Üks päev folgil seljataga, kolm ees. Vähemalt ilmaprognoosid on igati julgustavad, et saaks rahulikult kulgeda mööda Viljandit, juua õlut ja kuulata muusikat, ilma et peaks pinevalt kalkuleerima, kuidas kuiva nahaga kohale saaks. Eelmine aasta tundus, et mul on seal hunnik tuttavaid, see aasta mõtlesin, et olen kaval - loen nad kokku. Esimese õhtu saldo oli siis 22 tuttavat inimest + 1 uus tutvus. Nimelt ajasin Piibuga juttu ja kõrvale istus üks tuttava näoga tütarlaps maha - alustasin siis temagagi juttu, aga selgus, et ma ilmselt ajan ta kellegagi sassi - ühtegi pidepunkti leida küll ei õnnestunud, va. ainult et kuskil oleme kokku trehvanud. Piip muidugi avaldas mu jutusobitamise peale kahtlust, et kui tal ei oleks põhjust teistpidi arvata, võiks ta kihla vedada et ma lihtsalt lõin neiule külge. See selleks, vähemalt nüüd ma juba tean, kellega tegu :)

nojah, lugesin netis Ekspressi ja leidsin järgmise artikli: http://paber.ekspress.ee/viewdoc/3E1FF0177ACA33EFC22574860056179A

mu meelest üsna õõvastav tekst ja ennekõike õõvastav selles mõttes, et kui juhmid saavad olla inimesed:

A) elada sellist elu ja pidada seda suht-koht normaalseks
B) olla nii ignorantne selles suhtes, et milline on tema koht maailmas ja mida ta endaga juba teinud on (plankton, kui kasutada Pratchetti väljendit Ankh-Morporki põhjakihtide suhtes) ja milliseks muudab see ta edasised väljavaated
C) aru ma ei või, kust sellised endale klientuuri leiavad (ja kes neid tahab)
D) tundub, et kui rumalus ei olegi otseselt päritav, siis kasvatusega pärandatakse seda sama efektiivselt edasi
E) ka kõige mõttetumal inimesel on olemas illusioonid ja unistused (ilmselt kuni mingi hetkeni) - kuigi selge on, et jäämägi on juba vööri ette kerkinud ja "täiskäik tagasi!" ei aita enam ühegi valemiga. Tsiteerides mu suurt lemmikut "Kuulsuse Narrid" - "ta on roomama loodud, kuid üritab lennata!"

inimkond on ikka üks suhtkoht masendav kogum, keegi oleks võinud kunagi ahvidele peale käratada, et "Marss puu otsa tagasi! Rutem-rutem!"

Nädalavahetusel viis saatus mu taas Tallinna-maile. Nimelt selgus, et tegemist on praktiliselt ainsa nädalavahetusega, mis minul ja Maarjal ühiselt vaba on, ja loomaaed tahab ju ometi külastamist! Lisafaktoriks veel see, et tädil 50-s juubel ja tundus olevat hea hetk teda väisata. Kuna ma Tallinnasse naljalt ei satu, kui mul selleks just mingit väga head põhjust ei ole, siis tädi juurde, kes elab Tallinnast paarkümmend kilomeetrit eemal, satun ma teadagi veel vähem, ühesõnaga - polnud teda umbes 5 aastat vahepeal näinud. Loomaaed oli nagu loomaaed ikka, ühesõnaga tore. Pühapäeval, enne sünnipäevatamist, sooritas Maarja stilistilise ime - nimelt kuna eelmine päev oli olnud palav ja higine (käi ise +30-le läheneva temperatuuriga 5 tundi mööda loomapuuride servasid ringi!), siis leidsin ma, et teist päeva järjest ma samu pükse jalga ei pane. Järelikult - vaja osta linased pikad püksid ja nagu tavaliselt poodi minnes juhtub, ei jäänud see mitte ainsaks ostuks, vaid vahetamisele läks kogu seljasolev garderoob - sai terve linane ülikond ja särk hangitud. Aga Maarja suutis mulle niivõrd head nõu anda, et see pälvis juubelile kogunenud naisterahvaste seast igati kiitvaid hinnanguid ja kommentaari, et "veiniklaas näib selle juures nagu kätte valatud olevat...". Lugupidav kummardus stilistile, näib et Hagar Hirmsal oli õigus, kui ta teatas oma pojale Hamletile: "Maailmas ei ole midagi kindlat peale surma, maksude ja naiste hariva mõju!" (esimesed kaks pani nimekirja vist juba Benjamin Franklin, aga selles suhtes ma võin ka eksida).

mis puutub inimeste vananemisse, siis sellega on üldse veidrad lood. Selge see, et kõik vananevad, isegi mina (kuigi loomulikult võib minu kohta alati kasutada klassikast pärinevat määratlust "ilus, ülitark, parajalt paks mees oma parimates aastates - mis minu puhul tähendab kõiki aastaid"). Aga see, kuidas sa tajud teiste inimeste vanust, see muutub üha ähmasemaks. Näiteks kunagi tundus neljakümnene inimene juba üsna vana olevat ja nii vanade inimeste iga sai kuidagi visuaalselt hästi määratleda. See kevad aga suutsin sellega kaks korda pange panna - arvasin, et üks õppejõud on neljakümne ligi (no Ok, on 45) ja magistrisse sisseastumisvestlusel (sellest kunagi plogin pikemalt, see oli üks naljakas üritus) oli komisjonis üks naisterahvas, kelle kohta ma kommentaarisin Liisale MSNis "mingi tibi, ilmselt kolmekümnendate lõpus", pärast selgus, et tegemist oli (vist) Birute Klaasiga, kes peaks paar aastat üle 50 olema. Piinlik värk igatahes. (Huvitavam küsimus on see, et miks ma oma Tartu karjääri jooksul pole viitsinud endale selgeks teha, kuidas näeb välja Birute Klaas - siiski kohalikus mastaabis suht prominentne tegelane - eriti filosoofiateaduskonna tudengi jaoks. Aga see selleks). Ja praegu ongi mul selline seis, et "umbes minuvanustena" kvalifitseeruvad nii inimesed, kes on või hakkavad neljakümne tuuri saama kui ka need, kes on natuke üle kahekümne. Ja kui võtta aluseks see, et vanus on ainult number ja inimene on täpipealt nii vana, kui end ise tunneb, siis selle järgi võttes muutun ma üha nooremaks. Ilmselt mingi optimismi ja energia üledoos, loodame et selline protsess jätkub.

Paus anti osavõtjatele üks brošüür, mis kajastas bridži Euroopa meistrikate ajalugu. Seal oli kirjas lõbus juhtumus noorest Sandra Landy'st, kes tegi oma debüüdi aastal 1967. Ühes jaotuses oli tal pakkumine:
1♥...1♠
3♥...3NT
See leping läks taha, kusjuures 4♥ oleks ilmselt väja tulnud. Tolleaegne naiste bridži staar Fritzi Gordon kritiseeris Landy taaspakkumist 3♥, väites et leht oli parasjagu 2♥ pakkumist väärt – kas siis tibil mingit kaardihinnangut ei olegi!? Landy lubas siis edaspidi hoiduda ülepakkumisest. Järgmisel päeval nägi ta väga sarnast pakkumist:
1♥...1♠
3♥...3NT
4♥
ja tal tekkis kahtlus, et äkki on jagu ümber segamata jäänud. Olles sooritanud avakäigu ja näinud lauda, siis kutsuski ta kohtuniku ja kirjutas üles oma eilse käe (kaasa arvatud kõik kliberid!) – selgus, et jagu oligi ümber tegemata jäänud ja tühistati. Samas oli teine tuba seda juba mänginud ja peale matši küsis Landy Gordoni käest, et kuidas siis tollel oli õnnestunud 4♥-sse jõuda? Pakkumine oli käinud:
1♥...1♠
4♥!!!!
niipalju siis tasub usaldada ekspertide arvamust ja nõuandeid pakkumise kohta!

maailm tahab mu surnuks joota - mille muuga saab seletada, et mulle on viimasel ajal antud (auhinnaks või niisama) viskit, õlut, mingit viinakokteili ja kurat-teab-mida, ning koju on tekkinud paras alkoholiladu (isegi mina ei jõua nii palju ära juua, kui juurde tekib - seda enam, et nädala sees ma üldiselt (eriti) ei joo). Mis siis ikka, alkohol on meie vaenlane, peame teda hävitama!

Nädalavahetusel toimunud Pärnu GP märksõnaks oli ilmselt "infosulg". Seoses informatsiooni mitteliikumisega tekkis päris mitu ebatavalist paari. Nimelt kuna ma mängin GP-sid Maega, leppis Luks Pärnu turniiri Jungaga kokku. Kolmapäeval aga helistas mulle Hannu ja küsis, et kellega ma Pärnus mängin, kirjas mind ei olevat. Igaks juhuks kontrollisin Maed, selgus et teda Pärnus ei ole (ma tagantjärgi mõtlen, et ta VIST oli mulle seda kunagi juuni alguses maininud, aga võtab siis pea, mis on hõivatud kooli lõpetamisega, sellist keerulist teavet kinni). Eks siis leppisin Hannuga kokku, et mängime. Ja Oll, kes olevat eelinfo põhjal ka sel nädalavahetusel kinni olnud, oleks tegelikult ka mängida saanud, kuid pidi seoses meie mahhinatsioonidega ripakile jääma.
Hannuga mängimise juures on selline huvitav fenomen, et meil üldiselt kipub hästi minema. Nii seegi kord - esimesest voorust saime 63% ja teise koha - makse sisuliselt ei olnud, kuid kõige kehvem tulemus oli u. 25% ja mängisime ka hästi.
Teine voor hakkas rohkem nalja saama. Alguses saime kenasti mängu käima, aga siis ühes voorus (täpselt peale vabat vooru, ma ei tea, kas sellest oli tingitud kontsentratsiooni kadu) suutsin ma kõigepealt hakkama saada sellega, et lasin välja ühe haige geimi (see andis kusjuures veel ca 15% tulemuse). Järgmises jaos mõtlesin, kas leht:
♠ xx
♥ x
♦ KST
♣ KExxxxx

kvalifitseerub 3♣ avamiseks või peaks selle avanguleheks defineerima või siis üldse passima (esimene käsi, kõik odavas). Leidsin, et kannatab avangu välja küll ja avasin 2♣. Peale partneri alerti taipasin, et nüüd on perses - mu avapakkumine lubab mõlemat kallismasti. Kui suits hajus, oli tegemist -1400ga, punkte selle eest teadagi ei saanud. Õnneks kohe järgmises voorus saime veel suurema laksu tagasi (kui meie saime oma käkkide eest 10,3 punkti, siis meie järgmised vastased said 8) ja olime tagasi rajal. Edasi läks ka mäng siia-sinna, häid asju oli veidi rohkem kui halbu ja nii laekuski 55% ja teine koht ka kokkuvõttes. Kui Heinlo tõlgib bridžilehes Pottage'i raamatut bluffidest, siis ma sain hakkama asjaga, mis Pottage'ile kindlasti väga meeldiks. Oleme odavas kalli vastu, partner avab 2♠ (♠ + odavmast, alla avangujõu), vastane passib ja mina vaatan otsa lehele:

♠ES9xxx
♥xx
♦Ex
♣xxx

ühesõnaga - palju õnne, kaitsetihisid on null ja minu leht ruineerib ära ka partneri padajõu (kui tal seda olema peaks). Aga see-eest tsoonsus on selline, et tihisid ma võtma ei pea, kui ainult õnnestuks midagi kontrata mängima jääda. Pakkusin siis 3NT, mille peale järgmine käsi (Vamps) veidi puhises, aga passis läbi, käes oli tal vist midagi sellist:
♠Ä
♥Exxx
♦ÄSxxx
♣ÄEx

jäingi siis mängima oma unelmate lepingut, avakäiguks Vampsilt ruutu äss ja avaneb järgmine pilt:

♠T8xxx
♥ÄK
♦KTxxx
♣x


♠ES9xxx
♥xx
♦Ex
♣xxx

peale ruutu ässa tõmmet lülitus vaenlane teadagi ärtusse (et mu ristikuningale mitte tihi müüa, kust tema teab, et ma täieliku juraga tegelenud olen). Nüüd üritasin oma tegelikku padapikkust varjata ja käisin lauast padakümne, mille vastane "kattis" oma singelkuningaga, Vampsilt sellele singeläss peale ja veel veidi puhisemist (ilmselt käisid peast läbi mõtted urrima partneri suunas, kes leidis ikka aja, et kümmet katta) ning uus ärtu lauda. Järgnes nõudlus: 2 ruutut, 2 ärtut ja 5 pada = 9 tihi. Maksi me küll ei saanud, sest ka 4♠ tuleb välja (saalis oli paar sellist tulemust ka), aga vastasel seisab nii 5♣ kui 5♥ ja 3NT oli hea tulemus küll.

