux’sse, kus me pidime ümber istuma.
Bordeaux’s hakkas jälle igasugu asju juhtuma. Ronisime rongi pealt maha ja hakkasime vaatama, mille peale me siis ennast ümber kolima peame. Ja nagu ikka – mitte midagi ei leidnud – järgmine rong pidi minema hommikul 6.44 (kell oli õhtu 23.20). Takkajärgi mõtlesime, et ilmselt tekkis viga konduktorite soovimatusest meiega seletada – Pariisis see rongijaama tüüp, kellega me suhtlesime, teatas, et me peame millalgi ümber istuma, aga koht jäi täpsustamata ning rongis küsisime mingilt kaasreisijalt, kes ütles, et rongi jagunemine ja ümberistumine peaks olema Bordeaux’s, sest kumbki rongipool ei lähe Pau’sse (TGV oli ses suhtes superlahe süsteem, et seal oli nagu kaks rongi koos, mis sõitsid koos Bordeaux’sse, kus rong tehti kaheks – esimene ots läks Biarritzi ja tagumine Toulouse’i poole edasi). Tegelikult ilmselt pidime vahetama rongipoolt (me olime tagumises, pidanuks minema esimesse) ja sõitma kohta nimega Dax, kus Biarritzi harust lahknes omakorda haru, mis viis Tarbesi ja mille peale jäi ka Pau. No pagan temaga, läks vähe kehvasti ja tuli välja mõelda, mida saab edasi. Helistasime teistele, kes olid sel ajal jõudnud meie residentsi ja küsisime järgi, et kas nad ei viitsi meile Bordeaux’sse järgi tulla. Ei viitsinud – selgus, et koht oli veidi kaugemal kui nad arvestanud olid ja pime ja väsinud ja võõrad teed – ühesõnaga täiesti arusaadav. Jalutasime siis üle tänava ja võtsime esimese ettejuhtuva hotelli. Okei, seal oli terve rida hotelle, aga võtsime sellise, mis ei tundunud just üleliia šikkmodern (lõppeks me tahtsime ainult 5 tundi magada ja arvestades mu tausta – eelmise kahe öö peale kokku 5 tundi und, siis ei ole erilist vahet, kus seda teha). Vaist ei petnud – hotel-brasserie „le Quebec“ taks oli kahe peale 35 eurot öö. Selle eest oli interjöör selline, et tulid meelde vanad head ajad Antalyas hotellis „Emirgan“ (või „Emigrant“, nagu me selle koheselt ristisime). Uks oli selline, nagu hakkaksid kappi minema (Sven sealt küll ühtegi pidi läbi poleks mahtunud), lamp oli lahti kruvitud ja pirnita, voodi ja tekk olid meil kahe peale üks, prill-laua sees oli mõra. See eest olid muidugi peldik ja duširuum toa, mitte koridori peale ja seina peal oli telekas (väike küll ja pulti ka ei olnud, aga ikkagi). Hommikul ärkasime siis üles ja läksime rongijaama. Nagu arvata võis, siis tütarlaps kassas võõrkeeli ei osanud ja tuli oma pantsus välja kraapida, sellega läks väga hästi – ta sai täpselt aru, mida me tahame ja mina sain täpselt aru, mida teha tuleb (st. kus kohas ümber istuda, sest nagu tavaliselt, rong läks kuhugi vastu Hispaania piiri Biskaia lahe äärde). Ronisime rongile ja jälle juhtus sama nali, mis reisi alguses lennukiga – veerand tundi passimist ja teavitus, et „kerige maha, see rong ei lähe kuhugi“. Asendusvariandiks saadeti jälle vana hea kahe-veduri-variant, millest üks pool pidi siis ilma ümberistumiseta õigesse kohta minema. Ainuke häda oli selles, et selle „õige poole“ suhtes ei olnud erilist kindlust – üks asi ütles ühte- teine teistpidi. Õnneks olime valinud õige poole kasuks ja ei pidanud sellessamas Daxis mingeid kiireid liigutusi enam tegema hakkama. Edasi läks asi juba hõlpsamalt – ainuke elevusmoment tekkis sellest, et konduktor teavitas meid, et Prantsusmaal on selline kord, et pilet tuleb ära komposteerida enne rongile minekut, rongis konduktori juures saab ka, aga see on 10 eurot kallim – aga kuna näha, et me oleme väljamaalased, siis andis „esimese korra puhul“ amnestiat. Pau jaamast korjas Piret meid üles ja vedas meie residentsi, mis näib olevat absoluutne vastand hotellile „le Quebec“- asukohalt üsna ebamugav (u. tunni aja sõit Paust), kuid paras häärber – ruumi on, bassein, pinksilaud, köök, 2 elutuba, N magamistuba, wifi, vähemalt kolm kassi (mustvalge, ruuge ja kolmevärviline) jne. Halb asi on küll see, et minu kasutada olev arvuti wifit hästi välja võtta ei taha, aga eks ma mõtle midagi välja selle koha pealt. Ühesõnaga – hoolimata vintsutustest õnnelikult kohal ja näis, mis edasi saama hakkab.
Ülejäänud seltskonnal oli ka väikseid muresid olnud – neile toodi pagas alles kunagi hiljem järgi (oli tee peal seiklema läinud) ja nad pidid residentsi kuidagi imetabasel moel üles leidma (tee peal oli väga palju pisikesi kohti, pisikesi teid ja maja ühelgi kaardil küll ei olnud). Õnnega pooleks läks see neil suuremate tüsistusteta korda ja praeguseks (kolmas päev) on liikumiskiirus tõusnud tunnilt 50le minutile Pireti ja 40le minutile Sveni puhul. Tihase tüüritavas autos pole veel õnnestunud viibida.
Esimene matš oli Rumeeniaga, kellega me enne turniiri olime korduvalt treeningmatše pidanud (ja pidevalt lakki saanud). Turniir algas vähemalt hästi – vastane jäi osamänguvõitluses (kuigi Luks ütles, et ta oleks geimi pakkunud, mida lahtise kaardiga kaotada ei saa ja kinnisega tuleb vaeva näha, et alt võtta) 500 alla. edasi läks asi pidevalt sama rada pidi edasi ja laekus ilus 23:7 võit – ei tea, kas tüübid BBOs mängides spikerdasid või milles see asi oli, et me treeningprotsessi käigus neile alla kippusime jääma. Jaotustest olid minu jaoks kõige huvitavamad kaks, kus ma slämmi tellisin.
Leo.......PPV.......Lauri....VPV
....................ÄES
....................Äx
....................ÄEx
....................ÄKESx
pass.......pass.....1♣.......2♥
pass.......pass.....DBL......pass
3♣.........pass.....6♣
kuna 3♣ lubab (4)5-7, vähemaga kasutaksime Lebensohli, otsustasin slämmi ära tellida. Lauda pandi suhteliselt inetu kaart:
xxx
Sx
KSx
Txxxx
aga pada lõikus istus ja slämm tuli välja.
teises jaos oli pakkumine väga sarnane:
Leo.......PPV.......Lauri......VPV
....................ÄESxx
....................ÄE9
....................Äx
....................ÄKT
pass......pass......1♣.........pass
1♦........pass......1♥.........pass
1NT.......pass......6♣
1NT lubas 5-7 risti mastiga (ebaühtlane leht) ja otsustasin, et kuna nii ♠K kui ♣E ülesleidmine on vastikult keeruline (pada singel mulle ei meeldiks, kui asi que’de peale läheks), siis tellin kohe ära lepingu mida võita tahan. Lauda pandi:
xx
Sx
KExx
S9xxx
ja kuna mõlemad mustad mastid istusid taga, siis ei olnud seda lepingut võimalik võita.
Teine tuba oli mõlemas jaotuses geimis, kuna erinevalt tavapärasest olime selles jaos, mis välja tuli, tsoonis ja tahaminevas mitte, siis teenisime ühe imbi. Vastane sai kokku üldse umbes 16 IMPi, millest 11 oli see taha läinud slämm.
Teise matši istusime Leoga väljas ja seetõttu ma ei teagi, mis täpselt juhtus, aga Saksalt saime kõvasti lakki (8:22 vist). Vähemalt kaks halba asja juhtus:
ühes jaos hüppas Sven Vasja 1♠ peale 3NT lehega
x
Exx
ÄKE9xxx
Tx
kahjuks lubas selline pakkumine pada duublit, Vasja parandas 4♠-tta ja vastane kontreeris. Seda Sven enam ei parandanud ja tuli -500 teise toa geimi vastu.
teises jaos oli Vasjal käes selline leht:
................ÄKETx
................-
................KE
................ÄESxxx
1♥..............2♥..........3♥.......pass
pass............4♠
ilmselt see 4♠ on pehme pakkumine, parem oleks ehk alustada 4♥ quega või millega iganes (täpselt ei oska öelda), teine tuba jõudis slämmi (Tiit ja Maks vist segasid vähem vahele) ja jälle kadus hunnik IMPe, sest partneril küll suurt midagi ei olnud, kuid ♣K siiski. David kirjeldas mulle ka sama jagu, tema vastu oli teine vastane pannud kohe 4♥, ses suhtes oli tal ikka väga niru pakkuda, vist jäi lõpplepingu 5♣.
Kolmas matš Belgiaga oli korralik andmine. Asi jäi viiki IMPidega 48:48, juhtus suht palju asju. Suurim väljaminek oli meil sellises jaos, kus lehtedega:
ÄE9.............xxx
Äx..............Kxxxx
KESTxx..........xxxx
xx..............K
jõudsime Wilkoszi tõttu 5♦-sse lühemast käest, seda vastane, kes oli kogu aja vaid püsinud kontreeris. Teine pidi avakäigul padale pihta saama (kuna ärtu on 3-3, siis tuleks muidu leping välja) ja sai kah. Teises toas mängiti lepingut pikemast käest ja selle vastu ei olnud kaitset.
Suurim sissetulek oli jaos, kus vastastel/Svenil ja Vasjal olid käes lehed:
Ä...............Kxxxx
KSxx............ÄExxx
KTx.............ÄSx
Äxxxx...........-
Vasja ja Sven pakkusid nii:
..........1♠
2♣........3♥
4NT.......6♣
7♥
(4NT = ♥ RKCB, 6♣ lubas 2 keycardi, trumpemanda ja ristirenoo).
meie vastased pakkusid:
..........1♠
2♣........2♥
3♦........3♥
4♥
3♦ oli neljanda masti sund, miks see jagu neil tuksi läks, seda ma ei oska arvata.
Kõige huvitavam oli aga jagu Wilkoszi naljadega (minu kaart on Nordis)
..........KTxxx
..........S
..........ES9x
..........S97
xx.................S9x
987................ÄET5x
ÄKxxx..............xx
T8x................Äxx
..........ÄEx
..........K6xx
..........xx
..........KExx

Lauri....VPV....Leo....PPV
2♦.......2♥.....DBL....3♦
DBL......pass...pass...3♥
pass.....pass...DBL....pass…
esimene kontra oli passi-või-paranda, ülejäänud trahviks. Avakäiguks ruutu, see võeti ässaga lauda ja käidi pada, mis läks Leo emanda saagiks ja ta jätkas uue ruutuga. See võeti jälle ässaga lauda ja käidi teine pada, kuhu ma kuningaga ette hüppasin ja käisin kolmanda ruutu, mida väljamängija trumpas kümnega ja Leo viskas sinna ristit. Nüüd lõi väljamängija pada lauda ja käis ärtut, millele ma panin sunnitult oma soldati ja tema mängis ässa. Praegusel hetkel on laua peal lõppseis selline:
........Tx
........-
........9
........S97
-...............-
8...............E5x
xx..............-
T8x.............Äxx
........-
........K6x
........-
........KEx
väljamängija käis nüüd ärtu vastu lauda, Leo lasi selle läbi ja väljamängija mängis risti äss-risti, nüüd jäi Leo sisseviskesse ja pidi viimase tihi andma väljamängija trumpemandale. Tegelikult selles kohas Leo veidi puterdas – ta peab ristis ühe pildi ässa alla deblokeerima, siis jookseb käik mu soldatini ja ma saan väljamängijale trumbikopa lauale panna. Aga põhjus, miks nii ei juhtunud oli tüüpiliselt leolik – ta ei olnud viitsinud trumbi keskmisi nuppe jälgida ja ei mäletanud, et ärtu kuus on juba selline relv. Nu mis teha, saime teise toa 110 vastu 100, mitte 300, ses suhtes ei olnud kõige hullem.
Neljas matš Venemaa vastu – nagu ikka, õnne ülekülluse üle me kurta ei saanud. Meie panime jobu slämmi (läks taha), vastased panid jobu slämmi (tuli välja) ja veidi veel nipet-näpet, tuli 10:20 kest. Kõige vasakradikaalsem jagu oli selline, kus otsustasin Leo 1♦ peale lehega:
xxx
E
xxx
S9xxxx
1♠ bluffida. edasine käis nii:
Leo.......Dubinin....Lauri.......Gromov
1♦........Pass.......1♠..........DBL
2♦........2♥.........Pass........3♦
Pass......3♥.........Pass........3♠
DBL.......Pass.......Pass........RDBL
Pass......4♦.........Pass........4♥
Leo pass ütles, et „käi ruutut“ ja DBL lubas pilti padas, tegelik tõde oli see, et käima pidin ma hoopis ristit, kuna tema leht oli:
Ex
xxx
ESTxxx
ÄE
ja peale ta kontrat kolmele padale tõmmati ta pada mutt ka maha ÄK tagant. Hea, et vaenlane seda lepingut rekiga mängima ei jäänud (ilmselt ma lippan sealt 4♦-sse, mis peaks olema -1100 kui vastane ei eksi). Piretit, kes sisestas jaotusi bridgemate’sse ja istus mu kõrval (seega nägi mu kaarte) oli täitsa lõbus vaadata – ilmsed paanika tundemärgid (õnnetu nägu ja juusteotsade närimine), aga ei saa salata, et mullegi oli teatavaks kergenduseks, kui vastane 4♥-s maabus.
Viiendat matši Walesi vastu ma ei mänginud, seal olevat kõige remarkaablim jagu olnud selline, et Tiidul-Maksil seisab 7♣ (neil on risti-ärtu topeltklapp), aga nad jäid mängima 6♥ kontraga. Vastane tegigi risti avakäigu ja sai löögi kätte, ning nüüd ei ole võimalik vabaneda ühest kadujast padas. Õnneks üritas kaitse sisse karpida ruutu ässa ja peale selle kinnilöömist tekkis ♦K peale äravise.
Kuues matš Portugali vastu algas kohe 14 IMPi välja viskamisega. Toimus see nii:
Lauri.....VPV.....Leo.......PPV
ÄKx...............ESxxx
Äx................KExxxx
ÄKxxx.............x
ÄKx...............x
1♣........Pass....1♥.........Pass
1NT.......Pass....2♣.........DBL
Pass......Pass....2♠.........Pass
2NT.......Pass....3♠.........Pass
4♣........Pass....4♥.........Pass
4♠........Pass…
2♣ pakkumisega oli Leo lubanud 8-11, 5+♥ (va 5♥ & 5+ odavmast). Nüüd tekkis väike arvamuste lahknevus selle koha pealt, mida peale mu passi ette võtta. Luks interpreteeris seda kui üleskutset naturaalsele pakkumisele, mina aga arvasin, et see võiks olla lihtsalt relee . Muidu oleks mu releepakkumiseks 2♦ ja Luks peaks oma ruutuga ronima kolmandale kõrgusele ja ristiga kaotame võimaluse mängida 2♣ rekiga. Seega minu loogika kohaselt pidanuks ta risti masti korral panema reki, ruutu puhul pakkuma 2♦ ja muidu vastama vastavalt süsteemile. ühesõnaga 2♠ ja 3♠ lubasid minu jaoks 3730 jaotuse, aga Leo mõtles neid naturaalselt. 4♣-ga küsisin ma ässa, sain 4♥ vastuse (0) ja tahtsin 4♠-ga kuningat küsida. Teisel pool ekraani aga toimus selline asi, et peale mu 4♣ pakkumist, tekkis Leol kahtlus, et äkki ma ikkagi releetan (kõik mu vastused olid olnud +1) ja vastas siis ausalt ära oma 0 ässa. Kui ma aga panin 4♠, siis hakkas ta põdema ja otsustas, et kuna tal on ainult 1 kuningas ja ei ühtegi ässa, ning samas viiene pada, millest ma midagi ei tea, siis äkki võtaks kätte ja passiks maha. Mõeldud tehtud.
Tegelikult oleks võinud Leo oma naturaalsele pakkumisele kindlaks jääda – lõppeks ei olnud tal mingit põhjust eeldada, et ma täiesti kindlasti releetan – mul võib vabalt olla mingi leht, millega mul tekib slämmihuvi partneri 5-6 kalliste vastas (3♠ pakkumine venitas kummagi kalli pikemaks) ja seega võis 4♣ vabalt cue-bid olla. Oleks ta vastanud 4♦ (cue-bid), siis oleks ma vähemalt aru saanud, et meil on ebakõlad (ta lubab ühte ässa, aga ma näen, et tal ei saa ühtegi olla). Sellest võin ma taibata, et kõik eelnev on naturaalne olnud ja nüüd võin jätkata teed naturaalse pakkumisega: 4NT (RKCB padaga vist) – 5♦ (pole ässa)… krt, ei ole ka hea järgnevus, aga vähemalt midagi ma võiksin ette võtta, mitte ei jääks idioodi kombel 4♠ mängima. Sealt läkski 14 IMPi välja, see vahe jäigi lõpuks. Järjekordne asi teemal, et keset teed hobuseid vahetada ei tohi.
Seitsmes matš Valgevenega – meie jälle väljas. Kõige suurema plussi tõi jagu, kus Tiit-Maks mängisid 5♣ reki ja ületihiga. Nimelt on vastased (kallis odava vastu) kooskõlastanud ärtu ja üks meie omadest pakkunud ristit, tema partneril on 1-5-1-6 jagu ja tõeline mõnu rekontreerida – no kui läheb üheta, siis on 200 100 asemel, aga tõenäoliselt tuleb välja ja kui vastane lööb põnnama ja 5♥-sse ära jookseb, siis see on juba mõrv. Tõsi küll, antud jaos on neil võimalik joosta 5♦-sse, mis läheks üheta.
Kaheksas matš Norraga, sealt saime ilgemat sorti kesta. Esimene halb asi oli, et vastane tegi väga häid otsuseid: 1. ja viimases jaos sõltub slämm sellest, et üheksane mast oleks 2-2. Tiit-Maks kumbagi ei pakkunud, norrakad ei pakkunud esimest ja pakkusid teise. Loomulikult esimeses oli mast 3-1, teises 2-2. Siis pakkusid nad meie vastu hästi ära ühe seitsme:
..........Kxx......................ÄExxxx
..........Äxxxx....................-
..........-........................xxxx
..........ÄKExx....................xxx
1♥........2♣...........2♦..........3♠
4♦........5♦...........pass........5♥
pass......5NT..........pass........7♠
mida need pakkumised tähendasid, ma 100% ei tea, aga välja see leps tuli.
ühes jaos ei suutnud ma seisu õigesti välja lugeda:
...........Leo.....................Lauri
...........KSxxx...................Äxxx
...........ÄTxxx...................S
...........xx......................xxxx
...........S.......................T9xx

