Viimane päev Sloveenias oli väga vesine - kogu päeva kallas midagi taevast alla ja väidetavalt olevat teede peal olnud üleujutused ja kuskil oli Drava niimoodi üle kallaste ajanud, et rongiliiklus seiskus, kuna raudtee oli üle ujutatud. Igatahes sai hommikuse söömaskäigu ajal selgeks, et mu jalanõud (mis on pärit veel meie Pekingi-käigu ajast, kui Ines ostis turult Oliverile mingid Tommy Hilfigeri kirjadega sandaalid, aga kuna Ollile need jalga ei istunud, siis pakkus ta neid mulle ja need on nüüdseks mind kaks aastat truult teeninud) ilmale vastu ei pea - vett voogas sisse nii üle serva kui ka põhja alt. Lahendasin siis olukorra sel moel, et kui edasi oli välja minekut, võtsin sandaalid näppu, sokid panin taskusse ja jalutasin lihtsalt paljajalu punktist A punkti B ning sisse jõudes panin taas sokid-sussid jalga. Õnneks oli ilm piisavalt soe, et jalgadel külm ei hakanud.
Ptuj's nõudis lahendamist ka veel probleem, et kuidas ma ikkagi Osijekki saan.
Üks variant oli võtta mingi poole üheksane rong, sõita sellega harujaama nimega Zidani Most, seejärel istuda seal ümber Zagrebi rongile ja sõita sinna ning siis kohapeal vaadata, kuidas Osijekki navigeerida - kas võtta mõni öörong, konutada raudteejaamas või otsida ümbruskonnast mõni hostel ja end välja magada.
Plaan B oli organiseerida end kuidagi Ljubljanasse ja istuda seal öösel kell kaks rongi peale, mis Zagrebisse sõidab (ma olin tuleku peal Zagrebi jaamas stende uurides kindlaks teinud et selline rong on olemas ja et kui ma jõuan hommikul seitsmeks Zagrebisse, siis on kõik ilusti kontrolli all).

Esimest plaani komplitseeris (lisaks ta ilmsele ebamugavusele) ka fakt, et turniiri algusaega nihutati nii, et õhtune sessioon algas kell viis, mis tähendab seda, et poole üheksaks lennujaama jõudmine oli suhteliselt ulmeline eesmärk. Teine plaan ei olnud lihtsalt tore ja ma võtsin aktiivselt käiku plaani C - lasin korraldajal endale mõnda elusat horvaati näidata, et küsida, kas äkki Zagrebisse läheb mõni auto (või mõnda muusse sobivasse punkti Horvaatia territooriumil). Juhatati mind joonelt Horvaatia Bridžiliidu presidendi juurde, kes kuuldes mu murest leidis, et no problems, ma võin temaga Zagrebisse sõita - üsna jackpoti lähedane lahendus (ehk siis parim võimalik lahendus, mis endas Osijekki ei sisalda).

Nojah, siis tuligi hakata kaarte mängima. Vahepeal tuvastasin eilse IMP-paarika tulemused, olime seal viienda koha peal (u. 42 paari seas). Esimesel maksipaarikal ujus kala suhteliselt hästi ja kuigi lasime ise paar ebatäpsust sisse (nt. kõige viimases jaos pakkusime slämmi, mida ei andnud võita), saime siiski 63,7% ja võitsime ära - veel parem uudis oli, et saal oli suhteliselt ühtlane ja teine koht oli meist 4,2% maas (kuigi seal 59% peal oli ca pool tosinat paari). Teine paarikas oli aga väga pahaendeline - istusime Ost-West liinis ja kogu jõud oli Nord-Südi käes (pööret ei olnud), nii et suuresti sõltusime vastaste armust. Ja kuigi andsime üldiselt oma parima ja võitlesime nagu hagijad, siis vahel ei andnud mitte midagi teha, kui vastane lihtsalt pakutud ja võidetud geimi ja ladvatihide eest sai 65% (seda juhtus korduvalt) või siis pani meile lihtsalt vastu vahtimist - kahes jaos järjest (!) pakuti meie vastu ära 6NT - ühes üheksase ärtuklapiga ja teises vinge ebaklapiga, kus asjad hästi istusid. Nagu aru saada, ega see tuju just heaks ei teinud.
Paaris viimases voorus sai Leo natuke liiga agressiivselt kontrakaarti näidatamisega hakkama. Äkki sai liialt vastaseid vaadatud, üks paar oli "little old ladies", teises pidi väljamängijaks jääma esimeses jaos veidike patserdanud neiu, kes väikeriikide EMil vugraphi operaatorina tegutses ja kellega ma selle käigus suht sõbraks sain (vähemalt oli ta mind juba turniirijärgse päeva hommikul facebooki kaudu üles otsinud). Lõpuks tundus, et asi on ikka väga halvasti, sisetunne rääkis 50%-st. Õnneks muidugi oli esimesest voorust selline tulemus all, et rahadesse tulekuks võis ka sellest piisata kui natuke õnne on - kuigi karta võis, et mõni NS liinil istuv agressiivne paar korjab suure hunniku kokku.

Kahjuks pidin ma lahkuma enne, kui tulemused selgusid, kuna mu ekipaaž tegi suhteliselt kiiresti minekut, õnneks sain banketilt piisavalt palju näksida ja jõudsin paar pokaali veinigi võtta. Autosõit (masinaks uus ja vinge BMW, aga ilmselt "säästuvariant" - ainult kahe uksega, nii et ma pidin kitsast praost tahaistmele pugema) oli suuremat sorti ajavõit - kui rongiga minek oli aega võtnud neli tundi (see käis hunniku suuremaid ja väiksemaid linnasid läbi), siis autoga läks aega napilt üle tunni ja olingi Zagrebi keskvaksali ees, kuningas Tomislavi ratsakuju (mis on üks ilgelt suur ja mölakas asi) valvsa pilgu all. Lahke autojuht pakkus veel välja, et ma võin kontrollida, kas mõni öörong läheb ja kui ei, siis võib mu mõne youth hosteli juurde sõidutada - üks asuvat kohe kõrvaltänavas (ilm oli endiselt äärmiselt vilets), aga sellest pakkumisest ma loobusin, leides, et kui hostel on tõesti vaid 200 meetrit eemal, siis selle ma võin südamerahuga ka jala käia.

Läksin siis jaama, selgus et Osijekki saamiseks on kaks varianti - kas umbes poole tunni pärast, siis sõita mingisse imelikku kohta (vist Koprivnici, aga ma ei ole 100% kindel) ja seal kahe tunni pärast ümber istuda ning jõuab Osijekki kell neli öösel või siis minnagi selle hommikul viis minutit enne seitset väljuva rongiga, mis sõidab Osijekki ja pool kaksteist on kohal. Arusaadavalt valisin viimase variandi (ei tundnud endas jõudu, et omaenda sünnipäeval keset ööd tatise ilmaga suvalistes raudteejaamades kügeleda), ostsin pileti ja sättisin sammud selle näidatud Youth Hosteli suunas. Vahepeal jõudis minuni ka sõnum Leolt tulemustega Ptuj'st - kokku 58,9% (teine pool oli seega olnud 54,1) ja esikoht! Nii juba võib!
Aga ega see hea uudis ei parandanud ei Zagrebi ilma ega minu jalanõusid ning kuna ma tegin väikese ringi, mis venitas need 200 meetrit umbes poole kilomeetri peale (keerasin ühe tänavavahe liiga vara ära ja tegin ringi ümber kvartali) olid jalad hostelisse jõudes taas läbi vettinud. Hosteli hinnad olid suhtkoht karmid - koikukoht kuueses kitsas toas maksis 120 kunat, mis meie rahas teeb umbes 280 krooni, kui mu rehkendused paika peavad ja väiksemad, rohkem privaatsust pakkuvad toad olid veel kaks korda kallimad. Kuna igasugused muud alternatiivid tundusid oluliselt hullemad, võtsin lihtsalt koikukoha ja kerisin magama, uni oli rahutu (tänavamüra ja hirm sissemagamise ees kuna mu telefon tegi oma viimaseid hingetõmbeid), aga siiski toimis, mis tähendab, et kui ma ilma igasuguse äratuskellata hommikul kell kuus üles ärkasin, tundsin end täitsa elujõulisena ja enam ei mõlgutanudki mõtteid, mida tuleks teha inimestega, kes mind Osijeki kaudu Sloveeniasse saadavad. Kuna kõige keerulisem etapp (Ptuj-Zagreb) oli õnnestunud tänu inimestega suhtlemisele ülivalutult läbida, siis ülejäänu tundus juba puhanud peaga väga lihtne ja talutav olevat. Marssisin siis rongijaama ja ronisin rongile, jalad said selle käigus jälle läbimärjaks, ilmselt üritan Osijekis üle jäävat aega (sinna jõuan ca pool kaksteist, lennuk läheb ca neli) kasutada mingite botaste hankimiseks ja viskan sandaalid minema. Kahju...

Osijeki lennujaam

Nagu plaanis oligi, võtsin Osijekis jalad selga ja jalutasin sinna suunas, kus ma arvasin kesklinn olevat. Õigemini oli mul tegelikult ükskõik, kas seal kesklinn on või ei, aga ma nägin rongiga mööda sõites suurt Interspari silti, mis ei saanud rongijaamast väga kaugel olla. Kui rongi pealt maha sain, tundsin suurt kergendust, et kuigi tänavad on niisked, ei ole suuri loike maas ja vähemalt ei saja mingit saasta kaela. Selgus et see kergendus oli ennatlik - selleks ajaks kui poodi jõudsin oli vihmasadu juba täies hoos. Jalutasin siis kaubanduskeskuses mingisse suvalisse spordipoodi ja ostsin endale kuivad ketsid ja sokid, vanad sandaalid jätsin neile mälestuseks prügikasti, sokid otsustasin siiski kaasa võtta. Edasi passisin kuni vihm vaibub ja tulin tagasi bussijaama ning sõitsin kutsikaga lennujaama - ei midagi huvitavat, kui välja jätta see, et Horvaatia passikontroll suutis mu passis skännitava lehekülje ära käkerdada (voltis tal nurga kahekorra kogemata kombel).

Ryanairi Boeing

laisk inimene nagu ma olen, otsustasin, et lennuki peale jooksmisega pole kiiret (hilisem tulek annab koha vahekäigu kõrval ja mida ma neid pilvi sealt väiksest illuminaatorist ikka vahin), seega olin üks viimaseid, kes lennuki peale jõudis. Võtsin koha sisse paari kõrval, mille moodustasid isa väikese lapsega. Laps - nagu väiksed lapsed ikka - oli suht tüütu ja ähmis, alguses nuias jupp aega, et ei taha turvavööd kinni panna (inglise keeles, sestap ma sain aru), siis hakkas pissile tahtma. Isa vabandas viisakalt, lasin ta läbi ja peagi oli tagasi. Viie minuti pärast sama häda - isa jälle vabandas, lasin ta jälle läbi ja kümne minuti pärast toimus täpselt sama manööverdus - kusjuures kõik täiesti tulutult, kuna väidetavalt ei olevat laps seal midagi teinud. Papal oli päris plass olla, aga ma lohutasin teda, et võrreldes mu senise retkega on paar korda püsti tõusta tõeline käkitegu. Hakkasime siis juttu ajama, selgus, et tegu on mingi Osijeki kohaliku tüübiga, kes on Iirimaale kolinud ja käis vahepeal kodus vanavanematele nägu ja last näitamas. Laps kusjuures olevat ainult kaheaastane, mu meelest selle kohta ikka superjutukas ja huvitaval kombel olid nad juba nii väiksele elajale kõrvarõngad kõrva toppinud. No aru ma ei või... Otsustasin endale sünnipäeva puhul lennukis ühe džinn-tooniku lubada ja lobisesime tüübiga edasi. Varsti hakkas lapel jälle samasugune triangel pihta, et nad pidid kolm korda peldiku vahet saalima, ilma et seal mingit käegakatsutavat tulemust oleks olnud. Papa jälle vabandas ette ja taha, aga ma leidsin, et sellest pole midagi. Tahtsin talle mainida, et kui tahab, siis hankigu mulle veel üks džinn-toonik ja oleme tasa, aga viisakusest jätsin selle tegemata. Selgus, et tegu on mõtetelugejaga - mingi hetk tuli stjuardess minu juurde ja andis mulle veel ühe džinn-tooniku ja ütles, et mu naaber oli selle mulle hankinud. Ja siis ässitas too oma last mulle "Happy Birthday to You! laulma - laps küll puikles vastu, aga lõpuks midagi ikka ümises. Siit moraal - inimestega võib ikka juttu ajada, kunagi ei tea, kes sulle napsu välja teeb.

Frankfurt - Luxembourg buss

Lend varanes ligi pool tundi ja kõigile, kes hoolega püsti kargasid, tegi see sellise tünga, et nad pidid päris jupp aega seisma, kuna lennujaam ei olnud meie vastuvõtmiseks valmis. Vaatasin, et kell on nii vähe, et ma võin üritada mängu panna oma kaheldamatu sarmi ja kaheldava prantsuse keele oskuse ja proovida "eelmisele" Luxembourgi bussile jõuda, isegi arvestades, et ligi kümme minutit meid maha ei lastud. Kahjuks aga läks passisabas hirmus kaua aega, nii et ma ikkagi tollele bussile ei jõudnud vaid pidin tunnikese lennujaamas parajaks tegema. Parasjagu tegi seal mingi suur lind lennuharjutusi - tundus nagu oleks mingi öökull natuke omadega segi läinud - laternaposti otsa ja maha tagasi. Uni on, üritan nats magada. (Järgmise hommiku täiendus: õnnestus)

Eilne päev lõppeski vägeva banketiga  nagu avatseremooniagi puhul. Oli palju mitmesugust ja väga head söögikraami ning jagati kätte auhinnad. Medaleid kahjuks ei olnud, anti võistkonna peale üks plaadike, kuhu oli koht peale kirjutatud - huvitav kas nad arvavad, et me peaksime selle neljaks saagima? Jagasime lauda leedukatega, kellega me just olime pronksimatšist tulnud, see ei tulnud mitte korraldajate poolt määratult vaid omast vabast tahtest ja leidsime, et peaks tegema uue Balti riikide kaardi, kus Läti asemel on tühi koht - need panid kohe peale väljakukkumist minema ja ei jäänud isegi lohutusturniiri kaasa mängima (selle võitis Luxembourg). Õhtu edenedes tellis Vytas Vainikonis baarist suure pudeli viina, mis siis tühjendamisele läks. Kui Sven pudelit nägi, siis sügas ta kukalt ja leidis, et see ilmselt läks väga kalliks lõbuks, sest poes maksvat see ca 1000 krooni ja baaris on ju teadagi juurdehindlus. Selle peale ma üritasin ära piiluda, kui neiu Vytasele arvet tõi ja tuvastasin, et kui mu silmanägemine alt ei vedanud, oli see 170 eurot. Aga viin oli üsna hea, isegi kui teda ohtra veiniga segiläbi tarvitatud sai, siis järgmisel hommikul mingeid halbu järelmeid ei tekkinud. Vahepeal tundsin end suure staarina, kui käisin korra korraldajalt midagi küsimas (vist oli järgmise päeva programm) ja kui läksin tagasi oma kohale istuma, siis irdus sealt lauast EBLi president Yves Aubry, et tulla minu juurde ja lihtsalt paar sõna smalltalki ajada. Väga lahe...

