Viimase minuti tõmblemised

„Kui ei oleks viimast minutit, ei saaks midagi tehtud“ kehtis eile taas. Nimelt lasi mängukoht, Pahad Poisid, meid üsna nõmedalt üle, kui teatas alles eile hommikul, et me õhtul neile ei mahu, kuna neil on all mingi jõululaud. Nagu Tomm ei oleks neilt juba kuu aega küsinud, kas neil seal midagi on ja nagu nad ei oleks suutnud mulle veel möödunud esmaspäeval kinnitada, et neil ei ole midagi. Nojah, järgnes paaniline otsing, kas saab kuskilt uue mängukoha ja panime enda jaoks tähtajaks, et kui kella kolmeks ei leia, siis jätame ära (see on parasjagu vara, et jõuaks kauge nurga mehi hoiatada, et pole vaja Tartu poole tulema hakata). Ja ei kippunud ükski variant töötama ning kell kaks jõudis Tomm tõdemusele, et „anname siis rahvale teada, et klubi jääb ära“. Ma siiski otsustasin, et ootame kolmeni, äkki midagi sähvatab. Ja pool kolm soovitas Taavi Toomere, et „aga kas te Ruunipizzat testinud olete, see ei ole tavaliselt väga täis ja ruumi on seal laialt“ (nad laienesid kõrvalruumidesse, kus enne valuutavahetus oli). Mõte tundus hea, helistasin, juhataja oli entusiastlik ja nii leidsimegi koha, kus klubi pidada. Muidugi, mäng oli selline, et vähemalt meie puhul oleks võinud selle sama hästi pidamata jätta. Kõik logises, vastased opereerisid heas tsüklis, meie halvas ja kui poleks paari maksi lambist sisse sadanud, oleksin viimased olnud. Nüüd olime eelviimased.

„Jumbofinaali“ otsustas jagu, kus lauda tulles vastased mainisid, et nende vastu on juba umbes viis kontraga lepingut välja tulnud. Ma siis lubasin, et kui nad mind kontreerivad, siis panen reki. Selle peale võtsin välja päris hea lehe ja mõne pakkumise järel jõudsime kuude ruutusse. Mida vastane kontreeris. Tuli siis sõnadele truuks jääda. Esiteks see ei olnud küll ülihea slämm ja teiseks oleks vastased saanud selle ka taha võtta, aga välja ta siiski tuli.

Mida veel - käisime laupäeval kinos ja vaatasime "Kääbiku" viimase osa ära. Oli kah, nagu ikka suht palju mõttetut koreograafiat ja tegelasi, kes käituvad, nagu nad oleks ajude kasutamise ära unustanud, aga otseselt ei kahetse. Leidsin, et kui see, et ma ei ole filmi-inimene, on ammu selge, siis eriti ma ei ole kinoinimene. Mulle ei meeldi 3D ja samuti ei meeldi mulle kino heliefektid, kus tool kaasa vibreerib. Kodus, omadel tingimustel, filmi vaatamine on märksa nauditavam. Aga võib-olla ma olengi loomult kääbik, lõppeks meeldib mulle ka seltskonnaga istuda ja napsi võtta kodus, mitte linna peal. Koduseinad toetavad.

Teiste kohtade needus murtud!

Tartu segapaarikal õnnestuks lõpuks murda teiste kohtade needus. Tõe huvides tuleb mainida, et ega viies koht paremana ei tundu.

Mäng ise kulges üle kivide ja kändude ja enamasti oli juba pakkumisest aru saada, et asi ei tüüri selles suunas, kuhu tahaks – aga samas pole seda võimalik ka kuidagi peatada. Esimesed kaks kohta olid ilmselt reaalselt mittesaavutatavad, kuid kolmanda oleks võinud saada ka fantaasiavaese mänguga – paraku ei saanud. Aga see-eest said Jane-Lauri oma esimese tartukate kulla ja kolmandaks tulnud Mirjam-Manglus oma esimese tartukate medali (nende vahele kiilusid veel Erika-Martin). Õnnitlused.

Eile käisin üle päris pika aja taas TÜMKis mälu mängimas. Täitsa tore oli ja ilmselt võiks seda sagedaminigi teha – aga võib-olla see toredus oli seotud küsimustega, mis olid pärit EM-valikust (ja seega üldiselt huvitavad) ning sellega, et imekombel ilmus õige vastus lauale päris mitme asja puhul, milles me kindlad ei olnud. 

Lisaks veendusin veelkord, et väiksena on pea ikka eriline prügikast olnud – 1990test meenuvad imelised pisiasjad, mille ekvivalentide kohta tänapäeval oleks vastuseks ilmselt õlakehitus ja kommentaar „ei tea, ei huvita“. Nimelt küsiti, et milline on ainus riik viimase 35 aasta jooksul, kes on parandanud meeste 4x100m jooksu maailmarekordit lisaks Jamaikale ja USAle. Mina olin seda jooksu kogemata kombel ise pealt näinud (1990 EMil Splitis joosti, nägin teadagi telekast) ja mul olid sellega seoses meeles järgmised detailid:

A) Toomas Uba kommenteeris enne jooksu, et „kahju, et see EM möödus maailmarekorditeta, sest vaevalt teatejooksudes eurooplased USA rekorditele ligilähedalegi küünivad“ – ja pärast seda, kui prantslased olid selle rekordi jooksnud, kurtis, et oli coca-cola purki pugenud herilaselt vahepeal sutsaka huulde saanud – ilmselt pidi see olema hoiatus, et ei tasu tühjast kohast ennustajat mängida

B) Mul olid meeles kõikide maailmarekordi püstitanud jooksjate nimed. Eesnimedega. Ja jooksujärjestus (Max Moriniere, Daniel Sangouma, Jean-Charles Trouabal ja Bruno Marie-Rose).

Möödus september ja saabus november

Huvitav, millega inimesed tegelevad TÜ raamatukogu WC-s, kui hommikul sinna minnes vaatas boksi põrandalt vastu täiesti aus, kuigi mõnevõrra õnnetu mutrivõti? Ilusti maskeerumisvärvi, võib-olla ma poleks tähelegi pannud, kui poleks peale astunud.