1♣.........2♣.........DBL..........3♠
pass.......4♠.........DBL..........pass…
2♣ lubas mõlemaid kalleid, alla avangu, miks ta 3♠ nelja tõstis, seda ma ei tea. võeti kolm odavmastitegijat ära ja käidi trumpi. Nüüd peksin asju pihku ja lahku lõpuks pidin otsustama, kas mängind sellele, et 1♣ avanud tüübil on 2-3-3-5 või 3-3-3-4 jagu. Mängisin jälle valesti .
Siis ronisid vastased 11-11 punktidega 3NT-sse. Tegelikult saab seal võtta 11 tihi, aga mul õnnestus vastasele tekitada illusioon, et oluline kõrvalmast ei jagu, seetõttu sain kuningaga, millega ma vahele hüppasin, tihi ja sain läbi käia masti, kus tal oli Kx vastu xxx-i. Pani kuninga peale, Luks karpis ässa sisse, tõmbas emanda ja pidi tunnistama, et tal sai mast otsa… jälle meie urrima õnn…
Kõige hullemas kärnas ei saa süüdistada muidugi mitte õnne, vaid Luksi.
Lauri..........Leo
-..............ÄKET9xx
KExxx..........Äxxx
ÄESx...........K
KSxx...........E

1♣.............1NT (12+, 5+ kallismast)
2♣.............2♥ (5332 või ärtu kõrvalmast)
2♠.............3♣ (6+♠ ja 4♥)
3♦.............4♦ (7411)
4NT............5♠ (2 ässa, kallid või odavad)
6♥.............6♠ (tean ise paremini, mida mängida tuleb!)
tulemuseks see, et tõmmati risti äss ja pada istus vastu, -1 ja -17 IMPi. Selge see, et ideaalses maailmas parandaksin ma 6♠ 6NT-sse, aga kui mina panen lepingu ja releedele vastanud käsi selle ära parandab, siis on selge, et mingi jura toimub – ja kui ta väidab, et hoolimata sellest, et mina olen küsinud ja tema vastanud, teab tema paremini, mida mängima peab, siis ilmselt see ei ole minu asi, et lepingut veel kord parandada.
üheksas matš Rootsi vastu oli võitluslik ja vahelduse mõttes mängisime suhteliselt hästi. Ühes jaos patserdasin 3NT mängides. Nimelt tõmbas vastane avakäigul ♦K, lauda tuli E8xxx ja käes oli STx. Sinna tuleb deblokeerida soldat, sest praegu tekkis selline loll seis, et ma pidin lauda minekuks ruutu kümne mutiga üle võtma ja ♦9 jäi tegema. Lepingut ei saa muidugi ka nii võita, aga see asi oli põhimõtteline viga. Sellest õppinult mängisin vähemalt ühe jao hästi:
.........S9x
.........Kxx
.........ES9x
.........KES

.........Kxx
.........ÄSx
.........xx
.........Äxxxx

mängisin 3NT (PPV oli näidanud pada), avakäiguks VPV-lt ♦K ja ümberlülitus ♠E-sse. Et mitte lepingut taha patserdada, kui ♥E on VPV-l (ma ei teagi, kus see oli), lasin selle läbi ja kindlustasin lepingu.
muidu oli matš viiki jäämas, kuni viimases jaos lõi jälle sisse meie tavaline „õnn“
.........ÄKxxx
.........-
.........Kxxxx
.........Kxx

.........-
.........ÄKET9xx
.........Ex
.........STxx
mängisime 4♥, kaitse alustas risti käigust – emand, äss, ruutuga teise kätte üle ja risti löök – üheta. Teises toas suutsid rootslased lepingu renoo kätte keerata (1♠-2♦(ülekanne)-2♥-4♥) ja lepingu vastu kaitset pole. Sigadus, ma ütlen!

Sageli lööb mus välja harjumus vajalike asjade asemel tegeleda millegagi, millest erilist tolku ei ole, aga mulle endale lõbu pakub. See nädalavahetus jälle - selmet eksamiks õppida otsustasin taastada oma meistripallide registri - st. kus ja kellega (kellega võistkonnas) ja kui palju neid saadud on. Õnnestus asi tuvastada aasta alguse seisuga ja ühte tabelisse panna. Sees on loomulikult väikseid vigu - näiteks on üsna raske hinnata, kellega koos ma olen MP saanud, kui see on tulnud individuaalses sarjas ja partnereid on mul seal päris mitu olnud. Aga siin see nüüd on - minu u. 600 palli 2008 1. jaanuari seisuga ja kellel kui paljudega miskit pistmist on olnud (sulgudes paaris mängides saadud pallid):

1. Leo Luks.........449 (426)
2. Aivar Tihane.....126,5(22,5)
3. Olavi Oja........126,5(21)
4. Vallo Kask.......64,5 (31)
5. Lembit Dalberg...50,5 (4)
6. Toomas Talviste..48 (0)
7. Marko Kolk.......38 (0)
8. Ants Soosõrv.....30 (25)
9. Karlis Rubins....26,5 (7)
10.Sven Sester......22 (0)
11.Toivo Jullis.....18 (3)
12.Tüüve Jugandi....18 (0)
13.Maris Matisons...12,5 (0)
14.Marko Tenn.......10 (4)
15.Maksim Karpov....10 (2)
16.Aare Klaos.......10 (0)
17.Jaanus Maripuu...10 (0)
18.Ao Lellep........9 (0)
19.Hannes Linnamägi.8 (6)
20.Maarja Oras......7,5 (7,5)
21.Tanel Tärgla.....7,5 (0)
22.Ildze Straume....7 (5)
23.Margus Tuvikene..7 (5)
24.Gints Rubenis....7 (0)
25.Tõnis Pleksepp...6 (0)
26.Ines Piibeleht...5 (5)
27.Hannes Nirk......5 (0)
28.Meelis Kuldkepp..5 (0)
29.Aarne Rummel.....5 (0)
30.Ivar Kalma.......5 (0)
31.Tanel Kõivupuu...5 (0)
32.Tuul Sarv........4,5 (4,5)
33.Lars-Ake Varg....4 (0)
34.Triinu Viilup....3,5 (3,5)
35.Eve Harju........3 (1)
36.Kadri Tuulik.....3 (0)
37.Kalev Kalma......3 (0)
38.Lauri Tammiste...3 (0)
39.Ivo Mägi.........3 (0)
40.Igor Trishkin....3 (0)
41.Siiri Suits......3 (0)
42.Jaanus Mae.......2 (2)
43.David Vozabal....2 (2)
44.David Muradjan...2 (2)
45.Liga Brikmane....2 (2)
46.Urmas Hallika....2 (2)
47.Jaak Strandberg..2 (2)
48.Marek Kolk.......2 (1)
49.Aivar Tani.......2 (0)
50.Marlen Tärgla....2 (0)
51.Alvis Berzinskis.2 (0)
52.Edite Klidzeja...2 (0)
53.Oliver Loper.....2 (0)
54.Mairi Tempel.....2 (0)
55.Endrik Arumägi...1 (1)
56.Arvi Rootsmaa....1 (0)
57.Jaan Linnamägi...1 (0)
58.Peter Jonsson....0,5 (0,5)

lisaks on 2MP-d laekunud individuaalturniirilt

Silja Paavle plogist (http://silja-muidumtted.blogspot.com) leidsin MEGA-asja:

Vabariigi Valitsuse Ametlik Anagrammofon

ANDRUS ANSIP - PARUN ISSAND
IVARI PADAR - PIIRAV RADA
URMAS PAET - PETA SURMA
TÕNIS LUKAS - SÕIN KALTSU
SIIM-VALMAR KIISLER - MARKSISMI RAVILEIL
JAANUS TAMKIVI - MATKIV SIUNAJA
JAAK AAVIKSOO - SAJA VAIA KOOK
LAINE JÄNES - NÄLJA ESINE
JUHAN PARTS - PUHJA NARTS
HELIR-VALDOR SEEDER - ORELLEHISED VARRED
MARET MARIPUU - ERI TUUMAPARM
REIN LANG - LANGNIRE
URVE PALO - PELUORAV
JÜRI PIHL - JÜRI PIHL (see nimi on meie hinnangul valmis anagramm).

VOL 1: Jaanuar 2008. Enn Küngile vaja kirjutada aines "Eesti varauusaeg" väike kirjatöö puudutud seminari asendamiseks. Vello Helk'i raamatu "Jesuiidid Tartus" ainetel. Kirjutasin töö valmis, võtsin näppu läksin eksamile. See läks hästi, aga õppejõud küsis peale eksamit, et "Aga millist raamatut te siis ikkagi lugesite?". Pidin oma ehmatuseks veenduma, et kirjatöös oli Vello Helk'ist sujuvalt Vello Salo saanud: pealkiri tuli tööle peale ju viimasena ja kuna töö ise oli valmis, siis aju tegeles muude asjadega, tööle asus autopiloot ja kuna usuasjad ja Vello olid juba olemas, siis Salo ei olnudki enam kaugel. Õnneks õppejõud jäi uskuma, et ma olengi selline hajameelne udupea, nii et ei tekkinud küsimust, et kas ma äkki olen oma töö kellegi pealt maha viksinud.

VOL 2: Eile pääsesin ülikoolis kerge ehmatusega. Nimelt oli vaja kirjutada (taas Enn Küngile!) aines "Eesti uusaeg" kirjatöö mingi raamatu põhjal. Raamatuks valisin Rein Helme "1812. aasta Eestis ja Lätis" ning kirjutasin vastavalt mahule (lõpuks pidin küll veidi otsi koomale tõmbama, et asi neljale leheküljele ära mahuks) töö valmis. Töös olin ma kasutanud autori kohta väljendeid nagu "R.Helme teeneka sõjaajaloolasena" ja kohati rääkinud temast minevikuvormis, nagu ta oleks surnud. Pool tundi peale töö ära andmist tabas mind aga tõsine külmavärin - ma jagasin ära, et kui ma kirjutasin autorist, siis tuli mulle pähe mitte Rein Helme vaid Hannes Walter ja selliseid epiteete kirja pannes olin ma justnimelt viimasele mõelnud (hea, et ei hakanud tõmbama paralleele raamatutega, mida ma Walterilt olen lugenud ja neid Helmele omistama). Tööle jõudes oli juba paras paanika, nii et ma ei olnud enam kindelgi, kas selle "1812..." raamatu oli kirjutanud Walter või Helme. Tööl veendusin, et õnneks siiski Helme. Edasi uurisin asja edasi ja selgus, et Allah on oma kaitsvat kätt taas minu pea kohal hoidnud: Helme on tõepoolest samuti põhisuunalt sõjaajaloolane ja ta suri 2003 vana-aasta õhtul (mingi kukkumise tagajärjel, kui ma õigesti aru sain). Ma pean oma häbiks tunnistama, et kuigi mul tema kohta absoluutselt kõige vähimatki halba pole arvata, olin ma natuke rõõmus et ta surnud on. Seda loomulikult oma isekatest lühiajalistest huvidest lähtudes, tegelikult ma oleks üldiselt märksa rõõmsam, kui ta seniajani elaks - mitte et ma teda tunneks, aga vanuse järgi ei olnud ta üldse mitte nii vana (49) ja selliseid inimesi ei ole sugugi mitte üleliia palju, kes midagi põhjalikult uurida viitsivad.
Huvitav oleks olnud muidugi Küngi nägu näha, kui oleks selgunud, et ma olen jälle autoriga puusse pannud - vestlusest teise õppejõuga selgus eile, et ta oli mu eelmisest eksamist ära fikseerinud ja "taga rääkinud", nii et kui teine õppejõud mu kirjatöö peal mu nime nägi, siis olevat tal käinud ajus väike plõks, mis mu näo ja nime kokku viisid. Seda ma poleks eluilmas osanud aimata, et ajaloo osakonnas mind teatakse, kui välja jätta muidugi kõikide ajaloo üliõpilaste suurim abimees Ene Leies ja nüüd võib-olla ka Mait Kõiv, kelle seminarides ma olen ohtralt suud pruukinud selle kevadsemestri vältel.
Ahjaa, hiljem kui ma olin oma kergenduseks veendunud, et Helmega läks täppi, helistasin emale, et küsida, kas Hannes Walter ikka on surnud. Selgus, et vähemalt seda ma mäletasin õigesti, nad olevat Helmega üsna üksteise järel siitilmast lahkunud. Ja ema suutis lambist ära öelda (5-sekundilise mõttepausi järel) sõna "furaaž" tähenduse, mille mina suutsin alles Helme raamatu lõpuks kontekstipõhiselt välja tuletada. Kõva, ma ütlen!

eelmisel esmaspäeval tekkis mul (alumise kaardiga) äraviskeprobleem. Õnneks suutsin seisu hästi välja lugeda:
.....Tx
.....Exx
.....-
.....-
E9..........x
ÄK9.........S
-...........x
-...........xx
.....-
.....Txx
.....T
.....T

lepinguks oli 3NT ja käik oli parempoolse vastase käes, kes käis pada. Nägin et nüüd on tal võimalik Maarja padaga sisse visata, kuid kuna mul oli ärtu positsioon lugeda, raalisin välja, et kui ma viskan ära mõlemad odavmastitegijad, siis saab Maarja teha ohutu väljaviske ärtuemandaga ja ma saan oma ärtu kümnega viimase tihi (väikest ärtut ei tohi ära visata, sest siis kukub emanda käigu puhul ka kümme maha ja üheksa jääb tegema). Plaani varjuküljeks on muidugi see, et kui Maarja eksib ja käib väikese ärtu, siis tekib väljamängijale üllataval kombel kaks odavmastitegijat. Nojah, väljamängija muidugi läks lihtsama vastupanu teed ja võttis oma tihid ära ning Maarja sai 2 viimast.
Siis olin 2 päeva omadega väga rahul, kuni minuni jõudis äratundmine, et ma tegelesin purihamba eemaldamisega pärasoole kaudu: antud lõppseisus võin ma südamerahuga ära visata kaks ärtut (kasvõi kümne, et partner kindlasti emandat ei käiks) ja väikese ärtu käigule (mida teisest käest on märksa lihtsam teha) ilmub väljamängijalt küll soldat, aga rõõmu on tal sellest vähe: kui ta sellele tihi jätab, saan mina kaks tihi odavmastides, kui ta selle lauda võtab, saab Maarja viimase tihi.
Huvitav point antud jaos on see, et kui väljamängijal on väikese risti asemel väike ärtu, siis ei ole meil mitte kui midagi teha selle vastu, et ta meile vaid ühe tihi loovutab - padakäikudele kipun ma sundi jääma ja kui ma hoian kolmandat ärtut käes (väljamängija viskab viimasele padale ära teise odavmasti kaardi kui see, mille ma eelviimasele viskasin), siis Maarja käest ärtu emanda käik ei aita masti kinni blokeerida - kätte on tekkinud odavmastitegija (kui tal seda ei oleks, siis ajaks emand masti blokki küll), järelikult peab Maarja käima väikese ärtu ja väljamängija peab lihtsalt ära arvama, kas mängida sellele, et mul on E või 10.

