Tegelikult oleks paljugi muud, millest plogida, sest
elu on kiire ja huvitav ning maailm ümberringi on ka liigagi huvitav. Kõik
see aga tähendab, et üks tegemine ajab pidevalt teist taga ja isegi kui füüsiliselt
aja kirjutamiseks leiaks, siis vaimu jaoks oleks üks täiendav ümberlülitumine
liiga kurnav. Ma maksan isegi oma automatiseerimata arveid üle kahe kuu, et erinevate tegevuste arvu vähendada.
Igatahes lapsel läheb vist hästi, tundub üsna
uudishimulik ja samas chill tüüp olevat (eeldan, et temast võiks ju rohkem mainida,
aga samas reeglina ei lähe laste tegemised eriti kellelegi muule korda kui tema
vanematele ja pole mõtet kedagi väga kurnata sellega, et mul on kahtlemata
objektiivselt ja subjektiivselt maailma parim pisike põssa kodus).
Aga jah, kuidas ma siis möödunud nädalal
sattusin kogukondlikku aktivisti mängima. Kusjuures rangelt võttes mitte “oma”
kogukonnas…
Nagu kõik teavad, siis sõnapaar “Lauri” ja “aktivism”
ei käi liiga hästi kokku. Okei, kui tegemist on bridžiga, siis seda ikka võib,
aga vähem oluliste teemade puhul ma end üldiselt pigem ei liiguta ja keskendun zen-hedonismile.
Eelmisel nädalal juhtunud aga nii, et
Tartu valla kaasava eelarve raames toimus plebistsiit, et kuhu kanaliseerida
30k€ väärtuses eelarvelisi vahendeid.
Ma küll põhimõtteliselt vihkan seda tüüpi
hääletamisi, kus loeb ainult see, mitu häält sa tuttavailt kokku kraabid – st.
igasugused netipõhised kunstikonkursid või “aasta x” valimised (ma pole kindel,
kas hullem on seda tüüpi hääletused või spordialad/konkursid, kus võitja valib
žürii punktide põhjal, mitte mingi objektiivse kriteeriumi alusel), aga kuna reeglid on kehtestatud mujal, siis tuleb kaasalöömiseks
nende järgi mängida.
Kogemata kombel juhtus nii, et paar päeva enne
lõppu selgus, et üks kahest juhtivast ettepanekust on seotud mu tööandjaga - ehk siis Maarja-Magdaleenaga, eesmärgiks
rajada kooli staadionile virgestusala. Mis iganes see virgestusala täpselt on,
aga ma enda jaoks sõnastasin selle kui “välijõusaal”, mida see ilmselt ka on.
Põhiline konkurent oli pm samasuguse rajatise tegemine Äksisse. Kuna kooli poolt jõuti tõdemusele, et seda asja
ikka väga tahetakse, siis umbes üle-eelmisel päeval enne kella kukkumist
leidsin, et lükkaks ka oma õla alla – või noh, eks mind natuke survestati ka
selleks.
Kuna mu enda kodukohal midagi mängus ei olnud, võtsin näppu mõned
flaierid, et neid lapse jalutamise kõrvalt inimestele jagada. Loogika siis
selles, et kui neil reaalselt nkn ükskõik, siis miks mitte hääletada
Maarja-Magdaleena poolt, lubasin inimestele, et kui läheb õnneks, siis juhul
kui peaks tekkima vastupidine olukord, võin jagada seal Vedu flaiereid. Palju
ma neid laiali ei jaganud – sest väljas on külm ja pime ja ma ei näinud inimesi
– aga eelmisel õhtul käisin ikkagi oma maja inimesed ka kõik läbi. Kõrvalpõikena
ilmselt tasub mainida, et see on minu kohta ikka eriline aktivism – kunagi hallil
ajal, kui lubasin, et minu nime võib kirja panna TÜ õpilasesindusse
kandideerimisel, siis sellega minu osalus piirduski. Lõpuks olin saanud kaks
häält, ühe kohta väitis Luks, et see tuli temalt, kust tuli teine, pole senini
õrna aimugi, sest ega ma isegi hääletama minna ei viitsinud.
Edasi kulges asi rahulikult kuni reede õhtuni
(hääletuse lõpptähtaeg oli kesköö) – Maarja-Magdaleenal üldiselt paarkümmend
häält rohkem kui Äksil, kuni ma umbes poole üheksa ajal panin tähele, et Äksile
on hakanud hääled kuidagi rutem juurde tiksuma – ilmselgelt seal inimesed teevad
midagi. Kuigi ka teine koht ilmselt polnuks katastroof, tasub meeles pidada, et
eelarves oli ette nähtud 30k€, kumbki välijõusaal hinnatud 20k€ peale – seega sellistel
asjaoludel on alati kindlam igaks juhuks esimesena läbi minna ja teatasin
kolleegidele, et “pange tähele, miskit toimub, nüüd mobiliseerume ja ajame kõik
võimalikud ja võimatud hääled välja!” Ilmselt nad mobiliseerunuks muidugi mingil määral ka ilma
minuta.
Järgnesid väga huvitavad kolm tundi, mille
kohta ma hiljem leidsin, et tõenäoliselt kvalifitseeruks see põnevuselt aasta
spordisündmuseks, sest häälte juurde korjamine käis mõlemasse korvi väga
tasavägiselt.