Ja veel huvitavam, millega inimesed tegelevad netis bridži mängides, kui mulle BBOs toksides järsku lambist tuli järgnev kompliment Uus-Meremaalt? Ma olin küll meelitatud, aga ei suutnud uskuda, et see oli mulle mõeldud ja paraku osutusidki mu kahtlused põhjendatuks…

Muidu ma olen rõõmus Tartu bridžiklubi üle. Kõigepealt saime üllatusvõitja võistkondlikel meistrikatel – võistkond Piip&Vine (Piip, Krips, Oras, Vaher, Lindepuu, Poolakese), kellest kolme esimese jaoks oli see esimene Tartu MV medal üldse. Mu enda võistkond (Luks, Kuldkepp, Maasik, Prii) oli teine, kusjuures kahe viimase jaoks oli see samuti esimene tartukate medal. Nii et tore on, et medalinõudlejate ring laieneb. Põhimõtteliselt võiks hõbemedal olla päris magus, sest selle saamisel läksime napilt (0,22 VP-ga) mööda Sula tiimist (Pleksepp, Loper, Jullis), aga tuleb tunnistada, et see vastasseis on vist minu jaoks rivaliteedina „maha käinud“ – mingit erilist emotsiooni sellest ei tekkinud, võib-olla vaid pisike kahjurõõm, kuid mitte enamat. Pigem oli mul heameel viimase matši võitmisest Kaardiväe vastu – seis oli selline, et ka 1-IMPine kaotus oleks tähendanud meile neljandaks jäämist (edu oli 0,1 VP-d ja kui esimesed kaks suurelt ei hävi, siis ei oleks lihtsalt piisavalt palju punkte võimalik olnud saada). Sellest, et Kaardivägi selle tagajärjel neljandaks jäi, oli küll muidugi kahju (oleks nad kolmandaks tulnud, oleks ülalpool nimetatud kahjurõõmupoiss suurem olnud), aga mis parata….

Sel esmaspäeval toimus klubi segapaarikate esimene voor ja meil tuli kohale 14 paari, mis oli päris hea kogus. Eriti kui arvestada, et tegelikult „varu“ jäi veel kõvasti, sest naisterahvaid, kes võinuks kindlasti mängida, kuid erinevatel põhjustel otsustasid mitte tulla, oli vähemalt neli. Naisterahvaid loen ma seepärast, et Eesti bridžis on neid vähem kui mehi, mis omakorda muudab segapaarikad parajaks „naistepäevaks“, kui nad kõigile meelde tulevad. Ja kui Ameerikas on bridž suuresti vanamutikeste mäng, siis siinkandis on asi oluliselt parem – kirverehkenduse järgi ütleks, et kohale tulnud naismängijate keskmine vanus oli ca 25 aastat… Nojah, igatahes ka siin tuli meeldiv üllatus Jane näol, kes tegi oma come-backi ca viieaastase pausi järel ja paaris oma mehega selle turniiri ka ära võitis. Eks siis näikse, mis järgmisel nädalal saama hakkab.

Taas noortega Druvas

Käisin nädalavahetusel taas noortega Druvas. Ja kuigi tuleb tunnistada, et ma olen vanaks jäänud mitte ainult aastanumbrilt (ning seega pean piirama oma mängimise eel- ja ööturniiriga) vaid ka ihult ja vaimult (ei viitsi enam kaht ööd järjest napsi võtta ja latgalitega vennastuda, ühest piisab), oli üritus endiselt väga tore – ja praegune sisetunne ütleb, et ilmselt lähen võimaluse korral sinna ka tulevatel aastatel.

Transpordiga juhtus – nagu Lätis tavaks – taas igasuguseid jamasid. Minnes selgus, et Brocenis (mõni km enne sihtmärki) oli liiklusõnnetus ja suur tee oli kinni. Sõitsime siis autode reas edasi, aga mingi hetk selgus, et see, kes ees sõidab, on sama tark kui meie ja lõpetas mingis imelikus tupikus mingite imelike majakeste vahel mudasel teel. Nii muidugi meiegi. Õnneks mahtus seal ilusti ümber keerama ja hakkasime välja sõitma, kuid siis selgus, et meie järel oli tulnud ka mingi rekka ja see teadagi ümber pöörama ei mahtunud ning tegeles tagurdamisega, mis ei läinud mainimisväärselt kiiresti. Samal ajal küsis eelneva auto juht kohalikelt teed ja sellest tegin ma järelduse, et tal tasub silma peal hoida ja sabas püsida. See osutus valeks järelduseks, nii et pärast mõningast ringisõitmist naasesime kinni pandud ristmikule ja üritasime leida kolmanda variandi navigeerumiseks, mis lõpuks ka õnnestus.

Tagasiteel leidsin, et ma ei taha sõita läbi Riia ja sõidan pigem ümber, tulles Riia ringile üle Jelgava, mitte Riia-Liepaja/Ventspilsi maantee kaudu. See ongi kusjuures natuke otsem tee, nagu ma eelmisel aastal tuvastasin, kui ma olin sunnitud selle ringi tegema, sest – üllatus, üllatus – keegi oli kuskil avarii teinud ja tee oli muidu kinni. Nojah, sõitsime siis rahulikult seda teed pidi, jõudsime Riia ringteele, aga ilmselt sai kuskil hämaras midagi valesti vaadatud, mingi hetk jõudsin ma äratundmisele, et see küll õige marsruut olla ei saa – keegi ei sõida vastu ja meie suund oli ka kaunis tühi. Mõtlesin siis, et kas peaks tagasi keerama või edasi jätkama ja leidsin, et tagasi ka ei viitsi minna, küll kuskilt ikka mingisse kohta jõuab Võtsin tööhüpoteesiks, et ilmselt ma sõidan lihtsalt mööda Daugava vasakkallast ida poole (pime oli ja ma ei näinud kõrvalsuundades suurt midagi) ja kui olin jõudnud Kegumsi nimelisse kohta, keerasin vasakule ning selgus, et mu hüpotees oli päris hea – üle jõe mineva sillani ei olnud kilomeetritki. Teisel pool näitas mingi viit kõigepealt Ogre peale (aga seal ma olen ju käinud!) ja kohevarsti selgus, et isegi Ogresse pole vaja minna, kuna viit näitas kõrvale Siguldasse – ja sealt Tartusse saamine ei ole keeruline. Seega ma vist tegin selle manööverdamisega umbes 20-25km ringi, aga ma arvan, et see mõjus lõppkokkuvõttes pigem hästi – teed olid tühjad, ma ei pidanud rekade taga kügelema ja vastutulevad autod mind ei seganud, seega väsitas seda teed mööda sõitmine oluliselt vähem (kuigi mööngem, et vähemalt mõned lõigud olid suht saastad).

Ahjaa, mida veel ära mainida, enne kui turniiri juurde minna – kassid. Neid oli palju – Druvas tuli üks kena valge lontrus paari musta ja paari oranži laiguga sõbrustama, kui ma parasjagu poes käisin ja lasi end rahulikult kõrva tagant sügada. Pärast sõites nägime me tee ääres veel umbes viite kassi, kes ajasid mingeid omi asju. Vahepeal tundus, et igas külas on üks, aga alguse- ja lõpupoole oli asi siiski tühi. Lisaks oli Smiltene ja Valka vahel veel üks jänes, kes üritas auto alla joosta, aga me jõudsime siiski õnneks eest ära.

