Monday, November 11, 2013

Kuidas ma Druvas Duzisel omaenda juunioriaega meenutamas käisin

Iga aasta sügistalvel toimub Läti väikelinnas Druvas juunioride bridžiturniir, mis viimastel aastatel on olnud samas ka Läti juunioride meistrivõistlusteks. 

Alates sellest ajast, mil Aivar Tihane otsustas pesapaiga Pärnust Riiga üle viia, ehk siis üheksakümnendate teisest poolest, on ka Eesti juuniorid seal turniiril osalenud (ja üsna edukalt, ma kahtlustan, et eestlased on seal rohkem esikohti saanud kui lätlased). Erandiks polnud ka see aasta. Kuigi mu enda juunioriajast hakkab mööduma juba 10 aastat, leidsin ma, et tegemist oli nii toreda üritusega, et ma läheks käiks sealt heameelega veel kord läbi ja tutvustaks seda ka praegustele noortele – ning kuna kõige suuremaks pudelikaelaks on transport, siis võtsin oma Getzi, laadisin sinna peale neli erinevas vanuses (13-24) noort daami ja läksin ise sohvri/mentorina kaasa (siinkohal tänud ETBLile transpordi taaskordse toetamise eest!). 

Kokkuvõttes oli Eesti selleaastase delegatsiooni suuruseks 17 inimest: Eesti juunioride koondis, sedapuhku koosseisus Jonatan– Martin; Taavi– Kristjan, kaks võistkonda (4 paari) Saaremaalt, Johanna Tallinnast, kes mängis paaris põliselanikuga ja, nagu eelpool mainitud, üks võistkond Tartust – Susanna-Saara ja Mirjam-Marie. Viimase paari muudab omapäraseks see, et ühel neist oli vanust napid 13 aastat ja teisel mängukogemust napilt paar kuud. Eesmärgid, mis ma bandele sättisin, ei olnud küll absoluutväärtuselt kõrged, kuid arvestades asjaolusid mitte ka väga lihtsad. Susanna-Saara puhul leidsin, et „hea“ on paarikal tulemus esimese poole sees ja „rahuldav“ Top-66% seas, Mirjam-Marie puhul „hea“ oleks Top-66% ja „rahuldav“ Top-90%. Võistkondliku turniiri puhul leidsin, et „rahuldav“ oleks kõrgem koht kui eelviimane ja „heaks“ ei osanud midagi tarka pakkuda. Lõpuks leidsin, et kuna kohal on kaks võistkonda Saaremaalt, siis nende mõlema edestamine oleks seda kindlasti (suvistel Eesti võistkondlikutel meistrivõistlustel jäid tartlased saarlastest pikalt ja kindlalt maha).

Sõit Tartust Druvasse üle Riia möödus suuremate õnnetusteta, kuigi võttis aega ca 6 tundi (millest pool tundi tegime Riias peatuse). Kohapeal registreerimise end ära. Kuus koolisööki + neli turniiri + kaks ööd kooli ühiselamus (kolmesed toad) läksid kokku maksma 20,5 latti, nii et turniir oli äärmiselt odav ja oleks võinud veel odavamaltki läbi ajada, kui me oleksime olnud nõus ööbimisega klasside põrandaile paigutatud madratsitel. Etteruttavalt võib öelda, et kui ma järgmine kord Druvasse juhtun minema, siis võtan ma kindlasti ööbimise madratsitel (ja soovitan seda ka teistele), sest esiteks ei olnud see ühikas ilmselt oluliselt mugavam variant – kuigi ta oli omaette, oli ta siiski suhteliselt kehva heliisolatsiooniga ja mõnevõrra jahe ja teiseks tuli taas mängu see „omaette“ aspekt – ühikas ööbides ei olnud eriti mugav osaleda koolimajas toimuvas melus. Paraku ei osanud ma seda ette näha, sest ma ei teadnud, kuskohas ühikas asub – omal ajal ööbisin ma eranditult kõik ööd madratsitel. Süüa anti hästi. Vähemalt koguse mõttes, kvaliteet oli suht keskmine koolitoit, nii et mulle sobis ilusti.

