Incident in Ostende: Uwaga - Kurwa! (post in English)

 Although the life is too short to hold grudges, I decided to preserve an incident from European Teams 2018, where the behaviour of our Polish opponents reached to depths unseen.

As we managed to deal with those lying cheating bastards gentlemen of dubious ethics in the best possible way – by beating them at the bridge table, fair and square, I personally don’t care about it any much (though with more resolute TD’s we could have overtaken Finland and Latvia on tournament table – but I have never enjoyed beating friends and neighbours), especially when Poland didn’t qualify for Bermuda Bowl – otherwise one can assume the Italians being quite pissed off, so the sole aim of this post is to forewarn my bridge playing colleagues.

So here we go – Exhibit 1. ETC 2018, R15, Estonia vs Poland.

NS – Naber – Luks

EW – Jagniewski – Gawel

After two passes West opened 1NT, which was written on their CC as 13+ - 16. I doubled to show good hand and East bid 2♣ (showing diamonds). When the tray returned, West had bid 2♥ and all the auction proceeded as follows:

East                 South              West               North

pass                 pass                 1NT                DBL

2♣                   pass                 2♥                   2♠

pass                 pass                 DBL                pass

3♣                   3♠                   pass                 pass

4♦                    pass                 4♥                   pass…

And before opening lead my screenmate called for TD and said that he suspects that other side had received different explanation.

Sure, he was right about the different explanations, Leo had said, that the DBL was showing one-suiter.

Why was that: while I read the opponents’ CC, Leo didn’t bother and just asked opponent about their NT range and got the answer „in VUL 14-16“.

And as it happens, we are playing different defenses against NT’s which include the option of 13 points vs those which start at 14. Though we had agreed beforehand that we take this 13+ as „weak NT“ and I even had used on a previous board (nr 3) corresponding methods.

As you can see, the contract was unbeatable, so the Poles had reached to the best possible outcome, so they couldn’t complain. I gave matter a little thought and figured out, that they had stumbled to the right contract by accident, which was direct result of their mis-explanation of their methods, otherwise they can’t get the heart suit on picture and either they’ll play 3♦ or 4♦ or we’ll play 3♠.

So I let my screenmate know that I would like to discuss the board again with TD after the match, he shrugged and said „OK“. When the last board was over, I went to find the TD, expecting him to accompany me, but as it happened, he opted for walking away rather quickly. Anyway, I presented my case to TD and went home.

As it happened, next morning the Poles flatly denied everything, saying that they haven’t explained to Leo such thing as 14-16 (there were no written evidence); and as for me, I should understand from their CC, that they are playing 14-16NT with occasional upgrades, which I won’t buy: 13+ may be „occasional upgrade“ but it may be „if i want to, i open 13 points in NT, if not, then something else“. So basically TD decided, that the matter was word against word and the result stands, especially when it was unclear if reaching to the best contract was influenced by explanation. Like we would have conjured the case out of the blue.... Especially considering one of Polish, admittedly the other pair's upgrade on another board, which appeared on 14.06. Daily Bulletin, page 19: 

http://championships.eurobridge.org/ETC2018/Bulletins/Bul_09.pdf. 

By the way, that pair's system card states (13)14-16, which in my book is more corresponding with "occasional upgrade".

OK, unpleasant behavior and bad sportsmanship are sadly not uncommon among the top bridge players (see for example Multon vs Iceland: same Daily Bulletin, page 30) and we can live with the decision, but the opponents in other table went even further, entering to the zone of outright cheating.

Exhibit 2. ETC 2018, R15, Estonia vs Poland.

NS – Narkiewicz – Buras

EW – Levenko – Sester

The board is quite dull, almost whole field made game in spades with occasional sacrifices in 5♣. 15 declarers (out of 32) got a diamond lead and made 11 or 12 tricks – with only exception of Estonian declarer. How that happened (I wasn’t there, so i rely on my teammates’ story):

Sven took the diamond lead and played two top spades – and after ♠J didn’t come down went back to diamonds – and discovering that the same defender had length in both diamonds and spades claimed that if ♥K is onside, he’ll make 12, if not 11 tricks.

