Vahel otsustab loodus sind hunniku pisiasjadega kiusata. Igatahes nüüd on meie seis selline, et pääsukesed on täis pasandanud meie välistrepi (neil on pesa just meie trepi kohal!), kass otsustas mingeid taimi närida ja ropsis selle peale sisetrepil, tulles selleks ekstra tuppa (õnneks valides koha, kus trepp ei olnud riidega üle tõmmatud), kimalased on teinud pesa vanasse elektrikappi (segades nii otsaseina soojustamist), sipelgad on teinud pesa majaserva äärde (ja ilmselt ka natuke sisse), hakid pesitsevad korstna otsas (ja topivad vannitoa ventilatsioonišahti mulda ja puuoksi) ning lehetäid ründavad köögi aknal olevaid toataimi. Maaelu, ma ütlen!

Mis kassi puutub, siis see lontrus on ka kuidagi harukordselt targaks ja kavalaks muutunud ja mulle tundub, et tegelikult saab ta inimkeelest liigagi hästi aru. Positiivne näide selle kohta on see, et kui me üks õhtu teda välja tahtsime visata (kuna ta ei suuda vaikust hoida vaid aegajalt kraabib ja näub (ning mõnikord hüppab öösel voodisse), veedab ta oma ööd õues). Läksin siis kööki, mille aknalaual ta parasjagu peesitas, tegin talle pai ja sügasin kukla pealt ning mainisin, et „okei loom, nüüd on aeg ööseks välja minna!“. Tema tõusis püsti, ringutas, ja jalutas täitsa ise koos minuga rõduukse juurde. Aga eile oli meil plaanis talle ussirohtu anda (kavatseme teda süstima hakata). Maarja hankis tableti ja me rääkisime sel teemal diivanil vedeledes, kusjuures kass vedeles rahulikult minu süles ja mõnules ning tegi nägu, nagu ta ei saaks millestki aru. Aga sel hetkel, kui Maarja ettepoole nõjatus, et kotist tablett võtta ja mulle anda, hakkas kassilontrusel korraga minu sülest minemajooksmisega hästi kiire! See tal muidugi ei õnnestunud ja tableti surusime talle ka kurku, aga ikkagi hämmastav arusaamine asjadest – rohtu me talle ju üldiselt tihedamini kui kord aastas ei anna. Ja kunagi varasemast ajast on mul meeles sarnane reageering küüntelõikusele – kui sellest oli ainult juttu, siis vedeles ta rahulikult süles, kui aga avati sahtli uks, et küünetangid välja võtta, siis tõusis päevakorda kiirpagemine.

Eile otsustasin loodusele väikese vastulöögi anda ja avasin korilushooaja. Meil on nimelt põllu peal peotäis marjapõõsaid ja vähemalt punased sõstrad kubisevad marjadest. Noppisin kahe põõsa päiksepoolsematelt külgedelt ca 8,5 kg marju ja aurutasin läbi – tulemust võite näha pildil. (Nagu kõik aru saavad, siis mulle meeldivad väga külalised džinnipudelitega, kuna see annab mulle vajaliku taara sõstramahla paigutamiseks!)

Nagu ma juba kunagi varem mainisin, siis sai maikuus endale jalgratas soetatud ja hiljem seda ka korduvalt pruugitud - ikka vagas lootuses saada kontrolli alla oma kehakaal, mis esimese saja piiri juba ületanud ja suundumas vaikselt aga kindlalt üha uute kõrguste poole. Ja huvitav, mis järelduse peaks tegema sellistest faktidest, et jalgrattasõit kaalu vähendada küll kuidagi ei aidanud - pigem võtsin hoopis natuke juurde. Kahekilone kaalulangus tuli aga hoopis ootamatust kohast - nimelt Võsu bridžinädalast, kui ma nädal aega rattaga ei sõitnud (va. paar mõnekilomeetrilist lõiku Võsu ühest servast teise). Öelge veel, et sport on terviseks. Tõenäoliselt oli kaalulangetamise põhjus ka toitumine Võsul - sõin vähe ja olin peamiselt punase veini dieedil, aga ma kardan, et selline menüü ei ole oma meeldivusest hoolimata pikas perspektiivis jätkusuutlik.
Täna aga tabas mu rattasõiduplaane järjekordne tagasilöök - nimelt otsustas ratta tagakumm Lähte kandis oma töölepingu lõpetada. Ja mitte lihtsalt niisama vaid nõnda, et sinna ei jäänud sisse õhukübetki ning pumba abil kiirparandust teha ei olnud ka võimalik. Kuna leidsin, et kaheksa kilomeetrit ratast käekõrval veeretada on ikka natuke liiga pikk tee, siis helistasin Maarja endale järgi ja praktikas sai tõestatud fakt, et tavaline meesteratas mahub ühes tükis Hyundai Getzi küll, vähemalt siis kui häda suur on. Osa esirattast ja lenksudest jäi küll välja ja seetõttu ei läinud päraluuk kinni, aga kuidagi sai ta siiski paelakesega fikseeritud ja koju toodud. Maarja küll avaldas kahtlust, kas nii saab ja võib, aga plekipoe ajal sai nähtud ka hulka hullemaid asjade transportimise viise, kõige kurioossem oli juhtum, kus tüübid ostsid plekitahvli, panid selle auto katusele ja siis lükkas üks käe välja ühest ja teine teisest esiaknast, ning nii nad sõitma läksidki.

Viimastel Iirimaa-päevadel ei juhtunud suurt midagi huvitavat. Bridži mängida ei saanud (sest me ei kvalifitseerunud finaali) ja kuna ilm oli tatine, siis eriti turistitamisega ka tegeleda ei viitsinud. Niipalju kui ma linna peal käisin, tundus et Dublin väga huvitav koht ei ole (kuigi siin olid omad kenad majad), tundus et siin kesklinnas ei olegi sellist ala, kus turistid võiksid südamerahuga jalgsi ringi kablutada (no jõeäär muidugi oli, aga palju sa ikka mööda seda lonkida viitsid?).

Kui ma juba oma esimeses Iiri postituses jõudsin meie apartmente kiruda, siis viimases on ilmselt tagumine võimalus seda veelkord teha. Nimelt siinses valvelauas oli peamiseks probleemiga tegelemise viisiks selle edasilükkamine, ainuke kiirem reageering saabus siis, kui ma ühelt neiult telekapuldi jaoks patareisid palusin - need toodi üles kolme minutiga (aga paraku olid nad vales suuruses ja pidime ikka nuppe muljumas käima). Kui ma küsisin, kas neil on adapterit (Iirimaal olid briti stiilis stepslid kuhu meie kontinentaalsed pistikud sisse ei läinud), siis lubasid kaks eri inimest sellega tegeleda - vastust ei miskit ja kui ma paari päeva järel meie tiimi kaptenilt küsisin, kas ta on oma otsinguis edukam olnud, väitis ta, et ei ole, aga talle olevat vähemalt öeldud, et adaptreid ei ole ega tule (kapteni kiituseks tuleb öelda, et ta leidis vajaliku poe ja hankis neid paar tükki). Kui ma küsisin prügikoti kohta (koristajad olid peale meie prükkari tühjendamist unustanud uue panna), lubati, et tuuakse varsti, kolme tunni pärast istus all juba uus inimene, kes sellest midagi ei teadnud (küll aga kaevas kuskilt ühe välja). Ja rätikute vahetamisega nad ka ei tegelenud (hoolimata mu kahest sellesuunalisest palvest). Krdima jobud...

Mis turniiri puutub, siis kokkuvõttes võitsidki kallismetalli meie kaks esimest vastast: 1. Monako, 2. Holland (3. Itaalia). Meie koht siis oma alagrupis 10. ja kokku 19./20. 34 riigi seas, tõe huvides tuleb mainida, et teise alagrupi 10. koht sai punkte rohkem. Naiste- ja seenioride koondised said parema lõppkoha - mõlemad olid seitsmeteistkümnendad, aga neil oli ka konkurents hõredam - kummaski klassis osales 19 koondist.
Läksin lõputseremooniale ka ise kohale vaatama (tavaliselt antakse seal süüa ja veini), aga selles osas nirutati samuti täiega - suupisteid oli napilt (ja seal oli ümber selline kari pensionäre, et mu peas tekkis vägisi paralleel tuvide toitmisega, kui suur parv mingi paari kribala ümber lainetab) ja veiniga oli veel kehvemini. Veerand tunni pärast lõpetati veini jagamine ja edasi võis seda oma raha eest hotellibaarist osta (lisaks oli vein ka niru, võib-olla tehti omad järeldused avatseremooniast, kus anti väga mõnusat valget veini, mis rahvale meeldis). Kui mul poleks suuri kogemusi ja head platseerumisoskust, oleksin vabalt võinud üldse pöialt imema hakata. Kuna ma juba lõpetamisel kohal olin, kuulsin ka esimest korda elus ära Monako hümni - see oli päris koomiline.

Homme siis tagasi koju (kuhu mulle on planeeritud 17-tunnine reis, palju õnne mulle) ja eks näis, kas kass mulle veel tere ütleb.

Eile oli naistel mänguvaba päev ja meie teadagi olime juba turistiklassis. Seeniorid see-eest said täistööpäeva – kolm matši – ja selgus, et üleeilne presidendi vastuvõtt oli nende mängule tõeliselt innustavalt mõjunud. Tuli kaks võitu ja viik ning pääsemine senisest pikalt viimasest kohast (ja tagant kolmaski on juba käeulatuses). Meie aga otsustasime oma vaba päeva ja ilusa ilma ära kasutada ning tegime Maarja ja Airega loomaaiatuuri. Kui Dublini loomaaed paari sõnaga kokku võtta, siis need oleksid: kallis (pilet 15 EURi), väike (erinevaid loomaliike väga palju ei olnud) ja ilus (olemasolevatel olid väga mugavad tingimused ja ruumi laialt käes). Paari lemmiku pildid kah:

Kassleemurid ei ole just kõige osavamad varitsejad - kui raamatus "Meie varblased" oli tegelane Jalad Tolknevad Pesast Välja, kes kuidagi peitu ei saanud pugeda, kuna tal jalad tolknesid pesast välja, siis samas raamatus kannaks kassleemur ilmselt nime Saba Tolkneb Põõsast välja.

Viiralti tiiger. Tuleb tunnustada kaslase pikaealisust!

Kaks nooremat elevanti hullamas. Üks tahtis veeni minna, teine blokkis teda ja vahepeal liikusid mõlemad sünkroniseeritud sörgisammul tagurpidi. Ma kahtlustan, et talitajad on neile lollusi õpetanud.

Punane panda lõunauinakul - magab täpselt nagu kass, ilmvõimatusse pöördesse keerdunult ja keel suust väljas.

Kuigi loomaliike palju ei olnud, oli maa-ala piisavalt suur, et võttis korralikult läbi ja edasi enam linnas ringi siiberdada eriti ei viitsinud, käisime korra Trinity College’i juures vaatamas ja ma lasin end Molly Malone’i kuju juures pildile võtta. Täna hommikul selgus, et Iirimaa ilm annab vastulöögi, seni on akna taga pidev vihmasadu ja kõva tuul, nii et kui nii edasi läheb, siis ma ilmselt ei viitsi hotellist üldse välja minna vaid veedan päeva BBOs kiibitsedes.

mina ja Molly

Nagu karta oligi, lõppes meie alagrupiturniir kümnenda kohaga, selleks et finaalgruppi pääseda olnuks vaja tulla üheksandaks (ehk siis saada 6VP-d rohkem) ja nüüdseks oleme sportlastest turistideks taandatud. Viimane alagrupimäng oli Soome vastu, kuid kuna Islandil oli tulekul vaba voor, oli edasipääs juba teoreetiliseltki võimatu. Soomlased olid muidugi meistki jupp maad tagapool. Selle peale suutsidki Sven-Vasja ja Koistinen-Nyberg märkelehele korraldada sellise asja, et turniiri viimases viies jaotuses pakkusid kõigis kordamööda slämmi (enamus neist olid üsna jobud). Esimene neist tuli välja, aga ülejäänud neli läksid kõik taha.

Eile õhtul oli siis väike „presidendi vastuvõtt“ – st. kõik kolm tiimi kogunesid kokku, võtsid natuke napsi ja snäkkisid. Ürituse koodnimetuseks paneksin mina „räägime neid vanu anekdoote jälle“ – mingi hetk hakkasin lugema ja sain tulemuse, et paarikümnest räägitud anekdoodist oli ainult üks selline, mida ma varem kuulnud polnud – siinkohal kiitused Maksile (lisaks veel paar, mida ma põhimõtteliselt olin kuulnud, aga natuke teises kastmes). Selliseid, mida ma korduvalt kuulnud olin, oli igatahes palju rohkem. Ahjaa, ja enamasti naeris kõige valjemini anekdoodirääkija ise. Nagu mingi krdima isetegevusõhtu.

Kui üritada kokku võtta meie ebaõnnestumise põhjuseid, siis mängutulemuste poolest tundub nagu oleks selleks minu ja Leo kehv mäng (umbes -0,6 butleris). Selle teooria juures on ainult üks asi, mis hästi klappida ei taha – tegelikult me ei mänginud otseselt nii kehvasti. Aeg-ajalt pudrutasime küll kaitses (see on meil praegu tõesti natuke niru), aga eks kaitsemäng olegi kõige keerulisem bridži osa. Pakkumises me panime enamuse oma geimidest-slämmidest ära ja kui me seda ei teinud, siis oli meil selle jaoks loogiline seletus.