Bridžiturniir oli selles suhtes muljetavaldav üritus, et esiteks oli tegemist juubeliaastaga (25. kord) ja teiseks oli osalejaid rohkem kui kunagi varem – lisaks eestlastele tuli kohale noori Soomest, Rootsis, Taanist (mis kõlab suhteliselt normaalselt) ning lisaks veel paar Rumeeniast ja kaks paari Iirimaalt! Kokku üle 50 paari, neist Eestist 11 (lugedes ka Aleksi naturaliseerunuks): 7 mandrilt ja 4 Saaremaalt

Enda mäng kulges nii ja naa. Partneriks oli Edite Klidzeja, kellega mul varasem kokkumängukogemus puudub, küll aga oli ta mu võistkonnakaaslaseks mu esimesel Druva turniiril 1998, mil me tiimika ka võitsime. Eelturniiri kohta ütles sisetunne, et pigem istume kuskil 50% peal, sest tundus, et ainult valesid otsuseid saigi vastu võetud, lisaks alustasime turniiri -590 ja lõpetasime -980-ga, aga kui tolm oli hajunud, vaatas vastu 63,3% ja kuues koht kuuekümne paari seas. Ööturniir läks juba paremini, saime 68,8% ja 2. koha 35 paari seas, aga jah, paraku seal turniiril antakse auhindu vaid võitjale. 

Ööturniir algas meil omapäraselt – kohe esimeses voorus on mul neljandal käel 3343 jagu kahe ässaga. Kolm passi minuni ja mida minagi teen, passin läbi ning paneme kaardid kotti. Selle peale teatas mu VPV rõõmsalt, et „mul oli ainult 6 punkti, ilmselt läks meil nüüd hästi!“, mille peale PPV mainis, et „mul oli 20!“. Hästi neil ei läinud (ja tal oli tegelikult 21). Täna hommikul aga tervitas mind Maris Matisons teatega, et ta mängib Läti VK MV-d sellesama PPV-ga paaris. Ma siis hoiatasin, et pangu süsteemi kirja, et keskmise 21-ga avamine on lubatud.

Muidu noorte esinemise lühikokkuvõte oli selline:

Eelturniiriga paralleelselt toimunud koondiste lühiturniiril said Jon-Martin-Erika-Ivo Rootsi järel teise koha – esikoht kaotati kahe lisajaotusega (need lõppesid küll muljetavaldavalt masendava 0:27 skooriga).

Eelturniiril olid parimad Mirjam-Manglus, kes olid kohe minu ees 5. kohal ja said esikoha auhinna (kuigi mängida võisid kõik, siis auhindadele pretendeerisid vaid juuniorid). Üle 50% said veel: Johanna-Aleksis 13. (3.), Anti-Rain 19., Susanna-Helina 25., Milvi-Hanna 31.

Ööturniiril olid Jon ja Martin viiendad, üle 50% said kõik Eesti paarid: Helina-Susanna 11. koht ja Erika-Ivo 16.

Põhipaarikal (53 paari) võitsid Jon ja Martin 1. sessiooni ära 67,5%-ga. Teiseks sessiooniks olid lätlased välja mõelnud sellise süsteemi, et 20 parimat paari läksid mängisid omavahel A-finaalis ja ülejäänud B-finaalis. A-Finaali said eestlastest veel: Anti-Rain (6.), Susanna-Helina (18.) ja Johanna-Aleks (19.)

Edasi läks asi natuke keeruliseks, sest kuigi vastased olid segregeeritud, olid jaotused A ja B finaalis ühised ning ka tulemused läksid kõik samasse potti. Mulle jäi mulje, et lõppkohtade puhul arvestatakse siiski vaikimisi, et A-finaalis mänginud olid kohtadel 1.-20. ja B-finaali omad 21. ja edasi, kuigi praegu lõpptulemustes on nad läbisegi. Aga igatahes anti eraldi auhinnad ka B-finaali kolmele parimale.

A-Finaalis eestlastel teine sessioon eriti hästi ei läinud ja lõppkohad olid sellised: Martin-Jon 5., Johanna-Aleks 12., Anti-Rain 14. ja Susanna-Helina 16. B-Finaalis läks see-eest märksa paremini: lõppkohad oli Mirjam-Manglus 1. (voorus kokku 3. koht), Rao-Rasmus 4. (voorus 4.), Erika-Ivo 7. (voorus 6.), Hanna-Milvi 9. Esikolmik: 1. Mikelsone-Ciminš (LAT), 2. Rimstedt-Rimstedt (SWE), 3. Pjeldrup-Rosager (DNM)

Võistkondlik algas Jon-Martin-Johanna-Aleksi jaoks küll väga hästi, kuid lõpuks tuli siiski leppida neljanda kohaga, võit läks rootslastele. Tulemusi veel üleval ei ole, nii et ei oska midagi rohkemat praegu öelda.

Võsult tagasi

Eile lõppes järjekordne Võsu bridžiturniir. Selle kohta nagu eriti midagi öelda ei olegi, vähemalt enda vaatevinklist: mäng kulges ja ei kulgenud ka: parim tulemus IMP-paarika 2. koht Maarjaga, segapaarikas traditsiooniliselt ebaõnnestus, individuaali järjekordselt targu vältisin. Bridživäline elu oli ka suht-koht tavapärane – segasummasuvila ja hilisõhtune jutupuhumine veinitamisega. Mis oli aga positiivne: ETBLi, bridžimängijate ja Rakvere BK koostöö tõi turniirile mängima enneolematult palju juuniormängijaid. ETBLi juurde loodi bridžimängijate annetustel põhinev fond (kõigi omapoolne panus on oodatud!), et katta juunioride osavõtumaksud, RBK kui Võsu turniiri korraldaja leidis neile võimaluse odavaks ööbimiseks põrandapinna näol – ja oma juunioriajast mäletan ma hästi, et see on enamvähem kõik, mida entusiastlik bridžijuunior kaasalöömiseks vajab. Tulemus: vähemalt ühel üritusel mängis kaasa 18 juuniori, suurem osa neist osales enam-vähem kogu nädala.

Kõige eriskummalisem seik, mis mulle meelde tuleb, oli hoopis ühe Läti paari saatus, kes sõitis turniirile, otsis üles spordihalli ja helistas korraldajale, et miks turniiri ei toimu? Selgus, et nad olid hoopis Võrus… Huvitav, kummast nad selle vea sisse lasid – kas sassi läksid Võsu ja Võru või siis Viru (turniiri nimi oli Viru Bridge) ja Võru.

