Vahepeal olen mütanud ennekõike autoõppe rindel. Ma küll ei armasta rääkida pooleliolevatest asjadest – nagu Katile (tõsi küll ühel teisel teemal vesteldes) mainisin, siis kardan ma asju ära sõnuda. Aga noh, sõnumine sõnumiseks, kui asjad untsu peaksid minema, siis lähevad nad niikuinii ja ega see eriline saladus just ei ole, et ma endale lubasid teha üritan. Nimelt siis on asi niikaugel, et möödunud nädala jooksul tegin ära nii kooli sõidu- kui teooriaeksami ja ka ARKi teooriaeksami. Viimast tehes kasutasin ära kogu oma vigade limiidi – esimeses kahekümnes võis olla kaks ja viimases kümnes kolm viga. Tehtud. Ja kuramuse seapead – muidugi väga lahe on tulemuse kuvamisel kasutada punast kirja. Kui ma näen, et mul on 30st küsimusest viis viga ja all hinnang punasega, siis mõtlen ma jee esimese asjana, et test sai edukalt tehtud… Vead olid siis järgmised:

A) kas teeliikluseks suletud alal toimunud autode kokkupõrge on liiklusõnnetus? Ma lähtusin sellest, et kui liiklust ei ole, ei saa olla ka liiklusõnnetust. Raisk, ikkagi oli… (Mell rääkis, et tema oli sama vea teinud oma eksamil).

B) Mingi diagramm, kus oli parkimise keelu märk noolega allapoole, selle märgi ees auto, märgi taga auto ja teisel pool tänavat auto. Milline on õigesti pargitud? Märgipoolsete autodega probleemi ei olnud, aga ma mäletasin, et kunagi olin ma testi tehes kirjutanud, et teisele poole tänavat ei tohi parkida ja see oli vale. Ma siis nüüd panin, et teisel pool tänavat asuv auto on õigesti. Väga lahe, pärast asja üle vaadates selgus, et keset tänavat oli eksamiküsimuses trammitee, mis tähendas seda, et ikkagi parkida ei tohi. Nojah siis…

C)Millisele fooritulele vastab see, kui reguleerija on sinu poole rinna või seljaga? Tule taevas appi, kas siis sellest teadmisest, et liikuda ei tohi, ei piisagi? Vaagisin asja ja leidsin, et kuna kindel peatumismärguanne on käpp püsti, siis äkki niisama olek vastab kollasele. Ei vastanud, ikkagi punane..

D)Millal võib erandkorras pimedas peale lähitule kustumist sõita lähima remonditöökojani. Ja siis mingid kombinatsioonid põlevatest tuledest, millest oli kaks õiget ja üks vale. Ma ühe õige panin pihta (vasak lähituli põleb ja servatuled kah), teist mitte.

E) Millest sõltub kindlustusmakse suurus – variandid piirkond, võimsus, kasutajate arv. “Kindaluust ussi“ küsimused (nagu ka tegelikult tuledeküsimused) on alati olnud sellised, et ma ei oska neile midagi vastata, ei osanud ka seekord. Pakkusin hea õnne peale teist ja kolmandat, olid esimene ja teine.

nii et kokkuvõttes hea, et rohkem ei eksinud, seal oli selliseid asju, kus ma kehval päeval oleks võinud eksida veelgi (nt. mis värvi indikaator põleb esipaneelil, kui peal on kaugtuled?). Sõidueksami aeg sai pandud 7. jaanuarile kell 14.45, kuigi nagu Vallo avastas, on see ilmselt kehv aeg (lõppeb pimedas), äkki peaks ümber vahetama... Näikse…

Jooksuaegne kass on üks hirmus elajas – kogu aeg kräunub kui segane, ma suisa imestan, kuidas nii väikesest loomast nii palju kumedat heli tekib. Õnneks ma suudan kõrvatroppide abiga öösel magada, aga sellest hoolimata käib see “muusika” mulle närvidele kui ma ärkvel olen. Ja paras sahiib on ta ka – esmaspäeval jäin hommikul nats kauemaks koju ja siis see lontrus, kes oli pool ööd lõuanud, keris end mõnusalt voodi peale kerra ja jäi magama. Minu teooria on, et magagu öösel ja lõuaku siis, kui kedagi kodus ei ole, ning pidasin talle veel teoreetilise ja tutvustava loengu teemal “kuidas prügikastist toitu kätte saada” (varjatud ähvardus, noh).

