16.-17.oktoober

Ega tõbi pole naljaasi: käisime söömas ja tegime ühe Katani laiendiga (Tuul jälle võitis, ta on vist kõva, kuigi ta väitis, et tegelikult talle see laiend väga ei meeldi, kuna tekitab palju paksu verd ja inetuid sõnu laua ümber). See väsitas mu nii ära, et viskasin end pooleks tunniks pikali. Siis ilmus välja Ines ja tüdrukud hakkasid veini lahendama, ja noh, kus tüdrukud ja vein, seal varsti minagi platsis, ükskõik kui haige ma ka ei oleks. Ja protsessi käigus hakkas mul järjest parem ja parem, ning kui lõpuks Jürka tuppa kolisime (ja viski ette võtsime), oli täitsa inimlik olla. Tegime paar jaotust bridget (mina Inesega, Jürka-Pireti vastu), ajasime mula ja sain endale sandaalid, mille seltskond oli turult soetanud, kuid ei Ollile ega Mellile jalga ei sobinud. Vahepeal tuvastasin, et sõna „lallama“ (tõlkes purjus peaga ebameeldivat möla ajama, tuletatud ühe Tamsalu bridgemängija nimest) on tõeliselt rahvusvaheline: sadas meile ukse taha mingi tüüp (tüdrukuid nillima jälle) ja teine tüüp uksest sisse (kaardi peal nimi Justin Lall) ja deklareeris, et ta on purjus ja väga lahe. Ma jäin teises punktis eriarvamusele ja palusin Triinut, et kas ta oleks nii kena ja orgunniks selle tegelase välja, nii juhtunudki. Selles suhtes on hollandlane märksa meeldivam tegelane: tuli õhtul kell kümme ja kui me leidsime, et praegu pole hea aeg õlletamiseks, siis arvas, et võib-olla homme jälle – ja jättis pool kasti õlle meie külmkappi hoiule… Öösel hakkas telefon kell pool seitse helisema (ta olevat varem ka helisenud, aga seda ma ei kuulnud), jõudsin juba tibid ja nende fännklubi põrgu põhja kiruda ja lubada, et kui ma selle helistaja kätte saan, siis maha löön, aga näib, et kurjustasin veidi ennatlikult ning nendel pole mingit süüd. Siin on hoopis mingid tehnilist liiki probleemid – väidetavalt olevat nad toru vastu võtnud, kuid see olevat edasi helisenud ja kui helin pool kaheksa kordus, siis juhtus minuga täpselt sama lugu. Ühesõnaga, meite telefon on hulluks läinud.
Vahepeal Tuul kurtis, et ma tema kavaldamise panin üles, aga enda oma ei pannud ja nii võib maailm arvata, nagu tema üksi oleks võimeline ennast üle kavaldama. Seda jagu ma ei pannud kirja mitte kavatsusest see igaveseks maha vaikida vaid lihtsalt seepärast, et väsinud peaga ei tulnud õigel hetkel meelde, kuid nüüd ma siis heastan selle apsaka. Ilmselt oli tegu mu suurima veaga segatiimikal. Oman käes lehte (kõik tsoonis):
♠ÄKxxxx
♥x
♦xx
♣KTxx
ja PPV avab 1♦ (naturaalne), pakun 1♠, VPV kontreerib ning Maarjalt tuleb 3♣ fit-jump (umbkaudu kutsuv leht, pada tugi ja risti mast). Selle peale paneb PPV 3♥ ja ma vaatan oma lehte uuesti. Ühest küljest olen ma 100% veendunud, et 4♠ tuleb välja (või vähemalt saab võita), kuid kogu nõks on selles, et kuidas ma seda mängima saaksin jääda. Maarja ristipakkumine nimelt ütles, et meil on üüratu topeltklapp ja vastastel samamoodi ja kui ma panen enesekindla näoga 4♠, siis võib vastane viide punasesse minna. Kaitsetihide arv mu lehes on üsna väike ja Maarja pakkumise järel ma vähendan ka tema lehe kaitseväärtuse miinimumini: ilmselt on meil saada umbes üks pada ja umbes üks risti, võib-olla tuleb mõnes mastis kaks, võib-olla jääme üldse ilma ja punastes mastides toimuvat on minu käe järgi kristallkuuli kasutamata absoluutselt võimatu hinnata. Ja kui siis meie pakume 4♠ ja vastane paneb viis punast, siis peab jälle otsustama, et mida sellega pihta hakata. Tõenäoliselt kontreerime ja võtame lepingu üheta (+200). Sestap siis pakkusin alustuseks rahulikult 3♠, et äkki vastane pakub 4♥ ja ma saan teha näo, nagu ma läheks selle vastu tõkkesse, lisaks on veel variant, et äkki Maarja nihutab 3♠ nelja (päris saasta see pakkumine ka ei luba) ja lisaks on olemas võimalus, et kui see jääb mänguks, siis saame umbes sama skoori, mis viie punase vastu kaitstes. Nujah, jäigi mänguks ja selgusid igasugused halvad asjad. Maarja leht oli nimelt järgmine:
♠Sxx
♥Äxxx
♦x
♣ÄSxxx
neli pada tuleb välja ja kuna vastastel jagusid mõlemad mustad mastid 2-2, siis seisab meil isegi slämm ja vastastel on ainus leping, mis välja tuleb, 1♥ (ruutu vastu saame alustada ärtu äss, ärtu löök, ristiga üle, uus löök, kaks pada ja veel üks risti). Ühesõnaga -10 IMPi liigse kavaldamise eest. Enam ei tee! (võib-olla).

