Praktika aruanne vabas vormis

Vahepeal õnnestus mul laste peal õpetamist praktiseerida. Ehk siis viisin läbi oma pedagoogilise praktika. Selle käigus pidin ma andma 20 ajalootundi põhikoolis, 15 ajalootundi gümnaasiumis ja 10 ühiskonnaõpetuse tundi. Läbi viisin ma selle kahes osas – põhikoolitunnid ja ühiskonnaõpetuse tunnid ühes Tartu-lähedases põhikoolis ja gümnaasiumitunnid ühes Tartu kesklinna koolis. Eks ma kirjutasin selle kohta ka „ametliku“ praktika aruande, aga siinkohal mitteametlik kokkuvõte sellest, millega ma hakkama sain.

Kui praktika lühidalt kokku võtta, siis võib öelda, et see oli äärmiselt positiivne kogemus. Mul oli võimalus olla kahes absoluutselt erinevas koolis ning kahe absoluutselt erineva stiiliga, kuid väga hea juhendaja käe all (üks oli pigem karismaatiline rahvamehe tüüp, kes lasi mul tegutseda üsna pika rihma otsas ja iseseisvalt, teine selline „vana kooli“ tüüpi väärikas naisterahvas, kes mu töödel-tegemistel märksa rohkem silma peal hoidis ja ka enamustes tundides kohal viibis). Ma loodan, et mul õnnestus neilt mõlemalt nende tugevate tahkude koha pealt õppida, igatahes tunnen ma mõlema suhtes suurt lugupidamist ja mulle jäid koostööst nendega väga hea mälestus.

Õpilased olid ka toredad, vähemalt üldiselt ja enamasti. Sama saab ka öelda põhikooli kolleegide kohta (gümnaasiumis puutusin ma kokku peaasjalikult ainult oma juhendajaga, nii et selle kohta ma ei oska kommenteerida. Mulle jäi küll mulje, et seal on üldiselt õhkkond mõnevõrra närvilisem, kuid kuna ma seal asjas nii sees ei olnud, võib siinkohal tegemist olla vaid minu luuludega. Samas see kõlab loogiliselt).

Hoolimata praktikaga seotud positiivsetest elamustest, tuleb tunnistada, et see oli tore, kuid see-eest väga kurnav – mul oli tunde ette valmistades tunne, nagu ma oleksin igal nädalal 2-3 eksamit tegema pidanud ja ma ei kujuta ette, kui hulluks võib elu minna täiskoormusega tegeleval õpetajal. Ilmselgelt ma pingutasin ka mõnevõrra rohkem kui hädavajalik: ühest küljest olin ma ju juhendaja pilgu all – kuigi nad igas tunnis ka ei olnud, teisest küljest ilmselt on tegevõpetajal varasemast mingi kogemus ja pagas olemas, mida ta saab vastavalt vajadusele kohandada, aga ikkagi see koormus oli hämmastavalt suur. Klassi ees tunni andmine see-eest oli juba pigem mõnus ja meeldiv ettevõtmine. Igatahes selle asja käigus tõusid veelgi mu niigi kõrge lugupidamine enda kunagise ajalooõpetaja vastu, kes suutis oma tundidesse sisse pikkida igasuguseid huvitavaid detaile ja samas need ka suuremasse skeemi paigutada.

Eriti omapäraseks tegi asja see, et kui põhikoolis olid mu tunnid tavapärased, 45-minutilised, siis gümnaasiumis oli lisaks materjali keerulisemaks muutumisele vaja anda 75-minutilisi tunde (seega ma andsin neid arvuliselt muidugi vähem, 9 tundi 15 asemel). Ja see oli omakorda nii hea kogemus, et kui ma praegu peaksin andma 45- minutilise tunni põhikoolis, siis tundub see tõelise käkiteona.

