Rahva tundival nõudmisel kajastan siis ka enda saavutusi selleaastasel Võsu turniiril. Alustuseks siis halbadest asjadest, nimelt paariturniirist. Enamasti pole mul seal õnnestunud esiviisikust välja jääda, kuid sel aastal osutus nimetet üritus tõeliseks kannatuste rajaks – vastased ei teinud küll võib-olla vähem vigu kui tavaliselt, kuid kordades rohkem superõnnestunud otsuseid, ise sai kohati patserdatud ja vahel oli lolli ebaõnne. Luksi jaoks oli see ilmselt veel närvesöövam kui mulle – nimelt lootis ta võita Võsu nädala üldarvestust ja nägi vaimusilmas eelmise aasta kordumist, kus ta seisis päris hästi, kuid ebaõnnestumised paarikail pudendasid ta esikohalt. Nüüd võitlesime lihtsalt küünte-hammastega end igal sessioonil ikkagi punktidele ja oleks sessioone olnud mitte 3 vaid 10, oleksime vast ära võitnud – nimelt iga turniiriga protsent paranes kahe võrra (51 – 53 – 55). Huvitaval kombel oli seekord vastas rohkem tõsiseid vastaseid kui kunagi varem ja see ei ole paarikail reeglina hea märk. Kuigi mäng on selliste vastu nauditavam, ja võistkondlikul turniiril poleks sellest midagi (niikuinii tuleb kõvad üles peksta), siis paarikal ma eelistaksin küll pigem sokukesi. Nu mis teha…
Siin on siis kokkuvõte esimeselt paarikasessioonilt (ülejäänud ja võistkondlik tulevad millalgi hiljem)

Jagu 25: (sellest algas): 1NT kahe ületihiga (23 pp), kui Leo oleks nats paremini vastaste värinaid lugenud, oleks saanud võtta ka kaks ületihi (sisseviske-pseudosund), aga oleks olnud ka risk kaheksa tihi peal maanduda. Saime 37 punkti 74-st (ühesõnaga täiesti keskmine), kadu 11 pts.

Jagu 26: 4♥ +1, vastane oleks inspireeritud avakäiguga saanud ka kümnele piirata, 32 pts

Jagu 27: mul on teisel käel leht:
♠S
♥KE92
♦ÄT9753
♣73

ja pakkumine algab (kõik odavas):

1♦___2♦___DBL___4♦
4♥___?

selgus, et pidi tõkkesse ronima, sest partneri leht on

♠98643
♥4
♦KE642
♣S5

Õnneks jätsin vähemalt kontra panemata (sest pelgasin nelja pada), aga moos see ei olnud (vastaste 4♥ täpselt), laekus 11 pts, kadu 21 pts.

Jagu 28: vastased hakkavad ühepoolses pakkumises omavahel võitlema, maanduvad 5NT-s. Karpisin ära oma ♠ÄK ja ülejäänud olid õnnestunud lõike tagajärjel vastaste omad, ning teha pole ka midagi. 26 pts.

Jagu 29:
Lauri______Ost_____Leo______West
♠Ä85_______________♠ES9
♥E743______________♥KS82
♦KT863_____________♦Ä9
♣S_________________♣7632

p__________p_______1♥_______2♣
4♥_________p...

seekord oli mõõdukal määral õnne – kuigi trump oli 4-1 vastas, olid ♦ES duublis (3-3 oleks ilmselt ka aidanud) ja ♠K lõikes ning Leo mängis hästi ja ettevaatlikult, trumpkontrolli kaotamata +620 ja 70 pts.

Jagu 30: vastased jõudsid peale Leo ristiblokki nelja patta ja ma lehega:

♠ÄKS85
♥T64
♦63
♣832

ei kontreerinud. Leping läks kaheta, kuid saalis oli juhtunud mitu korda ka seda, et peale kontrat läks leping üheta (ei oska seisu hinnata), võimalik, et vahet polnud, sest kontreeritud 4♠ sa mängid ju teadagi hoolikamalt. Miks ma ei kontreerinud, on see, et kui ♠E on minu tagant 1♠-ga avanud käes, siis ei pruugi mul kehval päeval isegi kolme kaitsetihi olla ja leps võiks vabalt väljagi tulla. Seekord oli muidugi taga ♠T7642...
4♠ -2 andis meile 42 pts.

Jagu 31:
Kuna odavas tsoonis mängime nõrka trumbitat, siis avasin 1♦ lehega:
♠KS8
♥KS8
♦ÄES6
♣862

vastane kontreeris ja Leo passis kaardiga:
♠E93
♥75
♦T8752
♣K97

Ma isiklikult leian, et sellega 1NT pakkumata jätmine on andestamatu tempokaotus: esiteks lased sa vastastel leida kallismastiklapi, teiseks on mul kas 14-16 ühtlast või siis 11-16 ebaühtlast (millest väga suure enamuse moodustavad neljase ruutuga lehed) ja kuna me oleme odavas, siis 1NT eriliste komplikatsioonidega ei ähvarda kummalgil juhul. Pass aga laseb vastastel rahulikult kabetada... Õnneks nad jõudsid 2♣ lepingusse, mitte ei leidnud oma kaheksast ärtut või seitsmest pada, 36 pts.

Jagu 32
Lauri________Leo
♠ET952_______♠K7
♥65__________♥ST7
♦K4__________♦Ä8
♣KT87________♣ÄS9532

Tuvastas vastane peale meie Wilkoszi avangut ärtuklapi asemel taas odavaklapi (seekord ruutu) ja Leo tegi padakuninga avakäigu (mis oli ses suhtes sant, et väljamängijal oli ÄSx), kui nüüd too trumpi käis, siis selmet hüpata ette ässaga ja käia uus pada, saades väikese trumbiga löögi, lasi Leo trumbi läbi minu kuningani ja kui ma hakkasin talle padalööki andma, selgus et tal pole enam kasulikku kaarti, millega see sooritada, nii saigi väljamängija 130. Kuna ärtus oli enamasti mängitud kas 140 või 170, andis see meile 45 silma (kadu 6 pts)

Jagu 33

Leo istub kolmandal käel lehe otsas:

♠E932
♥ÄK9
♦95
♣S542

ja pakkumine käib nii (kõik odavas)

p_____p____1NT____DBL
p_____p____RDBL____p
2♦___DBL____2♠_____p
p____2NT____p...

pass forssis reki ja 2♦ lubas ruutut ja pada. Tegi Leo padakäigu, lauda ilmnes:

________♠74
________♥E854
________♦ÄES
________♣Ä963

avakäik partneri kuninga alla, seejärel väike pada tagasi millele väljamängija pani ässa ja Leo deblokeeris emanda. Nüüd ärtu vastu laua emandat, kuhu kuningaga ette ja kolmas pada, mille partner võtab ja paneb lauda ♣E. Väljamängijalt kuningas ja uus ärtu, millele Leo mängis väikese ja lõpp oli kurb: väljamängija karpis ära neli ruutut ja lõikas ristisoldati maha, saades nii üheksa tihi. Iseenesest kui toimuva üle mõelda, võib kindel olla, et partneril enam midagi ei ole ja on ülim aeg ärtuga ette hüpata ja pada ära võtta, sest isegi kui partneril on mõlemad odavmastikümned, saab väljamängija oma ärtutihid lahti mängida ja kaheksa tihi võtta (pada, 2 ristit, 2 ärtut ja 3 ruutut). Sitt tulemus oli meile muidugi juba sisse programmeeritud, saime 10 silma ja kaotasime selle tihiga teised 10.

Jagu 34 sai kinnitust tõsiasi, et kui sa patserdad, siis kaardijumal maksab sulle selle kahekordselt kätte: vastased ujusid slämmi kaartidega:

♠ET73_____♠ÄKS86
♥73_______♥ÄE5
♦KT_______♦E8
♣ÄKT85____♣764

ja ♣ES olid duublis ÄK ees. 7 pts.

Jagu 35
Vastane jõudis normaalse 5♣ (tegelikult seisab ka 6♣) asemel 3NT-sse, -1 ja 57 silma. Inspireeritum avakäik oleks selle kaheta võtnud, kadu 9 pts.

Jagu 36
Jõudsime normaalsesse 3♦-sse, tuli suure surmaga väljagi ja saime 28 silma

Jagu 37
Avati ette 1♦ ja mul on käes leht:

♠ÄS87
♥K
♦KE8732
♣K5

alustasin 2♦ ülepakkumisega (ei taha kontreerida, sest kui partneril on nõrk leht viiese ärtuga võin ma olla paraja kõntsa sees) ja jäin seda mängima. Lauda kallati tavapärane 5 silma, 4441 ruutu singliga ning leping tuli suure surmaga välja (panin KS-st valesti). Õnneks jagu NII hästi ei istunud, et neli kallist seisaks, saime 33 pts (kadu 7 pts). Kui ma alustaks kontraga ja me suudaks geimi vältida (mis ei ole üldse kindel), siis üheksa tihiga padaosalepingus võrreldes on kadu 23 pts.

Jagu 38
läksime kallis tsoonis 1NT üheta, saime 59 silma (vastastel 2 kallist seisab)

Jagu 39
Vastane pressis 3NT-sse ja lahendas seal olulises mastis soldati õigesti, saime -630 ja 8 pts. Oleksime pidanud hoopis nelja kalliga tõkkesse minema, mis kontra ja õige kaitsega kipub 500 eest minema (sellega võrreldes kaotasime 9 pts) või kui kaitse patserdab, pääseb 200-ga (17 pts) – sitt igatepidi.

Jagu 40
Jõudsime 2♠ vastu 3♦sse, vastane tegi ideaalse kaitse ja läks üheta. 31 pts.

Jagu 41
Vastane jõudis 3NT-sse, tegime parima kaitse ja tema väljamängus ebaõnnestus, -2 ja 69 pts

Nüüd tuli järjest kaks üsna keerulise kuluga jagu:

Kõigepealt selline, kus peaks ilmselt tegema mingi süvaanalüüsi, et jagu lõpuni lahti mõtestada – laua taga lasin ma selle paar-kolm korda välja, kuid vastane viskas need korrad kõik tagasi:
Jagu 42, 61 pts.

Ja seejärel selline, kus Leole võiks hea kaardihinnangu eest Nobeli rahupreemia anda: Jagu 4372 pts

Jagu 44
Avasin 2♥, Leo pani lehega:

♠K95
♥T
♦KEST65
♣ÄT6

3♦ (NAT, NF) ja järgmine käsi võttis kontraga välja. Teine vastane ei leidnud lehega:

♠832
♥E532
♦Ä972
♣E4

paremat pakkumist kui pass ja õigus tal oligi, 3♦ läks kaheta ja endal neil geimi ei seisa (kui, siis 4-3ga mängitav 4♠, aga see on ka kahtlane) 4 pts.

Jagu 45 vastasel juhtus kaitses äpardus ja kallis tsoonis kaheta minev 3♦ tuli välja, 69 pts.

Jagu 46 suht surnud (vähemalt peale avakäiku) 4♠ 11 tihi meile, 45 pts

Jagu 47 järjekordne halb õnn:
♠AET2______♠84
♥KT8743____♥S
♦63________♦ES875
♣K_________♣ÄT962

1♥_________2♦ (NAT, NF)
p....

selgus, et tuli ikkagi 2♥-sse maanduda, 2♦ -1 andis meile 11 silma (2♥ täpsega võrreldes -27)

Jagu 48 vastane geimi ei jõudnud (seoses paari istumisega tuleb), mängis 3♠ 10 tihiga ja 49 pts.

Kokkuvõttes laekus siis 51,35% ja kui oleksime mänginud maksimaalse õnnestumisega, siis oleksime kokku võinud hoida 114 väikest punkti – tervelt 6,4 %!!! Ja nendest loovutatud punktidest oli väga ilmsete vigadega tegemist vaid 10 punkti puhul (see 2NT ületihi). Vahel on mäng lihtsalt vale käigu peal...

