30. september – 1. oktoober.
Hiinamaale jõudmine on tehtud peaaegu maksimaalselt lihtsaks – lennukiga Tallinnast Helsingisse ja siis tunni aja pärast edasi Helsingi-Peking ots. Ainuke halb asi selle juures on vahemaa ja ajavööndid. Lend nimelt kestis seitse tundi kopikatega (hea, et ma pole suitsetaja) ja kui ta väljus üsna õhtusel ajal, siis kohale jõudis ta meie aja järgi ca. viis öösel – mis tähendab, et kui igasuguseid formulare armastavad hiinlased tekitaksid küsimustiku, kus oleks sees lahter „olek“, võiks sinna südamerahuga kirja panna „kudend räim“. Esimese asjana võis veenduda, et igasugused kõlakad Pekingi sudu kohta pidasid paika – pidevalt mingi vine üleval ja tunne, nagu hingaksid tahma. Üldiselt üritasid vastuvõtjad asja maksimaalselt lihtsaks ajada – lennujaama tuldi vastu, viidi bussiga registreerimisele ja siis bussiga hotellidesse (viimane ots oli ca pool kilomeetrit), aga siis hakkasid hiinamaised naljad. Nimelt see hotell kus avatud koondis ööbis (muide, hotelli üldpeldikuks oli auk maa sees, tubades oli siiski asi normaalsem), oli ilmselt mingeid praktikante palganud, igatahes tegeles sisseregamisega ca neli inimest ja asi käis valemi: „kui ühel inimesel kulub kundede sisseregamiseks 10 minutit, siis neljal 40 minutit.“ Asja komplitseeris veel see, et ma pidin Inesega kohad vahetama ja „ „naistesse minema“ ning Ines minu asemel Maksi juurde kolima. Kartes hiinlaste oskust pedantselt tähti närida, leidsime, et mingit vahetamise juttu neile vist pole mõtet rääkida (neil ju võiks olla savi – eestlastest bridgekäte arv oli konstantne ja ons’ seal vahet, kus nad ööbivad; aga reaalselt kahtlustan ma et tekib mingi ilge pudru ja kapsad) ning tegime lihtsalt vaikimisi vahetuse ära (peale seda, kui u. poolteise tunni järel hotelli receptioniga asja ühele poole sai – 5 toa regamiseks!) ja liikusin siis teise ööbimiskohta (OM kergeraksustaadioni vahetus läheduses), mis kujutas endast kahe toaga apartementi (ühes siis mina Maarjaga, teises Jane-Triinu). Tee peal tegin veel Aruba bridgemängijad õnnelikuks, kui nad alustasid vestlust ja ma teatasin neile, et ma tean väga hästi, kus Aruba asub – veidi Venetsueela rannikust põhjas (World Traveller IQ mängimisest peab ju mingit kasu ka olema). Edasi järgnes söömaretk esimesse ettejuhtuvasse baari. Kui väidetavalt pidi Hiina hästi odav olema, siis ilmselt leidsime me ühe kallima koha üles – lõuna läks kahe peale 140 jüääni (korruta mingi 1,65-ga laias laastus). Sama orgi otsa sattusid kaks prantsuse tädi, kes said arve, mis oli üle 200 raha ja hakkasid omavahel arutama, et see on ju ikkagi kallis. Aga noh, süüa anti selle raha eest hästi ja kõvasti – Maarjale suur taldrikutäis kana pähklitega ja mulle suur taldrikutäis krõbedaks praetud lammast – lisaks veel muidugi ka riisi. Mõlemad praed olid suht vürtsikad ja näljasurma ohuga silmitsi seistes sain rahulikult ka pulkadega söömisega hakkama. Õlledest olen joonud mingit Yanchangi oma (võimalik, et eksin kirjapildis), mis on paras lake, ja Tsingtao õlut, mis on suht pilsneri kaksikvend (seega ka veidi lakke poole), ehk edasistel päevadel õnnestub midagi paremat leiutada. Õhtul sai ka esimesed jaod Hiinamaal tehtud, Maarjaga Jane-Triinu vastu, õnnestus kahe IMPiga võita, kusjuures käisin taha kaks võidetavat slämmi (ühes oli vaja kaheksases mastis trumpmutt kinni püüda, teises pidin singelkümne trumbis laua KESxxxx-st üle võtma, sest peale peetamist selgus, et ma enam laua ja käe vahet liikuda ei saa ja kuna asjad istusid „mittehästi“, siis läks see asi taha. Tüdrukud kerisid kohaliku aja järgi üheksast magama ja ma ise mõtlen, et peaks võib-olla kah seda tegema, aga veidi imelik on, kui arvuti kell näitab 16.50...