The guy with bridgemate entered 10 tricks.

By the time we discovered the difference, there was no Polish guy around, so again we presented the matter to TD. Next morning the Polish guys put the tactics „play dead and deny everything“ again to good use. When Sven was trying to speak with Narkiewicz, he was greeted with „I don’t want to talk to you“ and the guy ran away; when confronting Buras, he was told „I must speak with my partner“ and later „he didn’t agree, we think you didn’t discard a club from dummy“. As it went to the Directors, they again decided that it’s a case of word against word and if we don’t come to agreement, the result entered stands – despite overwhelming evidence that any declarer worth his salt would make 11 tricks on the board (and looking at the results, we are not so hapless bridge players).

So what’s the bottom line:

* Check the results! Though there shouldn’t and usually there is no problem with coming to agreement (f.e. against Germany they accepted the wrong trick count right away, though they were quite angry to us – well, to our other pair – on the different matter), against certain countries you can assume ugly tricks.

* Don’t allow the opponents walk away in the hope to settle the things later. I wouldn’t be surprised, if Polish tactics to vanish and later deny everything were something pre-rehearsed, it does look very suspicious that both pairs took a quick walk away from premises.

*Don’t expect protection from Directors (maybe it’s different for bigger NBOs) – even when all things are clearly pointing to one direction (in ex. 1: clearly we know what we are playing against 1NT, having made different overcall before; in ex. 2: clearly every even moderately competent declarer takes 11 tricks), they don’t have the guts do call out blatant liers.

14. (13.) juuni - Ostende

Minu jaoks sai EM läbi eilsega - tuli tulla tagasi koju, et õppeaasta kokku tõmmata (ja nautida rahu ja vaikust, kui naine ja sõbrad on Euroopa teises otsas ja mängivad kaarte), viimased kümmekond vooru mängib võistkond siis kahe paariga ning Luks on comic relief guy.

Mis viimastesse voorudesse puutub, siis selle kohta ütles kapten Vasja targad sõnad: "Huvitaval kombel, kui matš läheb hjästi, siis on kohe enesetunne märksa parem!". Nii oligi, paar õnnestunud otsust, paar vedamist istumistega, võidud kirjas ja tuju hea, niimoodi oli tore ära tulla. Viimase vooru mängisin veel 13. juuni hommikul Belgia vastu, selleks leidsin kohvripõhjast õnnetoovad punased sokidki üles ja Belgiast tegime püreed (oleks pidanud need sokid vist varem leidma). Kohe vooru järel lidusin rongile - mingi 25 minutit oli vahet. Kui hommikul oli olnud tunne, et "ehh, oli mul vaja öelda, et ma ikkagi mängida jõuan, oleks võinud vaikselt sääred teha", aga esialgu sai kohusetunne võistkonna ees võitu ja seejärel oli juba hea enesetunne minekuks tagatud.
Pärast on tiim jätkanud ka suht okei lainel: 2 kaotuse ja 3 võiduga ning päris tagumine ots meid enam ei ähvarda, hakkame juba kuhugi keskele triivima.

Naiste koondis on hakkama saanud sellise asjaga, et napilt 48 tundi enne turniiri lõppu on veel Veneetsia karika konkurentsis. Tõsi, suur kest türklastelt tõmbas šansse juba palju väiksemaks ja vugraphis üle kantava Prantsusmaa matši algus on ka kõike muud kui ilus vaadata, aga isegi kui lõpp ei peaks õnnestuma, võivad tüdrukud enda üle uhked olla! Nii et noortele innukatele bridžineidudele väljakutse: mängigu natuke paremini kui praegused koondislased ja jõudku ise koondisse (või siis ässitagu olemasolevat koondist paremini mängima) ja see võibki olla täpselt see liigutus, mida vaja on! Selles suhtes on jah naiste ja meeste koondiste turniirid seni küll omavahel üsna peeglis olnud, et kõik toimib vastupidi.