Õhtul toimus "Sven Cup" kaarditõmbeturniir - Sventsik tähistas ühes Pärnu baaris oma sünnipäeva ja organiseeris neljakümnele inimesele kaarditõmbeturniiri. Süsteem selline, et esimene ring toimus tõmbamine viie võiduni, teine ring kuueni, seejärel viiesed vahegrupid, kus toimus tõmme ringsüsteemis nelja võiduni ja kummagi grupi võitja pääses finaali, kus võitmiseks oli vaja koguda 9 võitu. Läbisin edukalt eelvoorud (tõsi küll, väikse ehmatusega, teises ringis oli mul laual kaotusseis 1:5) ja vahegrupi (neljast kolm võitu ja üks 3:4 kest), finaalis tuli vastaseks Puugi elukaaslane Eve. Heitlus oli pikk ja pingeline, kuid tuli tunnistada vastase paremust. Otsustavaks sai viimane tõmme, kus ma ♥10 vastu ei suutnud enamat pakist leida kui ♥2 ja tuli napp 8:9 kaotus. Auhinnaks sain üüratu karika (teist nii suurt mul kodus kapi peal ei leidu) ja tõmmetel kasutatud kaardipaki. Kui kedagi peaks huvitama, siis võitja sai veidi suurema karika ja kasutamata kaardipaki. Nii et siis mu medalite-karikate sortiment täienes veel ühe ala võrra.

Võistkondlikul turniiril esindasime peremehi - hotell Strandi. Hetkel on siis meie võistkonna maksumuseks osavõtumaks + iga võidu eest õlu igale mehele (oleme avatud rikkalikematele pakkumistele ;)). Patserdasime mis me patserdasime, aga kuidagi kombineerisime end lõpuks teisele kohale, seda peamiselt tänu viimases voorus saadud 25-sele võidule (kurioosseim tulemus oli see, kui mõlemast toast laekus +790, tegelikult on nii ärtu kui padalepingus ainult 9 tihi). Kõige veidram asi aga juhtus ühes varasemas matshis, kus toimus pakkumine lehtedega:

♠ÄExx.....♠Kxx
♥-..........♥KExxx
♦ÄT9xx....♦ESx
♣T9xx.....♣KE

meie tuba (vastased teadagi):
1♦...p....1♥...p
1♠...p....4♣...DBL
4♦...p....6♥...DBL
p....p....6NT..DBL

4♣ küsis ässa ja mul oli päris üllatav näha pakkumist kõrgustesse kerkimas, sest käes oli mul ♠Txxx, ♥ÄTxx, ♦x, ♣ÄSxx. Tulemuseks -800 ja vastased olid selle asja peale üllatavalt vaiksed - järgnes ainult arutelu
- "miks sa mulle valetad? 4♦ lubas null või kolm ässa!"
- "ei, 2 ässa - 1. aste = pass, 2. aste = rekontra, 4♦ = 2 ässa"
- "ahjah, siis sa ei valetanudki"

ja diagnoos: "kui sa avad, siis mina lähen hulluks" (meie Leoga nõustusime)

teine tuba:
♠ÄExx.....♠Kxx
♥-..........♥KExxx
♦ÄT9xx....♦ESx
♣T9xx.....♣KE

Olavi.....Sven
1♥........2NT

Tegemist ei olnud räige blufiga, vaid Olaf tahtis avada 1♦-ga ja pakkumiskaardid kleepusid veidi. Kui partner pani 2NT, siis tegeles ta juurdlemisega, kas see läbi passida või siis taanduda 3♦-sse oma kõntsaga, kuid sel hetkel märkas ta, et ta ees lebab 1♥. Selle peale ta alertis 2NT-d (INV+, ärtu toega) ja hindas hetkeks perspektiive. Kuna on selge, et partner keerab suvalise pakkumise ärtusse, tuleb loota, et äkki tal oligi täpselt kutsuv ja kadude minimiseerimiseks leping läbi passida (suvaline piiksatus tähendaks miinusskoori ja võimalik et päris kopsakat) - või siis nagu ta ise ütles - 1 kallis-2NT peale vastavad nad lühidust ja tundus, et see ei ole päris see koht, kus oma ärtulühidust pakkuda... +150 ja üllatuslikud 14 plussimpi.
Kahju et see matsh vugraphis ei olnud, kommentaatorid oleksid võinud arvata, et Eesti on kollektiivselt hulluks läinud...

Hollandi vastu oli muidu hea matsh, aga ühes kohas ei osanud õiget lahendust leida:
PPV avas ärtu poolblokiga (võis olla ka blokk või Multi) ja jäin mängima 4♠.
T8xx
Äxx
KExx
xx

ÄKExx
Sxx
Ä9
KST

avakäiguks väike ärtu, sellele panin ässa ja tõmbasin trumpi, millele blokkija pani rohelist. Palju õnne ühesõnaga. Tõmbasin veel teise trumbi ja nüüd mängisin ruutu äss-ruutu üheksa (eest soldat) kunni alla ning ruutu emandale viskasin ühe ärtu ära ja jõudsin selleni, et tuli otsustada, kummas käes on neljane ruutu. Kui see on VPV-l, siis pean mängima neljanda ruutu ja viskama sinna ära oma teise ärtukaduja, ning vastane on sisse visatud, kui see on PPV-l, siis pean lihtsalt ristit lõikama. Kui ma käin neljanda ruutu ja PPV paneb masti, siis võin küll kõrgelt trumbata ja käia väikse pada laua suunas, nii et vastane peab mu lauda laskma, kuid siis võivad nad mu ristilõikuse kätte kinni peetada ja ma käin lepingu taha isegi siis kui ristiemand on lõikes. Hakkasin siis juurdlema, millest vastane soldani pani ja arvasin, et tal on ilmselt Sxx ja ta üritab mulle luulusid peale manada, et kui mul juhtus olema kolmene ruutu, siis imiteerib, et tal ei ole neid kolm, vms. Käisin siis ristit ja selgus, et ta oli suutnud nii mängida kombinatsioonist S762. Vastikud inimesed.

9. vooru kaotasime tshehhidele mu laisa pakkumise tõttu viimases jaos - panin 3NT täis, samas kui kahe masti pealt tuleb välja ka 6♦,♠ ja NT (sõltuvalt mängivast käest), muidu oli jälle enam-vähem matsh.

10. voor poolakate vastu olid meil samad tüübid, kes alagrupiski, mängisid jälle oma imesüsteemi. Mulle hakkas see idee isegi meeldima, et avapakkumised on "2-alla-ülekanded", vähemalt jääb kogu teine korrus vabaks, odavmastiavangud tõkestavad vastast paremini ja kallismastiavangutega saab madalamalt pihta hakata. See selleks, aga teisel korral ei olnud nende vastu mängides küll mingeid probleeme, et aru ei saaks mis toimub ja seega ei olnud ka ebamugav mängida.

11. voor Iisraeli vastu tuli jälle korralik matsh välja, aga nagu needus, lauale ilmus järjekordne kolmeimpine kaotus (esimene 14:16). Üldse ma ei saa aru, milles asi oli, aga see turniir oli nende IMPi-piiridega metsik ebaõnn - väga sageli jäi seis selliseks, et oleks olnud vaja ühte veel, et punkt juurde saada.

12. vooru Norraga me puhkasime ja käisime hoopis Pau lossis turistitamas. Loss ise vana ja iidne, oli omal ajal Henri IV residentsiks, enne veel kui ta Prantsusmaa kuningaks sai. Mingil ajal XVIII sajandil koondati sinna hulk vanu gobelääne, nii et lossiseinad olid tõsiselt lahedate punutistega kaetud, välisvalgus oli ära lõigatud ja pilti võis teha, kuid ainult ilma välguta (mitte et mul vahet oleks olnud, fotokat mul ju põle). Sisse sai tasuta, aga ainult giidi saatel, kes siis poole tunni jooksul vedas meid mööda lossi ringi. Jutt oli küll prantsuskeelne, kuid kätte anti ka paber materjalidega, nii et väga hullu polnud.

13. voor Läti vastu oli väga verine andmine. Teises jaos näen, kuidas vastased pakuvad 1♥ - 3♥ (kutsuv) ja leht on mul (kallis odava vastu):
ÄKSxxxx
xx
-
ÄExx

leidsin siis, et mis seals' ikka, ja panin 4♠, see sai kontra. Lauda pandi
Exx
xx
STxxx
Kxx

ja kuna avakäiguks tuli ruutu, tuli kaks ületihi.

Neljandas jaos panime ainsana turniiril 19 pildipunktiga 6♥
KT..........Äxxxx
ÄExxxx......Kxxx
xxxx........-
x...........Kxxx

2♥....3♦....4♦....5♦

nüüd leidsin, et "minge te ka teate kuhu, minu leht enam parem olla ei saa!" ja kuna ma leidsin, et seitset niikuinii pakkuda ei oska, siis panin 6♥ ära. Luksi selline pooleldi blufina mõeldud cue töötas ühesõnaga ideaalselt.

paar jagu hiljem avati ette 1♥ ja kontreerisin (kõik odavas) lehega:
ETxx
x
ÄSxxx
Exx

Luksil oli käes
Äxx
ÄEx
x
ÄKSxxx

ja tekkis ka temal seitsmehuvi, aga kuna ta leidis samuti, et kõike teada saada pole võimalik, pani lihtsalt 6♣, mis tuli välja. Teisest toast tuli geim.
Paaris jaos andsime välja ja asi kippus viiki laabuma, aga eelviimases jaos õnnestus tänu wilkoszi avangule vastane 2♠-s trammi alla võtta, samas kui teine tuba mängis padageimi meie liinis (kontraga).

järgmise kahe matshi kohta mul erilised mälestused puuduvad (ühte ei mänginud ja teises midagi erilist ei juhtunud - patserdasime lihtsalt natuke), aga õhtul Venemaa vastu tegin asja, mis Gromovil harja üsna punaseks ajas. Jõudsid venelased 6NT-sse kaartidega:
KESx
ÄS8xx
x
xxx

Äxx
Kxx
KEST
ÄKx

tegin pealtnäha väga sõbraliku avakäigu - ärtu. Lauast väike, Luksilt 10 ja Holomejev võttis selle kuningaga ja käis ruutu kuninga, sellele panin ässa ja käisin uue ärtu, sellele pani ta ässa ja siis kui Luks krohvi viskas, kostis tema ja nende skooreri (keegi Zmudzinski nimeline poolakas) poolt ohe... lõpuks mingit skviisi lauale ei tekkinud ja leping keriski üheta. Teises toas olid Vasja ja Sven maandunud 5♥-s, see sai kontra, sest minu käes on leht:
-
E975
Äxxxx
E975

ja tuli rekiga välja, kuigi kaitse oma padalöögi leidis.

viimases matshis rootslastega toimus tõsine ekspertiis ruutu kuningate arvel. Pakkumine käib:
Cullin...Lauri...Upmark...Leo
1♣.......1♦......pass.....2♥
3♣.......3♥......DBL......pass
3NT......pass...

1♣ oli kõva, 1♦ kallid või odavad, 2♥ pvp, DBL väljavõtuks (5-7 vms.)
käes on mul kaart:
KExxx
ÄExx
KT8
x

ja kuna ma ei tahtnud kumbagi kallist käia, siis otsustasin, et proovin Luksi pikale mastile - ruutule - pihta saada (2♥ lubas, et ta on emba-kumba odavat nõus kolmandal korrusel mängima, seega võiks tal viiene olla). Lõppeks võib ju olla, et kallismastikäik annab väljamängijale üheksanda tihi (kui tal on nt. kuuene risti, ruutu äss, ärtu K ja pada ÄS mingites kätes), võib-olla on üldse küsimus selles, et ruututihid lahti raiuda (Luksile mingi Exxxx). Et masti mitte blokki lasta, siis otsustasin, et alustan püha üritust kuningaga (võib-olla on vaja luua Luksi kätte sisek). Lauda kallati:
xxx
xx
ES9x
Exxx

ja nägin, kuidas Luks mõttesse vajub. Ja siis selguski, et mu kuningat tabas äss, nagu välk selgest taevast (väljamängija viskas krohvi) ja järgnes ümberlülitus ärtusse - kuna meie ärtu oli ainult kaheksane, mitte üheksane, siis ei õnnestunud seda lepingut enam kuidagi alt ajada, muidu ma käin lihtsalt teise tihisse padamuti ja seejärel kütan partnerile ruutu kaheksaga (madalama masti signaal) üle, et ta ärtu läbi käiks.

Veidi hiljem üritas omamoodi hiilata vastane. Lepinguks jäi 5♥, Luks oli pakkunud tugeva ühe risti peale (kallis tsoonis) vahele 2♦ (NAT). Kaardid sellised:

ÄExx.....Kx
ÄKSxxx...ET9x
Kx.......S9xx
x........KEx

Luks alustas (diagrammil Nordist, laua taga oli ta Süd) risti ässa tõmbest ja lülitus ruutu ässa. Nüüd väljamängija arvas, et küllap tal kuuene ruutu on, mis jätab minu kätte singli ja viskas sinna alla kuninga. Loomulikult oli meil ruutu 5-2, aga Leo andis paraku alla ja ei jätkanud ruutu emandaga vaid käis midagi rohelist (nagu meil mingit tihilootust oleks - vastane oli slämmijärgnevuses ja 11 tihi on talle väga kerge kokku lugeda), nii et oma "ekspertiisist" pääses rootslane kerge ehmatusega. Ta nägu oli küll üsna lõbus vaadata, kui ma talle peale jagu oma teist ruutut näitasin, aga kahju, et seda nägu siis näha ei saanud, kui Luks oleks vaevunud ikkagi oma muti lauda panema :(

Muidu oli ka tegemist väga kurja ja verise matshiga, 20 jagu lõppesid IMPidega 79-64 pahadele, ei ole küll asja täpsemalt üle vaadanud, aga kahtlustan, et tegu võis olla kogu turniiri resultatiivseima mänguga.

