Spordiajakirjanikud said toreda naljaga hakkama. Nimelt oli (vist Postimees OnLine's) nupuke pealkirjaga, et "Saksamaa jalgpallikoondis sattus seagripipaanika keskele". Ja pealkirja kõrval oli loomulikult pilt Bastian Schweinsteigerist. Kui seni on kogu aeg tekkinud arutelusid teemal, et mida see nimi tähendab, siis nüüd on ilmselt see probleem lahendatud - "seagrippi" loomulikult!

Teine naljakas spordiga seonduv kild tabas mind ennast. Nimelt sattus minuni ankeet Eesti Spordi Biograafilise Leksikoni asjus (kui neil ausatest sportlastest puudu jääb, mine tea, äkki topivad minugi sisse), kus küsiti igatsugu asju. Kuna ankeet oli standardne, siis pidin minagi vastama küsimuste kohta oma pikkuse ja võistluskaalu (!) kohta. Krt, ma oleks ennast pooleks irvitanud. Seda enam, et ma alustasin võistlusspordiga aastal 1994, mil ma olin mõnevõrra pisem kui praegu - huvitav, kas ma peaks oma keskmise kaalu panema? Ja kuna bridži on võimalik mängida elu lõpuni, siis kui nt. 50 aasta pärast tuleb sarnane küsimus ette, mis ma siis vastan? Või peaks neile kirjutama "raskekaal"? Igatahes panin oma tsentneri hektarilt ilusti kirja, tehku sellega mis ise tahavad.

Riia Ring ajab loomad hulluks. Eile panin päeval tähele, et meil on tagahoovis jänes. Kusjuures üsna pirakas (kuigi kängurumõõtu päriselt välja ei anna) selline. Istus rahulikult alajaama kõrval ja mõlgutas omi mõtteid, mingi hetk loivas nurga taha rohulapikese peale (nii palju kui meil seda rohtu on). Õhtul kui hakkasin ust kinni panema oli jälle platsis ja minu liigutamise peale pani volksaki-volksaki taas nurga taha punuma. Võtsin siis täna igaks petteks fotoka tööle kaasa, aga looma pole enam näinud, ju ta siis pimedal ajal kasutas ära hõredama liikluse ja tegi linnast vehkat (või läks Tammelinna aedadesse seiklema).
Hommikul lehti lugedes selgus, et pikk-kõrv ei olnud teps mitte ainus loomariigi esindaja, kes siinkandis seiklemas käis - nimelt oli üks noorpõder otsustanud, et läheb Lõunakeskuse lillepoodi visiteerima (see on meist ca pool kilomeetrit eemal). Läbi akna. See lõppes talle kehvasti, veristas end klaasides ära ja heitis hinge (nagu uudise kommenteerijad arvasid - ilus surm, keset lilli, tegelikult oli pilt päris võigas).

Nüüd veel midagi kategooriast "useless trivia". Vaatasin nimelt naljaviluks üle segapaarika tulemused sellisest vaatevinklist, et milline paar mängis kõige rohkem jaotusi välja (sest idee poolest on kahtlases saalis ikka natuke kindlam välja mängida kui kaitsesse jääda, idee siis selles, et pigem jääb mängima tugevam pool ja pigem on just tugevama poole saatus enda kätes) ning samuti, kui palju jagusid mängisid naised, kui palju mehed.

nüüd siis mingid pingeread (18 paari, 72 jaotust):
väljamängijaks jäämine:
1. Irene - Tanel 48
2. Triinu - Kurig 43
3. Uuring - Parker 41
...
16. Kork - Kork 31
17. Pihel - Indrek 31
18. Roosipuu - Toonekurg 30

ja kui asi taandada indiviidide peale, siis on tipp selline:
1. Irene 30 (st. ta mängis välja koguni 41% kogu turniiri jaotustest!)
2. Uuring 24
3. Kurig ja Pilli 22

Selgus, et kogu turniiri peale mängiti sugude kaupa välja suhteliselt võrselt, naised olid väljamängijaks 332s, mehed 316s jaotuses.
Siin siis paarid, kus mängis kõige enam naispool:
1. Irene - Tanel 62,5%
2. Roosipuu - Toonekurg 60%
3. Rummel - Rummel 58,52%

ja meespool:
1. Piibeleht - Karpov 63,64%
2. Suits - Võhandu 58,33%
3. Kirsimäe - Pilli 57,89%

Loomulikult ei pruugi see statistika mitte midagi näidata (oli jagusid, kus mängijaks oli ainult ühe sugupoole esindaja, samuti võisid varieeruda süsteemid) ja ennekõike on see täiesti kasutu, kuid lõbus sellegipoolest.

Eile saime kätte oma elutoa sektsioonkapi. Sellega seoses loen sõnad peale kõigile, kes peaksid kunagi sarnast asja hankima hakkama: enne ostmist on kasulik kõigepealt ära mõõta koht kuhu see läheb (seda me tegime) ja seejärel ka poes vaadata, kas ostetav ese sinna ka mahub (see osa jäi meil vahele). Hommikul kodus vaatasin, et huvitav, kas see vahe kamina ja akna vahel on tõesti NIII väike ja poes tundus asi päris kahtlaseks minevat, kui pikima detaili pikkuseks (st. sektsiooni laiuseks) öeldi 2.30. Kodune mõõtmine andis tulemuseks, et kamina ja akna vahe on ainult 2.10 - 2.15, nii et see tegi meele üsna mõruks, pani kiruma ja sundis mõtlema plaan B-le. Kui pakid juppidega kohale tulid, siis selgus, et shansse siiski natuke on - nimelt oli seal antud sektsiooni laiuseks 2.24 ja "katusepaneeli" servad ulatusid natuke üle kappide äärte (ja sellel kõrgusel oli meil juba ruumi rohkem varuks, sest kamin ja aknalaud enam ei seganud). Nii et siis jäime ootama tõe hetke kokkupanijate saabumise näol (väiksemaid asju võin ma ka ise nikerdada, aga tundus, et selle elaja kokku panemine sisustaks mul tõenäoliselt terve nädala ja tundus olevat mõistlik natuke raha ohverdada, et mõni asjatundja selle enda peale võtaks). Ja kui asjaks läks, siis selgus, et meie mured olid täitesti asjatud - paar sentimeetrit jäi veel varugi. Vedas, sea kombel vedas... Ilmselt oli monteerijate tellimine ka päris mõistlik mõte - neilgi läks kahe peale üle kolme tunni aega, kuigi ei pidanud niiväga leiutama hakkama, kui mina seda tegema pidanuks...

Vaatasin laupäeva õhtul uudistest, kuidas Moskvas miilits geiparaadi eos lämmatas ja mõtlesin, et huvitav, kuidas need miilitsat sõimavad, näiteks kas väljend "Kuradi peded!" kuulub nende repertuaari...

Teine sarnane assotsiatsioon tekkis mul lugedes täna Pulleritsu plogist (mitte et ma väga fänniksin tema kirjutisi, aga Vallo on pidev lugeja ja nii minagi aeg-ajalt aadressiriba pealt selle lingi avan) mõttearendust teemal, et tänapäeva elustiil soodustab meeste viljatust (istuv eluviis ja kitsad püksid). Seal oli ka kommentaar doktor Mardnalt, kes sõnastas, et "mis loodusest rippuma loodud, see ka rippuma peab!". Mulle tuli kohe pähe mõte: "Ahaa, seepärast siis ongi osadel taburettidel auk keskel!"