Tagasisõit oli pikk, aga õnneks sündmustevaene. Kuigi Brüssel on Ostendele suht lähedal (125 km või nii), võtsin rongi, mis sõitis kolm tundi. Seda tegin täie teadmisega: esiteks aega oli vaja ju nkn surnuks lüüa ja oma asjadega rongis kügelemine on jahe ja lahe ja märksa mõnusam kui lennujaam ja teiseks see ei vajanud ümberistumist: istusin Ostendes maha ja väljusin alles lennujaamas. Kui ma piletit ostsin, siis vähemalt kaks kohalikku teenindajat mainisid mulle, et ma valisin sellise rongi, mis sõidab "igaviku", aga kui ma kinnitasin, et ma tegin seda meelega, siis vaadati mind küll kergelt imestunud pilguga, kuid aktsepteeriti seletust ja pikema seletusega ei tegeletud. Õhtuks siis Riiga, sealt edasi võõra autoga Tartusse ja Tartust juba oma masinaga koju. 12.57 oli rong Ostendest liikuma hakanud ja 02.57 sisenesin kodu-uksest, nii et päris pikk matk sai.

Ostende - 12. juuni

Tänase päeva eesmärgiks oli seatud, et kolmest matšist kaks võita. Vastased olid umbes meie masti tiimid (no teoorias küll Hispaania oli viimasel Bermuuda Bowlil suht tasemel ja Austrial mängivad endised Euroopa meistrid – tõsi küll 30 aasta tagant, aga no kumbki pole siiski A-taseme tiim; kolmas vastane oli Wales). Loomulikult suutsime esimese matši Austria vastu pekki keerata, ehk siis esmakordselt turniiri jooksul unustasin süsteemi ära. Veidral kombel kahes jaos sama matši juures (praktiliselt järjest, sinna vahele mahtus vaid üks jagu, kus Luks lasi avakäigust slämmi välja ja kuidagi aju protsessis vahepealset ja autopiloot vedas alt). Ühest tuli -14, teisest +13, seega võib öelda, et süsteemi unustamise taks on -0,5 IMPi jaotuse kohta. Veidral kombel juhtus see unustamine täpselt sel hetkel, kui Sven tuli pildistama.

Keerukat süsteemi tasub mängida siis kui seda hallata oskad... Muide, juhin tähelepanu saali põrandakattele -see on kaetud sodiaagimärkidega. Ma olen endiselt arvamusel, et "sodiaak" on maakeelne vaste sõnale "kloaak"

Ülejäänud kaks matši aga õnnestus üle kivide ja kändude ning ämbrite kolinal kotti kobistada, nii et hommikune plaan sai täidetud. Hetkel siis on kotis 8 võitu ja 12 kesta, aga kestad kipuvad paraku suuremad olema kui võidud.

Naiste koondis see-eest mängib senini täiesti ilusti – hommikul tuli küll korralik kest venelastelt, aga sellele järgnesid kaks suurt võitu Kreeka ja Islandi üle. Islandi daamidel muidugi juhtus kurioosne pakkumisõnnetus – ehk siis mängisid kolmese trumbiga 5♦ lepingut (mis teadagi oli lootusetu), kui endal seisab 7♣ või 7NT….  Hetkel jätkavad nemad viiendal kohal, kuigi neil on viis võitu ja viis kaotust, siis võidud on jälle parasjagu suuremad. Mängitud on küll pigem alumise otsaga, aga noh, eks neiltki on vaja need punktid ju kätte saada kuidagi.

Õhtul oli meil võistkondade ühistiksumine koos vahepealse pildistamissessiooniga (fotograafiks suvaline kohalik tüüp).