Üritus algas reedel juunioride koondiste ringmatšiga, kus osales 5 võistkonda: Läti U-25, Läti U-20, Leedu U-25, Eesti U-25 ja Soome U-20. Võit läks Läti U-20le, Eesti sai 3. koha. Samal ajal sellega toimus soojenduspaarikas. Selle omapäraks oli, et osaleda võisid kõik, ka mittejuuniorid, aga auhinnad olid ette nähtud ainult juunioride esikolmikule. Kokku osales 43 paari ja suurepäraselt esinesid Susanna- Saara, kes said 61,6%-ga viienda koha, juunioridest olid nad koguni teised! Vinge saavutus.
Mina mängisin seda Johannaga (kelle partner osales juunioride koondiste matšil), meie tulemuseks kujunes 58,7% ja 7. koht ning üle 50% said ka Mirjam-Marie (51% ja 19. koht) ning kaks Saaremaa paari (Kevin Org – Rauno Pihel ning Milvi Prii – Hanna Tuus), kes jagasid 50,7%-ga 22.-23. kohta.
Edasi järgnes ööturniir (vanuse alampiiriks 19 aastat, võitjapaar saab 75% sissemaksudest), kus ma otsustasin kaasa lüüa paaris Janis Neimanisega (a.k.a Zombis). Mul ei olnud selles suhtes küll mingit head eelaimdust, arvestades, et ta oli juba enne turniiri algust kõikuvas olekus, aga samas leidsin, et see on mu viimane šanss Druvas bridži mängida (sest edasi olid ainult juunioride üritused) ja mul on ükskõik, kui midagi kehvasti peab minema, seda enam, et mind peibutati osavõtumaksu tasumise ja tasuta napsiga. Mängisime küllaltki hästi, aga paraku ei piisanud sellest rohkemaks kui 59,5% ja 5. koht. Esikoha saanud leedulased said 69%, seda me poleks saanud isegi perfektse esitusega.

Laupäeval oli päevakorras paariturniir, mis koosnes kahest sessioonist. Seekord esines suurepäraselt Johanna, kes paaris Aleksis Zalitisega sai hõbemedali! Võitlus oli tihe, kullast jäi neil puudu üsna napilt – 0,4% (ja sama napp jäi ka edu pronksmedalistide ees). Õnnitlused!
„Puhastest“ Eesti paaridest läks kõige paremini koondislastel – Jon-Martin olid kuuendad, Taavi-Kristjan seitsmendad. Saara-Susanna esinesid taas väga hästi, nende saagiks jäi 12. koht 55,4%-ga. Marie ja Mirjam mängisid esimese sessiooni suurepäraselt, olles seal 13. kohal 55,5%-ga. Kahjuks ebaõnnestus neil õhtune sessioon, kus saadud 30% maandas nad lõpuks 30. kohal 42,8%-ga (seega minult hinne „rahuldav“). Üle 50% ei õnnestunud saada ka ühelgi Saaremaa paaril (parimad olid Prii-Tuus 26. koha ja 44,41%ga).

Pühapäeval toimus võistkondlik turniir (6x6 jaotust), osales 15 võistkonda. Siin oli Eesti koondis veel enne viimast matši juhtimas, kuid seal saadud kaotus kukutas nad troonilt. Esikoha suhtes juhtus selline veider lugu, et soomlased ei saanud viimast vooru mängida, kuna nad pidid kiirustama lennukile ja neile läks kirja vaba voor, ning koos sellega said nad kõrgeima punktisumma. Samas leiti, et neile medaleid siiski ei anta, kuna see viimase vooru mänguvabastus sättis nad võrreldes lähikonkurentidega eelisolukorda ja kuld anti viimases voorus meie omi võitnud lätlaste pundile, kes lõpetas soomlastega sama skooriga. Ja meie koondis sai sellest tulenevalt pronksi.
Tartu punt, nimega Võidurõõmus Röövelööbik (mis lätlaste kirjapildis nägi välja „Voiduroomus Roovglobik“ – seega kui tahate saada veidraid võistkonnanimesid, andke lätlastele hunnik täpitähti), esines väga viisakalt ja nagu selgus, püsis viimase vooruni medalikonkurentsis. Seal saadud 14-16 kaotus tiimilt, milles mängis Johanna koos kolme lätlasega jättis nad siiski 6. (5., kui soomlased maha arvata) kohale ja aitas Johanna pundi neljandaks, aga sellegipoolest taas suurepärane saavutus. Saaremaa esipunt (Prii-Tuus, Org-Pihel) jäi neist maha täpselt ühe punkti ja ühe koha, teine Saaremaa võistkond (Henrika Trave – Kreta Rand, Magnus Kaldjärv – Andres Rüütel) esines küll tagasihoidlikumalt, kuid suutis samuti viimast kohta vältida.