Eks lähipäevil ole aega vaadata, mis ja kus ära läks (või kus oleks võinud sisse tulla), aga esialgu tundub mulle, et meie kõige suurem väljaminekute põhjus oli lihtlabane sportlik ebaõnn. Eks õnn pidigi soosima tugevamaid, aga tugevamad ei vaja seda ka nii palju kui meiesugused keskmikud.

Selle kõige juures on ainult üks hea külg – tundub, et Iirimaal tegelikult KOGU aeg ei sajagi, viimased paar päeva on selline mõnus suveilmake olnud. Täna näiteks on plaanis ette võtta Dublini loomaaed. 

Eilnegi päev ei toonud kaasa midagi head. Prantsusmaa vastu napp kaotus, Luxemburgi vastu korralik võit ja Horvaatia vastu suur kaotus. Kusjuures Horvaatia vastu olime me paremad, aga sportlikku õnne oli vastastel lihtsalt masendavalt palju. Tundub tõesti, et meile on mingi needus peale pandud. Siiski on meil veel mingid variandid üheksa sekka pääsemiseks säilinud ja nii napid kui need ka pole, üritame anda oma parima. Tõsi küll, arvestades mis võtmes see turniir on kulgenud, võib kahtlustada, et kaardijumalal on meie jaoks veel mingi kurikaval plaan valmis mõeldud ja ülejäänud Dublinis viibimise ajaks degradeeritakse meid turistideks. Aga näikse.

Ei tulnud ka midagi ilusat Poola matšist. Kohe teises jaotuses sokutas Leo mu 25 pp-ga mängima 2♥ lepingut 4-2 klapiga ja ma ei suutnud sedagi ära võita (ei valinud parimat plaani) ning kui selgus, et ma olen lepingu taha käinud, tegin suurest nördimusest poolkogemata 11. tihil veel revoki (see ei olnud muidugi enam oluline). „Õnneks“ oli lepingu võitmise ja kaotamise vahe ainult 2 IMPi. 

Teises lauas juhtus aga selline kurioosne lugu, et ühes teises jaos kaitses Maks  oma arust 3NT vastu, aga paraku oli lepinguks 4♠ ja ta lasi selle seetõttu välja. Huvitaval kombel oli mul olnud Islandi vastases matšis sarnased luulud, vastane oli samuti 3NT nelja patta kohendanud ja mina kaitsesin trumbita vastu. Mul läks seal natuke paremini, õnnestus tapvale avakäigule pihta kobistada (4♠ vastu ma võin, aga ei pruugi, sama käiku teha). Kokkuvõttes kaotasime Poolale 11:19 ja asi läks veelgi hapumaks. 

Täna otsustasime siis teha sellise lükke, et Tiit-Maks mängivad kõik kolm matši (kuna nemad on ainuke, kellel mäng hästi välja kukub), Sven-Vasja hommikused kaks (Prantsusmaa ja Luxemburg) ning meie õhtus (Horvaatia), homme mängime meie ja Tiit-Maks Inglismaa vastu ja siis vaatame, mis seisud ja enesetunded ütlevad, kes viimast vooru Soome vastu pressima lähevad.

Ainuke positiivne asi on see, et ilm on mõistlikuks keeranud (selle kohta „ilus“ oleks natuke üle pingutatud) ja eile õhtul tegime esimese väikese treti ka linna peale. Esmamuljed on igatahes sellised, et Dublin mingi märkimisväärselt ilus ega huvitav linn ei ole, kaks esimest märksõna, mis mulle pähe tulid, olid igatahes „kitsas“ ja „räpane“. Jalutasime üle mingi tuntud silla Liffey jõel, mis pidi olema kõige fotografeeritum koht Dublini linnas – aga kui seda eelinfot poleks olnud, poleks seda mitte millestki osanud arvata, pealtnäha oli tegemist täiesti tavalise ja mõttetu sillaköksiga. Leidsime mingi suhteliselt viisaka väljanägemisega söögikoha ja otsustasime, et proovime siis ka kohalikku kööki, Pihel võttis Fish and Chipsi ning ülejäänud lambaliha variante. Igatahes võis selle söömaajaga igati rahule jääda – iirlaste kulinaarsed suhted lambasooga on täiesti viimase peal ja roavalik suhteliselt sarnane eestimaisele.

Nali turniiri bülletäänist: Ühest hotellitiivast kostis kahtlaseid ja võikaid helisid ning murelikud inimesed kutsusid politsei. Politsei saabus kohale ja tuvastas, et tegemist on kahe norrakaga, kes üritavad õppida selgeks Monako hümni! (Asjasse mittepühendatuile – Monako võistkond on endale sisse importinud kaks Norra staarmängijat (lisaks veel ka ühe paari ülikõvasid itaallasi) ja praegu juhivad nad meie alagruppi pikalt. Tegelikult nad ongi ühed peamised medalikandidaadid.

Tundub, et sel EMil on meil finaali saamisega probleeme – eile tuli Rumeenialt viik ja Walesilt. Mäng ei taha kuidagi sujuda, nagu ei teegi mingeid väga hulle lükkeid (va. mõnikord kaitsemängus), aga midagi sisse ka ei õnnestu tuua. Ilmselt on tegemist selle Zia „käikude“ teooria laiendatud versiooniga – kui tal oli kolm käiku: 1. kõik läheb untsu, 2. tavaline kruiisimine ja 3. kõik õnnestub, siis me kügeleme kuskil 1. ja 2. käigu vahel. Päris kõik untsu ei lähe, aga midagi head ka ei toimu. Samas nagu oli näha Walesi eilsest mängust meie vastu, kui sa oled 3. käigu peal, siis võib tabelis päris kõrgele ronida. Igatahes kõik arvamiskohad pandi meie vastu pihta ja pressimisjärgsed olukorrad lõppesid ka neile õnnelikult.

Dublinit pole endiselt näha õnnestunud, eile tuli korra isegi päike välja, kuid kui mäng lõppes, siis oli jälle ilm tatiseks pööranud ja otsustasime linna peale mitte minna ja teha koduses ahjus kala. Olime söögiga parasjagu poole peal, kui Pihel tuvastas, et tema kala sees on väike ussike, kes vonkleb reipalt (kala oli ahjus olnud 175 kraadi juures 25 minutit, nii et päris vastupidav loom pidi olema). Juurviljad panime nahka, kalajäägid viskasime minema ja diskuteerisime teemal, et huvitav, mida usside tõrjeks ette tuleks võtta (kõik me olime vähemalt poole oma kalapalast nahka pannud), kas pöörduda arsti poole või saata keegi poodi viina järgi. Ma küll mõtlesin, et peaks ikkagi oma kalatüki lõpuni sööma – kui sellest võib ussid kõhtu saada, on need mul juba ilmselt olemas ja kala ise oli hea, aga Maarja laitis selle mõtte maha. Helistasime Tuulele, ta arvas, et kui uss on kalas, siis tuleks ta sealt välja võtta ja kala korralikult läbi praadida, ussimunad kalafilee kaudu lekkima ei pidavat. No pagan, oleks ma seda teadnud (mul psühholoogilist tõrget ei tekkinud, lõppeks õunte ja vaarikate sees on ju pidevalt mingeid elukaid).

Täna ootab ees üks ja ainumas mäng Poolaga, loodetavasti on nad oma kurbtust eilse jalgpallitulemuse üle alkoholi abil hoolega leevendanud, igatahes välja panevad nad oma eliitpaarid (meil Leoga on Balicki-Zmudzinski).

Iirimaal on endiselt kõik vanaviisi. St. tilgub. Tõe huvides tuleb mainida, et tegelikult nägin ma täna korra isegi päikest – nimelt sel hetkel, kui ma hakkasin „kodust“ kolmandale voorule tulema, siis minu teekonnal hotelli uksest trammini ta paistis ja ilm oli soe ja elu oli ilus ja vägisi kippus lauluviis suule (lahendasin selle viimase probleemi vilistamise teel). Trammisõidu lõpuks muidugi sadas jälle vihma, aga see nüüd küll üllatuste kilda ei kuulu. Kas keegi mäletab, et Eestis oleks kunagi neli päeva järjest sadanud?

Dublinit pole endiselt rohkem näha õnnestunud, kui trammi aknast paistab, aga see marsruut kipub juba nats igavaks minema. Trammi lõpp-peatus asub mingi heinamaa ääres ja kui ma täna lõuna ajal transporti ootasin, siis tuvastasin seal rohututtide vahel liikumise. Lähemal vaatlusel selgus, et liigutajaid oli ühe rohupuhma ääres koguni kaks – süüdimatult ringituterdav jänes ja varitsev kass (ta ilmselt varitses mõnda lindu, jänes oli tema huviorbiidist väljas). Paraku seks ajaks kui ma kotist fotoka välja otsisin, oli jänes juba jõudnud sääred teha ja lihtsalt kassi pildistada ka ei viitsinud.

Bridžimäng kulgeb meil üle kivide ja kändude, täna tulid viik, napp võit ja väike kaotus. Õnneks näidati keskmist vooru Venemaa vastu jälle BBO ülekandes – võib karta, et kui meid sinna ei topitaks, siis midagi positiivset ei tulekski. Mis muidu mängu puutub, siis Tiit ja Maks mängivad väga hästi, aga ülejäänud kahe paari esinemine kannab pealkirja „nii et siga ka ei söö“. Sveni ja Vasjaga toimuvat ma liiga hästi kommenteerida ei oska, aga meie Leoga ei saa kuidagi küüsi taha ja kuna vahepeal tekib sisse imelikke asju, siis head nahka oodata ei olegi. Homme menüüs Rumeenia (meie logeleme) ja Wales – kui me tahame finaali kvalifitseeruda, siis ilmselt on tegu ühe olulisema mängupäevaga, kuna mõlemad on meist ees ja justnimelt neid me ilmselt peame lõppkokkuvõttes edestama. 

Kolmas päev Dublinis selja taga ja eriti midagi juurde lisada ei ole – mul pole õnnestunud väljaspool marsruuti „kodu-tramm-mängukoht“ mitte ainsatki sammu teha. Täna vast lähen mängukohast mitte kaugel asuvasse kaubanduskeskusesse kontaktläätsi otsima, eeldusel et ei saja (haa-haa).

Eilne mäng käis jälle nagu ikka üles-alla. Hommikul õnnestus võita Küprost, lõuna ajal BBOs üle kantud voorus Taanit (peakski äkki paluma, et meid rohkem BBOs näidatakse, senised kaks matši seal on ilusti välja kukkunud) ja õhtul kaotasime Austriaga. Austriaga matš oli nagu tõeline loodusõnnetus, nagu ei teinudki midagi ülidebiilset (vahel paar natike rumalat asja lihtsalt), aga kuidagi ei saanud küüsi taha. Kuna teine tuba ka ei hiilanud, saimegi sellise korraliku koosa.

Igast asjast võib muidugi ka natike positiivset leida. Nimelt oli Austriaga matšis mingi jagu, kus kogu saal jõudis slämmi (22 punkti vastu 12t), aga meie vastased pidurdusid 3NT-s, võib-olla seetõttu, et Luks oli vahepeal mingi õrna kaitsepakkumisega vahele sokkinud, mis võttis tugeval käel tuju maha. No vahet pole, 12 varretihi oli. Meie teine paar aga suutis mängida mingit cue-bidi (või ma tegelikult täpselt ei teagi mida, võib-olla läks miski muu sassi) ja lepinguks oli 4♥ 4-2 klapiga, mis istus 6-1 vastu! Viimases sarnases olukorras, A-Liiga esimesel etapil, käisid nad lepingu taha, kuigi see oli võimalik võita ja selle kadu oli väga suur, sest ka seal ei jõudnud teine tuba slämmi, seega läks välja 13 IMPi kahe asemel. Seekord oli aga väljamängija tasemel ja võitis lepingu ära, minimiseerides niiviisi kaod.

Selgitasin välja, et trammipeatusest siiski pääseb mängukohta otsemat teed pidi kui meie poolt seni kasutatud marsruut. Kusjuures isegi kaks, üks on ainult natuke lühem, aga teistkaudu saab oluliselt otsemini. Õhtul mängult koju tulles mainisin ma inimestele, et läheme sealtkaudu, on lühem (isegi kaks korda), aga või siis noormängijat kuulatakse – kuna arvati, et ma pakun välja selle „natuke lühema“ tee, siis enamus otsustas ikkagi läbiproovitud radade kasuks, ainult Rummelil oli piisavalt nuhhi, et minuga kaasa tulla. Tulemus – sel ajal kui meie istusime juba ammu trammi peal ja tramm hakkas liikuma, pööras ülejäänud kamp end paar-kolmsada meetrit eemal alles nurga tagant välja ja pidi kümme minutit vihma käes järgmist ootama (peatuses on küll varikatused, aga Dublini tuuleolude valguses need üleliia efektiivsed tõrjevahendid ei ole).

