Mälumängu antireklaam

Kuna kuluaarides on huvi tuntud mu FB kommentaari kohta, et käisin elu kõige kehvemal mälumängul (ja ma olen ennegi kehvi mängusid näinud, ühte isegi päris lähedalt, kui üks spordiajakirjanik üritas olümpiamängudega seotud mälukat teha ja kuigi ma konsultandina üritasin teda natuke suunata-vihjata, oli ta oma mõtetes nii kõvasti kinni, et lõpptulemus oli ikkagi väga kahtlane...), siis otsustasin, et teen selle kohta pikema postituse. 

Mäng millest ma räägin, oli noorte spordimälumängu Bumerang maakonnavoor.

Tegelikult võis aimata, et tegu on kehva päevaga, juba varem. Nimelt kuna mäng hakkas hommikul kell 10, oli vaja noored koolist peale korjata juba kell 9 – ja seega pidi kuskil olema varukäsi, kes minu tunni läbi viib. Varukäe jaoks valmistasin ette korraliku slaidshow, kommentaaride ja küsimustega – kuid kui ma enne tundi oma arvutit sisse lülitasin, teatas see külma rahuga „installing updates, do not disturb“. Või midagi sarnast. Muidu on need update’id üks igavene ora pehmes kehaosas, aga ma elaks sellise asja üle (ma ju tean, millest ma tahan tundi pidada), aga et see juhtus just täpselt sellel puhul, kui üks kord aastas on vaja, et arvuti teeks mida mina tahan, mitte ei tegeleks isetegevusega, on minu meelest väga kurjakuulutav kokkusattumus…

Okei, see selleks, tund sai peetud, meie jõudsime mälumängule. Kõigepealt pean alustama sellest, mille üle ma vinguda ei taha – ehk siis korraldus. See oli täiesti okei tasemel, pisikeste hädadega, aga mitte midagi sellist, mis mängimist seganuks. Küsimused olid ilusti kõigile näha – (ma küll viimaste ridade suhtes 100% kindel pole), tulemused tulid ruttu jne. Lõppeks kui on olemas piisavalt ruumi ja õhku, nähtav tabel ja ennekõike head küsimused, siis kõik muu elab rahulikult üle. Isegi aegunud formaadi: 1h20m 20 küsimuse peale, mis ühekaupa esitati, ühesõnaga iidne Eesti võistkondlike meistrikate süsteem. Ja mõttetult veidra reglemendi: koolid olid jagatud kahte gruppi õpilaste arvu järgi (üle 100/alla 100), väikestel koolidel oli lihtsalt kaheksa erinevat küsimust. Ma ei tea, kas sellel oli ka mingi sügavam mõte taga: vabalt võiks ju esitada samad küsimused ja anda välja eriauhinnad väikestele koolidele, või siis äkki on point, et suuremad koolid võimalikust häbist päästa, kui – jumal hoidku – mõni väikekooli võistkond rohkem punkte saab või mingi kahtlasem tagamõte, aga no jumal sellega, äkki oli selle jaoks mingi põhjus.

Aga jah, nagu nutikamad lugejad ilmselt pikaks läinud sissejuhatusest aru võivad saada, siis asi, millega kapitaalselt puusse pandi oli küsimused. Kes ei viitsi pikemalt lugeda, selle jaoks lihtsalt lühikokkuvõte: need olid väga rasked (sobivad ilmselt pigem spetsialiseerunud spordimälumängule) ja suuresti väga igavad – ja kuna me räägime koolinoorte mängust, siis absoluutselt auditooriumile sobimatud. Kui võtta aluseks mõned „kuldreeglid“, mis võiks olla eelduseks mälukaküsimuste koostamisel, siis minu jaoks on need reeglina olnud sellised (iseasi, kas ma neid jälgida olen suutnud), et hea küsimus võiks vastata mõnele – soovitatavalt mitmele – järgnevatest kriteeriumitest. A) Pooled teavad, pooled ei tea. B) Vastajad on vastust varem kuulnud või vähemalt võiksid olla kuulnud. C) Küsimus võiks olla väikese looga ja mõne lisavihjega, mis annaks sellele hariva lisaväärtuse. D) Kui küsitav asi on vähetuntud, siis võiks see olla vähemalt huvitav. No ja nagu ma aru olen saanud, siis hea mängu puhul võiks võitjavõistkond saada ca 65-70% tulemuse. Ning „nõrgas saalis“ võiksid küsimused olla lihtsamapoolsed, et inimesed tunneksid punktidest rõõmu.

