Kolmteist ja reede Konsumi moodi:
Teel töölt koju otsustasin midagi hamba alla varuda ja sättisin siis sammud Ujula Konsumisse. Valinud kraami välja suundusin kassasabasse, mis oli enne mind täiesti mõõdukas kolmeinimeselises pikkuses, kui hakkasid asjad juhtuma. Esimene kunde oli mingi ilgema hunniku kraami kokku korjanud ja umbes pooli asju pidi kassapidaja kaks korda sisestama, kuna seal oli hulgem köögivilju sees. Ja kuidagi ei õnnestunud tädil õigetele koodidele pihta saada. Kui oli aeg maksta, andis Impeerium vastulöögi: ostja üritas iga hinna eest ID-kaarti masinasse toppida ja imestas, et mis jura on, et PIN ei klapi. Peale nelja katset lõpuks siiski taipas, et pangakaart oleks oluliselt parem valik olnud.
Järgmiseks kundeks oli mingi naga, kes ostis purukummi ja värvilist traati (mingi närimine vist ja energiajook). Arve ca 35 raha, makstes selgub, et kaardil nii palju ei ole. Ohverdas siis energiajoogi, närimise eest maksmiseks rahast siiski piisas (ja kuu on alles keskpaigas!). Ja tädi kassas täidab aga formulare, mis kaasnevad mingi kauba tagastamisega...
Enne järgmist kundet sekkub mingi vurrudega papi (selline natuke traktoristitüüpi) ja küsib midagi Raffaellode kohta, mis ta varem sinna kassase jättis. Tädi vaatab, et ei ole siin mingeid Raffaellosid, äkki on need kuskil teises kassas. Tüüp vaatab teise kassa juurde ja tuleb sealt sama targalt tagasi ja hakkab asjatama, et mis jama on, müüja ütles ju et ma võin need Raffaellod siia jätta, ma ainult korraks käisin sees veel midagi ostmas. Tädi kassast vastu, et milline see kassa oli, kas tsheki pealt vaadata ei õnnestu, mismoodi kassiir välja nägi. Tüüp raiub ikka oma joru. Seejärel tunneb huvi, et kes siin kassas varem oli (too tädi oli just äsja tulnud hetkeks kedagi asendama) ja kust seda naisterahvast leida võib. Seejärel läheb jälle kooserdama, tüütab kõrvalkassat sama juraga ja kaob kuhugi. Kassasse naaseb teine "kassapreili" ja hakkab mu ees oleva kunde asju läbi lööma, sabast minu tagant kostab närvilisi mühatusi (mul pigem lõbus, sest aega laialt käes ja kõht ka liiga tühi ei ole). Ei lähe ka tolle kundega kõik libedalt - too ei leia hästi raha üles ja kui müüja üritab mingit nuppu vajutada, et tshekk välja printida, jookseb kassaaparaat kokku. Proovib ja proovib, aga ei õnnestu midagi. Küsib siis kõrvaltkassast, et mida teha, sai soovituse, et löögu nullarve ja arvutagu ise käigupealt tagasiantav summa. See variant töötas.
Enne kui mul õnnestub Tõotatud Maale pääseda, sekkub taas "traktoristipapi", kes on oma kolm Raffaellot kuskilt kaugelt-kaugelt kassast kätte saanud ohtrate vabandustega kuidas ta ikka kõik sassi ajas jne. Järjekord seisab ja mu selja taga on närvilistest mühatustest saanud juba tige pomin...
Sellega tuleb kahjuks lugu lõpetada, minu läbilöömine läks tõrgeteta. Kahju, et kella ei taibanud vaadata....

Vaadates Maarja saatust, siis ilmselt ei olnud ikkagi tegemist toidumürgituse vaid väikese kuid vastiku viirusega...

Eile klubis oli teemaks vastaste osamängude kontreerimine. Väidetavalt peab agressiivse kontreerimise puhul olema õigus kahel korral kolmest, et see ära tasuks (see küll ei pruugi anda 67%, kuna kontraga välja tulnud osamäng on pea kindel põhi, aga +200/+300 puhul on alati oht, et keegi veel midagi hullemat korda saab). Kuigi loomulikult on tulemuse mõttes parem kontreerida neid asju, mis taha lähevad ja väljatulevaid mitte näperdada, siis nagu ütleb iidne bridžitarkus: kui su vastased ei võida kunagi ühtegi kontraga lepingut, siis tähendab see seda, et sa kontreerid liiga vähe. Kuigi jah, psühholoogiliselt on suht ebameeldiv märkelehele kirja panna tulemusi stiilis "-670", kuid kui sul õnnestub punktisumma tõsta 200 või suurema peale tänu oma kontrale, siis oled sa võitnud osamänguvõistluse. Nii siis hakkasimegi harjutama: kolmel korral üritasid vastased peale võistlevat pakkumist mängida nelja odavat ja kõik me need ära kontreerisime. Valim sai ideaalne: välja tuli üks, taha läksid kaks, seega siis tulemused +300, -710 ja +200, selmet võtta rahulikult +100, -130 ja +100.

punkte saime me neist jaotustest nii (max = 16, reaalselt 15 tänu vabale voorule):

+300 = 12 (keegi oli sama teinud ja keegi oli geimi välja lasknud) = 75%
-710 = 1 = 6,25%
+200 = 15 = 93,75%

seega saime neist jaotustest hoolimata vastaste poolt võidetud lepingust 28 punkti ehk siis 58,3%.

kui me oleksime need passinud, oleksid tulemused olnud:
+100 = 6 = 37,5%
-130 = 4 = 25%
+100 = 7 = 43,75%

kokku 17 punkti ja 35,4%.

järeldused võib igaüks ise teha...

teine eilse klubi iseloomulik faktor oli tugevate ristimastide üleküllus (mõnikord küll risti-pada kahemastilehtede).

Minul olid käes sellised asjad
♠KExxx
♥x
♦x
♣ÄKETxx

♠-
♥ÄExx
♦x
♣ÄKESTxxx

Leol oli
♠xx
♥x
♦Sxx
♣ÄKExxxx

ja vastastel
♠KTxxxx
♥Ä
♦x
♣ÄKE9x

ning
♠-
♥Sx
♦Sxx
♣ÄKESTxxx

Kusjuures kolm neist viiest lehest tulid ette samas voorus! Ma kahtlustasin küll, et vaba laud näitas üles veidi fantaasiat, aga esimeses voorus mängisid seda komplekti Kalma-Klaos ja Nigul-Toomere, nii et ma ei oska enam midagi arvata.

Lõpuks üks tehniline koht, kus ma idioodi kombel patserdasin (mitte et see väga maksnuks, aga pärast oli oi-kui-piinlik). Nimelt tehakse mulle kõrvalmastis avakäiguks kümme, mis on ilmselt singel või duubel, sest ma vaatan otsa mastile:

97x

ÄES6

no oli kahju seitse deblokeerida - pärast jäi mast niimoodi blokki, et ma ei saanud seda tempoga puhtaks lõigata - avakäigul pannakse kolmandast käest väike, üheksa kaetakse kuningaga (kaheksa ei kuku), seitset ei kaeta ja siis ma pean kätte vingerdama, et soldat realiseerida. Kui ma aga vaevunuks seitsme lahti blokeerima, siis saaksin pärast käia väikese käe S-6 kahvli suunas ja lõigata selle õnnetu kaheksa maha. Võimalik, et see läks maksma viis väikest punkti ja ühe koha. Õnneks kõigest kolmanda.

Nagu ikka, kipuvad kõik halvad asjad juhtuma kõige ebasoovitavamal ajal.
Reedel Kaldamägede pool Katani mängides oli kõik veel kõige paremas korras, pärast tegime veel paar jagu bridget ja siis hakkas katus otsas juba veidi ujuma, nii et sellele tuli suht kiire lõpp. Seejärel koju ja väsimus oli nii suureks kasvanud, et leidsin et tuleb magama minna (kell pool kaheksa õhtul!) - järgmine päev oli niikuinii plaanis hommikul kell kuus ärgata, sest oli ju vaja minna Tallinnasse Eesti paaride meistrikaid mängima. Tunni aja pärast hakkas mingi tsirkus kõhuhädaga pihta - magu otsustas tegeleda aktiivse enesetühjendamisega ja saatis kogu söödud kraami ahvikiirusel kas edasi või siis tagasi. Ja olemine oli nii sant, et ei suutnud ise midagi muud teha kui külili maas olla ja oiata ja eriti rõve ja valus oli siis, kui tahtnuks oksendada, aga mitte midagi lihtsalt ei tulnud. Nii pidigi Leole teate minu enneaegsest surmast edastama hoopis Maarja, sest ma puhtfüüsiliselt ei oleks suutnud telefonis midagi väga artikuleeritut rääkida. Kuna Maarja otsustas, et ilmselt oleks mõistlik mind põetama jääda (ma olin ikka vasakradikaalselt lääbakil), siis oli õnneks (või tagantjärgi targana äkki õnnetuseks?) võimalik Leole Andres partneriks pakkuda, nii et tal päris mängimata ei jäänud. Laupäeva hommikul üles ärgates tabas mind jälle uus üllatus - kogu häda oli jäänud eelmisesse päeva ja enesetunne oli suhtelist okei, kui välja jätta üleüldine suur nõrkus ja hallid ringid silmade ümber. Nii ma ei oskagi aimata, kas tegemist oli mingi lühikese ja kurja viirusega või siis toidumürgitusega, mille põhjustas midagi järgnevast menüüst: pasta bolognese, kohuke, kakao, siider, piparkook. Hea et niigi läks...
Laupäeva hommikul ärgates tekkis tunne, et kui kell ei oleks juba kaheksa, võiks ikkagi Tallinna poole liikuma hakata - kuigi nagu selgus hiljem lahkamisel, ka kell kaheksa ei olnud vist lootusetult hilja, kuna pool tundi hiljem helistas mulle Kõivukas, kes küsis, et ega ma ei tea, kas tee peal politseinikke leidub - ta nimelt hakkas alles siis sõitma (turniiri algus Dzinglis pidi olema kell kümme). Ma ei osanud midagi kosta, kuid tulemusi vaadates tundub, et pärale ta jõudis ja sai turniiril teise koha ja Eesti meistri tiitli (esimeseks tulid soomlased). Siinkohal siis õnnitlused talle ja Tihasele.

Tallinna asemel siirdusime Peedule, kus selgus, et bridžimängijatel on Aliast mängides sõnaseletustes metsik eelis mittebridžlaste ees (ennekõike kui teine pool ka sõnu võib arvata) ja lai ühine tutvusringkond on ka abiks. Mida peaks vastased arvama seletustest: "see millega me äravisetel julgustame!" (paaritu) või "pane kokku esimese jaotuse jagaja eestikeelne vaste ja see asi mis sherifil rinnas on!" (põhjatäht) või kui jõhkramalt ära teha, siis oli seletamisel kasu nii Liisa kui Mairi perekonnanimedest (vastavalt siis Miil ja Tempel). Loomulikult tuleb mõnikord abiks ka lai(em) silmaring: "tee kreeka võidujumala nimest verb!" (nikerdama - tõsi küll, väga rangelt võttes on ta võidujumalanna, aga see selleks - katsu muidu seda verbi kuidagi nii ära seletada, et puutööd õppiv vastane ei sekkuks).

Viimased uudised muidugi ütlevad, et Tallinnasse sõitmata jätmine ei pruukinud halb mõte olla: Ussisool jälle selline õnnetus, et tee on kinni ja laibad taga...

Jee - nad on mult hieroglüüfidelugemise kohustuse ära võtnud, nii et ma ei pea oma postitust kinnitama mingite totrate äraväänatud tähtede äraarvamisega!

Vahepeal on sotsiaalne kalender suht ummuksis olnud:
Neljapäeval oli Elina-Melli pool saun ja Hazienda (üks lauamäng, mille Arko välismaale minnes meie ruunata jättis). Ses suhtes on mäng lahe, et kolm korda olen mänginud ja senini pole aru saanud, mis seal võitev taktika on ja kuidas teistele paremini pahna keerata (ühe mängu ma siiski võitnud olen). Eks see selgu kunagi hiljem, kui üldse. Ajaloo annaalidesse läheb see õhtu hoopis sellega, et olin esimest korda Maarjale kaineks rooliks (kuigi nagu Riinu mainis - see kõlab väga veidralt) - tema jõi vahuveini, mina Värskat... Tegime ka ühe roberi Olli-Melli vastu (miinus 20 krooni), kus mul oli kahe esimese jaotuse peale null pada käes. Üldiselt see ei saa head tähendada, aga õnneks esimeses jaos oli Maarjal 1 pada avangu taga ÄESxxx ja vastane tahtis mängida 2 pada kontraga...
Reedel pidime Leoga mängima, saime vastaseks Hendriku-Erika. Mängust suurt midagi rääkida ei ole, see kulges täiesti ühte väravasse (päris sajaimbist võitu küll ei tulnud), aga vein (Tshiili oma) oli hea ning maasikaliköör (aitasin blondiinil seda lõpetada) saast. Järgmine päev helistas Leo ja "tundis huvi" et kuidas ma koju sain - mu kingad vedelevat endiselt tema juures koridoris. Tal oli muidugi ka päris hea teooria selle kohta - nimelt tema kingad olevat kuhugi kadunud. Nojah, eks ta ole, olingi õhtu lõpetuseks valed kaunad jala otsa tõmmanud ja astuma hakanud ning kuna ma üldiselt talviti saabastega käin ja vaid tol päeval erandkorras kingad jalga lükkasin, siis ei pannud tähelegi, et jala otsas midagi valesti oleks olnud. Seda hoolimata sellest, et meil on erinev kinganumber - tal 44 ja mul 45. Tegelikult ma saan ka 44 number kingadega käidud, aga need jäävad siiski reeglina pisut ahtaks ja seepärast eelistan 45t (meie kliimas ei ole mõtet "Kingpooli teha" ja varbaid välja lõigata).
Laupäev oleks äärepealt Kataniks läinud uute käsilastega (Argo ja Heli olla mängu soetanud), aga paraku tekkisid kiired kohustused vahele ja see plaan lükkus määramata ajaks edasi. Kunagi peaks tõesti oma tutvusringkonna baasil mingi võistluse korraldama, käsi on päris hästi tekkinud sellele alale.

vahepeal tekkisid paar head mõtet:

A) Miks Lauaviin nii sitasti maitseb? - seepärast et tegemist on Ostap Benderi poolt soovitatud taburetist aetava samaka vennaga, mida aetakse küll lauast, mitte taburetist (sellest siis ka nimi). Puupiiritus ühesõnaga

B) Kui Eestis on olemas (ma ei ole küll viimasel ajal enam näinud) viin nimega PingViin, siis Lätis võiksid nad müüa sarnase nimega veini - PingVins (seal on "vins" minu mälu järgi vein, i peal on küll pikenduskriips(ja ma ei tea ka täpselt, kas pingviin ikkagi on pingvins, aga mis ta muud ikka on)).

C) Sõnaseletus Uueks Aliaseks: Suur Valss, politseiniku laip. Kui sellega välja tulin kutsus esile küll ainult hämmeldunud pilke, aga püüdke ära arvata (auhinda ilmselt küll välja ei pane).

Sportlased möllavad jälle. Sedapuhku Inglismaal, kus viimasel ajal on suht tihedasti jalgpallurite kodudesse sisse murtud. Juhtunud nii, et Newcastle'i ründaja Shola Ameobi helistas politseisse ja teatas sissemurdmisest enda korterisse ning mingite asjade vargusest. Kümne minuti pärast helistas ta uuesti ja teatas, et tegelikult mingit sissemurdmist juhtunud ei ole, ta olevat eelmisel õhtul kodus sellise läbu kokku keeranud, et olevat sellest isegi segadusse sattunud.