Tartu võistkondlikel meistrikail oli tasavägine finaal Airega (Taube-Poolakese, Mäeker-Padari). Esimese poolaja (8 jagu) kaotasime kuue IMPiga (carryover oli viigis), teist poolaega kokku võttes oli kaugelt näha, et asi läheb väga napiks kätte. Kiire rehkendus andis tulemuseks, et selle võitsime viiega ja kokku siis miinus üks. Kurat ja p...e. Huvitaval kombel selgus, et vastased said tulemuseks, et meie võitsime ühega.... Selgus siis, et Hannes oli ühele jaotusele kirjutanud +1 asemel -1, nii et võit ikkagi laekus suure surmaga. Veider lugu oli see, et kõige viimasemas jaotuses kaotas meie vastane 3♠ (lõpuks sai võita, kuid peale mastide elimineerimist tuli ära arvata, kas ees on äss või emand – mängis loomulike reflekside peale, et seal on emand, ei olnud), kuid teises toas tuli välja 4♠ (vist isegi ületihiga) – sest peale ebaõnnestunud avakäiku trumbist tekkisid sidemed kahe käe vahel. Ühesõnaga – kui vastane oleks pidurdanud kahes padas või kolm ära võitnud, oleks sellest neile võitmiseks piisanud (1 IMPiga), kui teises toas oleks neli täpselt välja tulnud, oleks asi viiki jäänud... Pärast selgus veel huvitavam lugu – nimelt täpselt selle jao olevat kohtunik ümber segada. Teises lauas nimelt oli toimunud pakkumine nii, et avati 2♣, mida teine alertis ja teatas, et odavad, alla avangu. Loomulikult ta mõtles kalleid, aga kogemata ajas sõnad sassi. Tekkinud segaduses leidis lõpuks kohtunik, et segatagu jagu ümber...

Esmaspäeval lõppes Tartu võistkondlike round-robin, saime esimese asetusega poolfinaali. Mäng oli muidugi üpris mustjashall väikeste heledate laigukestega (peale kahte esimest matši patserdamist tekkis sportlik viha ja kolmas matš tuli välja päris hästi, neljas tegelikult kah, aga seal oli see pigem vaenlaste töö). Vastased ja võistkonnakaaslased tegutsesid ka üldiselt nagu siilid udus, nii et me oma mänguga just uudistekünnist ei ületanud. Aga üks asi oli ikka selline, mis ei taha hästi rahu anda. Nimelt mul käes odavas tsoonis suurepärane kaart:
♠Ä
♥ET
♦Kxx
♣ÄKExxxx

paraku avab vastane ette 1♥. Nüüd on mul võimalik pakkuda 3♥ (küsib pidurit 3NT-ks, ilmselt pika odavmastiga), kuid samas piisab mulle ka mõnest sellisest kombinatsioonist, mida partner elu sees piduriks ei vasta, nt. Sxx, 9xxx või isegi võibolla 8xxx. Seega otsustasin hakata rahulikumalt, lootes et äkki õnnestub partnerilt poolgi pidurit välja pressida (ja kui tal seda ei ole, siis ei jõua liiga kõrgele, sest mu leht ütleb, et mingeid ristilepinguid võin ma halval päeval hakata mängima “omast käest”). Panin siis kontra, Leolt 1♠. Nüüd ilmselt natuke patserdasin, oleksin pidanud panema 2♥ (ei tohiks olla mingit padatuge näitav vaid ikka küsib pidurit), võib-olla isegi 3♣ (kuigi ma partnerit nulli vastas väga sundida ei taha), panin 2♣ (lubades siiski tugevat lehte). Leolt tuli 2♠ ja ma panin veel 3♣, mida jäin mängima. Lauda ilmnes leht:

♠Kxxxx
♥S9xx
♦E9x
♣x

ja suur oli mu nördimus, et partner ei suutnud ikkagi ärtupiduriga (halval päeval 1,5 piduriga, kui mul on pilt duublis) trumbitat pakkuda. Tegelikult oli asi veel hullem (kuigi see läks ainult 2 IMPi maksma): 3♣ käis taha. Kaitse alustas kolme ärturingiga – oleksin pidanud kolmandale viskama oma ruutukaduja, lootes et löök tuleb kolmesesse trumpi ja kui ruutu ässaga üle minnakse, siis lööma kõrgelt ja trumbid kokku tõmbama. Selle asemel lõin kohe kõrgelt ette (ilmselt halvast tujust, et leping nii jobu on ) ja tõmbasin kaks trumpi ning viskasin kolmandaga välja. Selle peale oli mul veel šanss võita – lauda ilmus ruutu soldat – ainuke mure on ära arvata, kas see oli käidud soldat-kümnest või tühjast mastist. Selle panin ka valesti, -10 IMPi.