Suupistelaud oli parem, kui see, mis partner mulle tavaliselt välja keerab, kui ma väljamängijaks jäänud olen.

Tiimivaim! Selja taga on võistkonnakaaslaste toetus täiesti olemas!

Minu jaoks on tänane viimane täispäev Ostendes, homme mängin esimese vooru, sõidan tagasi ja jätan nädalalõpu võistkonnakaaslaste hooleks. Eks kui süsteem hakkab ununema, siis ongi vist mõttekam sääred teha?

11. juuni - jätkame protsessi

Jälle rindeteateid:

Vastased on läinud lahjemaks – ja seetõttu ka tulemused mõnevõrra paremaks. Täna laekusid kaks nappi võitu (Horvaatia ja Šotimaa vastu) ja üks mõõdukas kaotus Saksamaalt. Naised seevastu alustasid hommikut sellega, et loputasid soomlasi kuivalt ja seejärel andsid pasunasse ka Iisraelile. Kahjuks pärastlõunal tulid napp kaotus Iirimaalt ja kõva kaotus Rootsilt, aga siiski võivad senise turniiriga üsna rahul olla.

Muidu ei olegi nagu midagi huvitavat rääkida, mis puutub meie legendaarsetesse hallidesse särkidesse, siis tüdrukute seljas näevad need veel suhteliselt normaalsed välja, nii et ilmselgelt on osa viga minus. Rummel veel lisaks leidis, et ma olen ilmselt liiga suure särgi varunud, mille suhtes ma nõus ei ole, särgi üldsuurus mulle sobib hästi.

Tõsi, tüdrukute särkidel puudub selline rohekas alamtoon, mis on meie omadel ja ma jään selle juurde kindlasks, et tasku on nõmeda koha peal! Anyways – pilt siis naiste koondisest:

Ahjaa, ühest ebameeldivast seigast ka - ehk siis tõlkes: „poola bridžimängijad on parajad värdjad“ (mitte, et see nüüd uus info oleks). Milles küsimus (kunagi kirjutan sellest pikema ja detailsema loo, kuna ma kavatsen seda teha ingliskeelsena ja maailmas laiali paiskama hakata, siis praegu ei viitsi detaile läbi mõelda) – ja kuna me niigi neid loputasime, siis seda magusam see kõik on.

A) meie lauas kobistasid poolakad õigesse lepingusse tulenevalt Luksi poolt antud valest seletusest minu pakkumisele, mis omakorda tulenes poolaka poolt antud eksitavast seletusest. Esiteks sai poolakas pakkumise ajal aru, et teisel pool lauda võis olla mingi erinev seletus, kuna partner pakkus imelikult ja kutsus kohtuniku. Kui mina taipasin peale matši lõppu, et võimalik, et meie oleme kahju kannatanud sündmuste tõttu ja tahtsin kohtunikuga sel teemal suhelda, siis poolakas kadus nagu linnutiivul. Kohtunikule sain seletatud asja ära, aga järgmisel päeval hakkas pihta mingi poolakate häma ja salgamine ja kohtunik, kuigi ilmselt võinuks ja pidanuks aru saama, et päris lambist see asi ei tekkinud, leidis, et „sõna sõna vastu olukorda“ ei saa lahendada (eriti kui on ebaselge, mis tegelikult toimuma oleks pidanud), tulemus jäeti jõusse. Tõe huvides tuleb mainida, et Luks oli seal jaotuses muidu ka loll.

B) teises lauas tegi Sven mingi avalduse, poolakas pani kirja talle tihi vähem kui ta sai (küsimus oli ületihis). Järgmisel päeval sellest teemast rääkida tahtes jooksis üks poolakas üldse minema ja teine teatas, et ta peab partneriga rääkima – ja seejärel teatas, et kuna partner pole nõus, siis nad ei ole nõus tulemuse parandamisega. Ja kuigi taas loogiline mänguviis, mida Sven oli tegemas, oleks viinud selle tihide arvuni, ei olnud kohtunikel mune, et õige tulemus kirja panna.