Selle komplekti puhul sai võitjavõistkond „suurtes koolides“ 15 punkti 40-st, viimane võistkond skooris kõigest ühe punkti ja veel kolm võistkonda alla 5 punkti. Ja nagu ma aru sain, oli tegemist vähemalt oma koolisisese eelvõistluse läbinud tiimidega. „väikestes koolides“ olid skoorid küll kõrgemad, aga see oli tingitud sellest, et „suurtest“ erinevad küsimused olid valikvastustega, mis suurendasid kõvasti pihtasaamise šansse.

Ühesõnaga – erilist mängurõõmu ja soovi mälumänguga edasi tekitada see mäng osalejais ilmselt ei tekitanud. (Lihtsalt oletan).

Mis küsimuste raskusesse puutub, siis okei, on võimalik mööda panna raskusastme timmimisega, eriti kui küsija ise väga kogenud ei ole. Uue küsija efekt on nimelt selles, et kui puudub varasem kogemus, siis kõik enda teadmised tunduvad lihtsa ja triviaalsena, mis siis sunnib ekstra otsima raskemaid pähkleid ja võlli on väga kerge üle keerata.

Mõnikord võib saali taju alt vedada ka siis, kui küsija on kogenud, nagu selgus paar nädalat tagasi Tartu meistrikatel, kui Prooton küsis mingid Lähis-Ida poeeti, nimega Adonis – ja mütoloogiavihje, mis võinuks abiks olla panid ka Süüria, mitte Kreeka taustaga; ning isegi sellisena pidasid ise küsimust liiga lihtsaks. Laekus nulliring. No ja mul on olnud mitmel korral olnud juhust vastata küsimustele, mida meie tiimis teab päris mitu inimest, aga selgus, et tegu on soologa.

Aga jah, tulles tagasi mängu juurde, siis siin oli lisaks friigikate otsimisele ka palju muid hädasid, ennekõike see, et küsimused olid sageli pingutatud, igavad, puuduva lisaväärtusega ja haltuuramaigulised. Küsiti väga marginaalseid asju ja alasid, (üle)keskmise koolinoore jaoks uudistekünnist mitteületavaid või vale ajastu/olulisuse suhtega asju ja pingutati end pooleks, et asjale kohalikku värvingut anda, mis tõi kaasa ka asju, mida inimene tõenäoliselt ei tea, kui ei juhtu just küsitava kodukülas elama. Tõe huvides pean tunnistama, et tegin enda omade jaoks väikest eeltööd ja mõnest hiljem küsitud asjast jätsin konspekteerimata lihtsalt seepärast, et minu loogika töötas rajal „no klge, koolinoorte mäng, SELLIST asja seal ju ometi ei küsita kuna puudub mõte“. Oh boy I was wrong…

Lisaks sellele süvendas mu muljet haltuurast – ja tõenäoliselt viimasele minutile jäänud ja seetõttu hooletult tehtud haltuurast – kujunduslik aspekt. Küsimused kubisesid kirjavigadest: mõned markantsemad: ühe küsimustelehe ülaservas olnud võistluse nimi esines kujul „Buremang“; tegeleti tulevikuennustamisega: „24. veebruaril 2018 tuli Eesti meistriks…“ ning suurepärane sõnastus: „Olümpiarõngad, on viite värvi, milline on vale värv?“

Ühesõnaga – sellisel kujul ei soovitaks ma kellelgi sellest võistlusest osa võtta – ja korraldajatele soovitaksin leida mõni inimene, kellel on olemas ettekujutus mälumänguküsimuste koostamisest ning jõuda kokkuleppele asise komplekti koostamise asjus. Ja kui tundub, et pädev inimene võib olla liiga seotud, siis paluda tal edasi soovitada mõni teine, kes poleks.

