Pausi lõpp - isikliku edevuse manu. Milline Eesti bridžipaar on teeninud kõige rohkem meistripalle?

Vahepeal pole üheksa kuud ühtegi plogipostitust teinud – ja viimane, mis oli, paljastas, et ma ei ole just eriliselt pädev ennustaja... Eks põhjusi ole palju, ühest küljest lapse kõrvalt inspiratsiooni leidmine on natuke keerulisem – kui just ei taha titeplogi pidada, mida ma ei taha. Peamiselt ilmselt on aga asi ilmselt selles, et kui mu viimane regulaarne tööpäev oli 23. veebruar, siis seoses järgmise päeva sündmustega on liiga palju aega ja energiat kulunud Ukraina sündmustele kaasa elamisele ja lihtsalt ei ole olnud seda valmisolekut oma mõtteid, nii mõnedki juba varasemast ajast järjekorras, kirja laduda. Aga igatahes sel nädalal esitas üks kena inimene kaebuse/tellimuse teemal, et „sa pole ammu ploginud...“ ja kuna endal on ka tunne tekkinud, et nüüd juba natuke suudaks, siis ilmselt oli aeg küps.

Mitte, et ma nüüd midagi mõistlikku oskaks kirjutada, aga kuna plogi on juba mu „isikliku edevuse laat“, siis asjade käiku lükkamiseks läheme pealkirja manu...

Vahepeal sain täis ühe ümmarguse verstaposti – nimelt olen Leoga paaris mängides teeninud 1000 meistripalli (mitte bridžiinimestele – kui neid lugema juhtub – teadmiseks, et põhimõtteliselt on tegu edetabelipunktidega, mida saab turniiridel hästi esinemise eest). Sellega seoses tekkis mul Vilniuse turniiri ajal klaasi taga mõte, et huvitav, kas me võime olla paar, kes on saanud koos kõige rohkem meistripalle – ja kuigi see küsimus tõenäoliselt ei ole enam vastatav, hakkasin siiski natuke menetlema.

Kõigepealt pallide arv vähendab võimalikke paare päris tuntavalt – üle 1000 meistripalli on kogunud üldse ainult 18 mängijat, kellest siis kaks oleme meie Leoga. Neist jäävad sõelale paarid, kes on mänginud või mängivad pikka aega omavahel koos. Ehk siis see elimineerib sellised, kellel on palju erinevaid partnerlusi, mille kestus ja tootlikkus pole olnud väga suured – Maripuu, Oja, Lehesalu, Kobin, Triškin, Jullis. Tõenäoliselt langeb ära ka Kobolt-Lond, sest Koboltil on palle niivõrd vähe üle (1070), et pole tõenäoline, et need sisuliselt kõik on omavahel mängides saadud.  Karpoviga seda küsimust arutades ütles ta, et teab kindlasti, et ta on Laanemäega paaris saanud 888 palli, mis omakorda tähendab, et ka tema jääb valemist välja.

Küll aga on olemas variant, et äkki on Tiit saanud 1000 palli koos Levenkoga – või Levenko Sesteriga – mõlemal on nii palju palle, et isegi suure osa ära kadumine jätab nad endiselt sõelale.

Lisaks on kaks paari, mis on samuti koos mänginud iidamast-aadamast: Rummel-Kalma ning Olev-Strandberg.

Nii et kuigi seda küsimust ilmselt hetkel lahendada ei saa (võib-olla kui inspiratsioon tekib, siis kuidagi õnnestub tuletada), tuleb lihtsalt paremini mängida ja mingi aja pärast saavutada olukord, kus küsimust enam ei teki.

Diletandi poliitanalüüs - Ukraina kriis

Ehk miks ma ei usu, et Ukrainas (seekord) täiemõõduliseks actioniks läheb. Lühidalt kokku võttes: sest kära on olnud juba liiga palju ja liiga pikalt.

Igaks juhuks disclaimer: ma ei pretendeeri mingile mõistlikule "teadmisele" – see, et ma kunagi TÜs politoloogiat õppisin on üsna läinud ajastu lumi – aga lihtsalt ajalooõpetajana jääb üht-teist silma ja meelde ning inimese aju teadagi mustreid ju armastab.