Ehk siis seda me neile ei kingi ja seda lugu kavatsen ma levitada kus vähegi võimalik! Ja paras neile J

Ostende - 10. juuni

Jälle mõned rindesõnumid.

Esialgu jahuks eluolu kohta: tundub, et see maja, kus elame (uhke nimega Hydro Palace) on esialgu kavandatud hotellilaadseks tooteks – all on uhke vestibüül valvelauaga, majas sees on kolm paralleelset lifti ja ka korterite paigutus on natuke hotellilik. Muidu pole väga vist pointi, et sisse tulles vaatab vastu selline pilt:

Vaade uksest sisse astudes. Suur merikarbikujuline valamulaadne toode jäi napilt pildist välja...

  

Korter ise on suht okei, täiesti suur ja adekvaatne nurk, kus seltskonnaga koos vedeleda, on olemas, kahjuks pole siin rõdu – ja aknaid ka täiesti avada ei saa. Mis muidugi arvestades kohalikke tuuleolusid ei pruugi ka halb olla. Akna taga hõljuvad kajakad – meie aknad seitsmendamal korrusel on kuidagi just parasjagu nende hõljumiskõrgusel. Hommikul turniirile jalutades saime näha, kuidas mingi kajaka hõljumist hakkas üks vares (või hakk) segama, käis ja tüütas ja pikeeris. Kajakas manööverdas end rahulikult eest ära, kuni tal siiber sai ja ta hakkas ise varest kiusama, see pages nagu tiivad võtsid.

See firma, kes meile korterit vahendab, on samas natuke jobud (Ines väljendub natuke karmimalt, aga ma vist jään „jobude“ juurde) – ehk siis ühtegi ülearust omapoolset liigutust, et meil hea elada oleks, nad tegema ei kipu, kuigi lisavõtme tekitamisega said nad hakkama. Nimelt siin korteris on kumus mingi müstiline ventilaator, mis käib edasi isegi siis, kui ta on nulli lükatud. Teoorias pidi see öösel välja lülituma, kuid praktikas seda juhtunud ei ole ja pidevalt mühiseb. Selle elab veel üle, aga mingi päev hakkas ta piiksuma – iga poole minuti tagant tuli mingi läbitungiv piiksatus. Ja selline alarmpiiksatus on ju disainitud nii, et igalt poolt läbi lõikab, seega kui keegi öösel üles ärkas, siis magama jäämine oli edasi raskendatud (selle ohvriks langeski Ines). Viskasin kontori ukse vahele sildi, et leiutagu palun mõni elektrik, sest vendiga on probleemid – igatahes kahel päeval pole midagi juhtunud. Piiksumisest vabanesime hoopis kummalisel moel – tahtsin vaadata kumu sisse, et äkki saab seal midagi vaigistada ja kui olin alumise paneeli lahti võtnud, siis jäi piiksumine vait. Panin paneelid tagasi, vaikus säilis.

Praegu paistab ilusti välja, kuidas vaikselt rannahooaeg tuure kogub: randa tekivad järjest uued atraktsioonid, rahvast voolab juurde (võib-olla see on ka nädalavahetusega seotud) ning ilm hakkab suvisemaks minema, praegu on juba päris okei soojus, ainult need 20m/s tuuleiilid ei klapi hästi üldisesse pilti.

Muidu valiti vahepeal Euroopa Bridžiliidule uus president: Yves Aubry asemel on selleks nüüd Jan Kamras. Seni on pealtnäha asjaliku ja mõistliku inimese mulje jätnud (Aubry oli pigem selline lõuna-euroopa õlitüüpi inimene). Ma küll ei arva, et ta EBLi presidendina halb oleks olnud, aga väike muutus on ikka abiks stagnatsiooni vältimiseks.