Uitmõtte ajel sai esmaspäeval Tartu klubi asemel (mille koha pealt on mul kuri kahtlus, et see sootuks ära jäi) hoopis Võsu avapaarikat mängima mindud. Partneriks Tomm, kellega varasem kokkumäng puudus ja süsteemi me leppisime kokku ka nii napilt kui vähegi võimalik. Mäng oli suhteliselt agressiivne ja jõhker – 24-st jaost oli meie lauas 8 lepingut kontraga (kolm välja ja viis taha, meie saldo 5:1, vastastel 0:2) Mängisime me tegelikult suhteliselt hästi, kuid kahjuks tala turniiri viimases jaos (see leps, mis vastastel kontraga välja tuli!) nihutas meid teiselt kohalt seitsmendaks. Nüüd siis veidi jagudest (kuna tegu ei olnud baromeetriga ja me liikusime, siis need ei ole mängimise järjekorras):

1.jagu pakuvad vastased:
1♣ - 1♠
4♦ - 4NT
5♣ - 5♠
6♠ - p

1♣ oli tugev, 4♦ splinter. Ja mina pean nüüd sooritama avakäigu kollektsioonist:

♠S2
♥ES4
♦E8764
♣ES7

Käisin ruutut, mis osutus saatuslikuks, sest vastaste lehed olid järgnevad:

♠ÄK6_____♠98543
♥KT63____♥72
♦S________♦ÄK953
♣ÄKT95___♣6

(ei olnud just pakkumine, mida alaealistele näidata – ennekõike 4♦ splinter, aga antud ajahetkel toimis hästi).

Ruutut käisin ma ennekõike seepärast, et tegu on maksipaarikaga – suvaline muu avakäik võib väga kergesti ületihi müüa (vaadates oma üheksat punkti emandates-soldatites ei looda ma elu sees, et partneril on piisavalt nuppe, et see leping kuidagi taha läheks). Kui seda jagu Vallole näitas, siis ta arvas täiesti õigesti, et ilmselt suure ärtu avakäik võtaks lepingu taha ja argumenteeris seda, et ilmselt ilmub pakkumise järgi lauda hea ristimast (sest ärtut võiks ju pakkuda, kui mõni mast maha salatakse, on ilmselt tegemist ristiga). Ja lehti vaadates oli tal 100% õigus, kuigi ma ei ole argumentatsiooniga päris nõus – slämmi minnes võiks sama hästi pakkuda ka ristit ja teisest küljest, kui on teada üheksane klapp (kolmese toega teevad splinterit vaid kivipallurid), siis võib ju sama hästi ka ärtu maha salata (sest kui 5-4 klapp on olemas, sinna kõrvale 5-3 klapi otsimine on mõttetu) ja splinderdajal võib ka kolmjalg olla (miks peaks eeldama, et tal üldse mingi hea kõrvalmast on?). Aga nojah, praktika on tõe kriteerium ja seekord oli tõde raudselt minu vastu. Saime jaost terve punkti, taha võtmine oleks maksi andnud (ja juhtus see eelviimases voorus). Ebaõnn…

3. jagu: kujutle oma tundeid, kui pakkumine käib nii (sina odavas vastane kallis):
_________1♦__DBL
1NT__p___p___2♣

ja sul on võimalik seda kontreerida trahviks, omades kaarti:

♠T65
♥Ä75
♦843
♣KES3
ja see jääb mänguks (reaalselt näib, et küsimus on selles, kas tuleb 500 või 800). Kui tolm on haihtunud, siis toksid sa bridgemate’i sisse -380, sest partner oli avanud ja pärast kaks korda passinud kaardiga:

♠E982
♥9864
♦ÄKT72
♣-

Väljamängijal on teadagi ruutulühidus (3415 jagu 14 pp-ga) ja kuigi su KES3 on ässa taga, saad sa nendega vaid kaks tihi, kuna eelviimasel tihil oled sa K3-ga käigul ÄT kahvli vastu. Autš. Õnneks juhtus selline lugu vastaste, mitte meiega.

Jaod 5 ja 6 (viimane voor) olid selle poolest märkimisväärsed, et lõppesid kokkuvõttes praktiliselt viigiga: kõigepealt meil 3♥ kontraga väljas (vastasele null), siis neil 4♠ kontra ja ületihiga väljas (meile üks)

Jagu 15: vastased pakuvad (sina odavas, vastased kallis) 1♠ - 2♣ ja sul on käes:

♠4
♥9543
♦ET975
♣Ä76
Kuna näpud sügelevad, pakud sellega 2♣ ja vastane jõuab nelja patta. Partneril pole probleemi ruutu avakäigu leidmisega oma K62-st, mis on ainus, mis hoiab vaenlased 11 tihi peal. Õnnetud vastased saavad jaost vaid 4 punkti.

veidrad asjad juhtusidjaos nr. 23

aga noh, kergelt tulnud – kergelt läinud, järgmises jaos andsime peaaegu kõik punktid tagasi ilma et vastane oleks pidanud üldse midagi tegema:

♠S54_______♠ÄK3
♥3_________♥KST742
♦652_______♦ES
♣ES7654___♣32

3♣_______3♥
3NT______p
ja kuueta. Pakkumiste tõlge siis umbes selline:

3♣: klassikaline random tõke esimesest käes odavas tsoonis: mingi malts, kus risti on pikem kui muud mastid

3♥: pole väga harjunud sellise tõkkestiiliga, optimistlik üritus leida unelmate klapp ärtus koos ruutulühidusega partnerilt ja kui seda pole, siis äkki 4♣-ga midagi halba ei juhtu

3NT: sitt lugu siilike… aga äkki 3♥ oli forssiv ja 4♣ ei tundu ka üldse meeldiva alternatiivina

Eile õhtul tegin sellise asja, et liitusin Premier League Fantasy Football'iga - ja mul tekkis mõte, et võiks oma sõpradest-tuttavatest teha kohaliku miniliiga kui huvilisi on. Asi oleks meelelahutuslik ja tasuta üritus (kui just keegi minuga midagi vahele panna ei taha) ja asja point on järgmine (seletus võib olla kohmakas, aga tegelikult on asi lihtne):

Soccernet.com'i peal on tehtud kasutajaliides, kus sa saad kokku panna "oma" Inglise kõrgliiga jalgpallimeeskonna. Selle jaoks on sulle antud pappi 100 miljonit (ilmselt naela), igale mängijale on kehtestatud oma hind (kõige kallimad on minu mälu järgi Gerrard ja Lampard 12,5 miljoniga) ja sa pead 100 miljoni eest hankima 15 mängijat (väravavaht, 4 kaitsjat, 4 poolikut, 2 ründajat ja 4 varumeest suvalistel positsioonidel, pärast võib võistkonna asetust ka muuta), lisaklausliks on, et üle kolme tüübi ühest võistkonnast võtta ei või. Seejärel paigutad sa 11 mängijat platsile, neli pingile ja määrad kapteni. Aasta jooksul on sul võimalik teha 30 ostu-müügitehingut (voore on 38), et vahetada välja vigasaanud või üritada võistkonda tugevdada (näiteks mängijate hind muutub vastavalt Soccernetis kõigi mängijate seas aset leidvale pakkumise-nõudluse suhtele ja kui sul õnnestub kuskilt pappi juurde saada, kuna tüüpide hinnad tõusevad, võid võib-olla mõned maha müüa ja mõne staari juurde palgata). Kuni 15. augustini (1. mängupäev) võib vabalt vangerdusi teha, ilma et see su tehingute arvu kärbiks, peale seda võid vabalt tüüpe navigeerida vaid oma pingi ja platsi vahel, muud tehingud on limiteeritud.

Nagu enamustes mängudes, on ka siin eesmärgiks saada punkte - ja punkte saab vastavalt sellele, kuidas sinu valitud seltskond Premier League'i mänguvoorus esines - nagu ikka heade asjade eest saab plusse, halbade eest miinuseid. Igaks mänguvooruks võib üles anda uue rivistuse (eelnevaid vahetuspiiranguid arvestades) ja kui sa seda ei tee, jätkab automaatselt sama seltskond, kelle sa eelmine kord platsile panid. Kui sinu poolt platsile pandud tüüp ei mängi, võetakse asemele sama positsiooni mängija sinu pingilt, kui sul pole pingil sama positsiooni mängijat, siis jääb see koht tühjaks.
Kaasa löömiseks tuleks teha endale kasutajakonto SIIN

ja sealt leiab ka põhjalikuma ülevaate reeglitest. On olemas suur ülemaailmne arvestus, aga on võimalik moodustada oma miniliigasid ja ma tegin ühe, millega liitumiseks tuleks passwordi saamiseks pärast (või enne) oma võistkonna moodustamist minuga ühendust võtta - kas siis meilitsi (lauri.naber@gmail.com), telefonitsi või MSNitsi. Oma võistkonnaga on võimalik liituda ka mitmete liigadega, sestap soovin seda liigat hoida enda sõprade-tuttavate jaoks - sellepärast see passwordki. Nii et loodame, et vähemalt neli kätt kokku saab - seltsis ikka lõbusam.

Lõpuks keerasid Rumeenias ilmad nii ilusaks, et tegelikult ei tahtnudki ära tulla (ja oleks tahtnud ise ka kaarte mängida). Ära pidime tulema bussiga, mis läks mängukoha eest 12.00, aga kui ma meenutasin, et sinna oli buss sõitnud 3,5 tundi ja mainisin seda Rumeenia Bridžiliidu bossile, siis ta tõstis selle pool tundi varasemaks, millest arvas piisavat. Asjade pakkimine ja lahkumine kulges hästi (isegi Erika poolt kaotatud võti oli vahepeal hotelli baarist üles leitud - mitte et ta väga napsitamas oleks käinud, aga meile anti seal lihtsalt süüa) ja läksime siis 11.30 bussile (lisaks veel ka Türgi ja Inglise tibid). Bussi pagasivedamiskapatsiteet oli suhteliselt nadi, sestap oli vahekäik inimeste ja asjade pealelaadimise lõpuks pilgeni täis. Ja siis liikuma - esialgu ikka mööda mägiteid. Rumeeniast jäi pilt kui väga agraarsest maast - tee ääres oli igatsugu pudulojuseid - hobuseid, lehmi, lambaid, isegi üks eesel eksis ära - ja umbes pooletunnise sõidu järel ootas meid mägitee peal ees lehmakari - enamus küll jalutas rahulikult mööda teeperve, aga mõned panid ringi ka keset teed ja mõned üritasid üle tee siiberdada. Õnneks jäi kokkupõrge siiski ära ja lennujaama jõudsime parasjagu tunnise (+natuke) varuga. Edaspidi läks asi ludinal, va. 20-minutiline viivitus Budapesti lennujaamas. Tallinnas ootas meid ees juba tuttav olukord - kui pagasilint enam ei liikunud, polnud meie kohvrit kusagil. Seekord oli sama saatus tabanud ka kaksikute sumadanni, vaid Erika pamp oli suutnud end kuidagi läbi murda - eks näis, kas me oma asju veel näeme (hommikul kell 9 nad meid igatahes ei oodanud, 1 punkt Rumeenia kasuks). Edasi siis tahtsime võtta kakaod ja burksi, aga sattusime ilmselt ühte vähestest maailma Statoilidest (Tallinna Järvevana tee Statoil), mis on öösel kinni! Õnneks see ei olnud midagi katastroofilist, tõstsime ekipaaži Käreveres Siimu peale ja vurasime koju, hoolimata fauna üleküllusest (Tallinn-Kärevere tee kõrval kits, Kärevere-Kärkna otsa peal enesetapjast kass, kes loodetavasti siiski auto alla ei jäänud) ja Kärkna-Vedu otsa peal jänes) ühtegi kägarat ei korraldanud. Kodus näitas kass meie saabumise puhul üles suurt entusiasmi ja tervitas meid näugumise ja öö läbi igasuguste krabisevate asjade krabistamisega (mis teadagi ei ole väga meeldiv, kui sa ise oled reisist zombistunud ja tahad üle kõige magada), aga tundus, et ta oli meie tuleku üle väga rõõmus. Tore igatahes.
Ja reisi ja elamise võib siis kokku võtta, et igati positiivne oli - kuigi esialgu oli paar asja lahtised laabus kõik siiski õlitatult (va. lennupagas), rumeenlased olid suht abivalmis ja meeldiv rahvas ning ei muutunud pealetükkivaks. Süüa anti suhtkoht hästi (kodused söögid, kuigi kodus on nad muidugi ikka nats paremad), õlu kõlbas juua, kuigi midagi väga geniaalset ei olnud. Aga ikkagi hea meel, et tagasi sai, there's no place like home!
Eks nüüd hakkan mängu analüüsimisega tegelema ja vaatan, kas sealt midagi huvitavat välja koorub.