Segapaaride MV-lt laekus pronksmedal. Kusjuures eelmisel aastal, kui tulemus oli oluliselt kehvem, mängisime oluliselt paremini, see aasta eksis ikka sisse palju vigu. Õnneks õnnestus nõrgematelt vastastelt suhteliselt palju punkte kätte saada (muidu on see tavaliseks komistuskohaks) ja kobaga pooleks kolmandaks sattuda. Veidrama poole pealt juhtus seal selline asi, et kõrval peeti samal ajal Silva meetodi koolitust, kus osales ka üks mu väga ammune vaimselt mitte kõige stabiilsem klassiõde. Hoolimata sellest, et ta polnud mind kohanud 15 aastat, oli ta endiselt mu vastu püha viha täis (ma võin suhteliselt vastik olla kui mulle närvidele käia, tarkus et sellistest inimestest on parem kaarega mööda käia, on minuni jõudnud hiljem), lubades mind soojenduseks surnuks piinata ja seejärel leidis, et teeb mulle hoopis bridžis pähe. Ülejäänud bridžimängijate huvides loodan, et ta seda väga tõsiselt ei ürita...

Eile sai korraldatud suurem kolimisüritus - eesmärgiga siis vedada Ujulast Vedule raskemat sorti kola nagu klaver, külmkapp ja pesumasin ja õhtuse plaaniga teha väike istung grilli ja õllega. Selle viimase plaani juures oli selline väike nõks, et varustus tuli kõigepealt hankida. Maarja isa soovitas meile käia Selveris ja hankida roostevaba grill, nii tegimegi, mida aga seal polnud oli grill (hoolimata et hinnasilt selle olemasolule viitas). Võtsime siis ühel teenindajal hõlmast kinni ja tema kinnitaski kurba uudist, mille me silmad olid juba fikseerinud. Tõsi küll, ta pakkus ka väikese lootuskiire - nimelt olevat neil kaubapäev ja olevat väga tõenäoline, et päeva jooksul meie poolt otsitav grill ka lattu jõuab. Andsime siis talle mu telefoninumbri ja seejärel järgnes pikalt vaikust kuni viis minutit enne nelja jõudis kohale teave, et kaup on kohal. Delegeerisin siis kõrvalt ühe plekksepapoisi end ostutehingul esindama ja aparaat saabuski. Edasi purjetasime Ujula uulitsasse, kust ladusime träni autosse. Hoolimata sellest, et gravitatsioon pidi meile teoreetiliselt abiks olema, oli klaveri vedamine endiselt äärmiselt vaevarikas tegevus, külmkapp ja pesumasin olid sellega võrreldes tõeline käkitegu, muudest asjadest pole mõtet rääkidagi. Selgus, et kandvat jõudu sai organiseeritud üsna täpselt (kuus meesterahvast) ja laadimisprotseduur kulges üsna sujuvalt. Mahalaadimine läks veel hõlpsamalt - ei olnud enam vaja tulla trepist kolme korrust allapoole - ja asi, mille pärast ma kõige rohkem muret tundsin, nimelt klaveri vedamine teisele korrale, lahenes väljajättemeetodil. Nimelt jätsime selle punkti päevakorrast välja ja asendasime punktiga "klaveri vedamine esimesele korrusele" - nimelt on meie "trepikoda" nii kitsas, et ülalnimetatud pilli transportimine oleks nõudnud parajaid imetegusid. Vahepeal oli Urmas pannud kokku konstruktori (ehk siis meie uue udupeene grilli) ja peagi said kokku ka viimased jublakad ja õhtu mitteametlikum osa võis alata. Selgus, et üsna õige kogus sai hangitud ka liha (seda oleks vast nats rohkemgi võinud olla, aga nälga keegi ei jäänud) ning õllesid (viimase õlle avasin, kui abiväge tagasi Tartusse viimas käisime).

Nüüd siis olengi sisuliselt maakas (Ujulasse on jäänud veel nipet-näpet) ja mul on hea meel oma kottu kolimise üle. Ainult veidi on muret kassiniru pärast - kuigi me üritasime teda säästa suuremast shokist ja tulime talle õhtul eraldi järele, oli ta esiteks üsna närviline (no selge ka - mingi bande tuli sisse ja vedas kõik minema) ja seejärel üsna vastumeelselt meelestatud oma kasti mineku suhtes (sest see teadagi tähendab autosõitu ja see omakorda on selge ohumärk, et midagi head tulemas ei ole) ning mul tuli tema veenmiseks kasutada jõumeetodeid. Kui Vedule jõudsime, siis ta kadus kohe mingite asjade vahele ja kuigi öö veetis ta meie aknalaual (ja hommikul käis korra voodi juures kontrollimas), siis hommikul oli ta taas kadunud kui tina tuhka. Ehk harjub ära (kus ta ikka pääseb).

Esmaspäeval sai Tartu bridžimeistrikate esikohtade arv võrdsustatud teiste kohtade omaga - kui mu arvepidamine tõele vastab, siis on seoses pättoni võitmisega mul mõlemaid 17. Ja veidral kombel kolmandat kohta endiselt ei ole (kuigi on olemas kehvemaid). Jaod olid kohati päris jõhkrad - nii oli esimeses kaheksajaotuselises matshis kõigepealt Leol käes 6-5 kallid, seejärel mul kolmes jaos järjest mingid 6-5 mastid ja siis kui ma järgmine jagu kurtsin oma igava 5-4-2-2'e üle, anti kohe kätte 5-5-3-0. Nii mängiks või isegi.

Kolimisprotseduur on vaikselt kuid vääramatult liikvele läinud: hankisime Vedule paar konstruktorit (vitriinkapp ja raamaturiiul), mida on iga päev tulnud kokku ehitamas käia ja sellega seoses oleme autoga sinna igatsugu träni kohale vedanud. Eile üritasime siis tapetseerida - kuigi me erilised remontimisfännid ei ole, olid ühe toa seinad sellised, mis nõudsid viivitamatut sekkumist. Nimelt oli seal peal helesinine tapeet hobustega. Ei armasta ma ei kiiskavat sinist ega ka mitte hobuseid ja seetõtttu leidsime, et see tapeet läheb. Ja teadagi on kasulikum tapetseerida enne sissekolimist, sest siis saab ka mööbli sinna tuppa kohe ära varuda. Kuna minu kokkupuuteks tapetseerimisega on olnud abikäe rollis olemine ja Maarjal pole sedagi, siis leidsime, et hädasti oleks vaja kedagi kogu protsessi juhendama. Alguses mõtlesime Mairile, kuid kuna talle asjastus ei sobinud, siis sai selleks Tomm, kui üks süüdlasi selles, et me Vedule kolisime (tegi reklaami, et kannatab elada küll). Koheselt selgus, et füüreri hankimine oli päris hea mõte. Ma nagu mäletasin, et tapeedipanemine mingi eriline kunst ei olnud - laias laastus lõika paanid valmis, võõpa kliistriga üle ja löö seina, ainult nurkadega on rohkem mässamist; kuid selgus, et asi on ikka hulka maad hullem. Nimelt oli varem olnud tegu sirgelt ülalt alla jooksva mustriga, mis tähendas seda, et polnud väga oluline, kuskohast sa uue paaniga alustad - nüüd aga olid mingid jubinad tapeedil, mis tuli omavahel tsüklisse ajada (ega see ülihästi ei õnnestunud, aga nii enamvähem). Teine halb asi oli ka, et eelmine tapeet tuli maha kraapida - ja jälle sama teema, et oleks võinud ka paremini, aga enamvähem sai hakkama. Tomm lükkas protseduuri käima ja lõi ka ise aktiivselt kaasa ning peale kolme-neljatunnist võitlust saimegi toast jagu (ainult borde on vaja veel panna). Ilmselt oleks ta panus väärt, et teda nädal aega järjest joota, aga juba mu esimene sellealane katsetus kukkus läbi - selgus, et on inimesi,kes ei joogi Aleksandrit!!! Mu meelest väga üllatav juhtum...