A) Gustav II Adolfi õukonnas töötanud Petrus Petrejus sõnastas 17. sajandi esimesel veerandil: Selline on kord kõikide moskoviitide tava ja käitumine, et kui nad näitavad end sõbralike ja heasoovlikena, siis järgneb sellele peagi suur õnnetus või pahandus, kui nad aga ähvardavad, on äkilised või vannuvad, siis on nad vähem ohtlikud ja neid ei tarvitse eriti karta.

Seda tuletasid rootslased hiljem meelde, kui 1700 venelased neile kallale tungisid, hoolimata viimaste mitmetest varasematest sõbralikkuse avaldustest (venelased viitasid, et kuna Peeter I ei olnud risti suudelnud – viilides sellest ära viitega, et on seda teinud juba varem – siis on kõik põhimõtteliselt JOKK) ning ka Vene saadiku äsjastest kinnitustest.
Ehk siis ka Eesti ajaloole mõeldes – annekteerimise esimene samm oli ju “vastastikuse abistamise" leping. Ants Piibu väitel tähistati allkirjastamist klaasi tõstmisega, kus Stalin olevat eesti keeles lausunud toosti “Elagu Eesti!” (huvitav on see, et kui x-aastat tagasi Putin uusaastaläkituses mingi eestikeelse lause kuuldavale tõi, siis keegi seda paralleeli välja ei toonud).

B) Putin on ühest küljest agenditaustaga ja teisest küljest pätimentaliteediga. Ehk siis hea operatsioon toimub kiiresti ja minimaalse riskiga; raba palju saad ja vaata, palju näppude vahele jäi, enne kui kisa liiga suureks läheb.

Elu ei ole malemäng, vaid normaalolukorras bridž ning kriisiolukorras pigem isegi pokker –sul on võimatu lihtsalt arvutusvõimsusega läbi raalida, mis toimub, sest osa infot on peidus ning tuleb ise genereerida ning vastase plaan selgub mõnikord alles päris lõpus. Bridžimängu olen ma ise võrrelnud infosõjaga: point on siis genereerida võimalikult palju infot vastaspoole kohta, enesekohase infoga läbi käia optimaalselt kokkuhoidlikult ning siis kasutada seda kõike võimalikult hästi. No ja pokkeris on ju parim võit teadagi selline, kus sa ei pea kaarte avama, sest puudub oht siiski kaotada ning jätab teised tuleviku jaoks mõistatama.

Kas see tähendab, et hetkel võib päris rahulik olla? Kindlasti ei. Kogemus pättidega näitab, et kui mitte pöörata tähelepanu lollustele, siis selle asemel et olla rõõmus, katsetatakse kui kaugele võib minna, enne kui laks tuleb – ning vahepeal kiusatus ja karistamatuse tunne kasvab. Seega kui üldse mitte tähelepanu pöörata, võib juhtuda, et puhtast oportunismist proovitakse järgi ka mõni nahaalsem stsenaarium. Ei tasu silmist lasta ka võimalikku Napoleoni kompleksi: kui tundub, et sind ikka tõsiselt ei võeta, siis lihtsalt teha midagi, et end tegijana tunda. Ärgem siis unustagem, et venelastel on mingi austamise kompleks – suur pahandus tekib nt siis, kui ei taha koos napsi võtta, et “nagu mis sa mind ei austagi?” (riigi tasandil ilmselt võiks see tõlkuda kuna vene riiki keegi ei armasta, siis lohutus selle eest on kui vähemalt kardavad, nö. “austavad”).

Korrates siis veel: ma tegelikult ei tea mitte midagi – ning “Venemaa on suur ja lai, meetriga seda mõõda, mõistusega aru ei saa”, aga praegusest ma eeldaksin, et pigem on “mängu” eesmärk kuskil mujal – või vähemalt selle vahetu eesmärk. Mis ei pruugi olla lõppkokkuvõttes oluliselt meeldivam.