Tänane menüü – Šveits, Venemaa (mina logelen) ja Island.

Eilsel päeval sai selgeks, et Iirimaal on ainult kaht tüüpi ilma: „sajab!“ või „kohe hakkab sadama!“. Kui meie õues viibime, on rõhk tuntavalt selle esimese kasuks.

EM hakkas meie jaoks pihta vaba vooruga. Teises voorus (ehk siis meie jaoks esimeses matšis) saime mõnusa 19:11 võidu valitseva maailmameistri Hollandi üle. Matši algul juhtus selline kurioosne lugu, et istusin mina rahulikult laua taga, olles vahepeal oma prillid peast võtnud ja need lauale toetanud. Tulid lauda Brink ja Drijver, tervitasime ja Brink küsis, et kuhu ma oma prillid olen jätnud. Näitasin siis nende suunas ja kommenteerisin, et nad on täiesti olemas, pole ma neid kuhugi kaotanud. Hakkasin siis neid võtma ja selle peale otsustas üks kruvi prilliraamidest sääred teha (loomulikult põrandale paksu vaiba sisse) ja klaas kukkus välja. Teostasime Leoga siis kiirotsingu ja leidsime selle üles, aga ega meil mingeid vahendeid küll ei olnud, et prillide remont ette võtta ja ma nägin asju suht kahekordselt. Tuvastasin, et kui väljakukkunud prilliklaasitagune silm kinni katta (ma kasutasin selleks mingit pakkumiskaarti, vist Passi), näeb märksa paremini, „single vision“. Igaks juhuks otsisin üles kohtuniku ja küsisin, et kas nad leiavad mulle äkki mingit teipi või plaastrit, et saaks vähemalt asjad kuidagi kokku tõmmata. Peagi tuligi üks kohtunikest toruteibiga, millega sai nats McGuiverit mängitud ja klaas raamide külge kinnitatud, ilus see just ei olnud, aga vähemalt toimis (pidas vastu ka teise matši ja kodutee). Sellega lähenesime veel natuke kunagi naljaviluks tehtud nimekirja „Eesti bridž 20 aastat hiljem“ teostumisele, mille kohaselt minust saab 20 aasta möödudes Sula – nimelt too käis ka kunagi mingil turniiril sarnaselt lapitud prillidega. Ilmselt tuleks siit kuskilt mõni optik leida ja läätsed soetada.

Teises matšis kaotasime Monacole 9:21, seal ei olnud meil eriliselt head inspiratsiooni – punktid läksid välja peamiselt neljast jaost. Ühes valisin vale geimi (ma teadsin Leo singlit oma S9xx-i vastas ja seetõttu ei tahtnud 3NT valida, ilmselt oleksin pidanud), teises ei saanud avakäigule pihta, kolmandas jätsid Sven ja Vasja slämmi pakkumata. Neljas oli selline kurioosne juhtum, et mul jäi Leo pakkumisest mulje, et ta kutsub mind slämmi, samas kui ta kutsus mind geimi ja pärast ei suutnud ta signoffi enam läbi passida. Läkski slämm kontraga kaheta, -7, oleksin passinud geimi, oleksime sealt saanud +3. Täna on menüüs Küpros (mina logelen), Taani ja Austria. 

Eile jõudsime siis koondistega (lahtine ja naised) Dublinisse. Kuna pikad reisid on juba niikuinii definitsiooni poolest tüütavad, siis ootan ma pikisilmi, et nad teeksid mõne EMi kohas, kuhu on mõistlik ka mingi muu transpordivahendiga kohale minna kui lennuk. Eilse reisi juures oli hea külg, et lend läks ilma ümberistumisteta Tallinnast Dublinisse ja halb külg, et lennukis oli kari lapsi, kellest nii mõnigi sisustas oma aega pideva kriiskamise ja karjumisega. Lisaks pakkus elevust see, et üks nooremapoolne naisterahvas pani keset reisi lihtsalt lambist pildi taskusse ja teenindav personal tegeles vahepeal tema turgutamisega.

Lennujaamast hotelli jõudmine osutus ka keerulisemaks kui arvatud – Sven ja Rummel käisid uurimas ja seletamas mingi bussifirmaga ja siis käisid taksode vahet uurimas, kui suuri masinaid pakkuda on jne. Kuna nende orgunn eriti hoolsalt ei edenud, olime juba jupp aega lennujaamas passida jõudnud, kui meie juurde tuli mingi papi ja küsis, kas me oleme Eesti bridžimängijad. Selgus, et tegelikult oli Rummelil olnud ka mingi kontakt korraldajatega, kes teadsid, et me tuleme ja seetõttu olid meile vastu tulnud, aga paraku olid mingi teise väljapääsu juures varitsuses olnud. Läksime siis parklasse bussi juurde ja selgus järgmine lõbus tõsiasi – nad olid arvestanud, et me elame mängukoha lähedal, mitte mujal, ja seetõttu läks jupp aega bussijuhiga seletamiseks, et kuhu meid viia tuleb ja veendumiseks, et ta mingiks järgmiseks kindlaks ajaks tagasi ei jõua. Ja loomulikult ei suutnud bussijuht õiget kohta üles leida, vaid eksles lõpuks jupp aega rajoonis ringi, küsides paarist-kolmest kohast nõua, enne kui vajaliku maja juurde jõudis (tõenäoliselt oli meie käsutuses olnud firma kontori aadress, mitte maja oma). Tegemist oli sellise korterhotelliga, kus on üks suur elutuba ja siis paar-kolm väikes kaheinimese-magamistuba. Pealtnäha nägi asi suht viisakas välja (lähemal vaatlusel selgus, et tegelikult on asi ikka suhteliselt p…s, aga sellest hiljem), vahetasime riided ära ja läksime avatseremooniale.

Avatseremoonia oli nagu ta ikka on olnud, selline ülespuhutud BS. Ronis järjest tüüpe lavale ja pidas oma kõne maha ning kohalikke kuulates jäi küll mulje, et nad on kõik Blarney kivi lakkumas käinud – jutt jooksis ja kiideti Dublini kanti ja Iirimaad, et kui toredad kohad need on ja vinged turistipiirkonnad jne. Samas väljas kallas vihma ja oli 14 kraadi sooja ning ilmateade ütles, et umbes nii jääbki, lisaks kinnitas Wikipedia, et umbes selline see ilm sealkandis juunikoos ongi alati olnud. No põhimõtteliselt jäi mulle mulje, et Iiri suvi on nagu Eesti omagi, va. et Eestis eksib vahel mõni ilus ilmake ka sekka. Pärast lasti lava peal nats iiri tantsu, mida oli täitsa tore vaadata (esiteks olid neiud osavad ja teiseks kenad) ja siis anti veini ja snäkke.

Aga jah, elukoha valikuga õnnestus ETBLil ikka suht korralikult puusse panna – alustades kasvõi sellest, et nelja inimest ei õnnestunud samasse kohta ära mahutada ja nad peavad mängima jõudmiseks mingeid imelikke marsruute kasutama. Kuigi asi näeb esmapilgul välja suhteliselt viisakas, on see siiski nats väsinud ja asjad logisevad. Selle elaks veel üle, ainuke olulisem häda on, et rõduust ei õnnestu korralikult sulgeda, sest ukse vahele jääb alla väike pragu sisse, aga siin on suhteliselt kõle. Lisaks tundus esmapilgul, et radikad ei tööta – konditsioneer näitas 23 kraadi, aga hea kui 18 oli ja radika sisse keeramine mingit erilist efekti ei andnud. See õnnestus mul siiski ära lahendada – keerasin kondi veel soojema peale ja nüüd on ka radikad soojad (ma ei tea, kus kurat nad seda andurit hoiavad). Teine mure on, et pistikud on siin briti stiilis, aga meie arvuti- ja mobla laadija juhtmed mandri stiilis. Õnneks Triinul, kes elab igapäevaselt Inglismaal, oli mingi adapterivariant olemas nii et arvuti seina ikka kuidagi sai ning nett töötab. Ok, eks seegi ole selline juhuslik ebaõnn. Aga seapead suutsid meile anda ainult ühe komplekti võtmeid (nelja, hiljem kuue inimese peale) ja all valvelauas hoiavad nad küll teleka mängimas ja tuled põlemas, kuid kedagi seal kunagi ei ole, kui oleks vaja nõu või abi küsida.

Tegelikult märksa hullem häda on asukohaga. Siit käib mängukohta kiirtramm, mis eelinfo kohaselt pidi peatuma meie hotelli kõrval ja mängukoha kõrval. Otseselt see vale ei olegi, aga mängukohta tuleb siiski mingi 10-15 minutit jalutada ja kui taevast kallab mingit saasta kaela, siis väga tore see teadagi ei ole. Teine halb asi on, et trammisõidu pikkus on ka ca 30-35 minutit! Hakkab juba vaikselt Pau turniiri meelde tuletama, kus enne mängima saamist tuli kõigepealt tund aega autos loksuda või Istanbul, kus meil oli ka elukoht kesklinnas, aga mäng toimus kuskil linna servas tühermaale rajatud hotellis (Varssavis läks meil ka mängukohta mingi 50 minutit, aga see oli jala käimine ja meie oma vaba valik, „vahenditega“ sai sinna märksa rutem). Nii et kui kolmest voorust on keskmine vaba, siis koju puhkama minna ei saa, õigemini ei ole mõtet. Kuna mängukoht on mingi golfikeskus linnaservas (või õigemini juba linnast väljas), siis kohapeal hängida ka erilist pointi ei ole. Nii et palju õnne. Selle taustal tundub hirmuäratava uudisena, et Lille’i turniiri jaoks polevat meil veel elukohta leitud.

Teine halb asi asukoha juures on see, et kuigi väidetavalt olevat tegemist kesklinna lähikonnaga (mis tegelikult on vist õige, kui ma asjadest korralikult aru olen saanud ei ole kesklinn sugugi kaugel), tundub rajoon ise olevat mingi paras geto– eile õhtul läksime välja poodi otsima ja meie tänaval (me elame õnneks tänava otsas, mitte keskel) jõlkusid paarikaupa mingid imelikud tegelased (õnneks valge nahavärviga), noored togisid hurlingut mängida (mingi iiri mäng, kus eesmärk on kaikaga pallile pihta virutada), paar prügikasti oli tänavale ümber keeratud, mõned sissevisatud aknad ja koerasitahunnikud kõnniteeservades. Seda muljet aitas kinnitada ka õhtul mängukohast taksoga tulnud Triinu, kellele taksojuht olevat maininud, et ta on väga üllatunud, et me sellises kohas elame, paar aastat tagasi olevat tegu olnud Dublini ühe kõige karmima ümbruskonnaga (millest muidugi võib järeldada, et kuskil on vahepeal veel karmimaks läinud).

Igatahes aitab tänaseks kirumisest, elukoht on küll sitt, aga selles suhtes ei ole vist enam midagi parata ja varsti on vaja mängima minna. Esimene voor on meil vaba, siis tulevad kohe järjest kaks suurfavoriiti – Holland ja Monaco, väidetavalt ühte neist mängudest kantakse üle ka BBOs. Eks üritan jõudumööda uusi postitusi teha.

Alanud jalgpalli EM tappis mõnuga tennise Prantsuse lahtised ära. Kui esimestes ringides veel viitsisin tennise tulemustel silma peal hoida (ja vahel vaatasin telekast mõne mängu), siis jalka alates oli sellega lõpp. Mis siis, et tegu oli esimeste ja mõttetute alagrupimängudega ja tennises jõudsid kätte veerand- ja poolfinaalid, ei olnud enam vähimatki huvi enam reketiga tüüpe jälgida. Kuskilt uudiste pealkirjadest nägin ära, et naiste turniiri võitis Šarapova, meeste turnast ei tea isegi seda, kes poolfinaalides mängisid. Ilmselt homme mõnest uudispealkirjast tuvastan, kes võitis… 

Tuvastasin end mõttelt, et jalgpalli EMi ajal on kohatu selle mängude vahel spordiuudistes Eesti jalgpalliliiga kohtumisest rääkides sinna juurde veel pilti ka näidata. Seda nähes ei tea kas naerda või nutta, kui pall peale nurgalööki teeb karistusalas kolm aeglast põrget ja ei ründajad ega kaitsjad selle peale eriti ei reageeri.

Ise siirdun nüüd natukeseks ajaks Iirimaale, eks näis kui palju linna peal karjumist kuulda on, kui parasjagu Iiri koondise mänge üle kantakse – arvestades, et vaenlasteks on Itaalia ja Hispaania, siis ilmselt midagi head neil oodata ei ole. Ise osalen samuti EM-il, bridžis, aga seda paraku telekast üle ei kanta (BBOst ilmselt küll), nii et hoidke pöialt! 

Soetasin endale kuu aega tagasi ratta. Mitte midagi eriti udupeent, selline "linnaratas" - st. kolme käigu, mugava sadula ja kõrge lenksuga, milles saab rahulikult püstiasendis sõita. Niikuinii minust erilist sportlast pole ja kiirusi taga ajama hakata ei kavatse (või kui kavatsen, siis läheb selleni parasjagu nii kaua, et olemasolev ratas niikuinii amortiseerub seks ajaks). Kuigi põhiline eesmärk ratast hankides oli see, et ei peaks Tartusse minekul bussidega arvestama, siis nagu ikka uute "mänguasjadega", olen ka sellega rohkem talitanud kui plaanis, üldiselt kui vähegi ilma on olnud olen proovinud ca 20 km läbi vändata. Õnneks siinkandis on teed mugavad ja maastik ilus, pidevalt on tekkinud mõte, et peaks fotoka kaasa võtma, et saaks pea kohal lauglevatest kullilistest või põõsa vahel luuravaist kassidest pilte tegema.

