eile oli siis selline päev, kus ees ootasid proovieksam eesti keele väljendusoskuses ja eksam allikaõpetuses. Proovieksamiga lahenes kõik lihtsalt - õigekirja ma valdan (vähemalt siis, kui ma tean, et vigu teha ei tohi). Eksamile minnes aga oli kõige raskem osa õige audika üles leidmine (ma ju üheski loengus ei käinud ja mul polnud õrna aimugi, kus neid peeti). Eksam pidi toimuma Ülikooli 16-212, aga otsisin end peahoones lolliks - no ei ole sellise numbriga audikat. Igaks juhuks võtsin veel sammukene tuvastusprotsessis tagasi ja selgitasin välja, et peahoone ei olegi Ülikooli 16 vaid hoopis Ülikooli 18. No tore on, tuli minna Marksu majja. Seal fassaad tellingut täis, üritasin tagant siseneda, kuid sattusin pedagoogikaosakonda... need ka numbrist midagi ei teadnud, aga andsid mulle kasuliku vihje - tellingute sees olevat auk ja selle taga uks (ma ei tea miks, aga see tuletas mulle Buratinot meelde) ja uksest saab teisele korrusele folkloristide juurde, seal äkki on õige ruum olemas. Oligi :)
eksami endaga selgus hulk häid ja halbu asju
- hea asi: see oli valikvastustega test
- halb asi: mõned asjad panin puusse (ma arvan et 31-st 25 punkti +/- 2 saan)
- hea asi: tegemist oli hoopis arvestusega
- halb asi: aines pidi tegema kirjatöö
- hea asi: õppejõud mind pikalt ei saatnud, vaid lubas et ma võin selle töö ka hiljem ära teha
- halb asi: ma ei saanud juhistest täpselt aru
- hea asi: leidsin õppejõu E-maili, küsin talt järgi, mida tegema peaks
- kõige halvem asi: nüüd tuleb see asi valmis kirjutada....

õhtul otsustasime ära realiseerida mu Apollo raamatupoe kinkekaardid 350 kr. väärtuses. Tulemuseks ca 2500 lk. fantasyt (tõsi küll 60 krooni tuli juurde maksta)... Maarja arvas, et nüüd on suvi sisustatud, aga mul olid ses suhtes väiksed kahtlused. Aga avades oma hotmaili mailboxi nägin, et Veer on saatnud mulle hunniku faile ühest teisest fantasy-sarjast, nii et nüüd on vist tõesti suvega muretu...