Täna hommikul oli meie ainuke vaba päev ja kasutasime seda Leoga selleks, et linna peal väike tuur teha ja siis kohalikku lossi külastada. Lossis olid päris lahedad näitused - relvanäitus, kohalike lossi valitsejate näitus, karnevalimaskide näitus (kohalik rahvas armastab end kõige rohkem lambaks maskeerida ma ütleks), muusikariistade näitus ja igasugused imelike maalide näitused. Loss ise oli ka paras vägev jurakas, kõigepealt tuli üles mäkke ronida, et sinna jõuda ja seal sees andis ka jupp aega ringi tiirutada. Pärast proovisin kohaliku poe tšebureki ära (õigemini bureki) - tuleb tunnistada, et see oli väga vinge kõhutäide, lihaga nad ei koonerdanud.

Õhtul oli IMP-paarikas, mille algus venis lõbusasti umbes kolmveerand tundi - kuskil kiirteel oli ummik olnud ja seetõttu ei jõudnud inimesed pärale. Algas kah tüütult - esimeses voorus olid vastas Sven ja Vasja ning teine voor oli vaba - nagu me selleks Sloveeniasse tulime. Edasi kulges asi nii ja naa - mängisime päris hästi, aga lepingud ei tahtnud kuidagi välja tulla (mis agressiivse pakkumise juures ei ole mitte hea). Ühes jaotuses saime huvitaval kombel tünga - vastane avas 1 risti, teine alertis ja seletas, et "5 card major, 4 diamonds". Küsisin imestunult üle ja sain sama seletuse. Lõpuks muidugi selgus, et tal oli ikkagi risti ja teine oli oma seletamisega tahtnud öelda, et risti võib olla duubel - ei mina ega Leo sellest küll aru ei saanud (elu sees pole sellist seletust kuulnud).

Täna olid siis Ptuj's väikeriikide EMi playoffid. Poolfinaalis kohtusime Slovakkiaga, kellega oli tihe andmine, mis lõppes peale 24 jagu viigiga (nii et praktiliselt kõik oleksid võinud võidu koju tuua). Tuli kolm lisajagu, millest esimesega ma otsustasin kohe matši Slovakkia kasuks: läksin vastaste 4 pada peale võrdses tsoonis 5 ärtuga tõkkesse ja lõpetasin 1100 all. Piinlik on see, et kuigi ma tegin lolli pakkumise, oleksin saanud asja ka tunduvalt päästa - kui me panen 1 ärtu avanud käest 4 pada peale 4NT, siis vast partner saab aru, et mul on 5-4-4 jagu ja valib 5 ruutut, kus meil on 5-4 klapp ja ma arvan, et seal õnnestub pääseda 300ga... Nojah, see selleks, ega enesetunne just parim ei olnud. Pronksimatšis Leedu vastu suutsin ka neljas esimeses jaos kaks suuremat sorti käkki kokku keerata ja laua taga teadsid juba kõik, et me olime sel hetkel 25 IMPi maas. Tegelikult olime me neist kahest jaost kaotanud 30 IMPi ja kuigi mu kehva mängu ei vabanda miski, siis vähemalt selles suhtes sain amnestiat, et kui ma ka oleks normaalselt kaarte käes hoidnud, oleksime neist ikkagi 20 kaotanud. Edasi suutsime end siiski kokku võtta ja 12-jaotuselise poolaja lõpuks oli defitsiit kahanenud kolmele punktile. Teises poolajas pöörasime selle juba napiks võiduks ja kokkuvõttes laekus pronks - eelmise korraga võrreldes samm edasi. Kuigi tuleb tunnistada, et see oli väike pettumus (lõppeks kaotasime me ju poolfinaali lisajao järel ja alagrupis peksime kõiki nagu ise tahtsime), tuleb rahul olla sellega, mis kaardijumal ette veeretas ja ise paremini mängida. Õhtul siis ees bankett ja auhindade jagamine, ehk antakse midagi head süüa.

Elu on rutiini sisse vajunud - midagi uut ja huvitavat nagu polegi kirjutada. Sellist tsirkust nagu bridžilaua taga toimub pole veel nähtud - võitsime oma alagrupi ära 170 punktiga 175 võimalikust, viimases voorus pääses Läti 10:20 kaotusega, sinna need viis punkti läksidki. Kõik muu on nagu varemgi - ilm ilus, süüa antakse ja eluga võib rahul olla.
Läti vastu toimus kõige kurioossem pakkumisjärgnevus turniiril:

olin teisel käel (kõik kallis) lehega:
♠ETxxx
♥KE9xxx
♦-
♣Tx

ja ei tahtnud sellega üht pada avada. Samuti ei tahtnud ma avada kahte ärtut (5+ ärtu ja 4+ teine mast, võib olla ka pada). Siis hakkaski nalja saama:

Rubenis__mina__Matisons__Leo
p________p____1NT_____DBL
RDBL____2♣____p_______p
3♦_______3♥____p_______p
3♠_______p_____4♦______p
p________4♥____p. . .


1NT oli 14-16, DBL oli DONT, näidates ühemastilehte ja minu 2 ristit PVP. Edasi käis kõik natuke ebamäärast rida pida (ma ise arvasin juba, et Matisons oli kolmandalt käelt blufiga turgu tulnud) ja mu nelja ärtu peale Rubenis vangutas pead ja kirus ja lõpuks leidis vist, et ju ma siis tean, mida ma teen. Väikse kaitsevea (tempokaotus) läbi tuli leping väljagi, teises toas jäeti ka minu lehega avamata ja Vasja - Sven pakkusid ühepoolselt 1NT - 3NT. 6 ärtut on pealt küll võtta, aga kui neid ei võetud, tuli lõpuks pseudosunniga 12 tihi. 690 + 620 seega.

Enne Leedu matši tuli leedukate kapten meie juurde ja lõõpis, et kui me juba kõiki kavatseme 25-ga kloppida, siis paneme parem kohe 25:5 kirja ja läheme õlut jooma. Pärast selgus, et see oleks hea mõte olnud, matš lõppeski 25:5, aga leedukad said ühe ajatrahvi, nii et...

Homme ootab poolfinaal Slovakkiaga ja siis kas finaal või pronksimatš Horvaatia või Leeduga

21. september Ptuj

Nüüd on olukord kujunenud selliseks, et elame kõik neljakesi samas apartmendis - ruumi on õnneks lahedalt ja tegelikult ongi turniiridel seltsis segasem. Eile oli avatseremoonia ja bankett väikeste näksidega. Näkse oli nii palju, et juhtus selline asi, mida tavapäraselt ei kohta - neid jäi üle! Kusjuures tegu ei olnud mitte kehva kraamiga - kõik, nii soolane kui magus, oli väga suurepärane, mu isiklikuks lemmikuks kujunesid mingid kõrsikud, mille ühe otsa ümber oli peekon keeratud. Loositi ka alagrupid - 16 tiimi kahte gruppi, mis mängivad omavahel läbi (12-jaotuselised matšid), kummastki saab kaks poolfinaali. Eelmine korra neli parimat väikeriiki - Leedu - Monaco - Valgevene - Eesti paigutati eri gruppidesse laiali (1. ja 4. ühes ning 2. ja 3. teises) ja ülejäänud täideti loosiga. Meie gruppi tuli asistest vastastest veel Läti, nii et praktiliselt kindel on, et kaks edasipääsukohta tulevad Baltikumi. Ülejäänud on Sloveenia, Albaania, Malta, Montenegro ja Küpros. Täna olid kolm vooru ja me jätkame täispunktidega - Sloveenia sai nulli, Albaania neli ja Malta kolm punkti. Homme on siis oluline päev mängujärjekord on Montenegro-Leedu-Küpros-Läti.

Muidu käisin linna peal jalutamas - väga lahe väike linnake on, mulle väga meeldib, kunagi võib võib-olla niisamagi tagasi turistitama tulla. Ainult Drava jõgi on selline inetu mudakarva. Kliima on hea (öösiti tõmbab viluks, aga päeval on üle 20 kraadi), vihma ei saja. Huvitaval kombel tundub, et siin lähedal on mingi lennubaas - kui käisin poes, siis nägin korraga taevas seitset lennukisaba pluss ühte propelleritega asja lähemal tuuritamas. Peagi oli sabade arv kasvanud üheksale ja propellerlennuk asendunud helikopteriga.

20. september Ptuj Termid

Kui välja jätta väsitavus, kulges kogu reis suhteliselt hästi. Loomulikult väljus öörong viis minutit peale keskööd, mitte viisteist, aga õnneks olin ma kindlustuse mõttes juba keskööks ennast kohale venitanud. Üritasin seal ka magada, aga see väga hästi välja ei kukkunud. Kuigi seal oli kolm istet kõrvuti, mille peale end rahus pikali sai visata (nad olid selleks disainitudki - üsna tasased), ei mahtunud ma sinna hästi laiuti ära. Kuidagi ikka õnnestus selline olek saavutada, et natuke ikka tukutud sai. Kella viieks olime Zagrebi rongijaamas kus tulid järjekordsed 2,5 tundi aega parajaks teha, kuni läks rong Maribori. Vahepeal sain taas teravate elamuste osaliseks - nimelt oma asju ümber ladudes ei õnnestunud mul kuidagi piletit leida, kuigi ma oma mälu järgi olin selle kindlalt raamatu vahele toppinud, ei aidanud isegi raamatu seljast kinni hoidmine ja raputamine, samuti ei olnud seda ka mitte kuskil mujal. Olin juba mõttes leppinud sellega, et 125 kunat on vastu taevast läinud (ca 270 krooni), aga siis hakkasin asju süsteemselt läbi kammima. Loomulikult oligi pilet endiselt raamatu vahel, aga ta oli nii õhukese paberi peal, et lihtsalt oli end lehtede vahele kinni kiilunud. Maribori rong sõitis ka oma neli tundi - kuigi distants oli väike, oli see pikitud igasuguste peatustega ja õnnestus ka seal natuke uneleda. Mariboris jalutasin kohe rongijaama infosse ja selgus, et Ptuj'sse läheb rong juba veerand tunni pärast - see oli väike ja väga mõnusate pehmete istmetega. Loomulikult tegi ka see mingi vinge tiiru ja jõudis kohale alles tunni aja pärast, siis tuli ainult veel hotell üles leida. Selgus, et kohalikke teejuhte ei tasu üleliia usaldada, aga vähemalt näidati mulle üldjoontes õige suund kätte ja väikese tuuritamise tagajärjel olingi õiges kohas platsis. Hotelli receptionis ei suudetud meie bronni mitte kuidagi üles leida, siis selgus, et seal on hotellitoad ja apartmendid eri süsteemide peale ja ma pidin veel ka teise receptioni läbi käima. Seal läks libedalt ja praegu vedelengi oma apartmenditoas, muidu on mõnus tuba, aga meile on millegipärast ainult üks double bed eraldatud. No vähemalt tekid on eraldi (kunagi Inglismaal oli meil vist kahe peale ka üks tekk, mis tõsi küll oli päris suur). Eks lähen küsin, kas seda asja muuta saaks (voodi värki, kui voodi jääb samaks, siis eraldi tekid võiks ikkagi ju jääda). Kuulu järgi pidi hotelli fuajees ka wifi vabalt saadaval olema, nii et ehk pääsen millalgi netti.

tundub, et mõlemad operatsioonid läksid korda - wifi on olemas ja apartment vahetatud (lisaks voodite arvu kasvule muutus see ka oluliselt suuremaks). Lahe.

19. september - pühapäev - Frankfurti lennujaam. Otsustasin lennujaamas aja parajaks tegemiseks reisipäeviku pidamist alustada - tundub, et selle tripi peal hakkab palju nalja saama.

Alustasin siis oma avastusretke Ptuj linnakese leidmiseks Sloveenias. Kuna Luxembourgi lennujaama kaudu liikumine oleks olnud üsna kulukas lõbu (odavlennukid seal ei käi ja valida oleks umbes Luxairi, Lufthansa ja Swissairi vahel, kombineeriti mu marsruut selline, et navigeerun kõigepealt Luxembourgist Frankfurt-Hahni lennuvälja, sealt lendan Horvaatiasse Osijekki ja sealt üritan kuidagi end Sloveeniasse organiseerida. Frankfurt-Hahni lennuväli on mingi vana USA õhujõudude baasist ülesvuntsitud süsteem, mis asub Frankfurtist tegelikult umbes 120 km eemal (Luxembourgist nt. ainult umbes sadakond kilomeetrit). Õnneks on Luxist sinna jõudmine tehtud suht mugavaks - umbes tunni-poolteise tagant käivad bussid Luxi rongijaamast (millest me elame vähem kui kümne minuti lonkimisteekonna kaugusel) otse sinna. Olles selle info välja selgitanud, mõtlesin asja lähemalt uurida ja tegin reedel kindlaks, et oma aruga ettevalmistamatult kohale minnes oleksin ma bussist igatahes maha jäänud. Nimelt on raudteejaama juures kaks komplekti platvorme (quai) - ühed linnaliinide ja teised linnast väljuvate jaoks ja kuna linnast väljuvate liinide esimene kai oli väga osavalt kaugele ära peidetud, siis passisin ma selle vale esimese kai juures. Õnneks ma nägin vastavate kirjadega bussi mööda sõitmas ja tegin loogilise järelduse, et midagi on jamasti ning peab olema mingi muu koht, kust bussid stardivad. Tulin siis vahepeal koju ja tunni aja pärast läksin uuesti luurele (olles vahepeal oma vaatlusandmeid täiendanud Maarja netiluure andmetega, mis minu vaatlusi kinnitasid). Selle manööverdamise tagajärjel õnnestus vähemalt minekupäeval õige transferikoht üles leida.

Edasi hakkasin siis vaatama ülejäänud marsruuti, et kuidas võiks saada Osijekist Ptuj'sse. No ei leidnud midagi mõistlikku, aga võtsin siis töövariandiks, et lähen Osijekis rongijaama ja uurin seal lähemalt (Rummel väitis, et mingid rongid käivad küll), et kas saab Ptuj'sse või mõnda lähedasse kohta (nt. Maribor). Vahepeal google mapsiga konsulteerides selgus taas halb uudis - Osijek ei ole mitte selle koha peal kus ma arvasin teda olevat (selle koha peal on Varaždin), vaid hoopis mitusada kilomeetrit eemal ida suunas, praktiliselt Serbias väljas. Nii et kohale navigeerimine saab lõbus olema.