Nüüd siis sai asi pidulikult lõpetatud – kuigi Pihlal-Maarjal viimane istung ebaõnnestus, tegid lahtises toas taanlased selle kõik kuhjaga tasa – näiteks kui meie jäime osamängu (slämm seisab), siis taanlased sinna slämmi küll jõudsid, aga puterdasid taha. Kui ühte osamängu poleks geimik kontreeritud (Deep Finesse väidab, et seal saab kaks ületihi võtta), oleks olnud variante isegi Taanist mööda tõusta, kuid nüüd jäi sellest nõks puudu, tulemuseks kuues koht, millega võib täitsa rahule jääda (kuigi mängu suhtes seda väita ei saa), lõppeks ei tohiks vist ühegi Eesti võistkonna kohta, millel tiitlivõistlustel medalist 15 VP-d puud jääb, et see on läbi kukkunud – vähem on medalist puudu jäänud vast ainult 2001 tudengite EMil, kus meil vist jäi puudu ca 10. Igatahes piinlik tagasi tulla küll ei ole. Kõige rohkem rõõmustasid meie tulemuse üle hollandlased, kellel oli viimane matš Türgi vastu ka untsu läinud (lõpetasid viigiga) ja kes pelgasid medalilt ära kukkumist ja rootslased, kes jõudsid punktiga Taanist mööda. Esikoht lahenes lõpuks ausas heitluses – Poola nüpeldas prantslasi 20:10 (18:12 oleks ka piisanud). Kui seda Erika ja Tuulega vaatasime, siis leidis Tuul, et tema on prantslaste poolt, Erika toetas poolakaid. Ma leidsin siis, et prantslased on lärmakad ja jalutavad igal pool suits näpus ringi, sestap ma olen ka poolakate poolt, aga: „oot, aga miks sa Erika prantslaste vastu oled?“
Vaba aega kasutasime selleks, et hotelli tagant üles mäkke minna – õigemini küll suusatõstukivaguniga vedada. Väga kena vaade oli, kadedaks tegi, seda hoolimata sellest, et suht külm hakkas mäetipul olles. Ei tea, kui kaugele näeb, kui oled ligi 2 km kõrgusel merepinnast? Peale allatulekut turistitasime natuke turul ja nüüd olemegi ooterežiimil tagasitulekuks ja togime Katani mängida. – 2 tundi hiljem selgus, et seekord mulle šansse ei jäetud, kuigi mängu lõpuks oli metropol peal.
Huvitav, kas Rumeenas on düsgraafikute protsent suurem kui mujal maailmas – nimelt leidsime vaateaknalt sildi „made in Itlay“ ja taarapunktilt sildi „Platsic“…
Et siis järgmine postitus plogisse tuleb juba kodumaalt ja vahepeal järgneb siis tulemustest läbi närimine ja analüüs.

12. juuli – lõpuks jõudis kohale ammulubatud vihm, eile õhtust saadik tilgub midagi väikeste pausidega. Norra vastu tuli mul poolajal elavalt meelde nende vastu Jesolos mängitud matš, kus IMPe muudkui kadus ja kadus ja lõpuks laekus 1:25 kest. Õnneks seekord oli teine pool parem ja tüdrukud võitlesid 4 VP-d tagasi, kaotusnumbriteks jäid siis 11:19. Seekord olid siis peamisteks kirstunaelteks kõigepealt jagu, kus sai agressiivselt ära kontreeritud vastaste 3♦ - kuid kahjuks ei saatnud seda agressiivsust õigustav kaitse ja teises jälle pakkumises ujuma minek, kui viiene ärtu venitati hullema kartusel kuueseks ja maandutigi 5-2 klapiga viiendal kõrgusel. Lisaks veel paar keskeltläbi kehva otsust ja saigi vastane kokku 66 IMPi. Kuna sekka tuli ka häid ja ilusaid asju, jäi meie skooriks 49. Tüdrukutel (vähemalt kaksikutel) näod pikad ja tuju morn, loodetavasti ei teki minnalaskmismeeleolu – kolm matši vaja siiski veel ära mängida. Ma küll saan aru, et kest tuju heaks ei tee (eriti seal toas, kust võis loota paremat tulemust), aga tulemus on endiselt ainult -5, nii et plussimängimisšansid on veel täiesti olemas.
Inglise vastu oligi matš kohe teine tera. Soojenduseks panid Maarja-Pihel ära slämmi, kus on kaks tihi pealt minemas (õnneks ei võetud) ja üldiselt kippusid asjad hästi välja kukkuma. Suurem kogus IMPe kadus ära kolmes jaos, millest ühes eksiti taas reegli „kui sa oled oma lehe ära kirjeldanud, pea edaspidi lõuad“ vastu, teises tegutses vastane lihtsalt õnnestunult ja pressis ära piiripealse geimi ning teises toas võttis meie tüdrukud pakkumisest maha ja kolmandas andis väljamängijale võimaluse geimis eksida, mille too ka ära kasutas. 24:6 võit tekitas hea tuju ja tõstis meid kaks vooru enne lõppu taas plussi (+4 seega), järel on veel Tšehhi ja Taani, viimased võitlevad medalite pärast ja tšehhid on meist napilt ees. Minu prognoosile esikolmiku kohta, mis vahepeal tundus päris adekvaatne olema, pani see voor igatahes põntsu – nimelt Saapamaa tibid andsid Madalmaade tibidele 24:6 koslepi. Ilmselt saab võitja suhtes otsusta vaks viimase vooru Prantsusmaa-Poola heitlus – ja vean kihla, et see on vugraphis.
Tšehhi matšis juhtus veider lugu, kuidas tüdrukud kontreerisid ära vastaste 3NT (neil on 26 ühtlast ja meie tüdrukuil mõlemal ühtlane käsi, 13 vastu 1 pp)… vaatasin ja vaatasin ja välja ei mõelnud, kuidas see juhtuda sai (võib-olla avakäigukontra, kuigi kolmese masti ja partneri eeldatava null-lehe vastu tundus see tsutt veider?) – pärast asja uurides selgus et sellega tegu oligi. Kahjuks on mind mingi tõvealge ründamas, sestap ma väga ei jälginud, mis viimases matšis toimus vaid kasutasin võimalust tunnikeseks tukastamiseks, aga seda suurem oli mu heameel, kui üles ärgates selgus, et laekunud on 20:10 võit. Enne viimast jagu oli seis isegi 22:8, kuid seal toimunud ekspertiisi tagajärjel (12 punktiga ei vaevutud avanud partneri vastas geimikutset tegema) kadus 10 IMPi ja 2 VP-d. Peale seda ei olnud partner just väga roosilises tujus, õnneks jäeti märkeleht siiski ühte tükki. Homme siis viimane matš, vastaseks Taani, kes ilmselt tuleb laua taha täie tahtmisega maksimaalselt suur võit korjata – nimelt on neil šansid kolmandaks kohaks, kuna Hollandi puterduste tagajärjel on kaks võistkonda suhteliselt koos. Esikoht läheb kas Prantsusmaale või Poola.

11.juuli – tundub, et nagu ma ei tohi vaadata Tartu Rocki või Eesti jalgpallikoondise mänge (kui ma seda teen, siis saavad nad 90% mängudest tappa), laieneb mu kuri pilk ka tüdrukute tulemuste vaatamisele vugraphis. Esimene asi, mida ma seal tulemusi näitaval tablool nägin, oli see, kuidas vastasel on välja tulnud täielikult lootusetu 6♣. Pärast kuulsin, et meie kaitsja, olles avakäigu ässaga saanud, kartis et väljamängija saab oma tihid kokku ja üritas leida partnerilt teist ässa, käies nii oma kuninga alt välja (kaitseplaan mis sisuliselt nõuab väljamängijalt kümnest ristit). Seekord küll sellist masti ei olnud, aga lõpu eel suudeti ikkagi kümnene mast välja jagada (kadedaks teeb, mul pole sellist veel kunagi kätte juhtunud). Mõlemas toas avati ette 1♦ (meil rand, vastastel NAT) ja pakuti 5♣ vahele. Nüüd meie tüdrukud jõudsid 6♥ lepingusse (kaheta), vastased aga 6♦-sse, mille peale 10-se mastiga veel ka 7♣ öeldi, mis vastased seitsmesse ruutusse ajas (kontraga kaheta).
Igatahes mulle aitab, vugraphi ma enam ei lähe! (tegelikult ilmselt lähen küll, kus ma ikka pääsen). Igatahes oli meie poolt üsna must matš, kuid õnneks patserdasid ka vastased mehiselt (kui tütarlaste kohta on sobilik nii öelda) ja paaril korral päädis patserdamine kerge ehmatusega (nt. tahapatserdatud geim jaos, kus vastane slämmi jõudis ja täislastud geim jaos, kus meie teine paar paremat geimi mängis). Jagude generaator oli tütarlaste vastu äärmiselt helde olnud – seitsmeseid maste jagus hulgana ja nii mõnigi matš lõppes ühe poole 25 VP-se võiduga.
Rumeenia matš kinnitas mu kahtlusi vugraphi suhtes – niipea kui ma sinna nägu näitasin, vähenes tüdrukute 19-IMPine algedu kahanes kolme jaoga 5 IMPi peale. Seepeale tegin kiiresti sääred ja tulemuseks oli massimõrv – 114 IMPist võitu 20-jaotuselises matšis mina küll kusagilt ei mäleta! Naljakas oli see, et esimeses jaos pidi Maarja genereerima ärtugeimi vastu avakäigu lehest:
♠ÄExx
♥Ex
♦Äxxx
♣Äxx
sikutas siis ristiässa ära (vahet pole, mida ta käib, kuni ta just padaässa ei tõmba) ja leping läks üheta. Selle peale siis kukkus vastane teda õpetama ja rääkima, et järgmised 10 korda ta müüb niimoodi tihi… Suurt midagi muud pole sellest matšist mõtet rääkida, tüdrukud ei mänginud kindlasti mitte veatult, aga vastaste tase muutis selle ebaoluliseks.
Viimases matšis Prantsusmaa vastu tundub, et tüdrukutel lihtsalt ei jopastanud suurte svingidega – Esimese kaheksa jao jooksul oli kolm suuremat väljaminekut, millest kahes ma muud kui halba õnne süüdistada ei oska (eeldusel, et ma sündmused õigesti genereerida suutnud olen), ühes küll 3♥ pakkumine kallis tsoonis odava vastu 7-2-2-2 jaotuse ja kesise mastiga (KE8xxxx) oli vast nats üle pingestatud (kuigi alati ei istu taga neljas ÄST9 ja trahvikontra võimalus), seekord laekus igatahes -1400. Selles voorus kanti BBOs üle Rootsi-Läti matši ja mul oli kiibitseda seda väga privilegeeritud kohalt – nimelt vedelesime läpakatega meie hotellis ja minu paremal käel istus Tihas ja vasakul käel Rootsi kapten ja treener. Ühes jaos panid nad vahele 2 õlle, kas rootslased pakuvad ära 7♣ või mitte – kusjuures niipidi, et mõlemad lootsid kaotust (seega Tihas ütles, et pakuvad ja rootslased, et ei paku). Aga meite jaoks oli see jagu igati abiks – prantsustibid piirdusid 6♣-ga (Tuul ja Erika segasid päris jõhkralt vahele) ja Pihel-Maarja pakkusid ära 7♣. Lehed olid sellised:
♠Ä8764
♥-
♦E4
♣KS9762

