Lõpuks keerasid Rumeenias ilmad nii ilusaks, et tegelikult ei tahtnudki ära tulla (ja oleks tahtnud ise ka kaarte mängida). Ära pidime tulema bussiga, mis läks mängukoha eest 12.00, aga kui ma meenutasin, et sinna oli buss sõitnud 3,5 tundi ja mainisin seda Rumeenia Bridžiliidu bossile, siis ta tõstis selle pool tundi varasemaks, millest arvas piisavat. Asjade pakkimine ja lahkumine kulges hästi (isegi Erika poolt kaotatud võti oli vahepeal hotelli baarist üles leitud - mitte et ta väga napsitamas oleks käinud, aga meile anti seal lihtsalt süüa) ja läksime siis 11.30 bussile (lisaks veel ka Türgi ja Inglise tibid). Bussi pagasivedamiskapatsiteet oli suhteliselt nadi, sestap oli vahekäik inimeste ja asjade pealelaadimise lõpuks pilgeni täis. Ja siis liikuma - esialgu ikka mööda mägiteid. Rumeeniast jäi pilt kui väga agraarsest maast - tee ääres oli igatsugu pudulojuseid - hobuseid, lehmi, lambaid, isegi üks eesel eksis ära - ja umbes pooletunnise sõidu järel ootas meid mägitee peal ees lehmakari - enamus küll jalutas rahulikult mööda teeperve, aga mõned panid ringi ka keset teed ja mõned üritasid üle tee siiberdada. Õnneks jäi kokkupõrge siiski ära ja lennujaama jõudsime parasjagu tunnise (+natuke) varuga. Edaspidi läks asi ludinal, va. 20-minutiline viivitus Budapesti lennujaamas. Tallinnas ootas meid ees juba tuttav olukord - kui pagasilint enam ei liikunud, polnud meie kohvrit kusagil. Seekord oli sama saatus tabanud ka kaksikute sumadanni, vaid Erika pamp oli suutnud end kuidagi läbi murda - eks näis, kas me oma asju veel näeme (hommikul kell 9 nad meid igatahes ei oodanud, 1 punkt Rumeenia kasuks). Edasi siis tahtsime võtta kakaod ja burksi, aga sattusime ilmselt ühte vähestest maailma Statoilidest (Tallinna Järvevana tee Statoil), mis on öösel kinni! Õnneks see ei olnud midagi katastroofilist, tõstsime ekipaaži Käreveres Siimu peale ja vurasime koju, hoolimata fauna üleküllusest (Tallinn-Kärevere tee kõrval kits, Kärevere-Kärkna otsa peal enesetapjast kass, kes loodetavasti siiski auto alla ei jäänud) ja Kärkna-Vedu otsa peal jänes) ühtegi kägarat ei korraldanud. Kodus näitas kass meie saabumise puhul üles suurt entusiasmi ja tervitas meid näugumise ja öö läbi igasuguste krabisevate asjade krabistamisega (mis teadagi ei ole väga meeldiv, kui sa ise oled reisist zombistunud ja tahad üle kõige magada), aga tundus, et ta oli meie tuleku üle väga rõõmus. Tore igatahes.
Ja reisi ja elamise võib siis kokku võtta, et igati positiivne oli - kuigi esialgu oli paar asja lahtised laabus kõik siiski õlitatult (va. lennupagas), rumeenlased olid suht abivalmis ja meeldiv rahvas ning ei muutunud pealetükkivaks. Süüa anti suhtkoht hästi (kodused söögid, kuigi kodus on nad muidugi ikka nats paremad), õlu kõlbas juua, kuigi midagi väga geniaalset ei olnud. Aga ikkagi hea meel, et tagasi sai, there's no place like home!
Eks nüüd hakkan mängu analüüsimisega tegelema ja vaatan, kas sealt midagi huvitavat välja koorub.