Laupäeval käisin Tommiga Jõgeval bridžiturniiril mängimas. Tegemist oli sellise pilootturniiriga kohas, kus varem pole suuremaid võistlusi peetud, mängutase oli kohati päris kõikuv, aga üldiselt oli tegemist rõõmsameelse ja positiivse üritusega. Ise patserdasime päris korralikult, aga ühe sessiooni kahest suutsime siiski ära võita ja kokkuvõttes saime neljanda koha. Pärastisel autasustamisel sain ma oma elu ühe veidrama auhinna - nimelt järgu eest (mõlemat osalenud suurmeistrit premeeriti mõnusa soolase stritsliga), äkki peaks sellise auhinnastamise sisse viima ka teistele turniiridele, et tõsta järgusüsteemi prestiiži, muidu on ainuke koht, kus järk loeb, koondise valiku edetabel (ja miks see seal nii on, pole mulle suutnud veel keegi ära põhjendada, aga ära seda ka ei korjata).

Täna on mul siis jälle sünnipäev ja uueks vanuseks 32 eluaastat. Ühest küljest võiks öelda, et ma olen vanem kui kunagi varem, aga teisest küljest jälle võib sama väita suvalisel ajahetkel, nii et erilist põhjust paanikaks ei ole sest loomulikult olen ma endiselt ilus, ülitark ja parajalt paks mees oma parimais aastates. Kuigi võib-olla kaalu peaks tõepoolest natuke kärpima...

Moodne elu - kolm inimest istuvad diivanil, läpakad süles. Keskmine plogib, parempoolne loeb ta eelmist plogikirjet ja vasakpoolne ootab, millal uus valmis saab, et saaks lugema hakata.

Meie vana pesumasin otsustas saba anda ja sellega seoses sain ma hindamatu kogemuse suhtlemises remondifirmadega. Hakkasin asjatama augusti lõpul, helistasin kahte kohta ja mõlemal pool jäi jutuks, et saadan neile e-maili. Loomulikult ei tulnud kummaltki kolme päeva jooksul mingit vastukaja. Siis saatsin mingisse järgmisse kohta lihtsalt lambist (ette helistamata) meili ja vastukaja oli väga positiivne – juba järgmisel hommikul (esmaspäeval kell pool üheksa!) helistati ja sain jutule, et ta tuleb kuskil kolmapäeval-neljapäeval vaatama seda aparaati. Möödus nädal ja kui ma järgmisel esmaspäeval tagasi helistasin ja küsisin, et kuidas selle asjaga jääb, siis tuli vastus stiilis „ups, unustasin“. No hüva on, kuna esmaspäevaõhtune aeg mulle hästi ei sobinud, siis jäi jutuks, et helistab teisipäeva ennelõunal, aga nagu karta võis, möödus teisipäev vaikuses ja kui ma tagasi helistades natuke juba urisesin, siis tuli süüdimatu vastus „Aa, me leppisime tänase päeva kokku, ma arvasin, et homse!“. Jäi siis jutt kolmapäeva lõunaks (ma ei tea miks, aga ma üldiselt kipun inimestele lisašansse andma) ja tüüp helistaski! Tõsi küll, see oli alles kell pool neli ja ta teatas, et midagi on jalus ning enne paari tundi ta küll ei jõua, kuna mina pidin jälle õhtuks ära minema jäi jutt neljapäevale. Neljapäeval oli telefon jälle vaikne ja selle peale ma leidsin, et mulle aitab, läksin reedel lihtsalt puhtfüüsiliselt ühte kohta, kuhu ma olin soovituse peale meili saatnud, millele muidugi vastama ei vaevutud, kohale ja sain seal jutule, et seitsme tööpäeva jooksul võtavad minuga ühendust. Kuigi see asi tundus juba suhteliselt deja vu, siis otsustasin, et ühe šansi võib ju tüüpidele anda ja tuleb tunnistada, et ma olin mõnevõrra üllatunud, kui juba nelja tööpäeva pärast helistatigi ja tunni aja jooksul kohale tuldi. Selgus, et pesumasina elektroonika pidi olema segi läinud (väidetavalt Indesit’ide tüüpviga, kuna need olevat niiskuse eest kehvasti kaitstud) ja pole temaga muud pihta hakata kui välja visata. Nädalavahetusel käisime siis poes ja hankisime uue aparaadi - asi, millest tagantjärgi targana oleks võinud kuu aega tagasi lihtsalt pihta hakatagi. Ahjaa, tolle esimese tüübi (OÜ Airemo) telefonikõnet ootan ma seniajani (nüüdseks siis juba üle pooleteise nädala), äkki peaks talle ise helistama ja küsima, et ega ta midagi unustanud pole.