Mäng käib endiselt natuke longates: tänase päeva alguseks tuli suur kest Iisraelilt ja mõõdukas kest Lätilt – ja sel hetkel olime vist tabelis juba eelviimaseks kukkunud. Õhtu lõpuks tuli taas tõdeda, et „kui kuskilt mujalt punkte ei saa, siis Poolalt ikka“ – arvestades, kuhu kipuvad poolakad turniiridel platseeruma (ehk siis medalite kanti) ja kuhu meie, siis vähemalt minu subjektiivse sisetunde järgi tundub, et me võidame neid ebaproportsionaalselt sageli…

Naiste koondis mängis ka oma esimesed voorud ära. Ungarilt tuli küll paras kest (kahjuks viimase jaotuse näpukas maksis) ja õhtuks Portugalilt napp ja valus kest, aga sinna vahele mahtus tõsine maiuspala: 16 jagu Inglismaa (kes vähemalt enne turniiri võiks olla üks medalikandidaate) vastu lõppesid meie poolt vaadates 55:20! Tegemist on tiitlikaitsjatega, viis mängijat kuuest oli Budapestis 2016 EMi võitnud võistkonnaga, nii et see oli väga magus tulemus…

Ostende - 9. juuli

Turniir jätkub töiselt. Ma arvan, et pärisorjadel võis umbes sama efektiivsus olla... Ehk siis täna oli kaks matši, Taani ja Prantsusmaaga. Mõlemad saime umbes 30 IMPiga tappa. Mäng tegelikult ei olnud üldse mitte väga katastroofiline, aga kuidagi ei suuda ise IMPe sisse tuua - ja suuremad skoorid kipuvad vastastele kukkuma: meie saime kahe matši peale kokku 8 IMPi, mida on vähe, mis vähe. Kui aus olla, siis näiteks Taani vastu oleks võinud asi kohe esimeses jaos märksa sõbralikum olla: Sven ja Vasja ajasid vastase 5♥sse - aga kahjuks lasid selle välja; meie saime ühepoolselt pakkuda, aga Leo armus releetamisvõimalusse ja jõudsime ka 5♥sse. Minul seda välja ei lastud (ja kui olla kristalselt aus olla, siis ma patserdasin selle isegi kaheta). No ja eks ta umbes nii käibki siin - täpselt nagu ühes FB lõimes sai tõdetud: kõvemad patserdavad juhuslikes kohtades vähem (ja sellega käib kaasas ka parem "õnn"). Prantsusmaa vastu proovisin ühte gämblit teha, kuna eeldasin, et oleme 20 IMPiga taga ja tahtsin natuke "saali vastu" mängida. Ei toiminud (aga mu eeldus oli selles suhtes vale, et taga olime ca 27 IMPiga) ja Sven oli natuke kuri, aga noh, eks selline olukord tekitab ilmselt frustratsiooni küll - ja mul savi, mängin ikkagi mõnuga edasi.

Naiste võistkondlik hakkab homme, täna lõppenud paarikalt Maarja-Mirjam kukkusid lõppkokkuvõttes 9. koha. Üldse oli mõlemal naispaaril ikaldus, Ines-Aire hävisid täna täiesti. Sellegipooles kõlab EMi esikümne koht väga ilusti.

Täna toimus ka avatseremoonia, aga eestlased olid natuke laisad seal osalema - pool naistekoondist oli kohal, meestekoondis skippis täiesti. Kui vahepeal on olnud banketid tseremooniatel lahjad, siis seekord olevad see olnud taas hea: mõnusad joogid ja suupisted. Ma sellegipoolest ei kahetse, et skippisin, Tuule tehtud kotletid olid ka suurepärased.

Turniiritabel näeb küll suht kurjakuulutav välja, aga no mis parata. Mul on igatahes tuju hea ja võitlusvaim üleval!