Õnneks on mul aega rohkem kui ma arvasin (ülejäänud kamp tuleb alles esmaspäeva õhtul Ljubljanasse) ja kui ma niikuinii pean aega surnuks lööma, siis ilmselt ei teki mul erilisi raskusi navigeeruda näiteks Varaždini (mis on lähedal), Zagrebisse (mis jääb peaaegu tee peale) või Ljubljanasse (mis teeb küll ringi) ja vaadata, mis tekkima hakkab. Ja Maribori kuskilt midagi ikka viib (see pidi aga Ptuj-st kõigest ca 30 km eemal olema). Vaadates Frankfurti Ryanairi kaarti tekkis igatahes küll tahtmine vanduda, et kas siis mingit Klagenfurti lendavat lennukit ei olnud olemas (see asub Austrias, üsna Sloveenia pirii lähedal) - seal oli Klagenfurt sihtkohana igatahes ära mainitud küll.

Teine lõbus küsimus on, et kuidas ma pean Ptuj's õige koha üles leidma (ma tuvastasin, et ega mul pole ka õrna aimugi, kuskohas ma seal enda pambud maha visata peaks saama), aga tuvastasin, et asukohaks on vist Grand Primus Hotel ja lõppeks võin ma kohale navigeeruda ja siis ülejäänud nägudele traati tõmmata, Sven ja Vasja on kindlasti nii vanad kindlustajad, et küllap nad on kõik juba välja uurinud. Eks sellega tegelen siis, kui kohale olen jõudnud, milleks ennast esialgu üleliia närvi ajada.

19. september Osijek Pub Amsterdam:

Jõudsin Osijeki raudteejaama/bussijaamani ilma eriliste probleemideta, aga nagu ma sisimas kahtlustasingi, siis edaspidi enam nii libedalt ei lähe. Esiteks selgus, et mingit otseühendust Sloveeniaga ei ole (seda ma arvasingi), aga samuti ei ole otseühendust Varaždiniga. Bussid olevat üldse "out", nagu ütles mulle näitsik bussijaama infolauast, seega jalutasin rongijaama (õnneks nad asuvad kõrvuti) ja seal sain teada, et juba Varaždini saamiseks oleks vaja teha kaks ümberistumist. Seega tundus mulle, et parimaks variandiks edasi orienteerumiseks on sõita öörongiga Zagrebi (see lahendab ka probleemi, et kus ma oma öö peaksin veetma) ja kütan sealt mingi rongiga suvalise Sloveenia punkti suunas edasi. Loomulikult on mul vaja umbes seitse tundi aega parajaks teha ja selleks jalutasin natuke raudteejaamast kaugemale mingisse suvalisse pubi. Võtsin siis ette Osijeki õlle (suht isikupäratu eurolaager, aga juua kõlbab küll) ja istusin ekraani taha maha - ekraani peal näidatakse erinevat sporti, alguses oli Moto GP, seejärel näidati mingit jalgpalli ringvaadet ja nüüd tuleb jäähokimäng suvalise Horvaatia ja suvalise Ungari klubi vahel - ei ole just päris NHLi tase. Vähemalt muusikavalik on siin suurepärane, nii et ma arvan, et ma üritangi oma vaba aja siin surnuks lüüa, loodetavasti ma ikka bussi peale jõuan. Osijek ise tundub mulle esmapilgul üsna mõttetu kohana, aga võib-olla on see tingitud valitsevast tatisest ilmast - sisetunde järgi umbes 17 kraadi sooja ja selline "sajab-ei saja" olukord. Netti siin vist ei õnnestu kuidagi saada, igatahes mööda seda tänavat jalutades ei suutnud ma kuskilt leida silti "wi-fi café" ja pubis istudes ei püüa läpakas isegi ühtegi parooli all olevat wifi leviala kinni. Baaridaamiga lorades selgitasin välja vähemalt õige ajavööndi - CET, mitte Ida-Euroopa aeg. Too tundis huvi, et kust ma pärit olen, näitasin valmiskirjutatud teksti ja lasin ära arvata - ei arvanud (pakkus Saksamaad). Huvitaval kombel ma ju muidugi tehniliselt võttes tulen Saksamaalt - see tuletas mulle meelde, kui me 2004 kevadel tulime Iisraelist ja tegime Prahas pubituuri ja kõrvallauale mälumängu orgunnisime, et kust me pärit oleme. Eestit ei pakkunud keegi, aga ergutuspreemia sai see neiu, kes arvas, et me Iisraelist tuleme. Vähemalt leidsin ma inimese, kellega lobisedes aega surnuks lüüa, kuna tal ei olnud eriti tihedat töögraafikut, tundus ta isegi päris rõõmsana selle variandi üle. Nimeks väitis olevat Ines, 22 aastat vana ja valmistub minema ülikooli juurat õppima - arvas, et peaks selleks valmistuma (Horvaatias algab hooaeg samuti oktoobris nagu Saksamaalgi), aga ta väga ei viitsi. Väga tuttav tundub. Vähemalt tundub tütarlapsel muusikamaitse õige koha peal olema - ta väitis, et playlist on tema koostatud.
cat stevens, aerosmith, doors, guns n'roses, rem, animals

Igatahes tulevad taas meelde igasugused juunioriaja seiklused, kus sai mindud nagu jumal juhatas ja suvalises suunas - aga see-eest alati õigesse kohta välja jõudes. Näis kas seekord ka nii hästi jopastab.

Oh üllatust - mingi wifi levi tekkis sisse, kasutan siis juhust, et oma postitus tööle panna! :)

Käisime eile Auchani supermarketit puistamas - see on ikka üks tõeliselt rõvedalt suur pood - ja hankisime hunniku toidukraami. Kõigist oma pingutustest hoolimata ei õnnestunud aga kuidagi Mort Subite'i õlut leida - seal oli küll umbes paarsada erinevat õllemarki Lapin Kultast alustades ja Sagresiga lõpetades, aga just see, mida meile vaja oli, oli puudu. Mul hakkab juba tõsine mure tekkima... Õnneks tänasel brantšil Maarja kolleegid väitsid, et nad on seda näinud mingis muus supermarketis, nii et ta vähemalt on olemas.

Homme Sloveeniasse (Horvaatia kaudu) - olemine on selline, et krt, eriti ei viitsi...

Ma ei saa aru, mis pull nende eurosentidega on. Teoreetiliselt võiks poeskäik lõppeda saja erineva sentide hulgaga eurode järel, aga miskipärast see ei ole nii: nii vähe kui ma poes olen käinud, on arve kolmel korral lõppenud N eurot ja üks sent! Veel enam, korra ma olen seda näinud ka Maarjal ja korra ühel kundel, kes tuli täpselt minu järel! Arusaamatu müstika, ma ütlen!

Eile katsetasin oma kätt chili con carnega - esialgu tundus, et asi on väga vedel, aga tänaseks on juba tahkeks tõmbunud (ja maha jahtudes on maitse ka nagu vürtsikamaks läinud). Tundub, et võib teinegi kord poti ligi hiilida

Nädalavahetusel oli ilm suurepärane ja kuna lõbustuspark pidi viimast nädalat linnas olema, sättisime Maarjaga laupäeval sammud sinna suunas. Selgus aga tõsiasi, et lõbustusparknikudki tahavad ilmselt puhata ja nad olid selle nädalavahetuseks kinni pannud (uskumatu lugu, ilmselt nad siis eeldavad, et inimesed käivad seal nädala sees) - kui meie sinna jõudsime, siis parasjagu pakiti igal pool lavasid kinni. No tore on, läksime poodi ja tegime hoopis väikese pikniku pargis muru peal. Huvitaval kombel ei ole ma suutnud siit linnast enam Mort Subite'i õlut leida, tea kas nad on selle turustamise ära lõpetanud...

Hommikul võtsin jälle kõnnituuri ette, seekord läksin vaksalini ja sealt edasi mööda linnaserva. Kilometraaž oli ilmselt natuke suurem (ei viitsi kaarti juurde panna), aga marsruut oluliselt lihtsam - üles-alla ronimist praktiliselt ei olnudki. Vaksali ümbrus oli täis igasugu ärisid ja kerjuseid (vahepeal tundus, et iga posti ääres istub mõni õnnetu ja laiutab käsi), sealt keerasin natuke tagasi ja jalutasin mööda linnaserva kuni sattusin mingisse imelikku elamurajooni (standard oli mingid kolme-neljakorruselised kivimajad), kus praktiliselt ei olnud hingelistki. Kui ma tagasi pöörasin, siis tuvastasin, et Luxembourgis on ikka väga veidraid tänavanimesid: kui ma saan aru, et esindatud on vinged USA presidendid ja kindralid ning igasugused rahvusvahelised vaimuhiiglased (Dante, Hugo, Goethe), siis mis kuradi pärast on keset linna Braganza tänav? Braganza dünastia valitses nimelt Portugalis 1640 - 1910 ja vähemalt Wikipediast ma mingit otsest seost Luxembourgiga ei suutnud tuvastada. Ega ma vist poleks seda tähele pannudki, kui seda dünastiat poleks Eesti mälumängu meistrikail küsitud ja tookord me vastasime sellele igatahes valesti (vist läks kirja Aviz, mis oli dünastiaks enne Braganzasid)

Väsinud, aga õnnelik: käisin just esimest korda linna peal jõlkumas - teekonna panin kaardilegi:



Alustasin kaardil X-ga märgitud kohast (me elame seal, Rue du Fort Wallise ja Boulevard d'Avranches'i nurgal) ja otsustasin, et võiks proovida äärelinna poole jalutada. Hea lai kõnnitee ja allamäge minek - mis nii viga astuda. Tundus, et tegu on sellise toreda väikekodanliku linnaosaga - ilusad hoolitsetud majad ja vähe elumärke. Jalutasin siis mööda Kindral Pattoni bulvarit (Luxembourgis on väga palju kohanimesid rahvusvaheliste suurkujude nimedega - omad tänavad on ka näiteks FDRil ja JFK-l)üha allamäge ja majad kadusid ning ilmnesid kaljud ja mets. Sellest tegin järelduse, et varem või hiljem peaks ikkagi linna poole vasakule keerama, ainuke häda oli selles, et keeramiskohta väga lähedalt võtta ei olnud.

Lõpuks jõudsin mingi paisuni Alsette'i jõe ääres, kust keeras tee vasakule (Rue du Fort Dumoulin) - selle võtsingi. Üsna kohe selgus, et alguses allamäge tulemine võis osutuda veaks - edasine tee läks vääääga jõhkralt ülesmäge (see seletab ka selle, miks tänav nii käänuline on - otsetee oleks suht püstloodis). Rajoon oli jälle vega kena, huvitaval kombel oli rentsel keset tänavat. Poole mäe peal jõudis mulle järgi mingi jalgratturite treeninggrupp, kes pressisid keel vesti peal sealt mäest üles - sugugi mitte väga palju kiiremini kui mina jala (natuke siiski). Jalutasin muudkui edasi, mööda mingist staadionist (silt ütles midagi stiilis "rahvuslik spordiinstituut") ja jõudsin Rue de Treves'ni. Võitev idee tundus olevat tagasi kesklinna poole keerata - ja tee keeras samuti allamäkke, nii et mul tekkis juba hirm uue vinge tõusu suhtes - igatahes kõrvalolevast orust oli näha, et langusruumi on mul veel küllaga.

Mingi hetk jõudsin kohani, kus nad keskaegseid müüre taastavad ja mul tundus, et võiks vast vasakule keerata ja suht otse koju tagasi jõuda, aga teisest küljest oli vaim veel suht värske ja otsustasin veel veidike linna avastada. Seega tegin teravnurkse pöörde Rue de la Tour Jacob'i peale (seda Jaakobi Torni nad ka remontisid) ja jalutasin mööda Alsette'i kallast edasi.

Kaldapealne oli taas väga kena ja ilusti välja ehitatud, kahjuks ei tahtnud jõgi eriti koopereerida ja oli suht veevaene, pardid tundusid üsna mudas paterdavat. Seal oli ilmselt vaba aja veetmiseks mõeldud rajoon, kuna söögikoht oli söögikohas kinni. Viie järjestikuse maja seas oli näiteks inglise, šoti ja iiri pubi - huvitav, kas neil mingit reaalset vahet ka on?

Sealt tundus, et jalutamisest hakkab juba aitama kah (hämaraks tõmbas) ja pöörasin taas otsa kesklinna poole (Montee de Clausen) ning hakkasin astuma - ikka natuke allamäge ja siis üles tagasi. Õnneks oli see suhteliselt leebe ja lauge tõus (eriti selle Dumoulin'i tänavaga võrreldes) ning mingi hetk leidsin end Bocki kasemattide juurest (ehk siis tuldud teed pidi tagasi, aga mööda jõe teist kallast). Edasi oli juba lihtne - jalutasin mööda "jõekallast" (tegelikult üsna mitmekümne meetri kõrgusel) ja imetlesin vaadet (õhtuhämaruses Luxembourg on päris ilus) kuni mingi hetk sai tänav otsa - edasi tee ei viinud ja külgede peal olid majad!

Astusin siis mingist uksest sisse ja sattusin parkimismajja, kust mul kuidagi ei õnnestunud väljapääsusilti leida. Mõtlesin juba, et peaks väljuma koos autodega, aga siis taipasin vaadata maha - sinna oli kollaste triipudega jalakäijate rada maha märgitud. Mis seals' ikka, mööda seda edasi, paar korrust üles ja leidsingi end kodust teisel pool silda. Kokku võttis see rännak mul aega üsna täpselt tunni...

Vahepeal leidsin Eesti bridžist ühe järjekorralise pornograafia ilmingu. Panin selle üles ka bridžiliidu foorumisse, aga kuna seda niikuinii keegi ei loe, siis riputan selle ka siia üles. Igatahes mulle isiklikult ei tundu see kaugeltki mitte õige asjana:

Sattusin vaatama Viljandi Paadimehe GP-turniiri tulemusi ja tuvastasin, et maksipaarikal olid esimese otsa numbrid suhteliselt järjest - asja lähemalt uurides leidsingi, et kaheksast saalis viibinud suurmeistrist (üheksast, kui Alfejeva ka sisse lugeda) olid koguni seitse (!) loositud ühte nelikusse (rohkem oli füüsiliselt võimatu, sest saalis oli vaid kolm kahest suurmeistrist koosnevat paari)!

See tähendas, et paarid Rummel-Kalma, Oja-Triškin, Jullis-Kõivupuu ja Maripuu-Antonkov turniiri jooksul omavahel kohtuda ei saanud.
Kuna turniiril osales kõigest 29 paari ja neist 24-ga mängiti läbi, siis nende paaride puhul tähendas see seda, et ülejäänud 28-st paarist tõmmati nende jaoks maha kolm potentsiaalselt ebasobivaimat vastast (väikesed vabandused mõnede saalis olnud paaride suhtes, aga point jääb samaks) ning nad mängisid läbi ülejäänud 25st paarist 24-ga.

Sellega tekkis olukord, et kuigi nimetatud paaridel oli üksteise suhtes täiesti võrdsed tingimused täpselt samade vastaste näol, tekkis neil kõikide ülejäänud paaride suhtes väga suur ja ebaõiglane eelis läbi selle, et nende vastaste seast eemaldati kolm top-paari - ja samuti tekkis eelis sellele paarile, kes ülalnimetatud nelikuga mängima ei pidanud.

