8.juuni – hommikul kella üheksaks oli meie kaua kadunud kohver alla vastuvõttu kohale jõudnud, olles teinud reisi läbi Riia ja Müncheni ja keegi kurinahk oli ta natuke ära määrinud. Ise alustasime päeva väikse tiiruga linna peal, tundub selline vaikne kena kohakene olevat. Elumaju praktiliselt ei näinudki, puha hotell hotellis kinni ja sestap on ka Rumeeniale omast hallust oluliselt vähem kui kohale sõites maantee ääres näha võis. Käisin mängukohas asjatamas ja selgus, et jura on seal rohkem kui rubla eest. Esiteks tekkis probleem süsteemikaartidega – võistluse tingimusi lugedes oli mul kahe silma vahele jäänud, et igal võistkonnal peab olema 40 (nelikümmend!) süsteemikaarti! Ma olin valmis teinud kummagi paari jaoks ca 16 kaarti (iga vastase jaoks üks, üks staffile ja mõni omale), õnneks sai puudujäägid kohapeal paljundada, ning kuna pool tööd oli siiski tehtud, ei kasseeritud mult mitte 10, vaid 5 euri. Teine jama oli nimesiltidega (need peavad kõigil olemas olema) – nimelt Erika oma oli puudu. Pärast avatseremooniat passisin veel pool tundi Hospitality Deski juures vaid selleks, et lõpuks selguks, et see puudu jääbki, kuna tüüp, kes selle nime kirja pani, oli suutnud paberi ära kaotada. Nojah palju õnne… (juhuslikult oli Erikal täna sünnipäev ja ju siis oli see nende viis talle lugupidamist avaldada), loodetavasti homme hommikul nad suudavad selle siiski tekitada. Lisaks käisin kaptenite kokkusaamisel ja nende meistrikate esimene ametlik kild on selline: „the official language of these championships is broken english!“ Enne avatseremooniat õnnestus õhtusöögil kohati mingit absoluutselt söödamatut toitu – nägi välja nagu mingi rohekas pasteet ja maitses kirjeldamatult vastikult. Õnneks oli mul piisavalt oidu seda ainult noaotsaga testida. Avamistseremoonia oli kah omamoodi naljakas. Nimelt hakkas pihta ilge äike ja vihmasadu – ja täpselt sel hetkel, kui oli käes aeg avamisele siirduda. Ses suhtes muidugi vedas, et Vallo poolt mingilt Norra leheküljelt vaadatud ilmateade, mis lubas suht pidevat sadamist ja külma ilma, osutus udutamiseks (ilm on siin metsikult palav ja vihm jäi järgi poole tunniga), aga vastik ikkagi. Erikal oli piisavalt oidu panna selga bikiinid, jalutada nendes kohale ja siis kotist kuiv särk välja tõmmata (ja vahepeal ilmselt linnas liikudes kõvasti tähelepanu äratada). Avatseremoonia oli üks meeldivamaid, mida ma olen kohanud – kaks kõnet, mõlemad mõõduka pikkusega, seejärel mängiti ette kõikide osavõtvate riikide hümnid (me näiteks laulsime kaasagi) ja näidati taustaks pilte neist riikidest (Tartu raekoja esine purtskaev koos suudlevate tudengitega igatahes oli ka nende seas, eriti ei jälginudki mis seal veel oli, vist u. stiilis paar Tallinna vaadet, paar looduspilti ja Kõpu tuletorn). Aga hümnide mängimine tekitas ses suhtes elevust, et peale meid tuli kohe Soome hümn. Ja kui see mängima hakkas, siis vaatas saalis väga suur osa hämmeldunult ringi, et „midagi vist läks sitasti“… ja kui viimane hümn lõppes, siis unustati playlist kinni panna ja see hakkas otsast peale – õnneks mitte Austria vaid EBLi hümniga, mis tähendas et oli võimalik halva mängu juures hea nägu teha. Pärast anti väikseid snäkke (need olid head) ja tseremoonia lõppes sellega, et lorasin belglastega, kelle üks asjapulk mäletas isegi seda, et ta oli kirjutanud Leost artikli „Old-Fashioned Guy“ (kui ta kallis tsoonis kontrata seitsmeta keris ja -700 sai. Juhtus see aastal 2000 Antalyas).
Homme siis hommikul esimene matš Hollandi vastu, eks siis paista mis seal saama hakkab…