Õhtul siis lõpubanketil pakuti hulgas head ja paremat ja juua, nii et oli väga tore üritus, kui välja jätta see osa, et kõned olid pikad. Enne tseremooniat olid nurgas medali võitnud riikide lipud, siis ma suutsin tuvastada, et midagi ei klapi. Pika peale mõtlesin välja, et Saksamaa lipp on varda otsas tagurpidi :). Nii et meie ei ole ainsad, kes sellise häda all kannatavad, kui sellist asja juba sakslastele tehakse (äkki tegid prantslased seda meelega?), siis meie puhul ei maksa üleliia imestada. Kuskil poolte kõnede ajal märkas seda vist keegi teine ka, selle peale läks kiireks sebimiseks, lipp viidi välja ja tõmmati teistpidi vardasse tagasi, nii et kui sakslaste kord (Ok, sakslane on vist väga tinglik mõiste võistkonna kohta, kus olid Vladov (BUL?), Elinescu (ROM), Piekarek (POL) ja Smirnov (RUS)) poodiumile ronida, siis oli lipp juba õiget pidi. Nägin lähedalt ka ära, kuidas pelotat mängitakse, krt ma ütlen, et need on hulllud. Õnneks oli turvavõrk vahel...

Siis tagasi oma residentsi Madiranis (ei tea, kas olen seda maininud, aga selgus, et tegemist pidi olema vinge veinipiirkonnaga) ja järgmine päev ärasõit. Piret vedas meid kuskil lõunasel ajal Pausse ja võtsime plaani, et jätame pagasi rongijaama ja ise läheme linna peale jalutama. Selgus kaks halba asja. Esiteks see, et pagasit hoiule ei võeta (pommioht) ja teiseks see, et oli pühapäevane päev, ning igasugused asjad olid suhteliselt suletud. Lõpetasime siis sellega, et keerasime end mängukoha juurde murule pikali maha, lugesime ja tukkusime kuni õhtuni. Kuna aeg hakkas tiksuma juba niikaugele, et jalgpalli EM finaal hakkas paistma, siis tekkis mõte, et peaks mõne vaatamiskoha leiutama. Selle peale sättisime sammud kasiinosse ja küsisime, et kas vutti näeb. Selle peale juhatati meid baari, kus hea uudisena oli jalgpalli ajal häppi hauer. Veel parem uudis oli see, et peale meie ei olnud seal ühtegi kundet, nii et võisime rahulikult end diivanile pikali visata ja Heinekeni juua (0,5 liitrit 2,5 EURi - ei olegi nii tappev). Ja Hispaania võidu üle ka kuidagi kurta ei osanud. Seejärel siis rongile ja öö läbi loksumist Pariisi poole - tingimused sellised, et ei saa ei elada ega surra - st. ühest küljest oli nii tappev väsimus, et lugeda ei jaksanud, teiselt poolt ei õnnestunud kuidagi ka korralikult magama jääda. Pariisis jälle häda - kell kuus hommikul kohal ja teha pole mitte la persetki (või kui, siis võtta shuttle ja lennujaama sõita ning seal mõni nurk leida, kus magama keerata). Võtsime siis kohvrid ratastega sappa ja hakkasime jalutama mööda linna (õnneks oli Gare Montparnasse suhteliselt kesklinna löögiulatuses) - Eiffeli torn-Aleksandri sild-Concorde'i väljak-Louvre (ei, sisse me ei vaadanud, ilmselt hommikul kell 8 oleks shansud ka suht väiksed olnud)-Conciergerie-Notre Dame ja siis tagasi jaama. Mulje jäi selline, et sinna linna peaks kunagi veel minema (soovitatavalt ilma paarikümne kilose kohvrita taga lohisemas - seda enam, et mingi asi suutis kohvripõhja augu hammustada). Lennujaamas selgus, et Leedu Õhk on veel mõttetum kompanii kui Eesti Õhk - tekkis jälle mingi tund-poolteist hilinemist. Ja aru ma ei saa, kust on pärit legend, et Lääne-Euroopas on hea tööviljakus (või siis pole Prantsusmaa Lääne-Euroopas) - ma kahtlustan, et keskmine aeg, mis kulutati reisija (või grupi) peale check-in lauas oli julgelt üle kümne minuti (ei tea, äkki sellepärast lükatigi lend edasi?). Õnneks jälle läks edasi sama lennuk ja ei pidanud Vilniuses varuööbimist leiutama hakkama, sitt uudis oli aga see, et kui me pool kümme Tallinnas olime, siis oli vaja kuidagi poolteist tundi surnuks lüüa - üheksa ja üheteistkümne vahel busse liikumas küll ei olnud. Aga ära sai see kannatatud ja lõpuks väsinult kui õnnelikuna koju jõutud.

Kokkuvõttes siis võib öelda, et käik oli nagu tüüpiline Eesti koondise esinemine: peamiseks eesmärgiks oli saada finaalturniirile (millega me hakkama saime), seal saime oma eeldatava koha (OK, oleksime võinud ka mõne koha võrra paremini esineda, aga see selleks - vähemalt ei saa me erinevalt korvpalluritest-võrkpalluritest palka, et iga päev bridgega tegeleda). Ise olen rahul (kuigi mitte mänguga) ja järgmine kord paremini...

Rootsi matšiga algas meie come-back – kuigi me selle kaotasime, oli mäng juba suhteliselt kena. Järgmiseks vastaseks anti Malta, kes oli meie grupis selge autsaider (lõpuks saigi keskmiselt alla 10 silma matšist). Me Leoga sitsisime selle matši kodus ja teised paarid tõid 23:7 võidu koju.
Bulgaariaga tegime suhteliselt korraliku matši, aga sinna sattus ka tõrvatera sisse – nimelt jagu nr. 14. Panen selle jaotuse üles Leo vaatevinklist:
Hristov….Leo….Stojanov….Lauri
Pass…….1NT….DBL……2♦ (♦+♥)
DBL…….Pass…3♣………Pass
3NT…….Pass….Pass……DBL

ja käes on Leol:
52
875
ÄS72
ÄE76
avakäiguks ♥8, lauda
……….KT8
……….ÄET6
……….-
……….KST532
pannakse ♥6, mina võtan kuningaga ja käin tagasi väikese pada, mis jookseb laua kaheksale. Nüüd läheb väljamängija ärtuga kätte ja käib risti üheksa, sellega tihi saanud (minult 8) jätkab uue ristiga, millele Leo paneb ässa ja mina viskan pada nelja. Ja hinnanud veidike olukorda, käib Leo pada ning nii see välja tuligi. Minu leht oli
E9xx
Kxxx
KTxx
x
Järgmises jaos ebaõnn taandus, või õigemini asendus õnnega, kui ujusime 4♠ lepingusse kaartidega:
K865
S9
ES54
S94