Kunagi oli pikk arutelu numbrite loosimise üle GP-turniiridel, mis lõppes sellega, et võeti vastu otsus "asetatud" paaride kohta (milledeks olid minu mälu järgi kahest meistrijärguga mängijast koosnevad või siis suurmeistrit sisaldavad): need jagati võrdselt tubade vahel ära, et kummaski toas ei oleks eelist. Ma arvan, et kui turniirid on üle viidud "nelikute" süsteemi peale, siis tuleks kindlasti ka siin ette võtta samasugune paigutamine, et jagada M-paarid lihtsalt eri nelikute peale laiali. See välistaks sarnase jura kordumise tulevikus.

Igatahes suured lugupidamised Uno Viigand - Rein Haavala ja Pihel Sarv - Indrek Kuuse suunas, kes hoolimata ebaõiglasest loosimisest (ma tahaksin väga loota, et see oli juhuslik asjade kokkusattumine) suutsid sellel turniiril siiski esimesed kaks kohta võtta.

Ahjaa, huvi pärast vaatasin, kes siis oli selleks üksikuks õnnelikuks paariks, kes suurmeistrikarja vältis: selleks osutus paar nr. 30 - Aleksander Ostapenko - Vambola Kase.

Kuna ma eelmine nädal Tallinnas käies tuvastasin, et sugugi mitte kõik ei tea mu elukoha ajutisest muutusest, siis pean seda postitust alustama teadaandega, et Maarja läks Luksemburgi Euroopa Kohtu juurde Eesti õiguse eksperdiks (ehk ühesõnaga Pihla eelmise aasta koha peale) ja mina läksin temaga kaasa kohalikuks Eesti bridžieksperdiks (ehk siis koduperemeheks, ehk siis Indreku eelmise aasta koha peale). Tulge külla!

Maarja tegi oma muljete vahendamiseks samuti plogi: www.maarjao.blogspot.com. Kuigi ta seal soovitab pigem minu oma lugeda, kuna ma ilmselt kirjutavat rohkem, ei ole ma selles sugugi nii kindel - aga mine tea.

Elukohaks on meil väike ühetoaline korter (ca 35 ruutmeetrit) kesklinna piirkonnas, vannituba on suht suur ja köök - nii veider kui see ka ei kõla - on esikus. Köök näeb üldse välja selline, nagu see poleks eriti mõeldud kasutamiseks - ventilatsiooni ei ole ja pliidi kohal on kapp, mis tähendab, et see kogub niiskust - aga ta on täiesti kasutamiskõlblik. See mulle muidugi sobib, kuna üks mu plaane on õppida kokkama (mulle tegelikult meeldib süüa teha, aga alati on olemas keegi, kes on suuremate kogemustega ja osavam ja seega pole mul erilist stiimulit pongestada). Esialgu olen soojenduseks alustanud asjadega, mille untsuminekušansid on nullilähedased, tundub et elektripliit funkab korralikult. Ahjah, mis puutub praeahju, siis see on ka väga omapärane - ta ei ole mitte pliidi all (seal on vana külmkapp) vaid näeb välja nagu mikrouun ja asub omaette alusel. Muidu on kõige huvitavam asi meie voodi - nimelt on see võimalik seina äärde püsti lükata, misjärel ta näeb välja nagu kapp. See kõlab ruumi kokkuhoiu mõttes suhteliselt praktiliselt, kuid kuna see ei lahenda probleemi, mida teha päevasel ajal voodiriietega (need ei mahu sinna vahele), hoiame me seda pigem lahtises olekus.

Nüüdseks on juba ligi nädal aega kohapeal passitud ja kui välja jätta kaks esimest päeva, siis pole ma praktiliselt kodust välja saanudki - nimelt õnnestus mul mingi tõbi külge haakida, mis avaldas ennast läbi nohu ja uimasuse (võimalik, et sain juba Eestis külma, arvestades kui tatised ilmad eelmise nädala lõpus olid). Kraadiklaasi mul siin õnneks ei ole, nii et palaviku olemasolu ei olnud võimalik tuvastada. Veel halvem on see, et kuna majal tehakse fassaaditöid, on ta üle tõmmatud tellingute ja presendiga (väljaspool on ainult üks suur SEX SHOP'i reklaam - aga poe enda asukohta pole mul hetkel veel õnnestunud tuvastada, esialgu olen piirdunud toidukohtade ja söögipoodide kaardistamisega). Ühesõnaga, igasugune väljavaade puudub, nii et praeguse seisuga oleks ma praktiliselt nagu kappi kolinud. Maakler arvas, et septembri lõpuks peaks asi korda saama, aga ma ei suhtu ta väidetesse erilise usaldusega - lõppeks lubas ta ju ka saata kellegi nädala alguses lukku vahetama, aga vähemalt neljapäevahommikuse seisuga pole midagi juhtunud.

Kuna me käisime juba märtsis Pihlal-Indrekul nädalakese külas, ei ole mul võimalik rääkida ka "esmamuljetest", aga kiire ringkäik linna peal kinnitas seda, mida ma juba niigi teadsin - Luxembourg on üks tore väike linnake, ainult veidi liiga mägise profiiliga, et päris minu maitse järgi olla. Busse liigub siin ilmselt ühe inimese kohta maailmas kõige rohkem - kohati tundub, et nad moodustavad üle poole linnas liikuvate sõidukite arvust - neid on siin nii linnaliine kui linnalähiliine kui rahvusvahelisi (Saksasse või Prantsusmaale, võibolla ka mõnda Belgia kohta, aga neid ma ei tunne kohanimede järgi ära). Kõige lõbusam bussifirma nimi, vähemalt minu jaoks, on Saar-Lux, nii et kui ma ei teaks, et Luks hakkab hoopis Olaviga mängima, teeksin ma järelduse, et ta on hoopis saarlasega kaardid ühte karpi pannud. Aga jah, kui mõelda asja teistpidi, siis ilmselt ei mahuks täispikkuses kohanimed bussi küljele lihtsalt ära, see oleks siis Saarbrücken - Luxembourg.

Maarja ja ta suguvõsa on otsustanud mind lõplikult surnuks sööta - viimase aja menüü on selline, et paneb tõsiselt kahetsema, et teist kõhtu kuskil varuks pole: ahjukana küüslauguga, purukook, kohupiimakook, lasanje, pubert rabarbrikisselliga jne. Nami!

Pühapäeval käisime Viljandis võistkondlikku turniiri mängimas. See oli küll väike (4 tiimi), aga lõbus (tore oli mängida). Huvitavamad lood olid hoopis hommikul - nimelt pidin ma autoga Peedult kõigepealt Tartusse tulema (kuigi kõigil ülejäänud ekipaaži liikmetel on auto olemas) ja graafikus oli esimesel kohal Luksi ülesnoppimine viis minutit enne poolt üheksat. Kuna lisaks ta autole oli ka ta mobla suhteliselt ebakonditsionaalseks muutunud, jäi jutuks, et ta tuleb lihtsalt tänavale välja. No ja võite ise arvata, keda seal ei olnud. Paari minuti pärast helistasin talle tavatelefonile (jah, selliseid asju on tõepoolest veel olemas! ...ja mina pidin olema umbes üks kolmest inimesest kes selle numbrit üldse teab) - aga tulemust ei miskit, keegi toru ei võtnud. Noh, pole minu asi, hakkasin raamatut lugema kavatsusega kümne minuti pärast uuesti ja põhjalikumalt helistada, kui vahepeal mingeid elumärke ei ilmne. Umbes viie minuti pärast helistas Leo ja küsis, et kas ma olen all. Kui ta autosse jõudis, siis selgus huvitav tõsiasi, et ta oli eelmisel õhtul hankinud mingi varutelefoni ja oma kaardi sinna lükanud. Halb oli aga see, et telefoni kell käis taha ja sel hetkel näitas mitte poolt üheksat, vaid hoopis poolt kuut! Kui ma olin talle lauatelefonile helistanud, olevat see ta küll üles äratanud, aga ta ei jõudnud selleni, kuid kontrollides telefonist kellaaega, tekkis tal mõte, et keegi võib hädas olla ja pani arvuti tööle - äkki on keegi MSNis. Kuna aga arvuti kell näitas hoopis midagi muud kui telefoni oma, suutis ta seejärel kogu pildi kokku koguda. Autos igatahes jäi ta telefon taas esimese tunniga 20 minutit ajast maha, aga seejärel suutis seda vahemaad hoida.

Kuigi ma arvasin, et minu seos hääletamisega on seoses juhilubade soetamise ja ligihiiliva vanadusega muutunud niiviisi ühepoolseks, et ma korjan hääletajaid üles, siis elu sundis mind selles pildis korrektiive tegema ja ma leidsin end neljapäeva õhtul taas maantee servalt näpp püsti. Süüdi selles oli taas anarhiline bussiliiklus - nimelt selgus, et 12 minutit ei ole bussipeatusse tulemiseks piisav varu - ma olin peatusest paarsada meetrit eemal, kui mingi asi must mööda vuhises. Ja kui ma helistasin nende telefonile, et vähemalt mõnel nägu täis sõimata ja küsida, et kas nad maksavad kinni mu taksosõidu, siis ei võtnud keegi teadagi toru (mitte et ma seda kinnimaksmist väga loodaksin, aga sõimata tahtsin küll kedagi). Mis seal's ikka, hoolimata mu suurest ja karvasest kogust läks ainult ca viis minutit ja kaheksa autot, kui tuli mikrobuss Kõrveküla Kalatööstuse kirjadega ja viis mind Tartusse. Nii et finantsiliselt jäin selle nalja peale 30 krooni plussi ja ajaliselt ei kaotanud ka midagi, väga viis...

Laupäeval leidis siis aset meie suur lahkumispidu (või siis kohalejäämispidu, kui Maarja peaks millegipärast saama äraütleva vastuse). Kuigi esmapilgul tundus, et ega keegi eriti külla tulla ei viitsi – väga paljudel inimestel oli samaks ajaks planeeritud mingi konkureeriv üritus, tuli kohale siiski ca 25 inimest – st. parasjagu elutoatäis.

Ürituse võib tagantjärgi lugeda igati kordaläinuks: oli hunnik head süüa (ma lihtsalt ei jõua ära kiita kõiki, kes mingi küpsetise kaasa võtsid – igatahes kogu kulinaarne osa oli täielikult keeltallaviiv), palju head mula (väikeste eranditega haakusid kõik hästi seltskonda ja olid heatujulised ning sõbralikud), sai võetud napsi (baarikapp sai tühjaks ja mina lõpetasin viimaste seas poole neljast öösel) ja üldse oli väga tore olla – suisa kahju, et ära peab minema (kui ikka peab), selliste pidude nimel võiks ka siia jääda ja uue peo korraldada.

Nagu ikka korraliku peo puhul, siis jäi ununes siia päris mitmeid asju: kaks dressipluusi, mõned pildid, mõned raamatud, aga eripreemia on ära teeninud Lea, kes lahkus siit kahe erineva kingaga – õnneks see teine oli Maarja oma, nii et kedagi äraminekul halvad üllatused ei tabanud ja Erika, kes ei mäletanud (või ei olnud võimeline enam ütlema), kus ta elab, nii et autojuht pidi mulle helistama ja küsima.

Nii, kuulutan nüüd plogimise taasavatuks, kuna käpad on piisavalt palju kogunud, et arvutiklaviatuurile selle jaoks vajalikku koordineeritud survet avaldada.

Kõigepealt vana õiend käte konditsiooni kohta: kuigi esialgne info oli, et vasak käsi on ära põrutatud ja paremas on mingi jama, siis tegelikkus oli oluliselt hullem. Kui ma 9 päeva hiljem kordusröntgenisse läksin, selgus, et ka vasakul käel on kodarluu pea murd ja paremas on samast asjast kild lahti. Vasakuga otsustati siis asi sinnapaika jätta ja loota, et ise paraneb, sest kui nädala ajaga ei olnud otsad lahti nihkunud, oli põhjust eeldada, et nii ka jääb ja tõmmati lihtsalt side peale (haiguslukku kirjutati "konservatiivne ravi"). Paremaga saadeti otse edasi operatsioonile, seega veetsin päeva haiglas. Kuna mu hommikusöök oli olnud millalgi ca 8 ja opp ise õhtul peale kaheksat, siis selle ajaga muutusin ma juba üsna näljaseks ja tigedaks. Operatsioonist endast ei mäleta ma midagi (täisnarkoos), aga ju see siis kulges hästi, kuna järgmisel lõunal lasti mind minema ja ma sain otse haiglast Melli-Elina pulma minna (mis oli ka täiesti lahe üritus). Ja nüüdseks on mul siis küünarnukis sees kaks 2mm titaankruvi.

Vahepeal olin Võsu turniiril ja selgus, et vigaste bridžimängijate hulk oli aukartustäratav. Lisaks minu kipskäele oli ka Luksi käsi sidemes (jalgrattakäbar) ja seega tuli mul umbes 60le inimesele seletada, et me ei kakelnud omavahel ja siis omakorda veel seletada, kuidas ma oma käe kipsi sain. Lisaks meile läksid invabridži alla veel ka Parker (jalg kipsis), Aspre (sõrmed), Triškin (side ümber küünarnuki) ja Rummel (oli napilt enne naela jalga astunud). Võib-olla oli neid veel, aga seda ma enam ei mäleta, nii et vabandan nende ees, kes ebaõiglaselt märkimata jäid. Mäng ise oli lahja, õnneks õnnestus Mairiga kolmapäevane paarikas ära võita, nii et miinusesse ei jäänud.

Nädalavahetusel hakkas pihta Inglise jalgpalliliiga, algus oli küll kehv (kõikide mu tüüpide peale löödi kokku täpselt ÜKS värav), aga siiski oluliselt parem kui eelmisel aastal. Löön kaasa umbes kolmes erinevas Fantasy Footballis, aga nende kohta ma võib-olla teen hoopis eraldi plogi. Eelmine aasta pidas Jaanus Mae sarnast asja (küll suhteliselt kaootiliselt ja lõpuks loobus, ilmselt lähtudes tõsiasjast, et tal see ennustamine kõige paremini ei sujunud - ta on mulle eelmise hooaja pealt endiselt 11 õlle ja Luksile 300 raha sees - ja huvi kadus). Kuigi selle teostus oli nadi, siis idee mulle meeldis, eks näis kuidas viitsin asja menetleda...