♠-
♥ÄKS642
♦ÄK76
♣ÄET
Vahepeal leidis kinnitust ka Uperkuudis Tuule kurtmise juures (et ta ei oska kunagi soldatit õigelt poolt lõigata) ära mainitud fakt, et Erika lõikab need alati õigesti. Oli mingi 3NT, mis sõltus ♦S leidmisest ja kust meile laekus 10 IMPi. Ma ei olnud just väga üllatunud, kui tuvastasin, et väljamängijaks oli Erika.
Üldiselt oli matš täitsa variantidega, aga kahjuks viimases jaos ei istunud trumpmast 2-2, mis tähendas 12 miinust sama arvu plusside asemel ja 11-19 kesta. No mis parata.
Õhtu lõpetasime Kataniga (Maarja passis), mis kestis ligi kaks tundi ja oli mu elu raskemaid mänge ses suhtes, et tuli ikka väga tõsiselt pingutada, et ära võita – jupp aega passisid kolm inimest 11-12 punkti peal (võiduks vaja saada 13) ja võit tuli tänu sellele, et platsi nurka sai ehitatud küla, see oli viimane koht platsil, kuhu üldse veel midagi ehitama mahtus.
Rääkisin vahepeal all Norra kapteni Lars Eidega juttu. Too väitis, et kuigi Norral on alati vinged juuniorid, siis uute mängijate leidmiseks ei tehta piisavalt tööd. Bridžiliidu palgal on küll inimene, kelle ülesandeks on tekitada juurde uusi mängijaid ja siinseal toimuvad kursused ja bridžiõpetajate väljakoolitamine, ning on tehtud isegi kaks erinevat programmi uute mängijate leidmiseks – üks sportlik (peamiselt siis noored) ja teine sotsiaalne (vanemas eas alustajad, kellel on vaja natuke lahedamat ja vähempingelist õhkkonda, et saaks rahulikult kaarte tihisse loopida ja aega surnuks lüüa), aga enamus uutest mängijatest on ikka sellised, kellel üks või mõlemad vanemad juba mängivad jne. Näiteks nende noortekoondises olevat vaid üks selline, kelle vanemad juba ei ole bridžimängijad. Seda juttu kuuldes tuli mulle pähe mõte, et hea et Eestis üldse keegi bridži mängib – mängijate leidmine sõltub peamiselt sellest, kuidas keegi viitsib peamiselt oma entusiasmist lähtudes kedagi õpetada ja kui inimestel endal on mänguhuvi, siis mingit õpetust leida on raske ja bridžlaste lapsed eriti bridži ei mängi (väheste eranditega, ennekõike tuleb mulle pähe Võhandu). No ja mingit täiskasvanute koolitamist, et need õpiksid selgeks sotsiaalsel tasemel bridži (et see siis omakorda kunagi oma lastele selgeks teha) pole ammugi. Ma isegi ei tea, kas nn. „metsbridžlasi“ üldse veel järel ongi… Soomlastel olevat omakorda jälle lood päris puus omadega – Kauko mainis,et neil on küll 2 inimest bridžiliidu palgal, aga üks jääb augustist sundpuhkusele ja teine aasta lõpust, kuna pole pappi et neile palka maksta.
Aga mis Lars Eide veel rääkis, oli see, et algajaile tuleb õpetada kaardimängu, kaardimängu, kaardimängu ja pakkumist esialgu nii vähe kui võimalik. Ma just tüdrukute mängu vaadates tajun, et ennekõike jääbki puudu oskustest kaartidega midagi geniaalset pihta hakata, kuigi pakkumine on enam-vähem tasemel (mõnede kurioossete eranditega). Ja kui inimene tunneb, et ta suudab hästi välja mängida, siis see lubab tal pakkumises veidi rohkem riske võtta (kui kaitse eksib, kasutame ära!) ja väga sageli ka s…st saia teha. Aga jah, häda on selles, et pakkumist on oluliselt lihtsam õpetada, eriti kui õpetajaks olen mina (oma hinnanguil on mu pakkumine, eriti võistlev, oluliselt parem kui väljamäng).

10.juuli – teise matši viimasest jaost (see õnnetu topeltgeim) on juttu ka tänases daily bulletinis, kuna topeltgeimisving juhtus ka vugraphis peetud matšis. Siin siis umbkaudne tõlge bülletääni artiklist:
"Kui tähtis võib olla üks pealtnäha lihtne otsustamiskoht – kas pakkuda Osti kaardiga 1♠ või mitte. Ma ei arva, et pakkumine vastase vahelepakkumise järel oleks eritähendusega võrreldes sellega, kui 1♥ vahele ei pakuta ja kuna Ost oleks kindlasti pakkunud 1♠, kui Nord poleks sekkunud, seega toetan ma Lhuissier’d (prantslane pakkus 1♠). Aga sellest hoolimata, tundub mulle, et Nistor (rumeenlane passis) ei olnud nii karmi karistust ära teeninud – näiteks kui Südil oleks olnud käes kõigest 3♥ väärt kaart, oleks olnud Westil lihtne panna väljavõtukontra" (ta 1♦ avang sisaldas ♠ÄES3, ♥9, ♦Ä983,♣KE64).
Tõsi küll, eelnevat juttu lugedes tuleb silmas pidada, et see on naturali kontekstis

ahjaa, „master bidi“ definitsioon: pakkumine, mis lubab sul võita post-mortemi, kuigi samal ajal toob kaasa roberi kaotamise.

Türgi vastu lõi välja üks teine tüüpiline Eesti häda – nõrkadelt ei saa kuidagi punkte kätte (tuleb meelde kasvõi eelmine EM Jesolos, kus Läti tüdrukud meie vastu oma ainsa võidu said, mille peale Tihas lõpubanketil mainis, et „aitüma et ikka kohale tulite!“. Seekord läks kaks kogu matši peale korda lollil kombel IMPe loosirattasse – kõigepealt ei suudetud teha head tõket vastaste kalli tsooni 4♥ vastu (4♠ läheb odavas üheta) ja teine jagu oli veel veidram:

♠KESxx____♠Ä
♥K________♥STxx
♦xx________♦ÄE9xxx
♣ÄKExx____♣Tx

nende lehtedega suutsid tüdrukud ühepoolses pakkumises purjetada 7♦sse, „õnneks“ kontrat ei tulnud. Algas see kõik niimoodi:
1♣____2♦
2♠____3♥
4♣____4♦
5♣
Kui nüüd üks kindel süü leida, siis on see kindlasti 4♣ pakkumine – mina võtaks seda asja kindlasti ärtu kooskõlastuse ja cuena, ei ole nagu erilist põhjust, miks peaks üle 3NT nivoo minema, kui partneri mastid ei klapi (kui tal on sobivad kaardid, oskab ta seda ise teha). Peale 5♣ pakkumist võiks partner võib-olla halba aimata, aga käsi väriseks küll päris kõvasti, kui peaks potentsiaalset cuebidi mängima jääma… Miks pakkumine lõpuks 7♦sse maanduma pidi, ei oska ma küll öelda (ja kui aus olla, pole oma tuju rikkumise hirmus küsida julgenud)…
Äärepealt oleks kadu piirdunud kõigest 3 IMPiga, kui teises toas väljamängija oli taha patserdamas 5♣ lepingut. Kaks tihi oli juba ära antud, kuid kahjuks järgnes sellele trumbikäik Sx-st ja trumbimastis ei olnudki enam kadujat…
Matši lõpus suutsid sarnase naljaga hakkama saada Ungari tüdrukud, kes pakkusid ühes teises jaos 7♠ kahe keycardita. Kahjuks üks oli neist trumpäss ja seetõttu sai ka leping kontra ja läks kaheta.

Teine matš Poola vastu lõppes suure kestaga, 6:24. Enamuse 45-IMPisest kaotusest moodustasid kaks matši keskel järjest ette tulnud jagu. Kõigepealt käidi kergemeelselt taha kalli tsooni slämm, valides vale baaskäe ja seetõttu kehvema mänguplaani (ja nagu ikka, kui eestlased juba nii teevad, siis saavad nad ka vastu näppe – oleks seda teinud vastased, oleks ilmselt asi paremini jagunud ja leping välja tulnud). Ja kohe tuli teisest toast kalli tsooni geim otsa, seekord üritas väljamängija kaval olla, aga pakkumata 3-2 mastis tuli löök sisse. Hetkel siis on kohaks „tagant kolmas“ – kuigi mäng iseenesest NIII vilets ei ole olnud, et tibide konkurentsis tappa saama peaks. Ilmselt jääb puudu oskustest plusse genereerida ja selle tõttu on need paar patserdust, mis igas matšis vääramatu järjekindlusega sisse tulevad, ka väga valusad.

Õhtune matš Itaalia vastu algas sellega, et Maarja-Pihel küsisid vastaste signaalide kohta (süssikaardil olid need suht puudulikult kirjas). Selgus, et see oli viga – üks hakkas seletama, teine hakkas vastu vaidlema ja järgnes pikk omavaheline arutelu, mille käigus signaalid kokku said räägitud (kuues voor turniiril!). Matš oli kapteni jaoks jälle tõeline kannatuste rada – esimesed 5 jagu, +31, järgmise viie jao järel oli seis viikis. Lõpp kuulus õnneks headele.

Kaks suuremat tala tuli sisse ka selles matšis, aga kuna vastane oli üsna pehmeke, tuli siiski 19:11 võit (ja sellistest oleme me paari punktiga maas!!!). Üks taladest oli selline, kus lehtedega
♠ÄES
♥Äxx
♦KSxxx
♣Kx

♠Kxx
♥KETxx
♦xx
♣Äxx
meie tüdrukud piirdusid geimiga, Itaalia jõudis slämmi. Ruutus on ÄE mõlemad teadagi ees. Naljakal kombel 2/3 juunioridest seda slämmi ei pakkunud, aga 3/4 tibidest pakkusid. Teine tala oli aga märgatavalt anekdootlikum, tuues mulle sisse ühe õlle. Nimelt vedasin Balašovsiga kihla, et suudan ära täpse pakkumisjärgnevuse, millega tüdrukud 4-1 klapiga 4♥ lepingusse jõudsid. Avab ülemine leht:
♠KESx
♥Ä
♦xxx
♣KESxx

♠xx
♥K9xx
♦ÄKxxx
♣xx

Saadud võit igatahes mõjus hästi võistkonna moraalile ja söögiisule (või siis oli tänane õhtusöök erakorraliselt hea?) ja elu tundub oluliselt helgem ja lõbusam, homme hommikul ootavad järge rootslased. Tüdrukute koondise kaptenina kohtab ilmselt probleeme, mida muudes klassides ette ei tule, eile õhtul oli pikk arutelu teemal, et mis värvi särgid selga panna. Võib-olla oleks parem, kui kõik särgid oleksid ühte karva (nagu Hollandil oranž) siis seda häda ei tekiks. Halbadest asjadest tuleb mainida, et nett hotellis jukerdab ja pagan seda teab, millal ma oma postituse ülesse saan – ilmselt 11. juuli hommikul mängukohas (mis asub tegelikult meie elukohast vaid paarsada meetrit eemal, nii et kui väga tahaks, võiks ju ka õhtul asju üles riputamas käia).

9. juuni – seekord siis Maarja sünnipäev – oli esimene mängupäev, sestap polegi muust suurt midagi rääkida. Igaks juhuks mainin ära, et ilm on endiselt ilus ja elul pole väga vigagi – toidetakse rohkelt. Hommikul esimese matši Hollandi vastu mängisid tüdrukud kohati päris ilusti, kuigi teiste kohtade pealt andsid piisavalt järele, et laekuks napp 14:16 kaotus (nagu ikka, siis vähima IMPipiiri peal). Suurim miinus tuli jaost, kus lehtedega:
♠ÄK
♥54
♦53
♣ÄKS9653
♠E93
♥K982
♦Ä
♣ET874
vastased jõudsid slämmi, aga meie paar kahjuks mitte. Ristislämm Osti käest oleks muidugi tõkestamatu, aga Westi käest mängides peab ärtu äss ees olema või vastane avakäigul eksima. Ärtu äss muidugi oligi ees.
Asi oleks võinud hulleminigi lõppeda, aga 14 jaos esines Tuul väga hästi: kõigepealt ajas vastased neljast ärtust korruse jagu kõrgemale ja siis tegi „tuhande taala avakäigu“ –
♠KEST98
♥8
♦T5
♣ÄK83
1♠____2♣___p____4♥
4♠____5♥___DBL_p…
ja kui nüüd avakäigul eksida, siis läheb see kontra 5 IMPi maksma (teisest toast tuli 5♥ täpselt välja). Selle asemel, et käia musta masti, pani Tuul lauale oma ärtusingli, Erika võttis ässaga ja käis teise trumbi tagasi, mis oli ainuke variant see leping taha võtta! Niipalju kui ma vaatasin, ei olnud keegi ei tüdrukutest ega openist ärtukäiku leidnud.
Veider lugu juhtus 5. jaotuses, kus Tuul-Erika jõudsid süsteemsete arusaamatuste tõttu 21 pildipunktiga 3NT-sse, mis läks odavas tsoonis kolmeta. Maksma läks see vaid 2 IMPi, sest teises toas läks 3♥ kaheta, aga näiteks vugraphis kontreerisid hollandlased Austrial ära juba 1NT ja kuigi seda lepingut võib võita, siis peale ühe soldati valesti arvamist läks see juba neljata.
Kahjuks jäid kasutamata kaks head šanssi plussi teenimiseks. Kõigepealt jäi ühes toas kontreerimata vastaste tõke (tekkis naljakas pakkumisjärgnevus ja viimasel käel oli suht ebamugav kontreerima hakata, kui tal piiratud avangu vastas on peamiseks väärtuseks seitsmes pada KS, millele partner on kolmest-neljast tuge lubanud) ja siis juhtus selline piinlik lugu, et hollandlased jäid normaalse 4♥ asemel mängima hoopis 3NT, kus neil on ristis mõlemas käes kaks kliberit. Kahjuks suudeti mast:
KET9 vastu ÄS842
kinni blokeerida ja leping tuli täpselt välja (kuigi 2 IMPi plussi siiski laekus). Nimelt tuli avakäiguks ♣E (küsib julgustust) ja peale sellega tihi saamist jätkati ♣9-ga, millele mängiti soldat. Nüüd võiks kaaluda, et millisest kombinatsioonist avakäik tehti – partneril on kas E9 duublis või siis KET9 – ja vägisi tundub, et tõenäolisem on viimane variant. Kahjuks otsustas kaitsja tõmmata siiski ässa ja nii see mast blokki jäigi.