Nojah, aga nagu ratastega ikka, siis vajab ka minu oma vahepeal kõpitsemist, hoolimata sellest et ta nii uus on. Esimene juhtum oli lihtne, kumm lekkis. Läksin poodi, leidsid sisekummist augu, väliskummist mitte ja vahetasid mul lihtsalt veerand tunniga kummi ära, märksõnaga "garantii". Pole viga, mulle sobis. Seejärel aga hakkas väntamise ajal kostma mingeid imelikke plõkse. Taas poodi ja õhtul järele. Sain siis selgituse, mis minu jaoks kõlas nagu hiina keel: "need plõksud tekkisid keskjooksust, keerasime selle asja kõvemini kinni" (ma küll kujutan ette, mida tähendab "keerasime kõvemini kinni", aga mis on keskjooks, sellest pole mul õrna aimugi, ilmselgelt midagi väntamismehhanismi juures). Kuigi üritasin veel ääri-veeri uurida, siis ei saanudki targemaks, millega tegemist on - ja öelge veel, et jalgratas on lihtne pill!

Meie rahvalugejate kambal oli pisikene istumine piirkonnajuhi pool. Kuna maad oli sinna kõigest mingi 4-5 kilomeetrit, otsustasin kohale navigeeruda omal jalal. Ja selle distantsi peale Vedu-Saadjärve teel (tegemist ei olnud maanteega, aga ka mitte täieliku külavaheteega) peatus mu kõrval täiesti provotseerimatult koguni kaks autot, kes küsisid, kuhu ma suundun ja pakkusid küüti! Okei, üks neist oli naaber, kes mu ära tundis, aga teine oli mingi täiesti võõras naisterahvas. Kui ta kinni pidas, siis ta küsis, et kuhu ma lähen ja pakkus transat ja alles seejärel hakkas huvi tundma, kes ma selline olen, et tema ei tunnegi. Lisaks juhtus veel selline asi, et kui ma möödusin parasjagu mingist põllust, kus traktor oma kevadisi ringe tegi, peatus minust 50m eespool üks auto, kruttis akna alla ja aknast väljus käsi fotoaparaadiga ja tegi eelpoolnimetatud trakatsist pilti. Tõsine sürrealism kuubis, kas elu on siis maal nii pekki läinud, et inimesed pole varem traktorit näinud?

Eelmisel teisipäeval juhtus selline kahetsusväärne lugu, et kaubandusvõrgust juustu hankides osutus minu saak pooleldi praagiks. Otseselt ta halvaks läinud ei olnud, kuid tal oli selline kuiv ja soolakas mekk juures, nagu oleks ta juba natuke kuskil õhku saanud (umbes sarnane maitse tekib juustul külmkapis seistes).

Olin toimunu üle nats nördinud, aga leidsin, et tusameel tuleks kuhugi välja valada. Võtsin siis kätte ja saatsin Estoverile (tegemist oli tema hollandi leibjuustuga viilutatud kujul) kirja, milles kurtsin oma kurva saatuse üle.

Tulemus oli üllatavalt positiivne - sain juba järgmisel päeval vastuse, kus lubati mu juust paremaga asendada (ja vana sooviti tagasi saada, et analüüsida, et mis seal viltu oli läinud). Aega sellega küll läks, aga täna hommikul toodi mulle uus pakike ning lisaks veel väikseks boonuseks karbike määrdejuustuga. Viis pluss, ma ütlen!

Käesoleval nädalal olen ma end juba kaks korda täieliku blondiinina tundnud. Või pigem on õige öelda, et mul oleks olnud juba kaks võimalust end täieliku blondiinina tunda, kui ma selliseid asju põeks (oma võhiklikkusest asjade suhtes, millega mul puudub varasem kokkupuude, suudan ma tegelikult täieliku südamerahuga üle olla).

Eelmisel nädalal keeldus kaastööst üks auto tagaustest – nimelt ei olnud teda võimalik seespoolt avada, kuna link lihtsalt ei andnud ühendust. Ei aidanud ka lukuga edasi-tagasi klõpsimine ja muud nõksud, ust tuli avamas käia väljaspoolt. Läksin siis esmaspäeval autoteenindusse ja minu üllatuseks selgus, et lisaks kõikidele näha olevale lapselukule on autoukse peal üks väike lüliti, mille nägemiseks peab uks avatud olema ja vot see olevatki „õige“ lapselukk ning töötabki selle põhimõttega, et ust saaks avada ainult väljaspoolt. Ühesõnaga saab suure osa autodest mugavalt litsilõksuks ümber kohandada selle plussiga, et tahapingile istumasaamiseks ei ole vaja kaasistuja tooli tagant läbi pugeda. Nojah, aga kuna ma juba teeninduses olin ja auto garantii lõppeb sel kuul ära, siis tehti mulle seal kiirkorraline ülevaatus (et kas midagi on vaja veel kõpitseda, kuni on võimalik seda garantii ajal teha) ja arvet ei esitatud. Väga viis.

Teine probleem varitses mind meie keldris. Nimelt tuvastasin, et sissetulev veetoru on veemõõtja kandist läbimärg ja selle all põrandal on niiske laik. Tundsin siis muret, et äkki tihendid lasevad läbi (seoses kurbade kogemustega sügisesest kraanivahetuse ajast) ja suhtlesin meie veefirmaga. Nad andsid ühe oma töömehe kontaktid (õnneks on neil niikuinii siinkandis tegemist ja ekstra Tartust kedagi kohale polnud vaja kutsuda). Täna olid siis tüübid ukse taga ja näitasin neile probleemse koha ette. Selgus, et kõik on tegelikult täiesti korras, tegemist on lihtsalt kondenseerumisega (väljast tuleva veega toru on külmem kui keldri temperatuur ja keldris olev niiskus ladestub toruseintele ja tilgub sealt maha). Väga veider küll, et varasema kolme aasta jooksul pole ma kordagi sellist asja tähele pannud (st. minu arvates ei olegi sellist asja varem juhtunud), aga võib-olla siis sai veebruaris-märtsis rohkem köetud kui tavaliselt (mis osaliselt seletaks ka enneolematult suuri ja koledaid küttearveid – teise osa seletaks gaasihinna tõus) ja seetõttu oli temperatuurivahe suurem kui muidu. Eks siis tuleb torule mingi isoleerkiht peale venitada. Aga jah, kuna torumehed juba meil olid, siis vahetasid nad ühe soojaga ka veemõõdiku välja – niikuinii olevat see lähiajal plaanis olnud.

Nii et sellel nädalal olen juba õppinud selgeks kaks uut asja oma auto ja kodu kohta ning nädal on alles poole peal. Eks näis, millega nädalalõpp üllatab.

Minu aktiivne rahvaloendajatöö on nüüdseks loodetavasti otsas. Nimelt püüdsin eile kinni kaks viimast inimest, keda ma olin juba nädal aega varitsenud ja kui kuskilt põõsast mõni üllatusmees (või -naine) välja ei ilmu, siis rohkem ei ole vaja enam kuskil kohapeal käia. Muljetan siin siis natuke, enne kui endalgi asjad meelest ära lähevad.

Nagu arvata oligi, mulle sobis sedasorti tegevus suurepäraselt, inimestega läbi saamine ja enda tegevuste planeerimine tuleb mul päris hästi välja - ilmselt vahepealne müüjatöö + arvutimängud on neid skille hästi arendanud. Inimestega konfliktiolukordi ei tekkinud (ainult paar tükki urisesid moka otsast ukse vahelt, et nad on juba loendatud, mis ma neid enam tüütamas käin - aga ega nemadki väga kurjad olnud, eriti kui ma viisakalt vabandasin ja seletasin, et tegemist on üldise süsteemse bläkiga ja minu käsutuses olevad andmed on kohati puudulikud). Koertega sain ka ilusti läbi, ühegi murdjaga konfrontatsiooni laskuma ei pidanud. Õigemini ega ma seda ei olekski teinud, kui vähegi võimalik, pole minu asi tööülesande nimel oma elu ja tervisega riskida, ega ma mingi lendur Marusjev ei ole. 

Koertega siiski juhtus mul kaks omapärast seika:

Ühe talu juures oli auto maja ees ja väravad lahti. Vaatasin, et kedagi ega midagi ei liigu ja tulin oma masinast välja, ning kui maja nurgast mööda sain, siis tuvastasin, et mingi elukas magab seina ääres. Leidsin, et tõenäoliselt on parem, kui ta ärgates ei näeks esimese asjana mind vastu välisust prõmmimas ja liikusin tagasi autosse ning andsin signaali - lootes, et ehk inimesed majast seest kuulevad ja tulevad välja, nende juuresolekul ikka mugavam murdja loomaga sama hoovi peal viibida. Inimesed ei reageerinud, aga ses suhtes täitis signaal oma eesmärgi, et äratas koera üles. Ja loivaski siis üks paras volask maja nurga tagant välja, haigutas, vantsis autost mööda lähima puu juurde ja tõstis jalga. Auto ega selle sisu ei olnud üldse huvitavad. Igaks juhuks testisin enne õue minekut olukorda veel sellega, et avasin autoukse - et vaadata, mis näoga ta sellesse suhtub. Temal oli savi. Seepeale tegin educated guessi, et kui nii suur loom vedeleb lahtise väravaga hoovis ilma ketistamata ja käitub ka äärmiselt ebaagressiivselt, siis tõenäoliselt ei ähvarda mind miski ja väljusin masinast. Koer tuli, nuusutas mu korra põgusalt üle ja seepeale siirdus kuuri nurga taha omi asju ajama - no ikka eriline pohhuist.

Teises kohas aga juhtus nii, et kui ma seal esimest korda käisin, oli hoovi peal neli koera - kaks suurt ketis ja kaks nähvitsat lahtiselt. Sõitsin autoga maja ette ja andsin signaali - aga inimesi ei kuskil. Tegin riskianalüüsi ja hindasin olukorra selliseks, et "ohtlikud loomad on ketis kinni ning need kaks klähvivat "karutapjat" suudan ma vajaduse korral paika panna küll". Marssisin siis autost välja, jalutasin ukseni ja jätsin sildi ukse vahele, ning läksin tagasi masinasse. Nähvitsad haukusid küll mis kole, aga lähedale tulla ei usaldanud, passisid hoopis suurte koerte ketiulatuses (suured koerad võtsid asja märksa rahulikumalt). Alles siis kui ma juba autos tagasi olin, tegid tormijooksu autoni ja saatsid mind meeleoluka lõugamise saatel minema. 

Kui ma paar nädalat hiljem sinna kohta tagasi läksin, et  inimesed lõpuks üle lugeda, oli koerte kisa jälle taevani, aga minu lähedale nad taas tulla ei usaldanud (kui jätta välja see, et üks neist nähvitsaist üritas sõitva auto alla viskuda - või mida iganes ta seal siiberdas). Intervjuu ajal aga kommenteeris perenaine, et "vaatasin, et te olite sildi ukse vahele jätnud ja tundsin kohe hirmu, et mine tea, kas koerte hammaste vahelt ka riideräbalaid leiab". Nimelt selgus, et need kaks lontrust on suhteliselt vastiku ja kiusliku iseloomuga elajad, et kipuvad võõrastele hambaid näitama ja kui on halvas tujus, siis võivad ka omasid näksata. Ükskord olevat juhtunud selline lugu, kus üks PRIA näitsik oli seal hoovi peal püstihädas, sest hoolimata omaniku kohalolekust proovis üks neist vägisi talt koeproove võtta ja oli selle nimel nõus kasvõi auto alt läbi pugema. Saa siis nüüd aru, kas neil on rahvaloendajate suhtes suurem aukartus või ütles miski mu kehakeeles, et minu peal hammaste proovimine ei pruugi osutuda ohutuks lõbuks - igatahes hoolimata oma sõjakast kisast, lähemale kui kaks meetrit kumbki neist mulle ei tulnud.

Lõbusamad hoiatussildid:

"Kui sa seda silti lugeda näed, oled mul juba kirbul!"

"Ettevaatust, kuri koer! Ja kassi ei tasu ka üleliia usaldada!"

Autoga õnnestus mul kinni jääda ühe korra - õnneks kodule suht lähedal ja sain Tommi appi kutsuda. Paar korda läks veel napikaks, mingist mäest sain üles umbes viiendal katsel ja paar korda lihtsalt loobusin kahtlaste teede läbimisest ja jätsin need objektid paremaid aegu ootama. Kodukandi geograafia sai ka hoobilt hulka selgemaks. 

Surnud hingi (kes olid surnud selle aasta alguses, aga tuli ära lugeda) sattus mulle kaks, ühe pere juurde sattusin kohe järgmine päev peale matust. Ei olnud just parim ajastus, aga inimesed võtsid asja väga rahulikult, nii et probleemi ei tekkinud.