Kuigi me ei ela linnas, juhtus reedel selline veider asi, et meie juurde tulid teineteisest sõltumatult kaks inimest asüüli - Eve jõudis kohale pool kaksteist õhtul (tema ootasime ära) ja Tihane kuskil pool viis hommikul (tema jaoks jätsime lihtsalt ukse lahti ja ise kerisime magama). Hoolimata sellest, et kumbki ei olnud varem meie pool käinud, ei tekkinud neil kohale navigeerimisega mingeid raskusi, nii et igasugused huvitavad seigad jäid ära. Ma juba vaimusilmas kujutasin ette, kuidas Tihas kogemata kombel midagi segi ajab, keset ööd mõnda valesse ridakaboksi (kus kokkusattumusena on uks lukust lahti jäänud) sisse marsib ja alla elutuppa diivanile magama keerab ning hommikul tekib veider stseen koos üles ärganud pererahvaga. Pühapäeval oli Tihas taas meie pool ja üritasime jagu saada mängust nimega Le Havre.
Karbil oli kirjas prognoos, et mäng kestab umbes tunni mängija kohta (mängitakse 1-5kesi, üks tema hankimise kriteeriume oligi, et seda saaks võimalikult väikse mängijate arvuga mängitud), aga kui me asja kell kuus õhtul lahti pakkisime, siis mängu algseisu ja mehaanika olime enda jaoks selgeks teinud alles ca kaheksaks ja pool kaksteist leidis Tihane, et ta on ikkagi nats liiga väsinud, et see lõpuni mängida. Aga mäng ise oli üsna paeluv ja varem või hiljem saab see taas ette võetud - kasvõi üksi.

Esmaspäeval juhtus siis selline lugu: komistasin ja kukkusin ning kukkumise pehmendamiseks panin käed ette. Kuna ma kukkusin poolküljetsi, siis lisaks muule ma keerasin end ja käsi ette viies lisandus ka nende kiirus, nii et kui minu trajektoor maapinnaga kohtus, oli matakas ikka päris korralik, põhimõtteliselt oli tunda, kuidas üks küünarnukk raksatas. Peagi valutasid juba mõlemad küünstliigesed täiega ja randmed olid ka ära põrutatud. Lasin end siis traumapunkti toimetada (endiselt ma ei saa aru, mis kurat on sellise süsteemi point, kus inimene peab suurtes valudes ligi tund aega ootama, enne kui jutule võetakse) ja seal topiti mind röntgeni alla. See oli juba väga piinav kogemus iseenesest, sest kätt tuli pildi tegemiseks pöörata. Läksin siis tagasi arstide manu ja seal tuli mul kokku puutuda esimese meditsiinihuumori pärliga:

Arst: "Noh, kumb käsi teil siis hullemas olukorras on?"
Lauri: "Parem."
Arst: "Õige!"

Vasakust käest ei leitud viiteid muule kui põrutusele, aga parema kodarluuga oli mingi jura, ma ei saanudki aru, kas mõra või kild lahti ja saadeti mind kätt kipsi panema (esmakordselt elus).

Kui pärast koju jõudsin, ei tundunud telekast näidatavate "Naljakamate koduvideote" need osad, kus keegi käbara maha pani, enam üldse eriti naljakad. Aga noh, see oli alles algus - kuna mu parem käsi oli kipsis ja vasak oli parem ainult täpselt kipsi puudumise võrra, siis oli suvalise igapäevategevusega tõelisi raskusi. Kõige lihtsam oli lahendada joomisprobleemi - joogianum kaminasimsile ja kõrs sisse, kui janu kallale tuli, siis lonkisin nagu kass oma kausi juurde ja jõin. Nüüd ma saan aru küll, et kõrtest võib vahel ka mingit tolku olla. Leidsin ka teise asja, mille point oli mullu seni ähmaseks jäänud, aga millest mul vigasena kasu tekkis - telefoni kõlar, nii ei pidanud ma seda asja kõrva äärde tõstma hakata (ma ei oleks sellega hakkama saanudki, kui aus olla). Muidu oli kõik aga ilgem piin - toitlustamisega pidi tegelema Maarja (või siis jätma mulle midagi sobivat kohta, kus ma kükitades selle hammastega kätte sain), särgist tuli mind õhtul kääridega välja lõigata (õnneks ei olnud selle pärast suuremat kahju), pikali visates ise püsti ei saanud ja raamat lugemisest või arvuti kasutamiawat võis vaid und näha (lehti keerata või klahve vahetada ma küll ei suutnud). Järgmine päev tuli veel ka palavik ja kuna mulle jagatud voldikus koduse kipsravi kohta oli kirjas, et sellega tuleb arsti poole pöörduda, võttis Maarja kätte ja helistas mingile üleriiklikule nõutelefonile. Seekord siis kuulis arstihuumorit tema: kui ta oli maininud asjaolud ja mu vanuse ning palaviku suuruse (37,4), leidis arst, et see ka mõni palavik, isegi 38,5-ga võib elada.

Igatahes on vasak käsi nats paremaks läinud (valutab ikka ja painutada ei anna, aga mingeid teravaid sööste täna hommikul pole olnud) ja selline aheldatud olek käib ajudele, seega leidsin, et ühe käega plogimiseks kõlbab küll. Eks näis, millal ma taas inimeste sekka ilmuda saan, kisi lähen näitama järgmisel kolmapäeval, aga inimesed prognoosivad, et sellega ei pruugi asi veel lõppeda. Krt, oleks siis vähemalt ükski käsi töökorda jäänud, oleks märksa lihtsam.

Palavus on autojuhid lõplikult lolliks ajanud, eile õnnestus mul Tartust Narva maanteed pidi välja sõites näha 20 sekundi jooksul järgnevaid olukordi (selles kohas, kus on võimalik keerata kas paremale Kõrveküla (Narva, Jõhvi, Mustvee) poole või vasakule Jõgeva maantee suunas:

1) Kohas, kus paremale ja vasakule pööravad rajad on eraldatud saarega, suutis üks geenius sõita otse vasakpöörsele rajale ja seejärel teha parempöörde ümber saare.

2) Samas kohas otsustas minu ees sõitev blondiin parempoolsel rajal sõita 20 km/h, anna teed märgi ees seisma jääda (kuigi vasakult kedagi tulemas küll ei olnud ja ees ootas kiirendusrada) ja selle käigus veel auto välja suretada.

3) Minu ette jäänud seltskond bemmiga (blondiinist ma ta manööverdamiste käigus möödusin) otsustas teha enda ees liikuvast veoautost möödasõidu paremalt, mitte vasakult, kuigi ruumi oli laialt.

seapead...

Nagu on näha pikemast pausist, olen ma praegu kõike muud kui kirjutamislainel. Ega midagi erilist juhtumas ei olegi, aga et plogi päriselt välja ei sureks, kirjutan siia mõned Belgias aset leidnud seigad:

1) Olaf ja tema õllekorgijaht. Kõva koguja nagu ta on, andis Olaf Piretile kaasa prinditud lehekülje, et milliseid õllekorke vaja on. No ja lisaks tavaline soovitus, et mida iganes me ära joome, toodagu alles jäävad korgid temale. Paraku on belglastel selline halb komme, et nad topivad õlle 0,25 liitristesse pudelitesse ja peale esimest päeva me ei viitsinud neid eriti vedada ja sestap võtsime pigem purgiõllesid, kuna need olid pooleliitrised. Seega peamine õllekorgiliik, mis Olafile laekus, oli Mort Subite (tõlkes: „äkksurm“) kirsiõlu, mida lihtsalt ei müüdud purgis. Ka Piret oli suhteliselt laisk nimekirjaga poodi minema ja seega tegi ta suurema reha alles viimasel päeval. Selgus, et Belgia on tõeliselt vinge õllemaa – nii palju joodamatuid õllesid, kui seal, ei tehta mitte kuskil mujal. Praktiliselt kõik Olafi „nimekirjas“ olnud õlled olid keskeltläbi 9-protsendilised! Nii oli meil järgmisel hommikul Charleroi lennujaamas järel veel neli pisikest pudelit õlle ja 11 inimest, kes keegi ei teinud nägu, nagu ta tahaks anda oma panuse nende hävitamisse. Sven koukis küll ühe neist lahti ja tehti kiire ring, aga ülejäänud kolm toppisime pampudesse ja jätsime Piretile Olafi jaoks edasi andmiseks – kui ta juba tellis sellist saasta, siis joogu ise ära!

2) Sven ja tema edevus. Võistluspaigas müüdi igasugust bridžinänni, mh. ka raamatuid. Ühel päeval tuli Sven reipa näoga, et ta oli ostnud 2008 bridžiolümpia raamatu – seal läks meil ju hästi, äkki oleme meiegi raamatus sees. Lehitses seda nats aega ja siis mingil hetkel tõmbaski tal nägu naerule – leidis kirje meie kohta üles. Kui ta seda kirjet edasi luges, siis paraku naeratus kippus nats virilaks minema: esiteks olid nad ta nime ära „lätistanud“ (Sesters) ja teiseks olid nad sisse pannud jaotuse, kus neil Vasjaga oli ebaõnne osamänguvõitluses -500 alla jääda.

3) Vanaonu ja tema sünnipäev. Ainuke eestlane, kes võistluste bülletääni pääses, oli Vanaonu, kes sai turniiri ajal 80 aastat vanaks. Belgiast lahkudes sattus ta aga peaaegu hajameelsuse ohvriks – seisime me juba lennujaama väravas, et masinale ronida, kui ta järsku õnnetult avastas, et tal pole passi. Piret võttis ta sappa ja nad lippasid turvakontrolli, kust puuduv reisidokument leitigi – veel enamgi, sealt lahkudes spurtis neile üks turva veel järgi ja selgus, et lisaks passile oli sinna jäänud ka pintsak. Turvakontroll oli ka lahe – mul oli kaks õuna taskus ja nad palusid mul need ekstra läbi röntgeni lasta. Oleks võinud küsida, et kas usse oli (ilmselt ei olnud).

4) Mina ja minu soome keel. Ma sattusin näitliku õppevahendi rolli, kui Sven seletas soomlastele, et Soome TV-d näeb põhjaeestis ja seepärast põhjaeestlased (nagu tema) üldiselt saavad soome keelest aru, aga Lõuna-Eestis seda ei näe ja seega lõunaeestlased (nagu mina) ei saa. Ei olnud just parim võimalik näide...
Ise mõtlesin ma mingi hetk, et soomlased peaks eesti keeles münti viskama õpetama ja neile selle jaoks spetsiaalse mündi tegema. Soomlastel on see muidu „kruuna tai klaava“, aga kui ma mainisin neile, et eestlased viskavad „kulli ja kirja“, tekitas see väga suurt elevust. „Kirja“ on soome keeli raamat ja „kulli…“ noh, ma kahtlustan et kõik mu plogi lugejad teavad seda niigi, nii et ma ei pea ropendama hakkama. Igatahes üks Soome naiskoondislane mainis, et ta paar päeva asendas autopiloodi pealt soomekeelse sõna „kruuna“ (kroon) tekstis sõnaga „kulli“, eriti lõbus oli lugeda ajalehest Rootsi kroonprintsessi Victoria pulmadest, umbes stiilis: „Victoria kandis laulatusel peas krooni, sedasama krooni oli kandnud juba tema ema oma laulatusel 35 aastat tagasi“.

Vahepeal olin siis kaks nädalat Belgias kaarte mängimas. Kui asi paari lausega kokku võtta, siis saime EMil 38 võistkonna seas 15.-16. koha jagamise - igati respektaabel saavutus. Eesti koondis pole kunagi varem nii kõrgele jõudnud ja ilmselt ei ole just palju neid alasid, kus praktiliselt kogu Euroopa osa võttes (enam-vähem bridži mängivatest riikidest olid puudu vist ainult Tšehhi ja Valgevene) Eesti nii kõrgele tuleks.
Kuigi koht oli aus, oli turniiri käik natukene pettumustvalmistav: alagrupis alustasime hästi ja lõpetasime selle viienda kohaga (eespool Hollandist, Inglismaast ja Taanist). Kahjuks läksid finaali kaasa kaks 5:25 kaotust ja alustasime 18 tiimi seas 14 kohaga. Finaalis kulges mäng üle kivide ja kändude - esiteks ei olnud me ise enam nii teravad kui alagrupis ja sellega kaasnes ka kuhjaga sportlikku ebaõnne - kui oli vaja mingi otsus vastu võtta, siis võis kindel olla, et me selle valesti lahendame, vastane aga pigem õigesti. Jaotustest hakkan jõudumööda kirjutama "Päeva Jaotuses", nii et siia ma midagi toppida ei viitsi.

Teise alagrupi viimases voorus juhtusid väga lahedad asjad. Enne vooru olid peamised šansid edasi saamiseks Walesil, Ungaril ja Lätil, ülejäänud olid juba kaugemal maas - või vähemalt nii tundus. Juhtus aga nii, et Horvaatia kippus Itaaliat maksimaalse punktisummaga võitma ja selleks ajaks, kui ma läksin lõpplahendust vaatama, oli tulemustetabloo juures hulk väga elevil inimesi. Esimesena lõppeski Horvaatia - Itaalia mäng, kus Horvaatia võitis 25:5 ja sai 289 punkti - ja tol hetkel oli viimase kvalifitseeruva koha peal üheksandana. Ülejäänud matšides punktid kõikusid natuke üles-alla ja teisena lõppes Läti-Leedu mäng, kus Läti sai paari viimase jaoga paar punkti juurde ja jõudis Horvaatiaga võrdsetele punktidele - kuid omavahelise matši oli võitnud Horvaatia, seega oleks nemad edasi pääsenud. Järgmisena sai omadega ühele poole Wales ja samuti viimase jaotusega teenis 2 punkti juurde ja jõudis 290 punktini ja 9. koha peale! Selleks ajaks olid lätlased oma tulemused üle kontrollinud ja leidnud märkelehelt vea, mis andis neilegi ühe punkti juurdi ja nendegi lõpptulemus oli 290! Nemad aga olid omavahelises mängus Walesi võitnud. Ungari matš kestis kõige kauem ja nagu teisteski matšides juhtus sealgi paaris viimases jaotuses selline asi, et Ungari teenis paari viimase jaotusega 5 punkti juurde ja ka nende lõppskooriks kujunes 290 - seega olid Läti, Ungari ja Wales omavahel täpselt viigis. Omavahelistes mängudes oli Ungari kõige rohkem punkte saanud ja tundus, et nemad on edasi saanud, aga reglemendist asja lähemalt uurides selgus, et seal on kirjas punkt, et kui üks võistkond võidab kõiki teisi, kellega tal on sama palju punkte, siis sõltumata omavaheliste mängude üldpunktidest asetatakse ta esimeseks. Ja selle järgi oli üheksandal kohal Läti, kes oli võitnud nii Walesi kui Ungarit! Aga see pole veel kõik - kui läksin lätlasi õnnitlema (mina olin küll nende pärast heas tujus), selgus, et see edasipääsemine ei ole veel kirikus kuulutatud - nimelt olevat nende vastu üks tulemus apelleeritud, ning oli oht, et neilt võetakse punkte maha. Apellatsioonižürii jättis ikkagi tulemuse jõusse ja Läti saigi edasi. Lahe igatahes, oluliselt huvitavam, kui samal päeval toimunud Jaapani - Paraguai jalgpallimäng.