ES73
ÄKE53
2
E75
Deep Finesse ütleb, et selle saab taha võtta, aga meie vastased seda ei teinud (Ostil on ristis singeläss ja ♦ÄK) ja tuligi asi kontraga välja. Teises toas tuli ka välja, aga Sven suutis kontrast hoiduda.
Iirimaa matšis tuli vastu võtta väike kaotus, jälle sai täiendust meie „õnn“ slämmidega. Lehed olid sellised:
E5………..Ä943
ÄKE6……ST52
ÄKET53…876
3………….Ä5
pakkumise ajal sain ma (tugeva lehega) teada, et Luksil on neljas ärtutugi ja kaks ässa, ses suhtes tihides küsimus ei ole. Küll aga oli üks vastastest lubanud musti maste, ning ma pelgasin, et emb-kumb punastest võib sitasti istuda, seega otsustasin pidurduda kuues. Ei istunud midagi sitasti (pealegi oli Luksil ♥ST). Järjekorralised -13.
Ungarit sugesid võistkonnakaaslased kõvasti (koguni 2 slämmideltat tuli meie kasuks) ja Austriaga tegime viigi (seal andsime needsamad kaks slämmideltat tagasi). Tekkis veider pakkumisprobleem: vastane avab 3♣ ja käes oli mul:
ÄS
KE96
ÄKST643
-
alustasin kontraga ja partner pani 3♠. Nüüd tellisin 5♦, lootes edasi anda signaali, et ma oleks võinud ju ka kohe 5♦ panna, aga olin selleks liiga kõva. Teises lauas kusjuures käis pakkumine täpselt samamoodi. Nüüd aga Luks passis ja vaenlane tõstis 6♦-sse kaardiga
K432
T2
E92
S973
omapäraselt lahendas mu lehe pakkumise probleemi vugraphis Saksamaa: alustas samuti kontraga, aga pakkus 4♦ (valgetel inimestel peaks see tähendama kõva, kuid mittesundivat). Kui partner selle viide tõstis, siis pani kuus.
San Marino vastu oli muidu hea mäng, aga lõpuks tuli vastu võtta napp kest, kuna kahes viimases jaos läks ära 28 (!) impi. Eelviimases kaotas Vasja kuidagi 4♠ (detaile ei tea), Viimases aga juhtus eriti kurioosne lugu. Lehed olid meil Luksiga järgmised:
S9………..Ä52
ÄK76……E95
ÄE2……..5
KE95……ST8642
jõudsime ühepoolses pakkumises 3NT-sse ja vastane käis padakäigu. Viiene pada oli loomulikult risti ässaga samas käes ja leping läks taha. Õige leping on teadagi 5♣, kuid ole nüüd pakkumise ajal see tark, kes ette aimaks, et meie achilleuseks ei ole mitte lühim mast vaid mõni teine. Saal oli selles jaos reeglina 3NT ära võitnud, sest tugeva lehe eest kiputakse avama 3♦ (seal on KSTxxxx) ja ruutu käik probleeme ei valmista. Teises lauas aga pakkus vastane end lõhki 6♣-sse (avati 3♦ ja tugeva lehega tüüp alustas kontraga ning tegi partneri 4♣ peale mingeid venitusi). Sven paraku otsustas käia välja oma ♥10x-st, selle peale lõigati partnerilt ♥S maha ja kui ruutu lõige samuti istus, siis visati kaks pada minema, -1370.
Samas oli selles matšis varem korra õnne olnud, et vastane ei võitnud ära 2♥ kontraga.
…..KES3
…..7
…..K7
…..ST6543
ÄT952…..8
KST852….Ä4
52………...ST8643
-…………...E982
……764
……E963
……ÄE9
……ÄK7
West lubas peale Leo 1NT avangut kalleid ja parema puudumisel kruvisime tal 2♥ ära. Käisin avakäiguks oma trumbi välja ja nüüd lasi ta selle oma kaheksani (Leolt väike), tõmbas padaässa ja lõi pada trumpässaga. Seejärel järgnes väike risti löögi alla ja nüüd üritas ta vist tõmmata trumpkuningat, mis ta taha viis. Kui ta mängiks selle asemel pada, siis me võtaksime ära 2 ruutut ja sunniksime teda kätte trumpama (see teeb ta trumbi sama pikaks kui Leol) ja nüüd on ta vist ka lõhkise küna ees: kui ta mängib trumpi, siis saame teda veel korra trumpama sundida, mis tekitab meile trumbis pikkustihi, kui ta aga trumpi ei mängi, siis lööb Leo padaga oma trumbi lühemaks, käib midagi rohelist ja väljamängija on oma ♥KST-ga sisse visatud ja saame veel trumpemandaga tihi. Õige mänguplaan oli selline, et tuleb avakäigule trumpäss peale panna, lüüa risti kätte, padaäss-padalöök, uus ristilöök ja väljavise padaga. nüüd mingi hetk oleme me sunnitud midagi talle löögi alla käima (tal on käes needsamad ♥KST), seda ta lööb ja nüüd on tal olemas viies pada, millega veel üks väljavise tekitada ja lõpuks oma trumbikahvliga 2 tihi saada. Kokku siis 6 trumpi, ♠Ä ja löök lühemale poole. Väga suurt tolku selle lepingu taha võtmisest meil kahjuks ei olnud – teises toas lasti 3NT välja .
Prantslaste vastu oli mõlemapoolsete võimalustega igav mäng, kus tuli napp kaotus. Kõige lõbusam hetk oli see, kui ma esimesel käel avasin kaardi: ♣ÄKEST98765432. Alustasin pakkumist 1♣-ga, vastane mõtles, mida teha (tal oli sama kombinatsioon ruutus), aga teine vastane jagas ära, et ilmselt on dubleerimisel midagi tegemata jäänud. Asendusjagu ei olnud ligilähedaseltki sama hea ja terav, aga tõi meile 12 IMPi sisse.
Slovakkia üle tõid teised paarid võidu kotti ja viimases voorus mängisime Poola vastu. Meie vastu oli paar, kes mängis mingit veidrat süsteemi: 1♣/♦ = 4+♥/♠; 1♥/♠ = 4+♣/♦. Ja muidu ka hunnik releesid ja värke. Muidu oli jälle võitluslik matš, aga viimase kolme jaoga läks 24 IMPi ära – lasin välja slämmi ja teises toas lasti välja kontreeritud geim. Selle relee/ülekandesüsteemi puhul oli pidevalt selline jama, et ei olnud teada, kui palju jõudu ja mis mastid tüüpidel täpselt on. Nii kontreerisin ma ära mingi Lebensohli 3♣ pakkumise (selle tegi käsi, kes oli avapakkumisega lubanud ärtut), ristis oli mul käes KT8xx. Loomulikult oli tal neljase ärtu kõrval kuuene risti (ÄE97xx) ja Luksil renoo. Sealt muidugi tuli kaks head asja – esiteks selgus, et 3♣ läheks ka taha (kaheta vist isegi) ja teiseks läks teine vastane 3♥-sse (tal oli kolmene ärtu ja duubelristi), mida kontreeris Leo ja leping läks kolmeta. Aga kohe järgmises jaos lasin ma slämmi välja, kuna ei julgenud mingit ärtumastiga tehtavat releed kontreerida (♥KS76) ja Leo tegi padakäigu. Nüüd saaks selle ikka veel taha, aga mul tekkis lollakas sisseviskesunni moodi asi, mis tagajärjel viskasin ♥K singliks. Väljamängija oli juba otsustanud, et mängib sellele, et mul oli algselt ♥ST ja käis emanda vastu laua Ä9-t… kuid kahjuks oli ka Leo hunniku ärtusid minema visanud ja kui soldatile tuli 10, siis ei olnud keeruline ässa panna.
Vahepeal, kui me igasuguste kahtlaste võistkondadega võitlesime, oli kogu ülejäänud saal mänginud meie jaoks soodsalt (kasutades Aivari väljendust: kogu Euroopa otsustas, et meie alagrupist peab üheksandana edasi minema Eesti). Nimelt Valgevene ja Iiri, kes olid meie peamised konkurendid, komistasid mingite imelike võistkondade otsa (Valgevene – Wales 6:24 näiteks) ja lõpuks jäi koguni 15 VP-d varu. Teises grupis juhtus selline halb asi, et Soome jäi 9.-10. koha peale võrdsete punktidega Inglismaaga, ja olles omavahelise matši kaotanud, jäidki esimestena joone alla. Muidu oleks juhtunud selline lahe lugu, et Läänemere-äärsetest riikidest oleks välja jäänud vaid 1 (Leedu) ja Briti saartelt poleks keegi edasi pääsenud. Vaadates järgnevat, oleks igatepidi parem olnud, kui nemad oleks edasi saanud.
Finaalvoorud algasid kahe ilgemat sorti kestaga. Põhjusteks ilmselt ühest küljest teatav pingelangus ja teiselt poolt palavnenud ilmad. Nimelt näitas kraadiklaas maantee ääres +42, ja sellise ilmaga ligi kaks tundi käänulistel mägiteedel autos passida (tund turniirile-tund tagasi) tapab ikka mõnuga ära. Inglaste vastu oli tüüpiline meie selle turniiri mäng – poole matšini suht normaalne (peaaegu et isegi hea) võitlus ja siis kukub katus kokku.
Kõigepealt algas asi sellest, et ma käisin 3NT vastu avakäigu kombinatsioonist ÄET98. Otsustasin, et panen lauda 9 (mis meil üldiselt peaks olema 1. või 3.), kuna kartsin, et kui ma 10 käin, võib see Luksil valesid mõtteid tekitada, kui ta kuskil soldatit nägema juhtub. Soldat oligi Luksil, kes pani selle kolmandast käest peal (lauas oli 3 kilakat) ja väljamängija peetas selle Kxx-st (mängis sellele, et tal on ES duublis ja peetamine katkestab sidemed). Nüüd oligi Luksil vastase võtmemastis pidur taga, aga ta visualiseeris mulle jaotuse, kus mul on kas ÄT9xx või ET9xx ja hakkas hoopis teist masti lahti mängima (mina, kes ma arvasin, et tal oli S singlis, julgustasin) ja tuligi see jobu leping välja. Järgmine kord käin 10-ne. 14. jaos jõudsid nad slämmi käest, kus ei teki vähimatki probleemi, kuid Sven-Vasja jäid teise kätte ja nüüd ei suutnud trumpmasti kadujata lahendada (ES9x vastu Äxxx – duubelkunn on lõikes). Kohe järgmises jaos juhtus veel hullem lugu. Mõlemas toas käis pakkumine suhteliselt identselt.
974…………...ÄES63
-…………...……862
Ä87653……….KES9
KES3…………..9
1♦…3/4♥……4♠…...5♥
nüüd jõudsid mõlemad lauad kuude patta (tunnistan, et oleksin võinud 6♦ pakkuda, et vihjata alternatiivlepingul). Meie lauas sai see kontra ja läks neljata (saan kolmeta mängida), teises lauas otsustas Sven, et hakkab nüüd kapteniks ja paneb 7♥, ning ma kujutan ette, et Vasja oma lehega:
KT852
KT9
-
ÄT652
ei olnud selle üle just eriti õnnelik.
Viimases jaos lisandus veel järjekordsed -11 IMPi, kui meie vastu tuli välja 3NT (minu ebaõnnestunud avakäik + järgnev sisseviskesund), Vasjal ja Svenil oli mäng teisest käest ja läks kuueta. Ja oligi pakk käes.
Teises matšis Itaaliaga saime samasuguse koslepi. Seal läks pidevalt midagi ära kas siis juhuslike asjade või vastaste õnnestumiste pealt (mängisime hallilt ja inspireerimatult), aga sisse tuli 2 lubamatut tala meie paari poolt.
omasin neljandal käel lehte:
ÄKEx
KS
xx
S9xxx
kolmas käsi avas 1♥, pakkusin 1♠ ja vastane hüppas 3NT (ärtutoega, parem kui kohene tõkestav 4♥). Nüüd ilmus Luksilt lauda 4♦ ja mina pidin aru saama, mida see tähendab. Kindel oli, et tal on vähemalt mingi padatugi olemas (me oleme kallis odava vastu ja ta on passinud käsi), aga ma kahtlustasin (kuna vastane ilmselt võib mängida 4♥), et äkki on Luksil mingi leht, millega ta ei saanud 3♦ avada vastavas tsoonsuses ja ma oma padapakkumisega likvideerisin tal kadujad (nt. ♠xxx ja kuuene hea ruutu), nii et ta 4♦ pärast väga mures ei ole, küll aga tahab ära näidata avakäigu. Passisin läbi ja selgus et mul oli osaliselt õigus (padatoetuse olemasolu ja avakäigu näitamise suhtes), leht oli tal
xxxxx
xx
ÄKxx
Ex
Läks kallis tsoonis kontrata viieta (4♠ on -1) ja 9 miinust. Teine jagu oli veel inetum:
alustasin 4♠ lepingu vastu kahe risti tõmbega (ÄK42), lauda tulid E53, Luksilt 96 ja väljamängijalt T8). Oletasin, et väljamängijal, mitte Luksil on duubel ja peaks ümberlülituse tegema ja lugesin maha läinud ristikliberid kokku: T9865… Seega peaks Luksil mingi väiksem nupp kui kuus käes olema ja lülisin ärtusse. ♣7 oli lihtsalt kadunud mu jaoks pakist ja nagu ikka, kui midagi sitasti teha, siis tähendab see -12 IMPi.
Et veidikene positiivsust lisada, panen 2 jagu, mis vahelduse mõttes hästi läksid (ja nagu ikka, SISSE toovad head asjad vähe, nende jagude pealt kokku 5 IMPi).
Vastased pakuvad:
1♣….1♠
2♣….2♦(alerditud)
2NT...3NT
ja mina pean tegema avakäigu lehest:
942
ÄT
K653
8752
panin lauda ♠9 ja selgus, et see võttis lepingu ladvast viieta: lauda tuli nimelt:
KS853
953
ÄS9
S4
ja Luksil oli:
ÄET6
KS872
T82
9
ning karpisime ära neli pada ja viis ärtut. Minu plaan B avakäiguks – ruutu – oleks lepingu välja lasknud (3 ruutut ja 6 ristit).
teine kord mängisin 4♥ lehtedega:
ÄK…...xxxx
ÄTxx..KESx
ÄKx…..S9x
Kxxx..xx
sain padakäigu ja nüüd ei hakanud lolle trikke tegema, vaid käisin kohe teisel tihil risti väikese kuninga alt (et saada kindlasti kaks lööki lauda). Oligi neljas risti äss kuninga taga ja kui mingi muu plaaniga mängima hakata, siis oleks selle lepingu võitmine parimal juhul keeruline.
Teine finaalide päev oli juba märksa reipam. Kui hommikul tuli Islandilt küll 11:19 kaotus (detaile ma jälle ei tea), siis teises matšis sai taas bulgareid tümitatud 22:8 (vist), vahelduse mõttes oli see matš, millega võis täitsa rahule jääda. Kuna line-up’i tegi Pireti asemel Tihane, siis pani ta Luksi istuma ebatraditsiooniliselt Nordi, selle eest sai poiss kaks korda slämmi proovida (mõlemal korral õnnestunult), need jaod jäid küll viiki, sest väga keeruline nendesse jõuda polnud (avang vastu 20 pp mõlemal juhul).
Türgi vastu olid õhtuks vasakradikaalselt karmid jaod pandud. Hoolimata sellest, et viimases seitsmes jaos toimus meie lauas ilge udutamine, õnnestus 16:14 võit kotti tuua (kui just tänahommikune apellatsioon seda ei muuda). Aga nüüd jagudest:
1.jaos võitis vaenlane slämmi Tiidu-Maksi vastu (avakäigust), aga seletusega midagi puterdasid. Seepeale otsustas kohtunik, et 50-50, kas tuleb või ei tule ja jagu viikis (meie teises toas 3NT-s). Selle peale apelleerisid mõlemad pooled, eks paistab, mis sest saab.
2. jagu oman kolmandal käel odavas kalli vastu kaarti:
ÄKxxx
x
ÄTxx
xxx
ja pakkumine käib:
pass….2♣(prec)…2♠….DBL
4♣……5♣……….?
kuna ma ei olnud mitte kindel, kes mida võita võib, siis panin igaks petteks 5♠, mis sai kontra ja ruutukäigu vastase singlist. Lauda pandi:
ESTxx
ETx
KS9xx
-
ja tuli 2 ületihi. Jagu viigis.
kolmas oli ka karm jagu, aga meie lauas midagi erilist ei juhtunud. Neljandas jaos jälle hakkas mingi nali pihta. Seekord olin esimene käsi (kallis kalli vastu)
KSxx
ESxxxxx
xx
-
pass….1♣(poolakas)..2NT….DBL
3♥……pass…
minu poolne vastane põrnitses küll jupp aega mu 3♥-t aga kontreerida ei julgenud, selgus et õigustatult. Lauda pandi:
Exx
-
ÄSxxx
Äxxxx
ja kuna mõlemad kallid jagusid 3-3, siis tuli leping välja.
Kuuendas jaotuses oli õnnelikum vastane: kruvisin vaenlase 5♥ ära, kui Luks oli Wilkosziga avanud:
ÄKSxx
ST8x
x
Kxx
see oli ladvast.
Seitsmes jaotus õnnistas ebaklapiga:
-………….....ATxxxx
Exxxxx…...x
Äx……….....KSTx
ÄS987……...Ex
selgus, et 3NT tuleb (risti on 3-3, KT lõikes, ruutu mutt on duublis ees), aga meie maandusime 3♣-s, tuli välja seegi suure surmaga.
üheksandas jaotuses oli jälle padas ÄKETxx vastu renood.
11.jaotus oli jälle midagi karmi, mul on teisel käel (kõik odavas) käes:
97
ÄS7
ÄST
KS642
vastane avas 1♦ (NAT), millele passisin esialgu (1NT-ks jääb nats puudu, 2♣ ei taha risti keskmiste puudumise pärast ja kontra jaoks ei ole sobiv leht), teine vastane hüppas 3♦ (tõke) ja Luks andis kontra. Panin siis 3NT – pass-pass-DBL ja leidsin, et mingu vaenlased ka kuu külge, see leping tuleb välja, panin reki. Vastane taandus 4♦-sse, mis oli 500, samas kui 3NT eeldatava ruutukäiguga on 650. Aga pärast selgus, et rekk oli täiesti õigustatud liigutus – ilma selleta lubas Luks oma lehega:
ÄKSx
xx
x
ETxxxx
4♣-sse jooksu pista (tõsi küll, selle ma tõstaksin viide, huvitav, kas seda saaks ka rekiga mängida :P)
13. jaotuses istus trumbimast 5-0 vastu, 14. jaos ujusime slämmi (midagi muud selle kohta öelda ei saa).
Leo……………..Lauri
ÄES42…………983
KST96…………Ä532
7……………….KT64
KT……………..Ä5
1♣……..3♣……DBL…...3♦
3♠…….pass……6♠
3♣ oli ♦ või kallid, 3♦ pvp ja Luksi 3♠ lubas meie kokkulepete järgi head lehte (kehvema lehega passib korra ja ujub kontralt minema). Ma siis vaatasin, et mu kontrollid on päris head, kui Luksil on mingi piiripealne leht, võib ta ka kohe 4♠ hüpata, ja panin 6♠ täis (pärast sain Tihaselt saagida, et ma oleksin võinud ka cuesse minna, whatever…). Nuh, avakäiguks tõmmati ruutu äss ära ja siis käidi midagi rohelist (ristit vist). Nüüd käis Luks tehniliselt õigest väikse pada emanda alla (tagant kukkus 10) ja seejärel saagis pada maha ja tõmbas ärtu muti alla. Tuli väljagi.
Järgmises (15) jaos tegi Leo sellise asja, mille peale Olavi kolm päeva järjest pröökaks: tegin oma pakutud mastis avakäigu, tema soldat ajas kuninga maha. Nüüd mängis väljamängija kõrvalmasti ässa ja emanda (lauas oli STxx), minult suur-väike. Luksil on Kxx, võttis emanda ära ja käis mu masti tagasi, ning mu kõrvalmastitihi (mul on seal ÄE K taga) läks seebiks. Põhjendus: „aga ma arvasin, et sa pikkust viskasid…“.
16 jaos tegin 1NT-pass-pass järel DONTi kallis odava vastu. -300.
17 jaos mängisin 3NT, ei suutnud tihisid kokku lugeda ja patserdasin üheta 
18. jaos avas Luks 16pp ja 5-5 lehega (singel K ja Ex) 1♠ (ei tea, kas ta leidis, et 14. jao omast oli see vga palju kehvem). Passisin oma 9 punktiga (süsteemi tõttu, mis ei lase mul 1NT panna) ja tuli 11 tihi.
20. jaos juhtus jälle selline asi, millele eriti head seletust ei ole
Lauri…………..Leo
KES9…………..73
ÄK32…………..ST754
S9732………….Ä6
-………………..T652
1♦…….pass……1♥……..2♣
2♠………………3♦
5♣………………5♦
läks neljata. Nali nimelt selles, et 1♥ ei ole meil 100% naturaalne ja kui vastane 2♣ vahele pani, siis oma arust lubasin ma oma pakkumisega maksi, kolmjala ja neljase ärtuga. Luksi 3♦ võtsin naturaalse FG-na ja tegin Exclusion Blackwoodi. Luks omakorda võttis mu 2♠ kui maksi, neljase pada ja kuuese ruutuga (ühesõnaga naturaalselt) ja pakkus vastavalt. Tõenäoliselt oli tal õigus, järgmine kord pakun oma lehega 3♣.
Kui jah meie pakkumismasinat vaadata, siis võiks teha sellise võrdluse, et raip on vahepeal kuuris seistes kasutamatusest roostetama läinud ja nüüd on tehtud hädapärased parandused traadi, papi ja kummiliimiga. Sõitmiseks kõlbab küll, aga aegajalt keerulisemates kohtades kipuvad jupid taga olema. Mis seals ikka, väga katastroofiline seis ei olegi, võitlusvaim on hea, kuigi väsimus on kallal ja jätkame protsessi.