Huvitav nali juhtus teises matšis, kui mingi suvaline võistkond (Ogre) tegi tüdrukute vastu pakkumise 1♠ - /stopp/2♦ ja Saara küsimusele, et mis toimus, andsid vastuse, et „nõrk, kuuese ruutuga“ (ja et ilma stopita oleks see sundiv). Saara manitsustele, et nii ei tehta, anti suurte siniste silmadega vastus, et „aga meil mängivad kõik niimoodi!“… Nojah, igatahes selge, et tegu ei olnud tahtliku sohimänguga, vaid hoopis teadmatusest tekkinud segadusega, mainisin seda Karlisele ja palusin tal selle seltskonnaga väike bridžialane loeng ette võtta…

Tagasiteel suunati meid mingi hetk liiklusõnnetuse tõttu ümbersõidule ja kuna ma ei suutnud leida kohta, kust ma tagasi Riia-Liepaja maanteele saaksin keerata, sõitsin Tartusse üle Jelgava. Ma küll kahtlustasin, et see tegi paarikümnekilomeetrise ringi, aga pärast google mapsiga järgi kontrollides selgus, et kuna mul oli niikuinii plaanis naasta ümber Riia sõites, tegi see mu marsruudi hoopis paar kilomeetrit lühemaks! Nii et säh sulle „otseteed“.


Igatahes oli vahva üritus, tüdrukud tundusid ka päris rahulolevad olevat ja järgmisel aastal üritan võimaluse korral seda taas väisata. Ja kutsun kõiki juuniore (bridžis on juuniori vanusepiiriks 25 aastat) sedasama tegema!

Sunday, November 03, 2013

Kuidas ma koolis tundi andmas käisin

Sellel nädalal käisin üle 16 aasta esmakordselt koolitunnis. Ja mitte ühe, vaid koguni kaks korda, kõigepealt korra kiibitsemas ja seejärel ise "tulejoonel". 

Nimelt ühe ülikoolis võetava aine raames pakuti meile võimalust minna kiibitsema ajalootundi Karlova koolis. Ma siis läksin ja vaatasin. Teema oli Egiptuse jumalad ja loeti seda kuuendale klassile. Üldiselt kulges tund ilusti, üks kuuendik sai hakkama sellise pärliga, et kui jutuks tulid jumalad Geb ja Nut (põhimõtteliselt Taevas ja Maa) ja et nad olid omavahel abielus, siis pomises ta omaette, et „abielu ongi kepp ja nutt!“ Õpetaja kas ei pannud seda tähele või lihtsalt targu ignoreeris ja suuremat elevust sellest ei tulnud. Hoolimata sellest, et õpetaja pidada olema rangemat tüüpi, olid õpilased sellised mitte-väga-rahulikud, aga pigem entusiastlikul moel, mitte häirival. Nagu õpetaja kommenteeris – kuues klass ja kuues tund, mis neist ikka oodata. Ja see asi hakkas mulle muret valmistama, kuna asjalood olid kulgenud sedasoodu, et sama aine raames oli meil ette nähtud ka praktikapäev Lähte koolis, st. et ühel päeval anname meie ajalootunde. Ja kuidagi oli sattunud nõnda, et minu peale jäi kuuenda klassi tund. Teema veel umbluum kui Egiptuse jumalad – nimelt Mesopotaamia suurriigid (mis on üsna konkreetselt selline asi, millest keegi juba nädala pärast niikuinii enam midagi ei mäleta) ja tegemist samuti kuuenda tunniga. Seda enam, et mul oli plaanis pigem loengu stiilis tund teha. Nii et palju õnne mulle.