Üldiselt sain ma oma klassidega hästi hakkama, ainuke suurem häda oli põhikooli 7. klassiga, kus lisaks raskemale vanusele oli sees ka paar raskemat tüüpi ja liberaalse inimesena, liiatigi asendajana, ei viitsinud ma nendega eriti maid jagada. Ülejäänud klassid (põhikoolis 8. ja 9. keskkoolis 10. klass) suutsid mind rahulikult üle elada. Kuna mu erialateadmised on tõepoolest väga head ja ma ei karda inimestega suhelda (müüjatöö karastus ka selja taga), siis ei tekkinud kordagi sellist hetke, kus ma oleks omadega tõsiselt jänni jäänud või segadusse sattunud. Millega mul aga probleeme tekkis oli see, et ma ei osanud neid väga hästi iseseisvalt tööle rakendadal Eriti niru oli paari- ja grupitööde korraldamine – ma ise ei salli selliseid asju ja nii palju kui mul on kästud neid ülikoolis teha, on mu põlgus nende suhtes üha süvenenud ning ma ei tahtnud õpilasi väga sundida sellisteks asjadeks. Samas peetakse siiski oluliseks, et õpilased harjuks selliseid asju tegema. Igatahes kuna ma olen loomult loengupidaja, kippusingi ma pigem ise kõnelema (ilmselt natuke ka elupõlise üliõpilase häda, loenguid nii palju kuulnud ja nendega nii ära harjunud, et see tundub parima võimalusena) ja andsin tundides liiga vähe iseseisvat tööd. Samas kui mul tulid gümnaasiumis pikad tunnid, siis ilmselge oli, et ma ei saa 75 minutit järjest loengut pidada (mitte, et ma sellega hakkama ei saaks, aga õpilased surevad ära), seega lõpuks kasutasin meetodit, kus esimese asjana otsisin materjalist välja asju, mida neil endil lasta tunnis teha ja alles seejärel vaatasin, mida ma ise rääkida võiksin. Üks tund, mis mul enda hinnangul hästi õnnestus, oli suuresti tingitud sellest, et mul läks hääl ära – selle asemel, et rääkida, näitasin siis õpilastele hoopis youtube’ist tõmmatud klippe (teemaks „kultuur maailmasõdade vahel“).

Teine häda, mis mul oli (või võis olla), et võib-olla ma olin nõrgemate õpilaste jaoks liiga keeruline, kuna ma olin pigem mures selle pärast, et tugevamatel igav ei oleks. Aga seda ma ei oska nii väga hinnata.

Ja kolmas häda – ma ikkagi olen ajaloo- mitte ühiskonnaõpetuse õpetaja. Ühiskonnaõpetuse tunnid olid minu jaoks – hoolimata sellest, et ma ju oma ülikooliteed alustasin politoloogiat õppides – kuradima rasked ja mul ei olnud neid ette valmistada lõbus.

Mõned killud praktikalt:

Kohe esimesel päeval leidis juhendaja, et kui ma juba õpetama tulin, siis ilmselt saan klassi ohjamisega hakkama. Seega leiti mulle ülesandeks, et „panen lastele filmi mängima, eks sa kommenteeri siis neile vajadusel seda!“. Ja jäetigi mind üksi klassi ette, taustaks mängimas Leni Riefenstahli „Tahte triumf“, mida ma ise ei olnud näinud (kuigi Tihasel oli see Lille’is bridžiolümpial arvutiga kaasas). Õnneks ma muidugi teadsin sellest filmist ja sellega seonduvatest asjadest piisavalt, et vajadusel kommenteerida…

Tegin ühiskonnaõpetuses töö (9. klassile), kus üheks teemaks (ja kordamisküsimuseks) olid Eesti erakonnad. Töös oli siis ülesanne, kus nad pidid nimetama 4 parlamendierakonda – sellega said nad üldiselt hakkama; neist vähemalt kahe liider – ka siin ei jäänud enamus hätta, kuigi sisse tuli ka huvitavaid asja ja millised kaks neist kuuluvad valitsusse. Sellele küsimusele tuli õigeid vastuseid 19st null.

