Vahepealse eetrivaikuse ajal on elu kulgenud omasoodu rahulikku rada, ehk siis maakeeli öeldes, mitte midagi ülihuvitavat juhtunud ei ole. Aga natuke siiski - reede õhtul võtsime ette pisikese autoretke Riiga tagasitulekuga laupäeva lõunal. Kultuurprogrammis oli kohtumine abielupaar Weberitega (Maarja "abivanemad" kui ta Hamburgis semestrit veetis) ja käik loomaaias. Mõlemad plaanid kukkusid hästi välja, Riia linn oli tore (nagu ikka) ja ilmaga vedas ka. Isegi autoorienteerumine kukkus hästi välja, nii Sesame hotelli kui sealt loomaaeda õnnestus sõita kui mitte kõige lühemat teed pidi, siis vähemalt erilise tuuritamiseta (kui mitte arvestada seda, et vantidega silla peale saamiseks tuli kõigepealt kaks korda silla alt läbi sõita, seda oleks võib-olla õnnestunud hea tahtmise juures vältida - aga võibolla ka mitte).
Tagasiteel sain ühe suurepärase söömaelamuse osaliseks kohas nimega Braslas Krogs. Asub see kuskil poolel teel Riiast Valmierasse, Riia ja Cesise rajoonide piiril (veidral kombel rajoonide algust näitavate siltide VAHEL) Brasla jõe ääres (Krogs = kõrts, seega nimi väga fantaasiarikas ei ole). Selline ilus suur taluhoone tüüpi maja, kena õlg- (või roo-?)katus peal ja tundus, et on sobiv koht küll, kus söömapaus teha. Mõtlesin, et võtaks siis mingi praeolluse ja "isu tekitamiseks" mõned kartulipannkoogid pohlamoosi ja hapukoorega. See väike eelroog sisaldas endas 9 (üheksa!) korralikku kartulipannkooki ja koorega ei oldud ka koonerdatud. Peale seitsme hävitamist leidsin, et nendest mulle esialgu aitab, seda enam, et lauale ilmunud põhiroog ei olnud ka mitte väikeste killast. Kuigi see maitses hea, jäi lõpuks sedagi natuke järgi (minu puhul väga ebatavaline) ja kui tavaliselt on meil Maarjaga optimaalne koos väljas söömas käia (portsud jagunevad 1,5:0,5), siis seekord jäi tema ports minust küll puutumata. Igatahes selle koha ma pean meeles ja kui kunagi tekib vajadus Riia trassil midagi süüa, siis külastan seda taas.

Edasine peaks minema lõbusamaks - nimelt täna öösel (väljalend 6.15) stardime naisjuunioride koondisega (mina siis kaasas mittemängiva kapteni-treenerina) Helsingi ja Budapesti kaudu Rumeeniasse, kus Poiana Brasovi nimelises mägikuurortis toimub juunioride EM, mis kestab nädalakese. Üritan seal päevikut pidada ja kui netti on, siis ka jooksvalt üles riputada (kui ei ole, siis riputan suure portsuna lõpus). Eesmärgiks on (nagu ikka) medal, aga reaalselt olen rahul, kui tüdrukud keskmise välja mängivad (vähemaga ma rahul ei ole, aga katastroofiks ka ei pea). Ja esinen prognoosiga, et medalid lähevad Hollandile, Poolale ja Prantsusmaale (selles järjekorras). Aga eks näis ja loodame parimat!