Asjaajamise ajastamises olen ma endiselt ületamatu - üritasin eile minna Kodakondsus- ja Migratsiooniametisse, siis selgus, et see on avatud igal tööpäeval, välja arvatud iga kuu esimene neljapäev! Vean kihla, et kui ma oleks otsustanud sinna minna üleeile, oleks selgunud, et see erandiga päev on iga kuu esimene kolmapäev.

Teine neljapäevane nädalalõpp järjest (neljapäeva õhtu - pühapäev) oli päris tegus. Põhiürituseks oli Druva-10 tähistamine Lempsi pool. Kuna too on andunud golfifanaatik ja Otepää golfiklubi klubihoone põlenud ülemine korrus paistab talle koju kätte, siis tekkis tal mõte, et peaks võistkonnale väikese demonstratsiooni tegema, kuidas golfimäng käib. Saadeti meid siis asjatundjaga ringi jalutama ja vahepeal lasti palle toksida. Pikkade löökide harjutamine kukkus mul üllatavalt hästi välja, lõpuks ikka võtsid enamus palle ilusa kõrge kaare sisse ja panid saja meetri märgi taha lendama - tõsi küll, suhteliselt suvalises suunas, aga esialgu olin rahul sellegagi. Tuju tegi heaks küll.

Hiljem jalutasime edasi ja nägime, kuidas lööb avalööki Tartu Rocki peatreener Indrek Visnapuu. Lõi küll natsa viltu (ja seetõttu pidi lööki kordama ja sai ka trahvilöögi), kuid ma miskipärast usun, et paarisaja meetri kauguselt vastu CRAMO silti kõmatanud palli üle oli tal rõõmu päris palju (aga võib-olla ta sihtiski soojenduseks seda silti?).
Hiljem järgnes joomine ja söömine - söök oli hea, eriti suurepärane oli kalavalik - mingid kuivatatud elajad, kahte sorti silmusid ja Olafi poolt kohapeal ära suitsetatud koha ja angerjas. Seejärel tuli väike matsh Druva tegevliikmete (Leo-Sven ja Olaf-Tihas) ning eksliikmete (Vallo-Saarlane ja Toits-Lemps, viimane on küll tegevliikmete killast, aga ekskäsilasi tuli kohale vaid kolm ning leidsime, et võib kasutada juhust treenimaks Tartu pättoniks). Eksid võitsid 16 jagu ca 20 IMPiga. Järgnes jälle hulk joomist ja Tihase lauamängu Alhambra testimine, millest küll keegi väga midagi aru ei saanud.

Esmaspäevane pätton kulges naljakalt - kaks korda otsustasid vastased meie läbipassitud osamängu vastu odavas tsoonis kolmandal korrusel võitlema tulla, ühel juhul lõppes see 1100, teisel juhul 1400-ga (OK, seal nad esialgu võitlesid teisel korrusel, kuid omavahel võideldes jõudsid nõks kõrgemale). Veider jah, et kui vastane avab ühe ruutuga, partner paneb 2 ärtut vahele ja sul on käes leht:

KSxx
x
ÄESTxx
ET

siis usud sa ilmselt kõike muud kui seda, et nad tahavad kolme ruutut kontraga mängida, ma sain ainuüksi trumbimastis rohkem tihisid kui nemad kõikide mastide peale kokku (5 vs 4) ja tegelikult oleksime võinud ühe tihi veel rohkem saada.

Luks
mängis ühes jaos hästi välja

aga noh, kohe järgmine jaotus jättis ta tihi võtmata märksa proosalisematel asjaoludel - ei pannud tähele, et kolme mastiringiga oli kõrvalmasti kaheksa tihipoisiks edutunud...

Eilne pätton tekitas mus järjekordselt mõtte: “miks kuradi pärast ma seda kõike teen?” Kõigepealt kepiti Luks osavalt läbi (mõttetud kliberid on diagrammil suvalised):
niimoodi

hüpoteetiline seis, kus Erikal oleks tõepoolest olnud neljane ärtu STxx, on
siin, jagu on natuke pööratud

Kohe järgmises jaos läksid asjad veel hullemaks

Kui ma eelmise jao väljamängu elasin veel üsna rahulikult üle, siis see kaitseime ajas mul närvid täiest mustaks ja ma lasin tal kuulda, mida ma sellisest mängust arvan. Nagu Pärnuski, siis anti mulle kohe partneri sõimamise osas õppetund (st. miks seda teha ei tasu). Järgmises jaos, avas vastane 2♥, mul oli käes
♠KETxxx
♥ESx
♦x
♣KTx

pakkusin sellega 2♠ peale ja lauda ilmus jälle “tavapärane”

♠-
♥Äxx
♦ESTxxxx
♣xxx

ja kolmeta...

Üks omamoodi huvitav
kaitseprobleem tekkis veel (kuigi ilmselt oleks väljamängija saanud paremini esineda).

Loll mäng see bridž

Nädalavahetusel käisin Pärnus võistkondlikku mängimas - partneriks Kuldkepp, võistkonnakaaslasteks Oja - Suurväli. Tulemuseks oli teine koht Uperkuudi pundi (Pihel, Tuul, Maarja, Hendrik) järel - puudu jäi 3 VP-d. Omavahelise matshi saime neilt 5:25 tappa, sest vastased mängisid õnnestunult, meie mitte nii väga ja mõnes jaos suisa kehvasti. Poleks viimases jaotuses toimunud väikest eksperimenti 9 pp-ga kolmandast käest nõrga 1NT-ga avamisega (tulemus rekiga mänguks ja -600), oleksime veel hullema kesta saanud. Aga see ei olnud üldse mitte meie kõige hullem esitus (selliseid asju ikka juhtub, et vastane mängib nagu kulda), matsh Sindi vastu algas pihta nii: 1. jagu (leht ei pruugi päris täpne olla):

pagan sellest aru saab, mis nimelt valesti läks, aga kuue võitmisega probleeme ei teki. Meie õnneks oli teine tuba seitsmes.

kohe järgmine jagu karistas ilmselt Suur Segaja eelmise jaotuse kehva pakkumist.



Kuigi jõudu on vähe, on leping super. Tehti mulle ruutu avakäik, võtsin lauda ja tõmbasin korra trumpi - selle peale viskas West krohvi. No palju õnne... Ruutu (ega pada) 3-3 ei jagunud ja läks üheta. Pärast üritas mu võistkonnakaaslane mulle selgeks teha, et ma patserdasin selle taha, kuna tema vastu oli möödaminnes ruutu-pada sunniga 12 tihi võetud (5 risti lepingus), aga erinevus oli selles, et kaitse algas kahe ärturingiga. Ruutu käik lõhub mu sidemeid ja kui kaitse pärast ärtuässaga tihi sisse saab ja uue ruutu käib, siis ongi sunniside katkenud.