Ostende - 8. juuni

Tänane päev möödus jälle natuke nadilt. Hommikul saime Monacolt tappa - kuigi nad sel EMil esinevad lihtsurelike tasemel, siis meie vastu tuletasid ikkagi meelde, et mängida nad oskavad. Või tegelikult ma detaile ei teagi, me Luksiga sitsisime selle väljas.

Lõunane matš Kreekaga oli ka üks katk ja ikaldus: vastane ei kujutanud endast midagi erilist, aga kuidagi mängisid nad meid üle, või pigem pakkusid. Ühes jaos oli muidugi ka haige õnn: vastane avas 1♠ ja mina lehega, kus oli 16pp ja ♠ÄS duublis, pakkusin 1NT. Selle peale tõmmati mul pajasoldat maha (KE on ees) - samas kui Olaf avas tugeva 1♣ ja vastane oli vaikne kui hiir, seega polnud väljamängijal mingit argumenti seda masti õigesti menetleda.

Kolmandas matšis Ungari vastu aga tuli magus võit (tabelis oli Ungari enne meiega matši umbes kolmandal kohal). Jaotused olid küll täiesti loomastunud, mul oli esimesest neljast jaost kahel korral käes 6-5 jagu (mis kokku meile lõpuks 28 IMPi plussi tõid). Jaotuste iseloomu näitab see, et mingis jaos oli kõige populaarsem tulemus 1150 (5♣ kontraga 13 tihi) - 32st lauast 12-l ja ühes teises lauas 590 (20-l laual 32st)... Igatahes hõljume kuskil viimase kolmandiku eesotsas ja võtame matš korraga, mängida igatahes on juba täitsa mõnus.

Naiste paarikal on homme viimane voor (21 jagu), enne seda seisavad Maarja-Mirjam 6. kohal. Päris alguses oli isegi hetk, kus nad EM finaali juhtisid - sellest siis fotomälestus tulevastele põlvedele:

Ostende - 7. juuni

Hommikul saime neljanda kesta järjest, sedapuhku Inglismaalt. Ma tean, et ühe jao mängisin ma kehvasti, aga ülejäänu oli pigem jälle närune õnn ja vastase parem inspiratsioon. Näiteks ei suuda ma seniajani aru saada, miks Robsoni valitud mänguplaan slämmis oli parem kui Olavi oma - välja arvatud see, et see toimis. Ühesõnaga, ilmselt ei oska.

Päev lõppes siiski lõbusamate nootidega, Rumeeniast ja Türgist tegime kebabi. Kui seni ei olnud vastased väga kuskil midagi kinkinud, siis nüüd oli lõpuks ka õnn meie poolel: Rumeenia vastu jäid Olavi-Puuk 12 varretihiga 4♥sse, samas kui meie lauas tüübid proovisid kätt suures slämmis - paraku edutult. Türgi vastu jälle viimases jaotuses teatas tüüp, et ta on mu pakkumise üle nördinud ja üritas kohtunikult abi leida, seda ei olnud tulemas. Milles siis keiss: tema avas 2♠ (55 pada ja odav), minul oli seal taga:
♠Äxxx
♥Exxx
♦-
♣ÄKExx

Leidsin, et 544 on piisavalt ühtlane ja pakkusin 2NT. Edasi läks actioniks.

Kokkuvõttes oleme siis peale kaht mängupäeva 22. kohal. Rõõmustama just ei hakka, aga väga nutune ka pole ja peaasi - suund on õige.

Paremaid uudised on hoopis naiste paarikalt - finaali, 24 paari sekka, pääsesid mõlemad Eesti paarid ning Maarja-Mirjam lõpetasid kvalifikatsioonivooru koguni 5. kohaga. Uhke igatahes!

Muidu on siin selline veider ilm, et hommik on väga tuuline (nõmedal kombel vastutuul, kui mängukohta minna), päeval tõmbab lämbeks ja õhtul sompu. Aga üldiselt elada võib ja saabki teha head jalakäimise trenni - iga päev 3+ km mängukohta ja sama maa tagasi.