Minu jaoks oli märksa sündmusterohkem tagasisõit. Üldine kava oli sõita rattaga Tapale ja sealt rongiga edasi. Rongile jõudsime Mirjamiga minutilise täpsusega – kui meie perroonile jõudsime, oli rong juba ees, aga ilmselt mõjus kõrvetavas kuumuses pressimine mulle kehvasti – mul oli tõsine vedelikupuudus ja rongis hakkas lisaks halb. Mõtlesin Maarja järgikutsumise võimalusele, aga kuna pärast oksendamist polnud enesetundel enam väga viga, siis leidsin, et veeren hästi rahulikult ikkagi Kärknast koduni ära. Ja hakkasingi veerema, kuni Sootagani läks päris hästi, aga siis isegi liiga hästi ja otsustasin piduritega seda natuke kärpida. Selle tulemusema õppisin päris mitu asja:

*Kui unustada rattakiiver maha, siis Murphy seadus kindlustab sulle just sellel korral kägara

*Lõualuu on tugevam kui kodarluu

*Marrastused käeselgadel ja põlvedel on tühine ebameeldivus

*Kui parmul (tohmusel/sõgedikul) on võimalik verd lakkuda, siis ta hammustada ei pruugigi tahta. Kärbeste puhul kehtib ilmselt sama.
*3-4 km võib sõita ka ühe funktsioneeriva käega, seda isegi leebel vooremaastikulisel kruusateel. 

*Kiirabitöötajad on täitsa heatujulised ja toredad, kuigi traumapunktis endiselt kõik venib.

*Lõua õmblemisel tehtav torge on rahus üleelatav ka tuimestava süstita.

*Ärapõrutatud lõuapära närimiseks ei sobi, see-eest tuleb jogurt ka läbi kõrre kui pingutada.

*Kui murtud ja kipsis on vaid üks kodarluu ja seegi vasak, siis võib täitsa elada.

Eks siis 14. augustil lähen end jälle haiglasse näitama.

Euroopakate sabaots

Ja saigi läbi see turniir. Eilne päev läks rahuliku tiksumise tähe all, tänane ilmselt tuleb umbkaudu samasugune ja kui kõik läheb plaanipäraselt, jõuame õhtul hilja tagasi koju.

Viimane päev erilisi muutusi ei toonud – lahtine koondis lõpetas 16. kohaga (tahapoole jäid finalistidest Venemaa ja Horvaatia). Võrreldes eelmiste kordadega oli tulemus suhteliselt tavapärane: viimased 3 EMi on Eesti lõppkoht olnud 19., 15.-16. ja 18.

Enne viimast vooru tekkis veider olukord. Vastaste poolt (võimalik et pooleldi naljaga, aga võimalik, et tahtliku sondeerimise mõttes) jutuajamise käigus pakutud „ärge meie vastu väga tõsiselt pressige, meil on punkte vaja“ ja pooleldi naljaga vastatud „noh, siis tuleb teil laud katta“ jutt kippus tõsiseks minema, st. tehti juba poolkonkreetne pakkumine. Igatahes hämarad tehingud jäid ära ja laua taga pressisid eestlased täie tõsidusega (ning konkreetne matš võideti).

Naised said eelviimases voorus suure kaotuse Iisraelilt ja viimase vooru kohtumine Hollandiga oli selles suhtes huvitav, et vastastel oli käsil tõsine heitlus kuldmedalite eest: esinelikul oli enne seda matši punkte järgnevalt:

Itaalia 284,63

Holland 282,89

Inglismaa 280,65

Prantsusmaa 278,15

See tähendas, et laua ümber oli palju sebimist ja ajakirjanikke. Kohe esimeses jaotuses ilmusid märkelehele väga imelikud, kaarte vaadates suhteliselt ebareaalsed, tulemused, mis tähendab, et ma ei saanud kodus rahulikult tulemusi vaadata, vaid spurtisin mängukohta, kindlustamaks, et midagi veidrat ei sünni. Mis siis oli juhtunud, oli see, et Maarja-Aire olid kogemata omavahel kohad ära vahetanud ja jagu sattus lauale valetpidi ja edasiste sekelduste käigus sündis nii, et lõpptulemusena tuli jagu ära vahetada, anti asendusjagu. Ja see omakorda tähendas, et Eesti mäng jäi teistest hilisemaks, sest üks jagu tuli ju rohkem mängida. Igatahes tulemused olid sellised, et Itaalia kaotas Saksamaale, kuigi napilt ja kukkus esikohalt neljandaks (paras neile, nii palju kui ma aru sain, oli tegu turniiri kõige ebameeldivama käitumisega vastastega). 

Eesti kaotas Hollandile ja kuigi Inglismaa ja Prantsusmaa said vastavalt Norra ja Liibanoni vastu veelgi suuremad võidud, piisas vastastele sellest, et tõusta kullale. Enne viimast jaotust olid kõik teised oma mängu juba ära lõpetanud ja oodati meie matši viimast tulemust. Pihlal-Triinul seisis 22 punktiga terav geim (kallis tsoonis) ja teise toa tulemuseks oli hollandlastele 200. Seega kui meie omad geimi võitnuks, oleks kuld läinud Inglismaale. Saalist väljus info, et meie tüdrukud lõpetasid 3♣ lepingus ja hollandlased võisid võidurõõmsalt hõisata…

Eesti lõppkohaks jäi 20., 23 võistkonna seas – taha jäid Kreeka, Serbia ja Liibanon. Kuigi lõppkoht on võrreldav eelmise EMiga Dublinis (seal oldi 17./19), oli edasiminek siiski märgatav. Eelmisel korral mängiti laias laastus samas koosseisus (5 mängijat kuuest olid koondises mõlemal korral) ja mängulised näitajad olid märgatavalt paremad. Vahepeal on küll võidupunktide skaalat muudetud, aga kui seekord oleks olnud kasutuses vana ja harjumuspäraseks muutunud skaala, oleks Eesti keskmiselt saanud 13,23 VP-d matši kohta – Dublinis oli see 11,9. Keskmine tulemus jaotuse kohta oli seekord -0,32, eelmine kord -0,6.

Raske on olla lätlane...

Vahepeal on Horvaatias EM-il taas paar päeva mööda läinud. Seenioride jaoks on mängud lõppenud juba paar päeva tagasi, nende lõppkohaks jäi 16. (24st võistkonnast).