2.oktoober
hommikul selgus, et telefonidega on siin sitasti. Nimelt üritasime Piretile sõnumeid saata, vastuseks vaikus… seejärel jalutasime lahtise koondise pesapaika ja just enne sinna jõudmist helises Maarja telefon, toru otsas Piret, kes küsis, et kus me oleme… õige vastus oli „täpselt nurga taga“. Kütsime taksoga kesklinna Tiananmeni väljakule, paraku oli midagi vist tõlkes kaduma läinud ja me sattusime hoopis Keelatud Linna kõrvalsissepääsu juurde (see ei olnud küll eriti kaugel). Edasi üritasime minna mingite väikeste kuutidega, millel oli mootor ja rattad all. Selgus, et taksojuhid on maailmas ühesugused – ikka pügaks väljamaalasi. Sven alguses oli ühega midagi kokku rääkinud, aga kui kohale jõudsime, avas meie sohver paberi, millele oli kirjutatud 180 jüääni, ehk siis 20 taala. Läks veidi sõimamiseks ja andsime neile 40 jüääni (ma arvan, et seda on niigi palju, sest sama palju maksis transa taksoga meie hotellist kesklinna (ca 20 km). Nu sitta nendega, järgmine kord targem. Pekingi kesklinn oli rahvast ummistatud – nimelt oli tegu mingisuguse kommunistliku pühaga. Maoseoleumi (tahtlik trükiviga) juurde me parem ei vaadanudki, Keelatud Linna ees massid kobrutasid ja Taevase Rahu väljakul oli hiinlane hiinlases kinni. Meie lõikasime odavat populaarsust oma europiidse väljanägemisega – mõned kohalikud tahtsid meiega pilti teha ja kui me koondise üles rivistasime, siis peale Inese ja Maarja olid meie peale välja sihitud veel vähemalt viis fotoaparaati. Keelatud linna sisse võitlema ei minna me ei viitsinud, läksime Inese ja Maksiga sööma. Süüa anti (järjekordselt) hästi, kõhu sai päris täis ja supermarketist uued õlled võetud. Leidsin kaks tükki, mis olid päris head, aga need kumbki vist hiina omad ei olnud – Kirin (Jaapani) ja Tiger (Malaisia? India? küllap Olaf teaks paremini). Hiina omadest on üllataval kombel seni lemmik Tsingtao tume õlu – esimene tume õlu, mida minu arust täiesti normaalselt tarbida võib (kuigi see võib ka vabalt Jaapani oma olla, sest sildi järgi tundub ta pigem Kirin olevat, aga pudelil on kirjas Tsingtao – võib-olla siis kasutavad Hiina taarat). Õhtul kehastusin ümber Peeter Lond’iks – nimelt antakse nendele, kellele WBF asjad kinni taob (mh. meie U-28 koondise NPC, kellena Onu kirjas on) tasuta sööma, see eeldab aga hõbedast kleepsu pildiga kaelakaardil, minu oma on selle koha pealt õndsalt tühi. Laenasin siis Onu kaardi, panin digifotoka kaela rippuma, nii et kleeps jäi vabaks, aga hallipäine pilt jäi kaetuks ja käisin söömas ära. Õhtuks olid tüdrukud arbuusi hankinud, hiinamaale kohaselt oli see kollase viljalihaga, kui tal oleks silmad olnud, siis oleks need kindlasti pilukil. Mis silmadesse puutub, siis lahendasin ühe Adolf Mardika (Villu Tamme) ristsõna, kus oli küsimus: inimkeha detailid, mis võivad olla punnis või punased. Panin siis möödaminnes silmad kirja ja lahendasin edasi. Kui asjad enam ei klappinud, mõtlesin asja üle järgi ja jõudsin järeldusele, et need on hoopis põsed…

3.oktoober
