Kurda veel tüütute naabrite üle - need raiped annavad kohe vastulöögi. Möödunud reedel otsustasin, et ei viitsi enne koondise valikut Tallinnasse minna, vaid ööbin Tartus ja lähen hommikuse rongaga. Ilmselt osutus see veaks, sest pool üks öösel pandi ülalkorteris tümm põhja. Kusjuures mingi imelik retrotümm - vist kõige nõmedam disko, mida kaheksakümnendatel teha osati. Kui viie minutiga vait ei jäänud, siis otsustasin, et lähen vaatan, mis toimub. Seega siis ukse taha ja kella andma... veidi tirises ja siis jäi vaikseks, no selge, lülitasid kella välja raipenahad. Tagusin siis jalaga vasta ust natuke aega, aga kuna ka sellele reaktsioon puudus, siis läksin alla tagasi ja helistasin politseisse. Mõne minuti pärast panid nad lõugamise kinni ja helistasin uuesti, et pole ikka vaja tulla. Aga noh, poole tunni pärast keerati tümm uuesti peale (just olin magama jäänud) ja paarikümne sekundi pärast jälle maha. Ja kui operatsiooni veel poole tunni pärast korrati, helistasin jälle politseisse. Need tulid sobiva viivitusega ja läksid siis üles... seal mingi nooremas keskeas naisterahvas mingi tüübiga pidu panemas, olid kõpsti väljas, enne kui politsei neile kella andis - keegi oli neile helistanud ja ähvardanud mendid kutsuda, ju nad siis olid valvel. Siis hakkas pihta mingi lõugamine, et nemad maksavad makse ja ei ütle, kes nad on sest isikuandmetega tehakse mida iganes jne. Lõpuks nad vist taltusid, igatahes tuli võimukandja alla meie juurde, teatas et üleval on raske juhus (= raskes joobes naisterahvas) ja mõistusega pole midagi teha, et kui midagi veel on, tehku me hommikul avaldus. Eks kerisin siis magama, aga öösel kell neli prõmmis keegi uksele (ilmselt läks polt oma kodo ja otsustas kätte maksta). Mõtlesin, et peaks kell kuus hommikul rongile minnes neile alt uksekella laskma (pläriseb päris mõnusalt), aga esiteks hakkas teistest naabritest kahju ja teiseks oleks see liiga läbinähtav kui kohe samal hommikul nii talitada. Eks teen seda mõne aja pärast. Vähemalt ei juhtunud sellest magamatusest midagi korvamatut - kuigi meie mäng koondise valikul ei olnud just üleliia vaimustav, oli see siiski tõhus piisavalt, et järgmiseks aastaks koondise esipaariks saada. Hea et niigi läts. Ja vahepeal topin rämpsposti oma postkastist kindla peale korter 16 omasse (ma loodan, et Maarja ka), mitte juhuslikku nagu varem. (Eks ta küll lapsik ole, aga vähemalt mingit ebamugavust võiks ju vastikule inimesele teha. Kuna ma ei tea, kes ta selline on või mida ta teeb, siis midagi suuremat ei oska ette võtta. Aga ma pean meeles...).

Meil on liikumisanduriga kass - kui öösel keegi liigatab, teeb ta järelduse, et nüüd vist on üles ärgatud ja seetõttu on lubatud magajaid rutjuma tulla. Iseenesest ei ole ju midagi ebameeldivat, kui tuleb üks väike pehme elajas, nurrmootori detsibellid maksimumi peale keeratud ja hakkab end vastu sind nügima - tegelikult oleks see vist isegi päris tore äratus, aga ta rõibe teeb seda keset ööd, millalgi ühest neljani. Ja kui teda voodist välja visata (ilusas kõrges kaares), siis ega ta esimesel korral aru saa - täna oli operatsiooni vaja kümmekond korda korrata, enne kui ta ära tüdines ja tooli peale end kerra tõmbas. Kassist märksa hullem asi on aga meie naaberkorteris. Nimelt kolis sinna mingi mutike (ilmselt on seal muid inimesi ka, aga need ei puutu asjasse), kellel on tervis suhtkoht tuksis. Ja siis kostab sealt pidevalt hommikuti, õhtuti ja ilmselt ka päeviti (tööinimestena me selle viimase suhtes kursis ei ole) mingit köha ja röginat. Viimasel ajal on aga asi veel hullemaks läinud - tädike oigab ja karjub, et "nii valus, nii valus, aidake mind üles ...". Eeldusel et kõrvalkorteris on tegemist ikka haige inimese, mitte sadomaso bordelliga. Aru ma ei saa, et kui too nii väga kannatab, miks nad teda ometi magama ei pane!?! Kuulates neid hääli, ei usu, et tal elust erilist mõnu oleks ja kui juba asi naaberkorterit häirib, ma ei kujuta ette, kuidas see mõjub inimestele samas korteris. Kas kellelgi on mõnda toredat trükist eutanaasia kohta, mida annaks neile postkasti panna?