Võiks arvata, et inimene õpib oma vigadest, aga kus sa sellega - jälle on kõik võimalikud (ja võimatud) asjad jäetud viimase minuti peale. .. Teisipäeval ootas ees eksam, teemaks Idamaade kõrgkultuuride tunnusjooned. Loengud olid sellised lõbusad (nii palju kui ma neis käisin) ja sageli käis mingi õppejõudude poolne lora, kirjanduse loetelu oli aga 1,5 lk pealkirju. Esmaspäeval siis jalutasin enne klubi raamatukogust läbi ja laenutasin neli paksu raamatut (ok, mõni oli natuke õhem). Aga peale pättonit kodo jõudes tundsin, et väsimus kipub maha murdma ja võtsin vastu olulise otsuse - parem minna eksamile puhanult, mis siis et selle asemel mõni asi õppimata võib jääda. Lisafaktorid sellise otsuse tegemisel olid, et eksam pidi tulema valikvastustega testi vormis ja teema mind huvitas. Arvasin, et minu teadmistel põhineva kobistamisoskuse juures ei teki probleeme aine läbimisega. Teisipäeval siis tööl õppisin nii, et neljast raamatust kaks lehitsesin läbi, ühest vaatasin pildid läbi ja lugesin sissejuhatuse ja neljandast lugesin umbes pool diagonaalis ja teise poole jätsin lugemata (oleks vajalikku teemat rohkem olnud, oleksin ka kõik diagonaalis lugenud), lisaks lugesin konspekti läbi (koguni 2 korda). Ja kui eksamile läksin, selgus et valmistumise taktika sai hea valitud: eksami tegemisele läks ca 10 minutit, õigesti panin 40-st 39. Eksami lihtsust näitab see, et andsin järgmine päev küsimused Vallole, kes eriettevalmistuseta pani 40-st u.29 pihta (ma ise oleks vast midagi sarnast saanud)... tõsi küll, teada on et keskmise plekimüüja IQ ületab keskmise üliõpilase oma tunduvalt.
Reedeks oli vaja ühes teises aines teha arvamus-retsensioon (mis iganes see olema peaks) ühe mälestusteraamatu kohta. Raamatukogus oli see täiesti olemas, aga loomulikult ei olnud mul aega seda lugeda enne neljapäeva. Ja neljapäeval olin ma Tallinnas, turniiril, mis algas kümnest hommikul (st. hommikul kell 6 oli Tartus äratus) ja jõudsin koju millalgi 11 tuuri. Turniiri ajal õnnestus raamat peaaegu läbi lugeda, kuid kui ma koju jõudsin, siis talitasin jällegi põhimõttel "hommik on õhtust targem" ja vaatasin hoopis "Minu Lenineid"... hommikul kell 5 äratus, 8.30-ks oli asi valmis kirjutatud ja siis tuli alarmeerida Indrekut, et ta selle välja prindiks ja Eesti ajaloo õppetooli viiks... ja juba kell 10 helistati mulle ajaloo osakonnast ja küsiti, et kellele see täpselt postkasti toppida tuleb. Näis siis, kas õppejõud satub vaimustusse. Ja nüüd on mul teisipäeval tulemas proovieksam ühes ja eksam teises aines ja ma just olen saanud 3 konspekti selle kohta (abipalve kursa listi saatmise tulemus), aga arvake ära, kas ma seda täna-homme õppima hakkan. Kes arvas et ei hakka, saab punkti!
bridgealaselt on ka eriti tegus nädal olnud - ainult teisipäev jäi vahele. Esmaspäeval sai pättoniks hangitud varumeesteks Kõivupuu-Dalberg, kes mängisid muidu suht normaalselt, aga Lemps sai mõnede lahedate liigutustega hakkama, eriti viimases matsis. Tal võis olla päris suur kergendus märkelehti avada, kui asjaolud olid järgnevad:

partner avab odavas kalli vastu 2NT, vastased jõuavad nelja patta ja Lemps kontreerib selle ära lehega, mille ainuke väärtus oli kuues ärtu ÄK. 12 tihi ja 1190, märkelehte avades transformeerub see +240-ks, sest me Maarjaga võitsime kuus pada (1430)

mängib Lemps 4 pada, kus on 10 tihi täiesti varrest (need võtaks ära ka kuu aega algajate kursusel käinud inimene) ja 11 tuleb ilmselt suuremate jõupingutusteta. Kuidagi mängib ta selle taha ja avab märkelehe, kus tuvastab oma suureks kergenduseks, et teises toas on kuus pada üheta läinud (tegelikult lasime selle välja, aga 4 tihi enne lõppu tõmbus Tuul näost kaameks kui märkas, et risti kuningas on endiselt käes, aga käik juba päästmatult lauas kinni)

annab Lemps 3NT-s 12 tihi, õnneks selgub et meie olime saanud samad 12 tihi (kahe avakäiguga pole shanssigi ja soodsa avakäiguga tuleb sooritada lõikus mastis kus on ÄKETxx vastu xx-i, neljas soldat on lõikes) ja seda kuues.

