Vahepeal õnnestus mul laste peal õpetamist praktiseerida.
Ehk siis viisin läbi oma pedagoogilise praktika. Selle käigus pidin ma andma 20
ajalootundi põhikoolis, 15 ajalootundi gümnaasiumis ja 10 ühiskonnaõpetuse
tundi. Läbi viisin ma selle kahes osas – põhikoolitunnid ja ühiskonnaõpetuse
tunnid ühes Tartu-lähedases põhikoolis ja gümnaasiumitunnid ühes Tartu
kesklinna koolis. Eks ma kirjutasin selle kohta ka „ametliku“ praktika aruande,
aga siinkohal mitteametlik kokkuvõte sellest, millega ma hakkama sain.
Kui praktika lühidalt kokku võtta, siis võib öelda, et see
oli äärmiselt positiivne kogemus. Mul oli võimalus olla kahes absoluutselt erinevas
koolis ning kahe absoluutselt erineva stiiliga, kuid väga hea juhendaja käe all
(üks oli pigem karismaatiline rahvamehe tüüp, kes lasi mul tegutseda üsna pika
rihma otsas ja iseseisvalt, teine selline „vana kooli“ tüüpi väärikas
naisterahvas, kes mu töödel-tegemistel märksa rohkem silma peal hoidis ja ka enamustes
tundides kohal viibis). Ma loodan, et mul õnnestus neilt mõlemalt nende
tugevate tahkude koha pealt õppida, igatahes tunnen ma mõlema suhtes suurt
lugupidamist ja mulle jäid koostööst nendega väga hea mälestus.
Õpilased olid ka toredad, vähemalt üldiselt ja enamasti.
Sama saab ka öelda põhikooli kolleegide kohta (gümnaasiumis puutusin ma kokku
peaasjalikult ainult oma juhendajaga, nii et selle kohta ma ei oska
kommenteerida. Mulle jäi küll mulje, et seal on üldiselt õhkkond mõnevõrra
närvilisem, kuid kuna ma seal asjas nii sees ei olnud, võib siinkohal tegemist
olla vaid minu luuludega. Samas see kõlab loogiliselt).
Hoolimata praktikaga seotud positiivsetest elamustest, tuleb
tunnistada, et see oli tore, kuid see-eest väga kurnav – mul oli tunde ette
valmistades tunne, nagu ma oleksin igal nädalal 2-3 eksamit tegema pidanud ja
ma ei kujuta ette, kui hulluks võib elu minna täiskoormusega tegeleval
õpetajal. Ilmselgelt ma pingutasin ka mõnevõrra rohkem kui hädavajalik: ühest
küljest olin ma ju juhendaja pilgu all – kuigi nad igas tunnis ka ei olnud,
teisest küljest ilmselt on tegevõpetajal varasemast mingi kogemus ja pagas
olemas, mida ta saab vastavalt vajadusele kohandada, aga ikkagi see koormus oli
hämmastavalt suur. Klassi ees tunni andmine see-eest oli juba pigem mõnus ja
meeldiv ettevõtmine. Igatahes selle asja käigus tõusid veelgi mu niigi kõrge
lugupidamine enda kunagise ajalooõpetaja vastu, kes suutis oma tundidesse sisse
pikkida igasuguseid huvitavaid detaile ja samas need ka suuremasse skeemi
paigutada.
Eriti omapäraseks tegi asja see, et kui põhikoolis olid mu tunnid
tavapärased, 45-minutilised, siis gümnaasiumis oli lisaks materjali
keerulisemaks muutumisele vaja anda 75-minutilisi tunde (seega ma andsin neid
arvuliselt muidugi vähem, 9 tundi 15 asemel). Ja see oli omakorda nii hea
kogemus, et kui ma praegu peaksin andma 45- minutilise tunni põhikoolis, siis
tundub see tõelise käkiteona.