Teine matš Ungari vastu algas kehvasti, poolajaks olime taga 9:25, mille sisse läks üks halvasti õnnestunud vahelepressimine, kus teises liinis geim taha läks ja üks nadi väljamäng, kui trumbimasti
E74
vastu
ÄT8652
lahendati nii, et käidi väike vastu kümmet – tagant võeti singelsoldatiga tihi ja teises käes olev K9 andis kaitsele veel teisegi tihi.
Seejärel muutus elu ilusaks, järgmised kolm jagu tõid meile sisse 35 IMPi, lõpp oli aga jälle tüüpiline Eesti võistkonna õnnetus: viimase viie jaoga läks omakorda 39 IMPi välja (kusjuures üks jagu jäi viiki). Sinna sisse jäid vastase kontreerimine 300 eest, kui endal seisab kalli tsooni geim, arvamisest sõltuva geimi kaotamine (vastane nagu ikka võitis), tahapatserdatud kalli tsooni geim (mille juures kõige hullem oli see, et vastased olid osamängus, nii et oleks võinud tulla magus kasum) ja viimases jaotuses kalli tsooni topeltgeim. Küsimus nimelt selles, et kui pakkumine algab 1♦ - (1♥), kas öelda lehega:
♠K8754
♥T8
♦S4
♣S972
1♠ peale või passida. Vastane ütles ja leidis partnerilt neljase toe ärtu singliga, peale meie passi aga järgnes 4♥-p-p-p… Igatahes selle peale ma leidsin, et järgmises matši tehku tüdrukud (kui ajalimiit vähegi lubab) peale 15. jaotust metsapeatus ja tõmmaku lihtsalt paar minutit hinge. Ilmselt oli ka vastastel sama taktika, sest selgus, et hoopis nemad talitasid niiviisi.
Õhtu viimane matš Saksamaa vastu oli paras korvpall. Kõigepealt oli vaja teha avakäik 6♠ vastu, kui põhimõtteliselt oli valik võimalik teha kas ♥ET763 ja ♣KS7 vahel. Loomulikult oli õige käia ristit, aga pealtnäha normaalne ärtukäik lasi lepingu välja. Kohe järgmises jaos ronis vastane 5♦ tõkkesse, kus trumbimastis istus vastas EST98. Kahjuks oli kaitse ebatäpne ja laekus vaid 500, mis osutus oluliseks vaheks, sest teine paar suutis meil ikkagi 800 tekitada. Õnneks laekus kaks geimideltat, kus meie võitsime ja sakslased kaotasi 4 kallist ja siis juhtus jälle selline tore „natural not-forcing“ nali, et sakslased jäid mängima 2♦ ja Erika-Tuul 5♦, mõlemas lepingus 13 tihi (kui avakäigul üks võtmata jäeti). Õnneks kallis.
Erika suutis teha ka ühe „master bidi“, millest mina poleks pruukinud küll aru saada. Pakkumine nimelt siis nii:
1♦ (rand) – 1NT – p – p
2♥
selgus, et ta näitas sellega kalleid. Tagantjärgi mõtlema hakates tundub see küll loogiline (milleks lubada maksi, neljast ärtut ja kuuest ruutut), aga esimesed refleksid oleksid küll seotud täieliku mõistmatusega. Õnneks oli Tuulel ärtut küll ja leping tuli välja, +6 IMPi.
Päeva lõpuks jagame 10. kohta 40 VP-ga (miinus viis), aga esialgu pole katki midagi ja tuju pole ka veel kuhugi kadunud. Suurimad kaod on ilmselt minu närvirakkude seas, mis tulemusi oodates ja närveerides hävivad, aga ma kahtlustan, et laua taga kiibitsedes oleks mul kordi raskem. Homme hommikul esimesena menüüs Türgi.

8.juuni – hommikul kella üheksaks oli meie kaua kadunud kohver alla vastuvõttu kohale jõudnud, olles teinud reisi läbi Riia ja Müncheni ja keegi kurinahk oli ta natuke ära määrinud. Ise alustasime päeva väikse tiiruga linna peal, tundub selline vaikne kena kohakene olevat. Elumaju praktiliselt ei näinudki, puha hotell hotellis kinni ja sestap on ka Rumeeniale omast hallust oluliselt vähem kui kohale sõites maantee ääres näha võis. Käisin mängukohas asjatamas ja selgus, et jura on seal rohkem kui rubla eest. Esiteks tekkis probleem süsteemikaartidega – võistluse tingimusi lugedes oli mul kahe silma vahele jäänud, et igal võistkonnal peab olema 40 (nelikümmend!) süsteemikaarti! Ma olin valmis teinud kummagi paari jaoks ca 16 kaarti (iga vastase jaoks üks, üks staffile ja mõni omale), õnneks sai puudujäägid kohapeal paljundada, ning kuna pool tööd oli siiski tehtud, ei kasseeritud mult mitte 10, vaid 5 euri. Teine jama oli nimesiltidega (need peavad kõigil olemas olema) – nimelt Erika oma oli puudu. Pärast avatseremooniat passisin veel pool tundi Hospitality Deski juures vaid selleks, et lõpuks selguks, et see puudu jääbki, kuna tüüp, kes selle nime kirja pani, oli suutnud paberi ära kaotada. Nojah palju õnne… (juhuslikult oli Erikal täna sünnipäev ja ju siis oli see nende viis talle lugupidamist avaldada), loodetavasti homme hommikul nad suudavad selle siiski tekitada. Lisaks käisin kaptenite kokkusaamisel ja nende meistrikate esimene ametlik kild on selline: „the official language of these championships is broken english!“ Enne avatseremooniat õnnestus õhtusöögil kohati mingit absoluutselt söödamatut toitu – nägi välja nagu mingi rohekas pasteet ja maitses kirjeldamatult vastikult. Õnneks oli mul piisavalt oidu seda ainult noaotsaga testida. Avamistseremoonia oli kah omamoodi naljakas. Nimelt hakkas pihta ilge äike ja vihmasadu – ja täpselt sel hetkel, kui oli käes aeg avamisele siirduda. Ses suhtes muidugi vedas, et Vallo poolt mingilt Norra leheküljelt vaadatud ilmateade, mis lubas suht pidevat sadamist ja külma ilma, osutus udutamiseks (ilm on siin metsikult palav ja vihm jäi järgi poole tunniga), aga vastik ikkagi. Erikal oli piisavalt oidu panna selga bikiinid, jalutada nendes kohale ja siis kotist kuiv särk välja tõmmata (ja vahepeal ilmselt linnas liikudes kõvasti tähelepanu äratada). Avatseremoonia oli üks meeldivamaid, mida ma olen kohanud – kaks kõnet, mõlemad mõõduka pikkusega, seejärel mängiti ette kõikide osavõtvate riikide hümnid (me näiteks laulsime kaasagi) ja näidati taustaks pilte neist riikidest (Tartu raekoja esine purtskaev koos suudlevate tudengitega igatahes oli ka nende seas, eriti ei jälginudki mis seal veel oli, vist u. stiilis paar Tallinna vaadet, paar looduspilti ja Kõpu tuletorn). Aga hümnide mängimine tekitas ses suhtes elevust, et peale meid tuli kohe Soome hümn. Ja kui see mängima hakkas, siis vaatas saalis väga suur osa hämmeldunult ringi, et „midagi vist läks sitasti“… ja kui viimane hümn lõppes, siis unustati playlist kinni panna ja see hakkas otsast peale – õnneks mitte Austria vaid EBLi hümniga, mis tähendas et oli võimalik halva mängu juures hea nägu teha. Pärast anti väikseid snäkke (need olid head) ja tseremoonia lõppes sellega, et lorasin belglastega, kelle üks asjapulk mäletas isegi seda, et ta oli kirjutanud Leost artikli „Old-Fashioned Guy“ (kui ta kallis tsoonis kontrata seitsmeta keris ja -700 sai. Juhtus see aastal 2000 Antalyas).
Homme siis hommikul esimene matš Hollandi vastu, eks siis paista mis seal saama hakkab…

Reis Transilvaaniasse blondiinide seltsis on saanud piduliku alguse – õnnestus läbi suurte vintsutuste elusalt kohale jõuda. Ja aega läks sellele kõigest 18,5 tundi. ca 3 hommikul startisime Vedult (roolis teadagi kõige väiksema juhistaažiga tegelane) ja umbes 5.05 – Lennujaam. Kohe tekkis soojenduseks mingi probleem check-in’iga, kuna väidetavalt ei näidanud arvuti märke, et meil Helsingist edasi lendava otsa kohta elektrooniline pilet oleks. Nihutati meid laua tagant mingisse kassasse ja tagasi. tšekiti meid lõpuni ära ja 6.15 järgnes lend marsruudil Tallinn – Helsingi. Lend kestis ca 30 minutit, mida on oluliselt vähem kui selleks lennuks valmistumise kammajaa… Helsingi (Vantaa) lennujaamas kügelesime kuni üheksani Muumisid täistopitud poe taga ja seejärel lendasime Budapesti. Seal taas omakorda kaks tundi ootamist, mis päädis ungari naljadega. Nimelt värava taha, kus me ootasime Bukaresti lennukit hakkas järsku ilmnema suures koguses rätipäid. Mulle näis see kõik väga kahtlane ja asja lähemalt uurides selgus, et vahepeale on topitud üks Priština lennuk. Ja veel lõbusam, kui mulle natukese aja pärast asi veel imelikum näis, selgus, et Bukaresti lennuk on üldse ekraanilt kadunud (võib-olla seda teadustati, aga Budapesti lennujaama teadustamine on üks suhteliselt vaikne ja kehvastiartikuleeritud asi). Nojah, Bukaresti me siiski saime ja järgmine tore üllatus ootas meid ees pagasile järgi minnes. Nimelt minu ja Maarja kohvrit ei tulnud ega tulnud. Nurga taga pagasiosakonnast asja uurides selgus lahe tõsiasi, et meie pagas on veel Tallinnas! Eino uskumatud lontrused – väidetavalt ei olevat see Soome lennuki peale enam mahtunud (aitüma neile, kes meid check-inis jooksutasid, nii et me end viimasena regatud saime). Paluti siis jätta oma aadress ja pagas lubati esimesel võimalusel järgi saata. Siis tuli mängu tõsiasi, et ega me oma aadressi ju ka ei teadnud, veel hullem, me ei teadnud sedagi, kus hotellis me elame (väike kommunikatsioonihäire korraldajatega). Jätsime siis mängukoha nime ja hakkasime bussiga Poiana Brasovi poole vurama, lisaks meile samas bussis veel osa rootslastest, norrakaist, inglased ja Barry Rigal. Viimasega oli selline naljaks lugu, et Vallo tuvastas mälumängu MMil oma kohta otsides endaga umbes samast kohast (kui ma ei eksi, siis paar pulka kõrgemalt, aga see võis muidugi olla ka täpselt vastupidi) ühe samanimelise mälumänguri ja loomulikult tekkis meil huvi, et kas meiesuguseid oinaid on veel, kes neid kahte ala pressivad. Kasutasin siis juhust, et ta istus praktiliselt minu ees ja küsisin järgi – nagu arvata võis, oligi tegu sellesama mehega. Ise väitis ta, et tegi üle 15 aasta esimest korda quizi ja jäi päris rahule oma punktisaagiga.
Mis bussisõitu puutub, siis see oli tõeline kannatuste rada – üle nelja tunni loksumist lõõskava päikese all mägiteedel. Ja oleks siis veel vaade ilus olnud – loodus oli nagu loodus ikka ja inimtegevusest tekkinud asjad akna taga olid ennekõike hallid ja ilmetud, et mitte öelda inetud. Selline mulje oli, nagu oleks ajas paarkümmend aastat tagasi sattunud. Lõpuks jõudsime siis sihtmärgini ja suutsime mängukoha receptioni kaudu kohaliku korraldaja välja peksta, kes siis meile öömaja kätte näitas – selgus, et see on mängukohast linnulennult sadakond meetrit allamäge (jala minnes paarsada meetrit) ja meile oli tekitatud üks kahene ja üks kolmene tuba (vahepeal oli ka sellega segadust tekkinud, et mis konfiguratsiooniga toad me saame). Lisaks saime isegi ka õhtusöögi kätte – mulle maitses, tüdrukud närisid nats pika hambaga. Esmapilgul jätab elukoht igati meeldiva mulje – toad on korralikud ja wifi on sees – nii et kui välja jätta äpardus kohvriga ja pikk ning tüütu reisiprotsess, mille käigus vähemalt minul küll kuidagi sõba silmale saada ei õnnestunud, on seni kõik probleemid ilusti lahenenud ja tuju on suhteliselt hea.