ma ei saa kohe mitte aru sellest Tartu bridžiklubist - enamasti pressitakse möödaminnes pooleks punktidega geimi ja pakkumine on pigem kaks korrust kõrgemal kui üks korrus madalamal kui peaks. Eelmine esmaspäev aga jagati kätte 34 pildipunkti 12 tiputihiga (ähmased shansid on saada ka kolmeteistkümnes, kui mastid jaguvad, ei jagunud). Jõubalanss on kah 17 punkti vastu 17-t ja tüüpiline Eesti saali pakkumine (tugeva risti süsteemis) peaks algama tugeva 1♣ avapakkumise, jätkuma ebaklapi tuvastamise ja lõppema balansi pealt 6NT panekuga. Naturaalses süsteemis võib küll juhtuda, et leitakse ebaklapp ja ei juleta midagi panna (seal on üks tüüpilisi jõuvahemikke 15-17 vms.), aga ka seal peaks jõudma. Ja mida tegi siis Tartu klubi: üheksast paarist viis slämmi ei jõudnud (meie vastu näiteks mängiti isegi 5-2 klapiga 4♠), üks mängis seitset ja käis taha. Ülejäänud kolmest paarist patserdas üks paar kuue taha, teine patserdas kuue taha, aga kaitse tuli appi ja lasi lepingu taas välja ja üks võitis siis asja rahulikult ära. Ühesõnaga üheksast üks... (kas pole tore lause, kõik sõnad algavad ü-tähega). Ja mida pidi asjast arvama Padari, kelle vastu see lihtsalt ära pandi? Eile jälle olime meie ohvritalle rollis - vaenukeha pakkus ca 26pp-ga 3NT, Luks tegi oma kolmest klibakast parima avakäigu, aga sellest hoolimata karpis vastane 11 tihi kotti (OK, mul on 3 ässa, oleksin saanud kümnele piirata). Kõige lihtsam ja loogilisem mänguplaan võtab lepingu alati välja, aga arvake ära, kes jaotusest 11 miinust sai! u. 5 tulemust olid jälle teises liinis, keskid olid midagi taha mänginud. Ptüi, kurask!

Nädalavahetusel pidin ma kaitsma kodulinna au printsipiaalsel linnavõistlusel Tamperega. Mälumängust käib jutt, muidugi. Kõige raskem osa oli nelja käe kokkuleidmine, kuna kõigil oli maa külmanud ja kärss kärnas. Õnneks jalutasin tänaval kokku Priit Naruskbergiga ja õnnestus teda ja ta partnerit ära rääkida, neljandaks käeks tuli Rauno Pärnits ja selgus, et rahvusvaheliste küsimuste jaoks on võistkond selline, et komplekteeri või ise. Saime kaheksa mansa seas neljanda koha, tartlastest olime teised, aga mis peamine - maavõistluse võitsime. Soomlaste küsimused olid muidugi sellised, et siga ka ei söö - "nimetage kõik 5 maailma lennumäge ja riigid, kus nad asuvad!", "millistes kahes riigis on toimunud kõige rohkem taliolümpiamänge, nimetage koos aastate ja linnadega!", "milline on maailma elanikerohkeim linn, kui äärelinnu mitte arvestada?" jms. Huvitav, et vahetevahel tekib inimestele lambist pähe, et küsida samasid teemasid. Tampere mäng andis vähemalt kaks sellist küsimust. Kolmapäeval küsisime Tartu meistrikail pildi järgi Francisco Francot - laupäeval küsiti, et millistel aastatel ta valitses. Kolmapäeval küsisime Franklini laevu, millega varem oli üks teine mees maadeavastusretkel käinud ja millede järgi pani kahele geograafilisele objektile nimed (need olid Antarktise vulkaanid Erebus ja Terror), laupäeval küsiti seda teist meest (Ross). Lahe lugu oli, et kuna me kolmapäeval Rossi küsimuses ära ei olnud maininud, siis kaks Tartu võistkonda panid õnnetult kirja Franklin.

Tartu võistkondlikel sai jälle kinnitust minu teooria, et ega mälumängurid mitte midagi ei tea. Nimelt me oleme sinna küsimusi teinud viimased 4-5 aastat, st. aastas ühe mängu läbi viinud. Tartu meistrikatel on alati olnud favoriidiks Kvart (viimased kolm aastat on nad meie järel teised olnud, näis kas meie loobumisega seoses see aasta lõpuks võidavad), kuid meie mängus on nad vist korra teised olnud ja ülejäänud kordadel kaugemal. Ma isiklikult kahtlustan, et kuna me üritame hoiduda küsimast asju, mis on läbi jooksnud (loomulikult ei ole võimalik küsida täiesti uusi asju). Muidugi nad teavad ühtteist ja on muidu kõvad, aga puudu jääb see efekt "aga seda küsiti SEAL mängus ja vastus oli SEE" - st. tagumiktundidest mälumängu juures pole suurt tolku. Samas meie viimased kaks mängu on ära võitnud korp! Ugala, mille liikmed pole mälumänguritena just tuntud - st. ilmselt nad lihtsalt tõesti teavad oma ampluaad ja selle pealt võtavad välja vastuseid, mida teised ei oska. Hoolimata sellest, et spordiküsimustes on neil vist suhteliselt pidupäev kui viiest üks pihta läheb... Ei, veider asi see mälukas, mingitele loogikareeglitele ta küll ei allu.