Üldiselt sain ma oma klassidega hästi hakkama, ainuke suurem
häda oli põhikooli 7. klassiga, kus lisaks raskemale vanusele oli sees ka paar
raskemat tüüpi ja liberaalse inimesena, liiatigi asendajana, ei viitsinud ma
nendega eriti maid jagada. Ülejäänud klassid (põhikoolis 8. ja 9. keskkoolis
10. klass) suutsid mind rahulikult üle elada. Kuna mu erialateadmised on
tõepoolest väga head ja ma ei karda inimestega suhelda (müüjatöö karastus ka selja
taga), siis ei tekkinud kordagi sellist hetke, kus ma oleks omadega tõsiselt
jänni jäänud või segadusse sattunud. Millega mul aga probleeme tekkis oli see,
et ma ei osanud neid väga hästi iseseisvalt tööle rakendadal Eriti niru oli paari-
ja grupitööde korraldamine – ma ise ei salli selliseid asju ja nii palju kui
mul on kästud neid ülikoolis teha, on mu põlgus nende suhtes üha süvenenud ning
ma ei tahtnud õpilasi väga sundida sellisteks asjadeks. Samas peetakse siiski
oluliseks, et õpilased harjuks selliseid asju tegema. Igatahes kuna ma olen
loomult loengupidaja, kippusingi ma pigem ise kõnelema (ilmselt natuke ka
elupõlise üliõpilase häda, loenguid nii palju kuulnud ja nendega nii ära
harjunud, et see tundub parima võimalusena) ja andsin tundides liiga vähe
iseseisvat tööd. Samas kui mul tulid gümnaasiumis pikad tunnid, siis ilmselge
oli, et ma ei saa 75 minutit järjest loengut pidada (mitte, et ma sellega
hakkama ei saaks, aga õpilased surevad ära), seega lõpuks kasutasin meetodit,
kus esimese asjana otsisin materjalist välja asju, mida neil endil lasta tunnis
teha ja alles seejärel vaatasin, mida ma ise rääkida võiksin. Üks tund, mis mul
enda hinnangul hästi õnnestus, oli suuresti tingitud sellest, et mul läks hääl
ära – selle asemel, et rääkida, näitasin siis õpilastele hoopis youtube’ist
tõmmatud klippe (teemaks „kultuur maailmasõdade vahel“).
Teine häda, mis mul oli (või võis olla), et võib-olla ma
olin nõrgemate õpilaste jaoks liiga keeruline, kuna ma olin pigem mures selle
pärast, et tugevamatel igav ei oleks. Aga seda ma ei oska nii väga hinnata.
Ja kolmas häda – ma ikkagi olen ajaloo- mitte
ühiskonnaõpetuse õpetaja. Ühiskonnaõpetuse tunnid olid minu jaoks – hoolimata sellest,
et ma ju oma ülikooliteed alustasin politoloogiat õppides – kuradima rasked ja
mul ei olnud neid ette valmistada lõbus.
Mõned killud praktikalt:
Kohe esimesel päeval leidis juhendaja, et kui ma juba
õpetama tulin, siis ilmselt saan klassi ohjamisega hakkama. Seega leiti mulle
ülesandeks, et „panen lastele filmi mängima, eks sa kommenteeri siis neile
vajadusel seda!“. Ja jäetigi mind üksi klassi ette, taustaks mängimas Leni
Riefenstahli „Tahte triumf“, mida ma ise ei olnud näinud (kuigi Tihasel oli see
Lille’is bridžiolümpial arvutiga kaasas). Õnneks ma muidugi teadsin sellest
filmist ja sellega seonduvatest asjadest piisavalt, et vajadusel kommenteerida…
Tegin ühiskonnaõpetuses töö (9. klassile), kus üheks teemaks
(ja kordamisküsimuseks) olid Eesti erakonnad. Töös oli siis ülesanne, kus nad
pidid nimetama 4 parlamendierakonda – sellega said nad üldiselt hakkama; neist
vähemalt kahe liider – ka siin ei jäänud enamus hätta, kuigi sisse tuli ka
huvitavaid asja ja millised kaks neist kuuluvad valitsusse. Sellele küsimusele
tuli õigeid vastuseid 19st null.