Aga jah, näited küsimustest – millest kohe esimene tekitas mul halva eelaimduse tuleva suhtes (mis osutus õigeks): küsiti curlingukivi raskust. Siin kusjuures küsimus ise oli veel minu jaoks normaalsuse piirides, aga vastuse hindamisjuhend oli ülikahtlane. Õigeks loeti 19,1 kg  - mis on vale, st. nii palju kui ma rahvusvahelisi allikaid olen guugeldanud, siis on sinna antud teatud kaaluvahemik, kuhu see küll sisse jääb, aga eestikeelne Wikipedia väidab konkreetselt 19,1kg. Kahepunktivastuseks loetigi see üks ja ainus 19,1kg! No mis kuradi inimene seda koolinoorte mängul peast peaks teadma (kui see oleks ainuõige vastus). Vahemik +/- 3kg pidi andma veel ühe punkti. Lõppkokkuvõttes muidugi vahet polnud, nulliring niikuinii.

Paar küsimust olid sellised tüüpilised viktoriiniküsimused, mis nägid välja et „kiireks läks, topiks midagi sisse“ – nt. millises linnas toimus 1948 taliolümpia (no pannud kasvõi mõni huvitav vihje sisse, kasvõi mustpeade vennaskonnale); „Kes võitis 6784 punktiga seitsmevõistluse; küsitav on Belgia sportlane?“ (kusjuures täpselt sellises sõnastuses, pole öeldud, millistel võistlustel jne. kuigi jah, enne oli suuliselt mainitud, et jutt käib eelmise aasta kergejõustiku MMist); „Mis võistkond võitis 2016/17 NBA meistrivõistlused“

Mõned asjad olid lihtsalt ilmselgelt kaasaegse noore skoobist väljas – nt. 1989-2005 kergejõustiku eesti meistrikail medali saanud tüüp, kelle puhul küsiti ala – ja mida mina ega mu kõrval olnud kolleeg (kehalise õpetaja) ei suutnud teada, samuti Meelis Loiti, kelle kohta oli vihjeks lihtsalt pilt + vehkleja ja treener ja töötab laskurliidus.

Alade valik ilmselt pidi olema laiapõhjaline, et näidata, et „kõik on sport“ – aga no ilmselgelt oli sellega üle pingutatud. Jalgpallist oli üks küsimus (ja küsiti treenerit), korvpallist ka üks (ülalnimetatud) – aga see-eest figureerisid küsimused aladest nagu Big Air, rallikrossi MM (ära aja segi autoralli MMiga), maastikuvibu laskmine (õnneks seal olid valikuvariandid), purjetamine, olümpiakohtunikud, rannamaadlus; lisaks küsiti marginaalse klubi tegevusala, kohaliku spordiliidu presidenti (valikvariantidega mõlemad siiski) jms. Ma saan aru, et küsimustele taheti anda kohalikku värvingut, aga minusugusele kõrvaltvaatajale jättis see vägisi läbi kõhukinnisuse punnitamise mulje.

Ja lõpetuseks kirstunaelana aegumatu ja tõelise sportliku väärtusega küsimus (kirjaviis muutmata): „14.  Millise maakonna viidi mullu märtsis läbi 13. Eestimaa Talimängud?“

And now for something completely different: nendele, kes hoiavad silma peal minu lugemise progressioonil. 

Vahepeal on see küll natuke soikunud, aga ühe sain taas läbi. Miks ma seda lugesin – veidral kombel koostöös õpilasega: ta leidis, et ta võiks mõne ajalooprogrammis oleva teema lugeda mõnest ingliskeelsest raamatust ja äkki ta loeks seda. Ma olin nõus – ja kuna õpilane luges, pidin mina ka lugema.

Raamatu kohta: midagi kapitaalselt uut ta haritud lugeja jaoks ei kujuta, aga mingi kinnistamine ja meeldetuletamine on ta kindlasti. Miks aga soovitan kindlasti lugeda, on keel ja sõnavara – see on tõesti hästi ja suure väljendusrikkuse ning sõnavaraga kirjutatud, tõeliselt nauditav oli lugeda (inglise keeles küll, teadagi). Ehk siis: 5 loetud!