vaikne päev, päev otsa suurt midagi ei toimunud. Hommik võttis meid vastu täiesti originaalse pildiga – õhk paistis täitsa läbi ja sudu polnud ollagi. Selgub, et aknast võib tegelikult päris palju asju näha. Õhtul selgus, et kohapealne orgunn on tõsine „Hiina ime“ – kõigepealt anti hunnik vastukäivat informatsiooni avatseremoonia algusaja kohta, siis selgus, et toimub ainult bridžimängijate asi, üldine, kus kõik maletajad-kabetajad ja muud loomad on kohal pidi ära jääma, sest seal hoones oli mingi äktsident juhtunud ja uut nii suurt ruumi ei olnud võimalik leida. No tore on, meile sobis . Bridgemängijate avatseremoonia (õigemini küll WBFi vastuvõtt) oli ka suht tore, pakuti snäkke (magusad suupisted olid midagi tõeliselt head, soolased olid sellised „tavalised“), anti veini (ja õlut ka, seda ma ei tarbinud) ja kõnesid oli ainul kolm, ning need kestsid kokku ainult kümmekond minutit. Sinna minek – sealt tulek oli hoopis keerulisem. Nimelt tuli istuda mingi bussi peale (hoolimata sellest, et reaalselt oleks see vast u. 10 minuti jalgsiteekonna kaugusel) ja buss siis tiirutas ja lõpuks viis kohale. Soomlased olid sinna taksoga läinud ja jälle sai kinnitust tõsiasi, et taksojuhtidest tolvaneid on igas riigis – too oli sõitnud 35 minutit ja kasseerinud 50 kohalikku raha (mitte et sommidel sellest eriti savi ei oleks olnud) – ju siis otsustas kuskil mööda suvalisi kiirteid ringitada. Lisaks juhtus naistel selline tobe lugu, et nende kapten Heinlo ei suutnud Inesele edastada infot, et ajad on muutunud, ning Ines jäi bussist maha (aga õnneks sai ühe järgneva bussiga ikkagi kohale) – Heinlol endal jäi õigust ülegi ja ta arvas, et see ei ole tema asigi, et Ines otsustas võistkonnast eraldi elada on see tema valik ja kui Maarja teadis, oleks ta ise pidanud Inesega kontakteeruma. Huvitav, huvitav, minu ja Pireti vahel on sama geograafiline distants, aga info liigub küll. Noored jõudsid samuti kohale, neil umbes kaks magamata ööd seljataga. Reis ise olevat kulgenud sujuvalt ja tõrgeteta, aga 8 tundi Moskva lennujaamas passida ei ole just moos. Eks näis, kuidas neil ajavahega harjumine läheb, neilgi täna juba mängud (esimene vastane Mongoolia, ainuke seos Mongoolia ja bridži vahel, mida mina tean, on see, et kunagi Bridžilehes toodi see riik näitena riigist, mis „ei ole bridžimaa“ – see oli vist klassifikatsioonide teema, et milliste riikide rahvuskoondiste mängijatele arvestada miinusjärk. Hiina söökidest veel – lõuna antakse siin mingi karbikesega ja ma käisin ka portsu järel (täna olin ma Mell ), menüüks liha riisiga (või vastupidi). Liha nägi välja selline hallikas ja kahtlane, et Maarja ja Pihel andsid oma lihaosa proovimatagi mulle (kõlbas süüa küll tegelikult, isegi üsna hea oli, kuigi mina küll aru ei suutnud saada, millise looma küljest see võetud oli). Ülejäänud seltskond oli eile linnas igasugused kohalikud delikatessid järgi proovinud – eesliliha (olevat täitsa hea olnud), madu (vintske nagu seakõrv), rohutirtsud (kohalikud olevat eemale hoidnud, kui Luks rohutirtsuvardaga tuli ja turistid olevat filminud, kas keegi TÕEPOOLEST sellist asja sööb. maitselt olevat selline suht normaalne krõmps olnud), skorpionid, härgkonn (alguses näidati seda elavana ja siis pandi patta. Lõpetuseks olid siidiussivastsed, mis olevat ka päris hea sööma olnud, kuni Vasja otsustas ühe pooleks hammustada ja vaadata mis sees on. Sees olnud lehepuru ja sellest vaatepildist olevat Sven näost üleni higiseks läinud ja resoluutsel toonil õlut nõudnud. Edasi järgnevad mängupäevad, eks siis paistab, mis saama hakkab – esimese päeva plaan on meil Slovakkia (me Leoga puhkame), vaba voor ja Prantsusmaa.