Reedel siis oligi mul esmakordselt võimalik klassile tundi anda – ja seda hulga kiibitsejate (kaastudengid, õppejõud ja kaks kooli ajalooõpetajat) silma all. Ja tuleb tunnistada, et see kukkus päris hästi välja – õpilased töötasid kaasa üllatavalt entusiastlikult ja kui ma neilt midagi küsisin, üritasid innukalt vastata – vähemalt mõned neist. Kui esimese veerandtunni järel veel mõni kiikas aknast välja ja mõni vaatas üle õla seinakella poole, et kui kaua veel kannatama peab, siis sealtmaalt edasi nad seda ei teinud. Ja kui mul alguses oli mure, et kas ma ikka kogu tunni suudan ära täita, siis see kukkus ka ideaalilähedaselt välja – tunni lõpuks oli mul plaanitud töölehtede täitmine, aga ma mingi hetk katkestasin selle, et kontrollida, mida nad on teinud ja sealt jäi paar viimast laused kodus lõpetada. Igatahes alustuseks sain ma õpetamisest küll igati positiivse kogemuse. Loomulikult ma saan aru, et mul oli praegu ilmselt ses suhtes kerge, et ma sain tegeleda lihtsama osaga – nimelt tunniandmisega ja ma ei pidanud tegelema paberimäärimise või aruandlusega, samuti olid ilmselt õpilased natuke taltsamad, kuna hunnik kõrvalisi inimesi oli nende selja taga tagapinkides. Aga ikkagi, mulle meeldis.

Ahjaa, lõbus seik juhtus veel. Kui me pärast teist tundi klassist väljusime, siis küsis õpetaja minult, et kas ta tunneb mind kuskilt või miks ma nii tuttav välja näen. Ma ise olin ka juurelnud, et miks tema mulle tuttav tundub ja kuna tal tekkis sama mõte, siis ilmselt ei olnud tegemist luuludega. Lõpuks mõtlesin välja teooria – väga tõenäoliselt oli ta üks viimaseid inimesi, keda ma pidin üle lugema oma rahvaloendajapõlves. Vähemalt mulle tundus, et mingi temalaadse olemisega naisterahva puhul oli tekkinud e-loendusel mingi tõrge (seoses Lähte tänavanimede muutmisega) ja ma pidin seal kohapeal käima ja teda uuesti üle lugema. Mälu peab kinni ikka imelikke asju.



Saturday, September 28, 2013

Slovakkia - viimane päev




Eilne võistkondlik turniir ikaldus lõpuks samuti. Enne eelviimast vooru olime tõusnud 6. kohale, aga siis saime suure kaotuse, mis kustutas meie lootused kõrgele kohale. Viimase vooru võit tõstis meid taas kuuendaks, kuid kuna Sven-Vasja unustasid ühe jaotuse sisestada, sai lõplikuks kohaks seitsmes. Paarika mängimisest me loobusime, kuna selgus, et ühel paarikal on 30 jaotust ja me ei jõuaks täna seda lõpuni mängides enam lennukile. St. et tuleks kuskil kaheksa jagu mängimata jätta ja vastu võtta 50-protsendiline tulemus. Sven käis küll uurimas, et kas on võimalik, et meile arvestataks keskmine protsent lihtsalt mängitud jagude pealt, aga arvestades, et temagi paarikat ei mänginud, siis ilmselt see ei olnud võimalik.

Mingit viitsimist midagi huvitavat ette võtta igatahes ei olnud, vabaks jäänud aega kasutasime selleks, et käia võistkonnaga koos väljas söömas (ilm soosis veel värskes õhus einestamist – Eestis seda võimalust vist enam ei ole, kui ma juttudest õigesti aru olen saanud) ja õhtul istusime niisama koos. Olaf saab meilt ca 40 erinevat õllekorki – aga kahtlane, et nende seas väga palju uusi on...

Täna hakkab pihta tagasiretk, loodetavasti edeneb see kiiremini kui siiatulek. Peagi näeme!