See oli alles algus. Järgmises jaotuses läks partner soodsas tsoonis õhutõrjesse vastase geimi vastu, mis kipub taha minema. Tulemuseks -1400. Kuna pakkumine oli harukordselt avantüristlik (või noh, ilmselt on see isegi suhteliselt positiivne hinnang sellise pakkumise kohta), siis ma parem vaikin detailid maha. Teisest toast tuli ka -360 vastu (üks kallis kontra ja ületihidega). Parasjagu saagisin partnerit, kui saabus õppetund, et seda ei tasu üleliia teha.
Kätte anti mulle selline kollektsioon:


Ma ei ole päris kindel, et ma ilmtingimata pean 3NT vastu tõkkesse minema, aga 7-4 jagu ja suht normaalsed mastid kallutasid mind siiski seda tegema (vähemalt pole mul piinlik selle pärast). Lauda kallati "tavapärane"

ja veel hullem lugu oli, et risti istus vastu 6-0. Ja läks 1400 alla seegi leping (teisest toast tuli korrus madalamal 1100), vastastel on geimi võitmisega pehmelt öeldes tegemist, kui see üldse õnnestuma peaks.

aga jah, matsh jäi viiki 37:37 (8 jagu)... sinna ilmselt need 3VP-d jäidki.

loll mäng see bridž

Tekkis naljakas probleem masti lahendamise tõenäosusega. Masti, kus on puudu KE, ühe kadujaga lahendamiseks parim tõenäosus on topeltlõikuse tegemine. Kui sa tõmbad ässa ja mängid väikese, võidad sa suvalise 2-2 korral (40%) pluss need seisud, kus pilt on singlis (pool 50%-st = 25%), seega kokku 65%. Kahekordse lõike tõenäosus on teadagi 75% - 50% (et üks on lõikes) + kui see ei töötanud, siis 50% ülejäänust (et teine on lõikes). Kõik ju väga tore ja lihtne, aga Luks tuvastas entsüklopeediast, et seal on antud tõenäosuseks 76% ja küsis mult, et kuidas see nii olla saab. Ma pakkusin välja, et ilmselt on trükiviga, aga vaatasin naljaviluks Bridgehands'i lehelt ja seal vaatas vastu täpselt seesama 76%. Veel enamgi - sama 76% oli antud ka kaheksa- ja seitsmekaardilise masti ja ka ÄS98x vastu klibereid tulemuseks. Nii palju trükivigu ei usu isegi mina!
Helistasin siis Hendrikule, kes oli ka natuke üllatunud häälega, aga arvas, et võib-olla on tingitud sellest hetkest, et kui sa käid teisel ringil vastu pilte ja vastane krohvi ei viska, siis elimineerub ära singliga jagunemine "vales käes" ja nüüd on shansud kasvanud. Tõsi küll, veidi hämaraks jääb see, et miks siis on tõenäosused endiselt samad nii 7, 8 kui 9 kaardiga mastis. Natukese aja pärast mõtles aga Hendrik välja natuke peenema seletuse: tegemist on kaartide paigutamisega. Nimelt kui võtta KE ja paigutada kõigepealt K emba-kumba kätte 13 kaardi hulka, siis on tal täiesti võrdsed võimalused sattuda suvalisse kätte, kuid kui edasi paigutada emandat, siis on 13:12 shansid, et ta satub sinna kätte, kus kuningat ei ole. Seega on pildid 13:12 vastu tõenäosusega lahus ja kui tagakäest on üks pilt välja tulnud, on napilt tõenäolisem, et teine pilt on eeskäes.
Selline veider matemaatika siis suhteliselt süütus kohas. Mitte et seal nüüd väga oluliselt vahet oleks, kas topeltlõikuse tõenäosus on 75 või 76%, aga omamoodi huvitav on see asi küll.

Sattusin netis kogemata ühe pildi peale, mis jäi mulle silma tänu sarnasusele ühe ajaloost tuttava plakatiga. Siin ta siis on - nagu kaks tilka vett! (vasakpoolse pildi allkiri on minu tehtud, mitte osa originaalist)

Möödunud nädalal tekkinud idee ajel käisin eile üle pika aja taas hambaarsti juures. Kuna eelmine selline visiit jäi veel Nõukogude korra viljastavatesse tingimustesse, siis oli endal päris suur huvi, et mida nad sealt leiavad ja kui katastroofiline pilt paistab. Endal oli niipalju infot, et kaks hammast on mul suht juureni ära lagunenud ja ega ka ülejäänute suhtes erilisi illusioone ei heietanud (mul ei ole just parimad eluviisid hammaste säilumiseks). Vaadati siis mu arsenal üle ja leiti, et olukord on küll sitt, aga mitte lootusetu - või isegi mitte eriti sitt. Arstipoolne kommentaar - hambad on küll kaua hooldamata, aga vähemalt on mulle looduse poolt neid päris hea partii antud (mis on veider, sest mu vanematel on mõlemal suht kehvad hambad). Lisaks lünkadele leiti vaid neli väiksemat augukest ja põhiprobleemiks ei olevat üldse mitte need, vaid hambakivi, mida pidi päris rohkelt leiduma. Mu meelest ei kõla see 20 aasta peale üldse mitte katastroofiliselt, seda enam, et olin end mõttes ette valmistanud märksa hullemaks... Nüüdseks on siis kivi maha hööveldatud ja üks auk paigatud, eks paista, millal ülejäänutega valmis saab. :)

Eilne Tartu klubi näitas taas, et tulemus tuleb välja võidelda tahtejõuga ja vastaseid hüpnotiseerides – kui neile ikka mõttes piisavalt palju sugereerida et “tee viga, tee viga”, siis see vahel täitsa toimibki. Aga lisaks vastaste mõttelisele töötlemisele andis ka mängutehnikat päris hästi timmida.


Tol hetkel tabasin end (ma arvan, et umbes kaheksandat korda) mõttelt, et 3NT gämblingut peaks hakkama mängima suvalise mastiga – mu meelest tuleb alati nelja kalliga avades lõpuks välja, et kas 3NT-s on täpselt samad tihid ladvast või siis tehaks neljas kallis ära löök. Manasin siis parasjagu mõttes, et “käi ärtut-käi ärtut”, kui vastane mind üllatas veel paremini, selmet tõmmata ära ka kuningas ja anda partnerile löök, käis ta väikese risti oma kuninga alt! See mitte ainult ei müünud kahte tihi (nüüd on mul 9 asemel 11 latva) vaid koguni kolm, set kui ma oma trumbid lõpuni karpisin, tekkis viimast trumpi tõmmates lauale selline seis:


ja nüüd paneb trump kõigepealt sundi Osti, kes peab säilitama ruutu ässa. Seejärel on ruutukuningas oma töö teinud ja võib minna, ning käes olev risti kaks paneb sundi Westi. Nojah, reaalses elus muidugi mõlemad vastased hoidsid ässasid käes ja ma kasseerisin lihtsalt laua padad sisse.