Teisipäeval käisin proovisin autokoolis eksamit teha. Esialgne plaan oli küll mind sinna alles järgmisel nädalal saata, aga esmaspäeval arvas õpetaja, et ma võiks juba proovida – kui saan läbi, on hästi, kui ei saa, siis pole ka midagi katki – lihtsalt õppesõit teise õpetajaga (ja kui selline proovieksam läbi teha, isegi arvestades, et ma tõenäoliselt seda niikuinii ei soorita, siis ilmselt on järgmine kord pinged maas ja läheb libedamalt). Võin juba ette ära öelda, et läkski nii, nagu arvata oli (ei sooritanud), aga nüüd asjast lähemalt (kes tahab, jälgigu Tartu kaardi pealt marsruuti :D).

Kõigepealt anti mulle auto võtmed, et pangu ma end valmis. Läksin autosse – see aga juhtus olema mingi uus ja vingemat sorti Mersu – nina märksa pikem kui sellel, millega ma tavaliselt kärutan. Istun sisse, panen mootori käima ja hakkan istet paika panema – süsteem mu jaoks täiesti uus (aga õnneks väga loogiline), hakkan peegleid paika panema – need on suured nagu kaubikul (täna oli vastupidine efekt, tavalise masinaga sõites imestasin, et kas sellel on tõesti NII väikesed peeglid). Seejärel tuvastan, et käigud on masinal väga imelikud: tavalise 5+1 asemel on sellel 6+1, vähemalt on edaspidised asjad “õigel” kohal, nii et sellega peaks hakkama saama. Järgmiseks vaatan, et täitsa pael – käsipidurit ei olegi! Uurin ja uurin ja ei leiagi seda üles!!! Kui eksaminaator kohale jõudis, siis oli küll hästi lammas olla, aga ega ma pääsenud – tuli küsida, et kuskohas see jubin on. Selgus siis, et sisse läheb käsipidur hoopis vasaku jalaga vajutades (ees oli selle jaoks pedaal, õnneks sellises kohas, et kogemata on seda üsna võimatu tabada), maha tuleb aga mingile nupule vajutades. Vähemalt pedaalid olid tavalistes kohtades (kuigi siduriga oli selline veider lugu, et mu kinganina kippus seda lahti lastes millegi taha kinni jääma). Hakkasime siis mööda Tähe tänavat kesklinnast kaugemale minema kuni Ropka ringini, peale mida oli selline tore “ringilt paremale ja siis kohe vasakule” koht. Kuna ma olen seda paar korda teinud, siis probleeme ei tekkinud. Edasi liikusime Vasara tänava piirkonda, seal võrdsete teede alas tegin esimese suurema sigaduse. Nimelt tavaliselt on mu suurimaks hädaks see, et ma liiklusmärke tähele ei pane, seekord siis otsustasin neid hoolikamalt jälgida. Fikseerisin ära, et ees ootab “lamav politsei” ja aju töötles parasjagu seda infot, aga jättis tähelepanu alt välja fakti, et see tee, mis parema külje pealt tuleb, on siiski ka tänav ja peaks veidi hoogu maha võtma ja järgi tšekkama. OK, see selleks, edasi sõitsime Alasi, Jalaka ja Toominga tänava piirkonda ning tegime paar tiiru õuealal, seal midagi märkimisväärset ei juhtunud. Jalaka tänava kaudu välja sõites tekkis selline koht, mida ma ei tea, kas otseselt veana kirja oleks läinud, aga plusspunkte ka ei andnud – nimelt tuli mööda peateed bemar, mis “lõikas” kurvi ja millele ma peaaegu oleks sisse pannud (see raisk oli ikka väga palju vales kohas, ma ei olnud ristmikunigi jõudnud). Edasi mööda Jalakat Ringtee tänavani ja selle lõpust vasakule Ülenurme poole ning sealt üle raudtee ja siis pööre Tallinna suunal. Esialgu kulges kõik suhteliselt hästi ja plaanipäraselt, aga siis tulid ringid, millega ma patserdasin üsna hoolega: Aardla ring läks muidu hästi, kuid kuna ma sealt otse üle tulin, siis ununes mahatulekul suunatuld näidata, Riia ringi läbisin normaalselt, Viljandi ringi üldiselt ka, aga suunatuli jäi natuke hiljaks ning Ilmatsalu ringil juhtus selline tobe asi, et kuna ring oli tühi, siis sõitsin ma sealt suhteliselt otse üle, ja kuigi ma üsna ruttu reastusin paremasse äärde, siis väidetavalt ARKis kvalifitseeruks see “väljasõiduna sisemisest reast” - mulle anti näpunäide, et selliste ringide puhul tõmmaku ma parem kohe paremasse äärde ja seda eriti Ilmatsalu ringil. Vist unustasin ka välja sõites suunakat