Kahtlane oli see, et ma olin loenduskuu vältel kolm korda haige, mis on muidu umbes kolme aasta norm. Kõigepealt üsna alguses läks hääl ära (ilmselt liiga palju suht jahedas ja niiskes autos oldud), seejärel ründas mind mingi asi, mis lõi päevaga palaviku 39,5 peale (õnneks taandus paari päevaga) ja lõpuks tuli kõrvapõletik. Kõrvapõletikuga kaasnevalt selgus selline veider tõsiasi, et mul pole kodus ainsatki mütsi, mida sellisel puhul kanda (viimased 15 aastat olen vaatamata ilmale palja peaga käinud) ja seega pidin Maarja vanematelt mõne laenama. Maarja ema oli igaks juhuks mulle neli tükki valmis vaadanud (et näis, milline sobib ja meeldib), üks neist oli balaklava-tüüpi (ainult silmaavad paistavad välja). Mõtlesin, et oleks päris hea nali see endale pähe tõmmata ja inimestele ukse taha minna, aga jätsin selle siiski igaks petteks tegemata.

Inimesed olid peaaegu kõik sõbralikud ja abivalmid. Isegi sellistega, kelle eest naabrid hoiatasid, et tegemist võib olla "raskete kundedega", polnud vähimatki probleemi. Üks pakkus mulle lõunasöögi, üks palus tunni aja pärast tagasi tulla - ja naastes selgus, et ta arvas, et tal on korter külm ja soendas ühte tuba radiaatoriga, et ma ei külmetaks ja kolmas küll kohapeal midagi ei pakkunud, aga kui ma sattusin nädalake hiljem Lähte poes tema taha kassasappa, siis lasi ta mu endast ette, kommenteerides et "oh, mul aega küll, aga te tahate kindlasti võimalikult ruttu lõunale saada". Üldine eluolu maal on ikka väga vilets (ja ma olin suhteliselt Tartu lähedal ning ma ei kujuta ette, milline võib see olla veel kaugemates kolgastes), ja kuigi inimesed ei olnud küll erilised vingujad, siis sellest hoolimata avaldasid päris paljud nördimust, et Stenbocki maja, komantšide pealikuga eesotsas, ja 101 dalmaatslast oma tegudega (ning veel enam suhtumisega) neile kõrges kaares pähe lasevad. Üks "kunde" ütles mulle otse välja, et ta ei teinud loendust netis vaid ootas rahvaloendajat, et näha, kas riik vähemalt sellega hakkama saab, et inimese kohale saadab - konstaablit polevat ta küla peal kordagi näinud juba ca 5 aastat.

Mis asja korraldusse puutus, minu arvates jätsid loenduse organiseeritus ja SA poolne kommunikeerumine loendajatega väga tugevalt soovida. No krt, kui asja hakati ette valmistama mingi 5-6 aastat tagasi, siis eeldaks ju, et süsteemid töötavad, eelinfo on korralikult läbi töötatud ja loendajatele tehakse inimeste ja objektide leidmine suhteliselt hõlpsaks - selle asemel, et kohati pidi hakkama Sherlockit mängima ja ootama, kuni süsteeme kõpitsetakse. Minu arust oli ka e-loendus suhteliselt ebaõnnestunud üritus - kuigi see reaalse loendustöö mahtu vähemaks, komplitseeris see ülejäänud töö tegemist tunduvalt. Tekkisidki olukorrad, kus inimene oli end küll lugenud, aga andmebaasist seda üles ei leidnud või siis tuli ikkagi käia üle kontrollimas, kas kõik sai õigesti loetud. Viimased juhtumid olid küll reeglina lihtsad, umbes paari minuti töö (kuigi mitte alati), aga neid oli siiski umbes neljandik/viiendik kogu netis loetute hulgast. Ja need olid sellised, kus süsteem aru sai, et võib-olla on kuskil mingi viga sisse tulnud, ma olen täiesti veendunud, et päris paljud sellised asjad jäid kontrollimata. 

Üldiselt olen rahul, mulle tegelikult täitsa meeldis seda tööd teha - aga sama hea meel on mul ka selle üle, et see lõpuks läbi sai. Loodetavasti ei teki viimasel hetkel enam midagi, mis kiiret lahendamist nõuaks ja asjale võib joone alla tõmmata.

Laupäeval olin kohtunikuks ak-orgide bridžiturniir (õnnitlused Kati Koido – Ernst Tungelile, kes võitsid). Lõuna ajal otsustasin minna sööma sellisesse kohta nagu Krooks ja sealne teenindus igatahes oli selline, et tõenäoliselt ma niipea seda ettevõtmist ei korda. Tõe huvides tuleb mainida, et toit oli hea.

Nimelt jalutasime sinna sisse väikese seltskonnaga ja ma tundsin huvi, et kui kaua võtab aega, et saada kätte paneeritud šnitsel. Roosa kampsuniga tibin leti taga mainis, et ca 25 minutit. Teine inimene meilt küsis, et kas midagi rutem ka saab – selle pealt kähvati vastu nipsakal toonil: „ega meil siin mingi kiirtoidukoht ole!“ Eino sorry, et küsisime. Vahepeal oli näitsikul aega suhelda igasuguste oma tuttavatega, kes seal leti ääres aega veetsid, selle asemel et tellimusi edasi anda ja loomulikult 25 minutiga ma oma praadi kätte ei saanud. Lõpuks hakkas toit vaikselt lauda jõudma. Millegipärast mulle, kui esimesele tellijale jõudis see loomulikult kõige hiljem kohale – vaatasin kellalt, et rohkem kui 50 minutit peale kassas käimist! Nojah, panin siis oma prae nahka, see oli päris hea, kuigi ma natuke imestasin, et see asi tundus pigem loomaliha olevat ja paneeritud ta ka nagu eriti ei olnud, pigem üleküpsetatud. Hakkasin juba vaikselt lahkuma, kui meie laua juurde tuli ülalnimetatud tibin ja küsis, et „kas teie lauas oli kellelgi paneeritud šnitsel?“ Ühesõnaga oli ta lisaks kõigele muule suutnud mulle ka vale prae tuua (ja õiget tulnuks veel veerand tundi oodata!!!). No ma olin küll piisavalt näljane, et lüüa hambad sisse esimesse toitu meenutavasse asja, mis mulle ette toodi ja ega ma ausalt öeldes eriti ei mõelnud, et mida ma tellinud olin, aga ma pean tunnistama, et selle ooteperioodi järel poleks ma hakanud teist nägu tegemagi, kui mulle ka OLEKS meenunud, et ma tellisin midagi muud. Mainisin talle, et „ahjaa, tõepoolest mul oli ju paneeritud šnitsel, aga see teine asi, mille te mulle ette panite, oli ka täiesti hea!“ ja lahkusin. Palju õnne talle selle kunde veenmisel, kes loomaliha tellis, et tegelikult kõlbab ka siga süüa ning tehku järgmine kord oma tööd paremini ja inimestele realistliku ooteaja ütlemine oleks ka abiks.

Ma ei saa aru, mismõttes võru keel on eesti keel ja soome keel ei ole?

Nimelt tegi üks tuttav paar päeva tagasi FBsse võrukeelse kirje, kus kommenteeris mingit soomekeelset asja (allpool oli ka soomekeelne tekst olemas)  - ja võite kaks korda arvata, kummast ma aru sain ja kummast mitte! Setu keelest ma parem ei räägigi, seal tunduvad enamus sõnu pealevaadates jumalasta võõrad olevat.

Sarjast "huvitavaid kokkusattumusi":

Tavaliselt ma hommikuti telekat ei vaata (no võib-olla kaks korda kolme nädala jooksul) ja ammugi ei vaata ma ETVd ja Terevisiooni. Aga just täna hommikul, veerand tundi tagasi, klõpsasin teleka käima, kogemata kombel oli see jäänud ETV peale ja mulle vaatas sealt vastu mu oma ema, kes rääkis raamatust, mille ta oli valmis kirjutanud ja mille esitlus täna on!

Raamat ise siis selline:

Kuna mind vahepeal värvati tööle rahvaloendajana, siis oleks pidanud täna olema minu esimene välitööde päev. Paraku aga selgus, et tuleb veel neli päeva kodus vaimu valmis sättida. Et aeg mitte ilmaasjata raisku ei läheks, otsustasin et kindlustan end väheke juhtumi vastu, kui läpakas peaks kaastööst keelduma – nimelt tuleks siis tegeleda paberankeetidega ja kes seal ikka viitsib näpuga järge vedada (ja topelttööd teha, kuna kunagi tuleb info ikkagi mõnda arvutisse salvestada). Seega leppisin kassiga kokku, et sellisel juhul lükkan hoopis tema kotti, tema peab vajaliku info meeles ja sisestab ise pärast arvutisse. Teadupärast on kassidel raskusi kontsentreerumisega ja nende tähelepanu hajub, seetõttu leppisin kokku, et ta annab mulle oma valmisolekust märku „tuledega“. Kui silmad hiilgavad roheliselt, siis on ta valmis andmeid salvestama, kui punaselt, siis mitte ja vajab mingit lisamotiveerimist. Lisan mõlemast variandist ka pildi (kuigi nagu piltidelt näha – kehakeelest peaks täiesti piisama).

Kass sisselülitatult

Kass väljalülitatult

Muidu olen täis nördimust orgunnigeeniuste vastu – lasin end ära rääkida, et mängin eilsel õhtul mälu, aga alles mingi kaks tundi enne mängu helistati mulle, et „mäng jääb ära, kuna eestvedaja oli unustanud ruumi broneerida!“. Ja eriti halvaks muutis asja see, et ma olin tegelikult juba bussis ja tiksusin Tartu poole!

Ilmselgelt ei olnud eilne mu parimaks päevaks liikluses. Niipea kui hommikul Tartu linna sisse vurasin, peatasid mundrites tüübid mu kinni ja panid puhuma. Midagi mul välja ei õnnestunud puhuda  ja sain oma teed jätkata. Matk iseenesest viis Pärnusse, õigemini küll Paikusele, kus oli vaja jälle mälu mängimas käia.

Kui Tartu kandis olid teeolud ideaalsed, siis kuskil Võrtsjärve põhjaküljest alates hakkas asi järjest imelikumaks kiskuma, vinge lumesadu limiteeris nähtavuse paarikümnele meetrile ja liikumiskiiruse 65 km/h-le. Ootasin pikisilmi Kilingi-Nõmmeni jõudmist (sealtmaalt on tehtud uus lai ja sirge tee) ja jõudsingi selle ära oodata. Sadu jäi järgi ja teepinda oli mingite lund lükkavate masinatega töödeldud ning sõidujälg oli suhteliselt puhas. Lükkasin siis kiiruse kuhugi 90 km/h alla (ja vaatasin, kuidas kõik must järsku mööda vuhisema hakkasid) ning sõitsime loba ajades edasi lääne poole. Ja siis paarkümmend kilomeetrit enne Pärnut, kui jutt oli just parasjagu veidraid radu pidi Trafalgari lahingust Vormel-1 peale jõudnud (ühine nimetaja oli Villeneuve) otsustas auto sirgel teelõigul vibama hakata (ei teagi, kas ma kaldusin ühe rattaga lumevaalu või oli jälje põhjas jää või mingil muul põhjusel)  ja mul ei õnnestunud seda ühegi  valemiga kontrolli alla saada. See teadagi ei olnud just eriti üllatav, arvestades et libedasõidu koolitusel ei õnnestunud see iga kord ka 50 km/h peal. Tulemuseks igatahes see, et auto tegi spinni ja maandus teisel pool teed kraavis. Õnneks üle katuse ta ei käinud ja turvavööd olid kinni, nii et kõik olid elusad ja terved. Ainult et omal jõul masinat küll enam kuidagi liikuma saada ei olnud võimalik. Hakkasin parasjagu välja selgitama maanteeabi numbrit (kui ma õigesti mäletan, oli see sama, mis suur slämm kallismastis odavas tsoonis, ehk siis 1510), aga parasjagu peatus meie kõrval mitte-esimeses-nooruses Audi, millest väljus tüüp, kes nägi välja nagu vanemaks ja targemaks saanud rullnokk ja pakkus oma abi meie väljahiivamisel, kommenteerides et ta on ise küll ja küll ise kraavis käinud ja teisi välja aidanud. Kruvisin siis tõmbepoldi külge ja tüüp nõksutaski meid kraavist välja (pean ausalt tunnistama et ma olin selle plaani edušansside suhtes esialgu sisimas üsna skeptiline, kuna pealtnäha ei tundunud selle auto traktoriomadused väga vinged olevat). Auto kahjustused olid minimaalsed (esipamperi alt killuke plastmassi) ja võisime oma matka jätkata. Isegi mälumängule jõudsime õigeks ajaks kohale. Nojah, aga see oli ainult pool võitu, tagasi oli vaja ka tulla.