Veel hullemate tagajärgedega oli järgmine jaotus – kui esimeses tegi inimene endale keskmisest (või nats paremast) põhja, siis seekord oli deltaks maksi ja põhja vahel


Peale partneri 3♠ pakkumist oli mul pehmelt öeldes nõme seis – üks variant oleks kohe 4♥ panna, aga see tundus allaandmisena, seepärast üritasin end kuidagi kuude pongestada. 5♥ vastus ei olnud just eriline moos – nüüd oleks ka ärtut partner mängima jäänud ja sestap proovisin ruutu kuninga kaitsmise huvides mängu 5NT-ga enda kätte keerata. Leo võttis seda kuninga küsimisena – ilmselt ta seda peakski reaalselt olema, kui pole muid kokkuleppeid – ja näitas ♣K olemasolu. Kui ma juba nii olin pakkunud, siis jätkasin protsessi veel 6NT-ga – äkki vastastel on odavad ässad, nad ei võta kahte tihi pealt ära (üks partneri keycardidest on 99% ♠K) ja saame viis pada ja seitse ärtut kotti ajada. Ruutu avakäik ja selgus, et tuleb taas loota kaitseveale. Lauast äss peale, ärtu soldat letti, see kaeti ässaga ja teisest käest ruutu väike paaris kliber ristisignaaliks. Veidi manamist (kuna vastane mängib kiires tempos, siis mitte eriti kaua) ja ilmuski nagu nöörist tõmmatult lauda uus ruutu, sellele järgnes kiire kleim. Ma arvan, et signaaliks oleks pidanud panema ♣3-e – see kaart oli vist ka täiesti olemas.

17. jaotuses langesin inimeste ohvriks, kes kasutavad konventsioone, mida nad meeles ei suuda pidada. Mu isiklik arvamus ühtib selles kohas suhteliselt Bobby Wolffi omaga – sellistel tuleks konventsioonide kasutamine üldse ära keelata. Isegi kui seeläbi hea tulemus saada, rikub see mängu mõnu (seekord saime keskmise). Lugu siis selline, et avab Leo nõrga NT-ga, vastane paneb vahele 2♣, mis tõlkes lubab mõlemat kallismasti ja mul on käes:

ma olin küll enamvähem kindel, et vastased on jälle midagi ära unustanud ja pakkujal on risti, aga see selleks – ma olin suhtkoht võimetu midagi ette võtma. Ja pealegi on alati tõesti olemas variant, et vastasel ikkagi need kallismastid on – Kuma GP viimases voorus avas vastane avanguga, mis lubas ruutut või kalleid ja mul olid 5-4 kallid – täpselt nagu temalgi. Panin siis kontra (väärtused), vastane pani 2♥ ja jõudis kaks passi minuni. Nüüd leidsin, et asi on eriti p...s – Leol on ilmselt ka pikk ärtu, et ta selles kohas välja ei võtnud (tegelikult oli tal küll ärtu lühike, aga täismiinimumleht – sellega me ka väga härgama ei hakka) – aga noh, kuna meil geimi ei pruugi olla, siis kaitseme seda ja loodame et tuleb 150 või 200 osamängu vastu. Peale avakäiku selgus, et 2♣ oligi naturaalne, aga defineerida seda lehte kallismastidena ei olnudki nii möödas – nimelt ilmus lauda:


Veel hullem lugu on, et 2♥ tuleb peaaegu välja (võib-olla tuleb päriselt ka), aga õnneks kuidagi triivis siiski üheta.

Lõppes turniir ka kahe huvitava jaoga:

Kuna Leo lubas oma kontraga 2♠ peale kehva padamasti, siis tegin järelduse, et mõni muu mast peab tal hea olema ja minu lehte ning pakkumist arvestades on see ilmselt ruutu. Kuna ma ei olnud kindel 4♥ saatuses (minu poolest võib see vabalt välja tulla), siis otsustasin pakkuda 5♦ - heal päeval tuleb seegi välja ja eriti heal päeval tulevad välja mõlemad lepingud. Kui selgub, et hindasin Leo kaarti valesti, mis seals' ikka – seda ennegi juhtunud ja maksipaarikal ei tekita sel viisil saadud põhi sügavamaid traumasid (matšis oleks küll nats piinlik 800 eest õhutõrjesse ronida).

Tehti pada avakäik ja esmapilgul tundus, et asi on väga roosiline – kui õnnestuks piirduda ühe pada- ja ühe ristikadujaga, tuleks see viis ruutu väljagi. Järgnes padaäss, padalöök, ristiga üle ja uus padalöök – seega läks kaheta. Aga hea uudis on see, et vähemalt olime õiges tõkkes oma pooleks jõuga.



Miks Leo niimoodi pakkus, seda ma ei oska aimata (ma ilmselt ei oleks kahe ärtu nahaga 2♥ vaid 2♠ pannud), aga ses suhtes töötas asi hästi, et nagu mäng oli käinud, oli mul juba üheksa tihi kotis ja praegusel hetkel lauast pada käies ei ole kaitsel enam võimalik mind takistada saamast veel kahte tihi oma ♥Ä9-ga – kui lüüa vahele, siis viskan krohvi ja jään kahvliga ootele, kui visata krohvi, löön üheksaga.

Selles suhtes on jagu hea, et siin on esindatud kaks vana õpetussõna -
A) Trumbis ära käi duublist suuremat! Trumbikäik oli hea (ja pakkumise valguses igati loogiline), aga kui avakäiguks oleks tulnud väike trump, mitte kümme, siis ei oleks seda trumpcoup'i seisu tekkinud.
B) Võrdsetest kaartidest mängi see, mida niigi kõik teavad, et sinu käes on! Kui ma lõin teist pada ja sellele kukkus emand, siis oli mul 100% teada, et üks pada löök on veel ohutu. Kui “kukuks” äss, siis ma selles nii kindel olla ei saaks. Ja kuna ma löön, siis partnerit selline äravise kuidagi ei eksitaks. Ma ei tea, kas antud jao puhul oleks vahet, aga ma ei pidanud hakama alternatiividele mõtlemagi, kuna emanda vise dikteeris automaatse mänguplaani.

Leidsin netist sellise huvitava analüüsi 15-17 NT kohta, et selles avangus esineb 14pp umbes sama sagedasti kui 17pp (eriti kui käsitleda kõiki 5-3-3-2 jagusid, mh ka viiese kallismastiga, ühtlasena).

Asja point on selline, et 5-3-3-2 jagu on umbes 1/3 ühtlaste jagude üldarvust (lisaks sellele veel 4-3-3-3 ja 4-4-3-2). Enamus eksperte upgrade'ib sellise jaotuse punkti võrra (mitte küll kõiki, kuid see-eest upgrade'itakse ka häid lehti ilma viiese mastita). Seega siis upgrade'itakse ca 1/3 ühtlastest jagudest (sõltub muidugi mängijast, mõni rohkem ja mõni vähem). Kuna ühtlane 14 on umbes 2,3 korda tõenäolisem kui ühtlane 17 ja kummastki upgrade'itakse kolmandik lehti, siis tuleb välja, et 15-17 NT sisaldab

17pp - 14%
16pp - 30%
15pp - 39%
14pp - 17%

(ja kui keegi upgrade'ib pooled lehed, siis on protsendid sellised: 17 - 14%, 16 - 28%, 15 - 37%, 14 - 24%, nii et 14 pp on peaaegu sama tõenäoline kui 16).