näidata, aga selles ma ei ole 100% kindel. Järgnes maantelõik Tiksoja suunal, mille kohta tehti mulle märkus, et ARKis saaksin ma vähemalt miinuse kirja, kui ma nii aeglaselt 90-ni kiirendan (kiirendasin kaheksakümneni ja siis edasi läks suht aeglaselt). Tiksojal tagasipööre Tartu poole ja ootamine rongi järel – kus ma pidin eksaminaatori poole pöörduma küsimusega, et mida kuradit see tähendab, kui ülemine punane tuli asendub valgega (ma küll ei mäleta et teoorialoengutes või eeskirjas sellest midagi juttu oleks olnud). Vastus oli, et midagi ei tähenda, lihtsalt näitab, et elektroonika töötab (ja ilmselt veana arvesse ei läinud, sest pärast oli mul arvestuskaardile rubriiki “raudteede ületamine” kantud pluss). Edasi rahulikult linna mööda Kreutzwaldit sisse (ainuke märkus oli ühe vöötraja ees, et võtku ma veidi hoogu maha, äkki mõni hull spurdib autode vahelt teele) ja Jakobi mäest alla. Krooksu ees tekkis probleem jalakäijaga – üks loivas hajameelsel ilmel vöötraja poole (ei olnud selle ääres) ja mul tundus, et nüüd on kaks varianti – ta kas ei taha üle minna või siis kavatseb mu läbi lasta (mu taga oli tükk tühja maad ja mul endal on jalakäijana alati üsna ebameeldiv tunne, kui minu pärast sellises kohas auto peatub). Eksaminaator pidas masina kinni ja teatas, et aga äkki ta ikkagi tahtis üle minna ja ma pean talle seda võimaldama. OK, järgmine kord olen hoolikas ja pean igaks juhuks kinni (õigemini ma seda juba täna hommikul tegin ja teatasin sõiduõpetajale, et pole minu asi, mina ei riski). Edasi mööda Jakobi tänavat ülikooli peahoone tagant läbi (vastu tuli mingi eriline autode rivi, ilmselt sai loeng läbi), mille kohta tehti ainult väike märkus külgvahe suhtes (oleks võinud nats suurem olla) ja vasakpööre peahoone ette. Seal ma ajasin nina natuke kaugemale välja, kui see eksaminaatorile meeldinud oleks ja samuti nihkusin nats edasi, kui keegi ümber minu vasakpööret tegi. Edasi üritasime parkima hakata, aga üks oinas otsustas sinna kohta sisse spurtida (ja eksaminaator ei kiitnud heaks mu mõtet selle eest talle ukse ette tagurdada ja ta autosse kinni blokkida). Sealt minnes tegin selle vea, et ma olin korra seisma jäänud ja seejärel tahtsin otse edasi liikuda – paraku ilma suunatuld näitamata. Seejärel mööda Gildi tänavat Vabaduseni ja sealt paremale. Edasi pidin Uue Kaubamaja tagant paremale Riia tänavale keerama, aga paraku jätsin ümberreastumise nii hiljaks, et tegin seda sisuliselt üle kahe rea (mul endal oli ka piinlik, kui aus olla), seejärel üles mäkke, Ekraani kino juurest tagasipööre ja seejärel paremale Tähe tänavasse, ehk siis sinna, kus alustasin. Seejärel pidin veel külgboksi tegema, aga suutsin selle kuidagi imekombel tuksi keerata. Teoreetiliselt tegin ma kõik õigesti (kui ma pärast küsisin, et mida kuradit ma parkides valesti tegin, siis sain vastuse: “eriti mitte midagi”), aga auto jäi natuke kaugemale, kui see hea oleks olnud. Ja nüüd tuli mängu see faktor, et ma ei osanud teda paigale nõksutada, sest varem on mul see alati esimese manöövriga välja tulnud (lihtsalt mõnikord vaja esiosa sättida). Kurat küll... Täna õpetajaga asja arutades arvas ta, et ma lihtsalt keerasin tagaosa natuke liiga kaugele välja tagasi. Lisaks muudele asjadele sain eksaminaatorilt sõbralikus toonis soovitused, et enne foori võiksin jala varem gaasilt tõsta (kulutab vähem kütust) ja rooli veidi kindlamalt peos hoida. Vastukaja mu õpetajale (vähemalt see, mis mulle edastati) oli: “üldsõit on täitsa normaalne, tähelepanuga probleemid, umbes nelja sõidukorra järel peaks ära tegema”.

Ahjaa, täna hommikul õnnestus teha läbi elu esimene puhumine – politsei võttis sihikule õppeautod ja puistas neid. Õpetajat millegipärast puhuma ei pandud (kuigi ta peaks ka kaine olema), vaid kontrolliti ainult dokumentatsiooni. Peaks esimese puhumistoru amuletina kaela riputama (see jäi mulle)...