Tagasiteeks valisin marsruudi üle Tõrva (üks inimene oli vaja Elvasse ära sokutada) ja kuskil nõks peale Tihemetsat hakkas peeglist mingit põlevat vilkurit näitama. Peatusin siis ja politseinik tuli minu juurde, tutvustas ennast ja küsis mult dokumenti näha. Seejärel esitati mulle üleplaaniline küsimus, et kas ma oskan arvata, miks mind peatati – mina ei osanud. Selgus siis, et mul taga põlesid udutuled - ma olin need purgaa keskel sisse lülitanud ja unustanud hiljem välja lülitada, sest armatuuril nende kohta ühtegi tulukest ei ole ning see nupp, kus märgutuli põleb asub täpselt rooli taga sellises kohas, kust ma seda ei näe. Lasin siis kõrvad longu ja kahjatsesin pattu ning politsei mainis, et „seekord piirdume hoiatusega, aga järgmine kord üritage see ikkagi välja lülitada, sest ega me ometi mingeid probleeme ei taha“. Nojah, kui ikka hakkab viltu vedama, siis need asjad kuhjuvad.

Peale Tõrvat sõitis mingi masin must mööda ja hakkas vaikselt eest ära nihkuma.  Mingi hetk oli see siis piisavalt kaugel, et lähituled kaugtulede peale lülitada ja sellel momendil ilmus tee kõrval valgusvihku põdrapea! Selgus, et tal oli keha ka küljes ja suund oli sõidutee poole, aga õnneks otsustas ta siiski edasiliikumise peatada vähemalt seks ajaks kui ma tema asukohast mööda olin jõudnud. Oleks ta  otsustanud edasi spurtida, siis kurat seda teab, kas oleks õnnestunud teda (ilma ise jälle kraavi sattumata) vältida. Ma arvan, et mitte – vähemalt mitte sellel päeval.

Kuna kraaviskäigu ja sealt väljasikutamise tagajärjel oli auto üsna kõntsane, siis otsustasin Tartus autopesulast läbi käia. Hakkasin sealt väljuma ja selgus tõsiasi, et keegi raisk oli otsustanud end autopesula väljasõidutee ette parkida täpselt nii, et mina sealt välja ei mahtunud! Selgus siis, et vahepeal oli mingi narkar tanklas sigatsema hakanud ja tüübi rahustamiseks oli kaks turvamasinat välja sõitnud, millest üks ilmselt arvas, et ju siis keegi laupäeva õhtul kell kaheksa autopesulas ei käi. Õnneks ei pidanud seal ka üleliia passima, väikese küünitamise tagajärjel suutsin seinalt välja lugeda kassa numbri ja sealt anti sõnum edasi, et autole on ka sobilikumaid parkimise kohti.

Nojah ja õhtu lõpetuseks sai kirsiks tordi peale see, et kui ma üritasin ühesuunalist teed pidi tanklast välja sõita, siis otsustas keegi just minu nina alt tellist eirates teises suunas läbi sõita.

Koju jõuda oli tõesti hea tunne. 

Selgus, et arvutid on täiega erapoolikud. Rääkisime Maarjaga MSNis Ockhami Williamist (tüüp, kelle järgi on nimetatud Ockhami (Occami) habemenuga) ja ma arvasin, et ta on pärit kuskil 15. sajandist. Kiire konsultatsioon wikipediaga (tea, mida inimesed tegid enne arvutiajastut, kui neil mingi sarnane arutelu ette tuli?) andis vastuse, et ta oli vanem, eluaastateks 1288 – 1348. Kommenteerisime praktiliselt korraga „isegi veelgi varasem“, mille peale tuli mulle pähe mõte, et kui Aliast mängides on pidevaks probleemiks küsimus, et kes ikkagi õige sõna kõige varem välja öeldud sai, siis saaks tänapäevaste vahenditega seda probleemi välistada nii, et vastata kirjalikult mingis vestluskeskkonnas ja sealt on näha, kes ees oli. Ainult et… kui Maarja teatas, et tema jõudis enne, siis tekitas see minus segadust, kuna minu arvuti järgi olin mina nobedam olnud. Ja kõnelogi uurides selguski tõsiasi, et mõlemad ütlused olid sisestatud samal sekundil, tema arvuti kohaselt oli tema kiirem, minu oma järgi aga mina.

Laupäeval käisin taas mälu mängimas, Paide paarismängul. Kui eelmine kord olin osalenud Tartus Tiit Naaritsa tehtud mängus paaris Priit Naruskbergiga, siis seekord oli olukord täpselt vastupidine – mängu tegi Naruskberg, aga paaris mängisin Naaritsaga (ei olnud vaja tähestikku mööda kaugele minna). Mäng kulges hästi, saime kolmanda koha – paar asja jäid lollilt lauda, mõned aga sai ilusti ära kobistatud, nii et need taandusid enam-vähem välja. Huvitav oli see, et seekordne mäng tekitas eriti palju surikaadiefekte („ametlik“ nimetus – Baader-Meinhofi fenomen): mängust möödunud nelja päevaga olen ma tabanud juba kaks (arvutifirma ASUS ja muusikavõimendite tegija Marshall) ning Tiit väitis, et temal oli sama efekt kolmandaga (pin-up kunstnik Vargas). Selle Vargasega on seotud ka viimase aja suurimaid kobistamisi mälumängus – kui küsiti Peruu päritoluga kunstnikku, siis olime mõlemad suhteliselt juhmi näoga ja kuna tühja lehte ei sobi ära saata, hakkasin mõtlema tuntud peruulastele, põhimõttega, et mingigi nimi kirja läheks. Esimesena tuli pähe Pablo Neruda, kelle ma diskvalifitseerisin, kuna ta oli oma nime võtnud ühe tšehhi järgi (pealegi on ta tšiillane, nagu mulle hiljem meenus), teisena Alberto Fujimori – aga tema on jaapani päritoluga, nii et ka hästi ei sobi, kolmandana Mario Vargas Llosa. Kuna Vargas tundus piisavalt ausa peruu nimena, siis see läkski – ja kaks punkti oli nagu maast leitud. Teine huvitav asi oli, et suudeti küsida inimest, kes on minu juures uut aastat vastu võtnud – nimelt Margus Niitsoo, kes, nagu selgus, on vahepeal Eesti noorimaks doktoriks saanud. Õnneks oli pilt juures J. 

Nüüd siis vastus eelmisel nädalal ülesvisatud küsimusele „kui Lauri oleks mõni Eesti tuntud treener, siis oleks ta …?“

Ma ei tea, kas mu kõrval istuv Salumets tekitas korvpallialaseid võnkeid või milles asi oli, aga mulle tulid esimesel hetkel pähe ainult korvpallitreenerid. Võib-olla on see ka tingitud sellest, et korvpallis eksisteerib selline asi nagu minutiline vaheaeg, mille ajal antavaid kommentaare ka teleülekannetesse jõuab ja seetõttu saab parema pildi ette, mida korvitreenerid mõtlevad. Loomulikult on korvpallitreeneril mängu ajal märksa rohkem pihta hakata kui bridžitreeneril - ma ei saa ju sekkuda ja öelda, et nüüd hakake kaheksasi maste tipust mängima, vaja on pressida, et järgi jõuda, aga see selleks. Igatahes protsessisin küsimust mingi 15 sekundit ja käisin välja nimeks Heino Enden. Seda sellepärast, et ma mõtlesin ennekõike kahele juunioride EMile, kus ma tüdrukute koondisega käisin ja leidsin järgnevaid paralleele (eks tüdrukutel võib asjadest muidugi oma arvamus olla) – või vähemalt mis mulje minule temast Eesti koondise treenerina jäi (mida ta klubitreenerina tegi, seda ma ei tea, arvestades ajastut sai ilmselt Tartult finaalides tappa).

A) Üritas asjadel pigem lasta kulgeda, mitte ei rabanud ise väga järsult rooli järele. Lootis hakkama saada kasutades oskusi, mis mängijail olemas olid ja lootes, et need suudavad need ka hästi realiseerida ning lisaks natuke joppab, mitte ei proovinud üle forsseerida. Ta oli mänginud kõrgemal tasemel kui tema koondises kasutada olev materjal (miinus muidugi Müürsepp), aga ta andis sellest endale aru ning ei üritanud asju väga keeruliseks ajada, võib-olla pigem proovis liiga lihtsalt läbi saada, ma mäletan mingit korviülekannet, kus ta viimasel veerandajal pausidel peamiselt piirdus sellega, et julgustas tüüpe ja ütles, et „teeme vana“ või „teeme uut“ („vana“ oli vist Kalevi „üks“ ja „uus“ sama asi aga vasakult poolt, mitte paremalt).

B) Koondises ei tundunud erilisi isikutevahelisi probleeme olevat, kõik ajasid koos oma asja ning treener ka ei räusanud mängijate kallal ega hüpanud kellelegi liialt peale. Kuigi võib-olla mõnikord oleks pidanud. Suhtumist näitab lause (vist peale lisaaja kesta Poolalt): „Muidugi on igaühel puudujääke, aga kõik säilitasid alati optimismi ja võitlesid lõpuni“.

C) Jäi oma eesmärkide püstitamisel realistlikuks ja ei käinud välja andressõbralikke kilde teemal „Eesti koondis võiks jõuda EM veerandfinaali“ – kes viitsis suve lõpus vaadata, kui hästi mängisid isegi need meeskonnad, kes ei jõudnud EM veerandfinaali, nägi, et tegu on ulmelise väitega. Loomulikult on positiivne eelhäälestus ja kõrged eesmärgid abiks, aga mulle on alati meeldinud pigem lubada asju, millega tegelikult ka hakkama võiks saada ja kui sealt midagi paremini tuleb, siis see on juba boonus. Ning olles küll realist, ei hakanud ta rätikut nurka viskama vaid üritas ikkagi mobiliseerida oma jõuku ka tugevamatele näppe silma ajama.

Ma tean küll, et kohati sai ta tuld ja tõrva, aga see mind eriti ei morjenda. Sellega seoses on olemas selline kild, et mingi tädike oli „miljonimängus“ vastanud valesti küsimusele „kes neist ei ole korvpallitreener“, valides välja Endeni. Andres Sõber hiljem kuskil kommentaaris: „ühinen arvamusega“. Aga lõppeks oli just Enden treeneriks, kui Eesti võitis 2001 aasta varem olümpial hõbeda saanud Prantsusmaad. Müürsepa kommentaar ajalehes: “Edu tõi peatreener Heino Endeni poolt läbiviidud põhjalik mängueelne analüüs, teadsime täpselt kuidas vastane tegutseb”. 

Sellist mängu nagu Imago teate? Noh, asi käib stiilis: „kui Lauri oleks …, oleks ta …“ ja seal on kuus vastusevarianti. Teisipäeval juhtus aga selline naljakas lugu, et ma pidin mängima Imagot reaalses elus, kusjuures variante ei olnud ette antud. Aga et asi põhjalikumalt ära seletada, tuleb pihta hakata hoopis kaugemast minevikust.

Nimelt leidsid Eesti Olümpiakomitee ja Eesti Turniiribridžiliit, et oleks hea kui oleksid olemas sellised asjad nagu kvalifitseeritud bridžitreenerid. Ja et sinna süsteemi sisse saada, on vaja esialgu tekitada mõned kutselised bridžitreenerid, kes moodustaksid bridžiliidu kutsekomisjoni, et edaspidi treenerikandidaate hinnata. Ja kuidagi juhtus nii, et siinkohal tulin mängu mina – Rummel helistas mulle millalgi novembrikuu alguses, et lugu on umbes nii ja kas ma oleksin asjast huvitatud, mille peale mina leidsin, et oleksin küll.

Nojah, kerides aega kiiresti paar nädalat edasi saabus kätte eelmine esmaspäev, ehk siis 21. november ning natuke aega enne kluppi minekut tuvastasin meilboxist Rummeli meili, mis ütles umbes järgnevat, et 29. novembril peaksin end Tallinnasse EOKsse vedama ning enne seda peaksin saatma ära oma asjassepuutuva CV, kutsetaotlusavalduse ning koopiad haridusdiplomist ning isikuttõendavast dokumendist. Kuna mul oli plaanis teisipäeva varahommikul Pärnusse minna, siis saatsin tagasi sõnumi, et kui reedel kodus tagasi olen, siis tegelen selle asjaga, aga sain vastuse, et tegelikult on neid juba neljapäevaks vaja. Kribasin siis kiiresti blankettidele midagi kirja, otsisin arvutist üles ülikoolidiplomi pildi (õnneks sai see kunagi sisse skännitud) ja skännisin ID-kaardi ära ning panin teele. ID-kaardi skännimine muidugi tekitas mulle teravamaid elamusi eilsel päeval, kui mul oli vaja sellega netis asjatada, aga ma ei suutnud seda rahakotist leida. Õnneks taipasin seda skänneri vahelt otsimas käia. Nojah, see selleks, nädala lõpus ootas mind meilboxis kiri, mis teatas, et mind oodatakse teisipäeva hommikul kell pool kaksteist kutsekomisjoni ette vestlusele (lisaks veel Tiit Laanemäed ja Aavo Heinlot, meile oli ette nähtud veerand tundi nina peale). 