Nagu arvata või loota võiski, pääses lahtine koondis alagrupist edasi. Reglemendi järgi läksid finaalturniirile kaasa kõik mängud nende alagrupivastastega, kes samuti finaali kvalifitseerusid, ning lisaks 2VP-d iga koha eest. Selles osas oli alagrupi viimane voor üsna närvesööv – ja kõik lõppes paraku Eesti jaoks kõige ebasobivamal moel:

Ise kaotasime Kreekale (kes küll edasi ei pääsenud) ja meist läks mööda Iirimaa (ning ka Venemaa jäi meie ette).

Võistluses üheksanda koha pärast Horvaatia ja Islandi vahel hoidsime pöialt Islandile, kelle edasipääsu korral oleks meile kaasa tulnud 10,91 punkti (Horvaatia edasipääs 1,45). Lisafaktoriks oli, et Horvaatia mängis tugeva Rootsi, Island aga keskpärase Hispaania vastu. Peale kolme jagu oli seis meie jaoks ideaalne – Island juhtis 19:0, Horvaatia oli 0:23 taga. Edasist oli aga meie läbi meie prisma üsna õnnetu vaadata (ja Islandi ning Rootsi vaatevinklist oli asi veel hullem). Kui 16-jaotuseline matš oli lõppenud, oli Island kaotanud 21:35 ja Horvaatia võitnud 50:34. See tähendab, et Horvaatia oli kindlalt finaalis ja meie jaoks oli 9,46 punkti kaotsi läinud. 

Lätlaste saatus oli aga veel hullem. Nende jaoks hakkas EM pihta väga hästi ja nad olid pikka aega oma alagrupis kolmandal-neljandal kohal, vahepeal isegi teisel. See tekitas entusiasmi nii võistkonnas endas kui ka lätlaste bridžikommuunis ning kui eelviimase päeva lõpetas võit ühe põhilise kvalifitseerumiskonkurendi Itaalia üle, tundus, et elu on väga ilus, oma grupis oldi viiendal kohal, 21 punkti kümnendast ees (matšist on võimalik saada maksimaalselt 20 punkti). Ilmselt aimavad/teavad järgnevat juba kõik, aga sellest hoolimata panen selle kirja: viimasel päeval kohtus Läti riikidega, kelle lipul tunnustatakse vaid kahte värvi – punast ja valget. Kõigepealt tulid rängad kaotused keskmikult Šveitsilt ja tugevalt Inglismaalt – kahe vooru peale laekus 2,4 punkti 40st võimalikust. Viimases voorus oli vaja võita Poolat (samuti tugev bridžimaa), kuid paraku tuli napp kaotus ja viimase finaalikoha napsas Itaalia.

Seda kõike oli ülekandes niivõrd põnev vaadata, et suutsime selle tõttu üsna mitu minutit jalgpalli MMi veerandfinaalmängust maha magada - ja ütleme ausalt, jalgpall oligi igavam.

Hoolimata finaali pääsemisest pole Eestil sellest väga suurt õnne olnud: kaasa võetud punktide järgi alustasime 18 võistkonna seas 16. kohalt, edasi on tulnud kuues voorus võite-kaotusi vaheldumisi ja kui neljandas voorus saadud võit Türgi üle tõstis meid ajutiselt 14. kohale, siis järgmises voorus saadud 0:20 Bulgaariast kukutas meid tagasi algpositsioonile. Enne viimast võistluspäeva oleme 17. kohal, tõenäoliselt me 18. kohale ei kuku, Horvaatia on piisavalt kaugel ning šansse on hea mänguga paar kohta tõusta.

Naiste koondis jätkab „omal tasemel“ mängimist: vahepeal on üheksast matšist tulnud 3 võitu ja kuus kaotust ning enne viimast mängupäeva, mil meid ootavad ees Iisrael ja Holland, oleme 23 võistkonna seas 17. kohal. Tõe huvides tuleb tunnistada, et langeda on märksa lihtsam kui tõusta – meie ees on napilt Šotimaa, aga 15. kohal oleva Norrani on vahe suurem kui 21. kohal paikneva Horvaatiaga, ning ega meie vastased ka kergete killast ei ole. Sellest hoolimata võib võistkonna esimesega laias laastus rahule jääda – sõltumata sellest, mis viimases kahes voorus juhtuma hakkab, on võrreldes eelmise EMiga tehtud mängupildis sammuke edasi.

Naiste koondis koos taustajõududega meie elukohaks oleva villa basseinikese ääres poseerimas

Las mängud jätkuvad!

Neljapäeval oli siis meie ärateenitud puhkepäev. Kui üleeilne ilm oligi vastavalt ilmateatele rõve, külm ja vihmane, siis eile oli selline aus „eestimaine“ suveilm. Pilvealune, mitte väga soe, aga mitte ka külm ja kaks korda tibutas väga õrnalt. Ühesõnaga mõnus. Käisime linnas jalutamas ja tegime kiire tiiru rannas – selle kohta on olemas isegi fotosüüdistus, kuidas ma vees hulbin. Nii et ma võin rahumeeles öelda, et see, et ma Eestis meres ei käi, ei ole minu süü. Meil lihtsalt ei ole sobivat vett.

Bridžimäng on kujunenud lahtisel koondisel hästi (ilmselt õnnestub kvalifitseeruda 9 sekka, mis tagab finaalidesse pääsu) ja naiste koondisel omal tasemel hästi. Hetkel oleme kuskil teise kümne tagumises otsas (23 võistkonda osaleb, võrdluseks eelmisel EM-il olime 17/19)- eile tuli küll valus kaotus Kreekalt ja "planeeritud" kaotus Inglismaalt. Naiste koondis jätkab nüüd kahe paariga – Irene ja Tuul naasesid Eestisse, aga õnneks on meil ainult üks kolme matšiga päev järel ja matšide kestust on vähendatud 20 jaotuse pealt 16-le, st. üks matš kestab 2.20, mitte 3h nagu varem, nii et see ei ole enam eriti tappev graafik (ma mäletan senini kuidas juunioride EM-il kahe paariga mängides mitme kolme-matši-päeva järel hakkasid igasugused Dalist inspireeritud mõtted laua taga pähe pugema). Seeniorid on samuti kuskil teise kümne lõpus (24 võistkonnast).