Individuaalturniirid bridžis on üks väga veider teema. Päris õige bridž ta tegelikult nagu ei olekski ja üldiselt ma hoidun neist kõrvale. Sageli ongi selle bridživormi vastasteks pigem kõvema tasemega mängijad, kuna aeg-ajalt ajab MHO (Middle Hand Opponent, sometimes also known as partner) lihtsalt harja väga punaseks. Seepärast on veider, et Kotkas näib asi vastupidi olevat - kui lõppes kevadsari, siis tekkis tavapärane küsimus, mis saab edasi? Üks kaalutud variantidest oli individuaalturniir - rahvas on suhteliselt sõbralik ja omavahel hästi läbi saav, keegi kellegagi ei karju ja näiteks saaks inimesi õpetada ja meistripalle mugavalt välja jagada. Huvitaval kombel tundus, et idee poolt on pigem tugevam kiht Kotka kontingendist (nt. mina, Mell, Andres) aga rahvas üldiselt ei pooldanud. Maarjast ma saan veel aru (temal oleks sellest kõige rohkem kaotada), aga ülejäänutest üldiselt mitte - tavaliselt ongi keskmikel üks motivatsiooniallikaid individuaali mängimiseks see, et saaks ka tugevate partneritega mängida.

Sattusin esmakordselt elus orienteerumisneljapäevakule. Nendele, kes ootavad infot selle kohta, et ma oma profiili ühe ala võrra laiendanud olen, pean ma siiski paraku pettumuse valmistama - sõna "sattusin" kasutamine postituse alguses oli täiesti õigustatud ja kirjeldab olukorda suurepäraselt. Nimelt otsustas potentsiaalne äi oma sünnipäeva tähistada muuhulgas väikse jalgsimatkaga Peedu-Vapramäe radadel ja me Maarjaga sättisime end ka seltskonna hulka. Ühesõnaga - paar grillsardelli kehakinnituseks sisse, seltskonna peale pudel viina kaasa ja minekule. Metsa jõudnult võeti laulgi ülesse (ikkagi Hellero taustaga bande)ja ilm oli suurepärane - ühesõnaga super! Metsas siis järsku vaatasime, et kari segaseid lahti lastud - mingi imelik seltskond silkas vasakule-paremale, mööda radasid ja puude vahelt läbi. Kiire kalkulatsioon kalendriga ütles ette (tõenäoliselt) õige vastuse - ilmselt on orienteerumisneljapäevak Peedule toodud. Tundus ka, et meie seltskond (laul ja pudel) ehmatab jooksuhimulisi veel rohkem, kui nende oma meid (OK-OK, see viimane on väike liialdus) - igatahes paar tükki üritasid meist mööda lõigata. Vaatasin siis kogu seda sibamist ja ei jõudnud (järjekordselt) ära imestada, mis paneb igatsugu tegelasi (seal oli ka selliseid, kes olid minust oluliselt suuremad) kaart näpus kõige järsemat mäekülge pidi ülesse murdma. Ma saan aru küll, et liikumine on üks igavesti hea asi (vähemalt teoreetiliselt), kuid vaimselt on selline "tervisesport" siiski väga kurnav: sa pead minema kindlaksmääratud ajal ja kohas starti, seejärel siba metsas ringi kui segane (ja saad kirja mingi tulemuse, mis untsu minnes võib sind masendada), seejärel pead sa tagasi koju (või kuhugi mujale) navigeeruma - ise väsinud ja higine ja siis läheb veel jupp aega aega, enne kui sauna/dushi alla jõuad. Ebamugav, noh. Ja kui end jooksmisega mitte piitsutada, vaid punktid ükshaaval läbi jalutada - siis tekib küsimus, et miks sa niisama metsas jalutada ei või, vaid pead selleks kaardi ja kompassi ja marsruudi valima? Loomulikult võib ka kõigele sellele soovi korral vastu vaielda ja tuua välja pooltargumente, aga minusuguse paksu ja mugava inimese jaoks kaaluvad miinused plussid kindlasti üle. Nii et hoolimata paljulubavast avalausest pean kinnitama, et selle alaga ma tegelema hakata ei kavatse ning oma looduses viibimised kavatsen ka edaspidi vana hea kava "päike, seltskond, jalutus, piknik" järgi läbi viia.

Viimasel ajal tundub, et Allahi viha alla on sattunud tegelased, kes vastaseid ei austa ja liiga suure suuga lubadusi välja käivad. Laupäeval sai Olli sünnipäeva tähistatud ja seal vedeles ka malelaud. Peale paari rummi ja džinni drinki, leidsin ma, et nüüd olen ma küll piisavalt ebakaine, et ka paar mängu pidada. Elin (kes oli ka kindlasti kõike muud kui kaine) oli rõõmsalt nõus ja eks hakkasime siis mängima. Pihta hakkas eriliselt ülbe psühhoterror laua taga, stiilis et "nüüd hakkab siis surumine ja küll ma su lõpuks ikka ära surun", "liigutan nuppe ja ootan kuni sokk midagi ette paneb" ja "hmm, no siit seisust ma peaks sult küll midagi kätte saama" - no kui miski veel mu võitlusvaimu tõstab, siis "sulatsemine" laua taga. Kui suits hajus, siis selgus, et mul on platsil 2 etturit ja vanker vankri vastu - aga siis lasingi etturi kiiresti ära korjata ja kiibitsatena tegelenud Mell-Oll ütlesid, et tegu on viigiga. Tuli nõustuda (mis mina ka malest tean?).
Pühapäeval jätkasin Eesti võistkondlike mälumängumeistrikatega. Enne seda oli Tiit juba aasta aega lubanud, et tema võistkond lööb laua lagedaks (tegelikult isegi mitu aastat, aga kahel eelmisel aastal jäi nende punt teiseks). Ka mängupäeva hommikul esinesid reipad ja enesekindlad avaldused teemal, et "edu, loodame et te vabana oleva teise koha ikka ära suudate võtta", ning peale mängu esimest, ajaloo blokki "no ma ütlen teile, ärge meid ajaloo järel juhtima laske, SEE on meie nõrgim blokk!". Edaspidi enam mäng neil nii hästi ei kulgenud ja viimase bloki ajal olid näod laua taga juba hästi pikad ja õnnetud. Tulemuseks see, et me küll ei suutnud seda "vabana olevat" teist kohta võtta (eelviimase küsimusega vajusime kolmandaks), kuid neid siiski edestasime. Veel täbaramalt läks teisel enesekindlal pundil - Vallo omal nimelt, kelle üks liige (mitte Vallo) avaldas arvamust, et küsimus saab olla ainult üks - kas tuleb kuld või ei tule. Ei tulnud, tuli kuues koht... Nii et ei tasu teps mitte hõisata enne õhtut...

PS - ma ei taha väita, nagu Elin ei mängiks must paremini malet (isegi kui me mõlemad ebakained oleme) või ülalnimetatud võistkonnad ei oleks minu omast tugevamad - esimeses olen ma 100% (tegelikult ta hoiatas mind korra, et mul on matt ühega peal ja korra mainis, et ta pani mull tuld, kui ma jupp aega lauda olin põrnitsenud ) ja teises 75% kindel. Aga lihtsalt ma tunnen teatavat kahjurõõmu sest kekkamist pole ma kunagi üleliia sallinud - kui juba lõugu laksutad, siis kinnita seda ka oma tegudega!

eilse päeva toredaim mõttetera, pärit Rait Männikult vastuseks ühele ideele, mis ma välja käisin:
"Kiirpilgul ma ei näe selles plaanis küll vigu. Miks mitte - halvimal juhul läheb lihtsalt untsu. Ja siis on samamoodi nagu praegu"

Teisipäeval juhtus veider lugu - mõtlesin, et peaks korraks koolis ka käima, ning kooli jõudes selgus, et seda tulebki sõna otseses mõttes teha. Nimelt leidis õppejõud, et kuna on käes ilus kevadilm, siis tuleks teha väike ringkäik mööda Tartut ja vaadata rahvusliku liikumise tegelastega seotud kohti - ehk siis maju ja ausambaid. No ja siis nii juhtuski. Õppejõud on muidugi üsna omapärane eksemplar, eriti just ajaloo osakonna kohta - selline umbes minuvanune tütarlaps (olemise järgi oleksin pakkunud, et pigem isegi nõks noorem, aga guugel andis sünniaastaks 1976 - lõppeks tegelikult ei olegi tähtis see, kui vana sa oled vaid see, kui vanana end tunned), kes mõjub igati reipa ja positiivsena. Nii jalutasime karjaga Toomemäest ülesse Ado Grenzsteini maja juurde, kus ta rääkis üht koma teist Grenzsteinist. Siis küsis ta, et kas keegi teab, millise hästi tuntud lastelaulu too on kirjutanud. Kui selgus, et keegi teab (loomupärane tagasihoidlikkus takistab mind mainimast, et see olin mina), siis üritas ta seda entusiastlikult meile deklameerida. Ega ta seda päris hästi ei mäletanud, aga üritamise eest teenis plusspunkti igatahes. Ühesõnaga lahe. (ahjaa, lastelaul oli "Uhti-uhti uhkesti")

Veidike stirlitzlikku luuretegevust ja õnnestus oma Tartu klubi ajalugu kaustikute ja internetiarhiivide abiga täiendada. Loomulikult kõiki lünki täita ei õnnestunud, puudu on järgnevad tulemused: aasta 1997 (siis septembris tulin Tartusse, kuigi esimest korda võitsin Tartu klubi ülikooli sisseastumiseksameid tehes suvel), 1998 jaanuar - oktoober, 2000 teine pool, 2001 esimene pool, 2002 segapaarikad ja 2004 esimene pool. Tuvastatud tulemuste järgi tuleb välja selline pilt:

Olavi Oja.......61,63 (2)
Meelis Kuldkepp.60,12 (1)
Ants Soosõrv....60,01 (1)
Aivo Lokk.......58,46 (1)
Leo Luks........57,82 (129)
Vallo Kask......57,60 (25)
Lembit Dalberg..57,20 (3)
Maarja Oras.....56,99 (24)
Triinu Viilup...55,95 (8)
Ines Piibeleht..55,32 (2)
Aare Klaos......54,59 (2)
Andres Kuusk....54,09 (1)
Oliver Loper....53,57 (1)
Indrek Kuusk....52,36 (4)
Tuul Sarv.......51,67 (4)
Marko Kolk......51,49 (1)
Eve Harju.......50,75 (5)
Lauri Tammiste..50,16 (1)
Kati Koido......48,61 (1)
Mihkel Allik....46,79 (1)
Kadri Tuulik....44,71 (1)
Toomas Sildvee..44,52 (1)

Üle 65%-seid tulemusi tuli:
Leoga 12, Valloga 4, Triinu ja Maarjaga kummagagi 1

ühesõnaga - üle kümne korra olen paaris mänginud ainult kolme partneriga. Kuigi tõe huvides tuleb mainida, et kui mul kunagi õnnestub saada täielik pilt sündmuste üle, siis nihkub sinna gruppi ka Olavi Oja ja ma kahtlustan, et keskmine protsent temaga mängides oli veel kõrgem, kui nende kahe tulemuse põhjal võib arvata. Nimelt jäi ühte lünka temaga mängitud Tartu paaride meistrikas, kus me minu mälu järgi kütsime täiesti nagu läbi rukki, nii et ta viimasest voorust ei viitsinud osa võttagi, sest esikoht oli juba kotis. Tol ajal oli ka Tartu klubi tase tegelikult kehvem - paare oli rohkem (standard oli natuke üle kolmekümne paari), samuti oli suhteliselt palju suvalisi patsreid ja selle tagajärjel olid protsendid päris kõrged.

Leidsin netist mingi koha, kus saab oma käidud Euroopa maad ära värvida (kahjuks küll mitte kohtade vaid tervete riikide kaupa). Tegin siis asja ära ja väga laheda kujuga elukas tuli välja:









mis ära värvitud riikidesse puutub, siis Slovakkias olen viibinud ainult läbisõidul, Taanis niisamuti. Portugali panin ka kirja väikeste kõhklustega - Madeira ideoloogiliselt on Portugal, kuigi ta on pigem Aafrika kui Euroopa ja antud kaardile ilmselt ära ei mahuks. Ungaris ja Venemaal olen käinud ainult "serva peal" - St. Peterburis ja Tatas, mis on mõlemad üsna siinpoolse piiri lähedal. Muudes olen ikka pikemalt kohal viibinud ka.

Väikeseks õiendiks üle-eelmise postituse suhtes - Vallo pole kunagi väitnud, et selle paari koht oleks A-Liigas (Ta väitis täpselt seda, mis mul plogis kirjas on. Või siis umbes-täpselt). Tegelikult ma kahtlustan siiski ka seda, et "selle paari poolest" A-liigasse saamine on hoopis laiem teema kui konkreetse paari esitus konkreetsel turniiril. Üks hea võimalus on hinnata bridgemängija taset ka selle järgi, millises võistkonnas ta mängib. Üldiselt moodustuvad võistkonnad laias laastus sama tasemega paaridest/mängijatest, see on umbes samasugune turg kui elukaaslase otsingudki - toimub mõlemapoolne nõudlus ning pakkumine ja kõik peavad suhtkoht rahule jääma (kasvõi parema puudumisel). Seega on paari enda tasemest üldiselt tingitud ka tema võistkonnakaaslaste tase (jah, ma tean et võiks tuua ka vastupidiseid näiteid, kui keegi on kuskil võistkonnas ilmseks veduriks või piduriks, aga siis tulevad mängu muud kaalutlused. Nimelt ei tasu unustada ka seda, et bridgemäng eeldab inimestevahelist suhtlemist ning võistkonna koostamisel on oluline ka sobivusfaktor - sa võid ju olla hirmkõva, kuid kui sa võistkonna sisekliimat rikud, siis sinuga ei arvestata ja sa libised mööda spiraali allapoole, kuni jõuad kohale, kus su mänguoskused võistkonnakaaslaste jaoks su isikuomadused kompenseerivad). Ja võistkonnakaaslaste tasemest tulenevalt eeldaks tolle paari A-Liigasse pääsemine kollektiivset eneseületust, sellest, kui ainult nemad oma parima (ja veel enamgi) teevad, ei piisa. Et saada A-Liigasse, peaksid nad lisaks enda heale mängula olema ka tugevamas võistkonnas - kuid selleks, et nad võetaks kuhugi tugevamasse võistkonda, peaksid nad mängima paremini (üldiselt siis, mitte antud turniiril). Ning ei tasu ka unustada, et kuigi nad edestasid butleri poolest ühte paari kummastki A-Liigasse pääsenud võistkonnast, olid nad siiski kahe A-Liigasse mittepääsenud võistkonna kahest paarist tagapool.

"Ära alahinda paksu kassi" on küll vana tõde, kuid viimase aja sündmused viitavad sellele, et alahinnata ei tohi ülepea mitte ühtegi kassi, olgu ta siis vana ja paks või noor ja kleenuke. Meie kodusel tippkiskjal ei ole mingi probleem uksi avada, eriti vannitoa oma (talle meeldib kraanikausis lösutada) ja oma nördimust kassikindlalt suletud uste vastu avaldada sellega, et hüpata vastu seda. Kahel käpal püsimine ja paar sammu on ka loomulikust intelligentsist selged (tea kuidas nimetada kassi ja surikaadi ristandit? Surikassiks?). Nüüd siis on lisandunud uus oskus - vannitoa kraani avamine. Ikka hammastega kinni ja sikutama, viimane kord kui Maarja mind protsessi vaatama kutsus, oli selleks ajaks kui ma tagatoast kohale jõudsin, vesi juba väga ilusti voolamas. Ja Katani õpetasime talle ka selgeks, et kodus oleks pidevalt käsi (käpp) võtta!