Kolmapäeval korraldati HTG bridgeturniir. Kuna ma olin läbiviijana niikuinii ripakil, siis leiti mulle üks kohalik tegelane partneriks ja pandi mängima. Seda hoolimata sellest, et ta talle helistanud Kripsule mainis, et "ärge mulle mingit osavat andke, ma olen päris udune praegu". Kästi tal siis kohale tulla, mainimata et minuga mängima peab. Lootus nimelt selles, et ma oma intelligentsi ülejäägi korvan tolerantsusega... mängida oli lõbus, ega ta küll üleliia osav ei olnud (või siis pigem üldse mitte), aga vähemalt ta ei kartnud ja väristanud kätt, oma patsrid tegi ruttu ära ja mul ei tekkinud kordagi tunnet, et mind nüri noaga veristataks, muidu tavaliselt kobamatega on see häda, et nad patserdavad niikuinii, aga nad mõtlevad nii kaua, et sa jõuad vaimusilmas juba näha, et mis juhtud ja siis sada korda ära surra selle jooksul. Kokku laekus koguni teine koht, esikoht jäi ka ainult kolme väikse punkti kaugusele.

Neljapäevast edasi siis Tallinna Festivalil. Kutsutute turniir lõppes kaheksanda kohaga. Oli üks õpetlik jaotus, miks ei tohi 1 risti peale ässa ja kuningat (olgugi et ainult 7pp) negatiiviks lugeda. Avas Vants 1C, Luksilt 2S vahele ja nüüd Jürka passis viienda ärtu kunni, risti ässa ja pada singliga! Minult 4S ja Vantsilt tala (mis iganes see neil ka ei oleks) ja nüüd olidki pakkumisega ummikus - Jürka otsustas pakkuda 5H, Vantsil oli hirmus elajas leht (mina oleks kuus ära venitanud), aga ikkagi otsustas passida... Nii nad olidki ainsaks paariks, kes isegi kuute ei jõudnud, 20 paari 23-st olid isegi seitsmes (mis on varrest).
Reede oli võistkondlik, mis mitte kuidagi ei sujunud ja kui me olime 8-st matsist 102 VP-d saanud, siis arvasin ma, et pole mõtet laupäeva hommikul 30 koha peale pressima hakata ja suutsin selles ka võistkonda veenda, sai laupäeva hommiku vabaks.
Täna oli siis paarikas, kus ma suutsin ühes jaos 135 väikest punkti magama panna (jaotuse maks on 140, nii et suutsin täismaksist sisuliselt täistala teha). Ja seda sulaselgest ahnusest, mis on absoluutselt mulle mitteomane (tavaliselt üritan ikka parimat võimalikku lepingut mängida). Jagu selline:
Äxx........xx
ÄKx........EST98
Äxx.........x
xxxx........ÄKES9

pakkumine
1C (3+) 2H (FG)
2NT 3C
3H 4NT
5D 5H
6H ?

ma küll ei aimanud, et partneril on koguni kolmene ÄK ärtus vaid arvestasin duubliga, aga see on suht ükskõik, arvestades minu mastikvaliteeti. Lugesin kokku, et ärtus on sama palju tihisid kui NT-s ja pakkusin.... 7NT... Kuna kuskilt ühtki tihi juurde pole saada, läks see üheta. Matsis oleksin tuima näoga 7C pakkunud, sest kui ta peale mu kahte ärtut ei suutnud pakkuda pada ega toetada ärtut on see tal raudselt neljane ja mul on 13 tihi sisuliselt lugeda: 12 vart ja 13 tuleb löögiga (tema käest saab 2 pada ärtudele ära visata, neljast pada tal olla ju ei tohiks). Samas võiks kasvõi saalis ringi vaadata, et suvaline seitse oleks hea tulemus. Nagu pärast selgus, oleks seitse ristit meile kõik punktid andnud, aga mina oma ahnuses keerasin vindi üle. Mis parata, järgmine kord olen targem...

