Laupäeval õnnestus mälu mängimas käia ja kui seda piisavalt harva teha, tuleb sellestki positiivseid elamusi. Saime Maakilva finaalis teise koha, mis antud kontekstis oli pigem võit kui kaotus - esikoht oli nii pikalt eest ära.

Veider oli see, et kui küsiti Eesti 1920-te jalgpalliväravavahti (ühesõnaga seda, kes mängis koondises enne Tipnerit), siis pongestasin ma end pooleks seda välja mõeldes. Esimene nimi mis pähe tuli oli Kass aga kuna ma teadsin, et selle nimega tüüp oli hoopis ründaja, siis see ei sobinud - võtsin siis tööhüpoteesiks, et see on neljatäheline nimi, mis algab K-ga. Mõtlesin ja mõtlesin, aga välja ei mõelnud ja läks siis hea õnne peale Kass kirja - äkki ikkagi mälu on vingerpussi mänginud. Kui vastus kõlas, siis sai selgeks, et asja sai valetpidi protsessitud - kõlapilt oli õige, aga esimene täht ei klappinud, õige vastus oli Lass...

Ja siis leidsin tänu mälukale üles ka ühe hea loo (õigemini sain autorile ja pealkirjale jälile) - Midge Ure'i "Breathe". Mälukal nimelt küsiti Midge Ure'i, aga ühe teise looga, ning kui youtube'ist tüübi muid lugusid kuulata tahtsin, siis vaataski see mulle vastu :)

Nüüd siis taas tagasi Eestimaa pinnal (ja juba kahetsen, arvestades et aasta kõige tatisemad ilmad on kohale jõudnud).

Kõigepealt peab tegema ühe vigade paranduse eelmisesse postitusse - Wikipediast tuvastasin (ja nagu ma näen, on Ulaf juba ka ärganud ja märkuse teinud), et see, mida nad sealkandis kreegiks nimetavad (Kriek) on hoopis kirss. Aga see ei muuda pointi, et see oli suht hea ja joodav kraam, ning nagu ikka - kõige esimesena kätte sattunud pudel (Mort Subite) oli ka kõige parem, nii et ei olnud erilist põhjust muude markide degustatsiooni teha.

Tagasireis kulges üldiselt sujuvalt (Luksemburgi lennujaam on mõnus väike ja asub kesklinnast 15-20 minutise bussisõidu kaugusel), aga paar naljakat asja juhtus sealgi.

Kõigepealt ei väljunud meie lend Kopenhaagenist Tallinnasse õigel ajal - mis on Estonian Airi puhul ilmselt muidugi pigem reegel kui erand. Lennukis tuvastasin, et stjuardessid on mingist ebamäärasest rahvusest ja millegipärast on seal mingid imelikud kirjad - nt. ohutusvarustusel oli ingliskeelsel selgitusel juures itaaliakeelne tekst ja varuväljapääsule oli lisaks exitile juurde märgitud "izlaz", millest tegin järelduse, et ju meil siis mingi vana poola parsa on lennukiks. Tallinnas lennukist väljudes selgus, et meid toonud lennuki küljele oli uhkelt kirja pandud "Adrian Sun" ja kaunistuseks Horvaatia lipp juures. Tundub, et Eesti Õhuga on lood ikka üsna nadid.

Tallinnast hakkasime koju sõitma ja tee peal tuli pähe mõte, et kui minnes sai külmakapp tühjaks tehtud, siis peaks ometi midagi hamba alla varuma. Halb uudis oli aga see, et kui me Koerusse jõudsime, oli kell veerand üheksa ja nad olid oma Konsumi juba kell kaheksa kinni pannud. Siis pressisime edasi ja jõudsime kuskil kolmveerand üheksaks Jõgevale - kuigi mitte just kõige ärksam paik, siiski tegemist ju maakonnakeskusega. Halb uudis muidugi see, et ega meil kummalgi polnud õrna aimugi, kus seal mõni pood on. Tõmbasime siis jooksvalt Tiidule traati (muide, ma tee peal lahendasin ristsõna, kus esines küsimus "Eesti mälumängur" ja vastuseks oli Naarits) ja too teadis juhatada meid mingi Selveri juurde, mis pidi kümneni lahti olema. Tegelikult oli küll üheksani, aga õnneks me jõudsime sinna ikkagi väikese varuga, nii et proviandi saime ilusti kätte :)

Nüüdseks siis juba ligi nädal aega Luksemburgis Pihlal-Indrekul külas oldud, kahjuks pidi küll Pihel ise eile tagasi Eestisse põikama. Muljed siis üldiselt sellised:

Ilm: positiivselt kevadene, riietuseks piisab üleskeeratud käistega kampsunist.