jälle ei ole viitsinud sada aega plogida, mõtlesin et peaks nüüd tööpäeva õhtu sellega sisustama. Tamsalu GP-l tabas mind järjekordne märguanne teemal "maailm on väike!" - seal olid seinad kaetud fotoreportaažist, kuidas üks Soome taustaga bande (4 inimest) käis Karjalas ja ma leidsin sealt 2 tuttavat - lätlanna, kes oli mulle ülikoolis läti keelt õpetanud ja tolle mehe...

eile Tartu klubis olid jälle variatsioonid teemal "mis kelle vastu töötab". Nimelt oli ühes jaotuses kaheksases trumbimastis (ÄK lahus) puudu ES ja need asusid avakäigu tegija käes duublis. Maarja vastu käidi soldat ja ta pani masti valesti kuna ei suutnud uskuda, et ES duublist nii käiakse (kuigi ma kunagi olen talle seda maininud, või õigemini Mairile, kui ta meie vastu slämmi taha käis kui ma olin samast kombinatsioonist sama avakäigu teinud, aga ju siis läks kõrvust mööda). Luksi vastu käidi aga emand. Küllap ta oleks samuti masti valesti pannud - igatahes mängis ta kõrge kaardi juba valest käest ära, aga vastane käis tihi saades soldati järgi. Kui ma pärast küsisin vastaselt, et miks ta ES duublist soldatit ei käi, siis enne kui too jõudis vastata tuli kommentaar Luksilt "See on juba nii vana nali, et siis ma oleksin trumbi 100% õigesti pannud". Siit moraal - enne vaata vastasele otsa kui midagi teed!

Laupäevane bridžiturniir Tamsalus algas sellega, et partner jõudis kohale alles neljandaks vooruks. Mitte küll päris vabatahtlikult - oma osa selles oli Vene tollil, Eesti politseil ja valest kohast lõikamisel. Arvestades, et reede õhtu ja pool ööd möödusid džinniuimas, siis oli tegelikult tund aega puhkust ja kohvi ja kuue jao eest saadavad 40% päris abiks. Kusjuures sessiooni lõpetasime 57%-ga. Kahjuks jäi partnerile mainimata, peaksime alustama mängimist mitte "esimesest" vaid "neljandast" voorust - traditsiooniliselt keerame esimese vooru tuksi. Nii seegi kord -
♠86x......♠T9x
♥xx.......♥ÄKxxx
♦Kxxx.....♦Äx
♣Kxxx.....♣Exx

p....p....1♥...DBL
1♠...p....1NT..DBL
p...2♦....2♠...DBL

vaagimata mõlema padapakkumise väärtust, kõige hullem oli see, et lepingu oleks ilmselt saanud võita esitatud kaitse vastu: ruutu avakäik,♦Ä-♦K-löök ♠10-ga ja ülelöök. Seejärel tõmbas vastane ♣Ä ja jätkas ristit, võtsin kaks ristit ära (jagus 3-3), mängisin kolm ringi ärtut ja lõin (jagus 3-3) ja lõin ruutut kõrgelt, mis löödi jälle üle. Tolleks hetkeks oli mul 7 tihi olemas... nüüd käis kaitsja väikse trumbi, millele oma 8-6st panin 8, mis osutus veaks, sest olles soldaniga tihi saanud käis teine kaitsja ruutut, mulle "möödalöögiks" ja seda löödi ette seitsmega, millest ma jagu ei saanud. mea culpa, mea ultima culpa...

esmaspäeval suutis ka Luks mind 3-3 pada mängima sundida - pakkumine järgnev:
p....p...1♥...DBL
2♥..3♣...p....3♥
p...3♠

seletus vastastele: 3♠ lubab neljast... no türi ma ei või, nii lolli asja peale annab ikka tulla! Loomulikult oleksin võinud probleeme vältida, avades teisest käest 3♣ lehega ♠Exx/♥xx/♦xx/♣ÄESxxx, aga pidasin seda odavas kalli vastu liiga heaks, ilmselt oleks Leo sellele 3NT pannud (♠ÄSx/♥ET/♦ÄKTxxx/♣Kx)ja ärtukäiguga taha läinud (mõlemal vastasel on vist ärtu avakäik soolas). 5♣ tuleb välja, muud geimid mitte, aga 3-3 patta maanduda on ikkagi haige aju unistus.