Kaheksandas klassis rääkisin barokist ja muuhulgas mängisin
neile lõike muusikast (Bachi „Toccata ja fuuga…“, Vivaldi „Aastaajad“,
Pachelbeli „Kaanon“). Mingi hetk hakkasin edasi rääkima ja siis tõusis poiste
seast käsi ja järgnes küsimus: „kas selle Bachi asja võiks uuesti taustaks
mängima panna?“ Paningi.
Üldiselt olin ma tööde järeletegemise suhtes väga liberaalne
– kui inimene tahab oma hinnet parandada, lasku käia (st. minu jaoks oli OK ka
kolmede-neljade järgivastamine). Ainult et ma tegin järeltööd õpilaste jaoks
tüütumas formaadis (kuigi kindlasti mitte raskemas). Tulemus oli, et ega keegi
eriti ei viitsinud positiivseid hindeid parandama tulla. Nii et ma ei saa aru,
miks õpetajad kurdavad õpilaste üle, kes neid järeltööde tahtmisega uputavad.
OK ajaloos on see ilmselt lihtsam – annad kätte ülesande midagi „kirjeldada“
või „võrrelda“ ja õpilased juba kahetsevad, et nad testis põrusid.
Kaheksandale klassile tegin testi paari peatüki peale,
valikvastustega. Minu lemmikküsimus, kus kõik neli vastusevarianti ka 15
õpilase seas ära märgitud said, oli järgmine:
Aafrikast toodi Põhja-Ameerikasse neegerorje peamiselt
töötama
A) Kullakaevandustes
B) Puuvillaistandustes
C) Metsalangetamisel
D) Kanalite kaevamisel
Populaarseim oli teadagi kullakaevanduste variant…
Seitsmendale klassile korraldasin kontrolltöö,
lisaklausliga, et nad võivad kasutada oma töövihikut. Kui ma seda neile ette
teatasin, puhkes suur ruigamine (kuna kordamisküsimusi oli palju, kuigi neist
vähemalt kolmveerand oleksid pidanud neil olema töövihikus lahendatuna juba
olemas, st. ainult maha kirjutamise vaev), aga nad rahunesid siiski maha. Ja
tunni lõpul tuli paaril noorel juba pähe ka intelligentne küsimus: „kui
töövihikut võib kasutada, kas siia võib siis kirjutada ka vastuseid muudele
teemadele?“ Ma siis teatasin, et „see ei ole keelatud“.
Kümnendas klassis oli õpilastel ühe tunni teema kodus
mingitele asjadele vastused leida. Mõned õpilased tegid kohati koostööd –
mitte, et see mulle nüüd üllatuseks oleks ja see ei olnud ka otseselt keelatud,
nii et mingit paanikat me sellest tegema ei hakanud. Aga igatahes oli mul
võimalus järgmist tundi alustada lühikese sõnavõtuga plagiaadi teemadel umbes
nii: „Kui teile on antud ülesanne, siis by default eeldatakse siiski, et te
teete selle ise ära, sest on väga raske hinnata arvamusküsimust, millele on
kahel õpilasel sõnasõnaliselt sama arvamus. Aga igatahes kui te teete edaspidi
kellegagi koostööd – ja kuna te pole inglid, vaid õpilased, siis tõenäoliselt
mingi selline juhus tekib – siis esiteks pidage meeles, et kirjutage jutt oma
sõnadega ringi, vähemalt ei ole teil sõbraga täpselt samu vigu sees ja kui te
tõepoolest midagi ümber kopeerite, kandke hoolt, et see tekst ei oleks
highlightis!“. Nimelt oli ühele sellisele koostööprojektile kopeerimise
käigus õrn highlight külge jäänud.
Eks igasuguseid lõbusamaid ja vähemlõbusamaid seiku oli
veel, aga vast aitab ka. Igatahes olen ma väga rõõmus, et ma sain praktikaga
tegeleda – ja samuti olen ma rõõmus, et see läbi sai. Eks näis, kas (või pigem
millal) ma siis tegelikult õpetajaks hakkan.