Reis Prantsusmaale algas pihta nagu tavaline Eesti koondise välisreis (millest küll viimasel ajal on sageli kõrvale kaldutud) – igasuguste jamade ja segadustega. Esimese asjana läksime Tallinna lennujaamas Leedu lennukompanii lennuki peale ja selgus, et see ei ole grammivõrragi parem kui meie kõigi „suur sõber“ Estonian Air – pandi meid lennumasina peale, tehti turvademonstratsioon, lasti 10 minutit istuda ja käsutati püsti. Aparaadil mingi viga küljes. Tilgutati väljumisaega tunni kaupa edasi ja lõpptulemusena jäi väljumisajaks 12.00 (st. 3 tundi hilinemist). Tore on, lendasime siis Vilniusse, selgus ka üks hea uudis – nimelt Pariisi pidi edasi lendama täpselt sama masin ja see tõi omakorda kaasa selle, et vähemalt ümberistumisest me maha ei jäänud. Kusjuures Leedu lennujaam oli ses suhtes veider, et esimest korda elus pidin ma asjad transiiditsoonis turvakaamerast läbi laskma. Pariisis võtsime mingi bussi, mis pidi meid vajalikku vaksalisse (Gare de Montparnasse) viima. Viis ka, aga tempo oli selline, et ilmselt oleks taktikaliselt kavalam olnud ikkagi metroodega seiklema minna. Suurlinna värk, sõit võttis aega ligikaudu kaks tundi. Hea uudis muidugi oli see, et rongini jäi veel pool tundi aega. Rongijaamas selgus, et meie varem ostetud pileteid ringi ei vahetata (Ok, pole hullu, selle jaoks on kindlustus ja ETBL), läksin siis luugi „Departures Immediates“ juurde ja Luks poodi kütust varuma. Mõlemad langesime Prantsuse asjaajamiskultuuri ohvriks – sabad liikusid teosammul. Ma ei saa küll hästi aru, kas see oli mingi sadistlik vemp, et „kohe väljuvate“ piletite kassas oli mingi tütarlaps, kes kulutas kunde peale aega rohkem kui kõrvalkassa kolme peale, aga igatahes 5 minutit enne väljumisaega jõudis mulle kohale, et ainuke šanss rongile jõuda on see, kui pilet sõiduki pealt ära osta. Tegime kiire küsitluse ja selgus, et see on täiesti võimalik, ainult läheb nõks kallimaks. Meil savi (ETBL maksab ja kui ei maksakski, siis 10 EURi võime ohverdada selle nimel, et mitte 3 tundi raudteejaamas passida, küll), spurtisime rongile ja napilt jõudsime. Jäime siis kontrolle ootama, selgus, et me olime muutunud nähtamatuks – nad jalutasid meist mööda (2 korda) ja kummalgi jalutamise korral ei teinud meid märkamagi. Esimesel korral ma küll küsisin, et „Sorry, can i buy a ticket from you“, aga tüüp vaatas must läbi nagu õhust. Teine kord ta müksas mind (ma olin koridoris kitsa koha peal), vabandasin ja tema küttis minema. Nojah, kui nad ei taha pileteid müüa, siis ei taha, ega vägisi ka pressima ei lähe (seda enam, et oma arust me kahekesi end küll kuhugi ei peitnud ja olime valmis pileteid ostma). Ilmselt on prantsuse keele unustamine abiks – kui ma oleks prantsuse keeles küsinud, küllap ta oleks mulle tähelepanu pööranud, nüüd aga võib-olla ei viitsinud reede õhtu puhul väljamaakeelset juttu teha (tegelikult oli neid kaks, võib-olla lootsid mõlemad, et sellised „rasked“ kunded, kes prantsust ei räägi, võtab kolleeg enda peale. Ma oskan küll prantsuse keeles küsida endale vajalikke asju (mh. piletit), aga probleem tekiks selles kohas, kui teine osapool hakkaks mulle midagi täpsustavalt seletama. Prantslaste prantsuse keel on selline, et minusugune pikkade juhtmetega tüüp seda küll jälgida ei jõua). Lõbus lugu igatahes – sõitsin oma elu pikima otsa jänest – TGV-ga Pariisist Bordeaux’sse, kus me pidime ümber istuma.
Bordeaux’s hakkas jälle igasugu asju juhtuma. Ronisime rongi pealt maha ja hakkasime vaatama, mille peale me siis ennast ümber kolima peame. Ja nagu ikka – mitte midagi ei leidnud – järgmine rong pidi minema hommikul 6.44 (kell oli õhtu 23.20). Takkajärgi mõtlesime, et ilmselt tekkis viga konduktorite soovimatusest meiega seletada – Pariisis see rongijaama tüüp, kellega me suhtlesime, teatas, et me peame millalgi ümber istuma, aga koht jäi täpsustamata ning rongis küsisime mingilt kaasreisijalt, kes ütles, et rongi jagunemine ja ümberistumine peaks olema Bordeaux’s, sest kumbki rongipool ei lähe Pau’sse (TGV oli ses suhtes superlahe süsteem, et seal oli nagu kaks rongi koos, mis sõitsid koos Bordeaux’sse, kus rong tehti kaheks – esimene ots läks Biarritzi ja tagumine Toulouse’i poole edasi). Tegelikult ilmselt pidime vahetama rongipoolt (me olime tagumises, pidanuks minema esimesse) ja sõitma kohta nimega Dax, kus Biarritzi harust lahknes omakorda haru, mis viis Tarbesi ja mille peale jäi ka Pau. No pagan temaga, läks vähe kehvasti ja tuli välja mõelda, mida saab edasi. Helistasime teistele, kes olid sel ajal jõudnud meie residentsi ja küsisime järgi, et kas nad ei viitsi meile Bordeaux’sse järgi tulla. Ei viitsinud – selgus, et koht oli veidi kaugemal kui nad arvestanud olid ja pime ja väsinud ja võõrad teed – ühesõnaga täiesti arusaadav. Jalutasime siis üle tänava ja võtsime esimese ettejuhtuva hotelli. Okei, seal oli terve rida hotelle, aga võtsime sellise, mis ei tundunud just üleliia šikkmodern (lõppeks me tahtsime ainult 5 tundi magada ja arvestades mu tausta – eelmise kahe öö peale kokku 5 tundi und, siis ei ole erilist vahet, kus seda teha). Vaist ei petnud – hotel-brasserie „le Quebec“ taks oli kahe peale 35 eurot öö. Selle eest oli interjöör selline, et tulid meelde vanad head ajad Antalyas hotellis „Emirgan“ (või „Emigrant“, nagu me selle koheselt ristisime). Uks oli selline, nagu hakkaksid kappi minema (Sven sealt küll ühtegi pidi läbi poleks mahtunud), lamp oli lahti kruvitud ja pirnita, voodi ja tekk olid meil kahe peale üks, prill-laua sees oli mõra. See eest olid muidugi peldik ja duširuum toa, mitte koridori peale ja seina peal oli telekas (väike küll ja pulti ka ei olnud, aga ikkagi). Hommikul ärkasime siis üles ja läksime rongijaama. Nagu arvata võis, siis tütarlaps kassas võõrkeeli ei osanud ja tuli oma pantsus välja kraapida, sellega läks väga hästi – ta sai täpselt aru, mida me tahame ja mina sain täpselt aru, mida teha tuleb (st. kus kohas ümber istuda, sest nagu tavaliselt, rong läks kuhugi vastu Hispaania piiri Biskaia lahe äärde). Ronisime rongile ja jälle juhtus sama nali, mis reisi alguses lennukiga – veerand tundi passimist ja teavitus, et „kerige maha, see rong ei lähe kuhugi“. Asendusvariandiks saadeti jälle vana hea kahe-veduri-variant, millest üks pool pidi siis ilma ümberistumiseta õigesse kohta minema. Ainuke häda oli selles, et selle „õige poole“ suhtes ei olnud erilist kindlust – üks asi ütles ühte- teine teistpidi. Õnneks olime valinud õige poole kasuks ja ei pidanud sellessamas Daxis mingeid kiireid liigutusi enam tegema hakkama. Edasi läks asi juba hõlpsamalt – ainuke elevusmoment tekkis sellest, et konduktor teavitas meid, et Prantsusmaal on selline kord, et pilet tuleb ära komposteerida enne rongile minekut, rongis konduktori juures saab ka, aga see on 10 eurot kallim – aga kuna näha, et me oleme väljamaalased, siis andis „esimese korra puhul“ amnestiat. Pau jaamast korjas Piret meid üles ja vedas meie residentsi, mis näib olevat absoluutne vastand hotellile „le Quebec“- asukohalt üsna ebamugav (u. tunni aja sõit Paust), kuid paras häärber – ruumi on, bassein, pinksilaud, köök, 2 elutuba, N magamistuba, wifi, vähemalt kolm kassi (mustvalge, ruuge ja kolmevärviline) jne. Halb asi on küll see, et minu kasutada olev arvuti wifit hästi välja võtta ei taha, aga eks ma mõtle midagi välja selle koha pealt. Ühesõnaga – hoolimata vintsutustest õnnelikult kohal ja näis, mis edasi saama hakkab.
Ülejäänud seltskonnal oli ka väikseid muresid olnud – neile toodi pagas alles kunagi hiljem järgi (oli tee peal seiklema läinud) ja nad pidid residentsi kuidagi imetabasel moel üles leidma (tee peal oli väga palju pisikesi kohti, pisikesi teid ja maja ühelgi kaardil küll ei olnud). Õnnega pooleks läks see neil suuremate tüsistusteta korda ja praeguseks (kolmas päev) on liikumiskiirus tõusnud tunnilt 50le minutile Pireti ja 40le minutile Sveni puhul. Tihase tüüritavas autos pole veel õnnestunud viibida.
Esimene matš oli Rumeeniaga, kellega me enne turniiri olime korduvalt treeningmatše pidanud (ja pidevalt lakki saanud). Turniir algas vähemalt hästi – vastane jäi osamänguvõitluses (kuigi Luks ütles, et ta oleks geimi pakkunud, mida lahtise kaardiga kaotada ei saa ja kinnisega tuleb vaeva näha, et alt võtta) 500 alla. edasi läks asi pidevalt sama rada pidi edasi ja laekus ilus 23:7 võit – ei tea, kas tüübid BBOs mängides spikerdasid või milles see asi oli, et me treeningprotsessi käigus neile alla kippusime jääma. Jaotustest olid minu jaoks kõige huvitavamad kaks, kus ma slämmi tellisin.
Leo.......PPV.......Lauri....VPV
....................ÄES
....................Äx
....................ÄEx
....................ÄKESx
pass.......pass.....1♣.......2♥
pass.......pass.....DBL......pass
3♣.........pass.....6♣
kuna 3♣ lubab (4)5-7, vähemaga kasutaksime Lebensohli, otsustasin slämmi ära tellida. Lauda pandi suhteliselt inetu kaart:
xxx
Sx
KSx
Txxxx
aga pada lõikus istus ja slämm tuli välja.
teises jaos oli pakkumine väga sarnane:
Leo.......PPV.......Lauri......VPV
....................ÄESxx
....................ÄE9
....................Äx
....................ÄKT
pass......pass......1♣.........pass
1♦........pass......1♥.........pass
1NT.......pass......6♣
1NT lubas 5-7 risti mastiga (ebaühtlane leht) ja otsustasin, et kuna nii ♠K kui ♣E ülesleidmine on vastikult keeruline (pada singel mulle ei meeldiks, kui asi que’de peale läheks), siis tellin kohe ära lepingu mida võita tahan. Lauda pandi:
xx
Sx
KExx
S9xxx
ja kuna mõlemad mustad mastid istusid taga, siis ei olnud seda lepingut võimalik võita.
Teine tuba oli mõlemas jaotuses geimis, kuna erinevalt tavapärasest olime selles jaos, mis välja tuli, tsoonis ja tahaminevas mitte, siis teenisime ühe imbi. Vastane sai kokku üldse umbes 16 IMPi, millest 11 oli see taha läinud slämm.
Teise matši istusime Leoga väljas ja seetõttu ma ei teagi, mis täpselt juhtus, aga Saksalt saime kõvasti lakki (8:22 vist). Vähemalt kaks halba asja juhtus:
ühes jaos hüppas Sven Vasja 1♠ peale 3NT lehega
x
Exx
ÄKE9xxx
Tx
kahjuks lubas selline pakkumine pada duublit, Vasja parandas 4♠-tta ja vastane kontreeris. Seda Sven enam ei parandanud ja tuli -500 teise toa geimi vastu.
teises jaos oli Vasjal käes selline leht:
................ÄKETx
................-
................KE
................ÄESxxx
1♥..............2♥..........3♥.......pass
pass............4♠
ilmselt see 4♠ on pehme pakkumine, parem oleks ehk alustada 4♥ quega või millega iganes (täpselt ei oska öelda), teine tuba jõudis slämmi (Tiit ja Maks vist segasid vähem vahele) ja jälle kadus hunnik IMPe, sest partneril küll suurt midagi ei olnud, kuid ♣K siiski. David kirjeldas mulle ka sama jagu, tema vastu oli teine vastane pannud kohe 4♥, ses suhtes oli tal ikka väga niru pakkuda, vist jäi lõpplepingu 5♣.
Kolmas matš Belgiaga oli korralik andmine. Asi jäi viiki IMPidega 48:48, juhtus suht palju asju. Suurim väljaminek oli meil sellises jaos, kus lehtedega:
ÄE9.............xxx
Äx..............Kxxxx
KESTxx..........xxxx
xx..............K
jõudsime Wilkoszi tõttu 5♦-sse lühemast käest, seda vastane, kes oli kogu aja vaid püsinud kontreeris. Teine pidi avakäigul padale pihta saama (kuna ärtu on 3-3, siis tuleks muidu leping välja) ja sai kah. Teises toas mängiti lepingut pikemast käest ja selle vastu ei olnud kaitset.
Suurim sissetulek oli jaos, kus vastastel/Svenil ja Vasjal olid käes lehed:
Ä...............Kxxxx
KSxx............ÄExxx
KTx.............ÄSx
Äxxxx...........-
Vasja ja Sven pakkusid nii:
..........1♠
2♣........3♥
4NT.......6♣
7♥
(4NT = ♥ RKCB, 6♣ lubas 2 keycardi, trumpemanda ja ristirenoo).
meie vastased pakkusid:
..........1♠
2♣........2♥
3♦........3♥
4♥
3♦ oli neljanda masti sund, miks see jagu neil tuksi läks, seda ma ei oska arvata.
Kõige huvitavam oli aga jagu Wilkoszi naljadega (minu kaart on Nordis)
..........KTxxx
..........S
..........ES9x
..........S97
xx.................S9x
987................ÄET5x
ÄKxxx..............xx
T8x................Äxx
..........ÄEx
..........K6xx
..........xx
..........KExx