Laupäev hakkas igati hästi - võitsime mälumängu ja saime kringli ja naiste koondis (milles mängis kaasa ka Maarja) loputas C-Liiga esimeses voorus Starmenit (Maripuu-Kõivupuu, Aava-Vahe) 20:10, nii et viimased said 10 jao peale kaks ületihiIMPi ja edasi ka Vektorit, Tara ja Reaalkooli. Lõppes kahjuks päev oluliselt kehvemini - naised said viimane voor tappa Valtrilt (6:24), Tartu Rock kaotas (jälle lisaajal) Kalevile ja mina venitasin jälle veidike kätt - mürasin kassiga ja mingi hetk tegi ta ründavama liigutuse, mida ma reflektoorselt tõrjusin. Ja kui juba terve käega on ebameeldiv lüües vaid tühja õhku tabada, siis justnimelt küünarnukist haige käega on see veel kordi hullem ja valusam.
Veider lugu juhtus hilja õhtul - meil nimelt oli rasvatihane toas ja klammerdus mu särgi külge ning kuidagi lahti lasta ei tahtnud (ilmselt oli kinni jäänud). Seepeale tõmbasin särgi üle pea kotiks, nii et ta sinna sisse jäi ja heitsin ta niimoodi aknast välja. Tulemuseks oli väike protestikarjatus Maarja poolt. Nimelt olin ma seda kõike unes näinud ja aknast välja viskamist saatis see, et võtsin kinni padjast ning tegin sama liigutuse sellega. Paraku istus Maarja täpselt mu kõrval ja luges ja sai sellega paraja obaduse (ja ma ruineerisin jälle natuke oma küünarnukki, mis äkilisi liigutusi ei kannata).

Eile juhtus pretsedenditu lugu - Erika jõudis õigeks ajaks kohale - veel enam, ta oli seal päris paraja varuga. Asja tagamaid selgitades tuli välja, et ta oli oma kellaja vaatamisega tund aega eksinud ja seetõttu väljus kodust veidi enne viit, mitte veidi enne kuut - ja nii jõudiski ta kohale hea kolmveerandtunnise varuga... (mis tähendab, et kui ta oleks "õigeks ajaks" tulla üritanud, oleks ta ikkagi hiljaks jäänud). Ma mäletan, et kunagi oli Kertul sarnane haigus küljes, et ta kuhugi õigeks ajaks jõudma ei kippunud, siis ükskord ütlesin talle lihtsalt veerand tundi varasema aja. See teadagi oli täpselt see kord, kui ta õigeks ajaks jõudis ja oli väga nördinud, et ma talle varasema aja olin öelnud.

Sageli räägitakse bridžis "uue paari" efektist - esimest korda kokkumängival paaril kipub hästi minema (kuna puuduvad kokkulepped, on nad sunnitud ajusid kasutama). Huvitav, kas ka lahkumineval paaril on sama kasutegur - Kotkas jäid esikohta jagama esimest korda kokku mängiv paar ja viimast korda kokku mängiv paar. Okei, see "viimast korda" on ilmselt liialdus, ma olen peaaegu kindel, et mõne turniiri nad veel kunagi mängivad. Täpsem määratlus oleks "paar-kes-loominguliste-lahkhelide-tõttu-järgmine-esmaspäev-koos-ei-mängi-kuigi-neil-algselt-selline-diil-oli" - saate isegi aru, et see on üsna kohmakas...


Huvitav, kas autojuhil on topeltpiinlik kui ta esiteks on oinas ja teiseks on seda täpselt õppeauto ees, kes tuututab? Nimelt üritas üks põmmpea sooritada Riia tänavalt Puusepa tänavale vasakpööret (see on keelatud seitsmest-seitsmeni või umbes nii) ja täpselt minu nina all. Ma ise oleks selle ilmselt suht rahulikult üle elanud, aga Andre (mu sõiduõpetaja) arvas, et talle võiks signaali anda. Ja kuna ta teadagi kohe pöörata ei saanud, siis sai ta signaali üsna pikalt. Andre mainis, et kunagi olevat üks rullnokk õppeauto signaalist sarnasel kohal hirmsal kombel pöördesse sattunud, vahtinud paaniliselt vasakule ja paremale ning seejärel ilge hooga kohalt võtnud - ning paraku äärekivisse sisse põrutanud. Väga alandav lugu. Üldse muidugi sõiduõpetajad kipuvad signaali armastama, ma olen enda oma puhul seda täheldanud ja Vallo mainis, et ega tema õpetajagi väga teisest puust ole.