Siinmail said lõpuks jõulud läbi - eile sai siis viimased kingid tehtud-saadud (kuigi raamatu peal oli kirjas "20 aastat hiljem", tundus et 20 päeva on paras viivitus). Ja jõulujärgsest kaalust on neli kilo kadunud, ning jõulueelne kaal on taastunud. Järgmine aasta jälle....

Sportlased olid vist jälle trennis, kui mõistust jagati - ja ajakirjanikud neid kiibitsemas. Kaia Kanepi pärl peale kaotust Kuznetsovale: "Kahju, aga aastas on 56 nädalat!". Krt, ajakirjanik võiks vähemalt nii palju inimene olla, et sellised asjad ära siluda (et piiga ullikesena ei paistaks), kuid ma kardan, et ta isegi ei jaganud ära, et neiu veidi patserdas. Minu meelest seletati seda umbes neljandas klassis, et aastas on 52 nädalat + natuke ja vahepeal kalendrireformi pole ju olnud.

Tartu Uusaastaka võistkondlik lõppes küll paremini kui algas, aga viienda kohaga ei saa ikkagi rahul olla. Ei vedanud ka, üks voor oli guljashijagudega, mis sattusid hullu läti tädi (Maia Romanovska) kätte. Üldiselt ma veidi pelgan selliseid inimesi, kes pakuvad seda, mis sülg suhu toob (Tartu klubiski on selliseid üksjagu), aga Maia on kahekordselt ohtlik, sest erinevalt enamustest "parteikaaslastest" oskab ta mängida kah. Aga ikkagi vastik, kui ta saab kätte 7-6 jaotuse, pressib sellega slämmi ja mina küll ei oska tõkkesse minna, omades trumbis KE-t ja 11pp avanud partneri vastas. Raisk, oleksin pidanud viis ära kontreerima...

Huvitav seis tekkis võistkondliku viimases matshis. Vastastel käis pakkumine nii (leht on ebaoluline):

1♦____1♥
3♥____3♠
4♣

1♦ oli rannakas, 3♥ lubas maksi ebaühtlasega ja neljast tuge, 3♠ ja 4♣ cuebidid. Ja nüüd sai see 4♣ pakkumine tagant kontra (pane tähele, et ärtuleping on selles suhtes juba "vales" käes). Peale kahte passi (et 4♣ pakkuja saaks rekiga ässa näidata) jätkasid vastased cuebididega, jõudsid kuude ärtusse ja laua ristikuningas lõigati avakäigust läbi. Ses suhtes muidugi ei olnud vahet, et 11 miinust oli neile sisse kirjutatud (me sattusime õigesse kätte ja slämmiga ei olnud raskusi), aga tekkis selline teoreetiline mõtteaine: kumb käsi peaks eeldama, et partneri lehe vastas ei ole kahte kadujat? St. kas avaja peaks ilma ristiemandata ruutukontrolli näitamisest loobuma või siis vastaja üritama avajalt teist cue'd välja meelitada?

juurdlesin selle seisu üle ja siin on minu esialgne analüüs:

Selles seisus (peale cuebidi kontreerimist, kui mäng on juba vales käes) on olemas järgnevad variandid:

A) cuetajal on Ä või renoo - st. mastis pole (kiiret) kadujat.
B) cuetajal on singel või KE - st. mastis on üks kaduja, kuid mitte kahte.
C) cuetajal on tühi K, kuid ta partneril on E või singel - st. mastis on üks kaduja, kuid mitte kahte.
D) cuetajal on tühi K, partneril ei ole kontrolli - st. kontra valguses tuleb arvestada kahe kadujaga (kui vastane pani kontra emandaga, siis palju õnne talle - lõppeks on siis slämm niikuinii alla 50%, sest äss on pigem ikkagi taga).
E) nii cuetajal kui partneril on kontroll olemas, ühel neist esimese ringi oma (see ei ole eriti tõenäoline ja ka mitte eriti huvitav variant)

Standardprotseduur on kontra passida, et lasta partneril esimese ringi kontroll rekontraga ära näidata - kuid kui tal ei ole esimese ringi kontrolli, tekivad ülalnimetatud probleemid. Selle lahendamiseks mõtlesin välja järgneva skeemi:

A) esimese ringi kontrolliga kontreeritud cue mastis, teeb teine uue kontrollipakkumise - see tähendab, et seal mastis küll erilisi probleeme ootamas ei ole, tüüpvariant on ässa vastas singel või kuningas.

B) teise käe rekk lubab singlit või emandat, näidates et selles mastis on tegemist ühe kadujaga.

C) teise käe pass näitab, et mastis on probleeme, nüüd cuetaja annab esimese ringi kontrolliga reki, ühe garanteeritud kadujaga teeb cue ja kahe kadujaga teeb signoffi geimis.

Loomulikult ei lahenda see skeem kõiki maailma hädasid, aga teeb paraja sammu selles suunas. Probleemiks näiteks võib olla, kui cuetaja partneril endal on singel, et siis kui anda rekk, ei saa teada, kas partneril oli äss või kuningas. Aga samas võib ka sellisel juhul passida ja kui partner teeb signoffi, siis mõnes seisus edasi minna - see peaks viitama singlile. Ja ilmselt ka muud variandid annab kuidagi (pool)intelligentselt lahendada, lõppeks cue-bididesse minek ei tähenda veel geiminivoo ületamist, minu ja Leo tavaline pakkumine on selline, et teha tugevas järgnevuses kõikides mastides cuebidid ära, pidurduda geimis ja tuvastada, et see on laudapanemisest päris kaugel.

Igatahes ma oleks tänulik, kui keegi viitsiks seda mõttelõnga edasi arendada või kasvõi välja mõelda, millised probleemid võivad esile kerkida - siis saan ise aju tööle panna.

Killuke Tartu Uusaastaturniirilt. Peale mängupäeva lõppu tahtsid kaks tüüpi minna kuhugi lõbutsema. Hakkasid siis uurima Tartu ööelu variantide kohta ja soovitati neile minna stripibaari, mis asub Zavoodi lähedal. Loomulikult see viimane sõna "lähedal" libises neil veidi kõrvust mööda. Sõidavad siis taksoga kohale ja marsivad stripibaari asemel kõrtsu sisse - asjaosalise kommentaar:

"Avasin ukse, kohe lõid ilge lärm ja lebra üle pea, stripist ei haisugi. Ja saali keskel seisab, käed laiali, hoopis Viks (alias Toomas Kiisk, selline 2x2 meetrit punase habemega bridgemängija)! Õnneks saime enne minema, kui keegi meid tähele pani..."

Peale taksojuhilt aru pärimist, et kuhu päraperse ta nad oma arust tõi, juhatati nad õigesse kohta, mis olevat paar maja eemal (häbi tunnistada, ma ei tea oma kodulinna stripibaaridest isegi mitte seda, kus nad asuvad). Sealnähtuga olevat tegelased täiesti rahule jäänud, nii et hoolimata vahepealsetest üleelamistest oli lool siiski happy end.

kui ikka mäng ei kulge, siis pole midagi teha... Tartu Uusaastaturniiri võistkondlik on meile alati selline hirmus kannatuste rada olnud, erandiks ei ole seegi kord. Viiendas voorus sain kaksikute vastu kätte päris hea lehe:

Äxxxxx
Kx
-
KExxx

avasin sellega 1 pada, Pihlalt 2 ruutut, Leolt neli pada, Indrekult viis ruutut. No mida perset, kui partneril on pada kunn ja kaks õiget ässa, siis seisab meil ju seitse, aga küsida ei saa (5NT on meil Josephine, küsides trumbipilte, kuue ruutuga võiks vast katsetada, aga hui seda teab, mis see veel täpselt tähendama peaks). Ühesõnaga 6 pada letile, vastane tõkkesse ei läinud. Lauda kallati:

KExxx
xxxx
Kx
xx

ühesõnaga - palju õnne. Läks üheta ja pärast selgus, et tegelikult võiks minna kaheta, sest vastaste risti on 5-1. Teises toas tuli 5 pada kontraga välja ja -14 IMPi oli sündinud. Ja edasi läks kohtumine samas võtmes ja tuligi 7:23 kest...

Kui palju võtab aega, et lahti saada üks suhteliselt turske tabalukk? Eile sai asi praktikas järele proovitud ja rõõmustage, rattalukkude omanikud – tavaline ketaslõikur (rellakas) kulutas selleks 5-10 sekundit. Omaette anekdootlik on ka põhjus, miks see katsetus ette sai võetud – nimelt hakkasin lukku lahti keerama ja mingi hetk tuvastasin, et minu käes on ainult võtme pea, sest see osa, mis luku sisse käib, on sinna ka jäänud.

Õhtul sai tegeletud juba tõsisema spordiga – nimelt oli mul viimane õppesõidutund ja sisuliselt kohe peale seda ARKi sõidueksam. Õppesõidul patserdasin veidike (ennekõike küsimus, et kas ja kuidas jalakäijaid üle tee lasta – nt. kui kaks last räägivad teisel pool vöötrada jupp aega juttu, kas peaks ikka seisma jääma või siis võib ka vaikselt üle hiilida nagu ma tegin), aga liigutasin autot suht normaalselt. Kõige markantsem nali juhtus siis, kui harjutasin käsipiduriga mäkketõusu (minu nõudmisel, kuna ma olin paarilt inimeselt kuulnud, et nad seda tahtvat ARKis ja mina küll ei mäletanud, kuidas see käib, kuigi mulle septembrikuus platsil oli seda tutvustatud). Peale kohalt minekut mainis õpetaja (mitte see, kellega ma tavaliselt sõitsin, vaid ta oli enda asemel ühe platsiinstruktori kohale läkitanud), et käsipidur on peale jäänud – minu ajus sai sõnapaarist “käsipidur peale” käsklus ja nii ma ta siis liikuvale masinale korralikult peale tõmbasingi. Peale õppesõitu korjati järgmine õpilane Betooni raudteeülesõidukoha juurest peale ja lasti ta mul ARKi ära visata ning peale veerandtunnist passimist hõikas keegi mu nime ja algas peale tõsisem osa. Eksaminaator (nime järgi H(arri?) Aas) oli selline vanemat sorti papi, pealtnäha suht tusase näoga – pärast selgus, et ei olnud tegemist inimsööjaga, pigem abivalmis eksemplar. Autos siis mainis, et “noh, sõidame liikluseeskirja, liiklusmärkide ja teekattemärgistuse järgi, mina ütlen kuhu sõita, kuidas sõita, vaatad ise!”. Lisaks kiire instruktaaž autos leiduvate vidinate kohta (nt. tagasikäik käis nii, et muljud käigukangi alla ja tõmbad siis enda poole) ja diisli omapära kohta (“rohkem gaasi, aeglasem käiguvahetus – teise paned sisse 20, kolmanda 40 peal, linnas sõidadki kolmanda-neljandaga”) ning minek. Kõigepealt ARKi juurest paremale välja ja siis vasakpööre Turu tänavale ning mööda seda edasi. Selveri valgusfoori juures anti juhtnöör, et sõidku ma edasi suure silla peale. Selle peale reastasin end suht tihedas liikluses eeskujulikult vasakusse ritta – ja seejärel keerasin vasakpöörderajale liiga vara ära – st. mitte sinna, kust otse sillale saab, vaid tänava jagu varem. Õnneks ei sattunud ma sellest paanikasse ja peale hetkelist kirumist leidsin, et “aga mis siis ikka, siit saab ju ka tegelikult” - mitte ei hakanud kuidagi tagasi pressima. Ma ise kahtlustan et sellega (reastumine ja seisu kiire ümberhindamine) võisin ma pigem hoopis plusse saada. Edasi läks asi naljakaks kätte – kõigepealt tuli minna üle silla ja keerata Pikale tänavale (kõige kaugemale vasakule). Ühest küljest on see mulle alati kõige ebameeldivam suund olnud, kuid teisest küljest justnimelt seetõttu olen ma seda kõige rohkem harjutanud. Ja õppesõidus olin ma kaks tundi varem tulnud justnimelt sedasama teed pidi. Mööda Pikka tänavat edasi, seejärel Pärna tänavale ja vasakpööre Uuele tänavale, kus parkisin. Seal eksaminaator oli mulle isegi veidi abiks – alguses soovitas, et ma ei hakkaks keerama, sest ma olen liiga lähedal (tõe huvides pean mainima, et ma ilmselt ei oleks julgenudki keerata, vaid oleksin nõks tagasi võtnud), seejärel andis ühes kohas, kui tundus, et ma veidi kinni olen, nõu rohkem gaasi anda tagasi minekuks (lumi raisk, ma ise arvasin, et olen juba vastu serva jõudnud). Kuna üldiselt tegin õigeid liigutusi (tegelikult tuleb mul külgboks suht hästi välja), siis jäi ta nähtuga rahule ja jätkasime Raatuse tänavani, kust keerasime kõigepealt kesklinna poole ja siis kohe Pikale tänavale. Ja jõudsime taas mu õppesõidumarsruudile (siis ma olin tulnud lihtsalt otse mööda Pikka tänavat), ning õnneks oli mul värskelt meeles, et pihta hakkab kolmekümne+võrdsete teede ala. Pika tänava lõpust üles mööda Roosi tänavat (nagu õppesõidulgi) ja Roosi-Jaama nurga peal pidin tõusult käsipiduriga ära minema (täpselt samas kohas!), ning seejärel keerama Puiestee tänaval vasakule ja Narva mäest alla Kroonuaia sillale sõitma. Jälle täpipealt sama marsruut, välja arvatud see, et õppesõidul keerasin Staadioni tänavale (nii on mugavam), aga kui eksamil üritasin sama teha, siis eksaminaator käskis ikkagi otse minna, läbi ringi. (Vallo täna hommikul vaatas kuskilt netist, et tema kohta kirjutatakse, et ta armastavatki väga ringe). Ring on selles kohas küll väga tinglik mõiste, parempoolsel real on puhas otsesõit. Aga kui ring, siis ring, parem suunatuli sisse ja tuima näoga edasi. Peale silda otse mööda Kroonuaia tänavat (niikuinii üks levinumaid marsruute, kus õppesõitude ajal sõita lasti, lisaks sellele sõidab Maarja sedakaudu tööle, nii et selle tänavaga erilisi muresid ei ole) ja Jakobi mäkke üles. Seal läks asi õppesõidust lahku – enne keerasin Veski tänavasse ära (nagu tavaliselt), aga eksamil lasti sõita mööda Kreutzwaldit edasi. Ei olnudki seda tänavat varem niipidi sõitnud ja kohe oli tulemas selline tüngakas, mille kohta Vallo mult täna küsida oskas (ju siis tema õpetaja oli taibanud teda hoiatada), aga mina ei olnud kuulnudki. Nimelt Kreutzwaldi tänavat pidi edasi sõites tuleks idee poolest anda suunatuld, sest ta kaldub veidike kõrvale ning otse edasi läheb hoopis Laulupeo tänav. See on aga üks neist asjadest, mida praktiliselt keegi kunagi ei tee. Õnneks ma aimasin halba, kui mulle anti juhtnöör “nüüd mööda peateed edasi” - ja kuna üleval oli tahvel peatee suuna kohta, leidsin et parem karta kui kahetseda ja panin suunatule sisse. Kui olukord oli läbi, küsisin, et kas ikka pidin siin suunda näitama ja sain vastuse, et pidin küll. Edasi siis kuni Tammsaare tänavani ja sealt vasakule raudteeülesõidukohale. Ja nüüd olime jõudnud täpselt sinna, kustkaudu teine õppesõitja mind ARKi ära viis – see küll ei ole päris nii hea kui ise sõita, aga ikkagi oluliselt parem kui mittemidagi. Kõigepealt linnast välja Ilmatsalu ringile ja sealt linna poole tagasi (kiirendamisega 70ni – see oli mu ainuke “maantesõidu” jupp eksamil) ja seejärel juhtnöörid pöörata teisele poole teed asuvasse tanklasse. No tore on, keerasime sinna ja tankisime masina täis (huvitav jah, koolieksami lõpuks lasti mul läbi autopesula sõita:)). Samal ajal kui eksaminaator arvet klaaris, tuvastasin, et olin peale parkimist jätnud peegli tagasi keeramata (parkides olin selle rihtinud tagumist ratast näitama) ja korrigeerisin kibekähku probleemi – täpselt sama vea olin ma muide teinud ka õppesõidul. Kiires korras mõtlesin välja ka vabanduse, juhuks kui eksaminaator hiljem selle teema juurde peaks pöörduma – nimelt olid peeglil küljes ka väikesed lisapeeglid, ma kavatsesin öelda, et vaatasin et taha näeb (nägi kah kusjuures) ja ei mõelnud korralikult läbi, et see on “tema” peegel, mida ma vaatan. Hiljem muidugi sellest probleemi ei tulnud, võimalik, et ta ise ka ei pannud seda tähele. Seejärel mööda linna serva edasi – tundub, et kõlakad, nagu talle meeldiksid ringid, pidasid paika – lisaks siis Anne ja Narva ringidele lisandusid Ilmatsalu, Viljandi, Riia ja Aardla ringid, Aardla ringilt linna sisse tagasi ja suht otse ARKi juurde välja. Viimasel hetkel tegin veel sellise asja, et ARKi juurde sisse keerates suretasin tõkkepuu taga auto välja – võtsin kogemata jala sidurilt – aga see vist õnneks ei lugenud. Eksaminaatorilt siis lõpuks küsimus, et kuidas ma oma sõiduga rahule jäin, millele oskasin kosta ainult et “nii ja naa”. Selle peale järgmine küsimus, et kas ma siis ei jäänud rahule ja tahaksin uuesti tulla, mille peale mina: “üldiselt tegelikult jäin, aga mõnede asjade, eriti pedaalimajanduse pärast oli küll natuke piinlik” - “Olgu, anna oma koolitunnistus siia, löön sellele templi peale ja saad kaks nädalat sellega sõita, load saad umbes järgmine reede kätte!”. Pedaalimajandusega oli jah selline asi, et võõra auto värk, esiteks ei asunud pedaalid nii mugavalt jala all kui õppesõiduautol ja siduri lahtilaskmisel juhtus mõnigi kord see, et ta liiga ruttu üles tuli. Üldkokkuvõttes tuleb tunnistada, et õigus oli neil, kes väitsid, et ARKi eksam on lihtsam kui kooli oma – väga palju stiilipunktide kallal ei norita. Näiteks jalakäija üle tee laskmine – üritasin mingite vanemate naisterahvaste lähenedes enne sebra seisma jääda – eksaminaator arvas, et lasku ma edasi, kui nad endas sprinteriverd ja jooksulusti ei leia, siis olen ma ammu enne neid sealt rajalt läinud ja kui leiavad, siis tabavad nad kah ainult auto tagumist otsa. Peamine oli ikkagi lähtuda märkidest ja näidata välja, et sa ei ole rooli lastuna ohtlik endale ja teistele. Nii et siis sellega on nüüd sedapsi (ainult lõppastme koolitus veel vaja läbi viia) – kokku läks siis täiesti nullist alustades 59 sõidutundi (mis on reaalselt 25 minutit) + 4 koolieksami ja ARKi vahel (muu praktika puudus, ainult paar korda käisin Getziga platsi peal parkimist harjutamas). Aega kulus neli kuud, aga sinna sisse jäid kolm kolme-neljanädalast pausi erinevatel põhjustel. Pole paha vana ja andetu inimese kohta. Nüüd siis tuleb hakata pöialt hoidma Vallole, kel sama asi varsti ees. Üldse on see viimane aeg läinud kuidagi paberite hankimiseks – suvel ülikoolidiplom, nüüd juhiload. Järgmisena peaks vist päevakavva võtma hullupaberid ja tõutunnistuse.