Mis mänguvälisesse puutub, siis võistlus toimus Oostende (Ostend) linnas, mis on Belgia vaste Pärnule - paras suvituskuurort. Mis selles suhtes on väga omapärane, et kui me vaatasime telekast ilmateateid, siis tavaliselt oli seal kõige külmem ilm kogu riigis. Mängupaigaks oli linna kontserdimaja (paarkümmend meetrit Põhjamerest) ja meie elukoht asus sellest paarsada meetrit eemal. Üürisime kaks korterit ja saime kaheksandalt-üheksandalt korruselt nautida otsevaadet rannale ja merele. Elukoht oli suht suur ja mugav ja ma ei mäleta, et täiskasvanute tiitlivõistlustel oleks me nii mugavas asukohas elutsenud - eriti kui võrrelda kahe aasta taguse Pau turniiriga, kus elukoht oli küll suht mugav, aga mängukohta jõudmiseks pidime 40 minutit autoga rallima. Nii et selles suhtes oli elukoht täiesti superluks, kuigi kuna suvitushooaja ametlikuks alguseks oli 1. juuli, siis esimese nädala jagu tegeleti peamiselt promenaadi kõpitsemisega (umbes seitsmest hommikul üheksani õhtul ja päris valmis ei saanudki). Rahvast liikus sellegipoolest ringi murdudena. Huvitaval kombel olid väga populaarsed sellised veidrad jalgratta ja vankri ristsugutised, kus mitu inimest sai istuda ja vändata. Kaugemal linna peal me väga palju ringi ei käinud, kohaliku katedraali ümber tegime paar tuuri (see oli suur ja tõesti väga ilus), ja paar jalutuskäiku niisama, aga peamiselt läks ikka kogu aeg kaardimängule või jalgpalli vaatamisele. Eks kui mul tulevad mingid killud veel meelde, siis postitan need siia.

Enne Belgiasse EMile minekut teen trenni Pärnu Suveturniiril. Igatahes sissejuhatav paarikas läks kõike muud kui hästi - vastased tegutsesid väga õnnestunult ja ise mitte eriti. Kuskil peab see Tallinna Festivalil tabanud hea õnn vist välja taanduma ja ses suhtes on kohvikuturniir selleks väga sobiv asi.

Esialgu on suurimad elamused hoopis kulinaarsed: värskelt (st. vahepeal külmutamata) paneeritud ja praetud koha on super! Ja kala-hernesupp (Olaf kasutas hernesupile maitse andmiseks kalade suitsetamisest tekkinud rasva) on ka üle prahi.

Huvitav kokkusattumus - aja parajaks tegemiseks lugesin Piraaja Klubi koomikseid (neid on siin riiulis ca 15 raamatut). Kolme raamatu peale näitasin ühte lehekülge Olafile (lõbus oli), viie minuti pärast jõudis tema omakorda Õhtulehte lugedes koomiksiküljeni ja usu või ära usu - seal oli täna TÄPSELT SEESAMA riba! Uskumatu lugu!

Vaadates pühapäeval Alžeeria - Sloveenia mängu tuvastasin aafriklaste koosseisus tüübi nimega Nadir Belhadji. Tüüp tuli mulle tuttav ette seetõttu, et igapäevast leiba teenib ta sellises klubis nagu Portsmouth, kes sellel hooajal Inglise liigas viimase koha sai. Kui aga Portsmouth võitis tema väravast Liverpooli, üllitas Soccernet mängule kommentaari pealkirjaga "Liverpool hit new Nadir".

Nadiir on muide astronoomiatermin, mis tähistab mingit madalaimat punkti (seniidi vastand), seega põhimõtteliselt tähendas see pealkiri, et "Liverpool on langenud nii madalale kui vähegi võimalik". Mainisin siis seda lugu Maarjale, too leidis et tore kalambuur, kuidkahjuks enamus inimesi sellest aru ei saa.

Mõtlesin et teen siis oma MSNis reha, et kui paljud teavad, mis on nadiir - seega panin esmaspäeval kell 4 kõigile oma MSNis olevatele inimestele küsimuse, et kas nad teavad seda või mitte.
Vastas mu küsimusele 33 inimest, sain kolm ja pool õiget vastust (üks respondent küll ise ei teadnud, aga küsis juures olevalt elukaaslaselt, kes teadis). Muud pakkumised (kui keegi üldse midagi pakkus) olid ka huvitavad.

idamaade valitseja (ilmselt vesiir või emiir)
ehitustööriist/geodeetiline mõõteriist (ilmselt nivelliir)
nadi hiir (:))
mingi tupp (?)
kiiver (ilmselt visiirist tuletatud)
midagi purjetamisega seonduvat (Ei olegi paha pakkumine - taevatähtede järgi orienteerumisel võib täitsa vajalik olla. Ise ma mäletan sõna "nadiir" esimest korda sellisest lasteraamatust nagu "Kapten Bluffensterni seiklused", kus peategelane jäi plangu peale merehätta ja hakkas oma abile astronoomiat õpetama).

Nähh, mälumängufoorumit on tabanud mahavaikiv ajastu.

Nimelt ma sattusin eile üle jupi aja seda lugema (tavaliselt hoiab Vallo mind kursis, kui mingi huvitav probleem üles tõuseb) ja kohe esimene asi näis intrigeeriv, lubades suurt sõnasõda ja verevalamist.

Nimelt oli üks mälur tõstatanud üles küsimuse, et huvitav, kas mälumängu korraldamine ei lähe autoriõigustega vastuolla (võetakse osavõtumaksu ja lastakse muusikat/näidatakse pilte ilma autoritasuta). Ja ta oli selle küsimuse saatnud ka Autorikaitsesse või kurat teab kuhu, kust ta oligi vastuse saanud, et üldise kirjelduse järgi võib see tõesti autoriõigustega vastuolus olla (ja soovitati küsita kirjandust ja muusikat, mille loojad on juba 70 aastat surnud). Selle peale järgnes plahvatus - üks sõimas teda ullikeseks, teine leidis, et kuna mälumäng toimub suht nullkasumiga, siis võib seda reprodutseerimist nimetada sama hästi ka hariduslikuks, kolmas arvas, et kui nii, siis peaks äkki auhinnaraamatute pealt tulumaksu maksma ja neljas avastas, et kui igasuguseid ameteid asjasse segada, siis peaks üldse andmekaitseametiga kooskõlastama, et milliseid fakte võib isikute kohta avaldada. Ühesõnaga elevust kui palju. Nagu aru saada, üritasin ma täna kaeda, et kuhu see viljakas mõttevahetus jõudnud on (tõotas tulla huvitav), aga selgus, et ma seda enam ei näe - asi on liigutatud kategooriasse "ainult modedele", st. sisuliselt "kalevi alla" topitud. Kahju.

Eile võis juba tööl Maarja poole sõites aimata, et linnuväel on midagi plaanis. Nimelt patseerisid tuvid Kuperjanovi ja Vallikraavi tänaval haruldase loidusega ringi ja hädavaevalt viitsisid auto eest kõrvale loivata (ega nad siis ometi mingi helerohelise uriseja pärast lendu tõusma ei hakka). Ja hiljem Aovere ristis see juhtuski - sõidan mina südamerahuga 70 km/h (seal rohkem ei tohi) ja näen silmanurgast auto poole suunduvat vareslast (ma arvan, et see oli hakk, aga vabalt võis ka tavaline vares olla) ja hetk hiljem käibki kolakas. Seekord jäi suurem (vist) peale - autot üle vaadates ühtegi muljumisjälge ei tuvastanud. Linnu edasise saatuse kohta andmed puuduvad (kuradi segane selline!). Hakka või arvama, et linnud ei suuda eristada helerohelist värvi asju ja lihtsalt ei näe meid.

Eile jälgides poole kõrvaga Eurovisiooni eelvooru (põhitähelepanu oli keskendunud arvutis CIV IV mängimisele), tabas mind "nostalgiahetk", nagu oleks taas käes mu nooruspõlv - ehk siis üheksakümnendate keskpaik.

Hunnik mõttetut diskot, muidu lamedaid laule ja mannetuid ballaadikesi, mitte ainsatki sellist laulu ei olnud, mis oleks sundinud korraks tähelepanu ka teleka peale suunama.

Tuleb vist leppida tõsiasjaga, et Facebook teab sinust juba kõike.
Täna küsis ta (õigemini küll see) mult, et kas mu profiili võib linkida seitsme leheküljega - ja kõigega tuli nõustuda:

Gustav Adolfi Gümnaasium
Tartu Ülikool
kodulinn Tartu (kuigi ma ei ole oma elu sees ametlikult Tartu elanik olnud ja praegu füüsiliselt siin ka ei ela, loen end siiski tartlaseks)
Tournament Bridge
Quiz
Boardgames (või oli see Mindgames?)
Killing Time

Kõik muu on nagu on, aga kuidas kurat nad selle "killing time" ära arvasid???

kui nad veel lisavad džinni, kassid, loomaaiad, blondiinid ja (glam)rockmuusika, siis ongi vist pilt peaaegu koos... (ahjaa, kunagine Tallinna 48. lasteaed kah :D)

Kuidas endal klemme kokku jooksutada: hakkasin kodus medalit seina peale riputama. Medali peal oli kirjas, et võistkondlike meistrikate teine koht, sinimustvalge pael kah küljes. Panin selle siis seinale ja hakkasin mõtlema, et mida pekki, me saime ju kolmanda koha??? Seejärel vaatasin, et samas kõrval ripub teine medal, samuti sinimustvalge paela otsas, millele on tõesti kirjutatud peale võistkondlik III. Üritasin välja mõelda, et huvitav kellele edasiandmiseks see "hõbe" siis minu kätte sokutati, aga ka see ei mahtunud ühtegi valemisse, sest lahkusin Pärnust enne medalite andmist. Lõpuks taipasin ka teist külge vaadata ja see lahendas mu probleemi - sinna oli kaartide asemel kujundatud raamatu peal tiibu laiutav öökull - ja nii tuligi mulle meelde, et tõepoolest sai ükspäev Tallinnas mälu mängimas käidud.

Jääb mulje, nagu hakkaks ma bridžiga otsi kokku tõmbama - esmaspäeval ei läinud klubisse ja nädalavahetusel jätsin segapaarika ka vahele.
Tõsi küll, viimane oli tingitud ennekõike antibiootikumikuurist - tundub nagu keegi imeks energiat välja ja tahaks lihtsalt vedeleda (organism pole harjunud kah, varem ei ole kunagi ju antibiotse võtma pidanud). No ja siis leidsin, et minu valemisse kaks nädalavahetuse päeva ilma lebotamisvõimaluseta (laupäeva hommikul seitsmest pühapäeva õhtul kümneni) lihtsalt ei mahu ja seetõttu jääb segapaarikas sel aastal vahele. Oma osa selles oli ka Eesti bridži väljasuremisest tingitud registreerunud paaride arvul - neid oli lisaks meile 13. See tähendab, et kui minna mängima, siis oleks vähem vastaseid ja igaühega tuleks pressida kuus jagu - no ei ole huvitav.
Selle asemel vedelesin lihtsalt laupäeva maha (minimaalsete kõrvalpõigetega kasulikesse tegevustesse) ja läksin õhtul Spordimuuseumi Öömälumängu mängima, ei kahetse seda valikut.
Muuhulgas sai kinnitust Arko teooria, et "surikaadiefekti", rahvusvahelise nimega "Baader-Meinhofi sündroom" (iva peitub selles, et kui sa fikseerid ära mingi uue asja, siis vahel juhtub, et sulle tundub, nagu info selle kohta hakkaks sulle ustest ja akendest sisse pressima, nii et tekitab imestust, et sa varem ei ole tähele pannud) võib ümber nimetada "heeringakuningaefektiks" ja et teda hakatakse otsast küsima. Nimelt küsisin ma teda jaanuarikuus koduses mälumängus ja keegi ei olnud sellisest loomast kunagi midagi kuulnud. Peale seda on loom kolm korda ajalehtedesse sattunud, viimane kord seotult Läänemerega ja eilsel mälukal vaatas kohe esimeses blokis see elukas mulle vastu.

Elu sakib - saldo eilsest hommikust alates:

1) Läpakas, või vähemalt osad sellest, on õhtale minemas. Mingi hetk hakkas plõksima ja jooksis kokku. Käisin Kernelis ära, seal nagu asi funkas, aga õhtul jälle vana jama tagasi. Täna uuesti sinna ja ega nad küll ei osanud täpselt öelda, et mis tal viga on. Mu isiklik teooria on see, et USB pordist on mingi saast läbi lekkinud - kui kunagi hankisime USB-hiire, oli tulemuseks see, et nädala jooksul tuli välja vahetada emaplaat, nüüd oli eelmisel nädalal samuti väike probleem USB netipulgaga. Aga kurat seda täpselt teab, asja menetletakse. Ahjaa, kui ma eelmisel sügisel sain neid kõvasti kiruda, siis seekord tuleb tõe huvides neid kõvasti kiita - väga meeldivalt tegeleti minu ja mu hädadega.

2) Kotka individuaalis sain viimase koha - kusjuures ühes jaos olime Andrega ainsad, kes slämmi ära pakkusid (samas kui Mell, kelle vastu me seda tegime, sai esikoha; kus kurat see õiglus on?). Peatöö tegi ära Andre, kes otsustas mu 1 pada avangu vastas teha splinteri (ei oleks olnud minu valik, aga töötas nagu unelm) kaardiga:

STx
ÄSTxxx
Ä
Kxx

mul oli käes:

ÄKxxxx
-
xxx
ÄExx

ja muidu ongi õusalt tüütu alustada, kui asi hakkab pihta nt. 1 pada - 2 ärtut või kuidagi nii...

3. Koju tekkisid sipelgad (väheldased ja mustad) - käisin mürki ostmas

4. Kass sittus kastist mööda (või kraapis sita sealt välja) - õnneks tal vähemalt kõhulahtisust ei olnud ja asi sai ruttu eemaldatud.

5. Swedbank on tüütu elajas

ühesõnaga ei ole just ilus elu praegu...

Meditsiin on oma sõna öelnud: võeti mult kolmapäeval veenist veri ära ja tehti sellega testid ja tuvastati, et tegu pole ei klamüüdia ega mõne muu huvitava tõvega, vaid hoopis läkaköhaga. Nüüdseks olen Maarjalt ja Vallolt saanud hunniku kommentaare läkaköha olemuse kohta (mõlemad on selle kohta guugeldamise ette võtnud, ma ise ei viitsinud) millest "lõbusaim" koht on see, et "1-2% haigestunutest sureb" ja vaktsineerimine ei pruugi aidata, aga siis pidi haigus leebem olema. Ilmselt on mind muidugi lapsepõlves selle vastu poogitud (vist on üldine praktika) ja see seletab, miks see köha siiski suht kergekujuline on ja mulle haigusnähtude järgi diagnoosi ei osatud panna (aga ma tõesti magan öösiti nagu kott ja ei ärka köhahoogude tõttu üles).

Reedel võtsime bridžikursustele puuduva käe asemele aknalaua pealt ühe mannekeeni - mis ta ikka niisama konutab, kui meil teda hädasti vaja on. Vähemalt õppis ruttu selgeks, et kiirpilk vastase kaartidele on parem kui kaks ässa partneri peos, aga enda kaarte ikka hoida ei osanud.

Kuna juba vähemalt neli inimest on mu käest küsinud, et miks mängis Tartu BK pättoni meistrikate finaalis kuus võistkonda mitte viis, nagu tavaliselt, otsustasin selle loo siia kirja panna.