4.oktoober
Kuigi ma esimest matši mängima ei pidanud, otsustasin siiski kaasa minna ja vaadata, kas mängukohast elukohta õnnestub tagasi navigeerida. Selgus, et ega üleliia hästi ei õnnestugi, nimelt on nad olümpiapargist mingi atraktsiooni teinud ja sealt läbi pääsemiseks on vaja piletit, seega kuigi mängukoht tundub üsna käegakatsutavas kauguses olevat, kulus mul „koju“ tulekuks 35 minutit kiiret kõnnakut. Jane-Triinu tegid kavalamalt (või nad lihtsalt ei saanud aru, et seal on mingi pileti teema) – näitasid turvale kaelakaarti ja marssisid otse läbi, ka neil läks 25 minutit, nii et vahemaa ei ole ka tegelikult just kõige väiksem. Slovakkia vastu tulid meie omad tagasi 22:8 võiduga, teine voor oli vaba ja kolmandas mängisime Prantsusmaaga. Mäng kulges suhteliselt hästi ja õnnestunult ja võitsime. Ainuke halb asi on see, et peab nende raiskade vastu apelleerima hakkama, kuna Tiidu-Maksi vastu kutsuti kohtunik mingis seisus, kus Tiit 5♣ pealt edasi läks ja Maks 7♣ vajutas, mis välja tuli. Delta on siis selline, et kui jääb 7♣, võidame 24:6, kui jääb 5♣ võidame 18:12 (meie toa tulemus oli 6♣ ületihiga). Eks see homme paista… Naised suutsid saada kaks 13:17 kaotust (Argentiinalt ja Filipiinidelt) ja 25:5 võidu Keenia üle. Noored alustasid hästi – Mongoolia õigustas kahtlusi, mis mul nende suhtes oli ja hävis 25:0 (ja järgmises matšis oli neil peale kuut jagu Indoneesia vastu juba laual 3:69), üldine konsensus nende kohta oli selline, et kuna Mongoolias ilmselt tegeldakse lambakasvatusega, on nad neli lammast võtnud ja siia mängima saatnud. Edasi anti noortele juba oluliselt kõvemad vaenlased: Island ja Inglismaa, ning kahe matši peale laekus 17 silma, nii et praegu on neil -3. Seal klassis on lätlased suht tugeva koosseisuga väljas (põhimõtteliselt võiksid nad selle bandega ka lahtist klassi mängida) ja algus on olnud neil korralik: 23 Itaalialt, 22 Hispaanialt, 17 Norralt.
Eluolust niipalju, et otsustasin testida üht naljaka välimusega puuvilja. Nimelt oli kaubamajas puuviljaletis mingid asjad, mis nägid välja nagu hästi suured nahkkattega käbid. Roosakat värvi pealeselle. Luks oli neid üks päev testinud, soovitas, et võtku ma ja proovigu, päris head olevat, maksid nad ka mingi mõttetu summa (vist oli viis jüääni kilo). Selguski, et tegemist on ilmselt mingite kiivi sugulastega, mis ei ole nii hapud ja on valge viljalihaga. Ma kahtlustan, et üritan neid paar tükki kodumaale kaasa tuua, kui õigel ajal meelde tuleb.