Lempsi saunas tekkis joomise käigus arutelu Läti meistripallide üle - kohalolnud spetsialist teatas, et neil on kasutuses laias laastus meiega sarnane süsteem. Selle peale improviseerisin väikse äraarvamismängu enda meistripallide kohta: nimelt olen ma saanud veidi üle 250 kuldse MP, aga mitu neist olen ma saanud mängides paaris kellega muuga kui Leo (ja mitme inimesega need on tulnud).
Nüüd rehkendasin ise kokku, kuidas need jagunevad:

3,5 Aivar Tihane (juunioride EM 2002)
3 Ants Soosõrv (Eesti paaride MV 1998)
3 Hannes Linnamägi (Tallinna Festival Invitational 2003)
2,5 Maarja Oras (Mixed Transnational 2008)
2 Margus Tuvikene (Eesti juunioride MV 2003)
2 Jaak Strandberg (Viru Bridge GP 2005)
1 Triinu Viilup (Eesti segapaaride MV 2005)
1 Jaanus Mae (Viru Bridge GP 2008)

Ja ongi hetkel kõik - 8 inimest ja 18 palli. Tõe huvides tuleb muidugi mainida, et vähemalt Aivarile võiks mõne palli juurde rehkendada küll - mõnedel A-Liiga etappidel olen ma temaga umbes sama palju mänginud kui Leoga - aga samas summast oleme me alati rohkem saanud ja summas olen ma alati Leoga rohkem mänginud.

Kohapeal üldiselt väga mööda ja väga pihta ei pakutud (keegi ei arvanud, et mõlemad numbrid nii väikesed on), mu mälu järgi sai vist kõige lähemale Ildze, kes ennustas et 10 partnerit ja 25 palli.

Pikka aega pole kirjutanud - laiskus mis muud. Nüüd siis vahepeal väike kokkuvõte, millega ma jälle hakkama olen saanud:
Õnnestus Maarjaga paaris Tartu segapaarikalt oma järjekordne teine koht saada - õigemini seekord teise-kolmanda koha jagamine. Olime nimelt Pihla-Indrekuga nii võrdsed, et mõlemal sessioonil saime täpipealt sama tulemuse. Ja Erika-Hendrik jäid natuke ette. Ühes jaos esimeses sessioonis õnnestus mängida nagu noor jumal:

♠ Ä2
♥ Txx
♦ Äx
♣ KETxxx

♠ Exxxxx
♥ Kx
♦ KS9xx
♣ -

avas partner ülevalt 2 ristit, vaatasin oma lehte ja otsustasin pakkuda mittesundiva 2♠. Selle peale sekkus järgmine käsi 3♥ga (kallis odava vastu) ja kui kaks passi minuni jõudsid, pakkusin 4♦ (võimalik, et DBL oleks parem valik, aga see selleks). Partner korrigeeris nelja patta ja jäin seda mängima, avakäiguks sain ♠10. Ühesõnaga – leping oli veidi optimistlik, aga šanssidega – arvestama pidi kahe kadujaga ärtus (äss on 100% taga) ja vähemalt ühega padas, seega ruutu tuleks kadujata piirata. Avakäik ütles, et ♠K on praktiliselt kindlasti ässa taga, aga ma tuvastasin ohu, et kui avakäik oli tehtud kombinatsioonist ♠T9x (ilmselt küll mitte), siis ei oleks asja emandani läbi laskmine eriti hea mõte – käiakse ärtu läbi ja kui see mast juhtub olema 6-2, siis kolmandat ärtut lüües edutub vastastele teine tihi trumbis. Seega panin ässa (kavatsusega mängida nii, et kui soldat kukub, loodan ruutu 3-3le, löön kolmanda ruutu ära, risti löön kätte ja mängin pada emanda alt väikese) ja kui midagi huvitavat ei juhtunud, kütsin väikese pada järgi – see võeti eest kuningaga ja käidi ärtut, minu kuningas võeti tagant ässaga ja jätkati järgmise kahe pildiga, millest viimast vastane vahele lõi, ning pidin selle emandaga üle lööma. Hakkasin siis Westi kätte kaarte paigutama: ♠T9 duubel ja ♥ÄESxxx olid teada, järelikult pidi tal olema viis kaarti odavmastides. Kui tal on duubelruutu, siis ainuke šanss lepingu võitmiseks oleks leida talt täpselt ET duublis ja masti ladvast mängida (muidu jääb teise kätte pidur), seega oleks minu jaoks oluliselt mugavam, kui tal see mast oleks kolmene. Kui tal ei ole emandat, siis tuleb masti lihtsalt lõigata, kui on, tuleb teha tagurpidilõikus. Seejärel mõtlesin, et miks ta tegi nii ebamugava käigu, et käis pada T9-st (ikka variandid, et lauda pannakse kõrge pilt soldatiga ja ma ei lahenda seda masti ise kunagi kadujata) – võtsin siis südame rindu ja tegin ruutus tagurpidilõikuse (arvestades, et kui mast on 4-2, siis lähen kaheta ainult siis, kui tal on täpselt needsamad ET duublis või siis ei ole neist kumbagi. Istuski nii nagu pidi ja leping väljas, huhh…

Peale jõule, mis õnnestus suuremate hädadeta üle elada pidutsesime paar päeva Lempsi pool. Seal pakkus tasuta tsirkust Leo, Aivari ja Ildze suusaretk - nimelt otsustasid nad Käärikule põigata. Läksin siis kaasa rummi libistama (suusatada ma oma haige küünarnuki pärast niikuinii ei saaks) ja kiibitsema. Lõbus oli juba see hetk, kui nad üritasid suuski alla panna - Ildze sai omadega enamvähem hakkama, aga Tihasel ja Leol oli sellega jupp tegemist - väitsid, et nad pole aastat viis suuskadega sõitnud. Nujah, lõpuks olid siiski suusad õigetpidi all ja võeti suund metsa vahele, kust kuskil poole tunni pärast väsinult ja lumiselt (urin tüüpide aadressil, kes kohe peavad laskumise lõppu kurvi tegema) kuid õnnelikuna välja jõuti.

Aastavahetus oli selle aastatuhande rahulikeim - vana aasta viimasel päeval tuvastasin 37,9 palaviku. Seega siis õhtul kell kaheksa magama, pool kaksteist tunnikeseks ülesse ja tagasi magama. Uni on ennegi mu haigustega imesid teinud ja ka see jäigi ühepäevaseks...

Haige peaga pidin hakkama ka mälumänguküsimusi tegema - nimelt mõttemängude mitmevõistluse jaoks, osales 12 paari, kellest enamuse kokkupuude mälumänguga suhteliselt põgus. Piinlik ennast kiita, aga sellega sain suurepäraselt hakkama - 30-st küsimusest ei tulnud ühtegi täisringi. Kuigi rohkem kui pool saali vastas õigesti ära vaid kuus küsimust, ei tulnud ka ühtegi nulliringi, soolosid oli kah ainult 2 (+üks sodiaagimärkide tundmise peale, kus kahepunktivastuseid ei tulnud). Esimene koht sai 40/60st, teine 35, ülejäänud juba alla poole. Selline eluke siis...

Vahepeal olen mütanud ennekõike autoõppe rindel. Ma küll ei armasta rääkida pooleliolevatest asjadest – nagu Katile (tõsi küll ühel teisel teemal vesteldes) mainisin, siis kardan ma asju ära sõnuda. Aga noh, sõnumine sõnumiseks, kui asjad untsu peaksid minema, siis lähevad nad niikuinii ja ega see eriline saladus just ei ole, et ma endale lubasid teha üritan. Nimelt siis on asi niikaugel, et möödunud nädala jooksul tegin ära nii kooli sõidu- kui teooriaeksami ja ka ARKi teooriaeksami. Viimast tehes kasutasin ära kogu oma vigade limiidi – esimeses kahekümnes võis olla kaks ja viimases kümnes kolm viga. Tehtud. Ja kuramuse seapead – muidugi väga lahe on tulemuse kuvamisel kasutada punast kirja. Kui ma näen, et mul on 30st küsimusest viis viga ja all hinnang punasega, siis mõtlen ma jee esimese asjana, et test sai edukalt tehtud… Vead olid siis järgmised:

A) kas teeliikluseks suletud alal toimunud autode kokkupõrge on liiklusõnnetus? Ma lähtusin sellest, et kui liiklust ei ole, ei saa olla ka liiklusõnnetust. Raisk, ikkagi oli… (Mell rääkis, et tema oli sama vea teinud oma eksamil).

B) Mingi diagramm, kus oli parkimise keelu märk noolega allapoole, selle märgi ees auto, märgi taga auto ja teisel pool tänavat auto. Milline on õigesti pargitud? Märgipoolsete autodega probleemi ei olnud, aga ma mäletasin, et kunagi olin ma testi tehes kirjutanud, et teisele poole tänavat ei tohi parkida ja see oli vale. Ma siis nüüd panin, et teisel pool tänavat asuv auto on õigesti. Väga lahe, pärast asja üle vaadates selgus, et keset tänavat oli eksamiküsimuses trammitee, mis tähendas seda, et ikkagi parkida ei tohi. Nojah siis…

C)Millisele fooritulele vastab see, kui reguleerija on sinu poole rinna või seljaga? Tule taevas appi, kas siis sellest teadmisest, et liikuda ei tohi, ei piisagi? Vaagisin asja ja leidsin, et kuna kindel peatumismärguanne on käpp püsti, siis äkki niisama olek vastab kollasele. Ei vastanud, ikkagi punane..

D)Millal võib erandkorras pimedas peale lähitule kustumist sõita lähima remonditöökojani. Ja siis mingid kombinatsioonid põlevatest tuledest, millest oli kaks õiget ja üks vale. Ma ühe õige panin pihta (vasak lähituli põleb ja servatuled kah), teist mitte.

E) Millest sõltub kindlustusmakse suurus – variandid piirkond, võimsus, kasutajate arv. “Kindaluust ussi“ küsimused (nagu ka tegelikult tuledeküsimused) on alati olnud sellised, et ma ei oska neile midagi vastata, ei osanud ka seekord. Pakkusin hea õnne peale teist ja kolmandat, olid esimene ja teine.

nii et kokkuvõttes hea, et rohkem ei eksinud, seal oli selliseid asju, kus ma kehval päeval oleks võinud eksida veelgi (nt. mis värvi indikaator põleb esipaneelil, kui peal on kaugtuled?). Sõidueksami aeg sai pandud 7. jaanuarile kell 14.45, kuigi nagu Vallo avastas, on see ilmselt kehv aeg (lõppeb pimedas), äkki peaks ümber vahetama... Näikse…

Jooksuaegne kass on üks hirmus elajas – kogu aeg kräunub kui segane, ma suisa imestan, kuidas nii väikesest loomast nii palju kumedat heli tekib. Õnneks ma suudan kõrvatroppide abiga öösel magada, aga sellest hoolimata käib see “muusika” mulle närvidele kui ma ärkvel olen. Ja paras sahiib on ta ka – esmaspäeval jäin hommikul nats kauemaks koju ja siis see lontrus, kes oli pool ööd lõuanud, keris end mõnusalt voodi peale kerra ja jäi magama. Minu teooria on, et magagu öösel ja lõuaku siis, kui kedagi kodus ei ole, ning pidasin talle veel teoreetilise ja tutvustava loengu teemal “kuidas prügikastist toitu kätte saada” (varjatud ähvardus, noh).