Linn: vanalinn on selline kena "uusaegne" ja tänavad tihedalt täis ehitatud. Selles osas, kus asuvad eurokraatide töökohad, on peamiselt suured ja imposantsed (kuigi minu arust nats inetud) ehitised ning linnaosa näeb ka muidu üsna ehitusplatsilik välja. Vanas linnas on hunnikus lahedaid sildasid ja müürijuppe ja on ka muidu tore.

Bridžiklubi: õhkkond meenutas natuke Tartu tudengiklubi - vaba ja sõbralik, suhteliselt vähe paare ja keegi ei ibisenud partneri kallal. Keskmine vanus oli küll mõnevõrra suurem, ma pakuks, et ca 60 aastat. Mängutase oli vist enamvähem normaalne, kuigi meil Maarjaga õnnestus midagi eriliselt head tegemata 65% kokku ajada ja 11 paari konkurentsis esikoht kotti ajada.

Linna on üsna künklik ja kuna ma armastan ringi hulkuda, siis olen ilmselt selle nädalaga rohkem kõndinud, kui Eestis kuu ajaga - nii et järgmine kuu te mind omal jalal liikumas ei näe, sest norm on täis!
Kange alkohol on odavam kui Eestis, õlled on täitsa joodavad ja leidsin isegi ühe, mis Maarjale maitseb - Lambic kreegiõlu :)

Ühesõnaga - seni võib eluga rahul olla küll

A-Liiga teine etapp kulges nagu vanadel headel aegadel - kuigi esimeses voorus tuli vastu võeta 10:20 kaotus ja ajatrahv, siis edaspidi mäng paranes ja selleks, et püstitada uus vooru rekord (seni oli see aastast 2006, kui me viimasel etapil saime 152 punkti), pidime me võitma Rakveret 22:8. Kahjuks jäi sellest puudu, saime 18:12 võidu, aga 148,5 punkti seitsme matši peale pole ka väga laita saavutus. Kusjuures patserdamisruumi jäi veel küll, meie paar tegi vist igas matšis ühe sellise 10 IMPi maksma läinud liigutuse - paar lollust (ma näiteks käisin taha 3NT lepingu, kus mul oli üheksa tihi varrest võtta) ja paar kehva otsust, aga muidu võis mänguklassiga rahule jääda. Ja noh, õnne oli ka parajalt - kui me ei pressinud slämme, siis neid ka ei olnud ja teine tuba pressis. Muidugi Maarjal-Antsul oli veel rohkem õnne - kui nende vastu pakuti seitse (tavaliselt üheta), piirdus nende teine tuba targu geimiga :)

Eks näis siis, mis kolmas voor Pärnus kaasa toob, aga praegu on tuju ja võitlusmoraal küll üleval

Hea meel, kui mingi asi töötab - tudengiklubis oli kolmandat korda nelja nädala jooksul 12 paari koos ja peaaegu oleks rohkemgi olnud, kuna Mell küsis 5 minutit enne kuute, et kuidas mul seis on; kuid kuna ma olin juba jaotused laudadele ära jaganud, siis leidsin, et ilmselt on isegi mugavam, kui ta ei tuleks, sest tekiks vaba voor ja peaks hakkama ümberkorraldusi tegema.

Päeva teemaks oli "ebakorrektsed nõudlused" - kohe esimeses voorus käisin taha 10 tihiga 3NT, kuna ma unustasin ühe ässa ära ja õhtu jooksul käidi saalis korra taha ka 7 ärtut, kui tehti nõudlus, kuid kõrvalmast jagunes viiega vastu ja ei tootnud viit tihi (samas lõige teises mastis oleks lepingu välja toonud). Peaks ikkagi klubis kaljajoomise lõpetama...