Veel üks omamoodi lõbus jagu segatiimikalt. Olen kolmas käsi (kõik tsoonis):
♠Sxxx
♥xx
♦ÄK97x
♣xx
ja avasin 1♦ (rannakas), järgnes kontra, Maarjalt 1♥ ja pass. Oleks mul ärtu kolmene olnud, oleksin passinud, nüüd tuli 1♠ pakkuda, mis sai kiire kontra, teiselt poolt ekraani tuli Maarjalt pass (ilmselt kolmene pada) ja vastaselt 2♦ (võimalik, et ekraanideta mängus oleks vastane läbi passinud ), mida tädi jupp aega piidles, küsis mult et kui lühike mu ruutu olla võib ja siis läbi passis. Hõõrun juba käsi, et nüüd leidsid ka masti, mida mängida ja käisin ärtu välja, lauda pannakse mu heameeleks trumbis singelemand ja ca 20pp, aga sellest hoolimata tuli leping välja ja geimišansid on nii ja naa (ma ei teagi, mis sest jaost lõpuks sai).

17.oktoober

Hiina-aja kõige hullem sudupäev, no praktiliselt mitte midagi ei ole näha (tegin ka pildi otse päikesesse, mis tol hetkel oli mingi punakas laigukene kesk suurt hallust, pildid peaks Maarja suhteliselt kohe üles panema, nii et saate sealt vaadata kui huvi on) ja hingates oli praktiliselt tunda (või väga kerge ette kujutada), kuidas saastaosakesed su hingetoru külge kleepuvad. Sellest hoolimata käisime Maarjaga Hiina keisrite suveresidentsis patseerimas (algselt pidime suurema seltskonnaga minema, aga kuna ülejäänud esindusel oli eile olnud raske õhtu, tegime lihtsalt kahekesi sääred, mitte ei jäänud veel tunniks ajaks passima. „Residents“ tähendab antud kontekstis pirakat maa-ala, mille keskel (pigem ühes servas) on Kunmingi järv ja muu ala täis parke, aedu, teid, maju, pühamuid jne. Kõik udupeen ja maru ilus, ei viitsigi palju ümber jutustada vaid piirdun top-3 asjadega:
A)marmorist laev – 19. sajandi lõpul olevat leskkeisrinna Cixi veidi uhhuuks kätte läinud ja leidnud, et pole Hiinale midagi laevastikku vaja, tehtagu parem selle raha eest talle tiiki marmorist laev. Tehtud.
B)budistlik tempel kõrgel mäe otsas – kahepoolselt suurepärane vaade, nii selle poole kui sealt otsast.
C)“pikk koridor“ – kilomeetrijagu katusega kaetud jalutusteed järve kaldal, sisuliselt üks pikk katkematu paviljon…
tegelikult eriauhinna võib anda ka järjekordsele valgele kassile, kes niipea, kui mind fotokaga nägi, pistis meie poole sörkima ja jalutas jupp maad mööda teeäärt meie kõrval kaasa. Ju siis kassid tunnevad kassisõpru kaugelt ära.