Loomulikult eeldab see seda, et ka viiene kallismast läheb 1NT avangusse, mis NII sagedane ei ole, kuid kui asi piirdub viiese odavmastigagi, siis tuleb ligi kümnendik käsi (kui piirduda viiese odavmastiga), kus 1NT avapakkumises on 14pp.

Mis puutub punkti lisamisse viiekaardilise odavmasti eest, siis minu isiklik teooria on selline, et upgrade'ida tuleb mitte kolmandik, vaid pigem 2/3 kätest (alates kvaliteedist umbes KTXxx). Asja idee on selles, et punktid näitavad tihivõtmispotentsiaali (siit tuleb jälle mängu see asi, et soldat ning vähemal määral ka emand on üle- ning äss alahinnatud). Kuna pakis on 13 tihi ja 40 punkti, siis on tihi jaoks keskmiselt vaja 3pp. Aga kuna viies kaart saab suhteliselt hea protsendiga pikkustihiks lahti mängitud (ja märksa sagedamini kui üksik soldat), on igati õigustatud tema arvestamine punktina. Lisaks sellele annab viienda kaardi olemasolu neljandaga võrreldes sageli juurde kaks, mitte ühe tihi.

teen ka esimesed katsetused selle "handviewer" programmiga - esmamuljed on sellised, et vana hea "tee BBO-s jagu ja lõika ja kleebi OneNote'iga" süsteem on kiirem ja lihtsam. Teine kahtlustus on mul ka, et palju handviewerit teeb plogi oluliselt aeglasemaks (uperkuudi lahtivõtmine võtab arvutis hulka kauem aega kui minu plogi oma), aga võibolla mulle ainult tundub nii või on see millestki muust.

Eilne Tartu klubi: kuidas mängida vales tsüklis.

Näide 1:



pass ja -670, sest partneril on



ja vastase leht klapib üsna ideaalilähedaselt. Kontra 2♥ peale on muidugi selline kahtlane afäär, aga maksipaarikas on inimesi hullemaidki asju tegema pannud.

Näide 2:



igaks juhuks taandusin kolme ristisse, mis läheb kaheta – seekord oli partneril


ja vastase ärtuklapp oli 6-0, kust meie saanuksime neli tihi (aga sellest hoolimata läheb leping suure surmaga üheta).

Loll mäng see bridž.

Sarnaseid vale tsükli otsuseid tuli päris palju ja ma tõesti imestan, et 50% laekus – kuid pärast seda, kui ma eelmine nädal Maarjale kihlveoga džinni kaotasin, kui kodo tulles väitsin, et alla 50% tuli (peab mõnel aga usk minu ja Leo mängu olema), siis seekord olin targem ja hoolimata Maarja ettepanekust kihla vedada (peab mõnel aga...) taandusin igaks petteks.

Igatahes on Tartu meistrikatel enne viimast osavõistlust seis umbes selline (väga mitteametlik analüüs – võimalik, et mõni tulemus on minu tabelis nats teine, kui ametlikus, samuti ei ole ma 100% kindel enda arvutamisoskuses, samuti on arve ümardatud. Aga suurusjärgud klapivad kindlasti).

1.Luks-Naber kuue tulemuse keskmine 59,1/kuues tulemus 51,57

2.Klaos-Kalma 58,52/55,46. Selleks et tõusta esimeseks, peavad vähemalt saama 58,95% ja edestama meid 7,4% võrra (58,95 % peavad nad saama, kui meie oma tulemust ei paranda).

3.Lutter-Teinemaa 56,02/51,34. Et tõusta teiseks, peavad saama vähemalt 66,3%, kui Klaos-Kalma saavad üle 55,46, peavad neid edestama 10,9% võrra. Esikoha jaoks on need protsendid 69,8 ja 18,2. Ühesõnaga tõusmine ei ole võimatu, aga üsna ebareaalne.

4.Sula-Ojassalu 54,35/51,34. Et tõusta kolmandaks, peavad saama vähemalt 61,44% ja edestama Lutter-Teinemaad 10,1% võrra.

5.Kuningas-Teder 54,07/50,69. Et tõusta kolmandaks, peavad saama vähemalt 62,45% ja edestama Lutter-Teinemaad 11,1% võrra, Sula 1,03 võrra.

6.Pihel-Indrek 53,08/45,14. Et tõusta kolmandaks, peavad saama vähemalt 62,84% ja edestama Lutter-Teinemaad 11,5% võrra, Sula 1,42 võrra ja Kuningat 0,4% võrra

7.Taube-Poolakese 52,43/43,29. Et tõusta kolmandaks, peavad saama vähemalt 64,91% ja edestama Lutter-Teinemaad 13,6% võrra, Sula 3,5% võrra, Kuningat 2,5% võrra ja Pihla 2,1% võrra

8.Erika-Andres 52,51/46,12. Et tõusta kolmandaks, peavad saama vähemalt 67,25% ja edestama Lutter-Teinemaad 15,9% võrra, Sula 5,8% võrra, Kuningat 4,8% võrra, Pihla 4,4% võrra ja Taubet 2,3% võrra.

Ülejäänud peavad medalile tulekuks saama juba 70%.

Paar kildu veel võistkondlikelt meistrikailt. Kõigepealt selline lõbus asi, et kantakse esimest vooru BBO-s üle, Trommel võtab kodus arvuti lahti ja tuvastab, nagu ta mängiks. Hakkab siis otsast kiibitsema ja kui vahe on juba -50 IMPi, siis ei pea närv enam vastu ja ta laseb nime ära korrigeerida… (ma ilmselt nii kaua poleks vastu pidanud)

Nüüd paar slämmijagu:

Siin tundub, nagu oleks 13 varretihi, kuid kuna ruutus istub neljas soldat-kümme taga, siis ei saa ruutumasti kokku tõmmata. Peale selle selgumist, oleks veel võimalik leping võita, kui ärtumast õnnestuks lahendada kolme tihiga, ärtu kuningas küll lõikub, kuid ärtu kümme mitte ja sundi ei saa lauale manada, sest sa viskad enne vastast, keda sa üritad sundi panna. Saalis küll paar korda võideti suur slämm, kuid seda seetõttu, et kas ärtu kuningas jäeti katmata või siis visati see duubliks (ja väljamängija käis väikese ärtu, mitte emanda).
Kui neljane ruutu oleks pika ruutu ees, siis tuleks sund sisuliselt ise peale arvestades, et ärtu kuninga lõikuse istumine on kohustuslik: võtad ära kolmanda ruutu (ja teisest käest viskad sinna risti) ja seejärel karbid sisse oma mustad tegijad, ning viimase peale ei ole Nordil enam viset – ta peab viskama ära kas ruutupiduri või ärtukuninga duubliks.
Pull on lugu aga siis, kui 7NT vastu teha ♦S avakäik. See sisuliselt garanteerib, et kui ruutu istub vastu, siis on neljane TAGA, mitte ees (singelsoldatit välja ei käidaks). See omakorda võib tekitada väikseid värinaid, et minna lauda ja käia sealt ärtuemand (kavatsusega mängida tipust, kui ei kaeta ja loota, et ruutu on ikkagi 3-2). Kui see toob kaasa kuninga, siis sel hetkel on leping võidetav. Ainuke nõks asja juures on, et esialgu veel ebaselge, kuidas: kui ärtu kümme on lõikes, siis töötab vana hea topeltlõikus, kui ärtu kümme on teises käes, siis nüüd on võimalik ära võtta ♥S ja karpida sisse mustad kaardid, ning lauas on veel väike ruutu ülekäiguks: tekib kolme kaardi lõppseis, kus Süd ei saa käes hoida ♥10-t ja ♦S-x-x’i. Soldati tõmbamine on muidugi parem sellepärast, et esiteks võib kümme niisamagi maha kolksatada ja teiseks ei ole sa end endiselt ruutu 3-2 vastu taha mänginud.
Lisaks on veel sunni variandid emma-kumma käe vastu, kasutades ähvarduskaardina väikest ristit, aga see läheb kokkuvõttes üsna keeruliseks analüüsiks kätte. Aga vähemalt on variant leping ära võita.