Tartu BK pättoni meistrivõistlused on juba aastaid toimunud formaadiga, et võistkonnad mängivad kaks eelvooru ringiratast läbi ja viis paremat võistkonda saavad finaali, kuhu võetakse kaasa pooled eelvooru punktid ja mängitakse jälle ringis läbi. Mängitakse samu jaotusi ning paaritu arvu võistkondade puhul jookseb süsteem ilusti (NS-id istuvad paigal ja EW-id liiguvad -2, kaardid liiguvad -1), paarisarvu puhul tuleb vaba voor sisse. Süsteemi pluss on siis see, et kõikidel on kasutada sama teravusastmega jaod ja on võimalik välja arvutada eraldi iga paari kasutegur maksile või siis IMPidele mängides.

Kõik oli ilus ja lihtne ja toimiv, kuni selle aastani. Nimelt juhtus teisel eelvooru etapil sihandene lugu, et üks paar liikus valesse lauda, mis tähendas, et neljal võistkonnal ei olnud võimalik enam ühte jagu mängida (valesti liikujatel, nendel, kelle vastu nad lauda tulid ja nendel kahel võistkonnal, kellega esimesed kaks võistkonda tegelikult mängima pidid). Võtsin kohtunikuna vastu otsuse, et tulemusele 60%-40% või +3/-3 IMPi mitteeksinud poole kasuks, vastab pättonit mängides jaotuse võit 1,5-0,5 ja summa arvestusse see jagu ei kuulu – seega sai valesti liikunud paari võistkond jaotusest 0,5 punkti ja ülejäänud kolm võistkonda 1,5. Kunagi varem on igatahes sarnane olukord Tartu pättonil juhtunud (tõsi küll – ühe laua raames) ja siis see 1,5 – 0,5 tulemus erilisi kirgi ei äratanud – igatahes olen ma juunioride EM-il näinud ka sarnaseid VP-skoore nagu 17:15 jms. kui jagu on olnud rikutud (sellest tulenevalt tekib mul kõrvalpõikena küsimus, et mis põhjusel otsustati tühistada A-Liigas matšis Starmen-Druva jaotus, kus kaardid olid ühes toas pöördesse läinud, mitte ei antud kummalegi võistkonnale +3 IMPi, aga see selleks). Igatahes olevat sarnast otsust õiguspäraseks pidanud ka Aavo Heinlo, kui selles küsimuses tema poole pöörduti.

Nüüd muutus aga asi huvitavaks: nimelt üks 1,5 punkti teeninud võistkond sai finaali täpselt 0,5 punktise varuga. See aga absoluutselt ei meeldinud ühele kuuendaks jäänud võistkonna liikmele, kellele tundus asi ebaõiglasena, sest: „Kuidas saab olla, et üks punkt saadi matšist rohkem!“ Kui ta tuli mu juurde (tööle) oma muret kurtma, seletasin ma talle bridžireegleid (et reeglite järgi saab jaotuse mittemängimises süütu pool keskmise plusstulemuse) ja tõin analoogia maksipaarikaga – keegi ei hakka ju protesteerima, kui ta jääb taha vastasest, kes on saanud mingis jaotuses 60%-se tulemuse ja kui märkelehel on kirje 60%-60%, on laiali jagatud kah rohkem kui 100%. Igatahes ma nõustusin, et asjade kulg ei olnud parim võimalik, kuid ma ei leidnud, et see oleks ebaõiglane, pigem on tegu ebaõnnega – aga oli näha, et ega mu seletustega eriti rahule ei jäädud.

Juba järgmisel päeval pidi klubi juhatus jõudma otsusele, et mida ikkagi teha laekunud protestiga tulemuste suhtes. Esialgu pakuti välja sellised variandid, et

A) jätta nii nagu on – viis võistkonda ja asi mutt
B) kaasata kuues võistkond (mis komplitseeriks natuke finaali läbiviimist)
C) kaasata ka seitsmes võistkond ja mängiks finaalis 4x7 jagu ringiratast
D) loobumine 1,5-1,5 skoorist ja sellega seoses viienda koha muutumine
nendele lisandus veel variant E)mängida kõigi üheksa võistkonnaga üks ring veel

Juhatuses meil konsensust saavutada ei õnnestunud: esimese eelistuse suhtes läksid hääled täpselt pooleks. Kaks olid variandi A) poolt – kuna otsus oli normaalne, pole mingit põhjust tulemusi ümber vaatama ja reglementi näppima hakata. Seda oponeerisid ülejäänud kaks liiget lähtudes põhimõttest, et võiks klubi sees kodurahu säilitada ja ei tasu kedagi solvama hakata. Nood kaks toetasid varianti C) – kuna tulemuste järgi oli üheksast võistkonnast kaks viimast maas (1. ja 7. koha vahe oli väiksem kui 7. ja 8. koha oma), siis tundus see mõnes mõttes loogiline. Aga sellele olid ülejäänud kaks kategooriliselt vastus, sest kui küsimuseks on kuuenda koha saanute finaali laskmine või mittelaskmine, siis seitsmenda koha saanud võistkond pole mingisugust kahju kannatanud ja nende finaali laskmine ja kaheksanda-üheksanda väljajätmine oleks nonsenss (ega me mingit kergejõustikuvõistlust ei pea, kus kvalifikatsiooninormi täitmine lõppvõistlusele viib!).

Nii siis saigi kokku klopsitud kompromiss, et finaalis mängib kuus võistkonda. Kuigi Padari mõtles selle jaoks välja mingi süsteemi, mille kohaselt oleks saanud mängida samade jaotustega ja välja arvutada ka paaride kasuteguri, selgus juba teiseks vooruks, et sellega läks midagi puusse ja mängiti tavalisi matše – ning kokku võttis see aega kolmveerand üheteistkümneni! Nii sai veel kord kinnitust tõde, et niikuinii sa ei suuda kõikidele meelt mööda olla ja kompromisside otsimine tekitab pigem suurema jama kui asi väärt oleks.

Käisin Etsi Reinuga Tiroolis lõunat söömas. Kuna ma ise sellest varem ei olnud midagi kuulnud, siis igaks juhuks mainin ära, et see asub Turu tänaval, Pattaya all (geograafilises mõttes kõlab veidralt, kas pole?). Pidi olema koht kus hästi süüa saab, praad oligi suur, aga minu arust oleks see võinud olla oluliselt parem (sea sisefileepalmik - või oli see nüüd välisfileepalmik - ei olnud korralikult läbi küpsenud ja nats vintske).
Nujah, see selleks, aga kuidagi läks jutt õllekannudele - ennekõike õllekannude kujule. Selle käigus jõudsin ma järeldusele, et nendele kehtivad mul täpselt samasugused esteetilised eelistused kui naisterahvaste puhul: ma eelistan pigem klaase (või pudeleid), kuna need on sihvakad, samas sellised klassikalised sangaga õllekannud (madalad ja matsakad) ei lähe mitte. Ja olin sunnitud tõdema, et mulle meeldivad kõige rohkem klaasid, millele on sang külge poogitud (parimad olid kunagi ühes kohas, kus Tartu BK koos käis, aga enam ei mäleta kus, võib-olla Londoni all) - ühesõnaga, pikk ja sihvakas ja kuskilt on ikka kinni hoida kah!

Laupäeval automakist Kosmikuid kuulates tabas mind äratundmisrõõm, kui jõudsin sõnadeni: "Peale selle - kujuta ette - teen pannkooke ja kotlette!". Nimelt oli minu eelmise nädala saldos sees nii pannkoogid kui kotletid (tõe huvides tuleb mainida, et pannkookidele tegi taigna Maarja).

Pühapäeval õnnestus saada järjekordne medal Eesti võistkondlikelt mälukatelt - sedapuhku siis hõbe. Nii kuld kui pronks jäid parajasse kaugusesse, nii et koht oli üsna õige. Mäng oli üllatavalt positiivne (ma kartsin sisimas väga palju hullemat), aga korduma kippuvaid küsimusi oli suht palju - isegi mina, kes ma eriti ei mängi, tuvastasin päris mitu asja, mida ma olen küsimustes näinud. Mis seals' ikka, järgmine aasta võib-olla jälle.

Eile sättisin oma sammud arstide manu. Probleemiks nimelt see, et pikemat aega vaevab mind köha, mis on üks tüütu ja närvidele käiv asi - samas kui muu enesetunne on hea ja palavikku ja muid vaevusi ei ole. Arsti juures käik lõppes nagu tavaliselt - "vea" põhjust üles ei leitud, kuid selle otsimise käigus tuvastati, et mul tundub kõik korras olevat - sedapuhku siis kopsudes, mis kuskilt suunast ei krõbisevat. Nojah, saa siis nüüd sellest aru, joon mingit ravimit ja kui nädala pärast midagi paremaks ei lähe, lähen end taas näitama.

Tudengiklubis õnnestus lõpuks peale kolmeaastast üritamist individuaal ära teha. Üldiselt läks üritus korda, osales 21 mängijat (võrdluseks: Tartu individuaalsetele meistrikatele tuli kohale ainult kaheksa) ja keegi kellegi peale väga kurjaks ei saanud. Tõenäoliselt järgmisel nädalal jälle.

Njah, vutiennustuses tundub, et mu niigi hõredad read saavad järjest räsida - nüüd siis on Rooney hooaja lõpuni "ära surnud" ja viga sai ka Sörensen. Krt, jääb mulje, et umbes viis vahetust on puudu...

Sellest mängunädalast laekus siis meie vutiliigale suhteliselt parim üksiktulemus. Maarja lükkas oma ainsad 10 ellujäänut väljakumängijat platsile (väravavahis sai ta kasutada topisesüsteemi, edasi sellega nii lõbus ei saa olema, kuna Shay Given hankis vigastuse), korjas kokku 91 punkti ning sai maailma mastaabis kuuenda koha!
Kusjuures nädala võiduskoor oli 95 punkti ja Maarjal jäi selle löömisest puudu ainult üks asi - vahetus (kevadine vigastustelaine on kõigi vahetustele kehvasti mõjunud), mis oleks lubanud kaitses topist kasutada.

Või siis oleks ta pidanud tegema sellise manöövri, et väljakule paigutama teise ründajana vigastatud Torrese ja mängitama kadude minimiseerimiseks ainult kolme kaitsjat, mis tähendanuks, et arvesse läinuks vaid kümne mängija punktid, kuid välja oleks jäänud Stoke'i kaitsja Huth, kes teenis kuus miinuspunkti.

Ülejäänud mängijate pealt oli ta saldo ikka väga hea:

Drogba - 6 (2 söötu)
Lampard - 15 (2 väravat ja null taga)
Milner - 9 (1 värav ja null taga)
Arteta - 10 (1 värav ja 1 sööt)
Gerrard - 28 (2 väravat ja null taga, miinus kollane kaart x 2 kaptenina)
Malouda - 9 (1 värav ja null taga)
Collins - 6 (null taga)
Cuellar - 5 (null taga miinus kollane kaart)
Evra - 2 (vahetati välja enne kui ManU värava sisse lasi)
Given - 7 (null taga ja 3 tõrjet)

vinge igastahes

Eile käisin Pärnus Markuseturniiri mängimas, kus meil õnnestus keskeltläbi lahjas konkurentsis imelise skooriga - 133 punkti kuuest matšist - ära võita. Aga mitte sellest ei tahtnud ma täna rääkida...

Nimelt hakkasin Tartust Viljandi suunas välja sõitma ja hääletas tee ääres üks natuke veider tüüp. Kaugelt vaadates meenutas natuke kas Kontrat või Ants Särgavat - habe, suured prillid ja mingi veider mütsilodu peas. Leidsin siis, et võiks ta peale korjata - mul auto tühi ja kahju mul pole inimesi natuke edasi viia, aga äkki on huvitav inimene. Paraku see lootus ei läinud täide - oli tavaline ullike - aga lõbus oli sellegipoolest.

Kui olin auto kinni peatanud, siis vaatas tüüp uksest sisse ja küsis, et ega Viljandisse ei saa. Saanud sellele positiivse vastuse, ronis ta tahaistmele. Minu küsimusele, et miks ta ette ei istu, ees on ju mugavam, kostis ta et "Ma ei saa, ma kardan kiirust. Ja mõned sõidavad nii kiiresti, et mul hakkab hirm, ma istun parem taha!".

Mingi hetk küsis ta, et kas ma lähengi Viljandisse. Vastasin, et Pärnusse, võib-olla tahab ta hoopis sinna sõita. "Jah, tegelikult ma tahaks küll Pärnusse sõita, aga see on nii kaugel, et ma ei tea, kas ma tagasi saan, bussipiletid on ju nii kallid!". Kui ma soovitasin hääletada, leidis ta kurvalt, et vaevalt keegi teda peale võtab (kuigi märgid näitasid ju teist keelt, ma olin ta juba hommikul kell pool kaheksa auto peale korjanud).

Natukese aja pärast tundis tüüp huvi, kas ma olen Pärnu inimene. Sellele olin ma sunnitud eitavalt vastama, mille peale ta ikkagi küsis, et mis ma arvan, kas Pärnus suvel üheks kuuks korterit üürida on kallis. Leidsin, et ilmselt küll, kui bussipileti raha ei ole, võib korteri üürimine kah veidike ülejõukäivaks osutuda.

Siis oli meil veel vestlus Eesti geograafiast. Nimelt meenus talle, et sealkandis, kus ta hääletas, näitas silt ka Paide poole ja ta tundis huvi, et kas sealt saabki Paide poole hääletada. Ma kostsin siis, et saab ikka, kui Tallinna poole hoida, ehk siis teisele teele ja järgnes nending: "Väga huvitav, et Paidesse hääletada, tuleb siis Tallinna suunas minna!". Ja siis mainis ta, et tegelikult ta mõtles sel suvel läbi käia kolm Eesti linna, kus ta pole kunagi käinud, üks neist on Mustvee. Tegelikult olevat ta juba tol päeval tahtnud sinna minna, aga polevat suutnud välja selgitada, kus suunas Mustvee asub. Kui ma vastasin, et Narva suunas, tuleb mööda Narva maanteed minna, siis järgnes loomulikult küsimus: "kus see Narva maantee on?" ja kui ma hakkasin midagi ütlema, järgnes kiire reageerimine: "oot, Tartu linnas on ka Narva maantee, kas see ongi sama Narva maantee, mida mööda Tartust Mustveesse saab?".

Ühesõnaga selline veider tüüp oli, mul igatahes tekkis teooria, et ilmselt oli ta Raja tänavalt sääred teinud (see on ju sealsamas kõrval) ja võib-olla ei olnud väga hea mõte teda Viljandisse viia. Aga teisest küljest ei ole minu asi inimesi nende oma rumaluste eest päästa.

Tuvid ei ole sugugi rumalate killast linnud.
Tavaliselt üritavad nad igal kevadel meile lattu sisse murda, mis eelmisel aastal lõppes sellega, et paar tükki mõrvati. Sel aastal hakkas jälle sama asi pihta, kuni Vallo tegi eile ühele plekksepale ettepaneku, et võtku oma püss kaasa ja lõpetagu see jama ära. Täna on püss olemas, aga seni veel ükski tuvi end näole andnud pole...