Belfast

Asjaolude kokkusattumusena viibin ma praegu Põhja-Iiri pealinnas, mitte aga Rakveres (kus toimuvad Eesti võistkondlikud meistrikad). Nimelt umbes kuu aega tagasi saatis Aarne Rummel mulle sõnumi, kus küsis, kas ma tahan osaleda Belfastis toimuval Euroopa Bridžiliidu nõupidamisel/seminaril. Tõenäoliselt oli see küll kaval plaan saboteerida minu võistkonda A-liigas (kõik bridžimängijad mäletavad väga hästi, kuidas eelmisel aastal lõppes see etapp, mida ma ei mänginud kuna käisin selle ajal Arizonas, mulle on seda juba 4-5 korda meelde tuletatud), aga Aarne vabandas seda sellega, et neil on varukätega raskusi. Ma ei olnud küll erilises vaimustuses, aga noh, mõnikord on nii, et kodumaa kutsub ja tõenäoliselt ülejäänud alternatiivid siia saatmiseks oleksid olnud kehvemad (ja asja Ülise kraesse nihutamine kukkus ka läbi).

Temaatiline lauluke ka:

Reis kulges nagu tavaliselt napikate tähe all. Esiteks oli kodust Tallinnasse sõitmine mööda Tartu-Tallinna maanteed paras ekstreemsport, õnneks keset ööd on teed siiski suht tühjad,  nii et kahtlastest asjadest mööda navigeerimine õnnestus hästi ja nõmedamad kurvid sõitsin tuima näoga 70 km/h. See mulle erilisi probleeme ei tekitanud, õnneks liikusin sobiva ajavaruga. Heathrow lennujaamas tabas mind aga huvitavam probleem – nimelt kodus check-ini tehes sain sõnumi, et olgu ma kena ja korjaku viimase lennu otsa (London-Belfast) pilet üles lennujaamas. Heathrow’s ma küll ühtegi selleks sobivat kohta ei leidnud, kuni lõpuks olingi passikontrollis (mis soovib näha ka boarding passe). Seletasin siis neiule oma mure ära, selle peale anti mulle kleepekas ja kästi Aer Linguse letti minna kui kontrollist läbi olen. Kuna logistika oli üsna minuti peale läinud, siis nägin oma õuduseks, et letil on silt, et suletakse 45 minutit enne väljumist, samas kui väljumiseni oli aega 50 minutit ja minu ees veel neli inimest, kellest kahega oli mingi pikem seletamine. Ma küll reaalselt suutsin end veenda, et ega mind ilmselt maha ei jäeta, eriti kui ma sappa jõudsin sobival ajal, aga noh, liiga mugavalt ma end ei tundnud. Lõpuks muidugi mingeid probleeme ei tekkinud, nagu tavaliselt. See-eest Belfastis läks logistika imeilusalt: bussijaamast läks buss otse hotelli kõrvale. J

Nüüd on kaks päeva seminare peetud, kohtutud mitmete vanade tuttavatega ja leitud paar uut. Selle kohta ilmselt kirjutan kokkuvõtte, aga kas ma seda plogis avaldan, ei oska veel kommenteerida. Graafik on üldiselt väga tihe, nii et linna peale ma reaalselt ei jõuagi. Täna oli küll teoorias „vaba õhtu“ aga see hakkas millalgi pärast kuut, ehk siis „väljas oli juba pime“ – ja kui mul algul oligi mõte, et jalutaks natuke linnas ringi, siis leidsin, et ma ikkagi ei viitsi seda teha ja üle tee asuvast Tescost, kus varustasin end esmatarbekaupadega (vein+juust), kaugemale ei jõudnudki. Nii et praegu on mul muljed linnast üsna napid:  peamiselt see, mida konverentsil aknast (12. korruselt) näha on – see on ilus, ning see, mida ma hotelli lähiümbruses kohtasin – see on suht masendav, kubiseb kerjustest.

Hotell ise on omapärane – suht viisakas, aga täiesti masendava liftimajandusega. Esiteks on seal süsteem selline veider, et lifti sees nupud ei tööta, nendega võib pm. klaverit mängida (tehtud). Et õigele korrusele minna, tuleb number valida juba lifti tellides. Teiseks on neid ilmselgelt vähe sellise hotelli kohta – ehk siis poolteist (julgustatakse kasutama ka teeninduslifti). Nii et närvide söömist ja segadust on päris palju. Aga mis hotelli kohta head võib öelda, on see, et vähemalt süüa antakse siin korralikult ja loomaliha on olnud super. Nii et nälga ma ei jää!