Jälle bridži paradoksid - mängi kuidas mängid, kui Allah otsustab, et sina ei pea turniiri võitma, siis sa seda ei võida ka. Eile mängisime ilmselt selle aasta parima Tartu klubi (teineteisele etteheiteid ei tekkinud) ja tulemuseks oli mingi närune 49%. Esimese poole järgi oli see vast ca 70, aga siis pani kaardijumal oma kaitsva käe sokukeste pealaele ja seda sealt ära ei võtnudki. OK, ise oleks saanud õnnestunumalt teha mõned asjad, aga kui vastastel pole endal õrna aimugi, mida nad laua taga teevad, kust siis meil peaks olema. Kõige veidram voor oli paari vastu, kes selle aasta B-Liigas said plussbutleri ja Vallo on avaldanud arvamust, et nende pärast võiks see võistkond ka A-Liigas olla (minu arvamus selle kohta on mõnevõrra erinev, isegi A-liiga pehastumise taustal näib C-liiga neile suhteliselt paraja paigana ja võib-olla isegi see on üle pakutud).

1.jagu: avab vastane 1♦, mina 1♥, teine vastane 1♠, Luks (passinud käest) 3♣ (♣+♥ tugi), avaja kordab 3♦ ja minu 4♥ lõpetab pakkumise. Hoolimata sellest, et partner on kallis tsoonis kolmandal korrusel pakkunud, käib tüüp enda masti, pada ja vaatab mulle vastu seis Ex vastu ATx-i. Ei osanud õigesti panna.

2.jagu:vastased pakuvad ühepoolselt 1♦ - 2♣, 2♦ - 4♠. Selgub, et 2♣ on Stayman ja 2♦ näitab, et neljast kallist ei ole. Hui ma suutsin ära arvata, et Staymani eesmärk oli välja selgitada, kas partneril kinnisele padamastile neljast toetust ei ole, ja seetõttu kinkisin kaitses tihi.

3.jagu: tõsine pakkumistuigerdus, mulle juba peaaegu tekkis kahtlus, et nad kas viskavad näppu või on õige lepingu ära kuulnud (tõenäoliselt siiski mitte, teades asjassepuutuvate inimeste süüdimatust).

x.......Leo.......y........Lauri
1♣......1♠........p........3♠
p....... p.......3NT.......p
?

ja tüübil on käes leht:
♠Tx
♥ÄKxx
♦Äxxx
♣ÄKE

ja kui iga valge inimene passiks selle 3NT, siis too pakkus 4♥ - ja saigi lauda neljase ESTx-i trumbis, ruutu singli ja viienda risti. Täitsa p... ma ütlen, ja jään endiselt oma arvamuse juurde, et mida inimesed, kes sel moel pakuvad, ära on teeninud.

Nädalavahetusel osalesin mõttemängude mitmevõistluses paaridele, partneriks Marko Kolk (alias Saarlane). Arvasin, et sellest tuleb üks naljakas üritus, ja selgus, et mul oli jälle õigus. Osaleti nimelt viiel alal - mälumäng, kabe, bridž, sudokude lahendamine ja male. Nagu mind paremini tundvad persoonid ilmselt teavad, siis kolm ala viiest on mul suhteliselt kõvad, aga malest ja kabest tean ma umbkaudu sama palju kui siga pühapäevasest päevast. Saarlane neid muidugi jagab suhtkoht hästi, aga kahjuks alade spetsiifika on selline, et temal ei õnnestu mind endaga kaasa tirida, kui me kumbki ühe mängu mängima peame, erinevalt mälumängust ja sudokude lahendamisest, mis olid siiski tunduvalt rohkem paarialad. Aga noh, sarnane probleem, et keegi mõnda asja ei oska, oli ilmselt kõigil paaridel. Minu teadmatus nuputõstmismängudes oli muidugi selline, et leidsime kõige parema olevat küünilist taktikat kasutada: mina esimesel laual tanki ja tema teisel laual punkte korjama. Takkajärgi võib nentida, et see osutus ilmselt ainuõigeks variandiks, mis meile mõlemal alal 10. koha ja kokkuvõttes pronksi tõi. Aga nüüd lühiülevaade alade kaupa:
1. mälumäng
küsimused tegid Naruskberg-Männik suure kiiruga valmis (st. standardmõistete järgi suure kiiruga, neil oli siiski kaks päeva enne mängu umbes pooled olemas; minu ja Vallo poolt tehtavate mängude küsimuste koostamine tavaliselt alles algab sel ajal (heal juhul)). Mis siin salata - ei sobinud mulle see komplekt - liiga palju oli popkultuuri (ja telekat mul ei ole), esticat (ei huvita) ja sport oli küll raske, aga minu jaoks sobimatu profiiliga (no ei huvita, kuskohas Jane Salumäe oma maratoni võitis, see küll ei olnud ainuke vihje, aga ülejäänud olid ka suhtkoht kasutud - eelmise aasta tenniseturniiri võitjad, et selle linna kaks jalkaklubi olid riigi meistriks tulnud 99 ja 00 (või umbes nii), et linn kandideerid 2020 olümpiale; ja Katarina Wittu me ka pildi järgi ära ei tunne). Õnne oleks võinud ka olla tsutt rohkem (kaks korda sain oma pakkumisega väga lähedale, aga selgus et vastuseks oli "see teine mees") ja Saarlane kahjuks ka mu lünki hästi ei täitnud. Aga noh, kolmas koht 50%-ga ei ole ka mitte katastroof. Naljakas oli see, et kuna küsimuste tegijad olid ära, siis viis mälumängu läbi Erika. Aga hästi viis - mingit probleemi tal seal küll ei tekkinud (ma olen ikka N korda kehvemini juhitud mänge näinud), välja arvatud see, et ühe korra suutis vale komplekti laiali jagada - kuid kuna see jõudis kõigile samal ajal kätte, siis sellest midagi halba ei juhtunud.
2. kabe
esimesel laual tangis, enamus mu mänge lõppes sellega, et mingi hetk korjati mult kolm nuppu ära (kas siis kombinatsiooniga või jätsin lihtsalt ette). Seitsmest mängust 2 ikkagi võitsin ja Saarlane lisas 4,5, kokku 10. koht ja mina jäin küll rahule.
3. bridž
issanda loomaaed ei ole teps mitte ühevärviline. Paar paari mängisid umbes esimest või teist korda elus seda mängu ja tüüpiline pakkumisjärgnevus oli väga naturaalne: üks avas oma pika mastiga (punktide arv oli suvaline, ma nägin 1 ruutu avangut seitsme ja 1 pada avangut viie punkiga), teine pakkus oma masti ja esimene passis. Tavaliselt ka midagi väga hullu neil ei juhtunudki. Kõige naljakamate asjadega said hakkama hoopis paarid, kes bridget iga nädal mängivad (või peaaegu iga nädal). Ühel juhtumil oli mul käes:
ÄExx
T9xxx
x
ÄEx
partner avas 1 ristiga (tugev) ja ma oleks sellest jaost kõike muud uskunud kui seda, et vastane lõpetab 1NT-s kontraga. Aga nii see täpselt läkski ja kuigi ma tihi müüsin oli 1100 päris abiks.
Teises jaotuses mängis Saarlane (alumise kaardiga) 4 pada (avas sellega, hull selline):
Sx
STxxx
xx
ÄES8


ÄE9xxxx
x
Ex
Txx

sai avakäiguks risti üheksa - emand võeti tagant kuningaga. Risti jätku võttis ta lauda ja lõikas pada - näppu. Nüüd on vastasel ära võtta veel 2 ruutut, ärtu ja nad saavad anda ka ristilöögi, kuid pihta hakkas hoopis tsirkus. Tagasikäiguks tuli uus pada, mis tõstis tihide arvu juba üheksani. Ristile kadus ära ärtu ja järgnes ruutu emanda alla, mis sai tihi. Trumbitõmmete peale hakkas tekkima juba ka pseudosund üheteistkümnendaks tihiks, aga (enam) vastane ei eksinud.
Kokku saime 67% ja esikoha, kusjuures mitte üldsegi pika varuga.
4. sudokside lahendamine
jagati kätte kummalegi 13 sudokut, mille iga lahendamine andis punkte 1-3....23-25. Kahe peale pidi siis lahendama võimalikult palju erinevaid. Kuna Saarlane sellel alal just üleliia osav ei olnud, siis tegime nii, et mina võtsin teise ja tema esimese lehe. Porisin mis ma porisin, aga mingi hetk tuvastasin, et ma olen omadega veidi rappa pannud, sest ühte lisaklausliga sudokut olin lahendanud hoopis kõrvalasetseva sudoku lisaklauslit vaadates. Õnneks suutsin 5 minutit enne aja lõppu saavutada seisu, kus raskema poole kuuest sudokust olid neli juba ära lahendatud ja siis täitsin kiiresti kergema poole need sudokud, mis Saarlasel olid lahendamata jäänud (ja kergema poole raskeim jäi ka tegemata - õnneks ta oli raskuselt kaks järgmist ära teinud ja lihtsamate tegemine oli suht kiire lõbu). Seega jäi meil 3 tegemata ja Tuule-Andrese vastu ei saanud (nad siiski mõlemad käpad ja puudu jäi neil vaid üksainus), aga teine koht oli päris abiks.
5.male
siin tuli küünilise taktika eelis päris hästi välja - mina esimesel laual tangis sain seitsmest mängust ühe viigi ja kuus kesta. Ühe mängu oleks võinud/pidanud ka vähemalt viigiga lõpetama, kuid panin lipu ette. Et sarnast viga vältida, siis pakkusin viimases mängus vastasele kahe enametturi juures targu viiki - parem väike võit kui suur kaotus. Saarlane jälle korjas seitsmest kuus ja tulemus oli täpselt samasugune kui kabes: 6,5 punkti seitsmest ja kümnes koht.
Kokku andis see kõik meile kolmanda koha - Tuul-Andres võitsid pikalt ära, teised olid Jüri Raidväli-Eino Vaher, kellele me kaotasime poole kohapunktiga, neljandad Ants Särgava ja Meelis(? võimalik et tal oli mingi muu eesnimi) Tätte, kes meile kaotasid omakorda ühe kohapunktiga (aga olid ainsad, kes said kaks alavõitu - mälu ja male). Ühesõnaga - läks hästi. Tea, kas äkki peaks järgmiseks aastaks marginaalalasid treenima hakkama, sest tegelikult jäi mulle endale mulje, et ma küll jagan neid, aga ei oska - kui ma mingi lollusega hakkama ei saanud, siis algseisust tulin enamasti suht normaalselt välja, aga kesk- ja eriti lõppmäng olid ikka suhteliselt lootusetud. Eks see paista...

Taas tuli veenduda vene vanasõna "ne imei sto rublei, a imei sto druzjei" paikapidavusest. Eile üritasin leida täpselt neljandat kätt Katani mängimiseks, aga kahjuks oli mind selles suhtes väga vastikult sisse visatud ja tekkisid isegi väikesed raskused. Õnneks polnud hullu - kui 15 inimest blokivad või pidurdavad või ei võta toru, siis alati võib leida kuueteistkümnenda, kes heameelega käpaks tuleb.
Mis mängu endasse puutub, siis mina olen 100% ilma laienditeta versiooni pooldaja - ei teki mingeid veidraid muutujaid, mis kogu seisu pahempidi keeraksid ja kõik on hoomatav. Seekord sai siis kasutatud kahe ressursi taktikat (puu ja kivi, lisaks oli mul vilja "11") ja see töötas ka imehästi. Ma kahtlustan et vana hea "pane-külad-nii-et-kõik-ressursid-oleks-olemas"-taktika ei ole ikkagi parim võimalik viis selle mängu mängimiseks - vähemalt teatud platside puhul kindlasti. Arvestades, kuipalju on neid mängulaudu mu tutvusringkonnas olemas (kümmekond vist, võibolla isegi rohkem), siis peaks äkki kunagi sellel alal mingid vabas vormis võistlused korraldama, vähemalt tundub huvitav mõte olevat.

kujutleme, et pakkumine käib nii:
Sina 1NT, partner 3NT. Pass-pass ja avakäigul olija kontreerib. Põgeneda või mitte? Ühest küljest sul nagu klappi ei ole ja kontra viitab, et avakäijal on kinnine mast, millega ta varitses (või siis poolkinnine ja kõrval äss ja veidi agressiivsust loota, et muudest mastidest 9 tihi kokku ei tule). Teisest küljest - äkki ta blufib, sest kui tal oleks mast sisse kasseerida, siis võiks ju südamerahuga passida ja lepingu taha korjata ja mitte riskida sellega, et vastased jooksu panevad. Samas selles seisus kontraga bluffida on ka ohtlik, sest äkki vastased otsustavad ära kannatada, kuna neil ühtegi teadlikku klappi ei ole. Ühesõnaga tekitaks selline kontra niivõrd palju häma laua ümber, et keegi ei võiks enam milleski päriselt kindel olla.

Miks mul selline mõte pähe tuli: A-Liigas võtsin kätte lehe, mille kogu väärtus oli kuues ruutu nelja tõmbega. Esimene käsi ja kõik odavas, otsustasin et "vaataks, mis saab" ja passisin, edasi pakkusid vastased:
pass.... - 1♣ (poolakas)
1♦ (neg) - 1NT (vist 18-20 BAL)
2♣(relee)- 2♦ (pole neljast kallist)
2NT......- 3NT

ma suutsin kogu pakkumise ajal lõuad kinni hoida (mul oli neli korda võimalik oma ruutuga häält teha) ja nüüd vastavalt oma põhimõttele, et parem väike pluss kui suur miinus, passisin samuti ja kasseerisin kuus tihi sisse. Pärast Tihane (kes oli selle matsi ajal mu partneriks) arvas, et oleks võinud tala ära panna, vaevalt Läti noored putku panevad, neid tundes. Võib-olla, aga ma oma arust olin teinud oma lehega geniaalse pakkumise, õigemini küll mittepakkumise, siis ma ei näinud põhjust siit jaost veelgi rohkem välja pingutada. Teises toas oligi avatud 3♦ ja Olaf-Sven jõudsid 4-3 ärtuga 4♥ lepingusse, mille vastu kaitset pole, nii et kogu selle kontra afääriga oleksin ma võitnud täpselt ühe IMPi (11 asemel 12).
Samas Kurig kasutas ka varitsustaktikat ja kontreeris ka 3NT ära, Padari-Mäeker arutasid, et kas ja kumb pidi ära jooksma. Mina ei tea.
Ise olen ma ainult ühe korra sellise mastiga kontreerinud, aga siis oli Luks mingi saastaga avanud ja vastased ei aimanud, et kontra tuli mu enda masti pealt. Tavaliselt on olnud ikkagi hea taktika lõuad pidada ja tihid sisse karpida (Parimal juhul oli mul mast koguni kaheksane), sest kunagi ei või ette aimata, kes viiest kallist või seitsmest odavat varjanud on.
Samas suutsin ma A-Liigas vastase 3NT-le ka ühe pantrikontra anda. Nimelt omasin käes umbes 4432 jaotust kolmese padaga ja ainsa pildikaardina risti ässa. Partner avas 1♠, mille ma passisin ja siis pakkusid vastased:
2♦-3♦
3♠-3NT

Mulle see värk eriti ei meeldinud, sest esiteks tundus, et jõud on neil piiripealne ja teine tuba ei pruugi geimi jõuda, ning kuigi on võimalik, et 3NT neil taha läheb, siis tunneksin ma end ikkagi mugavamalt kui nad mängiksid 4♦, saagu sellest siis mis saab. No ja kui ma kontreerin ja nemad passivad ja ma teen -400st -550, siis mind ehk maha ei lööda, isegi kui teises toas Tihas-Lemps geimi on jõudnud. Seega kontreerisin, arvates et ilmselt vastane taandub 4♦-sse (pakkumine viitab ka sellele, et emb-kumb neist võis veidi venitada ja kui mul on ruutu vastumäng ja lööme pada lahti, siis võib 3NT paha olla), mis ka juhtus. Nimelt oli see, kellelt pidurit küsiti, oma Ex-i piduriks lugenud ja kuigi muidu oli leht neil hea, siis hakkas ta veidi põdema. Kahjuks oli partneril Sxx ja kahepeale tekiks pidur. 3NT kontraga oleks olnud isegi 650 ja Tihas-Lemps mängisid 3♦, nii et mu väike gämbling kukkus hästi välja. Kiire matemaatika ütleb, et pakkusin vastasele +7 asemel +11 ja tulin tagasi nulliga, nii et teoreetiliselt ei oleks midagi väga hullu, kui ainult üks kord kolmest pihta läheks - vähemalt niikaua kui vastased ei rekontreeri (Kui teine tuba on geimis, siis ilma ületihita on delta neli seitsme vastu, ületihiga kuus seitsme vastu).
Eilses Tartu klubis oli ka üks huvitava poindiga jagu, mängid alumisest käest lepingut 6♥:
♠Kxx
♥Sxx
♦-
♣ÄKExxxx

♠ÄESxx
♥ÄKTxx
♦Sx
♣x

Vastane alustab ruutu ässast, mille sa kinni lööd ja käid ärtu soldati, mis saab tihi. Kas teisel korral ka lõikad?
Kahjuks muidugi Sula Melli vastu võttis selle soldati ära (kaotas juba veidi aega ja paljastas emanda asukoha), nii et see intriig jäi ära. Võib-olla ongi mõistlik soldat sisse kasseerida, sest vastasel on padas üks tihi rohkem ja pole mõtet riskida (ma ei tea, kuidas neil pakkumine oli), kuid kui padaäss paigutada väljamängijale, siis on näha, et leping kuidagi taha ei lähe - VÄLJA ARVATUD siis kui sa peetad ärtu soldati ja seejärel väljamängija lõikab uuesti. Halb lugu on muidugi siis, kui väljamängijal oli üheksane mast, aga siis oleks ilmselt võimalik valida muid mänguplaane. Väljamängija seisukohast vaadates aga tuleks võibolla teine ärtu tipust mängida sest neljanda E98x-iga vms. (ärtukliberid olid tõesti väikesed) võiks inimene soldati võibolla ära katta ning kui selgubki, et neljane oli ees, siis saab kolm tõmmet teha ja ristile teise ruutu ära visata ning täpse mänguga piirduda, samas kui väga piinlik oleks taha käia, kui tagant tehti peetamine Exx-i või Ex-iga, nii et tegu tegelikult väga paljude võimalustega seisuga.