Tartu võistkondlikel meistrikail oli tasavägine finaal Airega (Taube-Poolakese, Mäeker-Padari). Esimese poolaja (8 jagu) kaotasime kuue IMPiga (carryover oli viigis), teist poolaega kokku võttes oli kaugelt näha, et asi läheb väga napiks kätte. Kiire rehkendus andis tulemuseks, et selle võitsime viiega ja kokku siis miinus üks. Kurat ja p...e. Huvitaval kombel selgus, et vastased said tulemuseks, et meie võitsime ühega.... Selgus siis, et Hannes oli ühele jaotusele kirjutanud +1 asemel -1, nii et võit ikkagi laekus suure surmaga. Veider lugu oli see, et kõige viimasemas jaotuses kaotas meie vastane 3♠ (lõpuks sai võita, kuid peale mastide elimineerimist tuli ära arvata, kas ees on äss või emand – mängis loomulike reflekside peale, et seal on emand, ei olnud), kuid teises toas tuli välja 4♠ (vist isegi ületihiga) – sest peale ebaõnnestunud avakäiku trumbist tekkisid sidemed kahe käe vahel. Ühesõnaga – kui vastane oleks pidurdanud kahes padas või kolm ära võitnud, oleks sellest neile võitmiseks piisanud (1 IMPiga), kui teises toas oleks neli täpselt välja tulnud, oleks asi viiki jäänud... Pärast selgus veel huvitavam lugu – nimelt täpselt selle jao olevat kohtunik ümber segada. Teises lauas nimelt oli toimunud pakkumine nii, et avati 2♣, mida teine alertis ja teatas, et odavad, alla avangu. Loomulikult ta mõtles kalleid, aga kogemata ajas sõnad sassi. Tekkinud segaduses leidis lõpuks kohtunik, et segatagu jagu ümber...

Esmaspäeval lõppes Tartu võistkondlike round-robin, saime esimese asetusega poolfinaali. Mäng oli muidugi üpris mustjashall väikeste heledate laigukestega (peale kahte esimest matši patserdamist tekkis sportlik viha ja kolmas matš tuli välja päris hästi, neljas tegelikult kah, aga seal oli see pigem vaenlaste töö). Vastased ja võistkonnakaaslased tegutsesid ka üldiselt nagu siilid udus, nii et me oma mänguga just uudistekünnist ei ületanud. Aga üks asi oli ikka selline, mis ei taha hästi rahu anda. Nimelt mul käes odavas tsoonis suurepärane kaart:
♠Ä
♥ET
♦Kxx
♣ÄKExxxx

paraku avab vastane ette 1♥. Nüüd on mul võimalik pakkuda 3♥ (küsib pidurit 3NT-ks, ilmselt pika odavmastiga), kuid samas piisab mulle ka mõnest sellisest kombinatsioonist, mida partner elu sees piduriks ei vasta, nt. Sxx, 9xxx või isegi võibolla 8xxx. Seega otsustasin hakata rahulikumalt, lootes et äkki õnnestub partnerilt poolgi pidurit välja pressida (ja kui tal seda ei ole, siis ei jõua liiga kõrgele, sest mu leht ütleb, et mingeid ristilepinguid võin ma halval päeval hakata mängima “omast käest”). Panin siis kontra, Leolt 1♠. Nüüd ilmselt natuke patserdasin, oleksin pidanud panema 2♥ (ei tohiks olla mingit padatuge näitav vaid ikka küsib pidurit), võib-olla isegi 3♣ (kuigi ma partnerit nulli vastas väga sundida ei taha), panin 2♣ (lubades siiski tugevat lehte). Leolt tuli 2♠ ja ma panin veel 3♣, mida jäin mängima. Lauda ilmnes leht:

♠Kxxxx
♥S9xx
♦E9x
♣x

ja suur oli mu nördimus, et partner ei suutnud ikkagi ärtupiduriga (halval päeval 1,5 piduriga, kui mul on pilt duublis) trumbitat pakkuda. Tegelikult oli asi veel hullem (kuigi see läks ainult 2 IMPi maksma): 3♣ käis taha. Kaitse alustas kolme ärturingiga – oleksin pidanud kolmandale viskama oma ruutukaduja, lootes et löök tuleb kolmesesse trumpi ja kui ruutu ässaga üle minnakse, siis lööma kõrgelt ja trumbid kokku tõmbama. Selle asemel lõin kohe kõrgelt ette (ilmselt halvast tujust, et leping nii jobu on ) ja tõmbasin kaks trumpi ning viskasin kolmandaga välja. Selle peale oli mul veel šanss võita – lauda ilmus ruutu soldat – ainuke mure on ära arvata, kas see oli käidud soldat-kümnest või tühjast mastist. Selle panin ka valesti, -10 IMPi.


Teisipäeval käisin proovisin autokoolis eksamit teha. Esialgne plaan oli küll mind sinna alles järgmisel nädalal saata, aga esmaspäeval arvas õpetaja, et ma võiks juba proovida – kui saan läbi, on hästi, kui ei saa, siis pole ka midagi katki – lihtsalt õppesõit teise õpetajaga (ja kui selline proovieksam läbi teha, isegi arvestades, et ma tõenäoliselt seda niikuinii ei soorita, siis ilmselt on järgmine kord pinged maas ja läheb libedamalt). Võin juba ette ära öelda, et läkski nii, nagu arvata oli (ei sooritanud), aga nüüd asjast lähemalt (kes tahab, jälgigu Tartu kaardi pealt marsruuti :D).

Kõigepealt anti mulle auto võtmed, et pangu ma end valmis. Läksin autosse – see aga juhtus olema mingi uus ja vingemat sorti Mersu – nina märksa pikem kui sellel, millega ma tavaliselt kärutan. Istun sisse, panen mootori käima ja hakkan istet paika panema – süsteem mu jaoks täiesti uus (aga õnneks väga loogiline), hakkan peegleid paika panema – need on suured nagu kaubikul (täna oli vastupidine efekt, tavalise masinaga sõites imestasin, et kas sellel on tõesti NII väikesed peeglid). Seejärel tuvastan, et käigud on masinal väga imelikud: tavalise 5+1 asemel on sellel 6+1, vähemalt on edaspidised asjad “õigel” kohal, nii et sellega peaks hakkama saama. Järgmiseks vaatan, et täitsa pael – käsipidurit ei olegi! Uurin ja uurin ja ei leiagi seda üles!!! Kui eksaminaator kohale jõudis, siis oli küll hästi lammas olla, aga ega ma pääsenud – tuli küsida, et kuskohas see jubin on. Selgus siis, et sisse läheb käsipidur hoopis vasaku jalaga vajutades (ees oli selle jaoks pedaal, õnneks sellises kohas, et kogemata on seda üsna võimatu tabada), maha tuleb aga mingile nupule vajutades. Vähemalt pedaalid olid tavalistes kohtades (kuigi siduriga oli selline veider lugu, et mu kinganina kippus seda lahti lastes millegi taha kinni jääma). Hakkasime siis mööda Tähe tänavat kesklinnast kaugemale minema kuni Ropka ringini, peale mida oli selline tore “ringilt paremale ja siis kohe vasakule” koht. Kuna ma olen seda paar korda teinud, siis probleeme ei tekkinud. Edasi liikusime Vasara tänava piirkonda, seal võrdsete teede alas tegin esimese suurema sigaduse. Nimelt tavaliselt on mu suurimaks hädaks see, et ma liiklusmärke tähele ei pane, seekord siis otsustasin neid hoolikamalt jälgida. Fikseerisin ära, et ees ootab “lamav politsei” ja aju töötles parasjagu seda infot, aga jättis tähelepanu alt välja fakti, et see tee, mis parema külje pealt tuleb, on siiski ka tänav ja peaks veidi hoogu maha võtma ja järgi tšekkama. OK, see selleks, edasi sõitsime Alasi, Jalaka ja Toominga tänava piirkonda ning tegime paar tiiru õuealal, seal midagi märkimisväärset ei juhtunud. Jalaka tänava kaudu välja sõites tekkis selline koht, mida ma ei tea, kas otseselt veana kirja oleks läinud, aga plusspunkte ka ei andnud – nimelt tuli mööda peateed bemar, mis “lõikas” kurvi ja millele ma peaaegu oleks sisse pannud (see raisk oli ikka väga palju vales kohas, ma ei olnud ristmikunigi jõudnud). Edasi mööda Jalakat Ringtee tänavani ja selle lõpust vasakule Ülenurme poole ning sealt üle raudtee ja siis pööre Tallinna suunal. Esialgu kulges kõik suhteliselt hästi ja plaanipäraselt, aga siis tulid ringid, millega ma patserdasin üsna hoolega: Aardla ring läks muidu hästi, kuid kuna ma sealt otse üle tulin, siis ununes mahatulekul suunatuld näidata, Riia ringi läbisin normaalselt, Viljandi ringi üldiselt ka, aga suunatuli jäi natuke hiljaks ning Ilmatsalu ringil juhtus selline tobe asi, et kuna ring oli tühi, siis sõitsin ma sealt suhteliselt otse üle, ja kuigi ma üsna ruttu reastusin paremasse äärde, siis väidetavalt ARKis kvalifitseeruks see “väljasõiduna sisemisest reast” - mulle anti näpunäide, et selliste ringide puhul tõmmaku ma parem kohe paremasse äärde ja seda eriti Ilmatsalu ringil. Vist unustasin ka välja sõites suunakat näidata, aga selles ma ei ole 100% kindel. Järgnes maantelõik Tiksoja suunal, mille kohta tehti mulle märkus, et ARKis saaksin ma vähemalt miinuse kirja, kui ma nii aeglaselt 90-ni kiirendan (kiirendasin kaheksakümneni ja siis edasi läks suht aeglaselt). Tiksojal tagasipööre Tartu poole ja ootamine rongi järel – kus ma pidin eksaminaatori poole pöörduma küsimusega, et mida kuradit see tähendab, kui ülemine punane tuli asendub valgega (ma küll ei mäleta et teoorialoengutes või eeskirjas sellest midagi juttu oleks olnud). Vastus oli, et midagi ei tähenda, lihtsalt näitab, et elektroonika töötab (ja ilmselt veana arvesse ei läinud, sest pärast oli mul arvestuskaardile rubriiki “raudteede ületamine” kantud pluss). Edasi rahulikult linna mööda Kreutzwaldit sisse (ainuke märkus oli ühe vöötraja ees, et võtku ma veidi hoogu maha, äkki mõni hull spurdib autode vahelt teele) ja Jakobi mäest alla. Krooksu ees tekkis probleem jalakäijaga – üks loivas hajameelsel ilmel vöötraja poole (ei olnud selle ääres) ja mul tundus, et nüüd on kaks varianti – ta kas ei taha üle minna või siis kavatseb mu läbi lasta (mu taga oli tükk tühja maad ja mul endal on jalakäijana alati üsna ebameeldiv tunne, kui minu pärast sellises kohas auto peatub). Eksaminaator pidas masina kinni ja teatas, et aga äkki ta ikkagi tahtis üle minna ja ma pean talle seda võimaldama. OK, järgmine kord olen hoolikas ja pean igaks juhuks kinni (õigemini ma seda juba täna hommikul tegin ja teatasin sõiduõpetajale, et pole minu asi, mina ei riski). Edasi mööda Jakobi tänavat ülikooli peahoone tagant läbi (vastu tuli mingi eriline autode rivi, ilmselt sai loeng läbi), mille kohta tehti ainult väike märkus külgvahe suhtes (oleks võinud nats suurem olla) ja vasakpööre peahoone ette. Seal ma ajasin nina natuke kaugemale välja, kui see eksaminaatorile meeldinud oleks ja samuti nihkusin nats edasi, kui keegi ümber minu vasakpööret tegi. Edasi üritasime parkima hakata, aga üks oinas otsustas sinna kohta sisse spurtida (ja eksaminaator ei kiitnud heaks mu mõtet selle eest talle ukse ette tagurdada ja ta autosse kinni blokkida). Sealt minnes tegin selle vea, et ma olin korra seisma jäänud ja seejärel tahtsin otse edasi liikuda – paraku ilma suunatuld näitamata. Seejärel mööda Gildi tänavat Vabaduseni ja sealt paremale. Edasi pidin Uue Kaubamaja tagant paremale Riia tänavale keerama, aga paraku jätsin ümberreastumise nii hiljaks, et tegin seda sisuliselt üle kahe rea (mul endal oli ka piinlik, kui aus olla), seejärel üles mäkke, Ekraani kino juurest tagasipööre ja seejärel paremale Tähe tänavasse, ehk siis sinna, kus alustasin. Seejärel pidin veel külgboksi tegema, aga suutsin selle kuidagi imekombel tuksi keerata. Teoreetiliselt tegin ma kõik õigesti (kui ma pärast küsisin, et mida kuradit ma parkides valesti tegin, siis sain vastuse: “eriti mitte midagi”), aga auto jäi natuke kaugemale, kui see hea oleks olnud. Ja nüüd tuli mängu see faktor, et ma ei osanud teda paigale nõksutada, sest varem on mul see alati esimese manöövriga välja tulnud (lihtsalt mõnikord vaja esiosa sättida). Kurat küll... Täna õpetajaga asja arutades arvas ta, et ma lihtsalt keerasin tagaosa natuke liiga kaugele välja tagasi. Lisaks muudele asjadele sain eksaminaatorilt sõbralikus toonis soovitused, et enne foori võiksin jala varem gaasilt tõsta (kulutab vähem kütust) ja rooli veidi kindlamalt peos hoida. Vastukaja mu õpetajale (vähemalt see, mis mulle edastati) oli: “üldsõit on täitsa normaalne, tähelepanuga probleemid, umbes nelja sõidukorra järel peaks ära tegema”.

Ahjaa, täna hommikul õnnestus teha läbi elu esimene puhumine – politsei võttis sihikule õppeautod ja puistas neid. Õpetajat millegipärast puhuma ei pandud (kuigi ta peaks ka kaine olema), vaid kontrolliti ainult dokumentatsiooni. Peaks esimese puhumistoru amuletina kaela riputama (see jäi mulle)...

Laupäev hakkas igati hästi - võitsime mälumängu ja saime kringli ja naiste koondis (milles mängis kaasa ka Maarja) loputas C-Liiga esimeses voorus Starmenit (Maripuu-Kõivupuu, Aava-Vahe) 20:10, nii et viimased said 10 jao peale kaks ületihiIMPi ja edasi ka Vektorit, Tara ja Reaalkooli. Lõppes kahjuks päev oluliselt kehvemini - naised said viimane voor tappa Valtrilt (6:24), Tartu Rock kaotas (jälle lisaajal) Kalevile ja mina venitasin jälle veidike kätt - mürasin kassiga ja mingi hetk tegi ta ründavama liigutuse, mida ma reflektoorselt tõrjusin. Ja kui juba terve käega on ebameeldiv lüües vaid tühja õhku tabada, siis justnimelt küünarnukist haige käega on see veel kordi hullem ja valusam.
Veider lugu juhtus hilja õhtul - meil nimelt oli rasvatihane toas ja klammerdus mu särgi külge ning kuidagi lahti lasta ei tahtnud (ilmselt oli kinni jäänud). Seepeale tõmbasin särgi üle pea kotiks, nii et ta sinna sisse jäi ja heitsin ta niimoodi aknast välja. Tulemuseks oli väike protestikarjatus Maarja poolt. Nimelt olin ma seda kõike unes näinud ja aknast välja viskamist saatis see, et võtsin kinni padjast ning tegin sama liigutuse sellega. Paraku istus Maarja täpselt mu kõrval ja luges ja sai sellega paraja obaduse (ja ma ruineerisin jälle natuke oma küünarnukki, mis äkilisi liigutusi ei kannata).