Tundus küll väga nüri veerandtunnise vestluse pärast ekstra Tallinnasse ja tagasi paarutama hakata, aga mis mul ikka teha, otsustasin et seekord jätan bussiliikluse vahele ja lähen oma autoga. Navigeerumine õnnestus imehästi – ma umbkaudu teadsin, et aadress Pirita 12 viitab Lauluväljaku ümbrusele, seega tõmbasin Tallinnasse jõudes üsna ruttu hea õnne peale paremale, Kadrioru suunda ja jõudsingi endise (võib-olla isegi praeguse?) Kadrioru kohviku juures mere äärde välja, ise ka ei tea kuidas. Siis kütsin edasi Lauluväljaku poole ning kavatsesin seal ees peatuse teha, et lähemalt numeratsiooniga tutvuda, kui selgus et lähima maja peal ilutsebki EOK silt. Väga lahe. Halb oli muidugi see, et ma jõudsin sinna pooletunnise varuga, aga nagu pärast selgus, polnud sest hullu midagi, mind võeti letti varem kui algselt plaanis oli.

Peale põgusat ootehetke pidin siis komisjoni ette astuma, seal oli mingi 6-7 inimest (EOK peasekretär Toomas Tõnise oli üks, Jaak Salumets oli teine, ülejäänud näod olid mulle tundmatud, hilisem guugel andis tulemuseks, et need olid ilmselt Kristjan Port, Rein Haljand, Tõnis Matsin, Kersti Rodes ja Martti Raju). Istusin siis maha ja kohe üllatati mind küsimusega, et mida mina kui tulevane kutsekomisjoni liige arvan, mida peaks oskama 1., 2. ja 3. taseme bridžitreener? Küsimus tabas mind täiesti ootamatult (ma ei osanud selleks ette valmistuda, pigem eeldasin, et mult küsitakse, et kuidas Eestis bridžiga lood on ja mis ma ise olen teinud), aga õnneks olin ma tutvunud netis ülal olevate materjalidega ja seetõttu olin vähemalt võimeline suhteliselt nobedalt oma vastuse formuleerima (ja vähemalt ei lennanud orki sellega, et arvaksin 1. taset nende seast kõrgeimaks). Edasi käis selline poolvabas vormis vestlus, õhkkond oli sõbralik ja tundus, et seltskond oli minu suhtes heatahtlikult meelestatud (ja ma ise ka väga ei pudrutanud, kui siis ainult natuke), vahepeal oli neil omavaheline repliikide vahetus, et kehakultuurialast kõrgharidust mul küll pole, aga võrreldes eelmise ala esindajaga saavat ma väga hästi hakkama. Nojah, see selleks, aga vahepeal siis esitatigi mulle „Imago-küsimus“ – kui ma peaksin end võrdlema tuntud Eesti sporditreeneritega, kellega ma siis end võrdleksin? Olgem ausad, see lõi küll täitsa pahviks. Et mitte kogu lõbu ära rikkuda, kuulutan siinkohal välja väikese küsitluse teemal: „Kui Lauri oleks tuntud Eesti sporditreener, siis oleks ta …“. Kes Maarja käest spikerdamata õige nime pakub („õige“ tähendab antud kontekstis seda, mida mina pakkusin, mitte seda, mida rahvas arvab), sellele panen välja pisikese auhinna, vastuse annan teada siinsamas kuskil esmaspäeval-teisipäeval. Ja kes ei söanda „poolavalikult“ midagi pakkuda, siis andku mulle privaatselt mõnd muud kanalit pidi teada. Tegelikult kah, mul oleks lõbus teada, mida asjast arvatakse ja ilmselt teie pakkumine on vähemalt sama hea kui minu oma – seda enam, et teie saate mõelda kauem kui 15 sekundit, millega mina oma variandi välja partsatasin. Intervjuu igatahes lõppes reipais toonides ja eks näis, mis sellest saama hakkab.

EOK majast lahkudes suutsin näidata kõrgemat pilotaaži Tallinna linna läbimises – päeval kell kaksteist jõudsin Lauluväljakult Nõmme Pääsküla-poolsesse külge ilma eriliselt kiirust ületamata (liiklusvoo kiirusel) 15 minutiga. Vedelesin poolteist tunnikest seal vennanaist tüüdates ja siis oligi vaja tagasi pressima hakata. Otsustasin, et Tallinn-Tartu maantee on üks paganama nüri koht ja tegin enne sellele trassile sattumist tuuri „Tunne kodumaad!“ marsruudil Rapla-Türi-Võhma-Põltsamaa. Google Maps väidab, et ma kaotasin sellega umbes 20 km ja 35 minutit (kilometraaži usun, ajas hävisin võrreldes hommikuse tulekuajaga umbes 15 minutit), ometigi arvan, et see oli päris hea mõte – teed olid head ja tühjad ning keegi ei siiberdanud jalus, hinganud kuklasse ega pimestanud vastu tulles tuledega. Vähemalt arvasin, et see on hea mõte, kuni lugesin eilseid uudiseid, et päev peale mind oli ühes tee peal olnud punktis kümmekond autot kraaviga lähemalt tutvust teinud.

Nädalavahetusel Räpina mälumängul käies tekkisid väga huvitavad muusikalised seosed. Kõigepealt küsiti mingit välismaa tibinat, kes on Eestit Eurovisionil esindanud (ja kes ei ole Sahlene), Tiit kuidagi mäletas, et ta esinejanimi oli Sandra (aga tegu polnud sama Sandraga, kes 80te lõpul staar oli). Lõmpsisime siis parasjagu S-tähega 80te laulutibinate üle (lisaks Sandrale veel Sabrina ja Samantha) kui jagati kätte järgmine blokk, mis koosnes naisterahvaste piltidest ja kus kesksel kohal oligi ülalnimetatud Samantha, liignimega Fox. Irvita veel...

Samas mängus küsiti ka Wagneri Nibelungide Sõrmuse tsükli osasid, "Jumalate hukk" (Götterdämmerung) ja "Reini kuld" (Das Rheingold) olid ette antud ja küsiti ülejäänud kahte ("Siegfried" ja "Valküürid"), mida me häbiväärsel kombel ei suutnud meelde tuletada (ma olin küll võimeline ette ümisema valküüride sissemarsi teemat, kuid polnud kindel, et sellenimeline teos olemas on). Aga kuna me juba eurovisiooni lainel olime, siis tabas meid kahjatsus, et maikuus ei suutnud keegi Getter Jaani läbipõrumist (ta vist ei saanud seal eriti punkte?) iseloomustada sõnaga "Getterdämmerung" - oleks päris tabav olnud.

Ma ei ole end kunagi eriliseks grammar nazi'ks pidanud, aga nüüd leidsin täiesti mõttetu pisiasja, mis mulle veidral kombel närvidele käis. Nimelt käisid mälumängurid Belgias ja üks neist suutis Facebookis kolm korda kirjeldustes kasutada linnanime "Brygge". Eesti keeles on see suht kindlasti saksa kaudu tulnud "Brügge" ja kohalikes keeltes on neil kolmas täht "u" ("Bruges" prantsuse ja "Brugge" flaamipäraselt), samuti on ka inglise keeles see linn Bruges. Nii et ma ei tea, mis kurat pidi haritud inimest (ja lisaks veel mälumängurit) ajendama sellist värdvormi kirja panema - vaatasin naljaviluks Wikipediast Brügge kohta käivaid lehekülgi ja ligi 50st ladina tähestikku kasutavast kirjest oli "y" nimes sees täpselt ühes (rootsikeelses)! See ei pruugi küll kogu tõde olla (nt. eestikeelses artiklis kasutati varianti "Brugge"), aga ikkagi, vägisi tuli meelde kettamaailma lugu (vist "Carpe Jugulum!"), kus mõned vampiirid arvasid, et väga lahe on end hoopis vampyyridega nimetada. 

Ahjaaa, kõige loogilisem seletus, et kasutada oleval klaviatuuril ü-täht puudus, ei pea paika, kuna ta oli korra samas lauses kirjutanud "Brüssel" täiesti normaalselt. Jääb veel muidugi variant, et Brüsseli "ü" täht oli viimane, mille klaver välja suutis võtta :)

Tundub, et rösteri suhtes me siiski eksisime - kraanikausi kohal nõudekapis on talle (tema arust) hea koht küll. Ma ei tea, mis sellele loomale sisse on läinud, igaks juhuks tuleb külmkapiust vist paotada nii vähe kui vähegi võimalik.

Aeg (ja kass) sai küpseks, et loom pannilt kõrvale leivakappi tõsta. Õigemini nagu ikka - ta raisk puges sinna ise!

Kuigi ma pole vähemalt viimase 15 aasta jooksul (tõenäoliselt kauemgi) ühtegi loteriipiletit ostnud, õnnestus mul  veidral moel pisike loteriivõit saada. Nimelt mängisin netis pokkerit ja järsku tuli ette kiri, mis teavitas, et meie laual jagati laiali selle saidi pokkerikäsi järjekorranumbriga 69 772 000 000 (minu arust peaks see tähendama kuuskümmend üheksa miljardit, seitsesada seitsekümmend kaks miljonit) ja osalejaile antakse mingit boonust (käe võitjale topelt). Kahjuks mul seda kätt siiski võita ei õnnestunud, ♠9 ♠4 ei osutunud ♠7 ♠S ♥7 ♦4 ♦8 laual kõige tegijamaks (keegi sai seitsme-kaheksaga maja kokku), oleks viimase kaardina tulnud lauda mõni pada (va. 8 või 4), oleks elu juba märksa moosim olnud. Aga 85 taala siiski nagu maast leitud.

Käisin naljaviluks mälu mängimas. Kui välja jätta MM, siis „oma nime all“ (st. paariturniiri või individuaali) mängisin ma viimasti vist umbes 2006 või  isegi 2005, peale seda olen mänginud ainult võistkondlikke. Kuna mäng toimus Tartus ja küsimused tegi Tiit Naarits, siis leidsin, et võib Priit Naruskbergi ettepaneku temaga paaris  mängida, vastu võtta küll ja hiljem tuli veel otsa sporditeemaline individuaalmäng, nii et suhteliselt täistööpäev.

Mis puutub paarismängu, siis sai selgeks, et mu pea kõlbab ainult mütsi kandmiseks ja ajaloo õppimisest pole mitte grammigi kasu olnud. Veel hullem, ka nädal aega tagasi loetud raamatust pole asjad meelde jäänud (ainuüksi selle raamatu põhjal oleks võinud kolm küsimust ära vastata, mis meil lauda jäid). Nii palju punkte ei ole ma lauda jätnud alates sellest ajast kui 2004 õnnestus Eesti individuaalsed meistrivõistlused ära kobistada (ja siis olin ma võistlusele eelneval ööl poole ööni kaarte mänginud ja napsi võtnud). Aga noh, mis ma ikka tühja kurdan, mõned stiilinäited (küsimused on kokku tõmmatud peamisele ideele)

7.) 1955 avaldasid Londonis 11 teadlast manifesti, kus juhiti tähelepanu tuumarelva ohtudele. Kuulsaimate allakirjutanute järgi kutsutakse seda Russelli-… manifestiks. Kes oli see teine teadlane?

Loomulikult olin ma seda eelmisel nädalal lugenud, aga meelde ei tulnud – õige vastus Einstein

12.) Millise kreekakeelse sõnaga nimetatakse kirikulõhet?

Priit mainis kohe, et see oli s-tähega ja lühike, midagi umbes nagu struuma, seepeale üritasin asju väänata ja pöörata ja meelde tuletada, kuidas see inglise keeles on, kuid kuidagi ei suutnud nii lihtsat asja nagu skisma välja mõelda.

42.) Millise templikompleksi lasi Ramses II püstitada Kadeši lahingu auks?

Puhas mündiviske koht – Abu Simbel või Karnak. Mõlemad olid umbes sel ajal tehtud ja mine võta nüüd kinni, kumb Kadeši jaoks sai. Panin siis Karnak, teadagi valesti (kuidagi oli mällu süüvinud „Karnaki templikompleks“ ja „Abu Simbeli tempel“). Piinlik värk, kuna Ramses II oli mul ajaloo lõpueksami teemades sees.

64.) Mis aine tõrjub suhkrutest tekkivat happerünnakut?

Nojah, õige vastus on ksülitool, aga ma olen seda ise kunagi küsinud ja seetõttu teadsin, et tegu on kasesuhkruga, järelikult välistasin selle ja panin kirja teise asja, mis nätsureklaamides eksisteerib – karbamiidi. Pärast tuli meile muidugi pähe, et see ka ei saa õige olla, kuna karbamiid on kusihape. Nii et kui näete mingit reklaami, kus promotakse karbamiidi ja ksülitooliga nätsu, siis tõlkige see maakeeli ära „kasesuhkru ja kusihappega“.

68.) Millised kultuuriloost tuttavad sõnad sobivad „Tõrksa taltsutuse“ rea algusesse – „……… we will be Maried o’ Sunday“.

Kahjuks tekkis mulle lühiühendus, et mis muusikal sellest on tulnud ja seetõttu panin kirja „My fair lady“, õige vastus teadagi (tümp-tümp peaga vastu lauda) „Kiss me Kate“

76.) Oli vaja välja mõelda L-tähega kommunist 80-test (st. L-tähe mõtles Naruskberg välja), mõtlesin end lolliks, aga Ligatšov ei tulnud pähe (jälle eelmine nädal raamatut lugedes tuli see nimi viimati ette)

79.) Indoneesia linn, kus toimus 1955 mitteühinemisliikumise algkonverents

Jälle sada korda loetud (viimati möödunud nädalal) ja koolis õpitud, aga ei tulnud pähe – õige vastus teadagi Bandung.