Loen paari viimase päeva ajalehtedest tralli rate.ee ümber ja tunnen siirast heameelt, et ma ei ole 5-10 aastat noorem. Seda seepärast, et võibolla tegeleksin ka mina oma vaimu nüristamisega antud keskkonnas. Ökuli pool olles (togisin Championship Manageri) tekkis ekraanile järsku MSNi aken, kus öeldi u. "kliki siia lingile, pane talle punkte, normaalne tüdruk. Võid midagi kirjutada ka tema kohta, ta lubas sulle vastu kirjutada". No selge, Ökuli vennatütar oli MSNi sisse jätnud ja käis vinge rate punktiturg. Ning ilmselt oli jutt inimestest, kes üksteist absoluutselt ei teadnud. Mul tekib pidevalt küsimus "huvitav, kas mina väiksena ka sama rumal olin?" ja tavaliselt saab see mult endalt vastuse "kindlasti mitte!". Ja ega ei olnudki, kuid teisest küljest oli mul ka vähem võimalusi nüristumiseks - võimalusi netti ära kaduda oli märksa vähem, inimesed suhtlesid ka niisama, mitte ei käinud kaubamajades ja rates töllerdamas. Tore, et ma ei pea oma tutvusringkonnalt punkte ootama ja omakorda neid punktidega hindama (sama teema, miks mulle ei meeldi iluuisutamine, võistlustants, sportvõimlemine ja eurovisioon - kuidas omistada oma subjektiivse hinnangu alusel asjale objektiivne väärtus (punktid)). Ning kuna kõik su sõbrad eeldavad sult maksimumi, siis ei olegi põhimõtteliselt võimalik neile midagi muud panna (solvuvad saadanad) ja tekib selline tore pealiskaudne "oi mul on nii palju parimaid sõpru" efekt. Täna hommikul lugesin Kaugverilt mõttetera (ma ei tea, kas see on ta isiklik või laenatud) - "tõtt on võimalik rääkida ainult olukorras, kus inimestevahelised suhted on kaotanud kogu tähenduse". Kedagi tegelikult ei huvita tõene arvamus (isegi kui nad seda küsivad) vaid hoopis kiitus, reklaam ja enda parem positsioneerimine selle valguses. Teine tore mõttetera, mille netist leidsin, käis otse rate.ee kohta - noor inimene ei saa valida, kus ta elab või millises koolis käib. Samuti pole tal tavaliselt veel saavutusi, mille üle uhke olla. Aga rates on tal võimalik oma isiklikku profiili kultiveerida ja kui see ebaõnnestub, siis selle ära kustutada ja uue luua. Nii vist ongi - maailm on väike, müra on palju ja ometi (ka tühised ja nürid inimesed, või ennekõike just nemad) tahavad olla Keegi. Masendav, või mis teie arvate?

Nädalavahetusel oli Eesti segapaaride MV ja ma kirjutasin sellest partnerile kokkuvõtte. Kokkuvõte oli päris aukartustäratava mahuga - 38 lk, esita või ülikooli lõputööks. Mis siis selgunud - vastased olid ikka väga kurjad, isegi veatu mänguga kahe sekka poleks tulnud. Tõsi küll, lolluste tegemajätmine oleks kolmanda koha andnud, aga arvestades et see saadi 53%-ga, siis ilmselt sama teema oli igal paaril. Mängi siis sellistega... kui keegi tahab kokkuvõtet näha, et võib-olla midagi kõrva taha panna ja õppida, eks küsigu Maarja käest :)

Inimesed üllatavad järjekindlalt värvipimedusega. See, et kuldne ja pronksikarva plekk neil mõlemad sama nime kannavad (oleneb inimesest, et kumba) on veel mõistetav (no ei pea inimesed teadma, mismoodi vastavat värvi nimetatakse), aga hämmastav on see, et karjakaupa on tegelasi kes pruuni "punaseks" nimetavad (vastupidist on ka kord-paar olnud). Täna siis sain uue variandi - andsin kundele pleki kätte, tema vedas autosse ja oli paari minuti pärast tagasi - ma olevat talle pruuni andnud, kui tema tahtis hoopis musta. Vaatan mina plekki ühe nurga alt ja teise nurga alt ja mitte aru ei saa, minu meelest on see must mis must. Tema raiub aga oma joru, et see on pruun plekk... Lõpuks suutsin ta ära veenda, pannes tegeliku pruuni värvi pleki sinna kõrvale, siis vabandas ca minuti jagu. Hea et mul on nii hea veenmisoskus :)

Õppejõududel tuleks ära keelata üliõpilaste ehmatamine....