Kuna paljud inimesed on nõudnud demonstratsiooni minu poolt "kõige inetumaks võistlusvormiks" nimetatud särkide kohta, siis võtsime ühe pilti. Tuleb tunnistada, et minu juuresolek seda ka grammivõrragi ilusamaks ei muuda, aga no ikkagi. Värv, logo ja logo+tasku paigutus...

Ostende - 6. juuni

Häid uudiseid - halbu uudiseid...

Hea uudis on see, et kuna Sloveenia jäi viimsel hetkel tulemata, siis on meil vaba voor. Veel parem see, et see juhtus täna viimase vooru ajale - no kui ise oleks saanud tellida, et milline voor võiks vaba olla, siis midagi paremat poleks osanud tahtagi.

Halb uudis on aga see, et mäng on läinud käima väga visalt. Suuri katastroofe pole olnud, aga kuidagi selline vaikne ja õnnetu kidumine - ja see kuidagi mõjutab ka inspiratsiooni, nii et tulemuseks on seni kolm kesta (Venemaalt, Norralt, Islandilt). Eriti kahju on viimasest matšist, kus mul isiklikult oli võimalik teha neli (!) kümneIMPist otsust. Ei osanud... Eks siis tuleb tabelilõpust taas hakata hoogu koguma.

Vähemalt ühe asja oleme me juba ära võitnud. Eesti koondisel on uued särgid ja ma julgen väita, et lahtise koondise särgid on kõige inetumad, mis siin võistlusel olemas on!


Natuke olustikupilte:

Vaade aknast. Kaugel võib märgata naiskoondislasi merevette testimas. Mirjam väidab, et vesi on soe.

Vaade meie elutoale

Olavi mingis türgi kohas, kus alkoholi ei müüdud. Aga talle anti (pika hambaga küll) kooskõlastus, et ta võib avada oma õlle.

Ostende - 5. juuni

Jõudsime elusalt kohale. Päris palju veidraid asju juba ainuüksi transpordialaselt kirjas:

* Autorendifirmas ei olnud seitsmekohalisi autosid, seega tehti meile upgrade - ehk siis anti mikrobuss (Opel Vivaro). Maarja, kes pidi piloot olema, selle upgrade'i üle rõõmu küll ei tundnud - ta polnud elus midagi sellist roolinud. Alguses värises küll natuke aega vaprusest, aga sõitis ilusti kohale.

* Kui äraandmiseks masinat tankima üritasime hakata, siis võis lolliks minna, aga me ei leidnud üles kohtagi, kuhu pumba voolik toppida. Lõpuks polnud muud teha, kui Maarja guugeldas - ja nüüd siis teame, et seda tuleb tankida nii, et avada juhiuks, sealt alt tuleb välja mingi klapp, kus on siis koht, kuhu saab kütust lisada.

* Selle protseduuri käigus leidsime ukse seest surnud linnu.

* Auto tagastamise kohta öeldi meile, et kui me tuleme ajal, mil kontor lahti pole, siis jätku me lihtsalt auto sinna ja võti kasti. Tekkis probleem: polnud kohta, kuhu auto jätta, isegi muru oli täis pargitud. Õnneks tuli sinna keegi kohalik töömees, avas hoovi, võttis meilt võtme ja kutsus meile isegi takso välja, et tagasi saaksime.

* Tagasiteel sõitis meist ca 100-150 meetrit eespool keset kiirteepiiret. Juppe oli kõik kohad täis, aga õnneks tüüp ise (ja keegi möödasõitjaist) kannatada ei saanud, ainult auto nina oli mäsaks.


Homme hakkab siis mäng, nagu kiuste on kohe alguses nelja vooruga päev (kuna Sven jõuab natuke hiljem, siis peame mängima vahetuseta).