Meil Leoga juhtus samas jaos teistmoodi veider lugu: avasin Nordist 2♣, Leo2♦ (relee, ma ei tea, miks vastased oma 11 ruutuga suud lahti ei teinud) ja nüüd tuvastasin, et täitsa p... lugu, oleme jälle järgnevuses, mida tuleb ette kord kahe aasta jooksul. Mõtlesin ja mõtlesin ja pakkusin 3♠ (süsteemselt täiesti õigesti, kusjuures) - lubades 3307 jagu ja maksi. Leo küsis ässa ja kuningat, sai ühe ässa ja kaks sama värvi kuningat ja hakkas põdema, et kas ma renoo olin 100% ära fikseerinud. Igatahes tuvastas ta, et pada peab mul Kxx olema (sama värvi kuningad, mäletate) ja kindlustustamiseks pani ainult 6♠. Ei kukkunud ka halvasti välja, aga nats veider oli küll

Vahepealne tabas mu plogi küll mõningane eetrivaikus, kuid eile õhtust alates võin ma Vesipruuli moodi karjuda, et "ma olen vabam kui ükski 'aritud eurooplane!" - sain lõpuks raamatu ära tõlgitud ja ära saadetud. Kahenädalase hilinemisega, aga ikkagi. huhh... See viimane ots tegi selgeks, et dieeti vaja ei olegi - stressist piisab kaalu maha võtmiseks täiesti (pealegi dieeti pidama ma oma tahtejõu ja suure isu juures ei hakkaks) - kuu ajaga viis kilo läinud nagu nalja. Tea kas Tiidu teaduslikel meetoditel põhinev kaalujälgimine ka sama tõhus oli...

Kui ma väike olin, siis vedeles meil Leoga konventsioonikaardil märge, et blufime sageli. Ja kuigi meil selline maine tekkis, siis tegelik tõde oli selline, et seda juhtus siiski suhteliselt harva. Tüüpilised kohad nagu vastase tugeva ühe risti peale vaheletulemine ja kolmanda käe avang ja partneri 1♥ peale 1♠ pakkumine "mitte-päris-neljase" padaga. Esimesena kadus süsteemikaardilt kirje vastase tugeva avangu peale bluffimise kohta. Ma küll ei väida, et me seda kunagi ei teeks, aga seda tuli nii harva ette, et polnud mõtet seda kirjet seal hoida. Enamasti on parem pakkuda seda mida on ja lasta partneril tõke ette valada. Pealegi jääb vastase masti bluffimise juures alati oht, et nad lõpetavad NT-s sama arvu tihidega (ja kui partner avakäib, siis suurema arvu tihidega). Kolmanda käe "õrnemad" avanguid praegu vist isegi blufina ei võetagi (need on nii levinud, et kõik teavad) ja 1♥ peale 1♠ on seoses meie süsteemi omapäraga juba süsteemi osa, et pakkumine üleval hoida, mitte buff (OK 1♥ - (DBL) - 1♠ endiselt säilib ja seda me alerdime, kuid toetame neljasega). Viimasel ajal on aga tekkinud hulk bluffe, mis seni on eranditult hästi (või "mittehalvasti" lõppenud). Lambist tuleb mulle meelde kolm asja:
A) partneri 2♣ avangu peale 2♠ lehega:

♠xxx
♥xxx
♦Exx
♣xxxx

B) partneri 2♥ peale umbes sama kaardiga (ruutus oli äss) 2♠

C) partneri 1♦ peale 1♥ lehega
♠Sxxxx
♥x
♦xxx
♣xxxx

midagi oleme ilmselt veel teinud, aga praegu pähe ei tule. Siit moraal - bluff on päris vastik asi, kui seda teha siis, kui sul on olemas plaan B. Loomulikult ei ole need nii vaatemängulised, kui siis kui hüpatakse kinnisilmi tulle ja loodetakse et see ei kõrveta (vahel nii juhtubki), aga kui sa suudad ette manada kolm asja:
A) mis jaotuses normaalselt toimuma hakkaks
B) kuidas seda vältida saaks
C) mida partner tõenäoliselt ette võtab ja mis sa siis teed
võib isegi hästiajastatud lapseblufiga (nagu see 2♠ partneri 2♥ peale oli, kui vastastel 6♠ seisab) vastaste jaoks päris suure jama kokku keerata. Eriti kui tegemist ei ole tipptasemel mängijatega (nood on reeglina kahtlustavamad kuna nad on rohkem "elu" näinud).

ahjaa, kolmas näide oli eriti tore sellepärast, et töötas väga veidral moel:

vastaste lehed olid järgnevad:
♠xx......♠ÄEx
♥KESxx...♥T9x
♦x.......♦ÄKSTx
♣S98xx...♣ET

ja peale bluffi (mida partner neljasega toetas, klõnks) jõudsid vastased 3NT-sse. Kuna blufaatori partneril ei olnud põhjust midagi kahtlustada, tuli avakäiguks väike ärtu. Muidu ei oleks lepinguga suurt häda (kõik lõikub ja ühe pada saab ära peetada), kuid see ärtu käik lammutas ära sideme käe ja laua vahel ning tappis ristimasti, nii leping taha läkski. Muidugi 4♥ tuleb probleemideta välja, aga sinna on juba raske jõuda, kui üks blufib ja teine toetab.

Tudengiklubi tutvustas ühte bridžimängu paradoksidest: kõige sitem tulemus tuli kõige parema lehega. Detailidel peatuda ei viitsi, aga leht oli:
♠ÄSTxxx
♥-
♦x
♣ÄS9xxx

ja tulemus -1310

Ilmselt hakkan ma väikest viisi vanaks jääma - viimasel ajal olen tegelenud suht paljude asjade meenutamisega. Nädala alguses vaatasin oma ülikooli ajalugu (ÕISist), et mis kursuseid on läbitud ja tuli meelde palju huvitavaid episoode. Kahjuks ülikool jätkub ja ma ei taha praegusel kriitilisel momendil midagi ära sõdida, seepärast jätan kokkuvõtte selleks ajaks, kui sellega on ühel pool, ükskõik siis kummal pool. Aga täna (nagu ikka, selle asemel et midagi kasulikku/vajalikku teha), võtsin hoopis kokku oma ajaloo Tartu klubis - nii palju kui seda võimalik oli teha (Tartu klubi tulemused on netis alates 2004. aastast). Tõsi küll, karjäär Tartu klubis jätkub samuti, aga ilmselt see jätkub veel aastakümneid ja lõplikku kokkuvõtet võib ootama ja tegema jäädagi. Kui kokku võtta minu poolt mängitud maksipaarikad, siis minu saldo hooaegade kaupa oleks järgmine:

2004 II pool:

Triinu...57,87 (2 turniiri)
Leo......56,69 (13)
Kati.....48,61 (1)
ja (pool)aasta keskmine 56,33
üksiktulemustest oli parim Leoga saadud 65,97

2005

Tuul.....58,19 (2)
Leo......56,61 (24)
Triinu...55,31 (6)
Vallo....48,81 (1)
aasta keskmine 56,23
üksiktulemustest: Triinuga 66,67, Leoga 66,67 ja 65,07

2006

Leo......58,75 (21)
Lemps....58,02 (2)
Indrek...57,41 (1)
Maarja...55,17 (3)
aasta keskmine: 58,25
üksiktulemustest: Leoga 70,83, 66,99, 65,97

2007
Mell......60,12 (1)
Vallo.....59,55 (1)
Leo.......58,37 (8)
Maarja....58,05 (14)
Ines......55,32 (2)
Andres....54,09 (1)
Oll.......53,57 (1)
Indrek....50,67 (3)
aasta keskmine 57,09
üksiktulemustest: Leoga 67,31, Maarjaga 66,51

ja kui kõik aastad ühte punti kokku panna, siis tuleb välja selline seis:

Mell.....60,12 (1)
Tuul.....58,19 (2)
Lemps....58,02 (2)
Maarja...57,54 (17)
Leo......57,52 (66)
Triinu...55,95 (8)
Ines.....55,32 (2)
Vallo....54,18 (2)
Andres...54,09 (1)
Oll......53,57 (1)
Indrek...52,36 (4)
Kati.....48,61 (1)

ühesõnaga - kogu see arvestus oli lihtsalt enda meelelahutuseks ja paluks seda mitte üleliia tõsiselt võtta. Tänud igatahes kõigile, kes on minuga saanud/tahtnud/viitsinud paaris mängida, ilma meeldivate partneriteta oleks tegu ju kaunis mõttetu mänguga.

Eile mängisin üle jupi aja Tartu klubis jälle Leoga. Kogu klubi õhtu olid mingid mesilased peas, kes sugereerisid igasuguseid lolle asju (ilmselt seoses metsiku pingelangusega, kuna ma sain pühapäeva õhtul Mesopotaamia-töö valmis ja ära saadetud. Mida õppejõud ja kaasõpilased asjast arvavad, see selgub lahkamisel, aga kuna ma ei pretendeerigi selles asjas A-le, siis on ka suht savi - läbi mind ikka ei põrutata ma loodan), lõpus ilmselt hakkasid ka tarbitud õlled oma osa mängima. Aga eilse päeva nõmeduste saldo on selline:

1.Kohe esimeses jaos lasin vastasel neli kallist välja. Mingi vabanduse võiks küll ju leida, aga tegelikult taandub asi sellele, et ei viitsinud korralikult mõelda.

2.Teises jaos jõudsime poolkogemata 5-4 ärtuklapiga 3NT-sse, mis tuli ületihiga väljagi. Õnneks ärtus ka rohkem tihisid ei ole ja veel veidram on see, et saal käis pige 4♥ taha. No ei saa aru...

3.Kolmandas jaod tõmban avakäiguks NT vastu ÄKTx-st ässa, lauda kolm kliberit ja partner julgustab. No käisin siis väikese ja nii väljamängija duubelmutt tihi saigi

4.Neljandas jaos avan 11 silma ja 3343 jaotusega 1♦, vahele vastaselt 3♣ ja kuna ta oli kallis tsoonis ja tegu on inimesega, kes sageli ka kuuesega blokib, otsustasin, et kaeme seda värki (ristis oli mul KE9). Luks tõmbab ässa, lauda tuleb duubel ja mina julgustan masti ja siis näen, kuidas ta järgmise käiguga alustab mu teise trumbitihi ruineerimist, mitte ei jätka ruutut. Õnneks läks taha.

5.Viiendas jaos teen vastase 1NT peale ebameeldivas tsoonsused DONTi oma 5-4 odavatega. Järgneb kontra ja pass-pass-pass. Küsin vastaselt, et mida kontra tähendas, vastuseks sain "ma ei teagi, aga ma võtsin, et vist tahab teid trahvida" ja mängin 2♣ 800 eest (500 eest saaks, aga see ei olnud eesmärgiks). Kurati intuitiivbridžlased!

6.Seitsmendas jaos mängib vastane NT osamängu ja mingi hetk tõmbab Leo mu singlisse jäänud ♦E oma ässaga alla (kunn oli maas). Jälle mõttelaiskusest, reaalselt oli asi lugeda.

vahepeal jäi sisse pikem paus, kus me eriliste nõmedustega ei tegelenud (ehk siis ühe korra valisin vale geimi ja kuna vastane ei kaitsenud kehvasti, siis tuli tala), aga enne pööret saime veel ühe asjaga hakkama

Üheteistkümnendas jaos juhtus hoopis teistpidi veider lugu (vahelduse mõttes tegin midagi ka tõeliselt hästi): avas Leo nõrga NT-ga ja mul oli käes
♠Kx
♥KESx
♦STxxx
♣Äx

tegin siis 2♣ ja kuri vastane pakkus 2♠ vahele. Pass-pass-kontra ja Leolt 3♦ (ühemastileht, sest kahemastilehega paneks ta 2NT selles seisus. vähemalt ma arvan nii). vaatasin siis oma lehte ja leidsin, et see rajakas on NT valesse kätte pööranud. Jätkasin 3♥-ga ja sain temalt 3♠ vastuse. Kõik see asi hakkas mulle üha vähem meeldima ja tekkis tunne, et peaks 4♦-t tegema, aga siis leidsin, et ka see ei ole hea lahendus, sest ka ruutu on valest käest (ja ma arvan, et mu 3♥ oli geimisundiv ja ta ei tohi seda passida, muidu oleks ehk võimalik teha 4♦-ga sign-off ja loota et saal on geimis taga.) Ühesõnaga - hingasin sügavalt sisse ja panin 4♥, kuna näis, et tegu on ainsa võimalusega normaalse tulemuse saamiseks. Luks pani lauda antud kontekstis ideaalse kaardi:

♠xx
♥Äx
♦ÄKxxx
♣xxxx

ja kuna ärtu jagus vastastel 4-3, siis on mul 10 tihi varrest. Vastane, kes küll ei tõmmanud alustuseks padaässa vaid käis ristit, suutis end lõpus sisseviskessegi jätta ja laekus oover. Maksi me küll ei saanud, kuna ühed oinad olid 4♠ lepingus 500 eest käinud ja ühed olid kaitstud käest mängitavale 3NT-le padakäiguga kallale läinud ja samuti üheteistkümnenda tihi kinkinud, aga patt oleks kurta sellise asja üle.

7.neljateistkümnendas jaos küsib vastane partneri avangu peale ässasid. Loomulikult ei suuda ta kokku lugeda, et kaks on puudu (ja trumpkuningast ei tea ta ka mitte midagi, aga see oli partneri käes) ja paneb kuus. Kahjuks ma ei näinud põhjust ässa tõmbamiseks ja ei tabanud avakäiguga ka partneri masti ning seetõttu tuligi leping välja :(

8.üheksateistkümnendas jaos toimus jälle mu emanda allatõmbamine Leo ässa-kuninga poolt (trumbimastis)

9.-10. kaks korda ei suutnud (20. ja 24.)-s jaotuses oma käest õiget kaarti valida. Kuigi oli märke, mis oleks pidanud mind õigele teele kallutama. No ei tule seda vaimu peale

11. viimases (27.) jaos valisin lolli avakäigu ja tegin mõttetu peetamise (isegi 2 korda) - kuigi vastaseraisk mängis ka kõik õigesti ja ilmselt oleks ebameeldiv tulemus niikuinii peale avakäiku laekunud.

ja ühesõnaga - kui nii palju ebameeldivaid asju laua taga aset leiab, siis võiks ju eeldada, et tulemus on kuskil 45% peal (või pigem all), aga ei - saime 58% komadega ja kolmanda koha. Koht on muidugi savi, mustade meistripallidega pole mul juba aastaid midagi pihta hakata ja tore on kui need lähevad inimestele, kellel neid vaja läheb, aga kaotsi läinud ca 20-st protsendist on küll natuke kahju. Mis parata, ei oska seda mängu vist. Tegelikult mulle tundub, et bridžialaselt on Tartu klubi üsna mõtte kaotanud, peaks äkki esmaspäeviti kodus matshe mängima hakkama...

