11.juuli – tundub, et nagu ma ei tohi vaadata Tartu Rocki või Eesti jalgpallikoondise mänge (kui ma seda teen, siis saavad nad 90% mängudest tappa), laieneb mu kuri pilk ka tüdrukute tulemuste vaatamisele vugraphis. Esimene asi, mida ma seal tulemusi näitaval tablool nägin, oli see, kuidas vastasel on välja tulnud täielikult lootusetu 6♣. Pärast kuulsin, et meie kaitsja, olles avakäigu ässaga saanud, kartis et väljamängija saab oma tihid kokku ja üritas leida partnerilt teist ässa, käies nii oma kuninga alt välja (kaitseplaan mis sisuliselt nõuab väljamängijalt kümnest ristit). Seekord küll sellist masti ei olnud, aga lõpu eel suudeti ikkagi kümnene mast välja jagada (kadedaks teeb, mul pole sellist veel kunagi kätte juhtunud). Mõlemas toas avati ette 1♦ (meil rand, vastastel NAT) ja pakuti 5♣ vahele. Nüüd meie tüdrukud jõudsid 6♥ lepingusse (kaheta), vastased aga 6♦-sse, mille peale 10-se mastiga veel ka 7♣ öeldi, mis vastased seitsmesse ruutusse ajas (kontraga kaheta).
Igatahes mulle aitab, vugraphi ma enam ei lähe! (tegelikult ilmselt lähen küll, kus ma ikka pääsen). Igatahes oli meie poolt üsna must matš, kuid õnneks patserdasid ka vastased mehiselt (kui tütarlaste kohta on sobilik nii öelda) ja paaril korral päädis patserdamine kerge ehmatusega (nt. tahapatserdatud geim jaos, kus vastane slämmi jõudis ja täislastud geim jaos, kus meie teine paar paremat geimi mängis). Jagude generaator oli tütarlaste vastu äärmiselt helde olnud – seitsmeseid maste jagus hulgana ja nii mõnigi matš lõppes ühe poole 25 VP-se võiduga.
Rumeenia matš kinnitas mu kahtlusi vugraphi suhtes – niipea kui ma sinna nägu näitasin, vähenes tüdrukute 19-IMPine algedu kahanes kolme jaoga 5 IMPi peale. Seepeale tegin kiiresti sääred ja tulemuseks oli massimõrv – 114 IMPist võitu 20-jaotuselises matšis mina küll kusagilt ei mäleta! Naljakas oli see, et esimeses jaos pidi Maarja genereerima ärtugeimi vastu avakäigu lehest:
♠ÄExx
♥Ex
♦Äxxx
♣Äxx
sikutas siis ristiässa ära (vahet pole, mida ta käib, kuni ta just padaässa ei tõmba) ja leping läks üheta. Selle peale siis kukkus vastane teda õpetama ja rääkima, et järgmised 10 korda ta müüb niimoodi tihi… Suurt midagi muud pole sellest matšist mõtet rääkida, tüdrukud ei mänginud kindlasti mitte veatult, aga vastaste tase muutis selle ebaoluliseks.
Viimases matšis Prantsusmaa vastu tundub, et tüdrukutel lihtsalt ei jopastanud suurte svingidega – Esimese kaheksa jao jooksul oli kolm suuremat väljaminekut, millest kahes ma muud kui halba õnne süüdistada ei oska (eeldusel, et ma sündmused õigesti genereerida suutnud olen), ühes küll 3♥ pakkumine kallis tsoonis odava vastu 7-2-2-2 jaotuse ja kesise mastiga (KE8xxxx) oli vast nats üle pingestatud (kuigi alati ei istu taga neljas ÄST9 ja trahvikontra võimalus), seekord laekus igatahes -1400. Selles voorus kanti BBOs üle Rootsi-Läti matši ja mul oli kiibitseda seda väga privilegeeritud kohalt – nimelt vedelesime läpakatega meie hotellis ja minu paremal käel istus Tihas ja vasakul käel Rootsi kapten ja treener. Ühes jaos panid nad vahele 2 õlle, kas rootslased pakuvad ära 7♣ või mitte – kusjuures niipidi, et mõlemad lootsid kaotust (seega Tihas ütles, et pakuvad ja rootslased, et ei paku). Aga meite jaoks oli see jagu igati abiks – prantsustibid piirdusid 6♣-ga (Tuul ja Erika segasid päris jõhkralt vahele) ja Pihel-Maarja pakkusid ära 7♣. Lehed olid sellised:
♠Ä8764
♥-
♦E4
♣KS9762

♠-
♥ÄKS642
♦ÄK76
♣ÄET
Vahepeal leidis kinnitust ka Uperkuudis Tuule kurtmise juures (et ta ei oska kunagi soldatit õigelt poolt lõigata) ära mainitud fakt, et Erika lõikab need alati õigesti. Oli mingi 3NT, mis sõltus ♦S leidmisest ja kust meile laekus 10 IMPi. Ma ei olnud just väga üllatunud, kui tuvastasin, et väljamängijaks oli Erika.