See jagu on ses suhtes huvitav, et 7♥ küll seisab, aga sinna jõuda polegi nii lihtne – peamine küsimus on selles, et kogemata kombel ei tekiks teist ruutukadujat.
Meie pakkumine tähendas selliseid asju: 1♥ = tavaline, 4NT = RKCB, pass = 1 või 3 keycardi (DEPO, kui vastane sekkub kõrgemal kui meie trumbimast), DBL mänguks ühe vastas, 6♣ lubas et keycarde on kolm ja lisaväärtusi ristis (ma eeldasin, et kuningas) ja kuna see ei olnud päriselt see info, mis mulle meeldinud oleks, piirdusin väikese slämmiga. Nujah, lepinguga probleeme ei tekkinud, veidral kombel võitsime isegi 13 IMPi, kui teine tuba piirdus geimiga. Tegelikult kui asja sügavamalt analüüsida, siis võib leida argumente seitsmesse minekuks küll. Nimelt Leo 6♣ tähendus ei olnud mitte midagi väga kindlalt kokku lepitut. Seega oleks tal põhimõtteliselt võimalik pakkuda ka näiteks 5NT, et näidata ühte kuningat (ja 6♥-ga näidata, et midagi pole lisada), ning üks reaalseid 6♣ tähendusi võiks siis olla, et see lubab pikka masti (et kui MUL juhtub olema nt ♣Kx, siis on meil olemas tihiallikas, mida keycardide olemasolu korral kasutada). Ja kui eeldada, et Leol on käes vähemalt 5-5 risti-ärtu, tähendab see seda, et mu ♠ÄK ja ♦Ä katavad ära kõik ta kadujad muudes mastides ning trumpe on piisavalt, et nad kas lahku peksta või siis mõni mast tegema lüüa. Aga noh, hoolimata et see kõik on loogiline, on see selline tagantjärele tarkus ilma täpseid kokkuleppeid omamata improviseerides – lõppeks käpad püsti, kellel on selles kohas TÕESTI konkreetsed kokkulepped olemas ja nad võivad sajaprotsendise kindlusega selles kohas seitse panna.
Teine huvitav faktor on see, et KUI me jõuame seitsmesse, siis võib vastane soodsas tsoonsuses juhust kasutada ja minna 7♠-ga tõkkesse. Ning see on väärt kõigest 1100 ja seega võidab isegi kuue vastu 8 IMPi. Kui kuus panna, siis üks asi, mis vastaseid tõkestamast tagasi võib hoida, on hirm, et äkki pannakse seitse – kuigi arvestades Nordi kaarti:

ei tundu see üleliia reaalse variandina. Ja kui selle asja peale teistpidi mõelda, siis tekib mul küsimus, et miks kuradi päralt Nord siis ikkagi kuue vastu kuuega tõkestama ei läinud, kuna ta tegelikult seitset väga ei karda.
Ja Nordi kaardi koha pealt tuli jälle juhus üks vana hea tarkus välja käia – kui vastane pakub slämmi, siis ei ole seda mõtet kontreerida. Juhtunud B-Liigas selline asi, et EW ajasid pakkumise põhjalikult pange ja jõudsid 6NT-sse, mille peale Nord vaatas reipalt, et „ohhoo, jõulud!“ ja kontreeris selle ära (tõepoolest, NT-s on EW-l ca 9 tihi). Selle peale parandati leping seitsmesse ärtusse ja autopiloodi pealt kontreeriti ka see ära. Jagu viigis. Kontreerimise mõttetust näitab see, et kui vastane pakub kehva slämmi, siis pead sa eeldama, et su võistkonnakaaslased seda ei paku. Tüüptulemus on see, et nad lähevad üheta ja oma kontraga teed saa 50-st 100 või 100-st 200, mis ei võida sulle geimi vastas MITTE ÜHTEGI IMPi! Kui vastased pakuvad suure slämmi, siis ei võida see väikese vastas samuti MITTE ÜHTEGI IMPi. Aga kui selgub, et vastastel oli tõsi taga, siis annad sa neile lihtsalt heast südamest mingi koguse IMP’e välja ja mõnikord võimaldad neil jõuda paremasse lepingusse.

Lõpetasin Bobby Wolffi raamatu "The Lone Wolff" lugemise. Tuleb tunnistada, et ma ei olnud ennem selle raamatu lugemist eriline tema fänn - ega saanud ka peale seda (liiga põmmpäine tegelane) - aga tema mängueetika on täiesti esmaklassiline ja lugupidamist väärt. Raamat ise on enamasti täitsa mõnus lugemine (välja arvatud need kohad, kus ta räägib ACBL'i ja WBF'i võimuvõitlusest - nats liiga kauge teema) ja selgub, et keskmise bridžimängija loomus on täitsa sarnane, kaks näidet tundusid nii tuttavad, nagu oleks need Eestis juhtunud (kuigi lõpud on veidi erinevad)

A-1 Mänginud väljamängija masti, kus tal oli ÄST käes vastu Kxx'i lauas. Käis välja soldati, mille peale järgmine vastane kolme kilakaga tegi tempomuutuse pisikese pausi näol ("professional study") ja väljamängija lõikaski tema käest.

A-2 A/B-Liiga viimasel etapil mängis väljamängija sarnast masti (ÄST olid raudselt käes, lauas võis ka natuke midagi muud olla). Käis välja soldati, mille peale vastane kilakatega tegi tempomuutuse (oletagem et tahtmatult) ja väljamängija lõikaski tema käest.

Nüüd tulevad mängu variatsioonid: Ameerikamaal istus neljandal käel selline legendaarne mees nagu Al Roth, kes peetas emandat! Ja partneri etteheidete peale mainis tõsise näoga: "Sa suutsid mind oma mõttepausiga veenda, et emand on sul!" Eesti variandis loomulikult võeti emandaga tihi - ok see selleks, NII kõva eetikat nagu Roth'ilt oleks ka palju loota (ma ei julge küll enda kohta öelda, et ma emanda läbi laseksin). Kutsuti kohtunik, kes taastas normaalse asjade seisu (lõikus teisest käest), kuid kaitsjatel jäi oma arust veel õigust ülegi, et kogu matshi ajal vastaste kallal ibiseda ja lõpuks ka apelleerida - kohtuniku otsus jäeti jõusse. Ma mäletan, et kunagi olen ma ise juunioride turniiril kohtunikuna samasuguse otsuse leedukate vastu vastu võtnud (too väitis mulle, et ta pidi mõtlema, et millist signaali visata, nagu kaheksandaks tihiks ei oleks tal olnud korduvalt võimalusi selle tegemiseks), neil vähemalt nii palju oidu jätkus, et mitte end täiesti lolliks teha.