Ise ma võistlusliku inimesena (see, et ma olen üldiselt “hea
kaotaja”, sest elu läheb igal juhul ju edasi, ei tähenda, et ma kergelt
loobuks!) hakkasin kasutama oma bridžiorgunnigeeniuse kogemusi ning sotsiaalset
krediiti ja koputasin läbi hunniku tuttavaid, kelle elukoha kohta ma kas
teadsin/arvasin et on Tartu vallas – seejärel selliseid, kelle kohta ma ei
teadnud, kus nad elavad – ja lõpuks lihtsalt viskasin inimestele üles küsimusi,
et kas nad teavad kedagi, kes elaks Tartu vallas ja ei oleks seotud Äksiga,
ning tuletasin selle käigus meelde ka mõnele inimesele, kelle puhul ma ei olnud
kindel, kas ta on hääle andnud või ei (mu geniaalsem leid oli, et “aga meil on
ju 16-aastane õpilane koolis” – kell 11 õhtul võtsin ühendust, selgus
tõepoolest, et tal on hääl andmata ning on heameelega valmis seda tegema). Muuhulgas
kasutasin inimesega kontakteerumiseks ära isegi Bridge Base Online’i (vean
kihla, et kui Hans mult SMSi sai, et “mul on vist su abi vaja, tule BBO-sse!”,
uskus ta, et ma otsin neljandat kätt). Lõpuks olin kontakteerunud 49 inimesega,
millest suurem osa olid küll tühikäigud, kuid tuli ka positiivseid vastuseid.
Tõenäoliselt sarnane tegutsemine leidis aset ka
Äksis, igatahes pinget jätkus viimase hetkeni – vahe kahe ettepaneku vahel ei
ületanud viimase paari tunni jooksul enam kordagi emmas-kummas suunas viit häält.
Kell 23:57 laekusid viimased hääled Maarja-Magdaleenale, manades tabloole +2;
23:58 korjas Äksi ühe hääle tagasi – aga see jäi ka selle päeva viimaseks, nii
et kui kesköö lõi ja tõllad taas kõrvitsateks muutusid, näitas tabloo:
Maarja-Magdaleena 324; Äksi 323. Igatahes selle viimase nelja tunni jooksul oli
Äksi endale juurde tekitanud ligi 100 ja Maarja-Magdaleena ligi 80 häält…
Rahul võivad endaga olla mõlemad kogukonnad; mida sellega teeb edasi vald, on juba nende rida - pm sisuliselt on siiski ju kaks võitjat (minu moraalne kompass ütleb, et aus oleks panna juurde umbes 9k€ ja teha ka Äksi asi ära, nad tahtsid seda peaaegu sama palju - aga õnneks pole see enam minu rida, isegi kui otsustatakse, et "aga jagaks 15-15" ei kõlaks ka liiga valesti. Peaasi, et see ikka ära tehakse ja veel tähtsam - kasutust leiaks).
Miks Maarja-Magdaleena võib enda üle eriti uhke olla
(ja miks ma selle nimel ka nii palju lõpuks panustasin), on see, et sellises
formaadis hääled kokku saada on üks kuradima jõuluime.
Nagu ma olen varem
öelnud, on suure valla väike kool olla väga halb, sama kehtib ka suure valla
väikese asumi kohta. Tartu vallas on mingi 11 000 inimest, Statistikaameti andmetel
on Maarja-Magdaleena elanike arv 220, Äksis 437 (ehk siis kahekordne
vahe). Äksi kogukonna FB grupis on mingi 600+ liiget, Maarja-Magdaleena
kogukonnal vist FB gruppi polegi, on küll kooli grupp ca 300 liikmega. Lisaks on
Maarja-Magdaleena Tartu vallaga hiljuti liitunud piirkonnas ja asub üsna “nurga
peal”, samas kui Äksi on keskne koht ning see tähendab, et naabreid ja
võimalikke kontakte on palju rohkem. See ei pruugi küll alati toimida, aga ma
miskipärast ei usu, et naabrite vaheline kadedus oleks midagi sellist, mis
paneks nt kaugema konkureeriva ettepaneku poolt hääletama. Kuigi… Sotsiaalmeedias
kutsus inimesi üles Äksi poolt hääletama ka Tabiveres elav Tartu vallavolinik,
kes on Tabivere valla aegadest olnud seotud ka Maarja-Magdaleenaga… Ma muidugi
ei tea, äkki tal on ka Äksi taust sees, aga kui ei, siis ma leian, et see oli
temast väga halb maitse (mul ei oleks pretensioone, kui selguks et ta elab
tegelikult Äksis, aga no pole tegelikult minu asi, ma olen lihtsalt hea mäluga inimene…).
Aga eks väikses kohas võib
motivatsioon seljad kokku panna olla selle võrra suurem, eriti kui tekib
olukord “kas nüüd või ei kunagi”. Igatahes hea töö, Maarja-Magdaleena!
No ja endaga olen ka rahul - kuigi ma väga palju hääli ei tekitanud (ma arvan, et minust sõltuvate häälte arv jääb 10 ja 20 umbes keskele), siis nagu tabloo näitas, läks arvesse iga hääl. Või nagu kommenteeris Rainer Kerge: "harva on olukord, kus iga hääletanu teab, et just tema hääl tõi võidu"