Tartu võistkondlike meistrikate kolmas voor algas meile "imehästi". Kohe esimeses jaotuses pakkus Leo rannakale 1♠ vahele kallis kalli vastu ja kui jagu oli mängitud, oli selle väärtuseks 1100 miinust. Kuigi vastastel u. 30 pp-ga slämm seisis, siis lootsime, et ehk teenib, kuid olime valmis ka kümneimbiseks kaotuseks. Tuli siiski +8. Edasi lasin ma välja ühe geimi – Leo tegi avakäiguks ♦8 kombinatsioonist ♦876 ja ma jooksin selle peale täiesti kokku (või õigemini andsin lihtsalt alla) ja katkestasin meievahelise sideme, sest minu jaoks oli võimatu, et Leol on kolmene ruutu. Lõpus kinkisime väljamängijale ka ületihi, aga see oli juba suhteliselt väheoluline. Sealt jaost selgus, et kaotasime vaid ühe IMPi, kuna ka teises toas oli leping välja lastud. So far sounds great! Ülejäänud matši mängisime kui mitte hästi, siis normaalselt kindlasti (meile lasti ka välja üks 3NT, mis paraku tuli välja ka teises toas – tõsi küll, mitte kahe ületihiga nagu meil). Sellest hoolimata saime matši tappa 13 IMPiga, kuna erinevalt meie käkkidest teise toa omad läksid maksma (tõe huvides tuleb mainida, et seal oli laua taga kokkumängimata paar). Ühes kontreerisid nad ära osamängu ja lasid välja kah (isegi ületihiga) – sealt tuli -12 IMPi. Teine jagu oli hullem –
pakkumine algab (odavas kalli vastu)
4♠ – pass – pass – 5♣
pass – pass - ?


♠KSx
♥xxx
♦KExxx
♣xx


inimene pakkus 5♠, mille peale 5♣ pakkuja tõstis end Münchhauseni kombel juustest slämmi, pakkudes 6♣ (tal on käes ♠x / ♥ xx /♦ Äx/ ♣ÄKxxxxxx), leides partnerilt toeks kuuese kinnise ärtumasti ja ♣ESx-i. Ma isiklikult arvan, et kui sa oled juba nii pakkunud, siis pead sa ka kuue risti vastu tõkkesse minema – võib-olla läheb see taha, võib-olla mitte (vaadates su kaarte – pigem mitte) ja nagu selgub, on 6♠ hea ka 5♣ vastu, minnes ainult kolmeta (partneril on ♠ÄExxxxxx/♥xx/♦xxx/♣-), tegelikult saab lahtise kaardiga selle isegi kaheta mängida.


Meie toas käis pakkumine:
3♠ - 4♥ - 4♠ - 6♣
6♠ - DBL-p...


ja -13 IMPi


ahjaa, häid asju oli seal matšis ka – vastasel on trumbis KTxxx vastu Exx-i. Ta sunnitakse trumpama pikemasse kätte ja seejärel käib väikese trumbi vastu Exx-i. Sellele tuleb tagant soldat ja võttes seda ausa kaardina, hakkas väljamängija muid maste mängima. Paraku selgus tõsiasi, et S oli visatud Sx duublist ja sinna saadi löök. (Soldati vise on ohutu, sest partneril ei saa hästi olla kombinatsiooni, mille puhul see kaotaks).


Teine matš oli naljakas selles suhtes, kuidas kaardid oma väärtust kaotama hakkasid. Avab Leo 1♦ (pm. rannakas, aga ühtlase variandi puhul on 14-16pp) ja mul on käes


♠xxx
♥ÄESxxx
♦-
♣KTxx


üks variant on kohe 3♥ lapata (kuuene ja kutsuv) – selleks tundus see kaart liiga hea. Teine variant on kohe 4♥ lapata, aga ma arvasin, et nii võin ma slämmi magama panna. Sestap alustasin 1♥-ga. Järgmine käsi 1♠ ja Leolt 2♦. Nüüd see kaart enam nii hea ei tundunud ja ma pakkusin 2♥ (see peab lubama mingeid väärtusi, sest mul on meie süsteemi kohaselt võimalik teha kohene signoff 1♦ avangu järel või siis 2♦ läbi passida, sest see lubab kuuest masti. Jäi mänguks, vastane küttis välja padakuninga ja lauda tuli selline kollektsioon:


♠ESxx
♥2
♦ÄKExxx
♣xx


einoh, palju õnne... Padakuningale viskas teine vastane ristit, padaässale samuti ja lõi kolmanda pada kinni. Järgnes risti äss-risti. Tõmbasin ärtu ässa – kukkus tagant kuningas! Seejärel karpisin oma kaks ärtut veel ära ja viskasin viimasega välja – kuna sinna kätte enam ristit jäänud ei olnud, läks ♣E kaitsel seebiks ja leping tuli väljagi (niipalju siis slämmimõtteist...)! Teises toas oli 4♥ kontraga -2.