Laiskuse kiituseks: kui me endale uue teleka hankisime, siis selgus, et see ei võta digi-TV'd välja - ju meil katusel olev antenniront ei olnud selleks piisavalt hea. Mis seals' ikka, vahtisime siis analoogi, teadmisega et varem või hiljem tuleb mingi uus antenn varuda - aga sügisel ei viitsinud ja kes siis ikka talvel katusele möllama ronib. Õnneks vahetati nüüd kanalite sagedused Lõuna-Eestis ringi ja see vabastas mu akrobaatiliste trikkide tegemise sundusest (ja raha kulutamisest) - kiire reha andis eesti kanalite digipildid kätte :)

Kohe esimest asja "uue" pildiga vaadates sai selgeks, et spordireporteritel on vist mingi puue küljes. Nimelt Otepääl toimuvad praegu mingid noorte tiitlivõistlused laskesuusas, kus Eveli Saue esineb suht viisakalt. Ja peale starti siis ronib Kaljuveer reipal ilmel Saue juurde ja hakkab ajama: "Palju õnne, Eveli Saue - teist võistlust järjest neljas koht!"

Mina küll ühegi püssiga ringi sõitva inimese juurde sellise ibaga minna ei julgeks.

Käisime eile mälumängu "külavaheturniiril" mängimas. Küsimused sattusid sellised lihtsakesed, saime 80-st võimalikust 72 punkti kätte. Neljast vastamata küsimusest valisime ühes kahest vale (koerliblika asemel läks kirja päevakoer), ühes käis õige nimi läbi (riigivanem Kukk) ja kahte lihtsalt ei teadnud (dirigent Joost ja paakspuu). Selline veider mäng siis.

See-eest kuulsin tee peal paari kildu olümpiamängude kohta:

- Mida ütleb iluuisutaja, kui hüpe ebaõnnestub?
- "Üks Lutz puha!" (see on üks iluuisutamise hüppeid)

Kui Osolin väidab (Eesti Ekspressis vist) Eesti murdmaasuusatajad oleks võinud olümpial parem hokit mängima panna - tulemus oleks sama, kuid asi oleks märksa lõbusam olnud, siis selles suhtes ta eksib - tulemus oleks koha võrra parem saanud!

(Murdmaamehed said teates viimase, 14. koha, naised targu tiimi välja ei pannud, ega neilgi paremini poleks läinud; samas kui hokis osales ainult 12 võistkonda)

Kotka klubi hakkab vastu kevadet juba päris hästi toimima - kahel nädalal kolmest on 12 paari kokku kogunud (kuigi eile tuli selleks Mairi Annelinnast kohale tellida - aga teise vooru lõpuks olime täiesti graafikus tagasi).

Ja üldse on tore intelligentsete ja toredate inimeste seltskonnas meeldivalt aega viita :)

Harry Potteris ütles üks veider tüdruk täiesti õigesti - kaduma läinud asjad ilmuvad ikka välja, ainult et mõnikord väga veidrates kohtades. Nii ilmusid välja mu kadunud kindad (millede puudumise tõttu tekkinud villid peos ei ole seniajani korralikult ära paranenud) - loomulikult olid nad tööl arvuti taga nurgas maas!

Ja tänastest spordiuudistest võib lugeda, et Itaalias on lood päris lõbusaks läinud:

Chievo Verona peatreenerist Domenico Di Carlost ja Parma ründajast Davide Lanzafamest said esimesed isikud, kes Itaalia jalgpallis diskvalifitseeriti pühaduseteotuse eest.

Di Carlo eemaldati pühapäevases kohtumises Cagliari vastu väljaku äärest peale seda kui kohtunikud kuulsid treeneri suust "pühadust teotavaid väljendeid." Peatreener pean eemale jääma eelseisvast kohtumisest Bari vastu.

Davide Lanzafmet tabas sama saatus samuti pühapäeval 1:0 võidumängus Sampdoria üle. Ka Lanzafme sõnas midagi jumalavastast ning kohtunik näitas talle viivitamatult punast kaarti. Ründaja peab nüüd vahele jätma kohtumise Siena vastu.

Itaalia kohtunikele anti läinud nädalal karm käsk karistada kõiki mängijaid või treenereid, keda nad näevad või kuulevad jumalat teotamas.