Eile tudengiklubis nägin pealt, kuidas lahendati masti:

ÄKxx ST9

nii, et tõmmati äss, mindi lauda ja seejärel lõigati. Kui ma väljamängijalt küsisin, et milleks see tõmme kasulik oli, sain vastuse, et "kontrolltõmme ju". Kuna jagu oli turniiri viimane ja ma olin väga väsinud, siis ei viitsinud argumenteerima hakata, aga kuskil sisikonnas ütles mulle miski, et nii ei ole õige. Täna on olnud aega ja viitsimist mõtiskleda selle üle ja tuleb tunnistada, et kui masti isoleeritult vaadelda (sisekud ja blokeerumised ei ole olulised), oli mu sisikonnal jälle õigus. Nimelt kontrolltõmme ruineerib lühema käe trumbikombinatsiooni, nii et kattes võib tekkida oht, et pikema käe väiksed kliberid tihipoisteks ei edutugi. See võidab küll siis, kui taga on singelemand, kuid see ei ole väga tõenäoline. 5-1 jagumise tõenäosus on 15% ja singelemand on sellest 1/6, seega 2,5%, ning et see taga on, on omakorda pool sellest, seega 1,25%. Paljude jaotuste puhul ei ole vahet, kuidas mängida, kuid kontrolltõmme kaotab juhul, kui emand on lõikes ja
A)mast jagub 4-2 (ükskõik kas emand on duublis või neljases) = 24% (pool 48-st %-st)
B)mast jagub 5-1 (taga singel kliber seega, mis on 5 korda tõenäolisem kui see, et taga olev singel on emand) = 5x1,25% = 6,25%
C)mast jagub 6-0 ees (pool ühest protsendist) = 0,5%

mis kõik kokku tähendab, et kontrolltõmbega sa võtad endale 1,25%-se lisashansi eest riski kaotada tihi 30,75%-l juhtudest.
Teisisõnu öeldes: kontrolltõmbega sa võtad mastis neli tihi, kui
A) mast jagub 3-3 emandaga lõikes (18%)
B) mast jagub 5-1, singel emandaga suvalises käes (2,5%)

ilma kontrolltõmbeta võtad sa neli tihi kui emand on lõikes = 50%

Edasi ma hakkasin mõtlema kahe väga sarnase seisu peale ja selgusid veel lahedamad asjad. Esiteks kombinatsioon:

ÄK8x ST9

siin on juba õige teha kontrolltõmme, sest masti tihedus garanteerib, et sa võid teisel ringil midagi kartmata lõigata. Seega võidad sa 51,25% juhtudest tavalise lõike 50% vastu. Okei, see oli lihtne, kuid kui kombinatsioon on:

ÄKxx STx

siis vajad sa sisuliselt seda, et mast oleks 3-3 emandaga lõikes (18%) ja ka siin ei maksa sulle kontrolltõmbe tegemine midagi, vaid tõstab variante singelemanda jagu. Ja eriti veider on see, et siin annab tõmme võrreldes eelmise näitega kahekordse lisavõimaluse (tõsi küll, mitte eriti suure) - nimelt singel emand emmas-kummas käes (2,5%) - seega see vana hea 20,5%, sest kui sa kohe lõikama hakkaksid, siis sellega kaetakse su S või 10 paraku ära ja teise kätte tekiks tihi.

nii et veider lugu, kuidas mingi suht keskmise nupu olemasolu või mitteolemasolu võib parimat mänguplaani niivõrd palju varieerida...

Eilse päeva sündmused olid veidrad. Tartu klubis alustasid vastased sellega, et valasid meie vastu ära üheksase klapiga 7♦ ja lõikasid trumbis ETx-i maha. "Estonia, zero points!". Aga veider on see, et klubi me võitsime ära ja saime koguni ligi 65%. Ja veel veidram on see, et tegemist ei olnud päeva parima uudisega. Nimelt saatsin hommikul ühele õppejõule meili, et kas ta võtab mind veel jutule proseminari asjus (tähtaeg oleks 3.märts ja ta oli väitnud, et üle 12 näo ta jutule ei võta). Õhtul tuli vastus, et võtab küll, iseasi kas ma valmis saan. Sellega haakubki muidugi ka üks halb uudis - nüüd tuleb seda kirjutama hakata teemal "Mesopotaamia religiooni ja linnriikide valitsemise suhted" (tean küll, et kõlab jõhkralt, ma peaaegu ei julgegi tunnistada, et tegelikult ma täitsa ise valisin selle). Vähemalt motivatsioon on olemas ja noh, MIDAGI ma ikka valmis suudan kirjutada. Ma loodan.

Sudokundus sai siis selleks aastaks läbi, tulemuseks 13.koht. Otseseks läbipõrumiseks ma seda ei nimetaks ja kuigi lootsin, et läheb paremini, olen üldkokkuvõttes rahul (märksa rohkem, kui näiteks siis, kui bridzi eestikatel kuhugi esikümne teise poolde tuleksin). Paremat kohta ei saanud ennekõike oma lolluse pärast - ilmselt hakkasin liigselt rabistama ja seetõttu keerasin esimeses voorus mitu ülesannet tuksi ja kaotasin sellega vastikult palju aega. Need, kes finaali said, olid ikka vastikult kõvad ja arenguruumi mul on, vähemalt on terve aasta aega treenida. Selgeks sai muidugi ka asi, et enne tulen ma bridžis maailmameistriks kui sudokus Eesti meistriks (tasemevahe tippudega on väiksem) - üks hull, 16-aastane kutt, lahendas eelvoorudes kõik 12 sudokut pooleteist tunniga ära ja mis veel hullem - finaalis kulutas ta kolmele sudokule (oletatavasti ei olnud need väga lihtsad) kokku ca 9.30. Krt. ma ei suudaks puhtfüüsiliseltki ära lahendada ühte sudokut 3.10-ga, saati siis kolme järjest. Bridgemängijatest sain 2. koha, Sven Hein korjas pronksi. Et ühesõnaga siis - lõpp hea, kõik hea ja järgmine aasta kindlasti jälle.

Kui ma peaksin hakkama loovinimeseks, siis mulle sobiv kunstivool on sotsialistlik realism. Nimelt fantaasiat midagi uut teha mul napib, küll aga olemasolevaid asju pöörata-väänata ja nende põhjal midagi teha. Hommikul tegin igavuse peletamiseks haiku ja limeriku teemal "kuidas ma kiires korras kaks sudokut järjest tuksi keerasin" - nad küll käigu pealt tehes ei saanud eriti head (ja seepärast ma neid siia üles ei panegi), aga küllap oleks neid veel võimalik poleerida (ja kui ma kogemata kombel viitsin sellega vaeva näha, siis ilmselt teengi seda). Ning kui aineseks on asjad, mida enda ümber näha, siis mulle see kõlbab, seda enam et seoses oma rikutud mõtlemisega suudan ma näha (ja välja öelda) asju, mille peale teised väga sageli ei tule. Näiteks üks vana hea muinasjutt "Tõrvatud härg". Stoori ei ole oluline, aga lõpuks tuli karu, kes tänutäheks lahti laskmise eest "viskas tuppa puu mesilastega ja jooksis minema". Kui seda minu juuresolekul lapsele ette loeti, siis ma muidugi ei suutnud mainimata jätta, et kui mina kellelegi mesitaru tuppa viskaksin, siis jookseks ma kah nii kuidas jalad võtavad. Või siis Tätte laul, kuidas ämblik ja põder võrgutasid hülge, kellel oli hülgeviga küljes (mis nüüd on kõigil küljes) - minu arust räägib see üsna ühemõtteliselt suguhaiguste levikust... Luksiga oleme aegajalt mõelnud välja sobivaid pealkirju pornoromaanidele, mis oleksid teisendid reaalselt eksisteerivaist raamatuist. Kõik praegu meelde ei tule ja kirjas neid vist ka kuskil ei ole, aga valik on umbes selline: "Himur ja tema meeskond", "Patu khaan", "Ropp Roy".

Elu veereb endiselt sudokulainel - kuna muidu on peal täielik väsimus ja tüdimus, on meistrikateks valmistumine vähemalt hea vabandus, miks ma midagi "asjalikku" ei tee. Vähemalt võrreldes suvega olen palju-palju paremaks läinud. Kui suvel andis Pärnits mulle mõttemängude mitmevõistluse sudokud ette, aega 45 minutit ja palju lahendada jõuan. Jõudsin umbes 4,5 sudokut viiest tehtud kui aeg kukkus. Eile siis võtsin nad taas ette (ega sudokulahendused ju meeles seisa, nii et neid võib viie kuu möödudes rahulikult veel teha), tulemuseks see, et kõik viis lahendasin ära ja aega kulus 31.10.

Reede õhtul tegime sudokuorgia - tõsi küll, sellise väiksemastaabilise. Lisaks meile Maarjaga oli külas veel ala valitsev meister Arko ja kiibitsana Tiit. Tundus, et väga oma kiiruse pärast häbeneda ei maksa, heal päeval võib võidelda küll. Mis aga tundub väga veider - peale seda kukkusid nädalavahetusel sudokudes õiged numbrid nagu iseenesest kohtadele. Hakka või uskuma, et selline kontsentreeritud treening on päris abiks. Eks see paista, kui ma järgmine nädalavahetus Paides kõrben :P

Kui antakse välja uus eestikeelne "Shvejk", siis on sinna sisse kirjutatud "sardela jedosta" ja all tõlge "rõve sõim serbohorvaadi keeles".

Hommikune plogisurf andis jälle sellise pildi, et igasugu intellektuaalikesed (või ennast selleks pidavad inimesed) vinguvad ja vinguvad Eurovisiooni üle. Kohe tuli meelde Winston Churchilli kild: "parim argument demokraatia vastu on viieminutiline vestlus keskmise valijaga."
See omakorda tuletas mulle meelde, et Churchill oli hea ja terava ütlemisega vana. Navigeerusin ühele leheküljele, kus ta laused kirjas olid ja leidsingi palju häid asju. Nautige!
http://www.brainyquote.com/quotes/authors/w/winston_churchill.html

Eilane klubi kuulub ebaõnnestumiste valdkonda - algus läks küll hästi, aga mingi hetk hakkas kiiva kiskuma ja nii läks kuni (peaaegu) lõpuni. Kolm jagu olid eriti ebameeldivad:

A) mängin mingit 3NT-d, karbin oma pika masti sisse (kus ma olin kõigele lisaks emandat valest käest lõiganud, aga see selleks), vastane viskab mingeid nuppe (esimene äravise ♥5). Küsin siis signaalide kohta ja saan vastuseks "paaris-paaritu" ja järgneb mingi edasine seletus. Paigutan siis ♥K taha ja üritan vastast sisse visata, loomulikult edutult, ning käin lepingu kaheta. Pärast siis selgus, et oleks pidanud hoolikamalt seletust kuulama: edasine seletus ütles u. nii, et "väike paaris ristisse, väike paaritu ruutusse jne.", aga mulle kahjuks piisas sellest "paaris-paaritu" seletusest fikseerimaks, et vastased mängivad itaalia signaali (mida nad tegelikult siis ei teinud). Point nimelt selles, et inglise keeli on "odd-even discards" (või "Roman discards") see, mida meie itaaliana tunneme. Oleks pidanud taipama, et Hütt-Kurusk ilmselt ingliskeelset bridžiterminoloogiat ei tunne...

B) vastane lahendab masti, lauas on ÄTx. Läheb ässa alla, käib väikese emanda alla tagasi, eest tuleb 9 ja tagant kukub soldat. Puudu on veel K8. Ja nüüd hetkegi mõtlemata järgneb kolmas ring masti ja oh õnne! mast ongi 3-3. Viska veel sellistele S8x-st soldatit...

C) avas vastane teiselt käelt 1♦, mul käes
♠xx
♥xx
♦ESxxxx
♣xxx

ja odavas tsoonis. Mõtlesin siis, et lasen neil trahvijärgnevuse käivitada ja pakkusin 1NT, kuid selle asemel, et 16 punktiga kontreerida pakkus vastane 3♠. Partneril oli 10, tõstis 3NT ja 4♦ läks kahjuks juba ühe jagu liiga palju (nagu kaitse käis, oleksin saanud ka paremini). Diversioon ebaõnnestus.


Üks jagu veel nädalavahetusest:

leping 3♣, avakäiguks ärtu.

♠E43
♥ÄK8
♦7432
♣ET9


♠7
♥ET
♦ÄE86
♣K87632

kõigepealt kolm ringi ärtut ja pada äravise, seejärel ebaõnnestunud ruutulõikus (eest tuli ♦10). Pada tagasikäigu kinnilöömine ja risti kümne alla - vastane võttis soldatiga tihi. Nüüd uue pada trumpamine ja uus risti, mille vastane võtab ässaga (teine pani ka masti) ja järgmise pada löömine. Tekib lõppseis käiguga käes (all):
♦743
♣E


♦Ä86
♣K

ja kui ruutu on 3-2, siis ei juhtu lepinguga midagi, kuid kui ruutu on 4-1, siis tuleb käia väike ruutu ja ükskõik, kumb vastane tihile saab, ei ole tal valikut - tuleb käia kas ruutut kahvlisse või siis kallismasti topeltlööki. Nii laua taga juhtunudki. Kahjuks sedapuhku minu vastu, aga tuleb vastast (Vilmar Vahe) tunnustada sellise asja eest. Tegelikult lasi muidugi Leo lõpuks lepingu välja - kui ta risti soldatiga tihi sai, siis tuleb tagasi käia uus risti ja väljamängija ei saa pada elimineerida.

Nädalavahetusel Rakveres A-Liigat pressimas. Seoses Lempsi komandeeringuga tuli mängida kahe paariga, aga õnneks kaks päeva ja Eesti saalis ei ole tegemist teps mitte üle jõu käiva ettevõtmisega. Ajasimegi Leoga ainult kaks korda süsteemi sassi (ühel korral midagi sellest ei juhtunud, teine kord mängisime 6♣ asemel 5♣ ja võitsime 1IMPi 11 asemel). Omapäraseim jagu oli selline, kus võtsin kätte lehe:
♠STx
♥ÄKS9xx
♦ETx
♣Ä

ja Leo avas 1♦ (rannakas). Releetasin natuke aega ja sain teada, et tal on miinimumavang ja 3262 jaotus. Siis aga tabas mind väike ahnusehoog: kui tal on padakontroll ja ruutu ÄK või siis kaks padakontrolli ja üks kahest ruututipust, siis võiks ju 6♦ laias laastus mängitav leping olla. Samas kui tal on mingid mõttetud nupud, siis väga seda mängida ei tahaks (ja kui geimi oleks vaja mängida, siis oleks parim ja ohutuim 4♥). Otsustasin siis ikka väikese liigutuse teha slämmi suunas ja pakkusin 5♦ (lubab meil õrna slämmihuvi, kui ma tahaksin kindlasti seal pidurdada, pakuksin ma kõigepealt 4♦, mille peale on ta kohustatud pakkuma 4♥ ja siis paneksin lepingu). Leolt tuli vastuseks 5♠ (3 keycardi, seega ♦ÄK ja ♠Ä) ja nüüd tekkisid juba uued ja huvitavad mõtted - aga 7♦ vajab laias laastus ainult ärtu 3-2 jagumist. Edasine mõttetöö oli umbes selline "oot-oot, mul on rannaruutu miinimumi vastas 15 punkti ja meil on klapp odavmastis. Ei ole nagu päriselt slämmibalanss. hmm, kes istub teises toas? Maasik-Suurväli... krt, siis annab juba 6♦ +12 IMPi ja ei ole mõtet seitsmesse pressida, sest keegi ei garanteeri, et Vampsi masin mingit halba jaotust sisse pole visanud". 6♦ +1 ja +12 IMPi nagu arvatudki - Leol olidki täpselt need kolm pilti. Lahe lugu on see, et 6♥ läheb padakäiguga taha (ärtus on kolmas emand lõikest väljas).
Sarnane jagu oli veel: mul on käes
♠ÄExx
♥Kx
♦ÄEx
♣Kxxx

avan 1♣, kuulen Leolt, et tal on 2614 jaotus ja 8-11 punkti. Kiire rehkendus ütleb, et kui tal ongi ainult 8 punkti, aga selle eest 2 ässa, siis on ristislämm vähemalt mängitav (kui partneril tõesti mitte midagi lisada ei ole, eeldab see, et risti ja ärtu on 3-2, siis saab ärtu tegema visata, sinna kolm pada ära pilduda ja lõpu lahku peksta. Ja isegi kui ärtu ei ole 3-2, siis on variandiks õnnestunud lõikuse sooritamine või siis avakäik hambusse (ristit jään mängima mina). Küsisin siis ässa, selgus kuri tõde, et tal on neid ainult üks. Kuna risti keskmisi nuppe diagnoosida on võimatu, siis otsustasin, et aitab vist kah ja pidurdusin neljas ärtus, mis täpselt välja tuli (oleks võinud oovri võtta). Ristis oli tal S98x ja 6♣ on lootusetu, välja arvatud kui kaitse alustab risti ässa tõmbest, mis ruineerib partneri ET duubli (isegi väikse risti käik võtab lepingu taha). Nii ka ühel korral saalis juhtunudki.