Taust selline: esmaspäeval oli ühe kirjatöö esitamise tähtaeg (niigi nädal hilisemaks lükatud)...kirjutasin siis mitu ööd ja õhtut (päeva ajal oli muudki teha) ja saatsin lõuna paiku õppejõule ära. Täna avan meilboxi, seal vaatab vastu õppejõu vastus sama subjectiga. Peast käisid läbi mõtted, et ju siis olen hiljaks jäänud või talle miski muu ei meeldi... teen kirja lahti: "Tere, sain Teie kirjatöö kätte.Heade soovidega Mati Laur". Huhh.... näis kas pärast seda kui õppejõud selle läbi on lugenud ma samuti nii roosa ja rahulolev olen

Nädalavahetusel toimusid Eesti võistkondlikud meistrikad mälumängus. Olude sunnil tuli minulgi sinna mängima minna. Ambitsioone eriti ei olnud ja eesmärk oli asja rahulikult võtta, kuid üllataval kombel olime peale 1. blokki (ajalugu-poliitika) koguni teisel kohal. Seda hoolimata sellest, et üks kehvasti sõnastatud küsimus ei lasknud meil õiget vastust kirja panna. Edasi läks raskemaks ja vahepeal olime kuskil 8. koha peal, kuid viimase blokiga tegime korraliku tõusu. Ja nii oligi enne viimast küsimust laual seis, kus olime kolmandad, üks konkurent 1 ja teine 2 silma maas (õige vastus annab 2 silma, poolik vastus 1). Viimane küsimus oli mingi albaania-bulgaaria taustaga õllelaadse joogi kohta. Teadsin küll, et see oli see, millega Anu Välba lubas rindu suurendama hakata (st. joob iga hommik klaasikese ja siis kaevad, kas rinnapartii kasvab, üritus jäi küll katki - tea kas maitses tõesti nii kehvasti), aga noh, ei tule see nimi kuidagi meelde. Teistel täpselt sama lugu. Panime siis kirja "bila", õigeks vastuseks oli "boza". No ebaõnn... aga kui siis selgus, et ka konkurendid olid eksinud, oli rõõm küll suur. Mingi õiglus peab siin ilmas ikkagi valitsema, sest ainuüksi kohtunikutegevuse tõttu jäime me ilma vähemalt kuuest punktist (eksitav küsimus, eksitav küsimus+normaalse 1-punktise vastuse eest baranka, normaalse 1-punktise vastuse eest baranka ja suuline märkus küsimuse kohta, mis tegi võimatuks õige vastuse kirja panemise). huhh....
Samal ajal toimusid Saaremaal juunioride meistrikad bridges. Ühest küljest on heameel, et tartlased esinesid hästi - Eesti juunioride esiotsas olid pikalt kõik inimesed Tartu taustaga - kas praegused tartlased või siis siitkandist pärit, teisest küljest aga päris ees olid lätlased. No aru ma ei või, milleeniumivahetusel ei olnud läti juuniorid nüüd küll mingid tegijad ja ega see uus põlvkond ka nii kõva ei ole et tabeli esiotsa puhtaks tegema peaks. Pigem ikka tõde selles, et meie omad on nats pehmekesed... Jääb õnnis lootus, et mõni neist kunagi ikka mängima ka õpib.
Tartu klubis õnnestus eile teha pretsedenditu tegu - viimaseks jääda (44%-ga). Selleks tegelikult ei olegi palju vaja - paar jagu mängida partneriga eri stiilis, paar sitta otsust ja kamaluga ebaõnne. Aga nüüd on see siis tehtud, järgmist korda on oodata järgmisel aastatuhandel.