Teises jaotuses oli Leol käes
♠ES
♥K
♦KExxxx
♣ÄSxx


ühesõnaga kuusteist (tõsi küll kehva) silma ja hoolimata silmade kehvusest päris hea leht. Avas sellega tagasihoidlikult 1♦, minult 1♥ ja nüüd pakkus rahulikult 2♦. Jäi seda mängima, lauda sai lehe:

♠ÄTxx
♥Exxxx
♦x
♣xxx


ja tuli seegi leping suure surmaga välja (pada lõikus, ruutu ja risti jagusid 3-3) (teine tuba oli korrus kõrgemal üheta)




Omapärane lugu juhtus jaos, kus meil seisab 22pp-ga slämm, aga lasime vastastel osamängu mängida, veel hullem, seda masti, kus meil slämm seisab, me ei pakkunudki. Juhtus see nii, et mul oli käes kaart:


♠S
♥Sxxx
♦ÄTxx
♣ÄExx


avab VPV 1♦, partnerilt 1♠ ja PPV-lt 2♥ (NAT, NF). Võiksin selle kontraga üles võtta (ja oleks mul padaduubel, siis võtaksingi), aga pelgasin, et kui partner ütleb 2♠, ei pruugi see hea mõte olla (nt. tal on 5233 jagu) ja seepärast passisin. Partneril oli aga selline leht:

♠ÄKxxxx
♥x
♦x
♣Kxxxx


ja kui 2♥ temani jooksis, balansseeris ta 2♠-ga, mitte 3♣-ga. Selle ma passisin ja kui vastane mu tagant veel 3♥ pani, siis seda ma ka ei kontreerinud (maksikal ilmselt oleksin seda teinud). Laekus +200 ja saime ühe IMPi, kui teine tuba mängis risti osamängu 12 tihiga.




Loomulikult ei saanud kaardijumal meiepoolset patserdamist päris karistamata jätta ja pani sinna komplekti sisse jao:
♠ÄK
♥Äxx
♦ÄKTx
♣ÄKSx


♠ESxxx
♥xx
♦ESx
♣Exx


ülemine käsi hakkas releetama, sai teada 7-9pp ja jaotuse ning ässade-kuningate arvu ja pani lepinguks 6♠. See toimus pakkumisnivool 5♦, edasi oleks võinud 5 ♥-ga emandaid küsida, kuid sellel ei ole suurt mõtet, sest soldateid niikuinii teada enam ei saaks ja kolme puhul võib ilma padaemandata pakkumine 6NT-sse jõuda. Selle eest teine tuba releetas samuti, küsis emandad ja sai alumisest käest kaks(!) emandat ja tegi järelduse, et ju tal siis on neli soldatit ja luges kokku 13 tihi, ning pani 7NT . Huvitav on see, et nende emandate identiteeti ta ei tuvastanud (2 suvalist emandat) aga isegi kui partneril oleks ♠♦ või ♠♣ emandad, on seitse minu arvates lõikest: 5 tihi padas + ärtu äss + neli tihi emandaga (või ruutu puhul ES-ga) odavmastis + 2 tihi teises odavmastis = 12. Lisaks lõikele võib ka muidugi mingi sund tekkida vms, aga see selleks, 13 varretihi küll kuidagi kokku ei tule.


Ühesõnaga, sellest jaotusest -13 IMPi, kuid ikkagi 19:11 võit.


Kolmandast matšist laekus 24:6 võit, mitte küll enda hea mängu vaid pigem vastase suurte eksimuste läbi, jagudest erilist mõtet rääkida ei ole.

Eelmisel nädalal õnnestus käia ära teatris (“Kõik aias” - erilisi elamusi ei pakkunud, aga käis kah kuidagiviisi), kinos ja Tallinna vahet sõitvas bussis. Nagu ma juba mainisin, siis teater erilisi elamusi ei pakkunud, mis aga võrreldes kahe ülejäänud kohaga oli ilmselt hea uudis. Kinos käisime vaatamas filmi “Videvik” (Twilight) - see on tehtud ühe raamatusarja järgi, mida Maarja (ja mitte ainult tema) täiega fännab. Film oli küll igati seeditav (pikemalt ei peatu, kes tahab vaatab/loeb ise – endal tekkis küll huvi, et äkki peaks ka raamatu ette võtma), aga kino ise tekitas tunde, et sinna enam ei lähe – palav, kitsas, ilge popkornihaisuga ja täis krabistavaid-sosistavaid-itsitavaid tibinaid, kes millegipärast filmi ajal aeg-ajalt karjas naerma puhkesid – IMHO täiesti tühja koha pealt. Kui sellest filmist peaks järg tehtama (ja kindlasti tehakse, sest lõpp jättis ühe liini väga konkreetselt lõpetamata – ja võib-olla isegi mitu järge), siis mina hääletan selle poolt, et see kuskilt isiklikuks kasutamiseks soetada ja siis kodus või hea seltskonnaga kuskil mujal vaadata – vähemalt pääseb tiinekatest. Ahjaa, keegi leidis selles veel midagi head, et film oli U-12 keelatud – nüüd oli saal täis tüütuid ja kihistavaid tiinekaid, aga muidu oleks saal täis tüütuid ja kihistavaid kümneaastaseid.