Friday, September 27, 2013

Slovakkia - 5. päev



Eile hommikul käisin linna peal jalutamas, giidi saatel. Jalutuskäik oli suhteliselt lühike, tiirlesime peatänava keskel paarisaja meetri raadiuses ja giid seletas olulisemate majade kohta, lisaks veel mõnede kohta mida me ei näinud, aga mille asukoha ta käeviipega paika pani. Kokkuvõttes suht tavaline asi – mingil ajal kiusasid katoliiklased protestante, mingil ajal vastupidi, siis tuli paavst Johannes Paulus II külla ja kuulutas kiusatud katoliiklased pühakuiks ning vabandas kiusatud protestantide ees. Siis selgus, et Kosice on Ungari ajaloos väga oluline olnud, muuhulgas on siia (ümber) maetud Ferenc Rakoczi II. Kapten Tenkeši kohta ei räägitud midagi... Viidi kohalikku kirikusse, see oli päris uhke nii seest kui väljast. Eriti seest, altar oli uhkelt kaunistatud ja vitraaže jagus ning seina peal oli ülalnimetatud Ferenc Rakoczi elukäiku kujutav maal. Ma küll magasin maha, aga ma arvan, et sinna kirikusse ta maetud oligi. Teine suurem kirik oli olnud kunagine jesuiitide pesa, mille tornid olid kahjustada saanud maavärinas. Ma ei teadnudki, et sealkandis maavärinaid on, ka giid ütles, et see oli midagi väga ebatavalist. Katedraali juures oli vinge purskkaevude patarei, mis võnkus muusika taktis, sellest ma isegi tegin mingeid pilte Maksi fotokaga, aga ma ei saa neid praegu üles riputada.
 
Mingi kuju kohta teadis giid rääkida, et see pandi püsti pärast katkuepideemiat ja see kujutas Neitsi Maarjat, aga mingi hetk tulid protestandid ja sodisid samba peale, et too ei ole neitsi. Siis tehti kujule neitsilikkuse kaitsmiseks voorusvöö – st. pandi ümber aed, mille sisse ehitati igasuguste muude kaitsepühakute kujud, tähtsaimatena nende seast Ungari Elisabethi (kes on ka linna kaitsepühakuks) ja Ungari Margareti omad. 

Samuti oli neil mälestusmärk linnavapile. Nimelt olevat Kosice esimene linn maailmas, millel olevat olnud oma vapp – või vähemalt vanim, kes seda tõestada suudab, kuna selle kohta on kirjalikud allikad. Mine võta nüüd kinni.

Päeva lõpuks oli meil võistkondlik turniir, peale viit vooru üheksast oleme üheksandal kohal, nii et midagi eriti head ei ole, aga igasuguseid šansse veel on. Vähemalt sai kahes viimases voorus hoolega slämminivool müdistatud. Eelviimases voorus tuli meil välja 28-punktine 7NT ja 6 ärtut rekontraga (pange jah Lightneri kontra...), viimases voorus tuli välja veel üks 7 ärtut. Suured slämmid olid tõsised reklaamjaod meie süsteemile, eriti 7NT, kui me olime kogu saalis ainsad, kes üldse trumbitat mängisid: jagu nr. 4 siin: http://esfg2013.bridgeclub.sk/Results/mmslv4t7-1.htm . 1 paar mängis 7 pada, 14 paari mängis väikest slämmi pajas  ja 14 paari piirdus pajageimiga. 

Luks, siga, tegi mulle ka veel tünga vastastele pakkumist seletades - ta ise väidab küll, et kogemata. Nimelt peale releejärgnevust teatas ta, et ma olen lubanud sellist jagu nagu mul oligi, 3 ässa, 1 kuninga ja ärtuemanda. Ma siis vaatasin oma lehte ja teatasin talle, et kuningat ma talle küll lubanud ei ole ja ega mul ei olegi ühtegi. Ikka tore elamus, kui sa pead jääma väljamängijaks seitsmes trumbitas! Seepeale Luks kohmas, et ahjaa, tõesti, aga et see ei olevatki tema jaoks oluline olnud, peaasi, et mu ärtuemand olemas on. 
Suure slämmi pakkusid ära vaid Tšehhi koondislased Kopecky-Macura, kes olid ka üks kahest paarist, kes suutis lisaks meile ära pakkuda 7 ärtut selle matši viiendas jaotuses (jagu 13): http://esfg2013.bridgeclub.sk/Results/mmslv5t9-1.htm . Aga jah, too matš meie vastastel ebaõnnestus täielikult niikuinii. Või pigem meil õnnestus täielikult. 70:3 kaheksa jaoga on ikkagi väga muljetavaldav saak. Nagu kiusamiseks – vastas olid needsamad sloveenid, kellega me väikeriikide EMil viimases voorus kohtusime ja seal oleks selline mõrv tähendanud meile esikohta. No mis parata.