Vahepeal on õnnestunud näha ka olukord, kus ka maailma üks paremaid mängijaid – Geir Helgemo – suudab tühjas kohas vastu võtta sellise magnituudiga vale otsuse, mille kõrval enamus meie tehtavaid liigutusi kahvatub. Ma arvan, et panen selle asja õhtul päevajaotusesse. Nii et see on väga julgustav – juhtub ka kõvadel. Samuti näitavad tulemused, et kuigi maailma tipud on väga kõvad, on meie (ja Läti) tase tegelikult väga hea. Itaalial ei ole kohal küll parim võimalik koosseis, kuid siiski on tiimis kolm maailmameistrit ja nad on hädas, et oma alagrupis üheksa sekka pääseda. Sama ka Poolaga. Nii et kuigi kahtlemata on neil riikidel baas laiem, püramiid jämedam ja tipp teravam ja kõrgem, on ka nemad väga haavatavad kui paar ässa ära kukub ja meil ei ole põhjust midagi häbeneda.

Veel kilde turniirilt: Kui Eesti jaoks on tavaliselt väga valus teema meie trikoloori tagurpidi heiskamine (mida ikka aeg-ajalt juhtub), siis selline saatus võib väga kergelt tabada ka muid riike – näiteks paar EMi tagasi oli Saksa lipp medalitseremoonial samuti tagurpidi vardas. Seekord aga vahetati meil võistluste Daily Bulletinis ära Tiidu ja Maksi nimed ning näod. Ning me Rummeliga arutasime, et kas mitte ka eelmine kord seesama asi ei juhtunud. Lippudest ka päris mööda ei pääse – sest väikeriikide trikoloorid on ju teadagi keeruline teema. Sel korral on võistluste tutvustavas brošüüris tekkinud probleeme Saksa lipuga (kollane keskel, punane all) ja Venemaa omaga (punane keskel, sinine all). Nii et ei kiusata mitte ainult meid.

Opatijas kaarte mängimas

Praegusel hetkel viibin Horvaatia kuurortlinnas Opatijas, bridži EM-il. Kui ma seni olen alates 2006-st aastast iga kord osalenud mängijana, siis sedapuhku on mu põhifunktsiooniks olla naiste koondise NPC. Lisaks naistele on Eestist väljas ka lahtine koondis (bridžis ei ole „naised“ ja „mehed“ vaid „naised“ ja „lahtine“ – kuigi Eestis ning enamuses muudeski riikides hetkeseisuga nendel määratlustel vahet ei ole) ja seeniorid (60+).

Kohal oleme olnud juba ligi nädala, aga vahepeal pole mul olnud mahti ega viitsimist kirjutada, aga kuna ma otsustasin täna mängukohta mitte minna (kõik teavad juba hästi, mida teha ja ilm on ka natuke nadivõitu, seega hoian tulemustel netitsi silma peal), siis üritan nüüd selle vea parandada.

Minek kujunes meil ilmselt läbi aegade kõige mugavamaks. Autoga Riiga, sealt otselennuga Rijeka lennujaama, mis asub Krki saarel – ühesõnaga ca 40-45 km Opatijast. Lennuki peal trehvasime Soome koondislastega, kes pidid tulema meiega samasse hotelli ja kuna meid oli neli ja neid oli neli, võtsime kamba peale kaheksakohalise takso. Nii et kõik logistilised jõudmisprobleemid lahenesid käigu pealt.

Esimesed kaks ööd viitsime hotellis, Opatija kesklinnas ja käisime päeval linna avastamas. Tegemist on väga mõnusa kuurortiga, kus on rahvas hoolega puhkamas käib. Üldiselt meenutab ta väga Funchali (Madeiral): palav kliima, lopsakas taimestik, mäed, rahulik rahvas. Ja kuna teadupärast on Madeira üks väheseid kohti, kuhu ma olen vabatahtlikult teist korda veel läinud, siis võite arvata, et mulle meeldib ka siin.

Edasi kolisime ühte villasse, mis asub mängukohast vähem kui 2km kaugusel. Nii et põhimõtteliselt on tegu mugava jalgsikäimisdistantsiga. Vähemalt teoreetiliselt. Praktiliselt on see aga suhteliselt otse ülesmäkke, mis tähendab, et turniirile minna on küll suhteliselt mõnus, aga tagasitee kipub ära tapma. Seni olen küll vapralt jalgsi pressinud, aga üles jõudes on keel alati vesti peal. Eesti seeniorid elavad kesklinnas (samas hotellis, kus me esimesed ööd olime), aga Eesti lahtine koondis elab veel kõrgemal mägedes, kaugusel, mis ei ole jala käimiseks sobilik. Puuk ja Olaf tulid ükspäev alla, väitsid, et ca 35 minutit läks. Asja positiivse külje pealt vaadates on neil aga suurepärane merevaade – mitte midagi ei jää nende vaatevälja ja mere vahele. Reljeefi iseloomustama kõlbab vist selline detail, et Soome seeniorid pidid elama ca 800 meetrit mängukohast, aga nemad ei olevat veel julgenud seda maad jalgsi läbida.

Villa ise on suht hästi sisustatud, 5 magamistuba, 2 elutuba, igal pool telekad ja igasugune olmetehnika, väike basseid, sulgpalliväljak, pisike harjutussaal, noolemäng, lauajalgpall jne. Ühesõnaga luksuslik elamine. See vist tundubki siin standard olevat, meeste koondisel on küll natuke teistmoodi üles ehitatud elamine, aga „suurusjärk“ on sama.

Turniir on kulgenud rahulikult. Naiste koondisel väga suuri ambitsioone ei ole (st. eesmärk on „anda oma parim“). Seni ühtegi väga piinlikku kaotust ei ole, aga võite on vähe – üheksast matšist kaks. See-eest üks neist on väga magus – turniiri avavoorus õnnestus päris korralikult loputada Venemaad. Mehed võitlevad pääsu eest finaali (selleks tuleb oma alagrupis üheksa sekka tulla), seeniorid on ka kuskil teise kümne keskel – et medalimängudele pääseda, peavad nad täna õhtul kümne sekka tõusma. Mängugraafik on selline, et algselt pidi olema täna vaba päev, aga kuna üleeile tuli ilmateade, mille kohaselt tänaseks lubati koerailma, siis uuriti võistkondadelt, kas sobib, kui vaba päev nihutada hoopis homseks ja täna mängida ära homsed voorud. Ühest küljest on see küll veider – kujutate ette, et jalgpalli MMi ajal vaba päev ilmateate tõttu ära nihutatakse? Teisest küljest jälle sobib see meile väga ilusasti – kuna meie kolmas paar lahkub homme, siis tähendab see, et me saame ühe päeva rohkem kolme paariga mängida. Ja kes siis ei tahaks vaba päeva ilusa ilmaga?