B-1 Ameerikamaal: avas vastane 3♣ ja nüüd ekspert mängides kliendiga andis väljavõtukontra lehega

♠Ä74
♥KE9732
♦Ä7
♣K5

partnerilt tuli 3♦ ja selle peale ekspert hüppas 6♥, loomulikult selgus, et partneril on hea jagu ja 12pp, ning lihtsalt ei osanud oma lehega midagi paremat pakkuda. Selge see, et ekspert oli kuskil jagusid kuulamas-piilumas käinud ja teadis, mis on „õige leping“, kuid kui ta pakuks midagi „normaalset“ (nt. kontra asemel 4♥), oleks sinna jõuda üsna raske.
B-2 Eestimaal avab kohalik ekspert mängides paaris kliendiga kallis odava tsooni vastu lehega

♠3
♥ÄS9742
♦54
♣8754

kolm ärtut! Partneril on käes tõeliselt ürgne kaart:

♠ÄKES2
♥KE3
♦KST62
♣-

ja ta teeb sellega vaid geimitõste. Kuid „eksperti“ ei peata miski – järgneb 5♦!!! Nüüd saab isegi partner aru, et slämm on vaja pakkuda. Jälle selge see, et keegi on käinud kuskil jagusid kuulamas ja 3♥ avang oleks pidanud juba oma töö ära tegema, aga kui partner jäi „magama“, siis oli ahnus ikka nii suur, et kohe pidi end valemängijana paljastama. Ja nüüd selle asemel, et pattu kahetseda jäi mängijal jälle õigust ülegi ning ta hakkas vabandama midagi suitsunurgas kuuldust (tegu on mittesuitsetajaga). Ja kusjuures foorumis järgnenud diskussioonis oli olemas mängijaid, kes hakkasid teda kaitsma!!!

Nii et nende kahe näite põhjal võib öelda, et inimloomus on täiesti universaalne.

Nagu ütles Kaido Kaaberma peale Barcelona olümpiat, on neljas koht jama. Peale A-Liigat jõudsin järeldusele, et kolmas koht on samuti jama, va. sellest aspektist vaadates, et neljandast on ta siiski parem. Nimelt lõppes siis see aasta meile see võistlus sedapsi ja äärepealt oleks võinud veel hullemini minna – enne eelviimast matši olime neljandal kohal ja enne viimast olime tõusnud küll kolmandaks, kuid viimases voorus tegid vastased meie vastu suhteliselt õnnestunud laua (õiged otsused slämmitsoonis ja paar õnnestunult pressitud geimi) ning äärepealt oleks asi väga teravaks läinud. Nimelt olime teisel laual omavahel mängivatest konkurentidest ühest pool punkti maas ja teisest 4,5 ees, ning suuremat sorti kest oleks meid võinud taas medalilt kukutada. Teises toas toimus mõlemapoolne klassivaba mäng ja kui tolm oli haihtunud, selgus et kaotasime 13:17 – mis omakorda muutus meid immuunseks teise laua tulemuse suhtes – sõltumata skoorist olime garanteerinud täpselt kolmanda koha (kui ajatrahve ei teki). Nii jäigi, et Eksprompt lõpetas 1,5 VPd ees ja Roheline Lammas 1,5 VPd taga. Esikoha võitis superüllatusena (aga samas teenitult, kui mitte enda hea (ma tean küll, mida nad kohati tegid), siis teiste kehva mängu eest) Monte Carlo – Kask-Nirk, Lutter-Pleksepp, Jullis-Gonca. Ainuke, kellel neist oli varasemast A-Liiga võit ette näidata oli Jullis, kuigi Eesti meistrikate medalid olid olemas varem kõigil. Kaks olulist verstaposti sai ka selle võiduga paika pandud: esiteks täitis Jullis suurmeistrijärgu (ilmselt järgmiseks suurmeistriks saab tõenäoselt veel selle aastanumbri sees Kõivupuu) ja Goncast sai esimene välismaalasest A-Liiga võitja. Õnnitlused igatahes!

Kui võistkondade koosseisud säilivad, siis järgmine aasta on igatahes A-liigas rohkem Tartu kui Tallinna mängijaid – 17:15. Kusjuures veidral kombel on kõige rohkem tallinlasi võistkonnas Derpt.

Mis meie mängu puutub, siis ei olnudki see otseselt niivõrd kehv, kui ennekõike inspiratsioonivaba. Asi ei kulgenud kuidagi heas tsüklis ja tulemus sõltus ennekõike vastasest: kui nad tegid meie vastu hea laua, siis me kaotasime, kui mitte-nii-hea, siis võitsime. Ise suuri käkerdisi eriti ei teinud, kõige hullem oli üks jagu, kus mulle viirastus mu käes olev ♥S (st. mul ei olnud seda tegelikult) ja seetõttu mängisin taha geimi. Oli aga õnnetuid ja kehvasid otsuseid ja vahel jäi lihtsalt vajaka tuima näoga pressimisest (seekord pigem kippusid geimid täis tulema). Lappasin jaod läbi ja midagi väga huvitavat ei tuvastanud, seega panen siia üles ühe jao, kus sai jälle kehvasti valitud (ühest huvitavast seisust on diskussioon üleval Hendrik Niguli algatatud Tartu noorbridžlaste plogis uperkuut.blogspot.com):





Peale seda, kui ma olin 1♣ avanud (süsteemi diktaat), hindas Leo oma kolme ässa piisavalt, et mu 4♥ peale slämmi poole jätkata. Lepingul oli variante, aga kuna trumpi ei olnud võimalik kadujata lahendada, läks see siiski taha. Tagantjärgi analüüs andis aga sellise tulemuse, et tegelikult peaksin ma vastase 3♠ passima, seejärel Leo teeb midagi (tõenäoliselt kontra = ei ole midagi lisada) ja kui ma nüüd 4♥ panen, siis võib ta hakata halba aimama ja loobuma üritusest. Nüüd tuli -11, ning kuna sellest matšist Eksprompti vastu saime me kokku 8 IMPi (vastas olnud Tiit ja Kauko mängisid parimat bridži, mida A-Liiga kolme etapi ajal näha sai), siis juba sellest oleks piisanud kaotamiseks (ja kuigi ülejäänud matši mängisime suht hästi, negatiivse poole peale jäi vaid välja lastud osamäng, kaotasime selle 30 IMPiga).

Ja jätkuks sellele, et ma laupäeval kurtsin, et ma ei tohiks sporti vaadata, kuna need kelle poolt ma olen, kipuvad tappa saama (loomulikult see ei kehti mängude kohta nagu Eesti-Hispaania jalgpallis, kus Eesti ilmselt saab lakki sellest hoolimata, kas ma vaatan mängu või olen oma õnnetusttoova silma kuhugi mujale pööranud). Eile siis igasuguse spordivaatamise asemel mängisin viksilt ja viisakalt Kotka keldris kaarte ja see taktika kandiski vilja: korvpallis kobistas Rock Kalevi vastu ja võitis viimase sekundi korvist, jalgpallis kobistas Eesti Armeenia vastu lõpu eel 1:0 ja ise võitsin (esmakordselt sel hooajal!) Kotka klubi ära. Oli hea päev...

minu kuri silm: