Olen tige - vol 1

Ma olen viimasel ajal väga tige  - õigem oleks vist öelda "nördinud" -  inimeste juhmuse peale.

Tegelikult on mul hea meel tõdeda, et enamus mu tuttavaid on haritud ja/või ratsionaalsed inimesed. Mul on FB voos umbes poolteist inimest, kes on veidrate teooriate ohvriks sattunud ja neid jagavad. Imelikul kombel pole mul õrna aimugi inimesest, kes sellega enamasti tegeleb: oma nime ta avalikkuse eest varjab, kuid ühiste tuttavate järgi profileerides suudan vähemalt paika panna, et “Pärnu või Saaremaa ning on mänginud bridži”.

Seega ma pole kindel, kas mul on mõtet oma pahameel välja valadagi (sihtgrupini see nkn ei jõua)- aga nagu hea kolleeg Jõgevalt mainis, siis kirjutamisteraapia on täiesti eksisteeriv asi ja eks ma siis hakkan jupikaupa seda verbaliseerima. 

Vältimaks mammutpostituse tegemist, saab siis ilmselt olema mitu suhteliselt lühikest – oleneb kuidas ma kirjutada viitsin.

Ehk siis alustuseks: ma ei taipa, miks inimesed ei usalda asjatundjaid, tõenäosusi ning tervet mõistust (selle kohta kirjutas muidugi Tuul haakuva jutu siin: SIIN). Elu on ju õpetanud, et eksperdid on eksperdid seepärast, et nad valdavad teemat paremini kui suvaline "inimene tänavalt" ja lõppkokkuvõttes "maja võidab alati".

Tänapäeva Eesti elu kontekstis: kõik on täiesti pekkis, oleme halva statistikaga maailma tippu jõudnud.
Arstid (ehk siis oma ala eksperdid) ütlevad, et “asi on pekkis, istuge kodus ja vaktsineerige”. Isegi valdav enamus poliitikuid - kelle kaalutlustes on reeglina sees hulk poliitilist omakasu - on laial skaalal aru saanud, et nii ongi. 

Kõrvalepõikena: Kui keegi tuleb rääkima, et see kõik on meedikute vandenõu omaenda tähtsuse ja tulude suurendamiseks (vms), siis unustagu ära - endale töö juurde tekitamine on inimloomusega vastuolus. Minu teada on seal süsteemis tasud tunnipalgapõhised ja teadagi parim töötund on selline, kus hoida silma peal toimival süsteemil ja minimaalselt sekkuda, mitte rabeleda ületunnitööd teha, nii et ninast veri väljas.

Aga mida teeb arvestatav hulk inimesi?
Leebe variant on veel see, kui nad lihtsalt keelduvad - mis on küll vastutustundetu, kuid lokaalne.Ma oleksin täiesti nõus aktsepteerima sellist suhtumist, kui sellega käib kaasas kompenseerimiseks suurem distantsi hoidmine, et riske vähendada – aga mulle on mulje jäänud, et sageli on koos justnimelt selline halb kompott, kus lisaks vaktsiinide eitamisele vastustatakse ka igasuguseid piiranguid ja kaasnevat paketti. 

Hullemal juhul aga hakatakse rääkima - vastupidiselt asjatundjate nõuannetele - vaktsineerimise kasutusest või veel hullem, ohtlikkusest ja kella külge pannakse juhtumid, kus midagi on halvasti läinud. 

Kui asja loogiliselt vaadata, jääb mulje, nagu need inimesed oleksid “tagurpidi tiltis”: nende jaoks võimalik kahju kaalub üles palju tõenäolisema võimaliku kasu. Iva on järgnev: kui mul on <1% šanss, et minuga juhtub midagi tõsiselt halba ja 10% šanssi, et ma saan kõrvalnähud, mis on küll ebameeldivad, kuid lühiajalised, peaks olema loogiline, et ma olen iga kell valmis võtma 70% šansi, et see hoiab ära suurema jama (no ja valemisse ka “suurema jama” tekkimise tõenäosus, mis teadaoleva info kohaselt –  meil on ülinakkuv haigus, mis võib, aga ilmtingimata ei pruugi kaasa tuua väga tõsiseid tagajärgi – on päris suur).  Nii et jah, statistiliselt on selline suhtumine alusetu. Lihtsalt kui tõenäosus on 99%, siis selle järgi 1% inimestest kuidagi ikaldub - ja suurte arvude puhul on see number "nähtav", kuigi igaühe puhul üksikult on see endiselt väga väike. Ma tegelikult poleks üldse üllatunud, kui Tuul ka sellistest irratsionaalsetest hirmudest oleks kirjutanud.

Kui nüüd mõtet edasi arendada, siis praegu on Eestis tehtud 160 000+ vaktsineerimist, 1% sellest oleks 1600 inimest – aga hetkel me räägime  kõigest käputäiest kahtlastest surmadest ning see on juba tõeline protsendi, tegelikult isegi promilli murdosa.  Ja tegemist on "kahtlaste" asjadega, mitte kindla seosega. Sellise massi puhul on väga tõenäoline, et mõni inimene lihtsalt juhuslike kokkusattumuste otsa satub ja leiab otsa põhjusel, mis teoreetiliselt võib, aga ei pruugi olla seotud. Ärgem unustagem, et koroonasse surnud  (või vaktsineeritud ja surnud) inimeste statistika võib olla ebarepresentatiivne kogu populatsiooni peale jagatult. Mõlemal puhul tuleb arvestada, et fookusgrupp - riskigrupp ja eelisjärjekorras olev vanusegrupp - koosneb inimestest, kellel niikuinii on suurem oht surra suvalisel põhjusel. 

Teine asi, mis mulle närvidele käib, on asjatundjates kahtlemine. Põhimõtteliselt on see ilmselt osaks viimasel ajal aset leidva aktiivse võhikluse võimestamisest, suhtumisest, nagu oleks suvalise inimese arvamus sama hea kui oma ala asjatundja oma.
Nii sattusin nägema FB-s jagatuna (viitega, et seda oli jagatud päris mitu korda) postitust, kus keegi naisterahvas oli kirjutanud pikalt-laialt vaktsineerimise kahjulikkusest ja ohtlikkusest ning varustanud selle vastavate viidetega. Oma arvamusele kaalu andmiseks lisas ta, et on meditsiinialal tegutsev inimene  - ÕDE! (suurtähed ja vist ka hüüumärk olid tema kirjeldusviis).
Ma pean tunnistama, et viidete lisamine oli temast viisakas ning seetõttu usun, et tegu oli heauskse kirjutisega, isegi kui see oli kellegi poolt talle ette söödetud info. Ma olen ka kindel, et autori väljatoodud näited ja faktid olid korrektsed.

Aga siinkohal tuli mulle pähe kaks paralleeli:

Meditsiinialal tegutsemine ei ole vähimalgi määral suvalisel meditsiiniteemal pädevust garanteeriv. Ma eeldan, et ajalooõpetajana olen ma ajalooteaduses umbes samal tasemel tegutseja nagu “ÕDE!” meditsiinis. Ehk siis mul on olemas erialased teadmised, oskused neid rakendada võhikute keskkonnas ning need teadmised on üsna laiapõhjalised – ja vähemalt minu puhul laial põhjal üsna head, isegi kui ma väidan seda ise. Sellest hoolimata – ma olen rakendaja ja suuresti sõltun pildist, mida “päris” ajaloolased on kokku pannud. See pilt võib olla kirju ja vastuoluline, sõltub teemast muidugi, aga kui mingite asjade suhtes on olemas üldiselt tunnustatud konsensus, siis on mõistlik eeldada, et nad teavad, millest nad räägivad, ning üksik hääl kõrbes on pigem eksiteel. Ning mina praktikuna ei oma pädevust vastuvoolu ujuda, kui ma just ise ei ole kogemata teemaga põhjalikult tegelenud. Ma ei kahtle, et õed nähtusena on kasulikud, vajalikud ja targad inimesed  - lihtsalt neil on omad pädevused ja tippmeditsiinini see ei küüni.

Teine: see ei välista kuidagi, et kahtlejal on õigus – lõppeks tagantjärgi tarkus ON täppisteadus ja meditsiin - nagu ka ajalugu -  on varemgi omadega puusse pannud. 

Siinkohal aga tooks ma näiteks bridžianaloogia – aga seletan selle hiljem lihtsamalt ära.
Oletame, et sul on vaja võtta kolm tihi mastist E109 vastu ÄS8-t. Selle jaoks sa lõikad kuningat, mitte ei mängi ässa.

Võhikute jaoks: sa valid mänguplaani, mis tagab edu 50% juhtudest (kuningas on soodsalt), mitte sellise, mille edu šanss on 1% (mast jaguneb 6-1 (7%), kuid kuningas on üksikult (1/7 sellest) – kusjuures see plaan on “parem” ka tegelikult ainult pooltel juhtudel – kui see üksik kuningas asub ässa taga.

Kuna me räägime tõenäosustest, siis paratamatul ON jaotusi, kus võitev plaan oleks olnud “see kehvem” ja sellise olukorra otsa on sattunud suvaline mängija – et siis tagantjärgi ohkida, et “oleks võinud ikkagi teistmoodi talitada”. Loomulikult oleks, kui enne oleks olnud olemas kogu info. Sellegipoolest normaalolukorras ükski teemat valdav mängija sellise plaani peale ei lähe – ning kui keegi kõhutunde pealt masti vastu sellist tõenäosust edukalt lahendab, ei tähenda see mitte seda, et ta on tippekspert, vaid et “idioodil vedas”.

On loomulikult ka variant, et ekspert valib sellise mänguplaani – kuid siis on selle põhjuseks, et ta on suutnud suuremast pildist tuvastada midagi, mis väiksematel kaladel on kahe silma vahele jäänud (bridži puhul siis lugenud jaotust, jõudu, mängu käiku…).

 

Netis ringlev pilt, aga teemasse sobiv.
Äkki ei olegi "kõik" näinud.

Ehk siis informeeritult konsensuse vastu minek eeldab, et sa valdad teemat peensusteni – vastasel korral võib sul küll õigus olla, aga see on “pime kana leiab tera” tasemel. Ning ma väidan, et mõni “ÕDE!” lihtsalt ei ole sellel tasemel. Isegi suvaline arst ei ole sellisel tasemel, kuigi nad üldiselt peaks kraadi võrra kõvemad tegijad kui õed – ning pange tähele, praktiliselt ükski arst ei ole vaktsineerimist kasutuks nimetanud (ma ütleks “ükski pole”, aga see läheb liigselt absoluutidesse ja alati ilmselt on võimalik leida mõni, kes on…). Meditsiin tervikuna ei ole kaugeltki eksimatu ja loodetavasti areneb edasi, aga sellegipoolest on konsensuslik teadmine parim, mis meil praegu kasutada on. Seega kui tavalahendus ei olegi parim (ja hetkel me võib-olla tõesti ei tea, kas on), siis kuni ei tule mõni ekspert, kes ka tegelikult – ükskõik, kas siis intuitiivselt või loogiliselt - ära jagab, kuidas seda situatsiooni hallata, on mõistlik sellega kaasa minna.

Info liigub müstiliselt

 Kui igasuguste rakenduste kahtlustamine, et nad kuulavad su juttu pealt ja teevad sellest järeldusi, on tavapärane, siis mõnikord liigub teave veel müstilisemalt.

Nimelt mõtlesin nädala keskel, et peaksin ajalooõpetajate seltsi aastamaksu ära maksma - ja selle käigus juurdlesin, et huvitav, kas mul on ka mõni varasem aasta maksmata. Ma üldiselt küll maksan oma asjad ilusti ära, aga mõnikord nõuab see meeldetuletust - eriti kui arvet, kui sellist ei saadeta. Seega mõtisklesin, et huvitav, kas ma peaks varasemate aastate kohta küsima, ja kui jah, siis kellelt, kui kogemata kombel sain vastuse täiesti ootamatust allikast.

Nimelt Seltsi Tallinna osakonna juht saatis meeldetuletuse oma osakonna võlgnikele - ja mingil väga müstilisel põhjusel olin ka mina selle osakonna nimekirjas (laiendiga "Tallinna Ülikool"). Mäletatavasti pole ma Tallinnaga de facto seostatav juba 1997. aastast ning viimane raamatupidamuslik side katkes 2009, kui ma oma sissekirjutuse tegeliku elukohaga ühtlustasin. 

Tallinna Ülikooliga on mul seost veelgi vähem. Selsamal 1997. aastal kaalusin oma paberite viimist Tallinna Ülikooli ja istusin seega kodu lähedal, Mustamäe trollide lõpp-peatuses trollile, paberid kotis ja õppekavade nimekiri käes. Trollisõidu käigus jõudsin järeldusele, et seal ülikoolis pole küll ühtegi õppekava, kus ma õppida tahaksin ja sõitsin sellesama trolliga ühe soojaga koju tagasi...

Ahjaa, ja selgus, et ma olen siiski olnud enamvähem korralik liikmemaksu tasuja. See aasta on küll veel maksmata, kuid varasemaid võlgu üleval ei ole.