Lauri....VPV....Leo....PPV
2♦.......2♥.....DBL....3♦
DBL......pass...pass...3♥
pass.....pass...DBL....pass…
esimene kontra oli passi-või-paranda, ülejäänud trahviks. Avakäiguks ruutu, see võeti ässaga lauda ja käidi pada, mis läks Leo emanda saagiks ja ta jätkas uue ruutuga. See võeti jälle ässaga lauda ja käidi teine pada, kuhu ma kuningaga ette hüppasin ja käisin kolmanda ruutu, mida väljamängija trumpas kümnega ja Leo viskas sinna ristit. Nüüd lõi väljamängija pada lauda ja käis ärtut, millele ma panin sunnitult oma soldati ja tema mängis ässa. Praegusel hetkel on laua peal lõppseis selline:
........Tx
........-
........9
........S97
-...............-
8...............E5x
xx..............-
T8x.............Äxx
........-
........K6x
........-
........KEx
väljamängija käis nüüd ärtu vastu lauda, Leo lasi selle läbi ja väljamängija mängis risti äss-risti, nüüd jäi Leo sisseviskesse ja pidi viimase tihi andma väljamängija trumpemandale. Tegelikult selles kohas Leo veidi puterdas – ta peab ristis ühe pildi ässa alla deblokeerima, siis jookseb käik mu soldatini ja ma saan väljamängijale trumbikopa lauale panna. Aga põhjus, miks nii ei juhtunud oli tüüpiliselt leolik – ta ei olnud viitsinud trumbi keskmisi nuppe jälgida ja ei mäletanud, et ärtu kuus on juba selline relv. Nu mis teha, saime teise toa 110 vastu 100, mitte 300, ses suhtes ei olnud kõige hullem.
Neljas matš Venemaa vastu – nagu ikka, õnne ülekülluse üle me kurta ei saanud. Meie panime jobu slämmi (läks taha), vastased panid jobu slämmi (tuli välja) ja veidi veel nipet-näpet, tuli 10:20 kest. Kõige vasakradikaalsem jagu oli selline, kus otsustasin Leo 1♦ peale lehega:
xxx
E
xxx
S9xxxx
1♠ bluffida. edasine käis nii:
Leo.......Dubinin....Lauri.......Gromov
1♦........Pass.......1♠..........DBL
2♦........2♥.........Pass........3♦
Pass......3♥.........Pass........3♠
DBL.......Pass.......Pass........RDBL
Pass......4♦.........Pass........4♥
Leo pass ütles, et „käi ruutut“ ja DBL lubas pilti padas, tegelik tõde oli see, et käima pidin ma hoopis ristit, kuna tema leht oli:
Ex
xxx
ESTxxx
ÄE
ja peale ta kontrat kolmele padale tõmmati ta pada mutt ka maha ÄK tagant. Hea, et vaenlane seda lepingut rekiga mängima ei jäänud (ilmselt ma lippan sealt 4♦-sse, mis peaks olema -1100 kui vastane ei eksi). Piretit, kes sisestas jaotusi bridgemate’sse ja istus mu kõrval (seega nägi mu kaarte) oli täitsa lõbus vaadata – ilmsed paanika tundemärgid (õnnetu nägu ja juusteotsade närimine), aga ei saa salata, et mullegi oli teatavaks kergenduseks, kui vastane 4♥-s maabus.
Viiendat matši Walesi vastu ma ei mänginud, seal olevat kõige remarkaablim jagu olnud selline, et Tiidul-Maksil seisab 7♣ (neil on risti-ärtu topeltklapp), aga nad jäid mängima 6♥ kontraga. Vastane tegigi risti avakäigu ja sai löögi kätte, ning nüüd ei ole võimalik vabaneda ühest kadujast padas. Õnneks üritas kaitse sisse karpida ruutu ässa ja peale selle kinnilöömist tekkis ♦K peale äravise.
Kuues matš Portugali vastu algas kohe 14 IMPi välja viskamisega. Toimus see nii:
Lauri.....VPV.....Leo.......PPV
ÄKx...............ESxxx
Äx................KExxxx
ÄKxxx.............x
ÄKx...............x
1♣........Pass....1♥.........Pass
1NT.......Pass....2♣.........DBL
Pass......Pass....2♠.........Pass
2NT.......Pass....3♠.........Pass
4♣........Pass....4♥.........Pass
4♠........Pass…
2♣ pakkumisega oli Leo lubanud 8-11, 5+♥ (va 5♥ & 5+ odavmast). Nüüd tekkis väike arvamuste lahknevus selle koha pealt, mida peale mu passi ette võtta. Luks interpreteeris seda kui üleskutset naturaalsele pakkumisele, mina aga arvasin, et see võiks olla lihtsalt relee . Muidu oleks mu releepakkumiseks 2♦ ja Luks peaks oma ruutuga ronima kolmandale kõrgusele ja ristiga kaotame võimaluse mängida 2♣ rekiga. Seega minu loogika kohaselt pidanuks ta risti masti korral panema reki, ruutu puhul pakkuma 2♦ ja muidu vastama vastavalt süsteemile. ühesõnaga 2♠ ja 3♠ lubasid minu jaoks 3730 jaotuse, aga Leo mõtles neid naturaalselt. 4♣-ga küsisin ma ässa, sain 4♥ vastuse (0) ja tahtsin 4♠-ga kuningat küsida. Teisel pool ekraani aga toimus selline asi, et peale mu 4♣ pakkumist, tekkis Leol kahtlus, et äkki ma ikkagi releetan (kõik mu vastused olid olnud +1) ja vastas siis ausalt ära oma 0 ässa. Kui ma aga panin 4♠, siis hakkas ta põdema ja otsustas, et kuna tal on ainult 1 kuningas ja ei ühtegi ässa, ning samas viiene pada, millest ma midagi ei tea, siis äkki võtaks kätte ja passiks maha. Mõeldud tehtud.
Tegelikult oleks võinud Leo oma naturaalsele pakkumisele kindlaks jääda – lõppeks ei olnud tal mingit põhjust eeldada, et ma täiesti kindlasti releetan – mul võib vabalt olla mingi leht, millega mul tekib slämmihuvi partneri 5-6 kalliste vastas (3♠ pakkumine venitas kummagi kalli pikemaks) ja seega võis 4♣ vabalt cue-bid olla. Oleks ta vastanud 4♦ (cue-bid), siis oleks ma vähemalt aru saanud, et meil on ebakõlad (ta lubab ühte ässa, aga ma näen, et tal ei saa ühtegi olla). Sellest võin ma taibata, et kõik eelnev on naturaalne olnud ja nüüd võin jätkata teed naturaalse pakkumisega: 4NT (RKCB padaga vist) – 5♦ (pole ässa)… krt, ei ole ka hea järgnevus, aga vähemalt midagi ma võiksin ette võtta, mitte ei jääks idioodi kombel 4♠ mängima. Sealt läkski 14 IMPi välja, see vahe jäigi lõpuks. Järjekordne asi teemal, et keset teed hobuseid vahetada ei tohi.
Seitsmes matš Valgevenega – meie jälle väljas. Kõige suurema plussi tõi jagu, kus Tiit-Maks mängisid 5♣ reki ja ületihiga. Nimelt on vastased (kallis odava vastu) kooskõlastanud ärtu ja üks meie omadest pakkunud ristit, tema partneril on 1-5-1-6 jagu ja tõeline mõnu rekontreerida – no kui läheb üheta, siis on 200 100 asemel, aga tõenäoliselt tuleb välja ja kui vastane lööb põnnama ja 5♥-sse ära jookseb, siis see on juba mõrv. Tõsi küll, antud jaos on neil võimalik joosta 5♦-sse, mis läheks üheta.
Kaheksas matš Norraga, sealt saime ilgemat sorti kesta. Esimene halb asi oli, et vastane tegi väga häid otsuseid: 1. ja viimases jaos sõltub slämm sellest, et üheksane mast oleks 2-2. Tiit-Maks kumbagi ei pakkunud, norrakad ei pakkunud esimest ja pakkusid teise. Loomulikult esimeses oli mast 3-1, teises 2-2. Siis pakkusid nad meie vastu hästi ära ühe seitsme:
..........Kxx......................ÄExxxx
..........Äxxxx....................-
..........-........................xxxx
..........ÄKExx....................xxx
1♥........2♣...........2♦..........3♠
4♦........5♦...........pass........5♥
pass......5NT..........pass........7♠
mida need pakkumised tähendasid, ma 100% ei tea, aga välja see leps tuli.
ühes jaos ei suutnud ma seisu õigesti välja lugeda:
...........Leo.....................Lauri
...........KSxxx...................Äxxx
...........ÄTxxx...................S
...........xx......................xxxx
...........S.......................T9xx

1♣.........2♣.........DBL..........3♠
pass.......4♠.........DBL..........pass…
2♣ lubas mõlemaid kalleid, alla avangu, miks ta 3♠ nelja tõstis, seda ma ei tea. võeti kolm odavmastitegijat ära ja käidi trumpi. Nüüd peksin asju pihku ja lahku lõpuks pidin otsustama, kas mängind sellele, et 1♣ avanud tüübil on 2-3-3-5 või 3-3-3-4 jagu. Mängisin jälle valesti .
Siis ronisid vastased 11-11 punktidega 3NT-sse. Tegelikult saab seal võtta 11 tihi, aga mul õnnestus vastasele tekitada illusioon, et oluline kõrvalmast ei jagu, seetõttu sain kuningaga, millega ma vahele hüppasin, tihi ja sain läbi käia masti, kus tal oli Kx vastu xxx-i. Pani kuninga peale, Luks karpis ässa sisse, tõmbas emanda ja pidi tunnistama, et tal sai mast otsa… jälle meie urrima õnn…
Kõige hullemas kärnas ei saa süüdistada muidugi mitte õnne, vaid Luksi.
Lauri..........Leo
-..............ÄKET9xx
KExxx..........Äxxx
ÄESx...........K
KSxx...........E