Tallinna-buss oli põhimõtteliselt täpselt samasugune nagu kino – kitsas ja palav (ventilatsioon keeldus kaastööst). Ta oli küll oluliselt kallim kinost (ca 100 kr võrra näo pealt) ja puudus popkornihais, kuid tibisid asendasid mingid põmmpead, kes (nagu nende mölast võis aru saada) olid sõitmas Soome tööle (head teed neil minna!) ja tee peal lahendasid tagapingil viina. Vahepeal istusid nad telefoni otsas ja ajasid mingite naistega igasugust imelikku juttu (keele kõrvaajamisest kuni suhete lahkamise ja ähvardamiseni), siis kurtsid, et keegi kes neile bussijaama vastu pidi tulema ei taha toru võtta (vahetult enne Tallinnasse jõudmist selgus põhjus – too olevat vahepeal kainerisse kinni pandud); muidu tegelesid naissuhete arutamisega (ja rate.ee oli juttudes ka väga tähtsal kohal) ning mul tekkis uitmõte, et huvitav, kust sellised tüübid endale üldse naised leiavad. Hetk hiljem mõtlesin välja – ju siis selliste tibinate seast, kes eelmisel õhtul kinos jobutasid... Kuigi tõe huvides tuleb mainida, et tagasiteel oli buss märksa rahulikum (kell ka juba nats hiline, vaevalt väga palju joomareid laupäeva keskööl Tallinnast Tartusse sõidab), jättis see bussimajandus mulle nii kehva mulje, et pigem väldin seda järgmine kord iga hinna eest.

Ahjaa – mis asi siis ajas inimesi paariks tunniks Kilukülla minema: meie palavalt armastatud ja austatud kapten Piret pidas sünnipäeva+soolaleivakat. Õnne ja pikka iga talle veelkord. Üritus oli rahulik – bridžimängijaid oli, juua oli (Gordoni (alias Koleda Kuldi – vaata logo) džinn toonikuga), snäkid olid head ja sai mõnusas seltskonnas meeldivalt tiksuda ja keegi, vaatamata Tiidu naise kartustele, bridži mängima ei hakanud. Juttu sellest oli teadagi kõvasti, parimaks palaks oli see, kui ma kuulsin Olafit vahepeal kõva häält tegemas ja tegin sinnakanti asja, et äkki räägitakse midagi huvitavat. Ei räägitud, Luks nimelt oli vahepeal avaldanud arvamust, et Olaf võiks kellegagi ka end koondise liinis arvestatavaks teha. Selle peale kerkis pinnale Eesti bridži klassikaks saanud jaotus, mis mängiti aastal 2006 EMil ja millele napsise Olafi jutt ikka ja jälle tagasi lipsab – nimelt see, kuidas nad Valloga umbes 4-2 klapiga seitsmes ruutus -1100 said. On ikka mõnel seda viitsimist...

Ahjaa – kassimajandus. Piretil oli tore kolmevärviline karvapall, kes ei olnud üldse inimsõbralik. Piret rääkis, et kunagi oli ta armastanud magada põlveõnnaldes, aga ükskord kui tal see ei õnnestunud (sest Piret oli kuidagi asendit korrigeerinud), siis viskas kassil närv üle, oli andnud käpaga vastu vahtimist ja sest peale enam sõber ei olnud. Me nüüd magame kogu aeg kartuses, et millal meie lontrus meid une pealt ründama tuleb, aga viimane tema distsiplineerimise katse andis vastupidise tulemuse. Kui me ööl vastu pühapäeva koju jõudsime, siis korraldas Maarja talle külma duši – kass selle peale varjus kuhugi ja oli vait ja vagane, kuni me pühapäeval kell pool kaksteist üles ärkasime – ei krabistanud (Maarja oli ka kokku korjanud kergelt krabisevad asjad) ega trampinud ringi/üle magajate. Ja pärast näitas ta üles ka mitte kättemaksuhimu vaid ennekõik suurt aukartust – hoidis heaga inimeste haardeulatusest välja.