Üldiselt oli matš täitsa variantidega, aga kahjuks viimases jaos ei istunud trumpmast 2-2, mis tähendas 12 miinust sama arvu plusside asemel ja 11-19 kesta. No mis parata.
Õhtu lõpetasime Kataniga (Maarja passis), mis kestis ligi kaks tundi ja oli mu elu raskemaid mänge ses suhtes, et tuli ikka väga tõsiselt pingutada, et ära võita – jupp aega passisid kolm inimest 11-12 punkti peal (võiduks vaja saada 13) ja võit tuli tänu sellele, et platsi nurka sai ehitatud küla, see oli viimane koht platsil, kuhu üldse veel midagi ehitama mahtus.
Rääkisin vahepeal all Norra kapteni Lars Eidega juttu. Too väitis, et kuigi Norral on alati vinged juuniorid, siis uute mängijate leidmiseks ei tehta piisavalt tööd. Bridžiliidu palgal on küll inimene, kelle ülesandeks on tekitada juurde uusi mängijaid ja siinseal toimuvad kursused ja bridžiõpetajate väljakoolitamine, ning on tehtud isegi kaks erinevat programmi uute mängijate leidmiseks – üks sportlik (peamiselt siis noored) ja teine sotsiaalne (vanemas eas alustajad, kellel on vaja natuke lahedamat ja vähempingelist õhkkonda, et saaks rahulikult kaarte tihisse loopida ja aega surnuks lüüa), aga enamus uutest mängijatest on ikka sellised, kellel üks või mõlemad vanemad juba mängivad jne. Näiteks nende noortekoondises olevat vaid üks selline, kelle vanemad juba ei ole bridžimängijad. Seda juttu kuuldes tuli mulle pähe mõte, et hea et Eestis üldse keegi bridži mängib – mängijate leidmine sõltub peamiselt sellest, kuidas keegi viitsib peamiselt oma entusiasmist lähtudes kedagi õpetada ja kui inimestel endal on mänguhuvi, siis mingit õpetust leida on raske ja bridžlaste lapsed eriti bridži ei mängi (väheste eranditega, ennekõike tuleb mulle pähe Võhandu). No ja mingit täiskasvanute koolitamist, et need õpiksid selgeks sotsiaalsel tasemel bridži (et see siis omakorda kunagi oma lastele selgeks teha) pole ammugi. Ma isegi ei tea, kas nn. „metsbridžlasi“ üldse veel järel ongi… Soomlastel olevat omakorda jälle lood päris puus omadega – Kauko mainis,et neil on küll 2 inimest bridžiliidu palgal, aga üks jääb augustist sundpuhkusele ja teine aasta lõpust, kuna pole pappi et neile palka maksta.
Aga mis Lars Eide veel rääkis, oli see, et algajaile tuleb õpetada kaardimängu, kaardimängu, kaardimängu ja pakkumist esialgu nii vähe kui võimalik. Ma just tüdrukute mängu vaadates tajun, et ennekõike jääbki puudu oskustest kaartidega midagi geniaalset pihta hakata, kuigi pakkumine on enam-vähem tasemel (mõnede kurioossete eranditega). Ja kui inimene tunneb, et ta suudab hästi välja mängida, siis see lubab tal pakkumises veidi rohkem riske võtta (kui kaitse eksib, kasutame ära!) ja väga sageli ka s…st saia teha. Aga jah, häda on selles, et pakkumist on oluliselt lihtsam õpetada, eriti kui õpetajaks olen mina (oma hinnanguil on mu pakkumine, eriti võistlev, oluliselt parem kui väljamäng).