Senine lõbusaim kild on pärit naiste matšist Šotimaa vastu (eeldatavasti see oli nendega), kui vastaste kapten oli ette valmistanud märkmed, kuidas Tuule-Irene vastu mängida. Sealt võis lõpuks välja lugeda, et „tegu on viimasel hetkel kokku pandud paariga ja nende konventsioonikaart on üsna napilt täidetud. Seega peate te ilmselt mingeid asju küsima laua taha, aga ma kahtlustn, et nende inglise keel ei ole eriti hea, nii et tõenäoliselt te eriti vastuseid ei saa.“ Ülbed lääneeurooplased, ma ütlen.

Mina olengi krokodill

Eile korraldasime ürituse koodnimega „Vedu City Mixt Invitational“. Tegelikult muidugi mängisime kahel laual matši, et testida bridgemate’ide ühilduvust mu koduse riistvaraga ja poolkogemata sattusid kõik neli paari olema segapaarid. Kuna seltskonnas olid paar noort ema, oli seltskonnas ka paar verinoort last. Laste tähelepanu hajutamiseks bridžilaua juures toimuvalt otsustasime selle koondada telekale, kust otsisime üles multifilmikanali. Soojenduseks tuli krokodill Gena, kes pidi oma linnas kokku viima üksikud ja õnnetud, kellel kuskil sõpra ei olnud. Kuigi Gena pole mu lemmikute seas kunagi olnud, siis seekord ma tundsin temaga isiklikku sidet – see on täpselt nagu bridžipaaride kokku viimine. Ükskord ma selle Partnership Manageri mängu ära teen. Ja üldse tundusid mitmed multifilmid (näiteks „Harjutusi sabale!“) märksa toredamad kui lapsepõlves.

Ahjaa, tulemused ka: 

Praktika aruanne vabas vormis

Vahepeal õnnestus mul laste peal õpetamist praktiseerida. Ehk siis viisin läbi oma pedagoogilise praktika. Selle käigus pidin ma andma 20 ajalootundi põhikoolis, 15 ajalootundi gümnaasiumis ja 10 ühiskonnaõpetuse tundi. Läbi viisin ma selle kahes osas – põhikoolitunnid ja ühiskonnaõpetuse tunnid ühes Tartu-lähedases põhikoolis ja gümnaasiumitunnid ühes Tartu kesklinna koolis. Eks ma kirjutasin selle kohta ka „ametliku“ praktika aruande, aga siinkohal mitteametlik kokkuvõte sellest, millega ma hakkama sain.

Kui praktika lühidalt kokku võtta, siis võib öelda, et see oli äärmiselt positiivne kogemus. Mul oli võimalus olla kahes absoluutselt erinevas koolis ning kahe absoluutselt erineva stiiliga, kuid väga hea juhendaja käe all (üks oli pigem karismaatiline rahvamehe tüüp, kes lasi mul tegutseda üsna pika rihma otsas ja iseseisvalt, teine selline „vana kooli“ tüüpi väärikas naisterahvas, kes mu töödel-tegemistel märksa rohkem silma peal hoidis ja ka enamustes tundides kohal viibis). Ma loodan, et mul õnnestus neilt mõlemalt nende tugevate tahkude koha pealt õppida, igatahes tunnen ma mõlema suhtes suurt lugupidamist ja mulle jäid koostööst nendega väga hea mälestus.

Õpilased olid ka toredad, vähemalt üldiselt ja enamasti. Sama saab ka öelda põhikooli kolleegide kohta (gümnaasiumis puutusin ma kokku peaasjalikult ainult oma juhendajaga, nii et selle kohta ma ei oska kommenteerida. Mulle jäi küll mulje, et seal on üldiselt õhkkond mõnevõrra närvilisem, kuid kuna ma seal asjas nii sees ei olnud, võib siinkohal tegemist olla vaid minu luuludega. Samas see kõlab loogiliselt).

Hoolimata praktikaga seotud positiivsetest elamustest, tuleb tunnistada, et see oli tore, kuid see-eest väga kurnav – mul oli tunde ette valmistades tunne, nagu ma oleksin igal nädalal 2-3 eksamit tegema pidanud ja ma ei kujuta ette, kui hulluks võib elu minna täiskoormusega tegeleval õpetajal. Ilmselgelt ma pingutasin ka mõnevõrra rohkem kui hädavajalik: ühest küljest olin ma ju juhendaja pilgu all – kuigi nad igas tunnis ka ei olnud, teisest küljest ilmselt on tegevõpetajal varasemast mingi kogemus ja pagas olemas, mida ta saab vastavalt vajadusele kohandada, aga ikkagi see koormus oli hämmastavalt suur. Klassi ees tunni andmine see-eest oli juba pigem mõnus ja meeldiv ettevõtmine. Igatahes selle asja käigus tõusid veelgi mu niigi kõrge lugupidamine enda kunagise ajalooõpetaja vastu, kes suutis oma tundidesse sisse pikkida igasuguseid huvitavaid detaile ja samas need ka suuremasse skeemi paigutada.

Eriti omapäraseks tegi asja see, et kui põhikoolis olid mu tunnid tavapärased, 45-minutilised, siis gümnaasiumis oli lisaks materjali keerulisemaks muutumisele vaja anda 75-minutilisi tunde (seega ma andsin neid arvuliselt muidugi vähem, 9 tundi 15 asemel). Ja see oli omakorda nii hea kogemus, et kui ma praegu peaksin andma 45- minutilise tunni põhikoolis, siis tundub see tõelise käkiteona.

Üldiselt sain ma oma klassidega hästi hakkama, ainuke suurem häda oli põhikooli 7. klassiga, kus lisaks raskemale vanusele oli sees ka paar raskemat tüüpi ja liberaalse inimesena, liiatigi asendajana, ei viitsinud ma nendega eriti maid jagada. Ülejäänud klassid (põhikoolis 8. ja 9. keskkoolis 10. klass) suutsid mind rahulikult üle elada. Kuna mu erialateadmised on tõepoolest väga head ja ma ei karda inimestega suhelda (müüjatöö karastus ka selja taga), siis ei tekkinud kordagi sellist hetke, kus ma oleks omadega tõsiselt jänni jäänud või segadusse sattunud. Millega mul aga probleeme tekkis oli see, et ma ei osanud neid väga hästi iseseisvalt tööle rakendadal Eriti niru oli paari- ja grupitööde korraldamine – ma ise ei salli selliseid asju ja nii palju kui mul on kästud neid ülikoolis teha, on mu põlgus nende suhtes üha süvenenud ning ma ei tahtnud õpilasi väga sundida sellisteks asjadeks. Samas peetakse siiski oluliseks, et õpilased harjuks selliseid asju tegema. Igatahes kuna ma olen loomult loengupidaja, kippusingi ma pigem ise kõnelema (ilmselt natuke ka elupõlise üliõpilase häda, loenguid nii palju kuulnud ja nendega nii ära harjunud, et see tundub parima võimalusena) ja andsin tundides liiga vähe iseseisvat tööd. Samas kui mul tulid gümnaasiumis pikad tunnid, siis ilmselge oli, et ma ei saa 75 minutit järjest loengut pidada (mitte, et ma sellega hakkama ei saaks, aga õpilased surevad ära), seega lõpuks kasutasin meetodit, kus esimese asjana otsisin materjalist välja asju, mida neil endil lasta tunnis teha ja alles seejärel vaatasin, mida ma ise rääkida võiksin. Üks tund, mis mul enda hinnangul hästi õnnestus, oli suuresti tingitud sellest, et mul läks hääl ära – selle asemel, et rääkida, näitasin siis õpilastele hoopis youtube’ist tõmmatud klippe (teemaks „kultuur maailmasõdade vahel“).