Kaheksandas klassis rääkisin barokist ja muuhulgas mängisin neile lõike muusikast (Bachi „Toccata ja fuuga…“, Vivaldi „Aastaajad“, Pachelbeli „Kaanon“). Mingi hetk hakkasin edasi rääkima ja siis tõusis poiste seast käsi ja järgnes küsimus: „kas selle Bachi asja võiks uuesti taustaks mängima panna?“ Paningi.

Üldiselt olin ma tööde järeletegemise suhtes väga liberaalne – kui inimene tahab oma hinnet parandada, lasku käia (st. minu jaoks oli OK ka kolmede-neljade järgivastamine). Ainult et ma tegin järeltööd õpilaste jaoks tüütumas formaadis (kuigi kindlasti mitte raskemas). Tulemus oli, et ega keegi eriti ei viitsinud positiivseid hindeid parandama tulla. Nii et ma ei saa aru, miks õpetajad kurdavad õpilaste üle, kes neid järeltööde tahtmisega uputavad. OK ajaloos on see ilmselt lihtsam – annad kätte ülesande midagi „kirjeldada“ või „võrrelda“ ja õpilased juba kahetsevad, et nad testis põrusid.

Kaheksandale klassile tegin testi paari peatüki peale, valikvastustega. Minu lemmikküsimus, kus kõik neli vastusevarianti ka 15 õpilase seas ära märgitud said, oli järgmine:

Aafrikast toodi Põhja-Ameerikasse neegerorje peamiselt töötama

A) Kullakaevandustes

B) Puuvillaistandustes

C) Metsalangetamisel

D) Kanalite kaevamisel

Populaarseim oli teadagi kullakaevanduste variant…

Seitsmendale klassile korraldasin kontrolltöö, lisaklausliga, et nad võivad kasutada oma töövihikut. Kui ma seda neile ette teatasin, puhkes suur ruigamine (kuna kordamisküsimusi oli palju, kuigi neist vähemalt kolmveerand oleksid pidanud neil olema töövihikus lahendatuna juba olemas, st. ainult maha kirjutamise vaev), aga nad rahunesid siiski maha. Ja tunni lõpul tuli paaril noorel juba pähe ka intelligentne küsimus: „kui töövihikut võib kasutada, kas siia võib siis kirjutada ka vastuseid muudele teemadele?“ Ma siis teatasin, et „see ei ole keelatud“.

Kümnendas klassis oli õpilastel ühe tunni teema kodus mingitele asjadele vastused leida. Mõned õpilased tegid kohati koostööd – mitte, et see mulle nüüd üllatuseks oleks ja see ei olnud ka otseselt keelatud, nii et mingit paanikat me sellest tegema ei hakanud. Aga igatahes oli mul võimalus järgmist tundi alustada lühikese sõnavõtuga plagiaadi teemadel umbes nii: „Kui teile on antud ülesanne, siis by default eeldatakse siiski, et te teete selle ise ära, sest on väga raske hinnata arvamusküsimust, millele on kahel õpilasel sõnasõnaliselt sama arvamus. Aga igatahes kui te teete edaspidi kellegagi koostööd – ja kuna te pole inglid, vaid õpilased, siis tõenäoliselt mingi selline juhus tekib – siis esiteks pidage meeles, et kirjutage jutt oma sõnadega ringi, vähemalt ei ole teil sõbraga täpselt samu vigu sees ja kui te tõepoolest midagi ümber kopeerite, kandke hoolt, et see tekst ei oleks highlightis!“. Nimelt oli ühele sellisele koostööprojektile kopeerimise käigus õrn highlight külge jäänud.

Eks igasuguseid lõbusamaid ja vähemlõbusamaid seiku oli veel, aga vast aitab ka. Igatahes olen ma väga rõõmus, et ma sain praktikaga tegeleda – ja samuti olen ma rõõmus, et see läbi sai. Eks näis, kas (või pigem millal) ma siis tegelikult õpetajaks hakkan.