Ei õnnestunud seegi aasta kohalikust Euroviisust pääseda - läksime Hannu sauna, jõime ja karjusime ja vaatasime (jupiti) lugusid. Tõsi küll, paari olin ma näinud ka varem. Kinnistus mulje, et kõik muusika on juba varem ära tehtud ja lauldakse ühtesid ja samu laule, võibolla väikeste variatsioonidega. nt. Peterson meenutas väga noort Bowiet, üks seltskond oli Madnessi koopia ja mitu laulu olid sellised, mille kohta tekkis küsimus, et miks neid küll vaja on (erinevalt Bowiest ja Madnessist kuulusid nende eeskujud halli ja mõttetu muusika jüngrite sekka). Kuna suure finaali hääletamine toimub niikuinii rahvuslikul põhimõttel ja muusika või võistlusega seal tegemist ei ole (minu eelmise aasta saldo oli ca 80% tabavus riikide esikolmikute ennustamisel), siis on üsna paras, et sinna kolm tola saadetakse. Ja inimesed, kes halavad teemal "mida küll Euroopa meist mõelda võib", dramatiseerivad natsa üle, minu meelest on täitsa hea kui tuleb veidi tähelepanu ka aspektile "mida arvavad väikese diasporaaga rahvad sellisest Eurovisioonist". Laul ise oli muidugi niivõrd nõme, et kuigi ma tervitan selle võitu, siis oma häält (ja kümnekat) ma sinna ei investeerinud, kuigi meie seltskonnas inimesed seda tegid. Ja erinevalt mõnede plogijate arvamustest ei olnud tegu alla-keskmise-intelligentsiga tegelastega (intelligents lihtsalt ei võrdu maitsega). Kui ise oleks hääletanud, siis ilmselt Bowie-klooni poolt, finaalis oleksin äärepealt ikkagi helistanud ja "Ice-cold story"'le linnukese kirja pannud (tibi hääl oli ikka väga lahe), aga kahjuks nad tegid lauljaga enne lühikese intervjuu - ei mõjunud just eriti hästi. Aga ilmselt me kuuleme sellest tüdrukust veel ja küll.

Hommikune MSNi-vestlus (veidike redigeeritult):
Maarja: "Ma ei suuda tööd teha, täitsa lõpp, mõistus üldse ei jookse"
Lauri: "Mul ka mitte, peaks vist tööd tegema hakkama"

Nimelt olin hommikul lugenud läbi tuttavate kirjutised, seejärel tegelenud plogisurfiga (st. võtnud mingi plogi, enamusel on olemas serva peal nimekiri muudest plogidest, mida nad loevad ja siis klikin seal juhuslikule nimele ja nii edasi... peaks äkki endale ka tegema vastava nimekirja, aga ei oska/viitsi) ja leidsin, et kohe mitte ei viitsi hakata raamatut tõlkima. Õnneks tuli pähe päästev mõte, et meil on ju ometi plekk, mida võib punktist A punkti B ümber tõsta. Seda tehes siis seedisin veidike loetut. Jäi selline mulje, et paha ja ohtlik on endiselt paeluv. No kui filmides on kindel, et "pahad" on märksa sharmantsemad ja isikupärasemad kui "head". Ma olen kunagi ka selle üle mõelnud, et miks see nii on, ja kunagi jõudsin järeldusele, et pahad on konkreetsemad ja tahavad midagi (nt. maailma üle võtta), aga head on pigem selline hall mass, kes on "lihtsalt head" ja reageerivad teistele, ise nad midagi ei taha jne. Mul tekkis isegi mõte, et keegi võiks teha vastupidise filmi, kus on tegevust kujutatud pahade poolt vaadates ja "hea" on hoopis antikangelane (hästi sobiks selleks näiteks Bruce Willis - inetu vana päss, kes heameelega õhib asju ja peksab ettejuhtuvaid ja teeb selle juurde äärmiselt magedaid nalju), kes lõpuks paika pannakse. Raamatutes see pahadus millegipärast nii paeluv ei ole, võimalik et seepärast et (kassa)film on nats üheülbalisem ja mõeldud väiksema fantaasiaga inimeste jaoks, seega peab seal olema rohkem näha ja vähem juurde mõelda ning pahadele on lihtsam eriefekte ja vinget atribuutikat lisada.
Nojah, nüüd olen ma jälle oma heietustega kuhugi kaugele välja jõudnud, aga mida ma tähele panin, oli see, et inimesed kipuvad end pidevalt kas ohtlikuks või segaseks tituleerima. Ilmselt on seda tõugu nii palju maailma peale saanud, et mingi positiivse programmiga ei õnnestu massist erineda ja see omakorda sunnib endale kasvõi mõne kiiksu välja mõtlema. Tõsiselt ohtlikud ja segased on (või peaksid olema) vastavates asutustes ööpäevaringse valve all ja ma loodan, et oma plogides fantaseerivatel tüüpidel ei hakka peas keerlema mõte, et nad peavad oma erilisust ja ohtlikkust demonstreerima, nii et võtavadki hullud kätte ja lähevad löövad kellegi maha. Vähemalt mina olen endaga piisavalt rahul, et deklareerida oma ohutust ja mittesegasust (peamine oht minu poolt on mõõdukas verbaalne vägivald, aga kui tahan, võin ma ka väga diplomaatiline olla) ja kuulumist halli massi hulka. See, et ma tegelen asjadega, millest mass hästi aru ei saa ja ei tegele, ei muuda mind küll grammivõrragi kreisimaks.

ahjaa, mis paelumisse puutub: kas "paeluv paleus paelussi pealuus" oli Laabani kild? Ja kas paelussil on üldse pealuu?


ja veel, lugesin oma kirje üle ja tekkis vaimusilma ette Monty Pythoni "Briani elu":
Brian rahvamassile: "You are all in-di-viduals!"
rahvamass kooris: "Yes! We are all in-di-viduals!"
Brian: "You are all different!"
mass: "Yes! We are all different!"
üksik hääl massist: "No, i'm not!"

Tuli meelde lugu, mida Lasse Utter oli kunagi saunas rääkinud. Nimelt mingitel Soome noortel olnud kunagi pakkumissüsteemis selline asi, et 2NT (tugev, ühtlane) - 3NT = 5♠ ja 4♥. Pakkusid siis nii:

2NT...3NT
4♠....4NT
p....

vastane kutsus kohtuniku ja avaldas arvamust, et kuskil peab olema tegemist illegaalse informatsiooniga, kuidas on võimalik sellises järgnevuses 4NT läbi passida! Selle peale otsiti välja süsteemikaart ja näidati kohtunikule, et seal on must-valgelt kirjas:

2NT-3NT-4kallist-4NT = sorry partner, unustasin süsteemi

nii et võib öelda, et süsteemne eksimus. Tallinnas paaride MV-l tuli välja ka teine tore kild: kes mängib süsteemi järgi, kaotab süstemaatiliselt. Ilmselt see leiutati siiski ühenduses kasiinonduse, mitte bridgega.

jaotus esmaspäevasest klubist:

paaril on kahe peale lehed
♠Ä........♠98xxx
♥ÄKTx.....♥ESxx
♦ÄKE98xx..♦xx
♣x........♣ÄE

ja pakkumisest selgub, Ostil on neljane ärtu, risti äss ja ärtu emand ning West peab lepingu valima. Kuigi partneri ruutudest ei ole midagi teada, võiks maksipaarikal vast 7NT ikka valida, aga kui olla tagasihoidlikum ja piirduda 7♥-ga ei ole otseselt ka midagi viga. 7♦ on muidugi pornograafia, kui see välja tuleb, tuleb ka 7NT kindlasti.
Kuna vastase ruutu jagub 4-0 pika käe ees, siis tekib huvitav paradoks - lahtise kaardiga mängides seisavad nii 7NT kui 7♦ (ruutu on võimalik maha lõigata), küll aga mitte 7♥ (valest käest), sest avakäigul võib üks kaitsja teisele ruutu löögi anda. Reaalses elus on aga täpselt vastupidi - pigem tuleb välja just 7♥, sest kui ei anta Lightneri kontrat ("soovin avakäigul lööki saada, partner!"), siis laua esimesena pakutud masti ilmselt ei käida, ning 7♦ ja 7NT lähevad taha, kuna normaalselt sa ei hakka üheksases mastis esimesel ringil STxx-i lõikama.
Kui aga tagant 7♥ pelae Lightner antakse, siis tuleb leping parandada 7NT-sse ja ruutu tuima näoga maha lõigata. Ja loota, et see kontra ei tulnud frustratsiooni pealt mingi mõttetu kaardiga, misjärel sa ladvalepingu taha mängiksid. Mis omakorda tõstatab kaks küsimust:
A) Lightneri mõttekus maksipaarikal (kui vastane parandab NTsse ja võidab lepingu, siis läks asi hullemaks)
B) võimalus Lightneriga bluffida - praegune masti jagunemine on muidugi ekstremaalne, aga näiteks Ex-ga, kui olla kindel, et ÄK on lauas, võiks see päris huvitavalt toimida. Iseenesest eeldab selline pseudolightner kehva saali (siis on selge, et kui 7 välja tuleb, on paha niikuinii) ja vastutuse puudumist partneri ees (sa võid teha mida tahad, kuna partner on sokk siis kas ta ei saa aru või ei pane pahaks) või siis lihtsalt väga tolerantset partnerit (ja soovitatavalt kehva turniiriseisu).

igatahes "nõrga saali" eeldus oli Tartu klubis esmaspäeval täidetud. Märkeleht järgnev:
1x2470 tõenäoliselt 6♥ rekontraga ja ületihiga ning tsoonsus valesti vaadatud (kallis tsoonis on see 2470, odavas on vähem (aga rohkem kui 7♥), 7♥ rekontraga peaks minu arust olema midagi 2200-ga). Ühesõnaga ilmselt anti kuue vastu Lightner, aga esiteks ei teinud partner õiget avakäiku ja teiseks oli leping ikkagi varrest.
1x1510 7♥ täpselt
2x1010 6♥ ületihiga
3x920 6♦ täpselt
1x510 4♥ kolme ületihiga
1x-100 7♦ kontraga üheta (pidi aga inimesel peakuju olema, et 7♦ ära kontreerida ainult selle pealt, et on olemas tõenäoline aeglane tihi trumbis. Minu arust oleks üsna paras, kui selle kontra järel talt see maha lõigataks või siis leping 7♥-sse parandataks ja ära võidetaks (kui ruutu ei ole ülejäänud kahel käel mitte 2-0 vaid 1-1).

Sellist asja nagu "vaba nädalavahetus" ei ole olemas. Seekord siis Stokholmis kaarte ladumas. Ei saa just öelda, et oleks halvasti läinud, aga oleks võinud ka paremini - võistkonnaga saime viienda koha ja butleri arvestuses olime eelvoorudes viiendad ja finaalis kolmandad. Isiklikult sain kahe suurema käkiga hakkama: esimene jagu oli mingit veidrat süsteemi mängivate papide vastu (rootslastel oli üldse palju naljakaid pakkumissüsteeme, naturali meie vastu küll ükski paar ei mänginud). Avapakkumised olid neil sellised:
pass = 8+pp, 4+♠
1♣ = 8+pp, 4+♥, maksimaalselt 3♠
1♦ = 0-7 suvaline

ega ma edasi ei mäletagi, mis neil oli, aga ühtki "normaalset" avapakkumist neil küll kirjas ei olnud. Minul on neljandal käel odavas tsoonis kalli vastu käes leht:
♠S74
♥7
♦KE82
♣ÄK953

ja pakkumine käib:

papi1...Leo...papi2...Lauri
1♦......p.....2NT.....p
4♦.....5♣.....5♥......6♣
6♥.....DBL....pass.......

selgitused:
1♦ = 0-7 suvaline
2NT = 55 kallid või odavad
4♦ = passi või paranda
edasine oli kõik naturaalne ja väga veider.

avakäiguks tõmbasin ♦K ja lauda pandi:
♠Ä9852
♥S9632
♦T53
♣-

Luksilt ♦9 (paarisarv kaarte). Nüüd ma olin rõõmus, et vähemalt läheb see leping taha ja käisin lollil kombel väikese ruutu. Luks võttis ässa ja see jäi ka meie viimaseks tihiks. Väga rumal tegu minust, kuna esiteks pidi Luksi kontra tõenäoliselt olema Lightner (tahab saada lööki) ja mis veel hullem: kui väljamängijal on 55 kallid, on mul kõik 13 pada kokku lugeda ja isegi kui ma ei tule Lightneri peale, siis võin talle selle löögi ära anda. Siis jääb mulle veel teine ruutu pilt sisekuks ja kui Luksil on kaks trumpi, siis saan ka teise löögi ära anda. Luksil oli küll trumbisingel (0-1-4-8 jaotus, väljamängijal oli 5-6-2-0) ja asi läks maksma ainult 300, mitte 600 punkti. Teises toas panid Tiit ja Maks 7♣ peale (lootusetu isegi vale avakäiguga, sest ruutu on peeglis) 7♥ ja käisid seal samasuguse kaitse järel kontraga kaheta, nii et mu manööver maksis 7 IMPi. Vähemalt ei käinud ma ristit, siis tuleks see leping välja.

Teine kord jõudsime 5♥ lepingusse, lehed olid järgnevad:
♠ÄK8752
♥K94
♦-
♣KES3

♠64
♥E8765
♦ÄKE
♣T95

Kaitse alustas risti äss - risti. Kuidas edasi mängida? Mina tegelesin peamiselt mõttetööga, et ilmselt oleme me parasjagu korruse võrra liiga kõrgele jõudnud ja seepärast pudrutasin natuke. Nimelt käisin lauast väikse ärtu muti alla (see sai tihi) ja seejärel uue väikse ärtu mõlemast käest. Äss küll pudenes, kuid rõõmu oli sellest vähe, kuna kaitsja sai partnerile löögi anda. Õige oleks olnud mängida nii, et ärtu emandaga tihi saades tõmmata ära kaks ruutut, visates sinna minema laua ristid ja alles seejärel käia ärtu. Kuna ♣10 on minu käes, siis ei saa kaitsja sundida mind kuningaga trumpama ja leping tuleb välja. Ühesõnaga lasi ta mul ärtu ässa peetades lepingu välja. Ja kaugem analüüs näitab, et tegelikult mängisin ma lepingu taha alttihil: kuna mul on käes ♣10 ja ♣9 mõlemad, siis tuleb risti ässale deblokeerida kuningas, teine risti kätte võtta, siis tõmmata ära ruutud ja ristid lauast minema visata. Nüüd tuleb hakata mõistatama, kus asub ärtu äss duublis, kuna muid vihjeid ei ole, siis võib võtta eelduseks, et kui ühes käes on lühem risti, siis teises võiks olla lühem ärtu (kuna neil on kahe peale 10 ruutut, siis see just teab mis hea vihje ei ole, aga ikka parem kui mitte midagi). Seega pada ässaga lauda ja väike ärtu emanda suunas ja leping koju. Kuna vastane oli kuues, siis teenisime ka üheta mängu eest 2 IMPi, aga oleks võinud saada 11. Siit moraal - ei tohi mitte mõelda sellele, mida sa mängida tahaksid, oluline on see, mida sa mängid.