Nojah, aga meil oli ka häid hetki ja kohati töötas loogika ilusti, nii et siiski saime kokku 7. koha (32 paari seas), kolmandast jäime maha ainult 4 punktiga.

Hiljem spordimängus jälle selgus, et kuigi ma olen muidu rumalamaks jäänud, siis sporditeadmised ei ole väga kannatanud, mõned asjad küll jätsin lollilt lauda, aga samas mõned kobistasin pihta. Parim nali oli see, kui küsiti kaht Eesti mootorrattasõitjat kuskil nõukaaja lõpust ja ma suutsin oma ajusoppidest välja venitada mälestused, kui mind umbes kuueaastasena Piritale mootorrattavõistlusi vaatama veeti ja mulle kaks nime – Jüri Raudsik ja Jüri Randla – selgeks tehti (mäletan, et ühe mootorratas oli numbriga 1 ja teisel 14 – imelist pahna on ikka mälusse ladestunud). Panin need nimed siis kirja ja kaks punkti laekus möödaminnes. Kokkuvõttes sain oma spordimängudebüüdis siis 5. koha (34 osalejat), kolmandale kohale kaotasin punktiga. Ühest küljest piinlik värk, aga teisest küljest jäin rahule.

Teadupärast armastab meie kass end igasugustesse karpidesse toppida - seejuures mida väiksem karp, seda parem. Täna kööki minnes vaatas mulle aga vastu järgmine vaatepilt:

Nagu ma kolm nädalat tagasi prognoosisin, hakkaski ka radikate kõpitsemisega üsna sarnane kamm pihta nagu pesumasinagagi. Seekord olin ma muidugi targem ja kui ma tuvastasin, et firma nimega Randem OÜ kavatseb mind lihtsalt eirates üle lasta, siis ma ei hakanud enda närve kulutamagi edasise suhtlusega. Tuletasin meelde, et oli ju ka bridžimängijal Tõnu Mäekeril mingi torudega tegelev firma, aga mis pagan selle nimi oli, see oli kahjuks ununenud. Esmaspäeval klubis varustasin end vajaliku teabega - Splitter. Esialgu hakkas asi muidugi täpselt sama rada pidi minema - saatsin kirja, keegi ei vastanud. Järgmine esmaspäev helistasin Mäekerile, too vabandas, et oli vahepeal välismaal olnud ja pakkus, et saadab kellegi juba samal õhtul. Kuna esmaspäev on klubipäev, tuli sellest pakkumisest taanduda, selle peale lubas, et annab numbri edasi ja helistatakse mulle neljapäev-reede. Loomulikult sai nädal täielikus vaikuses läbi ja kui ma järgmisel esmaspäeval Mäekerile helistasin oli tal telefon kinni - aga juba kahe minuti pärast helistas torumees, mainis et oli vahepeal ära unustanud ja lubas, et tuleb teisipäeva õhtul läbi (ei tea, kas juhuslik kokkusattumus või salvestati mu kõne kuhugi ja tehti vahepeal meedetuletuskõne). Täielik deja vu, aga erinevalt pesumasinatüübist oligi mees kokkulepitud ajal kohal ja sai asja joonde ajada. Positiivne.

Laupäeval käisin Tommiga Jõgeval bridžiturniiril mängimas. Tegemist oli sellise pilootturniiriga kohas, kus varem pole suuremaid võistlusi peetud, mängutase oli kohati päris kõikuv, aga üldiselt oli tegemist rõõmsameelse ja positiivse üritusega. Ise patserdasime päris korralikult, aga ühe sessiooni kahest suutsime siiski ära võita ja kokkuvõttes saime neljanda koha. Pärastisel autasustamisel sain ma oma elu ühe veidrama auhinna - nimelt järgu eest (mõlemat osalenud suurmeistrit premeeriti mõnusa soolase stritsliga), äkki peaks sellise auhinnastamise sisse viima ka teistele turniiridele, et tõsta järgusüsteemi prestiiži, muidu on ainuke koht, kus järk loeb, koondise valiku edetabel (ja miks see seal nii on, pole mulle suutnud veel keegi ära põhjendada, aga ära seda ka ei korjata).

Täna on mul siis jälle sünnipäev ja uueks vanuseks 32 eluaastat. Ühest küljest võiks öelda, et ma olen vanem kui kunagi varem, aga teisest küljest jälle võib sama väita suvalisel ajahetkel, nii et erilist põhjust paanikaks ei ole sest loomulikult olen ma endiselt ilus, ülitark ja parajalt paks mees oma parimais aastates. Kuigi võib-olla kaalu peaks tõepoolest natuke kärpima...

Moodne elu - kolm inimest istuvad diivanil, läpakad süles. Keskmine plogib, parempoolne loeb ta eelmist plogikirjet ja vasakpoolne ootab, millal uus valmis saab, et saaks lugema hakata.

Meie vana pesumasin otsustas saba anda ja sellega seoses sain ma hindamatu kogemuse suhtlemises remondifirmadega. Hakkasin asjatama augusti lõpul, helistasin kahte kohta ja mõlemal pool jäi jutuks, et saadan neile e-maili. Loomulikult ei tulnud kummaltki kolme päeva jooksul mingit vastukaja. Siis saatsin mingisse järgmisse kohta lihtsalt lambist (ette helistamata) meili ja vastukaja oli väga positiivne – juba järgmisel hommikul (esmaspäeval kell pool üheksa!) helistati ja sain jutule, et ta tuleb kuskil kolmapäeval-neljapäeval vaatama seda aparaati. Möödus nädal ja kui ma järgmisel esmaspäeval tagasi helistasin ja küsisin, et kuidas selle asjaga jääb, siis tuli vastus stiilis „ups, unustasin“. No hüva on, kuna esmaspäevaõhtune aeg mulle hästi ei sobinud, siis jäi jutuks, et helistab teisipäeva ennelõunal, aga nagu karta võis, möödus teisipäev vaikuses ja kui ma tagasi helistades natuke juba urisesin, siis tuli süüdimatu vastus „Aa, me leppisime tänase päeva kokku, ma arvasin, et homse!“. Jäi siis jutt kolmapäeva lõunaks (ma ei tea miks, aga ma üldiselt kipun inimestele lisašansse andma) ja tüüp helistaski! Tõsi küll, see oli alles kell pool neli ja ta teatas, et midagi on jalus ning enne paari tundi ta küll ei jõua, kuna mina pidin jälle õhtuks ära minema jäi jutt neljapäevale. Neljapäeval oli telefon jälle vaikne ja selle peale ma leidsin, et mulle aitab, läksin reedel lihtsalt puhtfüüsiliselt ühte kohta, kuhu ma olin soovituse peale meili saatnud, millele muidugi vastama ei vaevutud, kohale ja sain seal jutule, et seitsme tööpäeva jooksul võtavad minuga ühendust. Kuigi see asi tundus juba suhteliselt deja vu, siis otsustasin, et ühe šansi võib ju tüüpidele anda ja tuleb tunnistada, et ma olin mõnevõrra üllatunud, kui juba nelja tööpäeva pärast helistatigi ja tunni aja jooksul kohale tuldi. Selgus, et pesumasina elektroonika pidi olema segi läinud (väidetavalt Indesit’ide tüüpviga, kuna need olevat niiskuse eest kehvasti kaitstud) ja pole temaga muud pihta hakata kui välja visata. Nädalavahetusel käisime siis poes ja hankisime uue aparaadi - asi, millest tagantjärgi targana oleks võinud kuu aega tagasi lihtsalt pihta hakatagi. Ahjaa, tolle esimese tüübi (OÜ Airemo) telefonikõnet ootan ma seniajani (nüüdseks siis juba üle pooleteise nädala), äkki peaks talle ise helistama ja küsima, et ega ta midagi unustanud pole.

Nüüd on päevakorral radikate reguleerimine (võimalik, et vahetamine) talveks ja igatahes esimeste märkide järgi tundub, et torumeeste tsunft on lähisuguluses pesumasinaparandajate omaga. Kui ma lasin suvel gaasikatla üle vaadata, küsisin ma selle hooldajalt nõu, et kas ta teab kedagi soovitada, kelle poole küttesüsteemi asjus pöörduda tasuks, too andis ühe numbri. Helistasin ja nagu ikka, jäi jutuks, et panen olukorra kirjelduse meilile, et ta saab rahulikult pilgu peale visata ja vastata. Vastust igatahes senini pole tulnud (ca kuu ajaga) ja ma sügavalt kahtlen, et edaspidigi tuleb. Talitasin siis sama mustri järgi – võtsin telefonikõne ühe vastava profiiliga firma „valvelauda“, kus soovitati mul meil saata ja edasi järgnes vaikus. Läksin siis nelja päeva pärast sinna firmasse kohale, sain jutule ja pandi mind jälle ooterežiimile, lubadusega, et nädala-kahe jooksul võtavad ühendust ja tulevad-vaatavad asja kõigepealt üle. Nädal on igatahes juba möödas ja miskipärast mu sisetunne ütleb, et tõenäoliselt tuleb mingi muu tegija leiutada. Aga noh, ootame reedeni ära.

Kui kellelgi tundub, et kogu Tartus on selline asjaajamiskultuur, siis tuleb tunnistada, et on ka meeldivamaid seiku: katla, elektrisüsteemi ja rulooga tegelevad ettevõtted talitasid väga viisakalt, samuti ka autotöökoda (kuigi nad suutsid end talvel levist ära kaotada).

Septembrikuu on ekstreemspordikuu - vähemalt mis puutub minusse. Algas see pihta sellest, et otsustasin ühendada kasuliku kasulikuga, ehk siis liigutada end Tartusse ja selle käigus ka Maarja õe ratta oma trepimademelt ära koristada. Istusin siis üle ei-tea-mis-aja sadulasse, mille käigus selgus, et too on mõnevõrra madalamal kui mulle meeldiks, lenksud niisamuti (no ma olen Madlist ca paarteist sentimeetrit pikem ja pärast mainis ta, et isegi tema jaoks on need natuke madalamal kui hea oleks). Ja eriti ebameeldivaks muutis olukorra see, et mul polnud kasutada ühtegi relva millega neid kõpitseda. Hakkasin siis Tartu poole väntama (google mapsi järgi ca 17 km), ise sadulas kägaras ja jalad kõveralt all (sirgeks neid lükata ei saanud, kand oli selle peale maas), aga kohale ma jõudsin.

Pühapäeval läksin esimest korda peale 1993. aastat kalale. Logistika oli selline, et korjasin Ökuli ja tema truu kummipaadi auto peale (jättes tema truu koera maha), sõitsime Käreverre ja siis Yamaha päramootori abil ülesjõge lanti vedama. Ilm oli super ja muidu oli päris mõnus olla, aga kalad ei teinud erilist kaastööd - minul õnnestus tabada kolm ahvenat ja Ökulil kaks ahvenat ning üks säinas, lisaks veel kuus havinolki, kes sai vette tagasi kosuma visatud. Mingi hetk tuvastasime, et mootor ei taha enam käivituda ja meie kiiluvesi küütleb päiksepaistel kahtlaselt ilusti - nimelt oli mingi kütusevoolik saba andnud ja tagasi pidime tulema juba kondiauru toel, ehk siis mõlamisega (minu stiilinäide ilmselt ei kvalifitseeruks ei sõudmiseks ega aerutamiseks). Selliste juhtumite leevendamiseks oligi algne suund võetud ülesvoolu, tagasiteel tegi õnneks jõgi suurema osa tööst ära, ma parem ei mõtlegi variandile, kuidas oleks välja näinud vastuvoolu tulek.

Saanud sellest innustust (või siis võib-olla oli liigsest päikese käes viibimiseks lisaks mõnevõrra kõrbenud näonahale ka mul ajud ära kärsanud), otsustasin esmaspäeval ette võtta jalgsimatka Tartu kesklinna (needsamad ca 17 km). Esialgu ei olnud häda midagi, aga kui Tartu silt juba paistma hakkas, siis tekkis küll tunne, et vist sai natuke liiga suurelt ette võetud. Aega läks sellega ca 2.45 ja tänaseks on mõlemad kannad korralikult rakkus ja pöialiiges natuke kange. Muidu pole enesetundel suuremat häda, aga ilmselt ma niipea enam sellist retke ei korda.

Eilsel Melli sünnipäevapeol istusid grilli ääres kõrvuti kaks noort naisterahvast. Tuvastasin, et ühel ronib mööda juukseid ringi üks paganama pirakas ämblik. Küsisin siis talt, kas ta ämblikke kardab ja kui olin saanud vastuseks "ei", mainisin talle, et see on väga hea, kuna tal on üks soengusse pugenud ("jah" puhul oleksin ilmselt lõuad koomal hoidnud ja lootnud, et probleem laheneb iseenesest). Järgnes kõva kiljatus, püstihüppamine ja põgenemine - ning seda kõrvalistuva neiu poolt, keda too putukas grammigi ei ähvardanud! See, kellel oli ämblik peas, jäi oma sõnadele kindlaks ja kannatas selle teabe ära silmagi pilgutamata.