Eile juhtus pretsedenditu lugu - Erika jõudis õigeks ajaks kohale - veel enam, ta oli seal päris paraja varuga. Asja tagamaid selgitades tuli välja, et ta oli oma kellaja vaatamisega tund aega eksinud ja seetõttu väljus kodust veidi enne viit, mitte veidi enne kuut - ja nii jõudiski ta kohale hea kolmveerandtunnise varuga... (mis tähendab, et kui ta oleks "õigeks ajaks" tulla üritanud, oleks ta ikkagi hiljaks jäänud). Ma mäletan, et kunagi oli Kertul sarnane haigus küljes, et ta kuhugi õigeks ajaks jõudma ei kippunud, siis ükskord ütlesin talle lihtsalt veerand tundi varasema aja. See teadagi oli täpselt see kord, kui ta õigeks ajaks jõudis ja oli väga nördinud, et ma talle varasema aja olin öelnud.

Sageli räägitakse bridžis "uue paari" efektist - esimest korda kokkumängival paaril kipub hästi minema (kuna puuduvad kokkulepped, on nad sunnitud ajusid kasutama). Huvitav, kas ka lahkumineval paaril on sama kasutegur - Kotkas jäid esikohta jagama esimest korda kokku mängiv paar ja viimast korda kokku mängiv paar. Okei, see "viimast korda" on ilmselt liialdus, ma olen peaaegu kindel, et mõne turniiri nad veel kunagi mängivad. Täpsem määratlus oleks "paar-kes-loominguliste-lahkhelide-tõttu-järgmine-esmaspäev-koos-ei-mängi-kuigi-neil-algselt-selline-diil-oli" - saate isegi aru, et see on üsna kohmakas...


Huvitav, kas autojuhil on topeltpiinlik kui ta esiteks on oinas ja teiseks on seda täpselt õppeauto ees, kes tuututab? Nimelt üritas üks põmmpea sooritada Riia tänavalt Puusepa tänavale vasakpööret (see on keelatud seitsmest-seitsmeni või umbes nii) ja täpselt minu nina all. Ma ise oleks selle ilmselt suht rahulikult üle elanud, aga Andre (mu sõiduõpetaja) arvas, et talle võiks signaali anda. Ja kuna ta teadagi kohe pöörata ei saanud, siis sai ta signaali üsna pikalt. Andre mainis, et kunagi olevat üks rullnokk õppeauto signaalist sarnasel kohal hirmsal kombel pöördesse sattunud, vahtinud paaniliselt vasakule ja paremale ning seejärel ilge hooga kohalt võtnud - ning paraku äärekivisse sisse põrutanud. Väga alandav lugu. Üldse muidugi sõiduõpetajad kipuvad signaali armastama, ma olen enda oma puhul seda täheldanud ja Vallo mainis, et ega tema õpetajagi väga teisest puust ole.

Tartu võistkondlike meistrikate kolmas voor algas meile "imehästi". Kohe esimeses jaotuses pakkus Leo rannakale 1♠ vahele kallis kalli vastu ja kui jagu oli mängitud, oli selle väärtuseks 1100 miinust. Kuigi vastastel u. 30 pp-ga slämm seisis, siis lootsime, et ehk teenib, kuid olime valmis ka kümneimbiseks kaotuseks. Tuli siiski +8. Edasi lasin ma välja ühe geimi – Leo tegi avakäiguks ♦8 kombinatsioonist ♦876 ja ma jooksin selle peale täiesti kokku (või õigemini andsin lihtsalt alla) ja katkestasin meievahelise sideme, sest minu jaoks oli võimatu, et Leol on kolmene ruutu. Lõpus kinkisime väljamängijale ka ületihi, aga see oli juba suhteliselt väheoluline. Sealt jaost selgus, et kaotasime vaid ühe IMPi, kuna ka teises toas oli leping välja lastud. So far sounds great! Ülejäänud matši mängisime kui mitte hästi, siis normaalselt kindlasti (meile lasti ka välja üks 3NT, mis paraku tuli välja ka teises toas – tõsi küll, mitte kahe ületihiga nagu meil). Sellest hoolimata saime matši tappa 13 IMPiga, kuna erinevalt meie käkkidest teise toa omad läksid maksma (tõe huvides tuleb mainida, et seal oli laua taga kokkumängimata paar). Ühes kontreerisid nad ära osamängu ja lasid välja kah (isegi ületihiga) – sealt tuli -12 IMPi. Teine jagu oli hullem –
pakkumine algab (odavas kalli vastu)
4♠ – pass – pass – 5♣
pass – pass - ?


♠KSx
♥xxx
♦KExxx
♣xx


inimene pakkus 5♠, mille peale 5♣ pakkuja tõstis end Münchhauseni kombel juustest slämmi, pakkudes 6♣ (tal on käes ♠x / ♥ xx /♦ Äx/ ♣ÄKxxxxxx), leides partnerilt toeks kuuese kinnise ärtumasti ja ♣ESx-i. Ma isiklikult arvan, et kui sa oled juba nii pakkunud, siis pead sa ka kuue risti vastu tõkkesse minema – võib-olla läheb see taha, võib-olla mitte (vaadates su kaarte – pigem mitte) ja nagu selgub, on 6♠ hea ka 5♣ vastu, minnes ainult kolmeta (partneril on ♠ÄExxxxxx/♥xx/♦xxx/♣-), tegelikult saab lahtise kaardiga selle isegi kaheta mängida.


Meie toas käis pakkumine:
3♠ - 4♥ - 4♠ - 6♣
6♠ - DBL-p...


ja -13 IMPi


ahjaa, häid asju oli seal matšis ka – vastasel on trumbis KTxxx vastu Exx-i. Ta sunnitakse trumpama pikemasse kätte ja seejärel käib väikese trumbi vastu Exx-i. Sellele tuleb tagant soldat ja võttes seda ausa kaardina, hakkas väljamängija muid maste mängima. Paraku selgus tõsiasi, et S oli visatud Sx duublist ja sinna saadi löök. (Soldati vise on ohutu, sest partneril ei saa hästi olla kombinatsiooni, mille puhul see kaotaks).


Teine matš oli naljakas selles suhtes, kuidas kaardid oma väärtust kaotama hakkasid. Avab Leo 1♦ (pm. rannakas, aga ühtlase variandi puhul on 14-16pp) ja mul on käes


♠xxx
♥ÄESxxx
♦-
♣KTxx


üks variant on kohe 3♥ lapata (kuuene ja kutsuv) – selleks tundus see kaart liiga hea. Teine variant on kohe 4♥ lapata, aga ma arvasin, et nii võin ma slämmi magama panna. Sestap alustasin 1♥-ga. Järgmine käsi 1♠ ja Leolt 2♦. Nüüd see kaart enam nii hea ei tundunud ja ma pakkusin 2♥ (see peab lubama mingeid väärtusi, sest mul on meie süsteemi kohaselt võimalik teha kohene signoff 1♦ avangu järel või siis 2♦ läbi passida, sest see lubab kuuest masti. Jäi mänguks, vastane küttis välja padakuninga ja lauda tuli selline kollektsioon:


♠ESxx
♥2
♦ÄKExxx
♣xx


einoh, palju õnne... Padakuningale viskas teine vastane ristit, padaässale samuti ja lõi kolmanda pada kinni. Järgnes risti äss-risti. Tõmbasin ärtu ässa – kukkus tagant kuningas! Seejärel karpisin oma kaks ärtut veel ära ja viskasin viimasega välja – kuna sinna kätte enam ristit jäänud ei olnud, läks ♣E kaitsel seebiks ja leping tuli väljagi (niipalju siis slämmimõtteist...)! Teises toas oli 4♥ kontraga -2.


Teises jaotuses oli Leol käes
♠ES
♥K
♦KExxxx
♣ÄSxx


ühesõnaga kuusteist (tõsi küll kehva) silma ja hoolimata silmade kehvusest päris hea leht. Avas sellega tagasihoidlikult 1♦, minult 1♥ ja nüüd pakkus rahulikult 2♦. Jäi seda mängima, lauda sai lehe:

♠ÄTxx
♥Exxxx
♦x
♣xxx


ja tuli seegi leping suure surmaga välja (pada lõikus, ruutu ja risti jagusid 3-3) (teine tuba oli korrus kõrgemal üheta)




Omapärane lugu juhtus jaos, kus meil seisab 22pp-ga slämm, aga lasime vastastel osamängu mängida, veel hullem, seda masti, kus meil slämm seisab, me ei pakkunudki. Juhtus see nii, et mul oli käes kaart:


♠S
♥Sxxx
♦ÄTxx
♣ÄExx


avab VPV 1♦, partnerilt 1♠ ja PPV-lt 2♥ (NAT, NF). Võiksin selle kontraga üles võtta (ja oleks mul padaduubel, siis võtaksingi), aga pelgasin, et kui partner ütleb 2♠, ei pruugi see hea mõte olla (nt. tal on 5233 jagu) ja seepärast passisin. Partneril oli aga selline leht:

♠ÄKxxxx
♥x
♦x
♣Kxxxx


ja kui 2♥ temani jooksis, balansseeris ta 2♠-ga, mitte 3♣-ga. Selle ma passisin ja kui vastane mu tagant veel 3♥ pani, siis seda ma ka ei kontreerinud (maksikal ilmselt oleksin seda teinud). Laekus +200 ja saime ühe IMPi, kui teine tuba mängis risti osamängu 12 tihiga.




Loomulikult ei saanud kaardijumal meiepoolset patserdamist päris karistamata jätta ja pani sinna komplekti sisse jao:
♠ÄK
♥Äxx
♦ÄKTx
♣ÄKSx


♠ESxxx
♥xx
♦ESx
♣Exx


ülemine käsi hakkas releetama, sai teada 7-9pp ja jaotuse ning ässade-kuningate arvu ja pani lepinguks 6♠. See toimus pakkumisnivool 5♦, edasi oleks võinud 5 ♥-ga emandaid küsida, kuid sellel ei ole suurt mõtet, sest soldateid niikuinii teada enam ei saaks ja kolme puhul võib ilma padaemandata pakkumine 6NT-sse jõuda. Selle eest teine tuba releetas samuti, küsis emandad ja sai alumisest käest kaks(!) emandat ja tegi järelduse, et ju tal siis on neli soldatit ja luges kokku 13 tihi, ning pani 7NT . Huvitav on see, et nende emandate identiteeti ta ei tuvastanud (2 suvalist emandat) aga isegi kui partneril oleks ♠♦ või ♠♣ emandad, on seitse minu arvates lõikest: 5 tihi padas + ärtu äss + neli tihi emandaga (või ruutu puhul ES-ga) odavmastis + 2 tihi teises odavmastis = 12. Lisaks lõikele võib ka muidugi mingi sund tekkida vms, aga see selleks, 13 varretihi küll kuidagi kokku ei tule.


Ühesõnaga, sellest jaotusest -13 IMPi, kuid ikkagi 19:11 võit.


Kolmandast matšist laekus 24:6 võit, mitte küll enda hea mängu vaid pigem vastase suurte eksimuste läbi, jagudest erilist mõtet rääkida ei ole.

Eelmisel nädalal õnnestus käia ära teatris (“Kõik aias” - erilisi elamusi ei pakkunud, aga käis kah kuidagiviisi), kinos ja Tallinna vahet sõitvas bussis. Nagu ma juba mainisin, siis teater erilisi elamusi ei pakkunud, mis aga võrreldes kahe ülejäänud kohaga oli ilmselt hea uudis. Kinos käisime vaatamas filmi “Videvik” (Twilight) - see on tehtud ühe raamatusarja järgi, mida Maarja (ja mitte ainult tema) täiega fännab. Film oli küll igati seeditav (pikemalt ei peatu, kes tahab vaatab/loeb ise – endal tekkis küll huvi, et äkki peaks ka raamatu ette võtma), aga kino ise tekitas tunde, et sinna enam ei lähe – palav, kitsas, ilge popkornihaisuga ja täis krabistavaid-sosistavaid-itsitavaid tibinaid, kes millegipärast filmi ajal aeg-ajalt karjas naerma puhkesid – IMHO täiesti tühja koha pealt. Kui sellest filmist peaks järg tehtama (ja kindlasti tehakse, sest lõpp jättis ühe liini väga konkreetselt lõpetamata – ja võib-olla isegi mitu järge), siis mina hääletan selle poolt, et see kuskilt isiklikuks kasutamiseks soetada ja siis kodus või hea seltskonnaga kuskil mujal vaadata – vähemalt pääseb tiinekatest. Ahjaa, keegi leidis selles veel midagi head, et film oli U-12 keelatud – nüüd oli saal täis tüütuid ja kihistavaid tiinekaid, aga muidu oleks saal täis tüütuid ja kihistavaid kümneaastaseid.

Tallinna-buss oli põhimõtteliselt täpselt samasugune nagu kino – kitsas ja palav (ventilatsioon keeldus kaastööst). Ta oli küll oluliselt kallim kinost (ca 100 kr võrra näo pealt) ja puudus popkornihais, kuid tibisid asendasid mingid põmmpead, kes (nagu nende mölast võis aru saada) olid sõitmas Soome tööle (head teed neil minna!) ja tee peal lahendasid tagapingil viina. Vahepeal istusid nad telefoni otsas ja ajasid mingite naistega igasugust imelikku juttu (keele kõrvaajamisest kuni suhete lahkamise ja ähvardamiseni), siis kurtsid, et keegi kes neile bussijaama vastu pidi tulema ei taha toru võtta (vahetult enne Tallinnasse jõudmist selgus põhjus – too olevat vahepeal kainerisse kinni pandud); muidu tegelesid naissuhete arutamisega (ja rate.ee oli juttudes ka väga tähtsal kohal) ning mul tekkis uitmõte, et huvitav, kust sellised tüübid endale üldse naised leiavad. Hetk hiljem mõtlesin välja – ju siis selliste tibinate seast, kes eelmisel õhtul kinos jobutasid... Kuigi tõe huvides tuleb mainida, et tagasiteel oli buss märksa rahulikum (kell ka juba nats hiline, vaevalt väga palju joomareid laupäeva keskööl Tallinnast Tartusse sõidab), jättis see bussimajandus mulle nii kehva mulje, et pigem väldin seda järgmine kord iga hinna eest.

Ahjaa – mis asi siis ajas inimesi paariks tunniks Kilukülla minema: meie palavalt armastatud ja austatud kapten Piret pidas sünnipäeva+soolaleivakat. Õnne ja pikka iga talle veelkord. Üritus oli rahulik – bridžimängijaid oli, juua oli (Gordoni (alias Koleda Kuldi – vaata logo) džinn toonikuga), snäkid olid head ja sai mõnusas seltskonnas meeldivalt tiksuda ja keegi, vaatamata Tiidu naise kartustele, bridži mängima ei hakanud. Juttu sellest oli teadagi kõvasti, parimaks palaks oli see, kui ma kuulsin Olafit vahepeal kõva häält tegemas ja tegin sinnakanti asja, et äkki räägitakse midagi huvitavat. Ei räägitud, Luks nimelt oli vahepeal avaldanud arvamust, et Olaf võiks kellegagi ka end koondise liinis arvestatavaks teha. Selle peale kerkis pinnale Eesti bridži klassikaks saanud jaotus, mis mängiti aastal 2006 EMil ja millele napsise Olafi jutt ikka ja jälle tagasi lipsab – nimelt see, kuidas nad Valloga umbes 4-2 klapiga seitsmes ruutus -1100 said. On ikka mõnel seda viitsimist...