Teine häda, mis mul oli (või võis olla), et võib-olla ma olin nõrgemate õpilaste jaoks liiga keeruline, kuna ma olin pigem mures selle pärast, et tugevamatel igav ei oleks. Aga seda ma ei oska nii väga hinnata.

Ja kolmas häda – ma ikkagi olen ajaloo- mitte ühiskonnaõpetuse õpetaja. Ühiskonnaõpetuse tunnid olid minu jaoks – hoolimata sellest, et ma ju oma ülikooliteed alustasin politoloogiat õppides – kuradima rasked ja mul ei olnud neid ette valmistada lõbus.

Mõned killud praktikalt:

Kohe esimesel päeval leidis juhendaja, et kui ma juba õpetama tulin, siis ilmselt saan klassi ohjamisega hakkama. Seega leiti mulle ülesandeks, et „panen lastele filmi mängima, eks sa kommenteeri siis neile vajadusel seda!“. Ja jäetigi mind üksi klassi ette, taustaks mängimas Leni Riefenstahli „Tahte triumf“, mida ma ise ei olnud näinud (kuigi Tihasel oli see Lille’is bridžiolümpial arvutiga kaasas). Õnneks ma muidugi teadsin sellest filmist ja sellega seonduvatest asjadest piisavalt, et vajadusel kommenteerida…

Tegin ühiskonnaõpetuses töö (9. klassile), kus üheks teemaks (ja kordamisküsimuseks) olid Eesti erakonnad. Töös oli siis ülesanne, kus nad pidid nimetama 4 parlamendierakonda – sellega said nad üldiselt hakkama; neist vähemalt kahe liider – ka siin ei jäänud enamus hätta, kuigi sisse tuli ka huvitavaid asja ja millised kaks neist kuuluvad valitsusse. Sellele küsimusele tuli õigeid vastuseid 19st null.

Kaheksandas klassis rääkisin barokist ja muuhulgas mängisin neile lõike muusikast (Bachi „Toccata ja fuuga…“, Vivaldi „Aastaajad“, Pachelbeli „Kaanon“). Mingi hetk hakkasin edasi rääkima ja siis tõusis poiste seast käsi ja järgnes küsimus: „kas selle Bachi asja võiks uuesti taustaks mängima panna?“ Paningi.

Üldiselt olin ma tööde järeletegemise suhtes väga liberaalne – kui inimene tahab oma hinnet parandada, lasku käia (st. minu jaoks oli OK ka kolmede-neljade järgivastamine). Ainult et ma tegin järeltööd õpilaste jaoks tüütumas formaadis (kuigi kindlasti mitte raskemas). Tulemus oli, et ega keegi eriti ei viitsinud positiivseid hindeid parandama tulla. Nii et ma ei saa aru, miks õpetajad kurdavad õpilaste üle, kes neid järeltööde tahtmisega uputavad. OK ajaloos on see ilmselt lihtsam – annad kätte ülesande midagi „kirjeldada“ või „võrrelda“ ja õpilased juba kahetsevad, et nad testis põrusid.

Kaheksandale klassile tegin testi paari peatüki peale, valikvastustega. Minu lemmikküsimus, kus kõik neli vastusevarianti ka 15 õpilase seas ära märgitud said, oli järgmine:

Aafrikast toodi Põhja-Ameerikasse neegerorje peamiselt töötama

A) Kullakaevandustes

B) Puuvillaistandustes

C) Metsalangetamisel

D) Kanalite kaevamisel

Populaarseim oli teadagi kullakaevanduste variant…

Seitsmendale klassile korraldasin kontrolltöö, lisaklausliga, et nad võivad kasutada oma töövihikut. Kui ma seda neile ette teatasin, puhkes suur ruigamine (kuna kordamisküsimusi oli palju, kuigi neist vähemalt kolmveerand oleksid pidanud neil olema töövihikus lahendatuna juba olemas, st. ainult maha kirjutamise vaev), aga nad rahunesid siiski maha. Ja tunni lõpul tuli paaril noorel juba pähe ka intelligentne küsimus: „kui töövihikut võib kasutada, kas siia võib siis kirjutada ka vastuseid muudele teemadele?“ Ma siis teatasin, et „see ei ole keelatud“.

Kümnendas klassis oli õpilastel ühe tunni teema kodus mingitele asjadele vastused leida. Mõned õpilased tegid kohati koostööd – mitte, et see mulle nüüd üllatuseks oleks ja see ei olnud ka otseselt keelatud, nii et mingit paanikat me sellest tegema ei hakanud. Aga igatahes oli mul võimalus järgmist tundi alustada lühikese sõnavõtuga plagiaadi teemadel umbes nii: „Kui teile on antud ülesanne, siis by default eeldatakse siiski, et te teete selle ise ära, sest on väga raske hinnata arvamusküsimust, millele on kahel õpilasel sõnasõnaliselt sama arvamus. Aga igatahes kui te teete edaspidi kellegagi koostööd – ja kuna te pole inglid, vaid õpilased, siis tõenäoliselt mingi selline juhus tekib – siis esiteks pidage meeles, et kirjutage jutt oma sõnadega ringi, vähemalt ei ole teil sõbraga täpselt samu vigu sees ja kui te tõepoolest midagi ümber kopeerite, kandke hoolt, et see tekst ei oleks highlightis!“. Nimelt oli ühele sellisele koostööprojektile kopeerimise käigus õrn highlight külge jäänud.

Eks igasuguseid lõbusamaid ja vähemlõbusamaid seiku oli veel, aga vast aitab ka. Igatahes olen ma väga rõõmus, et ma sain praktikaga tegeleda – ja samuti olen ma rõõmus, et see läbi sai. Eks näis, kas (või pigem millal) ma siis tegelikult õpetajaks hakkan.