Vahepealse eetrivaikuse ajal on elu kulgenud omasoodu rahulikku rada, ehk siis maakeeli öeldes, mitte midagi ülihuvitavat juhtunud ei ole. Aga natuke siiski - reede õhtul võtsime ette pisikese autoretke Riiga tagasitulekuga laupäeva lõunal. Kultuurprogrammis oli kohtumine abielupaar Weberitega (Maarja "abivanemad" kui ta Hamburgis semestrit veetis) ja käik loomaaias. Mõlemad plaanid kukkusid hästi välja, Riia linn oli tore (nagu ikka) ja ilmaga vedas ka. Isegi autoorienteerumine kukkus hästi välja, nii Sesame hotelli kui sealt loomaaeda õnnestus sõita kui mitte kõige lühemat teed pidi, siis vähemalt erilise tuuritamiseta (kui mitte arvestada seda, et vantidega silla peale saamiseks tuli kõigepealt kaks korda silla alt läbi sõita, seda oleks võib-olla õnnestunud hea tahtmise juures vältida - aga võibolla ka mitte).
Tagasiteel sain ühe suurepärase söömaelamuse osaliseks kohas nimega Braslas Krogs. Asub see kuskil poolel teel Riiast Valmierasse, Riia ja Cesise rajoonide piiril (veidral kombel rajoonide algust näitavate siltide VAHEL) Brasla jõe ääres (Krogs = kõrts, seega nimi väga fantaasiarikas ei ole). Selline ilus suur taluhoone tüüpi maja, kena õlg- (või roo-?)katus peal ja tundus, et on sobiv koht küll, kus söömapaus teha. Mõtlesin, et võtaks siis mingi praeolluse ja "isu tekitamiseks" mõned kartulipannkoogid pohlamoosi ja hapukoorega. See väike eelroog sisaldas endas 9 (üheksa!) korralikku kartulipannkooki ja koorega ei oldud ka koonerdatud. Peale seitsme hävitamist leidsin, et nendest mulle esialgu aitab, seda enam, et lauale ilmunud põhiroog ei olnud ka mitte väikeste killast. Kuigi see maitses hea, jäi lõpuks sedagi natuke järgi (minu puhul väga ebatavaline) ja kui tavaliselt on meil Maarjaga optimaalne koos väljas söömas käia (portsud jagunevad 1,5:0,5), siis seekord jäi tema ports minust küll puutumata. Igatahes selle koha ma pean meeles ja kui kunagi tekib vajadus Riia trassil midagi süüa, siis külastan seda taas.

Edasine peaks minema lõbusamaks - nimelt täna öösel (väljalend 6.15) stardime naisjuunioride koondisega (mina siis kaasas mittemängiva kapteni-treenerina) Helsingi ja Budapesti kaudu Rumeeniasse, kus Poiana Brasovi nimelises mägikuurortis toimub juunioride EM, mis kestab nädalakese. Üritan seal päevikut pidada ja kui netti on, siis ka jooksvalt üles riputada (kui ei ole, siis riputan suure portsuna lõpus). Eesmärgiks on (nagu ikka) medal, aga reaalselt olen rahul, kui tüdrukud keskmise välja mängivad (vähemaga ma rahul ei ole, aga katastroofiks ka ei pea). Ja esinen prognoosiga, et medalid lähevad Hollandile, Poolale ja Prantsusmaale (selles järjekorras). Aga eks näis ja loodame parimat!

Nädalavahetusel mängisime Leoga Pärnu suveturniiri. Mängisime me päris hästi, eriti võistkondlikku (paarikal tuli sisse apsakaid), ja kuna mingeid superasju eriti korda ei saatnud, siis ei olegi nagu suurt midagi meeles. Võistkondliku turniiri esimeses matšis näitas Leo kaks korda järjest head taset:
Jagu 31

Jagu 32

paarika viimase vooru jagu aga sundis mind mõtlema distsipliini üle: oman käes lehte:
♠97
♥Ä32
♦ÄS9
♣E6543

ja Leo avab 1♣ (tugev) ning releetab välja mu jao ja 8-11 pp, ning teeb signoffi 5 ristisse. Leidsin, et krt, antud kontekstis on mul tugeva käe vastas kaks keycardi + trumpemand ja Leol ei ole võimalik teha mugavat kutset ja küsimisega ei pruugi ka kõik selguda (kui tal näib, et liiga palju nuppe on puudu, et ohutult jätkata), sestap tõstsin kuude. Distsipliinijumal pidas selle peale ilmselt peenikest naeru, sest vastane võttis kaks ässa pealt ära, Leo leht oli nimelt selline:
♠K
♥KE65
♦KE43
♣KS97

ja omapärasel moel saime sellest jaost keskmise tulemuse - suur osa saalist avas Leo lehega 1NT ja mina tõstsin kolme ning pada avakäigu korral tõmmati kuningas maha, võeti viis pada ja ristiäss ning leping läks kaheta. Kui Leo oleks otsustanud 1♦ avada, oleksin ma ilmselt ise 3NT täis gämblinud (kui Leo on ühtlane, on tal 14-16) ja kogemata kombel lepingu õigesse kätte keeranud - käiguga padaässa alt tuleks 3NT välja, sest punastes laekub kaheksa tihi. Aga jah, järgmine kord (võibolla) passin.

Paar aastat tagasi tuvastasin ma enda jaoks asja, mille ma ristisin "surikaadiefektiks" - enne polnud ma neist elajaist suurt midagi kuulnud, aga siis küsiti nad mingil mälumängul ära ja nad hakkasid igale poole ilmuma - loodussaadetesse, ajakirjandusse, uudisnuppudesse ja lõpuks isegi toodi nad Tallinna Loomaaeda (oleks nad seal varem olnud, küllap ma juba teadnuks, mis loomadega tegu). Hiljem on midagi sarnast juhtunud ka paari muu asjaga - et kuskil trehvad mingi juhusliku asja otsa ja siis hakkab see pidevalt esile kerkima, aga minu jaoks langevad nad kõik üldnimetaja "surikaadiefekt" alla. Viimane oli mälumängu MMil ette tulnud küsimus Singapuri riigi sümboli kohta, mis oli põhimõtteliselt lõvipeaga kala.Täna selgus MSNivestlusest Arkoga, et ma ei ole üldse mitte ainuke, kes seda on tähele pannud ja sellel nähtusel olevat ingliskeeles levinud nimeks "Baader Meinhof phenomenon" - sellele, kes esimesena taipas oma tähelepaneku suure kella külge riputada jooksis igalt poolt sisse nupukesi Baader-Meinhofi grupeeringu kohta. Aga nimetagu muu maailm seda kuidas tahab, mulle jääb see ikka surikaatidega seotuks.

Kuna uus arvutihiir on nadi, siis klikin nüüd minesweeperis "beginner" versiooni (pikema peale ma läheks närvi, kui hiir ei liigu nii hästi kui ma tahaks ja vahel jääb üldse seisma või hüppab edasi) - just õnnestus asi ära lahendada kolme kliki ja kahe sekundiga, jään ootama, millal juba avakäik platsi lahti teeb (st. kui ei tee, võin juba rahus uut mängu alustada, sest lootused rekordiks on kadunud)

oddee.com'is oli hiljuti artikkel "Most offending Captchas". Nüüd leidsin ühe lõbusa ka endale vastu naeratamas: "Perseste"

*captcha on see täherida, mida vahel tuleb turvakoodina sisestada, et kindlustada, et postitajaks on inimene mitte mõni spämmirobot

Eile mängisin klubis paaris Mihkel Orasega, kellega varasem kokkumängukogemus praktiliselt puudub. Kokkuleppeid tegime ka võimalikult vähe (tähtsaim nende seast oli see, et ta tarnib mulle turna keskel õlle) ja üritasime asja võimalikult lõdvalt ja rahulikult võtta (kuigi ma paaril korral hakkasin natuke siiski urisema, aga suhteliselt minimaalselt). Selles suhtes olid jaod lõbusad, et kui tavaliselt ei õnnestu õhtu jooksul ühtegi huvitavat väljamängu korda saata, siis eile tuli mul ette kaks sunnijagu ja Mihklil kaks sisseviskejagu (kuigi ühes neist oli vastane päris suureks abiks, nimelt võttis ta refleksiga ära tihi, mille kaine mõistus oleks käskinud puutumata jätta). Aga õhtu veidram jagu on siin, peale seda oli mul võimalus kontreerija käest küsida klassikalises stiilis: "Nojah, panid küll kontra, aga mitu tihi sa said?" ja tal mulle vastata: "Mis see sinu asi on!"

Sel laupäeval mängisin vahelduse mõttes mälu - nimelt toimus mälumängu MM. Praegu on tähtede seis selline, et eestlastel pole seal kokkuvõttes suurt midagi loota, seega toimus põhiline konkurents riigisiseselt ja kuna ma olen üldiselt sellest mängust taandunud, siis võisin rahulikult kohale minna ja mängida tulemusele mõtlemata. Lisaks kõigele muule ei olnud ma ka paar kuud ühtegi kasulikku raamatut lugenud, vaid piirdunud ulmekirjandusega - või vähemalt nii ma arvasin. Nimelt selgus võistluse käigus, et ulmekirjandusest on nii palju tolku, et selle pealt vastasin ära Lagrange'i punkti (mingi astrofüüsiline tasakaalupunkt). Mõnevõrra rohkem oli tolku (nagu tavaliselt) Civilizationi mängimisest ja kui punktid kokku löödi, selgus, et kohalikest olen loomade järel uhkel kolmandal kohal - 20 punkti Ove Põdrast ja 10 punkti Tiit Naaritsast maas, 4 punkti Indrek Salisest ees. Selles suhtes võisin mänguga rahule jääda, et letti jätsin ma üsna vähe punkte, ca 5-6 "kahest vale" valimist ja paar üksikut kokkujooksu, kus õige vastus lihtsalt keeldus mu peakolu sisse ilmnemast. See eest tulid aga meelde sellised asjad, millega ise väga rahul olin, näiteks ansambel Turtles (küsiti laulu "Happy together" järgi, laul on väga tuntud aga ansambel oluliselt vähem) ja maaliküsimustest tulid kolmest kahe maali pealkirjad meelde ("Arnolfini abielupaar" ja "las Meninas"), kolmandaga olin tõe jälil - nimelt küsiti, keda maalis Munch, ja ma mäletasin, et see mingi usuasi oli. Kirja läks Eeva, õige vastus oli Neitsi Maarja. Nojah, ei maksa ka liiga ahneks minna (seda enam, et selgus, et NII lihtsad need maalinimed ka ei olnud, kui Vallo, kes tunneb kunsti vastu oluliselt suuremat huvi, suutis nende minu poolt pihta pandud asjadega eksida). Kõige lollimaks veaks jäi see, et küsiti Kanada osariiki, mis koosneb Newfoundlandist ja ühest maismaal asuvast territooriumist. Panin siis tuima näoga kirja Nova Scotia ja probleemiga enam ei tegelenud - õige vastus on teadagi Labrador...
Maailma mastaabis andis see ponnistus ca 60. koha, kui ma nüüd õigesti mäletan, eks näis, kas järgmine aasta viitsin ka end välja ajada.