Ühes jaos oli selline veider asjade käik:
omad neljandas käes (kõik odavas lehte)
♠KST85
♥S3
♦K6
♣ÄE96
ja pakkumine käib:
.......1♦(rand)...p....1♥
1♠.....3♠(splint).4♣...5♥
p......5♠........DBL...6♥

nüüd siis tundub, et vastased on tuvastanud üüratu klapi, ruutu kuninga võib seebiks lugeda, ühel vastastest on padarenoo ja kuna passinud partner omab jõudu ja pikkust padas ja ristis (4♣ peab olema padatoega)on kõik väga halvasti. Seega siis ilmselt on vaja mõistlik kaod minimiseerida ja ohvrisse minna. 6♠ oligi odav tõke, läks 300 eest (üks ärtu ja 2 ruutut), ainuke häda oli selles, et partneril oli risti neljane ja vastastel jagus 3-2, nii et peale ristikäiku läheb 6♥ üheta (ilma ristikäiguta tuleb välja). Mulle meeldis see jagu seepärast, et kui tavaliselt olen mina see, kes kirub vastaseid, kes ei tea, mida nad teevad, siis seekord olin ma ise vastase rollis. Seletus sündmustele on nimelt selline: mul oli käes
♠9764
♥ET8642
♦2
♣43

ja peale pakkumise algust nägin ma, et vastane pakub 4♠ ja ma tahan tõkkesse minna, seega pakkusin kohe 5♥, arvestamata, et Luksi jaoks oleme tugevas järgnevuses meie. Luksil aga tekkis aus huvi seitsme vastu (pane mulle sama leht risti ässaga ja asi on umbes lõikest, kuna ma pakkusin tugevalt, võiks mul ehk ka ruutu kuningas olla) ja tegi veel ühe pajacue. Nu siis tuli mängida korrus kõrgemal kui kavandatud. Ega ma üleliia ka ei põdenud: mõtlesin, et kui Luksil on odavmastiässad, siis peaks lepingul variante küll olema ja lõppeks võib vastastel endiselt päris mitu pada tehtud olla. Väike nali.

Teisipäeval viisin Lutsu raamatukokku tagasi raamatu "Teine Asum", viskasin selle üle ukse tädi kätte ja läksin teisele poole koridori, et laenata G.Duby "Guillaume le Marechal ehk maailma parim rüütel". Eile tuvastasin, et raamatukogu on mulle meeldetuletuse saatnud, et mul raamat endiselt viimata. Helistasin ja teatasin, et oma arust on see mul juba kaks päeva tagasi toodud, kas nad kontrollida saavad. Said, aga sellest tolku ei olnud, raamatut nad ikkagi ei leidnud. Oh ebaõnne ja suurt jama. Nüüd siis on selgunud, miks nad seda üles ei leidnud - see oli mul kodus laua peal. Aga asja muudab huvitavamaks hoopis selline küsimus: kui "Teine Asum" on mul kodus, mis oli siis see raamat, mille ma raamatukokku tagasi viisin?

Lasin end lõpuks pehmeks rääkida - Pärnits juba aasta aega ässitanud, et ronigu ma Eesti sudokumeistrikatele, tegin siis "kvalifikatsiooniülesanded" ära ja näis, palju pihta läheb ja kas mind rajale ka lastakse. Lahendasin ma neid reede õhtul Tallinnas ja mingi hetk kui ma olin jupp aega midagi põrnitsenud, tuli juurde mu 8-aastane vennatütar, kes teatas, et "siin on ju kaheksa!". Tundub, et finaalis mul küll midagi teha ei ole, äkki hakkan Krissu treeneriks hoopis (selle õhtu ta igatahes veetis sudokusid lahendades).
Nädalavahetusel tuli jälle omi jumalaid teenida - Tallinnas olid paaride meistrivõistlused. Tulemuseks oli üks üle keskmise debiilsus, paar väiksemat lollust, näpuotsaga puterdamist ja teine koht. Ühesõnaga käik jäi kindlasti plusspoole peale. Positiivne oli ka see, et sain läbi lugeda suure jupi ühest paksust raamatust, mis mu tänase eksami tõttu kuulus kohustusliku kirjanduse nimekirja. Kogu eilse päeva veetsin õppides (kolm ja veerand raamatut läbi lugeda (neist kaks küll olude sunnil diagonaalis), konspektid läbi vaadata ja eksamikonspekt teha, mingite programmis nimetatud isikute ja asjadega kurssi viia), hommikuks kell neljaks helisema ja nagu imeväel oli pool tundi enne eksamit (9.15)kogu materjal vähemalt korra läbi vaadatud. Eksamil esialgu õppejõud pinnis, et miks ma kirjatööks mingi kammajjaa kokku kirjutasin, ei olevat viisakas kasutada väljendeid "ära sokutama" ja "kaikaid kodaraisse viskama" ja õnneks laiemaks küsimuseks valis teema, millest mul oli keskmisest vähem udune ettekujutus - nimelt keskaegsete linnade elanikkonna. Eks ma hakkasin pikalt laialt rääkima (veidi asjast ja veidi asja kõrvalt, aga vaid sellest, mille õigsuses 100% kindel olin). Mingi aja pärast palus ta mul vähemalt mingeidki ajalisi pidepunkte anda. Õnneks suutsin pihta panna (educated guess). Siis läks kuidagi jutt võimuvõitluse peale 13 sajandi Saksas ja veidi enne seda, sellega sain enamvähem hakkama (ainult ühe eksimuse tegin, kui pakkusin ühe keisri isaks teist meest, kes oli hoopis tolle isa konkurent. Aga noh, segased ajad niikuinii (eriti kui keisrid mängus) ja pealegi suutsin ma selle apsaka ruttu ära korrigeerida. Siis otsustas ta küsida mis asi oli Melfi konstitutsioon (õnneks mäletasin, eile õhtul ma sellele ei oleks veel vastata osanud), seejärel katarite (albilaste) kohta - see oli õnneks triviaalne ja ta ei lasknud mul lõpunigi rääkida vaid pinnis veel poliitgeograafilise kaardi asjus. Et näidaku ma, kus on Kataloonia, Brabant, Friisimaa, Moraavia, Masoovia, Provence (ühesõnaga haigutus, ainuke veidi kahtlane on see, et ma pakkusin Masooviat Põhja-Poolasse, aga ta on pigem keskel (tolleaegse Poola kaardi järgi isegi läänes-loodes), aga noh, see on suht väike häda. Ja lõpuks isikud: kes oli Alfred Suur (vuristasin ette, et Wessexi kuningas 9. sajandil, kes ühendas Danelaw all olnud linnu/riike) ja kes oli see Ungari kuningas, kes võttis vastu ristiusu ja millal (teadagi Istvan Püha aastal 1000, ma oskasin isegi ristimiseelse nime - Vajk - ära öelda, kuna ma eelmisel kevadel kirjutasin vastusteraamatusse Ungari varasemast ajaloost). Ja jäigi õppejõud rahule, huhhhh... Nüüd on siis sess läbi ja võib logelema hakata. Või kahjuks siiski mitte, võtsin endale tõlketöö kaela (nii et ei tasu imestada, kui ma kunagi seltskonnas kaarditrikke tegema hakkan) ja tuleb veel mõelda mis saab proseminaritööst... Sess on läbi, elagu stress!

Seoses õppimisega on viimasel ajal tulnud lugeda palju lohisevaid kirjutisi, mis on küll suht hea lugemine, aga niivõrd laialivalguvad, et kohati on raske neist aru saada ja veel keerulisem midagi meelde jätta. Vähemalt kohtab seal toredaid kilde, tänase päeva nael on tsitaat keskaegselt Pariisi piiskopilt: "Meie Issand polnud mitte ainult Jumala poeg, vaid kuulus ka väljapaistvasse suguvõsasse!"

Laupäeval sain kätte unelmate lehe:

♠-
♥Ä
♦ÄKESxx
♣ÄKESxx


Tegemist on tõsise probleemiga, et kuidas lehte pakkuda - kui kohe 7 odavat avada, võib vaenlane mõnes tsoonis tõkkesse ronida, kui pikemalt pakkuda võib ta seda samuti teha, kui puudub võimalus avakäigul ässa küsida (mul näiteks puudub), siis võib tekkida raskusi 7NT pakkumisega... ilmselt on mõistlik avada 4NT (odavad) ja seejärel keevitada seitse odavat täis.

Õnneks oli mänguks hoopis hearts, mida ma arvutis toksisin ja seega mul sarnaseid probleeme ei olnud (antud jaotus tuli kätte peale vahetamist). Lihtsalt 13 esimest tipust kotti ja tehisintellektvastastele kõigile 26 miinust kirja. Kahju et kleimida ei saanud....

Kolmapäeval selgus, et ma vist olengi kõva. Nimelt oli mul saksa keele tekstide vastamine ja Mesopotaamia ajaloo eksam. Kuna viimane pidi tulema testivormis, siis võtsin eelduseks, et "läbi ei kuku" ja keskendusin saksale. Eelmine õhtu küll otsisin konspektid välja ja tuvastasin oma suureks üllatuseks, et mul on ainult kolmandikujagu olemas (no ju ma siis ei olnud loengutes käinud, kuigi mul endale tundus, et olin. Aga need käigud olid semestri lõpupoole, seepärast vist jäid meelde). Kuna tekstid jäid suht hästi meelde, siis tegin endale igaks juhuks hommikul tööl ka eksamikonspekti valmis ja lugesin korra enne saksa vastamist läbigi. Peale viimast aga leidsin, et parem on eksamile minna täis kõhu kui täis peaga ja sõin õppimise asemel. Eksam pidi algama 16.15, aga õppejõud küsis 16.00, kas keegi tahaks juba pihta hakata. Tulemus oli siis selline, et 16.10 oli asi valmis ja hinnatud 20/20st pihtas. Ja küsimustest tundusid osad väga lihtsatena ("no mida see veel olla saaks", osa väga loogilistena (valed variandid olid suht sürrid), osasid pidi teadma ja neid ma teadsin (enamasti ajaküsimused, a la "millal rajati UR III riik) ja korra või kaks pidin lihtsalt kahest variandist pihta kobistama. Tehtud.
Ülejäänud kaheks eksamiks õnnestub mul võib-olla isegi suht hästi õppida - nimelt jäi mulle kunagi meelde, et Tiit kommenteeris mu õppekirjanduse leidmise raskuste kohta, et küsigu ma temalt, neil koolis on hea raamatukogu. Ma siis saatsin talle oma kohustusliku kirjanduse nimekirja ja temast on päris vinge abi olnud. Kõige sürrealistlikum lugu oli raamatuga, mille kohta ta teatas, et see on olemas Rein Etsil, kes selle endale mälumängust auhinnaks sai. Helistasingi tollele, leidis raamatu üleski ja toimetas minu kätte. Sisekaanel vaatab vastu aastaarv 2002(!). Etsi kommentaar asjale: "peab ikka mõnel vastav peakuju olema, et sellised asjad meelde jäävad!". Minu arust vahel päris abiks, et on.

See aasta olid jõulud karmid ja rasked, seniajani taastun. Alkoholismi pool jäi küll napiks kui välja jätta meie ja naaberfirma ühine jõulukas Kuutsemäel, mis oli omamoodi veider ettevõtmine. Nimelt ümberringi oli kõik absoluutselt porine ja lumevaba, väljaarvatud üks laskumisnõlv, mida mööda siis sõitsimegi. Mul muidugi puudus igasugune varane kogemus mäesuusatamisest ja ka tavasuuskadega olen sõitnud äärmiselt episoodiliselt, aga kuidagi sain hakkama. Alguses oli küll ebameeldiv lugu, kui selgus, et pidurdamine on midagi keerulist, aga siis tuli appi instruktor Lemps, kes teatas, et keeraku ma end veidi risti mäge, siis suusad väga ei lippa. Ja soovitas, et sõitku ma suurte poognatega võimalikult risti alla. Naabrite boss jälle soovitas, et sõitku ma sahka, ohutuse mõttes. Nuh, enamvähem sain hakkama (u. pooltel kordadel pidin käe maha toetama või pani suusk jalast ajama, sest ma vist lõin kannad kokku), kõige ebameeldivam oli see kord, kui mäkke minnes otsustas suusk, et tuleb alt ära - tulemuseks kiire kägar, hea et järgmistele jalgu ei jäänud. Lõpuks siis selgitasin välja, et õige taktika algajal Kuutsemäelt alla sõitmiseks on: paar pitsi jäägermeistrit naha vahele ja siis suht otse alla, pidurdades ainult hädakorral. Tehtud! Alkoholismile sai siis pühendatud hiljem sauna oodates ja saunas (krdi kuum oli, ninakarvad tahtsid ära kõrbeda), toimis päris hästi (kuigi mitte nii hästi, kui ühel teisel, kes oli paar tundi kadunud, seniajani ei tea, kus see aeg möödus. Õnneks laekus ühes tükis ja tervena). Järgmine päev olid mul muidugi kõik luud-kondid sigavalusad - tuvastasin oma kehast jälle hunniku lihaseid, mida muidu ilmselt kunagi vaja ei lähe, aga mäest alla sõitmisega said nad kõvasti vatti.
Esmakordne aga oli see, et mul tekkis jõulude ajal probleeme söömisega. Tavaliselt läheb mulle alla kõik ja kaunis suures koguses ning ilma igasuguste probleemideta, aga see aasta osutus see kraam mulle liiga raskesti seeditavaks. Kui kuni kahekümne üheksandani sai veel kuidagi vastu peetud (hoolimata sellest, et väiksed ohumärgid olid), siis sel päeval tuli mulle külla ema ja Maarja otsustas midagi head kokata. Menüü seega järgnev: küüslauguga pikitud liha kohvikastmes ja viini martsipanisai (sisuks - rummis leotatud rosinad, mandlijahu, martsipanimass ja ilmselt veel mingeid asju). Mõlemad road muidugi sellised, et viivad keele alla (küsige Maarjalt retsepti ;)), aga minu kõhule andsid surmahoobi (kusjuures ma ei söönud üldse mitte palju) - taaselustus mind eelmine talv vaevanud kõhuvalu. Kuna Maarjal oli niikuinii arsti vahet jooksmist, siis lasin tal mulle tabletid välja kirjutada (meil on sama perearst) ja ta kuulis, et see olevatki praegu üldrahvalik häda, et kõiksugu kõrvetised naasevad. Nüüd siis olen nädal aega tabletikuuril olnud ja loodan paranemist. Kõige hullem on see, et seoses kõhuvaluga ei saa ma öösel normaalses asendis magada vaid pean mingi kägara sisse võtma, mis omakorda kurnab selga. Tartu Uusaastaturniiril oli asi juba piisavalt hull, et ma ei saanud tundi aegagi järjest istuda, sest selg väsis lihtsalt ära (kas leidub keegi, kes seletaks, miks väsib selg istudes rohkem kui seistes?) ja võistkondlikku ma sisuliselt ei mänginudki.
Muudest lõbusatest asjadest niipalju, et reede lõuna ajal oli mul eksam Eesti varauusajas. Eksamiks õppisin oma tavapärases stiilis - eelmine õhtu laenutasin raamatukogust ühe raamatu (teise tõi mulle Tiit, aga tollest väga abi ei olnud, ainult kronoloogia, mis oli ka õpikus olemas) ja hakkasin eksamikonspekti tegema (st. eksamiteemade kohta paar märksõna kirja, liha suudan ma sellisele skeletile enamvähem alati juurde kirjutada). Õhtuks sain poolega valmis, siis viskas üle ja peale paaritunnist CIV IV mängimist kerisin magama, äratusega kell 3.30. 5 minutit enne kaheksat oli siis eksamikonspekt valmis (eksamiks oli antud aeg üheksast kaheni, ise vaata millal tuled) ja tuli tööle minna. Asja tegi muidugi keerulisemaks, et esiteks oli vaja tööd teha (kaupa tuli) ja teiseks pidi valmis kirjutama kaks kirjatööd - ca 4 lk. raamatust "Lõpu võidukas algus" (muide, tegu on väga hästi ja ladusalt kirjutatud raamatuga, kui kellelgi natuke huvi on, siis täiesti soovitan lugeda) ja ca 1 lk. raamatust "Jesuiidid Tartus". Aga kell 12.15 olid kõik korras ja sai veel lõuna kõrvale pool tunnikest õpitudki. Siis eksamile, kus läks ses suhtes naljakalt, et tõmbasin pileti, kus kirjas järgmised küsimused: "Liivimaa riikide omavahelised ja välissuhted 16. sajandi keskel" ja "Rootsi aja uurimise historiograafia põhijooned". Üldiselt oli eksami vorm selline, et ühest räägid pikemalt ja teise kohta vastad küsimustele (omal valikul kumba pidi), minult aga küsis õppejõud kohe historiograafia kohta (kuna tegelikult see esimene punkt on u. keskkooli tasemele). Õnneks ma põhijooni mäletasin suhteliselt hästi ja õppejõud oli ka rahul, kuna väidetavalt olevat ma olnud üle aastate esimene, kes seda vastata suudab. Ja panigi mulle "A", hoolimata sellest et ega ma historiograafias väga palju nimesid nimetada ei osanud (õnneks oli ju küsimus põhijoontes), pikema kirjatöö tähtaeg oli u. nädal aega varasem ja lühemale kirjatööle olin suutnud raamatule vale autori kirjutada. Loomulikult jälle autopiloodi töö - kui jutt käib usuasjadest ja kirjas on juba Vello, siis hakkab aju tegelema järgneva tekstiga ja autopiloot sisestab perekonnanimeks Salo. Aga hoopis Helk oli. Õnneks taibati, et tegu on lihtsalt lolli hajameelsusega ja anti andeks.