Täna on siis ees ootamas viimased neli vooru võistkondlikul ja õhtul ilmselt mängime paarikat.


Thursday, September 26, 2013

Slovakkia - 4. päev



Eilse päeva kohta ei oskagi lõpuks seisukohta võtta, kas tegu oli õnnestumise või ebaõnnestumisega. 

Väikeföderatsioonide turniiril tõusimegi enne viimast matši liidriks, tšehhid olid maas väga napilt ja ukrainlased (väike föderatsioon tähendab väikest liikmete arvult, mitte riigi suuruselt) napilt. Siis läksime me Leoga loomaaeda avastama. 

Loomaaed asus paarteist kilomeetrit Kosicest väljas, teisel pool mägesid. Ilmselgelt jõudsime me sinna väljaspool hooaega – inimesi praktiliselt ei olnud. Ilm oli ka selline uimps ja sompus. Jalutasime edasi ja mõtlesime midagi söödavat otsida – siis selgus, et kõik snäkiputkad on samuti kinni pandud. No väga tore. Samuti ei antud sissepääsu juures mingeid kaarte navigeerimiseks ja loomaaias endas oli neid ka vähe. Mina igatahes nägin ainult ühte. 

Loomaaed oli suur küll, aga üpris hõredalt asustatud – st. loomadel ilmselt oli päris mugav oma suurtes aedikutes, vaatajatel mitte niiväga. Kuna asi asus kuskil mäeveeru peal, siis oli kohati päris raske ja mõnikord täiesti võimatu loomi nende aedikutest üles leida. Lisaks hakkas mingi hetk vihma tibutama, aga õnneks täpselt sel hetkel, kui padukas saabus, jõudsime me mingi baarikese juurde, mis siiski oli lahti. Seega lõime kaks kärbest ühe hoobiga – kõht täis ja suurema vihma lasime ka mööda. Väga huvitavaid loomi ka eriti ei olnud, nii et loomaaed oli siiski kokkuvõttes väike pettumus. Aga mis seal ikka, ega ma väga ka ei kahetse.

Samal ajal mängiti hotellis viimast vooru. Meie vastas oli Sloveenia, Tšehhil Leedu ja Ukrainal Valgevene. Kuulu järgi olla me veel kaks jagu enne lõppu liidrikohal olnud, aga siis lõi sisse ebaõnn, mis pani meie paari valet slämmi mängima ja viimases jaotuses tõi võib-olla alateadlikult seda tagasi teha tahtes kaasa ka suure miinuse, samas kui tšehhidel need jaod õnnestusid ja nii nad meist mööda läksidki. Lisaks tõusid ka ukrainlased meist ette (nende matš käis aeglasemalt), aga õnneks kukkusid nemad oma viimase jaoga meist taas taha. Nii et kokkuvõttes teine koht, neljas esikolmikukoht sellistel võistlustel järjest (3., 2., 1., 2. – meie Leoga oleme mänginud neist siis esimest ja viimast). Tuleb vist rahul olla.

Päeva lõpetas väike pidulik lõputseremoonia, see ei olnud ka midagi erilist, vein oli hea, aga nats magus (õnneks ma seda niikuinii eriti tarbida ei saanud), söök oli söödav, aga ka mitte midagi eriti head. Ma ei tea, mida halba on kanad slovakkidele teinud, aga minu meelest suudavad nad kanafilee alati ülikuivaks küpsetada (seni kolmest kolm). Sain jutule ka ühe tšehhiga, kes on Euroopa bridgeliidu juuniortoimkonna liige (tegelikult me olime juba varasemad teretuttavad juba sellest ajast kui ma David Vozabaliga mängisin) ja kellel on huvitavad ideed Kesk-Euroopas odavaid juuniorlaagreid organiseerida – eks näis, mis sellest mõttest välja tuleb. Igatahes oli päev mind piisavalt väsitanud, et ei hakanud lõpuni seal passima, vaid selle asemel kerisin tuppa magama ja sain väga hea une, ärkasin kõigest kaks korda öö jooksul. 

Täna on plaanis vist City Tour hommikul ja võistkondlik turniir õhtul. Pöidla hoidmine on endiselt lubatud.