Ahjaa – kassimajandus. Piretil oli tore kolmevärviline karvapall, kes ei olnud üldse inimsõbralik. Piret rääkis, et kunagi oli ta armastanud magada põlveõnnaldes, aga ükskord kui tal see ei õnnestunud (sest Piret oli kuidagi asendit korrigeerinud), siis viskas kassil närv üle, oli andnud käpaga vastu vahtimist ja sest peale enam sõber ei olnud. Me nüüd magame kogu aeg kartuses, et millal meie lontrus meid une pealt ründama tuleb, aga viimane tema distsiplineerimise katse andis vastupidise tulemuse. Kui me ööl vastu pühapäeva koju jõudsime, siis korraldas Maarja talle külma duši – kass selle peale varjus kuhugi ja oli vait ja vagane, kuni me pühapäeval kell pool kaksteist üles ärkasime – ei krabistanud (Maarja oli ka kokku korjanud kergelt krabisevad asjad) ega trampinud ringi/üle magajate. Ja pärast näitas ta üles ka mitte kättemaksuhimu vaid ennekõik suurt aukartust – hoidis heaga inimeste haardeulatusest välja.

Leoga süsteemi kõpitsedes jõudsime kunagi äratundmisele, et odavas tsoonis peaks nõrgal NT-l tugeva ees metsikud eelised olema.

Kõigepealt rida triviaalseid asju, mida suvaline bridžimängija ilmselt teab või aimab:

1NT näol on tegemist hea tõkkepakkumisega, röövides kogu esimese korruse (vahel muidugi saab sellega ka iseennast tõkestatud). Kui tugeva NT puhul on väga suur tõenäosus, et jagu kuulub avajale, siis nõrga NT puhul on väga reaalsed kaks varianti

A)vastane tunneb, et ta peab midagi tegema, ja läheb omadega ujuma.
B)vastane ei saa mugavalt sekkuda ja müüb sulle lepingu odavalt.

Lisaks sellele on leht, millega sa avaksid nõrga NT sul käes märgatavalt sagedamini kui see, millega sa avaksid tugevaga – ja mida sagedamini ja kõrgemalt sa avad, seda agressiivsemalt on sul võimalik mängida.

Loomulikult on nõrga NT puhul suurem oht trammi alla jääda või lihtsalt oma leping taha käia, mis tähendab seda, et kallis tsoonis on selle mängimine oluliselt riskantsem.


Hakkasin siis uurima meie stiili nõrka trumbitat (Ranna-Ruutu süsteemi kontekstis, ainult odavas tsoonis, suvaliselt käelt, lubab 10-13pp, kusjuures iga kümnega avama ei pea) võrdluses tugevaga.
Loomulikult on võimalus, et sa ei saa 1NT-ga avada nõrga variandi korral suurem kui tugeva puhul (suurem tõenäosus, et keegi ette avab), lisaks on tugeva NT lehega sageli võimalik jõud ära kirjeldada ülepakkumisega, aga see-selleks, liiga pedantseks minekul ka mõtet ei ole.

Alustuseks hunnik statistikat (tõenäosused on arvutatud wikipedias leiduvate tõenäosuste järgi, aga ma arvan, et neid võib enam-vähem usaldada):

Kui mängida 15-17 NT-d, siis saad sa sellega avada (klassikalise lehega (4333, 4432 ja 5332 viiese odavaga) süsteemselt, igasugused venitused ja leiutamised välja jättes) napilt üle 4% jaotusi (4,025). Kui see piir tuua 14-16 peale, siis protsent kasvab 5,34-le.

Nõrga NT puhul on sul avang käes 11,4% jaotustest (arvestades, et 50% ühtlasi lehti 10pp juures sa avad ja 50% ei ava, tegelikult pigem on see avamise protsent meil 70 kandis). Nuh, tsoonsusega läbi jagades see väheneb küll poole võrra, aga suhe tugevasse trumbitasse jääb siiski samaks: seda lehte tuleb ette oluliselt sagedamini.

Lappasin läbi meie paari kirjed Pekingist ja üritasin saada sotti, mis siis sai nendes kohtades, kus me avasime nõrga 1NT-ga, samas kui klassikalist ranna-ruutut mängides oleksime pidanud avama 1♦.

Pekingis mängisime me 202 jaotust (160 alagrupiturniiril ja 42 kaheksandikfinaalis). Põhimõtteliselt oleks pidanud ette tulema 11-12 jagu, kus me nõrga NT-ga avada saanuksime. Selgus, et selliseid jaotusi oli 14 (tõsi küll – ühes ma avasin offshape lehega ja ühes Leo “balansi säilitamis huvides” 11 tõelise saastaga ei avanud).

Tulemused: kahes jaos, kus läksid imbid liikvele väljamängu või kaitse pealt, saime +23 (st. pakkumine asjasse otseselt ei puutunud), veidral kombel see nõrga NT jagu, kus ma avasin offshape'iga oli üks neist. See jagu, kus Luks passis avamise asemel tõi sisse koguni 14VP-d topeltgeimi näol. Ülejäänud jagudega juhtus siis nii, et 12-st jaotusest kaotasime ainult ühe ja teenisime +26 IMPi.

Et asja ka veidi teisest küljest vaadata, uurisin jagusid, kus me olime sunnitud avama 1♦, kui rannaka puhul oleksime pidanud avama 1NT – seega siis 15-16 NT jagusid (selliseid 17pp-ga ühtlasi jagusid, millega me pidime avama 1♣, ma vaadata ei viitsinud, samuti ka neid 14pp-ga jagusid, kus niikuinii avad 1♦, aga lihtsalt ühtlase vahemik on teine). Selliseid jagusid pidanuks olema 3, leidsin 2. Üks jäi viiki, teises kaotasime 11 IMPi teise toa kaitseeksimuse tõttu (info laua taga ja avakäik olid samad).

Ühesõnaga – sain vähemalt enda jaoks kinnituse, et nõrk NT on võitja.

Nädalavahetuseks tellis Olaf mu Pärnusse kaarte mängima - nimelt toimus KõVamehe sarja viimane etapp ja Olaf kakles Norsu liikmetega üldvõidu nimel. Asjaolud kujunesid selliseks, et mängisin Lempsiga (kellega ma olen küll paar korda elus paaris mänginud, aga viimane selline juhtum jääb üsna mitme aasta taha), Olafi partneriks oli Sven. Mäng kulges üpris normaalselt - reeglina oli hea teineteisemõistmine ja kuigi sekka sattus ka patserdusi, garanteeris teise toa hea mäng, et pika aja järel õnnestus lõpuks üks võistkondlik "külaturniir" ära võita. Ma ei tea, mis meie pundi viga on, aga kuidagi ei edene selliste võistkondlike mängimine - võib-olla on meil motivatsiooniga probleeme ja teistel siis vastavalt on stiimul kõrgem, et meile pasunasse anda. Kaheksast matšist me ühtegi ei kaotanud ja saime keskmiseks ligi 20VP-d, äärepealt oleks sellest võinud väheks jääda, sest selline kooslus nagu Erika-Indrek, Hendrik-Taavi (Toomere) said ainult 2VP-d vähem (omavaheline oli lõppenud meie võiduga, nii et väike turvavaru jäi). See jääb nüüd küll viimaseks korraks, kui ma kellelegi, kes võistkonda neljandat kätt otsib, telefoninumbreid edastan - saab rahulikumalt mängida (OK, väike nali)...
„Pärleid“ turniirilt: vastane sooritab 1NT ülepakkumise (ilmselt mingi 15-18), partner kutsub geimi. Selle peale tüüp 18pp-ga passib! Otsus oli õige, sest õige kaitsega (mille me ka tegime) läheb 3NT taha. Aga asjal oli ka negatiivseid külgi – esiteks mängis ta suht rumalalt 2NT taha ja teises toas võitis Olavi 3NT ära!
Norsu sai Erika vastu ühest jaost 21 miinust: ühes toas pakuti ära 6♠, teises toas jõuti vabatahtlikult 7♥-sse, kontraga -1100…
Lempsi puhul esines paar korda naljakaid pakkumisi
1♦ - 1♠
2♣ (lubab mõlemat odavmasti)
ja nüüd peab ta leidma taaspakkumise lehega
♠ÄES9
♥xxx
♦ETx
♣KSx
ja selle asemel et pakkuda 2♥ (neljanda masti sund, aga ta ei olnud selles 100% kindel) või midagi jõulisemat valis ta lihtsalt lihteelistuse 2♦ näol. Õnneks oli mul käes 14 väga head punkti:
♠x
♥ÄTx
♦KS98x
♣ÄETx
ja ma tegin veel 2NT, mille ta võis südamerahuga kolme tõsta. Vastane millegipärast ärtukäiku ei teinud vaid küttis pada lauale ja võtsin oma 10 tihi ära (padalõikest loobusin). Ärtu oli neil muidu 4-3, nii et taha ei oleks see leping läinud.
Kui eelmise jaoga midagi halba ei juhtunud, siis teine oli juba märksa karmim lugu (üks kahest jaotusest, mille me esimese turniiripoole jooksul kaotasime): Lempsil on käes (kallis odava vastu):
♠ESxxx
♥Kxxx
♦Exx
♣x
passib sellega teiselt käelt ja vastane avab 1♦, partnerilt tuleb 1♠ ja teiselt vastaselt pass. Nüüd pakkus ta sellega soojenduseks 3♠ (täpne tähendus teadmata) ja avaja pani 4♦. Peale kahte passi ilmus lauale 4♠! Kontraga kaheta, -500 +170 vastu (kusjuures ma pidin veel hästi mängima, et asi 500-ga lõppeks). Minu leht oli:
♠ÄKTx
♥xxx
♦xx
♣ESxx
võib-olla ei tohiks neljase mastiga ülepakkumist teha, kuid ma kahtlustan, et järgmine kord samas seisus pakun ikkagi.

Ise ma puterdasin peamiselt kaitses, paar näidet:
vastane avab 3NT Gamblinguga ja teine pakub 4♣, mis jääb mänguks. Minu leht on selline:
♠ÄEx
♥Äxxx
♦Kxx
♣xx
Avakäiguks trump ja lauda tuleb:
♠Sxx
♥Exx
♦-
♣ÄKE98xx
lauast trumpüheksa, mis võtab tihi ja järgneb väike ärtu soldati alla. Lahenduse panen postituse lõppu.

Teine oli lihtsalt seletamatu kokkujooks: vastane avab 1NT (tugev) ja jääb seda mängima. Mul on käes:

♠ST8xxx
♥Sx
♦K9x
♣xx
käin padasoldati ja lauda tuleb:

♠Exx
♥T9xx
♦Txx
♣ESx
________♠ST8xxx
________♥Sx
________♦K9x
________♣xx
Lempsilt tuleb ♠9 (julgustame väikestega), väljamängija võtab kuningaga tihi ja käib ristit laua suunas, Lemps võtab selle kuningaga ja käib tagasi uue risti, mille väljamängija võtab ässaga kätte ja jätkab ruutuässa-ruutuemandaga. Panin sinna kuninga peale ja Lempsilt pudenes soldat (♦9 minu käes tähendas seda, et laua kümmet ei saanud deblokeerida). Ühesõnaga tekkisid tavapärased küsimused:
A) mis toimub?
B) mida teha edasi?
Ruutu on väljamängijal viiene ja risti duubel (muidu ta ei mängiks ruutut nii naljakalt, vaid võtaks teise risti lauda ja lõikaks), seega jääb kuus kaarti kallismastidesse. Kiire pildipunktide lugemine näitab, et tal on kindlasti 4 ristis ja 6 ruutus ja vähemalt 2 padas. Väike rehkendus peaks ütleb, et ülejäänud neljast pildist (♠Ä, ♥ÄKE) on tema käes tõenäoliselt ainult üks või siis ♥KE – muidu tuleks tal kokku 18 punkti, kuid päriselt seda varianti, et tal on Ä ja E välistada ei saa. Nüüd tegin „mugava“ oletuse, et väljamängijal on kallismastid 3-3, seega on tal padaäss (ja Lempsil singel) ja partneril ♥ÄK, ning käisin väikse ärtu (kohe seletan, miks see on oluliselt kehvem kui ärtu soldati käik). Lemps võttis selle ässaga, käis risti puhtaks, kuid siis sai väljamängija ära võtta blokeeriva ruutu, tulla ärtu kuningaga kätte ja lepingu ületihiga võita – selgus et Lempsil oli padaäss ja väljamängijal 2452 jagu. Tegelikult oleksin ma pidanud selle probleemi õigesti lahendama, vajalik info selleks oli täiesti olemas (ja seda infot oli palju)

A) väljamängija võinuks avatihi ♠E-ga lauda võtta, mitte ei oleks pidanud hakkama ristiga lolli mängima
B)kui tal on padaäss, siis Lempsil on ilmselt ärtu ÄKE ja ta võiks sealt vähemalt ühe tõmmata, enne kui ristisid kokku käima hakkab
ühesõnaga, tuleb valida üks järgnevaist kaitseplaanidest: kas mängida sellele, et väljamängijal on ärtus äss või kuningas-emand või lihtsalt kuningas. Esimesel juhul on ebaselge, kas seda lepingut üldse taha saab ajada, sest ärtulülituse võib väljamängija peetada ja kui uus ärtu käia (et tappa sisekut ruutude juurde) seda operatsiooni korrata, saades nii vajaliku siseku kui ärtutihid. Teisel juhul tuleb käia pada partneri ässa alla, ta saab risti puhtaks lüüa ja väljamängija saab küll ära võtta laua risti, ruutu ja pada, kuid läheb üheta, sest ärtu ässaga sisse saades kasseerib Lemps ristid sisse. Kolmandal juhul töötab hästi ♥S käik – partner saab ÄE-st peetada ja kui ta selle tihi võtab, siis võib ta ruutudega hüvasti jätta. Kui ta aga otsustab peetada, siis jõuab patta lülida – samas võib ka kohe pada käia, efekt on täpselt sama (ainult ei lase väljamängijal eksida).
Nagu siis selgub, tuleb antud kohal lihtsalt loota et väljamängijal ei ole ärtuässa ja tuima näoga pada käia.
Pärast turniiri naasesime Tartusse, kus värske suur meister Luks oma järjekordset sünnipäeva (küll nädalase hilinemisega) pidas. Juua oli, rahvast kah, aga kuidagi sattus nii, et kisa oli palju, villa vähe – töö toimus kuidagi sektsioonides… Ja lahkudes sain hakkama sellise manöövriga, et Kassitoomel astusin kiilasjääle, mis oli kaetud värske lumega. Kukkumine ei olnudki nagu midagi erilist, kuid selle juures lõin oma parema käe nii õnnetult ära, et küünarnukist sõrmede poole oli ta nagu tuld täis. Kooberdasin siis koju ja hommikuks ei olnud miskit muutunud – kätt pöörata ei saanud, sõrmi liigutada kuidagi sai (aga küünarnukist hakkas seda tehes kiskuma). Visiit traumapunkti andis tulemuseks teadmise, et luud on terved, seega pääsesin „kõigest“ põrutusega – aga hoiatati, et valu üleminekuks võib halval juhul nädal aega minna. Ma ei ole oma elus ühtegi luud murdnud, aga ma veidi pelgan, et varsti ilmselt saab seegi arve avatud, kui ma nii jätkan – teel Konsumist koju (ca 300 meetrit), suutsin ka kaks korda kukkuda (vana hea lumekattega kiilasjää + halvenenud tasakaal, kuna paremat kätt ei saa stabilisaatorina kasutada). Talv on küll ilus, aga praegu paneb ta mu küll tuld ja tõrva sülgama.
Pühapäevane päev on siis möödunud sellise tähe all, et leiutada tegevusi, mida haige käega teha annab (oleks see vasak käsi olnud, poleks hullu midagi)… Sõelale jäid ennekõike vasaku käega arvuti mängimine (õnneks championship manageris ei ole vaja hiirega hullult tõmmelda) ja youtube’s ühe laulu eri versioonide vaatamine – Pärnus nimelt tuletas pilk telekasse mulle meelde ühe väga hea vana laulu – Sparksi „The town ain’t big enough for both of us“.

ahjaa – kaitseülesande lahendus: ♥S tuleb teadagi ära võtta ja kuna on võimalik, et väljamängija on ärtut mängides lahti mänginud äravisked, siis tuleb rünnata pada. Seega järgmiseks lauda padaäss. Kui partner julgustab, siis jätkab padaga, kui keelab, siis tuleb ära kasutada info, mille hooletu väljamängija sulle jagas: tal on ristis S10. Kui ta tahaks kiiresti teha äraviskeid ruutule, siis ei oleks ta hakanud ärtut käima, vaid oleks trumbiga kätte tulnud. Kui tal ärtu teeb, siis pole selle lepingu vastu midagi parata - ♠K on ka tema käes ja leping ei lähe taha. Seega tuleb eeldada, et ta ärtu ei tee ja võib südamerahuga trumpi käia. Antud jaos oleks see töötanud väga hästi, sest väljamängijal oli ärtu singel. Mina kütsin asja korralikult läbi mõtlemata aga „tuima näoga“ ärtut ja ruineerisin oma hea avakäigu, sest tekkisid kaks lööki kätte.

