Reis Transilvaaniasse blondiinide seltsis on saanud piduliku alguse – õnnestus läbi suurte vintsutuste elusalt kohale jõuda. Ja aega läks sellele kõigest 18,5 tundi. ca 3 hommikul startisime Vedult (roolis teadagi kõige väiksema juhistaažiga tegelane) ja umbes 5.05 – Lennujaam. Kohe tekkis soojenduseks mingi probleem check-in’iga, kuna väidetavalt ei näidanud arvuti märke, et meil Helsingist edasi lendava otsa kohta elektrooniline pilet oleks. Nihutati meid laua tagant mingisse kassasse ja tagasi. tšekiti meid lõpuni ära ja 6.15 järgnes lend marsruudil Tallinn – Helsingi. Lend kestis ca 30 minutit, mida on oluliselt vähem kui selleks lennuks valmistumise kammajaa… Helsingi (Vantaa) lennujaamas kügelesime kuni üheksani Muumisid täistopitud poe taga ja seejärel lendasime Budapesti. Seal taas omakorda kaks tundi ootamist, mis päädis ungari naljadega. Nimelt värava taha, kus me ootasime Bukaresti lennukit hakkas järsku ilmnema suures koguses rätipäid. Mulle näis see kõik väga kahtlane ja asja lähemalt uurides selgus, et vahepeale on topitud üks Priština lennuk. Ja veel lõbusam, kui mulle natukese aja pärast asi veel imelikum näis, selgus, et Bukaresti lennuk on üldse ekraanilt kadunud (võib-olla seda teadustati, aga Budapesti lennujaama teadustamine on üks suhteliselt vaikne ja kehvastiartikuleeritud asi). Nojah, Bukaresti me siiski saime ja järgmine tore üllatus ootas meid ees pagasile järgi minnes. Nimelt minu ja Maarja kohvrit ei tulnud ega tulnud. Nurga taga pagasiosakonnast asja uurides selgus lahe tõsiasi, et meie pagas on veel Tallinnas! Eino uskumatud lontrused – väidetavalt ei olevat see Soome lennuki peale enam mahtunud (aitüma neile, kes meid check-inis jooksutasid, nii et me end viimasena regatud saime). Paluti siis jätta oma aadress ja pagas lubati esimesel võimalusel järgi saata. Siis tuli mängu tõsiasi, et ega me oma aadressi ju ka ei teadnud, veel hullem, me ei teadnud sedagi, kus hotellis me elame (väike kommunikatsioonihäire korraldajatega). Jätsime siis mängukoha nime ja hakkasime bussiga Poiana Brasovi poole vurama, lisaks meile samas bussis veel osa rootslastest, norrakaist, inglased ja Barry Rigal. Viimasega oli selline naljaks lugu, et Vallo tuvastas mälumängu MMil oma kohta otsides endaga umbes samast kohast (kui ma ei eksi, siis paar pulka kõrgemalt, aga see võis muidugi olla ka täpselt vastupidi) ühe samanimelise mälumänguri ja loomulikult tekkis meil huvi, et kas meiesuguseid oinaid on veel, kes neid kahte ala pressivad. Kasutasin siis juhust, et ta istus praktiliselt minu ees ja küsisin järgi – nagu arvata võis, oligi tegu sellesama mehega. Ise väitis ta, et tegi üle 15 aasta esimest korda quizi ja jäi päris rahule oma punktisaagiga.
Mis bussisõitu puutub, siis see oli tõeline kannatuste rada – üle nelja tunni loksumist lõõskava päikese all mägiteedel. Ja oleks siis veel vaade ilus olnud – loodus oli nagu loodus ikka ja inimtegevusest tekkinud asjad akna taga olid ennekõike hallid ja ilmetud, et mitte öelda inetud. Selline mulje oli, nagu oleks ajas paarkümmend aastat tagasi sattunud. Lõpuks jõudsime siis sihtmärgini ja suutsime mängukoha receptioni kaudu kohaliku korraldaja välja peksta, kes siis meile öömaja kätte näitas – selgus, et see on mängukohast linnulennult sadakond meetrit allamäge (jala minnes paarsada meetrit) ja meile oli tekitatud üks kahene ja üks kolmene tuba (vahepeal oli ka sellega segadust tekkinud, et mis konfiguratsiooniga toad me saame). Lisaks saime isegi ka õhtusöögi kätte – mulle maitses, tüdrukud närisid nats pika hambaga. Esmapilgul jätab elukoht igati meeldiva mulje – toad on korralikud ja wifi on sees – nii et kui välja jätta äpardus kohvriga ja pikk ning tüütu reisiprotsess, mille käigus vähemalt minul küll kuidagi sõba silmale saada ei õnnestunud, on seni kõik probleemid ilusti lahenenud ja tuju on suhteliselt hea.