Nüüd on päevakorral radikate reguleerimine (võimalik, et vahetamine) talveks ja igatahes esimeste märkide järgi tundub, et torumeeste tsunft on lähisuguluses pesumasinaparandajate omaga. Kui ma lasin suvel gaasikatla üle vaadata, küsisin ma selle hooldajalt nõu, et kas ta teab kedagi soovitada, kelle poole küttesüsteemi asjus pöörduda tasuks, too andis ühe numbri. Helistasin ja nagu ikka, jäi jutuks, et panen olukorra kirjelduse meilile, et ta saab rahulikult pilgu peale visata ja vastata. Vastust igatahes senini pole tulnud (ca kuu ajaga) ja ma sügavalt kahtlen, et edaspidigi tuleb. Talitasin siis sama mustri järgi – võtsin telefonikõne ühe vastava profiiliga firma „valvelauda“, kus soovitati mul meil saata ja edasi järgnes vaikus. Läksin siis nelja päeva pärast sinna firmasse kohale, sain jutule ja pandi mind jälle ooterežiimile, lubadusega, et nädala-kahe jooksul võtavad ühendust ja tulevad-vaatavad asja kõigepealt üle. Nädal on igatahes juba möödas ja miskipärast mu sisetunne ütleb, et tõenäoliselt tuleb mingi muu tegija leiutada. Aga noh, ootame reedeni ära.

Kui kellelgi tundub, et kogu Tartus on selline asjaajamiskultuur, siis tuleb tunnistada, et on ka meeldivamaid seiku: katla, elektrisüsteemi ja rulooga tegelevad ettevõtted talitasid väga viisakalt, samuti ka autotöökoda (kuigi nad suutsid end talvel levist ära kaotada).

Septembrikuu on ekstreemspordikuu - vähemalt mis puutub minusse. Algas see pihta sellest, et otsustasin ühendada kasuliku kasulikuga, ehk siis liigutada end Tartusse ja selle käigus ka Maarja õe ratta oma trepimademelt ära koristada. Istusin siis üle ei-tea-mis-aja sadulasse, mille käigus selgus, et too on mõnevõrra madalamal kui mulle meeldiks, lenksud niisamuti (no ma olen Madlist ca paarteist sentimeetrit pikem ja pärast mainis ta, et isegi tema jaoks on need natuke madalamal kui hea oleks). Ja eriti ebameeldivaks muutis olukorra see, et mul polnud kasutada ühtegi relva millega neid kõpitseda. Hakkasin siis Tartu poole väntama (google mapsi järgi ca 17 km), ise sadulas kägaras ja jalad kõveralt all (sirgeks neid lükata ei saanud, kand oli selle peale maas), aga kohale ma jõudsin.

Pühapäeval läksin esimest korda peale 1993. aastat kalale. Logistika oli selline, et korjasin Ökuli ja tema truu kummipaadi auto peale (jättes tema truu koera maha), sõitsime Käreverre ja siis Yamaha päramootori abil ülesjõge lanti vedama. Ilm oli super ja muidu oli päris mõnus olla, aga kalad ei teinud erilist kaastööd - minul õnnestus tabada kolm ahvenat ja Ökulil kaks ahvenat ning üks säinas, lisaks veel kuus havinolki, kes sai vette tagasi kosuma visatud. Mingi hetk tuvastasime, et mootor ei taha enam käivituda ja meie kiiluvesi küütleb päiksepaistel kahtlaselt ilusti - nimelt oli mingi kütusevoolik saba andnud ja tagasi pidime tulema juba kondiauru toel, ehk siis mõlamisega (minu stiilinäide ilmselt ei kvalifitseeruks ei sõudmiseks ega aerutamiseks). Selliste juhtumite leevendamiseks oligi algne suund võetud ülesvoolu, tagasiteel tegi õnneks jõgi suurema osa tööst ära, ma parem ei mõtlegi variandile, kuidas oleks välja näinud vastuvoolu tulek.

Saanud sellest innustust (või siis võib-olla oli liigsest päikese käes viibimiseks lisaks mõnevõrra kõrbenud näonahale ka mul ajud ära kärsanud), otsustasin esmaspäeval ette võtta jalgsimatka Tartu kesklinna (needsamad ca 17 km). Esialgu ei olnud häda midagi, aga kui Tartu silt juba paistma hakkas, siis tekkis küll tunne, et vist sai natuke liiga suurelt ette võetud. Aega läks sellega ca 2.45 ja tänaseks on mõlemad kannad korralikult rakkus ja pöialiiges natuke kange. Muidu pole enesetundel suuremat häda, aga ilmselt ma niipea enam sellist retke ei korda.