Üritasin vahepeal akadeemilisele puhkusele minna, et saaks rahulikult bridžimängule keskenduda (entusiasm on praegu sees ja niikuinii koolis midagi korda ei saadaks). Läksin siis osakonda asja uurima, anti mulle nõu, et kandku ma parem kümmekond punkti vanast rasvast üle, siis ei puuduta mind enne maikuud keegi. Ja kui selgub, et ma kevadel viitsin koolis käia, siis võib seda akadeemilist võib-olla kunagi hiljem kasutada, kui aga selgub, et ei viitsi, ei ole see akadeemiline kuhugi kadunud ja saan selle maikuus võtta (ja seega poolteist aastat mitte aasta muudele asjadele pühenduda). Öeldud-tehtud...

Muidu on see nädal pakkunud kaks seika tibidega (ei ole minu kõnepruugis halvustav termin!)

Esmaspäeval üritasin vooru vahepeal siidrit tellida, kui jalutas ruumi sisse üks üsna kena tütarlaps. Kui ma teda kõnetasin: "Tere, kas sina mängid torupilli?", oli ta väga üllatunud, aga tunnistas üles et mängib jah ja hakkas huvi tundma kust ma teda/seda tean. Tõde muidugi oli proosaline, mul pole seniajani õrna aimugi, kes ta selline on (kuigi nime küsisin järgi, suutsin ma selle umbes veerand tunniga ära unustada), aga kuidagi salvestasin ära, et ta oli Folgi ajal mingi noortejõugu koosseisus torupilliga lava peal (ta sarnanes ühe teise tibiga, kelle nime ma ka enam ei mäleta, aga keda ma ääri-veeri tunnen). Pärast andis Mairi mulle suurepärase mõtte, mida sarnases seisus tütarlastele ütelda - "suu kuju järgi arvasin". Ilmselt paneks nii mõnegi sügavalt punastama...

Eile vaatasin, et Kertu on Kotka klubisse tulnud. Lähem vaatlus andis tulemuse, et tegemist on siiski kellegi teisega, kuigi väljanägemiselt ja olekult tundus ta väga sarnane. Mu suureks üllatuseks oli see tütarlaps kohal bridži pärast - tegemist vist Piibu seltsikaaslasega - ja selgus, et ka nime poolest ei olnud ma tõest kaugel - nimeks nimelt Gertrud. Sellega küll sarnasused kahjuks lõppesid, bridži mängib Kertu oluliselt paremini (muidu oleks eriti meeldiv üllatus olnud).

Pühapäeval tuli lõunapausi ajal minu ja Tihase juurde Vasja, kes küsis, et mida me passime, väljas juuakse caffe exclusive't. Meie küsimuse peale, et mis imeloom see selline on, saime vastuse:

kohvi võib jagada kolmeks:
A)caffe rusticale - see on see tavaline kohvi
B)caffe normale - kohvi pooleks konjakiga
C)caffe exclusive - caffe normale, millest kohvi on välja jäetud

eilsest Tartu klubist kolm pakkumist:

A)Leo käes on leht:

♠Kxx
♥xx
♦Kxxx
♣ÄTxx

avab sellega 1NT (odavas tsoonis lubab see meil 10-13pp, kusjuures kümnega avama ei pea). Vastaselt kontra, minult rekk - mingi ühemastileht, millega ma ei taha mängida 1NT (tavaliselt lubab viiese masti). Teine vastane passib, Leolt 2♣ (automaat) ja nüüd kontreerija paneb 2♥, mis kahe passiga Leoni jõuab. Ja saades innustust oma "suurepärasest" lehest, võttis ta selle kontraga välja! Ses suhtes point muidugi on aus, et tal on kõigile mastidele hea toetus, aga mu meelest on see ikkagi veidikene liiga karm... Mul muidugi oli ärtumast, aga õnneks hea kvaliteediga (KS8xx), lisaks 8pp ja leping läkski kaheta.

B)Ühe tütarlapse panus pakkumisteooriasse: avada Wilkosz kahe odavmastiga (see ei juhtunud küll meie vastu). Tuletas mulle meelde, et kui ma väike olin ja bridži mängisin, siis juhtus kord selline asi, et lugesin pildipunktid ära, avasin 1♦ ja seejärel tuvastasin endalt 6-5 kallismastid...

C)Seiklusjutte maalt ja merelt, mis kahjuks oma teenitud palka ei saanud. Kolmas käsi avab sulle ette 2NT (odavad, kuna see on kallis odava vastu, siis võib isegi kerge avang olla) ja sul on käes:

♠9xxxx
♥Kxx
♦Kx
♣ÄK8

ja nüüd hull pakkus sellega 3♠. Mina istusin tema taga lehega:
♠ÄKST
♥xxx
♦Exx
♣xxx

ja vaatasin, et nüüd on inimene end küll lahedalt puusse keevitanud ja kontreerisin. Selle peale ilmus lauda kolmas padaemand, ja risti 109 (mis tähendas seda, et risti sai lahendada kadujata ja mis veel tähtsam, pada emandaga kätt ei saanud trumpama sundida) ja leping läks suure surmaga üheta. Ma vist kunagi ei väsi imestamast, miks Suur Segaja selliseid pakkumisi nii kergelt karistab...

Nädalavahetus Tallinnas GP-finaalis pani mõtlema, et kui juba kehva bridži eest makstakse tuhat krooni päevas (kolmanda koha auhind), siis peaks olema stiimuleid küll, et seda mängu hästi mängima hakata. Patserdasime üsna korralikult (peamiselt küll mängisime lihtsalt särata) ja vahel ei vedanud (tüüpvariandid: ebaõnnestunud avakäik peale ebainformatiivset pakkumist või siis vastane võtab kaks ässa geimis pealt ära kui pool saali on slämmi välja lasknud vms.), kuid õnneks suutsid vastased sageli patserdamises meid üle lüüa. Mõned näited (kuna häid jagusid peaaegu ei olnud, siis nendest ei olegi nagu midagi kirjutada):

jõuab vastane kiviaegse pakkumisega väiksesse slämmi padas (1♠ - 4♠ - 6♠):
♠ES865
♥ES65
♦K2
♣S8

♠Ä9432
♥Ä
♦E
♣ÄET653

avakäiguks ärtu ja nüüd väljamängija mängis lauast emanda (äkki katab!). Ei katnud, tuli emand ässaga ära võtta. Lauasisekutega on ka teadagi kuidas, aga õnneks oli abivalmis Vampsi masin ♠K singlisse paigutanud. Seega siis padaäss – pada emanda alla ja risti lõige. See kaotas ja ruutu äss karbiti ka sisse, üheta. Hilisem diskussioon ekraani taga:
- “miks sa selle emanda panid? Sa saad ju võita kui pärast ♥K maha ekspassid”
- “ah, ma tegelikult arvasin, et su partner käis kuninga alt”
- “nojah, aga siis ei oleks ju ka mõtet emandat panna”
maad võttis vaikus...

iseenesest on maksipaarikal selline huvitav küsimus, et kui sa ei pane emandat, tõmbad õnnestunult trumbi ja lähed trumbiga lauda, on sul ristilõikuse õnnestumise korral võimalik ära võtta kõik tihid, samas ärtu ekspass suurendab küll tuntavalt šansse lepingu võitmiseks, aga ka 13. tihi magama panekuks. Antud seisus tuleb talitada vana hea reegli “Sina ei pea mitte liiga ahneks minema!” kohaselt ja üritada kindlustada lepingu võitmine, sest esiteks oled sa slämmis kahe keycardita (mis tähendab, et välja tulnud leping annab juba hea tulemuse) ja teiseks oleksid vastased võinud avakäigul selle ruutu ässa ära võtta, nii et ärtu kuningale tihi andmine ruutu ässa arvel ei pruugi su seisu hullemaks teha.


Kui sulle käiakse avakäiguks väike kliber (3.-5. avakäigud) ja sa vaatad vastu seisule:

ET42

Ä765

milline kaart lauast mängida? Väljamängija mängis kümne ja võttis soldati ässaga ning hiljem elimineeris muud mastid ja käis laua emanda suunas ning eest pandi 9. Tekkis olukord, mille kohta Mollo oleks öelnud “ja Papa Kreeklane kiristas hambaid” - kas avakäik tuli kombinatsioonist 983 või K93 – ning väljamängija eksis, käies lepingu kaheta. Hakkasin sellele mastiseisule mõtlema ja jõudsin sellega sinnamaani välja:
selles mastis on üks konstantne kaduja (sõltumata avakäija ja tema partneri kaartidest), vaja on vältida teist. Avakäik võib olla tehtud ühest järgnevatest kombinatsioonidest:
KS3
K93
K83
S93
S83
983
Emanda paneku tõenäosusi ma ei viitsi arvutada, aga ma kahtlustan, et nad on sarnased kümne paneku omadega, igatahes vaistlikult mul tundub, et lauast emanda panek ei ole väga tõsine variant. Lauast pandud kümme toob maha pildi (va. juhul kui avakäik oli KS3-st, aga esiteks ei ole see väga tõenäoline avakäik ja teiseks ei ole siis kadunud midagi – teisel ringil on võimatu masti valesti lahendada). Kui see oli kuningas, siis on probleemid otsas, kui see on aga soldat, siis tekib ülalkirjeldatud seis. Nali on aga selles, et soldati ilmnemine on tõenäolisem kui kuningas (3-2 vastu): kuningas pannakse siis, kui avakäik oli S-9/8-3st, soldat lisaks K-9/8-3 le ka 983-st tehtud avakäigu puhul. Kui aga lauast panna väike, siis tekib teisel kaitsjal selline seis (tema poolt mängitav kaart alla joonitud):

KS
S9
S8 (ei ole mõtet riskida, et väljamängijal on Ä9 duublis ja partner tuli viienda kuninga alt)

ühesõnaga lahendab see ära probleemid, kus kümne peale tuleb soldat (va. kui avakäijal oli K93, aga siis ei ole sa endiselt hullemas seisus, kui avakäigule kümmet mängides). Nüüd aga seisud, kus kümne panek oleks probleemid lahendanud:

K9?
K8?

kui panna väike, siis ideaalses maailmas mängib kolmas käsi üheksa või kaheksa ja paneb su arvama – seega oleks kümne panek sama hea kui väikse panek (mõlemad lahendavad kaks probleemi viiest). Samas on aga võimalik, et kolmas käsi loodaks, et partner tuli ässa alt ja paneks kuninga – ja see lahendab masti juba kadujata. Nii et kui teine kaitsja ei ole hiromant ja ei mängi S8-st kaheksat, siis matemaatiliselt peaks väikese panek olema sama hea kui kümme ja võib tekitada kaitsele võimaluse väga valusalt eksida.

Ahjaa, antud jaos oli avakäik tehtud K93-st.

Ülesanne (vastuse panen kuhugi postituse lõppu):
♠ÄK
♥S43
♦Ä86
♣E9875

♠S964
♥ÄKT2
♦K97
♣K4

mängid 3NT, West on pakkunud pada ja Ost teeb avakäiguks ♠5. Võtad selle kätte, käid risti vastu kuningat, mille West võtab ässaga (Ostilt ♣3) ja käib tagasi väikese risti. Allah annab sulle inspiratsiooni panna ♣7 – ja Ost viskab krohvi (väikese ruutu kui täpne olla). Seejärel lõikad ärtu näppu ja West paneb lauda uue ärtu. Tõmbad ärtud lõpuni (viimasele viskad käest ruutu), millele Ost paneb masti ja West viskab kaks pada. Jätka nüüd siit:
♠K
♥-
♦Ä8
♣E98

♠S96
♥-
♦K97
♣-


vahepeal minu esitus: panen 3NT hoolimata vastase masti kehvast pidurist (Exx vastu Leo tõenäolist lühidust (oligi singel). Vastane käib avakäiguks väikese, teine võtab tihi ja käib masti tagasi, emand võetakse ära ja lülitakse ümber... phew – kerge amnestia tõsise pakkumislolluse eest – 5♦ on ohutu (ja ma tean seal vähemalt üheksast klappi), ning kuus on ühest lõikest (kuna Leol on täismiinimum), mis seekord küll ei istu.

Ja veel: vastane avab rannakaga ja ma pakun (kõik tsoonis) 2♣ lehega:
♠82
♥ST
♦843
♣ÄK9854

kuigi üritasin edasise pakkumis ajal Leo hoogu pidurdada (tal oli 12pp 5-4-3-1 jaoga), see mul kuidagi ei õnnestunud, lõpplepinguks kujunes 3NT -4. Järgmine kord panen 3♣ (või võib-olla passin).

“Seiklusjutte maalt ja merelt”: tüübil on kallis odava vastu käes
♠92
♥S632
♦K
♣E98632

partner avab 1♦ (rannakas), DBL ja pakub nüüd 2♣ (NAT; NF). Järgmine käsi võitleb 2♦-ga ja kui see kahe passiga tagasi jõuab, siis järgneb pakkumine 2♥! Kui suits oli hajunud, oli asi lõppenud -800-ga (3♣ on väärt -500). Maksi me küll ei saanud, üks persoon saalis passis sellega 1♦ väljavõtukontra läbi ja sai -1400.

“Seiklusjutte maalt ja merelt” VOL 2 (teine vastane küll):
käes on leht (seekord kõik odavas)

♠ES6
♥87
♦T7543
♣ES2

avab vastane 1♥, partner 1NT. Pass-pass ja avajalt 2♣, mille tema partner 2♥-sse parandab. Nüüd ärkas Must Aafrika ja pakkus 3♦, -500.