1♣.............1NT (12+, 5+ kallismast)
2♣.............2♥ (5332 või ärtu kõrvalmast)
2♠.............3♣ (6+♠ ja 4♥)
3♦.............4♦ (7411)
4NT............5♠ (2 ässa, kallid või odavad)
6♥.............6♠ (tean ise paremini, mida mängida tuleb!)
tulemuseks see, et tõmmati risti äss ja pada istus vastu, -1 ja -17 IMPi. Selge see, et ideaalses maailmas parandaksin ma 6♠ 6NT-sse, aga kui mina panen lepingu ja releedele vastanud käsi selle ära parandab, siis on selge, et mingi jura toimub – ja kui ta väidab, et hoolimata sellest, et mina olen küsinud ja tema vastanud, teab tema paremini, mida mängima peab, siis ilmselt see ei ole minu asi, et lepingut veel kord parandada.
üheksas matš Rootsi vastu oli võitluslik ja vahelduse mõttes mängisime suhteliselt hästi. Ühes jaos patserdasin 3NT mängides. Nimelt tõmbas vastane avakäigul ♦K, lauda tuli E8xxx ja käes oli STx. Sinna tuleb deblokeerida soldat, sest praegu tekkis selline loll seis, et ma pidin lauda minekuks ruutu kümne mutiga üle võtma ja ♦9 jäi tegema. Lepingut ei saa muidugi ka nii võita, aga see asi oli põhimõtteline viga. Sellest õppinult mängisin vähemalt ühe jao hästi:
.........S9x
.........Kxx
.........ES9x
.........KES

.........Kxx
.........ÄSx
.........xx
.........Äxxxx

mängisin 3NT (PPV oli näidanud pada), avakäiguks VPV-lt ♦K ja ümberlülitus ♠E-sse. Et mitte lepingut taha patserdada, kui ♥E on VPV-l (ma ei teagi, kus see oli), lasin selle läbi ja kindlustasin lepingu.
muidu oli matš viiki jäämas, kuni viimases jaos lõi jälle sisse meie tavaline „õnn“
.........ÄKxxx
.........-
.........Kxxxx
.........Kxx

.........-
.........ÄKET9xx
.........Ex
.........STxx
mängisime 4♥, kaitse alustas risti käigust – emand, äss, ruutuga teise kätte üle ja risti löök – üheta. Teises toas suutsid rootslased lepingu renoo kätte keerata (1♠-2♦(ülekanne)-2♥-4♥) ja lepingu vastu kaitset pole. Sigadus, ma ütlen!

Sageli lööb mus välja harjumus vajalike asjade asemel tegeleda millegagi, millest erilist tolku ei ole, aga mulle endale lõbu pakub. See nädalavahetus jälle - selmet eksamiks õppida otsustasin taastada oma meistripallide registri - st. kus ja kellega (kellega võistkonnas) ja kui palju neid saadud on. Õnnestus asi tuvastada aasta alguse seisuga ja ühte tabelisse panna. Sees on loomulikult väikseid vigu - näiteks on üsna raske hinnata, kellega koos ma olen MP saanud, kui see on tulnud individuaalses sarjas ja partnereid on mul seal päris mitu olnud. Aga siin see nüüd on - minu u. 600 palli 2008 1. jaanuari seisuga ja kellel kui paljudega miskit pistmist on olnud (sulgudes paaris mängides saadud pallid):

1. Leo Luks.........449 (426)
2. Aivar Tihane.....126,5(22,5)
3. Olavi Oja........126,5(21)
4. Vallo Kask.......64,5 (31)
5. Lembit Dalberg...50,5 (4)
6. Toomas Talviste..48 (0)
7. Marko Kolk.......38 (0)
8. Ants Soosõrv.....30 (25)
9. Karlis Rubins....26,5 (7)
10.Sven Sester......22 (0)
11.Toivo Jullis.....18 (3)
12.Tüüve Jugandi....18 (0)
13.Maris Matisons...12,5 (0)
14.Marko Tenn.......10 (4)
15.Maksim Karpov....10 (2)
16.Aare Klaos.......10 (0)
17.Jaanus Maripuu...10 (0)
18.Ao Lellep........9 (0)
19.Hannes Linnamägi.8 (6)
20.Maarja Oras......7,5 (7,5)
21.Tanel Tärgla.....7,5 (0)
22.Ildze Straume....7 (5)
23.Margus Tuvikene..7 (5)
24.Gints Rubenis....7 (0)
25.Tõnis Pleksepp...6 (0)
26.Ines Piibeleht...5 (5)
27.Hannes Nirk......5 (0)
28.Meelis Kuldkepp..5 (0)
29.Aarne Rummel.....5 (0)
30.Ivar Kalma.......5 (0)
31.Tanel Kõivupuu...5 (0)
32.Tuul Sarv........4,5 (4,5)
33.Lars-Ake Varg....4 (0)
34.Triinu Viilup....3,5 (3,5)
35.Eve Harju........3 (1)
36.Kadri Tuulik.....3 (0)
37.Kalev Kalma......3 (0)
38.Lauri Tammiste...3 (0)
39.Ivo Mägi.........3 (0)
40.Igor Trishkin....3 (0)
41.Siiri Suits......3 (0)
42.Jaanus Mae.......2 (2)
43.David Vozabal....2 (2)
44.David Muradjan...2 (2)
45.Liga Brikmane....2 (2)
46.Urmas Hallika....2 (2)
47.Jaak Strandberg..2 (2)
48.Marek Kolk.......2 (1)
49.Aivar Tani.......2 (0)
50.Marlen Tärgla....2 (0)
51.Alvis Berzinskis.2 (0)
52.Edite Klidzeja...2 (0)
53.Oliver Loper.....2 (0)
54.Mairi Tempel.....2 (0)
55.Endrik Arumägi...1 (1)
56.Arvi Rootsmaa....1 (0)
57.Jaan Linnamägi...1 (0)
58.Peter Jonsson....0,5 (0,5)

lisaks on 2MP-d laekunud individuaalturniirilt

Silja Paavle plogist (http://silja-muidumtted.blogspot.com) leidsin MEGA-asja:

Vabariigi Valitsuse Ametlik Anagrammofon

ANDRUS ANSIP - PARUN ISSAND
IVARI PADAR - PIIRAV RADA
URMAS PAET - PETA SURMA
TÕNIS LUKAS - SÕIN KALTSU
SIIM-VALMAR KIISLER - MARKSISMI RAVILEIL
JAANUS TAMKIVI - MATKIV SIUNAJA
JAAK AAVIKSOO - SAJA VAIA KOOK
LAINE JÄNES - NÄLJA ESINE
JUHAN PARTS - PUHJA NARTS
HELIR-VALDOR SEEDER - ORELLEHISED VARRED
MARET MARIPUU - ERI TUUMAPARM
REIN LANG - LANGNIRE
URVE PALO - PELUORAV
JÜRI PIHL - JÜRI PIHL (see nimi on meie hinnangul valmis anagramm).

VOL 1: Jaanuar 2008. Enn Küngile vaja kirjutada aines "Eesti varauusaeg" väike kirjatöö puudutud seminari asendamiseks. Vello Helk'i raamatu "Jesuiidid Tartus" ainetel. Kirjutasin töö valmis, võtsin näppu läksin eksamile. See läks hästi, aga õppejõud küsis peale eksamit, et "Aga millist raamatut te siis ikkagi lugesite?". Pidin oma ehmatuseks veenduma, et kirjatöös oli Vello Helk'ist sujuvalt Vello Salo saanud: pealkiri tuli tööle peale ju viimasena ja kuna töö ise oli valmis, siis aju tegeles muude asjadega, tööle asus autopiloot ja kuna usuasjad ja Vello olid juba olemas, siis Salo ei olnudki enam kaugel. Õnneks õppejõud jäi uskuma, et ma olengi selline hajameelne udupea, nii et ei tekkinud küsimust, et kas ma äkki olen oma töö kellegi pealt maha viksinud.

VOL 2: Eile pääsesin ülikoolis kerge ehmatusega. Nimelt oli vaja kirjutada (taas Enn Küngile!) aines "Eesti uusaeg" kirjatöö mingi raamatu põhjal. Raamatuks valisin Rein Helme "1812. aasta Eestis ja Lätis" ning kirjutasin vastavalt mahule (lõpuks pidin küll veidi otsi koomale tõmbama, et asi neljale leheküljele ära mahuks) töö valmis. Töös olin ma kasutanud autori kohta väljendeid nagu "R.Helme teeneka sõjaajaloolasena" ja kohati rääkinud temast minevikuvormis, nagu ta oleks surnud. Pool tundi peale töö ära andmist tabas mind aga tõsine külmavärin - ma jagasin ära, et kui ma kirjutasin autorist, siis tuli mulle pähe mitte Rein Helme vaid Hannes Walter ja selliseid epiteete kirja pannes olin ma justnimelt viimasele mõelnud (hea, et ei hakanud tõmbama paralleele raamatutega, mida ma Walterilt olen lugenud ja neid Helmele omistama). Tööle jõudes oli juba paras paanika, nii et ma ei olnud enam kindelgi, kas selle "1812..." raamatu oli kirjutanud Walter või Helme. Tööl veendusin, et õnneks siiski Helme. Edasi uurisin asja edasi ja selgus, et Allah on oma kaitsvat kätt taas minu pea kohal hoidnud: Helme on tõepoolest samuti põhisuunalt sõjaajaloolane ja ta suri 2003 vana-aasta õhtul (mingi kukkumise tagajärjel, kui ma õigesti aru sain). Ma pean oma häbiks tunnistama, et kuigi mul tema kohta absoluutselt kõige vähimatki halba pole arvata, olin ma natuke rõõmus et ta surnud on. Seda loomulikult oma isekatest lühiajalistest huvidest lähtudes, tegelikult ma oleks üldiselt märksa rõõmsam, kui ta seniajani elaks - mitte et ma teda tunneks, aga vanuse järgi ei olnud ta üldse mitte nii vana (49) ja selliseid inimesi ei ole sugugi mitte üleliia palju, kes midagi põhjalikult uurida viitsivad.
Huvitav oleks olnud muidugi Küngi nägu näha, kui oleks selgunud, et ma olen jälle autoriga puusse pannud - vestlusest teise õppejõuga selgus eile, et ta oli mu eelmisest eksamist ära fikseerinud ja "taga rääkinud", nii et kui teine õppejõud mu kirjatöö peal mu nime nägi, siis olevat tal käinud ajus väike plõks, mis mu näo ja nime kokku viisid. Seda ma poleks eluilmas osanud aimata, et ajaloo osakonnas mind teatakse, kui välja jätta muidugi kõikide ajaloo üliõpilaste suurim abimees Ene Leies ja nüüd võib-olla ka Mait Kõiv, kelle seminarides ma olen ohtralt suud pruukinud selle kevadsemestri vältel.
Ahjaa, hiljem kui ma olin oma kergenduseks veendunud, et Helmega läks täppi, helistasin emale, et küsida, kas Hannes Walter ikka on surnud. Selgus, et vähemalt seda ma mäletasin õigesti, nad olevat Helmega üsna üksteise järel siitilmast lahkunud. Ja ema suutis lambist ära öelda (5-sekundilise mõttepausi järel) sõna "furaaž" tähenduse, mille mina suutsin alles Helme raamatu lõpuks kontekstipõhiselt välja tuletada. Kõva, ma ütlen!

eelmisel esmaspäeval tekkis mul (alumise kaardiga) äraviskeprobleem. Õnneks suutsin seisu hästi välja lugeda:
.....Tx
.....Exx
.....-
.....-
E9..........x
ÄK9.........S
-...........x
-...........xx
.....-
.....Txx
.....T
.....T

lepinguks oli 3NT ja käik oli parempoolse vastase käes, kes käis pada. Nägin et nüüd on tal võimalik Maarja padaga sisse visata, kuid kuna mul oli ärtu positsioon lugeda, raalisin välja, et kui ma viskan ära mõlemad odavmastitegijad, siis saab Maarja teha ohutu väljaviske ärtuemandaga ja ma saan oma ärtu kümnega viimase tihi (väikest ärtut ei tohi ära visata, sest siis kukub emanda käigu puhul ka kümme maha ja üheksa jääb tegema). Plaani varjuküljeks on muidugi see, et kui Maarja eksib ja käib väikese ärtu, siis tekib väljamängijale üllataval kombel kaks odavmastitegijat. Nojah, väljamängija muidugi läks lihtsama vastupanu teed ja võttis oma tihid ära ning Maarja sai 2 viimast.
Siis olin 2 päeva omadega väga rahul, kuni minuni jõudis äratundmine, et ma tegelesin purihamba eemaldamisega pärasoole kaudu: antud lõppseisus võin ma südamerahuga ära visata kaks ärtut (kasvõi kümne, et partner kindlasti emandat ei käiks) ja väikese ärtu käigule (mida teisest käest on märksa lihtsam teha) ilmub väljamängijalt küll soldat, aga rõõmu on tal sellest vähe: kui ta sellele tihi jätab, saan mina kaks tihi odavmastides, kui ta selle lauda võtab, saab Maarja viimase tihi.
Huvitav point antud jaos on see, et kui väljamängijal on väikese risti asemel väike ärtu, siis ei ole meil mitte kui midagi teha selle vastu, et ta meile vaid ühe tihi loovutab - padakäikudele kipun ma sundi jääma ja kui ma hoian kolmandat ärtut käes (väljamängija viskab viimasele padale ära teise odavmasti kaardi kui see, mille ma eelviimasele viskasin), siis Maarja käest ärtu emanda käik ei aita masti kinni blokeerida - kätte on tekkinud odavmastitegija (kui tal seda ei oleks, siis ajaks emand masti blokki küll), järelikult peab Maarja käima väikese ärtu ja väljamängija peab lihtsalt ära arvama, kas mängida sellele, et mul on E või 10.