Samal ajal käisid Maarja-Pihel Lätis Tuule-Erika vastu bridži mängimas. Nimelt toimusid Läti naispaaride meistrikad ja reglement oli kuidagi väga veidralt korraldatud, mis tähendas, et kuna suur osa turniirist mängiti Itaalia süsteemis, siis enamuse ajast mängisid nad omavahel. Lõppes see hästi - Tuul-Erika võitsid, Maaja-Pihel said hõbeda. Äärepealt oleks Eestisse kolmikvõit tulnud, sest Kork-Relvik vajusid alles lõpuga neljandaks. Sedapsi siis...

Selle aasta Tallinna Festivalil piirdusin vaid paarika mängimisega. Reede õhtul suutsin kodunt startides kodukandis ära eksida. Nimelt küsisin hommikul Tommi käest, et kuidas oleks optimaalne Tallinna minna - kas Kobratust ringsõidu kaudu Tallinna maantee kaudu. Tema arvas, et see on üks variant, teine on tõmmata Piibe maanteele ja minna Koeru-Mäeküla kaudu. Ma siis leidsin, et võtan selle viimase tee. Kuna Hannes oli minu poolt läbi käies maininud, et Kukulinna kaudu saab normaalset asfaltteed pidi Lähte taha ja ma mäletasin Võsul käigust, et nats edaspidi Mustvee poole minnes näitab üks teeots "Kukulinna 6", siis panin sinnapoole ajama. Üsna kohe selgus, et see oli viga (ilmselt oli õige teeots see, millele oli kirjutatud "Saadjärve 5") - selline aus ja tolmav kruusatee vaatas vastu. Pressisin siis edasi ja leidsin Kukulinnast sildi, mis ühele poole näitas Lähte ja teisele poole Elistvere ja Tabivere suunas. Teades geograafiat, leidsin et ilmselt on siis kavalam minna Tabivere kaudu - ja sattusin teisele kruusateele, mis tolmas veel rohkem kui see eelmine. Lisaks sellele tuvastasin peagi, et minu taha on teele keeranud üks bemar ja leidsin et hui ma nende tolmu sisse hakkan hingama, ning tõstsin tempot (kuigi jäin lubatava piirkiiruse piiridesse) - taha tekkis selline tolmukate, et bemm oli peagi kadunud. Kuidagi ma siiski elusalt Tabivere alla jõudsin ja edasi erilisi ekstsesse ei juhtunud. Huvitaval kombel oli ka tagasitee selline "tunne Eestimaad" kruiis, aga see marsruut kulges täiesti plaanitult - selmet sõita Vihterpalust koju läbi Keila ja Tallinna, võtsime ette väiksemad teed marsruudil: Harju-Risti - Kuijõe - Piirsalu - Risti - Koluvere - Märjamaa - Rapla - Türi - Särevere - Kabala - Imavere - Kärevere - Kärkna - Kobratu - Vedu. Kuna ma alustasin sellest, et sõitsin Tallinnast Vihterpalusse (õigemini küll Pedasele, aga seal erilist vahet pole), siis olin paari väikse pausiga roolis üle nelja poole tunni järjest...

Paarikal oli loos selline, et ma sügavalt kahtlen, et see oli juhuslik - nimelt esimesel kahel laual istusid kahes esimeses voorus (ainsad, mis olid idee poolest vabaloosiga) lisaks meile veel Tiit-Maks, Olaf-Sven ja Tihas-Kõivukas. Ehk siis tsiteerides viimast - "võta nüüd kinni, oli see nüüd loos või "jumala tahe"".
Kuigi mäng läks käima suhteliselt normaalselt, ebaõnnestus lõpp totaalselt ja lõpetasime 20. kohaga. Mis seals’ ikka, järgmine aasta paremini… Kuna ma midagi tarka niikuinii teha ei viitsi, siis siin on ülevaade ennekõike asjadest, mis läksid untsu – ja sekka ka mõned, mis ei läinud. Kommentaarid teadagi teretulnud.

Jagu 1

Jagu 3

Jagu 13

Rubriigist – ka Norra koondislased eksivadJagu 16

Jagu 20

Suht õnnelikult lõppenud kaitsepudrutusJagu 21


Huvitaval kombel kui segapaarikal sellised „tundmuse pealt“ pandud kontrad kukkusid kõik läbi, siis Tallinna Festil need jälle töötasid: Jagu 26


Jagu 29

Siin vastase mõttepaus sõna otseses mõttes sundis mind bluffimaJagu 31

Mängutehnika vedas veidi alt: Jagu 33

Siin tegutses vastane õnnestunult: Jagu 36

Seda jagu mängisime laupäeva õhtul viimasena ja vale otsus lõpus oleks üsna põhja kaasa toonud: Jagu 38

Siin on tagantjärgi pakkumist vaadates Westist peaaegu et kahju, kuigi pakkumise ajal tundus mulle, et ta kurinahk alatult blufib, samas kui saastaga sõtta tulnud Ost ja Süd pidid ilmselt mõlemad elama üle mitmeid hirmuhetki Jagu 46

Kui senini oli turniir enam-vähem kulgenud, siis järgmine jagu sai murdepunktiks, kust kadus ära hea käik ja kõik hakkas kiiva kiskuma: Jagu 51

Jagu 52

Agressiivsus näiteks hakkas tagasilööke andma:
Jagu 53


Jagu 54


Ja mängutehnika logises:
Jagu 56

Ning süsteem kiusasJagu 57


Ja vahel ei saanudki aru, milles me jälle süüdi olime:
Jagu 61

Nii kõrgelt polnud varem ässasid küsinud – aga pakkumine oli mul ikkagi võib-olla veidi jobuJagu 65

Ja Josephine tuli ka ette, ehk siis jälle sellest, miks maksipaarikas on loll mäng vahetevahel: Jagu 68

Vampsi masin muidugi külvas taas hulganisti slämme:
Jagu 71

Ja kehva tsükli lõpetuseks sai taas vale otsus tehtud: Jagu 72

Hea, et rohkem mängima ei pidanud

Spordiajakirjanikud said toreda naljaga hakkama. Nimelt oli (vist Postimees OnLine's) nupuke pealkirjaga, et "Saksamaa jalgpallikoondis sattus seagripipaanika keskele". Ja pealkirja kõrval oli loomulikult pilt Bastian Schweinsteigerist. Kui seni on kogu aeg tekkinud arutelusid teemal, et mida see nimi tähendab, siis nüüd on ilmselt see probleem lahendatud - "seagrippi" loomulikult!

Teine naljakas spordiga seonduv kild tabas mind ennast. Nimelt sattus minuni ankeet Eesti Spordi Biograafilise Leksikoni asjus (kui neil ausatest sportlastest puudu jääb, mine tea, äkki topivad minugi sisse), kus küsiti igatsugu asju. Kuna ankeet oli standardne, siis pidin minagi vastama küsimuste kohta oma pikkuse ja võistluskaalu (!) kohta. Krt, ma oleks ennast pooleks irvitanud. Seda enam, et ma alustasin võistlusspordiga aastal 1994, mil ma olin mõnevõrra pisem kui praegu - huvitav, kas ma peaks oma keskmise kaalu panema? Ja kuna bridži on võimalik mängida elu lõpuni, siis kui nt. 50 aasta pärast tuleb sarnane küsimus ette, mis ma siis vastan? Või peaks neile kirjutama "raskekaal"? Igatahes panin oma tsentneri hektarilt ilusti kirja, tehku sellega mis ise tahavad.

Riia Ring ajab loomad hulluks. Eile panin päeval tähele, et meil on tagahoovis jänes. Kusjuures üsna pirakas (kuigi kängurumõõtu päriselt välja ei anna) selline. Istus rahulikult alajaama kõrval ja mõlgutas omi mõtteid, mingi hetk loivas nurga taha rohulapikese peale (nii palju kui meil seda rohtu on). Õhtul kui hakkasin ust kinni panema oli jälle platsis ja minu liigutamise peale pani volksaki-volksaki taas nurga taha punuma. Võtsin siis täna igaks petteks fotoka tööle kaasa, aga looma pole enam näinud, ju ta siis pimedal ajal kasutas ära hõredama liikluse ja tegi linnast vehkat (või läks Tammelinna aedadesse seiklema).
Hommikul lehti lugedes selgus, et pikk-kõrv ei olnud teps mitte ainus loomariigi esindaja, kes siinkandis seiklemas käis - nimelt oli üks noorpõder otsustanud, et läheb Lõunakeskuse lillepoodi visiteerima (see on meist ca pool kilomeetrit eemal). Läbi akna. See lõppes talle kehvasti, veristas end klaasides ära ja heitis hinge (nagu uudise kommenteerijad arvasid - ilus surm, keset lilli, tegelikult oli pilt päris võigas).

Nüüd veel midagi kategooriast "useless trivia". Vaatasin nimelt naljaviluks üle segapaarika tulemused sellisest vaatevinklist, et milline paar mängis kõige rohkem jaotusi välja (sest idee poolest on kahtlases saalis ikka natuke kindlam välja mängida kui kaitsesse jääda, idee siis selles, et pigem jääb mängima tugevam pool ja pigem on just tugevama poole saatus enda kätes) ning samuti, kui palju jagusid mängisid naised, kui palju mehed.

nüüd siis mingid pingeread (18 paari, 72 jaotust):
väljamängijaks jäämine:
1. Irene - Tanel 48
2. Triinu - Kurig 43
3. Uuring - Parker 41
...
16. Kork - Kork 31
17. Pihel - Indrek 31
18. Roosipuu - Toonekurg 30

ja kui asi taandada indiviidide peale, siis on tipp selline:
1. Irene 30 (st. ta mängis välja koguni 41% kogu turniiri jaotustest!)
2. Uuring 24
3. Kurig ja Pilli 22

Selgus, et kogu turniiri peale mängiti sugude kaupa välja suhteliselt võrselt, naised olid väljamängijaks 332s, mehed 316s jaotuses.
Siin siis paarid, kus mängis kõige enam naispool:
1. Irene - Tanel 62,5%
2. Roosipuu - Toonekurg 60%
3. Rummel - Rummel 58,52%

ja meespool:
1. Piibeleht - Karpov 63,64%
2. Suits - Võhandu 58,33%
3. Kirsimäe - Pilli 57,89%

Loomulikult ei pruugi see statistika mitte midagi näidata (oli jagusid, kus mängijaks oli ainult ühe sugupoole esindaja, samuti võisid varieeruda süsteemid) ja ennekõike on see täiesti kasutu, kuid lõbus sellegipoolest.

Eile saime kätte oma elutoa sektsioonkapi. Sellega seoses loen sõnad peale kõigile, kes peaksid kunagi sarnast asja hankima hakkama: enne ostmist on kasulik kõigepealt ära mõõta koht kuhu see läheb (seda me tegime) ja seejärel ka poes vaadata, kas ostetav ese sinna ka mahub (see osa jäi meil vahele). Hommikul kodus vaatasin, et huvitav, kas see vahe kamina ja akna vahel on tõesti NIII väike ja poes tundus asi päris kahtlaseks minevat, kui pikima detaili pikkuseks (st. sektsiooni laiuseks) öeldi 2.30. Kodune mõõtmine andis tulemuseks, et kamina ja akna vahe on ainult 2.10 - 2.15, nii et see tegi meele üsna mõruks, pani kiruma ja sundis mõtlema plaan B-le. Kui pakid juppidega kohale tulid, siis selgus, et shansse siiski natuke on - nimelt oli seal antud sektsiooni laiuseks 2.24 ja "katusepaneeli" servad ulatusid natuke üle kappide äärte (ja sellel kõrgusel oli meil juba ruumi rohkem varuks, sest kamin ja aknalaud enam ei seganud). Nii et siis jäime ootama tõe hetke kokkupanijate saabumise näol (väiksemaid asju võin ma ka ise nikerdada, aga tundus, et selle elaja kokku panemine sisustaks mul tõenäoliselt terve nädala ja tundus olevat mõistlik natuke raha ohverdada, et mõni asjatundja selle enda peale võtaks). Ja kui asjaks läks, siis selgus, et meie mured olid täitesti asjatud - paar sentimeetrit jäi veel varugi. Vedas, sea kombel vedas... Ilmselt oli monteerijate tellimine ka päris mõistlik mõte - neilgi läks kahe peale üle kolme tunni aega, kuigi ei pidanud niiväga leiutama hakkama, kui mina seda tegema pidanuks...