Lõuna ajal tuvastasin Lõunakeskusest ühe järjekordse debiilsuse. Nimelt käin (käisin?) ma seni paar korra-paar nädalas jääplatsi kõrval itaalia kohas söömas (ma ei tea, kas sellel oma nimi on või siis läheb ta Orient Expressi alla). Harjumuseks on olnud võtta päevapizza + koka ja üldiselt on neiu küsinud, et kas ma joon koka kohapeal või võtan kaasa (no antagu mulle andeks - kas ma siis ostan pizza, söön selle ära ja hakkan koka näpus astuma nende arust?). Nujah, täna siis tuvastasin, et

A) arve on 1 krooni võrra suurem kui tavaliselt ja
B) limmerite juures on silt, et nad on "kaasaostmiseks, lähim taarapunkt asub ..." (kuskil lähedal, ei viitsinud täpselt vaadata)

Asja muudab huvitavaks see, et söögikohas asub ka silt stiilis "oma söögi ja joogi tarbimine ei ole lubatud" (ilmselt et lapsevanemad ei tuleks oma näksidega laste liugulaskmist vaatama).

Kui nüüd need kaks asja kokku panna, siis mina jõuan küll järeldusele, et "osta oma limmer ja ära jumalapärast meil seda joo!"

Arusaadav söögikoht ei viitsinud jännata nendega, kes pudeli kaasa võtavad ja nendega, kes kohapeal joovad ning ilmselt nad ei suutnud põhjendada krooni liitmist taara eest, kui inimesed söövad kohapeal ja tegelikult see pudel jääb tegelikult sinna. Aga...

1) Minu meelest on nõme, et nad löövad eraldi sisse nii joogi kui taara (võimalik et mõni meie lahe seadus või tarbijakaitseakt seda nõuab), andku üks hind ja savipott, mis sellest pudelist edasi saama hakkab. Niikuinii enamus joob selle koha peal ära ja jätab selle neile. Nagu inimestel erilist vahet oleks, kas lõuna läheb neile 1 kroon kallimaks või mitte või neil erilist vahet oleks, kas nad võtavad minipudeli pealt täiendava krooni vahelt või mitte. Ärgu siis serveerigu asja nii, et inimesed peavad maksma asja eest, mida nad ei kasuta.

2) Minu meelest on nõme, et söögikohas on silt: "joogid on kaasa ostmiseks" - no mida pekki...

3) Minu meelest on nõme, kui kundesid mõnitatakse: "lähim taaraautomaat asub..."

4) Minu meelest on naljakas, et nad on suutnud sellise loogilise vastuolu endale sisse kirjutada

5) Minu meelest on nõme, et ma pean sealt välja jalutama pudel näpus ja otsima lähimat prügikasti, mille kõrvale see jätta (hui ma viitsin ühe pudeli pärast taarapunkti minna, aga arvestades ülalkirjutatut, ei raatsinud ma seda neile ka enam jätta)

6) Minu meelest ma võin need paar lõunat ka kuskil mujal süüa. Millest on küll natuke kahju, kuna tegelikult see üks kroon mind ei koti ja süüa annavad nad ka täitsa hästi, aga küsimus on suhtumises. Rumalust ei saa doteerida.

Eile hakkasin kodus jalgpalli meistrite liigat vaatama (oma ennustusliiga tõttu tekkinud huvi, kuigi kivipallur on ilmselt konkureerimast loobunud, nähes et vastu ei saa) - mängisid München ja Lyon, mul Ribery kapteniks. Saan pildi ette ja kõik tundub ilus - München pressib ja Ribery on aktsioonis - triblab, söödab, lööb karistuslöök, sibab hoolega, hüppab vastasele vastu jalga.... ja saabki peale minu viit minutit vaatamist punase kaardi. Nu n...h...i - ei tasu vist ikkagi jalkat vaadata, kui halbu elamusi ei taha. Mäng muidu oli väga huvitav, nii et tegelikult ma ei kahetse.

Ja üldse ma ei saa aru, mis pull toimub, premjääris olen ma ikka ka suutnud kõik vigased ja haiged üles leida ja oma tiimi värvata... Järgmine aasta olen targem, PALJU targem (ennekõike tean, mis hakkab mängijatega kevadel juhtuma).

Kuma GP pakkus väga ootamatu vaatepildi - kuidas Erika purupurjus partnerile lapsehoidjat mängib!

Ja Vallo vahendas mulle killu Islandi vulkaanipurske kohta: vähemalt ei saa inglased öelda, et nad oma Islandi pankadesse maetud raha eest tuhkagi vastu ei saa!

Otsisin täna hommikul Kuperjanovi tänavalt autot (Maarja oli hommikul rongiga Tallinnasse põrutanud), kui jalutas mulle vastu, naine käevangus, üks Tartu mälumängur, kellega koos ma olen varem võistkonnas ja ka paaris mänginud. Küsis ta siis mult, et mis koosseisus me sel aastal võistkondlikul meistrikatel esineme ja kui ma siis vastasin, et Olesk, Naarits, Salis ja keegi Arko Tallinna-võistkonnast, siis oli silmaga näha, kuidas eneseuhkus sai hirmsa mataka ja vuntsid sõna otseses mõttes sorgu vajusid. Arusaadavalt oli ta, kui mitte just arvestanud võimalusega, et tema on meie "puuduv lüli", siis vähemalt lootnud seda.
Mis siin salata, ka mul oli tekkinud olukorras oma osa - nimelt on mus tekkinud tülpimus ebaeetilise käitumise suhtes mälumängulauas (ennekõike "kõrvad kõrvallauas" taktika) ja küsitav inimene on üks kahest, kelle juures ma olen seda kõige rohkem tähele pannud (teine on üks mu kunagine võistkonnakaaslane Tartu meistrikatelt, kes samuti senini suhteliselt kõrgel tasemel kaasa mängib). Ilmselt neid on rohkemgi (pole paljude inimestega ju koos mänginud), aga enda jaoks olen ma jõudnud otsusele, et sellistega ma ühes tiimis mängida ei taha, jäägu siis paar punkti või kohta sellepärast saamata!

Selle aasta bridži võistkondlikud meistrikad said nüüd läbi. Kuigi enne viimast matši olime liidrikohal, saime selle kõvasti kaela ja kukkusime kolmandaks. Esikoht siis sedapuhku Ekspromptile ja mööda hiilis ka Starmen. Noh, 11-s medal järjest ei ole ka muidugi paha saavutus, aga ei saa öelda, et ma sellega eriti rahul oleks.

Veidraid asju:

Need 5 kulda, mis me oleme saanud, oleme kõik võitnud pika puuga, aga kui asi on tasavägiseks läinud, siis on alati olnud keegi, kes "tahab" rohkem. Kusjuures ma kahtlustan, et ennekõike ongi küsimus tahtmises - kuna medaleid on nii palju järjest, siis puudub nagu selline nälg (ainuke selline "must win", mille me ära oleme võtnud, oli siis, kui me olime võitmas oma esimest medalit (pronksi) aastal 2000 ja eelviimases matšis läksin lauda hirmsa tahtmisega elevant ära tappa - ning laekuski suur võit).

Vugraphis mängides saime tappa kõik kolm matši - kaks neist 25-ga! Need juhtusid 1., 2. ja 4. koha vastu, nõrkadest saime seekord siiski jagu.

Oma üllatuseks tuvastasin tagasiteel, et ma ei olegi eriti tige kullast ilma jäämise pärast. Lihtsalt ei morjenda (jälle teema "nälja" puudumisest).

Tagasiteel lubas auto näidik, et paagitäiega saab sõita veel 138 km (Pärnu-Tartu vahe on ca 165-170 km). Õnneks kulub maanteel siiski bentsu vähem (Maarja nullis näidiku ära ja selle tripi keskmine kütusekulu oli 5,5 l/100 km) ja sõitsin ikkagi Tartuni ära. Peale seda mahtus Neste automaadi andmetel meie pisikesse Getzi 41 liitrit kütust lisaks.


Igatahes on mul praegu turniirijärgselt selline tunne, et ei ole enam mõtet (üleüldine rahulolematus Eesti bridži kui tervikuga, Tartu BK-ga, võistkonnaga, partneriga ja iseendaga). Kuigi kunagi sai lõmpsides võetud eesmärgiks saada 40 aastat järjest A-Liiga medal (üle veerandi on juba käes), ei tunne ma endas motivatsiooni niimoodi jätkamiseks. Kui mitte midagi muud, oleks vaja vähemalt mingit uut väljakutset. Kusjuures see, et me kolmanda koha saime, ei puutu asjasse, isegi kuld ei oleks see mu rahulolematust eriti vaigistanud. Igatahes tundub mulle, et variandid on üldjoontes järgmised (detailidesse ei tahaks minna, ikkagi esialgu võistkonna siseasi):

A) Mõned võistkonnas muudavad suhtumist.

B) Kui mängijad ei muuda suhtumist, siis peab muutuma koosseis.

C) Kui ülejäänud tiim leiab, et võib ka nii jätkata, siis muutub koosseis minu arvelt (mul ei ole plaani B, aga lihtsalt nii ei taha).

Lõppeks ei ole mul viimase variandi suhtes erilisi süümekaid, ma kujutan ette küll endale asenduskätt, kelle lisandumine võistkonda eriti ei nõrgestaks - Levenko oleks peale aastaid kehvas võistkonnas mängimist kindlasti vägagi motiveeritud, mulle tundub viimasel ajal, et paari Vasja-Sven sisekliima ja töömoraal on märksa parem kui paaril Olaf-Sven ning samas Leol ja Olafil mäng klapib väga hästi.

Ühesõnaga, praegu on selline mõttetu tunne peal, eks näis, mis sügise poole paistma hakkab. Elu igatahes on seni õpetanud, et kui asjad vinduma hakkavad, on parem pigem lõpetada.

Elul ei ole enam maitset - tundus, et tahaks midagi head õhtuks ja seega sai Konsumis riiulite vahel slaalomit lastud. Ainsaks isutavaks asjaks osutusid silmud, aga nende puhul hakkas juba rahast kahju - paarisajagrammine purk maksis 80 raha ja ligi kilose suhteline hind oli küll oluliselt parem, kuid see tundus ikka nats liiast olevat...

Lisaks sellele tuvastasin, et ma olen ilmselgelt vale alaga tegelema hakanud: humanitaarkalduvustega inimesed ei mängi bridži! Möödunud kolmapäeva järel tuli Anuga jutuks, et tudengiklubis käivad reaaltaustaga inimesed ja tegin siis väikese reha, mis liiki seltskond seal täpselt on selle aasta jooksul näole andnud. Tulemused nende 44 inimese kohta, kellele ma mingi eriala oskasin omistada (mis ei pruugi küll 100% pihta minna, aga enamvähem ikka):

13 x füüsika (+ 2 materjaliteadus)
12 x IT/matemaatika/statistika (+ Mell, kes enne pokkeristaariks hakkamist kirjutas mingeid koode)
5 x arst
4 x juura (+ Erika, kes enne tekstiili peale minekut TÜs selle ala hingekirjas oli, aga see ei lähe vist arvesse...)
3 x bioloogia/geneetika
2 x majandus
1 x ajalugu

pick the odd one out...

Elu toob igasuguseid üllatusi: tuli poodi üks klient, kes meilt ka nädala alguses läbi oli käinud ja surus mulle soojenduseks pihku jupi suitsuvorsti - eelmise korra hea teeninduse eest. Vorst igatahes oli ka väga hea :)

Vaatamata näilisele vee üleküllusele, on Tartu kanti ründamas põud! Piisas mul ainult avaldada Maarja õe elukaaslasele (huvitav, kas vanadel eestlastel oli olemas ka sõna, mis tähendas vabaabikaasa õe vabaabikaasat, u. stiilis "vallaskälimees" vms?) arvamust, et elu ilma kraaniveeta on paras pornograafia (ma tean, mida ma räägin), kui koju minnes tabas ka meid "rõõmus" üllatus, et kraan ei tahtnud vett kätte anda. Ja järgmisel päeval tööle jõudes oli ka sealne veevärk streigirežiimil. No aru ma ei või - õnneks viimased kaks asja lahenesid päeva jooksul.

Tartu paaride MV-l leidub iga aasta keegi, kes otsustab hästi mängida ja meid pingutama sundida, see aasta siis Tali-Kibena. Allpool on siis kirjas jooksev seis enne viimast etappi, mis võtab arvesse viit paremat tulemust ja mida keegi peab tegema, et tabelis tõusta.

1. Luks – Naber 60,33 (6. tulemus 50,93)

2. Tali – Kibena 59,88 (6. tulemus 50,00) – esikohaks peavad saama 2,25% rohkem kui Luks-Naber, minimaalne piisav tulemus 53,18%

3. Toomere – Nigul 56,05 (6. tulemus 44,44) – esikohaks vaja saada 21,4% rohkem kui Luks-Naber, minimaalselt 72,33%, teiseks kohaks 19,15% rohkem kui Tali-Kibena, minimaalselt 69,15%

4. Tempel – Klaos 54,11 (6. tulemus 45,14) – kolmandaks kohaks vaja saada 9,69% rohkem kui Toomere – Nigul, minimaalselt 54,13%.

5. Sula – Ojassalu 53,98 (6. tulemus 49,72) – kolmandaks kohaks vaja minimaalselt 54,77 (+10,33), neljandaks kohaks 0,65 rohkem kui Tempel-Klaos (eeldusel, et nad saavad vähemalt 49,07%)

6. Taube – Poolakese 53,47 kolmandaks vaja minimaalselt 57,31 (+12,87)
7. Kurusk – Hütt 53,45 kolmandaks vaja minimaalselt 57,4 (+12,96)
8. Ulp – Toomere 53,33 kolmandaks vaja minimaalselt 58,01 (+13,57)
9. Kaldamäed 53,04 kolmandaks vaja minimaalselt 59,45 (+15,01)
10. Saks-Padari kolmandaks vaja minimaalselt 62,35 (+17,91)

Vanadus hiilib kontidesse - hankisime eile Maarjaga pudeli veini (+ viinamarjad + sõira), et õhtul mugavalt aega viita ja selgus, et me (ma) ei jõua/viitsigi seda ära juua. Veel hullem - hommikune olukorra hinnang andis tulemuse, et mul (!) oli isegi üks klaas poolikuks jäänud - ja tegu oli mitte üldsegi halva veiniga. 30 ei ole naljaasi, ma ütlen teile!

1. aprill õnnestus peaaegu nii üle elada, et keegi lolle nalju ei teinud. Kuni päris õhtuni välja, kui me pidime Iirimaaga BBO-s matši mängima. Logisin end siis poole üheksaks sisse ja selgus, et asi algab alles tunni aja pärast - Piret küll vabandas sellega, et ta oli ajavööndid sassi ajanud (iirlased on meist kaks tundi taga, mitte üks), aga niikuinii passis ta hoopis ühe silmaga kalendrit. Ja mängu algus venis veel pool tundi, kuna ühel vastastest tekkis probleeme internetiühendusega. Vähemalt matši me võitsime tänu kahele slämmideltale...