Individuaalturniirid bridžis on üks väga veider teema. Päris õige bridž ta tegelikult nagu ei olekski ja üldiselt ma hoidun neist kõrvale. Sageli ongi selle bridživormi vastasteks pigem kõvema tasemega mängijad, kuna aeg-ajalt ajab MHO (Middle Hand Opponent, sometimes also known as partner) lihtsalt harja väga punaseks. Seepärast on veider, et Kotkas näib asi vastupidi olevat - kui lõppes kevadsari, siis tekkis tavapärane küsimus, mis saab edasi? Üks kaalutud variantidest oli individuaalturniir - rahvas on suhteliselt sõbralik ja omavahel hästi läbi saav, keegi kellegagi ei karju ja näiteks saaks inimesi õpetada ja meistripalle mugavalt välja jagada. Huvitaval kombel tundus, et idee poolt on pigem tugevam kiht Kotka kontingendist (nt. mina, Mell, Andres) aga rahvas üldiselt ei pooldanud. Maarjast ma saan veel aru (temal oleks sellest kõige rohkem kaotada), aga ülejäänutest üldiselt mitte - tavaliselt ongi keskmikel üks motivatsiooniallikaid individuaali mängimiseks see, et saaks ka tugevate partneritega mängida.

Sattusin esmakordselt elus orienteerumisneljapäevakule. Nendele, kes ootavad infot selle kohta, et ma oma profiili ühe ala võrra laiendanud olen, pean ma siiski paraku pettumuse valmistama - sõna "sattusin" kasutamine postituse alguses oli täiesti õigustatud ja kirjeldab olukorda suurepäraselt. Nimelt otsustas potentsiaalne äi oma sünnipäeva tähistada muuhulgas väikse jalgsimatkaga Peedu-Vapramäe radadel ja me Maarjaga sättisime end ka seltskonna hulka. Ühesõnaga - paar grillsardelli kehakinnituseks sisse, seltskonna peale pudel viina kaasa ja minekule. Metsa jõudnult võeti laulgi ülesse (ikkagi Hellero taustaga bande)ja ilm oli suurepärane - ühesõnaga super! Metsas siis järsku vaatasime, et kari segaseid lahti lastud - mingi imelik seltskond silkas vasakule-paremale, mööda radasid ja puude vahelt läbi. Kiire kalkulatsioon kalendriga ütles ette (tõenäoliselt) õige vastuse - ilmselt on orienteerumisneljapäevak Peedule toodud. Tundus ka, et meie seltskond (laul ja pudel) ehmatab jooksuhimulisi veel rohkem, kui nende oma meid (OK-OK, see viimane on väike liialdus) - igatahes paar tükki üritasid meist mööda lõigata. Vaatasin siis kogu seda sibamist ja ei jõudnud (järjekordselt) ära imestada, mis paneb igatsugu tegelasi (seal oli ka selliseid, kes olid minust oluliselt suuremad) kaart näpus kõige järsemat mäekülge pidi ülesse murdma. Ma saan aru küll, et liikumine on üks igavesti hea asi (vähemalt teoreetiliselt), kuid vaimselt on selline "tervisesport" siiski väga kurnav: sa pead minema kindlaksmääratud ajal ja kohas starti, seejärel siba metsas ringi kui segane (ja saad kirja mingi tulemuse, mis untsu minnes võib sind masendada), seejärel pead sa tagasi koju (või kuhugi mujale) navigeeruma - ise väsinud ja higine ja siis läheb veel jupp aega aega, enne kui sauna/dushi alla jõuad. Ebamugav, noh. Ja kui end jooksmisega mitte piitsutada, vaid punktid ükshaaval läbi jalutada - siis tekib küsimus, et miks sa niisama metsas jalutada ei või, vaid pead selleks kaardi ja kompassi ja marsruudi valima? Loomulikult võib ka kõigele sellele soovi korral vastu vaielda ja tuua välja pooltargumente, aga minusuguse paksu ja mugava inimese jaoks kaaluvad miinused plussid kindlasti üle. Nii et hoolimata paljulubavast avalausest pean kinnitama, et selle alaga ma tegelema hakata ei kavatse ning oma looduses viibimised kavatsen ka edaspidi vana hea kava "päike, seltskond, jalutus, piknik" järgi läbi viia.

Viimasel ajal tundub, et Allahi viha alla on sattunud tegelased, kes vastaseid ei austa ja liiga suure suuga lubadusi välja käivad. Laupäeval sai Olli sünnipäeva tähistatud ja seal vedeles ka malelaud. Peale paari rummi ja džinni drinki, leidsin ma, et nüüd olen ma küll piisavalt ebakaine, et ka paar mängu pidada. Elin (kes oli ka kindlasti kõike muud kui kaine) oli rõõmsalt nõus ja eks hakkasime siis mängima. Pihta hakkas eriliselt ülbe psühhoterror laua taga, stiilis et "nüüd hakkab siis surumine ja küll ma su lõpuks ikka ära surun", "liigutan nuppe ja ootan kuni sokk midagi ette paneb" ja "hmm, no siit seisust ma peaks sult küll midagi kätte saama" - no kui miski veel mu võitlusvaimu tõstab, siis "sulatsemine" laua taga. Kui suits hajus, siis selgus, et mul on platsil 2 etturit ja vanker vankri vastu - aga siis lasingi etturi kiiresti ära korjata ja kiibitsatena tegelenud Mell-Oll ütlesid, et tegu on viigiga. Tuli nõustuda (mis mina ka malest tean?).
Pühapäeval jätkasin Eesti võistkondlike mälumängumeistrikatega. Enne seda oli Tiit juba aasta aega lubanud, et tema võistkond lööb laua lagedaks (tegelikult isegi mitu aastat, aga kahel eelmisel aastal jäi nende punt teiseks). Ka mängupäeva hommikul esinesid reipad ja enesekindlad avaldused teemal, et "edu, loodame et te vabana oleva teise koha ikka ära suudate võtta", ning peale mängu esimest, ajaloo blokki "no ma ütlen teile, ärge meid ajaloo järel juhtima laske, SEE on meie nõrgim blokk!". Edaspidi enam mäng neil nii hästi ei kulgenud ja viimase bloki ajal olid näod laua taga juba hästi pikad ja õnnetud. Tulemuseks see, et me küll ei suutnud seda "vabana olevat" teist kohta võtta (eelviimase küsimusega vajusime kolmandaks), kuid neid siiski edestasime. Veel täbaramalt läks teisel enesekindlal pundil - Vallo omal nimelt, kelle üks liige (mitte Vallo) avaldas arvamust, et küsimus saab olla ainult üks - kas tuleb kuld või ei tule. Ei tulnud, tuli kuues koht... Nii et ei tasu teps mitte hõisata enne õhtut...

PS - ma ei taha väita, nagu Elin ei mängiks must paremini malet (isegi kui me mõlemad ebakained oleme) või ülalnimetatud võistkonnad ei oleks minu omast tugevamad - esimeses olen ma 100% (tegelikult ta hoiatas mind korra, et mul on matt ühega peal ja korra mainis, et ta pani mull tuld, kui ma jupp aega lauda olin põrnitsenud ) ja teises 75% kindel. Aga lihtsalt ma tunnen teatavat kahjurõõmu sest kekkamist pole ma kunagi üleliia sallinud - kui juba lõugu laksutad, siis kinnita seda ka oma tegudega!

eilse päeva toredaim mõttetera, pärit Rait Männikult vastuseks ühele ideele, mis ma välja käisin:
"Kiirpilgul ma ei näe selles plaanis küll vigu. Miks mitte - halvimal juhul läheb lihtsalt untsu. Ja siis on samamoodi nagu praegu"

Teisipäeval juhtus veider lugu - mõtlesin, et peaks korraks koolis ka käima, ning kooli jõudes selgus, et seda tulebki sõna otseses mõttes teha. Nimelt leidis õppejõud, et kuna on käes ilus kevadilm, siis tuleks teha väike ringkäik mööda Tartut ja vaadata rahvusliku liikumise tegelastega seotud kohti - ehk siis maju ja ausambaid. No ja siis nii juhtuski. Õppejõud on muidugi üsna omapärane eksemplar, eriti just ajaloo osakonna kohta - selline umbes minuvanune tütarlaps (olemise järgi oleksin pakkunud, et pigem isegi nõks noorem, aga guugel andis sünniaastaks 1976 - lõppeks tegelikult ei olegi tähtis see, kui vana sa oled vaid see, kui vanana end tunned), kes mõjub igati reipa ja positiivsena. Nii jalutasime karjaga Toomemäest ülesse Ado Grenzsteini maja juurde, kus ta rääkis üht koma teist Grenzsteinist. Siis küsis ta, et kas keegi teab, millise hästi tuntud lastelaulu too on kirjutanud. Kui selgus, et keegi teab (loomupärane tagasihoidlikkus takistab mind mainimast, et see olin mina), siis üritas ta seda entusiastlikult meile deklameerida. Ega ta seda päris hästi ei mäletanud, aga üritamise eest teenis plusspunkti igatahes. Ühesõnaga lahe. (ahjaa, lastelaul oli "Uhti-uhti uhkesti")

Veidike stirlitzlikku luuretegevust ja õnnestus oma Tartu klubi ajalugu kaustikute ja internetiarhiivide abiga täiendada. Loomulikult kõiki lünki täita ei õnnestunud, puudu on järgnevad tulemused: aasta 1997 (siis septembris tulin Tartusse, kuigi esimest korda võitsin Tartu klubi ülikooli sisseastumiseksameid tehes suvel), 1998 jaanuar - oktoober, 2000 teine pool, 2001 esimene pool, 2002 segapaarikad ja 2004 esimene pool. Tuvastatud tulemuste järgi tuleb välja selline pilt:

Olavi Oja.......61,63 (2)
Meelis Kuldkepp.60,12 (1)
Ants Soosõrv....60,01 (1)
Aivo Lokk.......58,46 (1)
Leo Luks........57,82 (129)
Vallo Kask......57,60 (25)
Lembit Dalberg..57,20 (3)
Maarja Oras.....56,99 (24)
Triinu Viilup...55,95 (8)
Ines Piibeleht..55,32 (2)
Aare Klaos......54,59 (2)
Andres Kuusk....54,09 (1)
Oliver Loper....53,57 (1)
Indrek Kuusk....52,36 (4)
Tuul Sarv.......51,67 (4)
Marko Kolk......51,49 (1)
Eve Harju.......50,75 (5)
Lauri Tammiste..50,16 (1)
Kati Koido......48,61 (1)
Mihkel Allik....46,79 (1)
Kadri Tuulik....44,71 (1)
Toomas Sildvee..44,52 (1)

Üle 65%-seid tulemusi tuli:
Leoga 12, Valloga 4, Triinu ja Maarjaga kummagagi 1

ühesõnaga - üle kümne korra olen paaris mänginud ainult kolme partneriga. Kuigi tõe huvides tuleb mainida, et kui mul kunagi õnnestub saada täielik pilt sündmuste üle, siis nihkub sinna gruppi ka Olavi Oja ja ma kahtlustan, et keskmine protsent temaga mängides oli veel kõrgem, kui nende kahe tulemuse põhjal võib arvata. Nimelt jäi ühte lünka temaga mängitud Tartu paaride meistrikas, kus me minu mälu järgi kütsime täiesti nagu läbi rukki, nii et ta viimasest voorust ei viitsinud osa võttagi, sest esikoht oli juba kotis. Tol ajal oli ka Tartu klubi tase tegelikult kehvem - paare oli rohkem (standard oli natuke üle kolmekümne paari), samuti oli suhteliselt palju suvalisi patsreid ja selle tagajärjel olid protsendid päris kõrged.

Leidsin netist mingi koha, kus saab oma käidud Euroopa maad ära värvida (kahjuks küll mitte kohtade vaid tervete riikide kaupa). Tegin siis asja ära ja väga laheda kujuga elukas tuli välja:









mis ära värvitud riikidesse puutub, siis Slovakkias olen viibinud ainult läbisõidul, Taanis niisamuti. Portugali panin ka kirja väikeste kõhklustega - Madeira ideoloogiliselt on Portugal, kuigi ta on pigem Aafrika kui Euroopa ja antud kaardile ilmselt ära ei mahuks. Ungaris ja Venemaal olen käinud ainult "serva peal" - St. Peterburis ja Tatas, mis on mõlemad üsna siinpoolse piiri lähedal. Muudes olen ikka pikemalt kohal viibinud ka.