Ühes jaotuses lasin kontreeritud 5♠ välja: partner tegi avakäigu minu masti (praktiliselt kindlasti singli), selmet talle löök ära anda ja leping taha võtta (mul on veel ♠ÄS6), otsustasin käia ühte tema kahest mastist (lauas oli ET9) – kuna ma kahtlustasin partneril ka trumbisinglit (oligi), siis tundus, et kui tal on seal mastis Ä või K (eeldusel, et vastane lõikab), siis tuleb mängida järjekorras: tihi kotti, löök minu kätte, löök tema kätte, löök minu kätte ja trumpäss. Ei olnud see jagu, väljamängijal oli ÄKSx....

seejärel üritasin õnnetult balansseerida: vastane pakub 1♠ - 1NT ja see tuleb ringiga minuni tagasi. Käes mul (odavas)
♠65
♥74
♦KST74
♣KE53

ja panin 2♦, mis sai tagant kontra. Leo pani 2♥ ja kurjad inimesed kontreerisid selle 3-3ga ära, tuli -500. Õnneks ma ei olnud ainuke, nii et mõned punktid ikka saime. Üldse selle balansseerimisega näib üks kahtlane asi olevat, mingis jaos pakkusid vastased 1♦ - 1♥ - 1♠ - pass ja ma panin 12 ühtlase silmaga 1NT. Pass-pass-kontra, aga õnneks avaja hakkas oma 11pp-ga häbenema ja pani liduma (teine käsi oli 10 pp-ga sellise pakkumisviisi valinud).

Suurim pakkumiskala oli meil jõudmine 5♣ lepingusse 22pp ja 4-3 klapiga (üliheal päeval oleks väljagi tulnud):
(1♦)___DBL___(1♥)__DBL
(2♥)___3♣_____(p)___5♣

tõlge: teise kontra suhtes kontreerija arvas, et lubab neljast pada, partner aga et jõudu ilma padadeta. Sellest tulenevalt tema 3♣ oli mõeldud võitlevana, partneri jaoks aga lubas tugevat lehte risti mastiga. Läks neljata (teadagi kallis, aga vahet pole, teises liinis ei olnud ühtegi tulemust)...

Vastased omakorda suutsid pidurduda 2♠-s (ühepoolses pakkumises kusjuures!)
♠ÄK4
♥S6
♦ÄET86
♣876

♠ST632
♥K743
♦K
♣ÄS9

samavõrra keeruline, kui konstrueerida pakkumiskäik, millega geimi mitte jõuda (seda tegi veel üks paar saalis + üks paar B-finaalis), on ka välja mõelda mänguplaan, millega saada alla 11 tihi (“see teine paar” sai 10), sest pada on 3-2 emandaga lõikes, ruutu on 4-3, kolmas soldat kukub ja ♥Ä on kuninga ees. Meie vastane piirdus üheksaga, mis on ikka eriti vähe, hoolimata sellest et Luks suutis teha superavakäigu – väike pada emanda alt.

“Seiklusjutte Maalt ja Merelt” VOL 3: tüübil on käes (seekord odavas kalli vastu)
♠87543
♥T32
♦T3
♣Ä85

VPV avab 2♣, partnerilt 2♦ ja PPV-lt DBL (väljavõtt). VPV pakub 2♥ mis jõuab ülalmainitud kollektsiooni omale ja lauda ilmub 2♠! pass-pass-kontra ja nähes, et asi on ilmselt paha, taandub aktivist 3♦-sse. Pass-pass-kontra ja -500 (2♠ oleks sama).

Tellisin sisuliselt omast käest (eest oli vastane avanud ärtu poolblokiga ja VPV oli pakkumise venitanud 3♥sse) 5♦.

♠ÄKT8
♥3
♦ÄKT742
♣Ä8

- leidsin nimelt, et partneril võib vabalt olla paar ruutut ja risti kunn ja ta ei tõsta mind elu sees kuhugi. Selle peale kuri vastane kontreeris tagant lehega:

♠E9632
♥ÄE
♦E963
♣97

kuna partneri ainus ruutu oli 8 mitte näiteks 4, läks see asi kolmeta (muidu läheb üheta, kuna lauast laekus mulle pool tihi). Oleks lauas olnud ♣E ja ♦S5 asemel olnud ♣K ja ♦S8, siis poleks see leping vist taha läinud :(

Ülesande lahendus:

♠ÄK
♥S43
♦Ä86
♣E9875

♠S964
♥ÄKT2
♦K97
♣K4

mängid 3NT, West on pakkunud pada ja Ost teeb avakäiguks ♠5. Võtad selle kätte, käid risti vastu kuningat, mille West võtab ässaga (Ostilt ♣3) ja käib tagasi väikese risti. Allah annab sulle inspiratsiooni panna ♣7 – ja Ost viskab krohvi (väikese ruutu kui täpne olla). Seejärel lõikad ärtu näppu ja West paneb lauda uue ärtu. Tõmbad ärtud lõpuni (viimasele viskad käest ruutu), millele Ost paneb masti ja West viskab kaks pada.

♠K
♥-
♦Ä8
♣E98

♠S96
♥-
♦K97
♣-

VPV-l on käes 5-5 mustad (väljamängija ütles, et ta arvas, et äkki on 5-4 mustad, aga see ei muuda lahenduskäiku). Kui kaks ruutut ära võtta, siis peab ta käes hoidma kas kahte pada ja kahte ristit või ühte pada ja kolme ristit. Kuna tema ristide arv on 100% teada, siis on väga kerge välja lugeda, kumb variant töösse läheb. Seega siis tuleb alustada ruutu kuningast ja seejärel tulla ruutu ässaga kätte.
Kui kaitsja viskab risti duubliks, tuleb käia ristit (kas emanda enne ära tõmmates või tõmbamata jättes, maitse asi), vastane saab tihi ja tal pole käia muud kui pada või ristit, mis mõlemad lubavad risti pikkustihi kätte saada.
Kui kaitsja viskab pada singliks ja hoiab kolme ristit, siis tuleb ruutu ässaga tihi sisse saades tõmmata pada, elimineerides nii tema viimase väljaviskekaardi ja kuna risti nupud on täpselt nii nagu nad on, siis aeg ta väikese risti käiguga sisse visata ja eelviimasel tihil käib ta honööri alt kahvlisse. Ilus...

Iseenesest kaitse patserdas päris rängalt, teine padakäik mingil hetkel tapab selleks plaaniks vajaliku sideme ära. Ja patserdustele pühendatud postitusse ei sattunud see jagu mitte ainult kaitse tõttu...

Huvitav on küsimus, et kas on mõtet ärtut lõigata – kuna see hästi enam 3-3 jaguda ei saa (VPV-l on reaalselt 10 musta kaarti), siis on parim šanss mast nelja tihiga lahendada see tipust mängida. Vasja käis siin 3NT taha (vist mitmeta) samalaadse mängu alguse järel kui risti kuningas võeti ässaga ja inimene (mu arust hulljulgelt) jätkas teise padaga – kõigepealt proovis ta ristit tõmmata (protsentuaalselt parim šanss masti lahendamiseks), kui selgusid väga halvad uudised üritas ta mängida sellele, et mingil hetkel lõikab ärtut, elimineerib pada ja paneb Osti tema neljanda ärtuemandaga tükkis ruutu-ärtu sisseviskesundi (saades kaks pada, neli ärtut, risti ja kaks ruutut). Hea plaan, aga ühe väikese veaga – see ei töötanud.

väike parandus: Vasja mänguplaan oli vist selline, et elimineerib pada ja viskab kohe ruutuga sisse, sest kui ta sooritab kõigepealt ärtulõike, siis saab sisseviske tappa ärtuemanda käiguga, mis lõhub väljamängija sidemed. Vähemalt asja üle mõeldes tundub, et selline see plaan pidanuks olema

Käisin laupäeval Eesti Maakilval mälu mängimas. Peale pikka pausi (viimati vist tegelesin sarnase üritusega kuskil aprillikuus Eesti meistrikatel) tekkis tunne, et võiks mängida küll ja isegi tahtmine mängule minna. Paraku mäng ise oli selline, et see tahtmine on nüüd päris pikaks ajaks kaugele ära kadunud - no nii igavat ja mõttetut asja pole kaua näinud. Küsimused jagunesid peaasjalikult kolmeks: kas liiga kerged, ebahuvitavad või mõttetud ning paar huvitavamat asja, mis sekka sattusid, seda kompotti oluliselt paremaks ei suutnud teha. Spordiblokk oli ses suhtes ikka legendaarne, et see sisaldas kolme küsimust, mida on nõrkemiseni ära küsitud, neljandas oli antud hobuse nimi ja küsiti et mis alal see olümpiavõitjaks tuli (Cornishman V - no ei ole võimalik et selline nimi inimesele pannakse ja peale seda oli kogu ülejäänud küsimus suht mõttetu)ja viies oli Saalomoni Saarte rannajalgpallikoondise kohta - antagu mulle andeks, aga rõõmu sellest küll tunda ei oska. Kui tavaliselt pakub rahulolu kui paar rasket punkti võistkonnale ära tuua, siis seekord ei tõstnud isegi see eriti tuju. Kõigele lisaks kestis 40 küsimusega mäng kaks ja pool tundi (vahepeal oli küll 25 minutit vaheaega), tabelit seina peale ei näidatud ja küsimuselehti oli võistkonna peale üks, seegi väga uduste piltidega. MASENDAV!

See-eest pühapäevane päevakava nägi välja nagu ilus unenägu: äratus hommikul kell üheksa, paar tundi mängida arvuti ja kassiga ja seejärel kõht ahjus küpsetatud kalafileed täis. Järgnes paar tundi uinakut, poeskäik koogimaterjalide järgi ja paar tundi lebotamist (segatud väikese assisteerimisega koogimeistrile - kook tuli nii hea, et keele viis alla), ning väike arvutimäng. Seejärel külla, kus oli olemas äärmiselt inimsõbralik ja nurruv kass, pakuti head teed ja anti veel paremini süüa (ahjuliha kartulitega ja ülalnimetatud kook + veel üks kook) ja sai mitu head tundi rahulikult oleskleda. Siis koju tagasi ja enne magamaminekut veel paar tundi mõttespordiga (sudokud ja nende sugulased). Kui kunagi rikkaks saan ja tööl ei pea käima, siis hakkavad kõik mu päevad umbes sellised välja nägema - tõsine paradiis maa peal.

Vahepeal esitati lõunanaabrite poolt mulle küsimus, et ega ma ei tahaks oma plogi inglise keeles pidama hakata või vähemalt bridžialaseid nuppe selles keeles kirjutada - sealtkandist oleks huvilisi lugema küll. Mõtlesin ja vaagisin asja üle järgi ja jõudsin järeldusele, et ei taha. Mu plogis on hunnik asju, mis on kohaliku kaliibriga (Tartu klubi või Kotkas) või siis mingeid igapäevaelulisi seiku, mille võõrkeelde valamine oleks esiteks tüütu ja teiseks mõttetu suurushullustus. Lisaks mulle meeldib kirjutada teksti nagu see ei oleks mitte kirjalik vaid suuline ja kuigi ma valdan inglist piisavalt hästi, et selles suhtlemisega mitte jänni jääda, ei tunne ma end sugugi mitte vabalt kui ma peaksin mõne idioomi sinna keelde tõlkima, sest suur osa neist on suhteliselt tõlkimatud. Aga samas tekkis mul mõte, et võib-olla leida mõned kompanjonid (kasvõi sealtsamast piiri tagant) ja hakata kambakesi plogi pidama (või teha foorum, aga mulle isiklikult foorum suhtluskeskkonnana ei meeldi) - ja võib-olla selle käigus tõlkida mõned oma vanad asjad ringi. No näis, mis sest ideest saab, tõenäoliselt soikub kuhugi mõneks aastaks ära.

muidu ei ole teha muud kui kurta ja halada maailma üle:

A) Taverna on siga: tellisime neilt suure pitsa, toodi "perepitsa", mis on oluliselt suurem kui suur pitsa (ja ka maksab rohkem), mis lisaks kõigele muule oli ka üsna leige, nii et pistsime ta enne sööma asumist korraks ahju. Iseenesest kui "pere" koosneks kahest minusugusest, siis ei oleks selle hävitamine ühe söögikorraga ka eriti keeruline, aga "Maarjaid" läheks vaja umbes 5-6. Natuke sai Taverna amnestiat selle eest, et pitsa (vist Firenze lisaananassiga) oli vähemalt väga maitsev...

B) Tartu bussigraafik on veidi segane: laupäeval käib buss nr. 1 keset päeva 12 minutise sammuga, aga kui mul oli vaja esmaspäeval kesklinnast kella ühe ajal tagasi tööle jõuda, siis loomulikult oli sammuks 25 minutit (või isegi 30?) ja ma lõpuks jalutasin kohale. Ja jõudsin bussist varem, selleks hetkeks kui hoovi peale keerasin ei olnud ta must mööda jõudnud.

C) Hommikul tuvastas Vallo mingi hunniku sulgi ja neid pidi jälgi ajades surnud tuvi. Mis siin pattu salata, ma tegelikult nägin seda tuvi juba üleeile nurgas konutamas, aga kuna ma pidin natuke maad eemal plekiga jändama, ei pööranud ma sellele üleliia suurt tähelepanu (mis sest konutavast tuvist ikka torkida) ja seega ei fikseerinud ära tema laibastunud olekut. Ja vahepeal oli ta mul meelest läinud ja võib-olla olekski ära ununenud kui mitte mingid kohalikud närilised (meil siin hiiri on) ei oleks laiba kallal rüüsteretke korraldanud ja selle käigus sulgi sassi ajanud. Laiba eemaldamise käigus (lumelabidale ja aia taha) tuvastasin ühes kohas veel paar sulge - lähemal vaatlusel selgus, et seal on veel üks tuvikorjus. See oli mingite asjade vahele pugenud ja ilmselt juba pikemat aega surnud olnud - tundus veidi roiskunud olevat ja vaglad tema kehal tundusid päris hästi toidetud ja elurõõmsad. Läks siis seegi esimesega samasse kohta (tegelikult suisa sama lumelabida peal). Hakkasin siis mõtlema, et miks meid selline uputus on tabanud ja jõudsin järeldusele, et kui plekksepad neid paar nädalat tagasi õhupüssiga kõmmutasid (kohalik kahjuritõrje, nad raisad situvad muidu kõik kohad täis), siis õnnestus neil kaks maha lasta ja kolmas jäi kadunuks ning ei andnud näole. Ilmselt sai ta ikkagi pihta ja varjus kuhugi varjulisse kohta, kust surm ta leidis. Ja teine vast suri suurest kurvastusest ja shokist.

Eile õhtul kiirvisiit Tallinnasse - üle paariteistkümne aasta sai jälle Estonia teatris käidud. Päevakorral siis Erkki-Sven Tüüri ooper Wallenberg. Etenduse/vaatemänguna oli tükk täitsa huvitav ja omapärane (= igati vaadatav), tõeliselt huvitav oli paralleeli "Wallenberg=Elvis" tõmbamine (peale surma suurem ja ilusam kui eluajal, kuulujutud et ta elab jne.), aga muusika oleks võinud minu poolest ka olemata olla - oli ainult üks meeldejääv laulmise jupp ja kuna see oli esimese poolaja lõpus, siis ununes see tüki lõpuks mul samuti ära. No mis parata, aga ma olen endiselt veendumusel, et muusika võiks ikkagi olla kõrvale meeldiv kuulata ja meloodiline, mitte mingi heliefektide kogum. Ahjaa, pahad olid jälle kujutatud sarmikamatena kui head, see kipub vist tavaline asi olema (Eichmann tuletas meelde Jurmala foogt Ippolit'i, ainult talle oli pähe pandud valge, mitte must parukas)...