Vaatasin laupäeva õhtul uudistest, kuidas Moskvas miilits geiparaadi eos lämmatas ja mõtlesin, et huvitav, kuidas need miilitsat sõimavad, näiteks kas väljend "Kuradi peded!" kuulub nende repertuaari...

Teine sarnane assotsiatsioon tekkis mul lugedes täna Pulleritsu plogist (mitte et ma väga fänniksin tema kirjutisi, aga Vallo on pidev lugeja ja nii minagi aeg-ajalt aadressiriba pealt selle lingi avan) mõttearendust teemal, et tänapäeva elustiil soodustab meeste viljatust (istuv eluviis ja kitsad püksid). Seal oli ka kommentaar doktor Mardnalt, kes sõnastas, et "mis loodusest rippuma loodud, see ka rippuma peab!". Mulle tuli kohe pähe mõte: "Ahaa, seepärast siis ongi osadel taburettidel auk keskel!"

Segapaaride MV-lt laekus pronksmedal. Kusjuures eelmisel aastal, kui tulemus oli oluliselt kehvem, mängisime oluliselt paremini, see aasta eksis ikka sisse palju vigu. Õnneks õnnestus nõrgematelt vastastelt suhteliselt palju punkte kätte saada (muidu on see tavaliseks komistuskohaks) ja kobaga pooleks kolmandaks sattuda. Veidrama poole pealt juhtus seal selline asi, et kõrval peeti samal ajal Silva meetodi koolitust, kus osales ka üks mu väga ammune vaimselt mitte kõige stabiilsem klassiõde. Hoolimata sellest, et ta polnud mind kohanud 15 aastat, oli ta endiselt mu vastu püha viha täis (ma võin suhteliselt vastik olla kui mulle närvidele käia, tarkus et sellistest inimestest on parem kaarega mööda käia, on minuni jõudnud hiljem), lubades mind soojenduseks surnuks piinata ja seejärel leidis, et teeb mulle hoopis bridžis pähe. Ülejäänud bridžimängijate huvides loodan, et ta seda väga tõsiselt ei ürita...

Eile sai korraldatud suurem kolimisüritus - eesmärgiga siis vedada Ujulast Vedule raskemat sorti kola nagu klaver, külmkapp ja pesumasin ja õhtuse plaaniga teha väike istung grilli ja õllega. Selle viimase plaani juures oli selline väike nõks, et varustus tuli kõigepealt hankida. Maarja isa soovitas meile käia Selveris ja hankida roostevaba grill, nii tegimegi, mida aga seal polnud oli grill (hoolimata et hinnasilt selle olemasolule viitas). Võtsime siis ühel teenindajal hõlmast kinni ja tema kinnitaski kurba uudist, mille me silmad olid juba fikseerinud. Tõsi küll, ta pakkus ka väikese lootuskiire - nimelt olevat neil kaubapäev ja olevat väga tõenäoline, et päeva jooksul meie poolt otsitav grill ka lattu jõuab. Andsime siis talle mu telefoninumbri ja seejärel järgnes pikalt vaikust kuni viis minutit enne nelja jõudis kohale teave, et kaup on kohal. Delegeerisin siis kõrvalt ühe plekksepapoisi end ostutehingul esindama ja aparaat saabuski. Edasi purjetasime Ujula uulitsasse, kust ladusime träni autosse. Hoolimata sellest, et gravitatsioon pidi meile teoreetiliselt abiks olema, oli klaveri vedamine endiselt äärmiselt vaevarikas tegevus, külmkapp ja pesumasin olid sellega võrreldes tõeline käkitegu, muudest asjadest pole mõtet rääkidagi. Selgus, et kandvat jõudu sai organiseeritud üsna täpselt (kuus meesterahvast) ja laadimisprotseduur kulges üsna sujuvalt. Mahalaadimine läks veel hõlpsamalt - ei olnud enam vaja tulla trepist kolme korrust allapoole - ja asi, mille pärast ma kõige rohkem muret tundsin, nimelt klaveri vedamine teisele korrale, lahenes väljajättemeetodil. Nimelt jätsime selle punkti päevakorrast välja ja asendasime punktiga "klaveri vedamine esimesele korrusele" - nimelt on meie "trepikoda" nii kitsas, et ülalnimetatud pilli transportimine oleks nõudnud parajaid imetegusid. Vahepeal oli Urmas pannud kokku konstruktori (ehk siis meie uue udupeene grilli) ja peagi said kokku ka viimased jublakad ja õhtu mitteametlikum osa võis alata. Selgus, et üsna õige kogus sai hangitud ka liha (seda oleks vast nats rohkemgi võinud olla, aga nälga keegi ei jäänud) ning õllesid (viimase õlle avasin, kui abiväge tagasi Tartusse viimas käisime).

Nüüd siis olengi sisuliselt maakas (Ujulasse on jäänud veel nipet-näpet) ja mul on hea meel oma kottu kolimise üle. Ainult veidi on muret kassiniru pärast - kuigi me üritasime teda säästa suuremast shokist ja tulime talle õhtul eraldi järele, oli ta esiteks üsna närviline (no selge ka - mingi bande tuli sisse ja vedas kõik minema) ja seejärel üsna vastumeelselt meelestatud oma kasti mineku suhtes (sest see teadagi tähendab autosõitu ja see omakorda on selge ohumärk, et midagi head tulemas ei ole) ning mul tuli tema veenmiseks kasutada jõumeetodeid. Kui Vedule jõudsime, siis ta kadus kohe mingite asjade vahele ja kuigi öö veetis ta meie aknalaual (ja hommikul käis korra voodi juures kontrollimas), siis hommikul oli ta taas kadunud kui tina tuhka. Ehk harjub ära (kus ta ikka pääseb).

Esmaspäeval sai Tartu bridžimeistrikate esikohtade arv võrdsustatud teiste kohtade omaga - kui mu arvepidamine tõele vastab, siis on seoses pättoni võitmisega mul mõlemaid 17. Ja veidral kombel kolmandat kohta endiselt ei ole (kuigi on olemas kehvemaid). Jaod olid kohati päris jõhkrad - nii oli esimeses kaheksajaotuselises matshis kõigepealt Leol käes 6-5 kallid, seejärel mul kolmes jaos järjest mingid 6-5 mastid ja siis kui ma järgmine jagu kurtsin oma igava 5-4-2-2'e üle, anti kohe kätte 5-5-3-0. Nii mängiks või isegi.

Kolimisprotseduur on vaikselt kuid vääramatult liikvele läinud: hankisime Vedule paar konstruktorit (vitriinkapp ja raamaturiiul), mida on iga päev tulnud kokku ehitamas käia ja sellega seoses oleme autoga sinna igatsugu träni kohale vedanud. Eile üritasime siis tapetseerida - kuigi me erilised remontimisfännid ei ole, olid ühe toa seinad sellised, mis nõudsid viivitamatut sekkumist. Nimelt oli seal peal helesinine tapeet hobustega. Ei armasta ma ei kiiskavat sinist ega ka mitte hobuseid ja seetõtttu leidsime, et see tapeet läheb. Ja teadagi on kasulikum tapetseerida enne sissekolimist, sest siis saab ka mööbli sinna tuppa kohe ära varuda. Kuna minu kokkupuuteks tapetseerimisega on olnud abikäe rollis olemine ja Maarjal pole sedagi, siis leidsime, et hädasti oleks vaja kedagi kogu protsessi juhendama. Alguses mõtlesime Mairile, kuid kuna talle asjastus ei sobinud, siis sai selleks Tomm, kui üks süüdlasi selles, et me Vedule kolisime (tegi reklaami, et kannatab elada küll). Koheselt selgus, et füüreri hankimine oli päris hea mõte. Ma nagu mäletasin, et tapeedipanemine mingi eriline kunst ei olnud - laias laastus lõika paanid valmis, võõpa kliistriga üle ja löö seina, ainult nurkadega on rohkem mässamist; kuid selgus, et asi on ikka hulka maad hullem. Nimelt oli varem olnud tegu sirgelt ülalt alla jooksva mustriga, mis tähendas seda, et polnud väga oluline, kuskohast sa uue paaniga alustad - nüüd aga olid mingid jubinad tapeedil, mis tuli omavahel tsüklisse ajada (ega see ülihästi ei õnnestunud, aga nii enamvähem). Teine halb asi oli ka, et eelmine tapeet tuli maha kraapida - ja jälle sama teema, et oleks võinud ka paremini, aga enamvähem sai hakkama. Tomm lükkas protseduuri käima ja lõi ka ise aktiivselt kaasa ning peale kolme-neljatunnist võitlust saimegi toast jagu (ainult borde on vaja veel panna). Ilmselt oleks ta panus väärt, et teda nädal aega järjest joota, aga juba mu esimene sellealane katsetus kukkus läbi - selgus, et on inimesi,kes ei joogi Aleksandrit!!! Mu meelest väga üllatav juhtum...

Asjaajamise ajastamises olen ma endiselt ületamatu - üritasin eile minna Kodakondsus- ja Migratsiooniametisse, siis selgus, et see on avatud igal tööpäeval, välja arvatud iga kuu esimene neljapäev! Vean kihla, et kui ma oleks otsustanud sinna minna üleeile, oleks selgunud, et see erandiga päev on iga kuu esimene kolmapäev.

Teine neljapäevane nädalalõpp järjest (neljapäeva õhtu - pühapäev) oli päris tegus. Põhiürituseks oli Druva-10 tähistamine Lempsi pool. Kuna too on andunud golfifanaatik ja Otepää golfiklubi klubihoone põlenud ülemine korrus paistab talle koju kätte, siis tekkis tal mõte, et peaks võistkonnale väikese demonstratsiooni tegema, kuidas golfimäng käib. Saadeti meid siis asjatundjaga ringi jalutama ja vahepeal lasti palle toksida. Pikkade löökide harjutamine kukkus mul üllatavalt hästi välja, lõpuks ikka võtsid enamus palle ilusa kõrge kaare sisse ja panid saja meetri märgi taha lendama - tõsi küll, suhteliselt suvalises suunas, aga esialgu olin rahul sellegagi. Tuju tegi heaks küll.

Hiljem jalutasime edasi ja nägime, kuidas lööb avalööki Tartu Rocki peatreener Indrek Visnapuu. Lõi küll natsa viltu (ja seetõttu pidi lööki kordama ja sai ka trahvilöögi), kuid ma miskipärast usun, et paarisaja meetri kauguselt vastu CRAMO silti kõmatanud palli üle oli tal rõõmu päris palju (aga võib-olla ta sihtiski soojenduseks seda silti?).
Hiljem järgnes joomine ja söömine - söök oli hea, eriti suurepärane oli kalavalik - mingid kuivatatud elajad, kahte sorti silmusid ja Olafi poolt kohapeal ära suitsetatud koha ja angerjas. Seejärel tuli väike matsh Druva tegevliikmete (Leo-Sven ja Olaf-Tihas) ning eksliikmete (Vallo-Saarlane ja Toits-Lemps, viimane on küll tegevliikmete killast, aga ekskäsilasi tuli kohale vaid kolm ning leidsime, et võib kasutada juhust treenimaks Tartu pättoniks). Eksid võitsid 16 jagu ca 20 IMPiga. Järgnes jälle hulk joomist ja Tihase lauamängu Alhambra testimine, millest küll keegi väga midagi aru ei saanud.

Esmaspäevane pätton kulges naljakalt - kaks korda otsustasid vastased meie läbipassitud osamängu vastu odavas tsoonis kolmandal korrusel võitlema tulla, ühel juhul lõppes see 1100, teisel juhul 1400-ga (OK, seal nad esialgu võitlesid teisel korrusel, kuid omavahel võideldes jõudsid nõks kõrgemale). Veider jah, et kui vastane avab ühe ruutuga, partner paneb 2 ärtut vahele ja sul on käes leht:

KSxx
x
ÄESTxx
ET

siis usud sa ilmselt kõike muud kui seda, et nad tahavad kolme ruutut kontraga mängida, ma sain ainuüksi trumbimastis rohkem tihisid kui nemad kõikide mastide peale kokku (5 vs 4) ja tegelikult oleksime võinud ühe tihi veel rohkem saada.

Luks
mängis ühes jaos hästi välja

aga noh, kohe järgmine jaotus jättis ta tihi võtmata märksa proosalisematel asjaoludel - ei pannud tähele, et kolme mastiringiga oli kõrvalmasti kaheksa tihipoisiks edutunud...