Jõulud on edukalt üle elatud, järgmine aasta jälle...

26. detsembril sai osaletud Valga jõuluturniiril bridžis ja selgus, et meistripallide saamiseks võib vahel ikka tõesti väga kehvasti mängida. Kõigest hoolimata saime ühel sessioonil 2. koha ja kokkuvõttes olime neljandad, mis tõi kaasa seninägematu auhinna - 4. koha karika! Olafil ja Lempsil läks veel paremini - neil on nüüd kodus olemas 5. koha karikas.

Vutiennustuses on asjad läinud kahetiselt. Õlletiimi konkurentsis Maega on aset leidnud ajalooline paratamatus ja ma olen tast mööda saanud (võttis aega 12 vooru) - muidugi on tal veel šansse end rehabiliteerida ja hooaja lõpuks taas ette jõuda, aga esialgu olen ma oma töö hästi ära teinud. Põhitiimil jälle on läinud viimased voorud üle kivide ja kändude. Viimane suurem kaubitsemine lõppes sellega, et soetatud neljast tüübist on Anelka ja Wright-Phillips vigased, Carvalho ei saa pooled korrad platsile ja kui saab, siis lekib Chelsea kaitse täiega (samas kui ei saa, hoiavad ilusti nulli ära) ja Aršavin ka midagi eriti head korda ei saada, samas kui maha müüdud tüüpidest Vermaelen on hoidnud kaks korda taga nulli, Fabregas ja Rodallega löönud paar väravat ja ainult Dempsey pole midagi korda saatnud. Kui hooaja alguses läksid mu vahetused väga hästi täkke, siis praegused on olnud paras katastroof - aga loodame siiski parimat. Igatahes olen ma esisaja lõpust viimase kahe-kolme vooruga kuhugi kuuesajandaks kukkunud. No ja kui läheb nagu tavaliselt, siis järgmine aasta olen targem.

Vahel töötavad igasugused tootenimed tõelise antireklaamina. Eile trehvasin poodi ja leidsin sealt toote "Lahja Kohupiimakook". Iseenesest väga tore ju inimesi teavitada et rasva vähem jne - aga kui see istub riiulil kõrvuti tootega, mille nimi on "Hea Kohupiimakook", siis tuleb tunnistada, et läks vähe kehvasti.

Helistas eile tööle inkassofirma. Mitte et tal oleks midagi otseselt meie vastu olnud, vaid pakkus koostööd. Tõsine masuajastu värk, kui võlgade väljanõudjad võivad nii mugavad olla, et oma teenust telefonitsi müüa saavad. Ütlesin talle viisakalt ära, oleks võinud talle ju naljapärast öelda, et meil nende teenuste järgi otsest nõudlust ei ole, kuna sellega tegeleb meie heaks Sõrgkangi-Vova nurga tagant.

Njah, Premieri voor lõppes Kivipalluritele edukamalt kui see mulle meeldinuks - aga pole hullu, loodetavasti on tegemist ajutise tagasilöögiga. Ja kuigi mul endiselt midagi eriliselt head ei juhtunud ka pühapäevase mänguga, tõusin ma vooru lõpuks üldtabelis saja sisse (täpne koht oli vist 93.). Ja täna on juba uus voor, eks näis mis saa (kuigi mu sisetunne ütleb, et midagi head siit loota ei ole, kuna ei õnnestunud vahetusi normaalsesse rütmi saada ja sellesse vooru lähen ma vastu 9 tüübi peale lootes. Loodame parimat...

Eile bridgeklubis toimus segapaarikas. Mingi lollakas haigusevimm ronis sisse ja ma hakkasin tegema ikka eriti huvitavaid asju.

Kohe esimeses jaotuses oli võtta rutiinne 500, aga ma suutsin üheainsa liigutusega selles 100 tekitada (Maarja andis mulle ka natuke uduse signaali, aga ikkagi ise loll - hästi loll). Teises voorus üritasin osamängu taha mängida (vastane ei tahtnud), kolmandas voorus puterdasin taha geimi, mille vastane oli mulle täis lasknud (tahavõtmine eeldaks superkaitset) - veel hullem, ma ei pannudki tähele, et mul oli võimalik see täis mängida enne, kui Vallo mulle seda hiljem ütles. Ja oleks see siis midagi keerulist olnud, lihtsalt üks käik vahepeal ära teha. Vahepeal läks paar vooru ilma minupoolse panuseta, aga kuuendas voorus suutis vastane nii kaua mõelda, et ma füüsiliselt tundsin, kuidas mul palavik tõuseb ja lisaks suutsin ka üsna kärsituks muutuda selle käigus. Sealtmaalt edasi tahtsin ainult ühte asja - et turniir ruttu läbi saaks ja seitsmendas voorus juhtuski selline lugu, et üks jaotusekarp oli kuhjas pööratult ning ma rebisin hoolega valed kaardid endale (ja hui ma viitsisin neid üle lugeda) - ning peale lõppu ei suutnud kuidagi enam tulemust kokku arvestada. Kaheksandas voorus üritasin valest käest avada, aga kuna seda keegi vist tähele ei pannud, moondasin liigutuse sujuvalt pakkumiskaartide "kohendamiseks" ja kui viimases voorus avas partner 1 ruutu, otsustasin vastase 1 ärtu vahelepakkumisele panna väljavõtukontra lehega: Txx / STx / ÄExxx / Tx - lõppes hästi, me ei jäänudki 3-3 pada mängima!

Ühesõnaga, nagu kõik arvata võivad, tabas mind päris suur kergendus, kui turniir lõpuks läbi sai (kusjuures päris hea tulemusega) ja ma pääsesin koju oma sõitvat katust remontima. Veidral kombel palavikku eriti ei olnudki (selline 36,95-37,0), aga enesetunne oli ikka vastik mis vastik.

Õnneks põen ma tavaliselt haigused kiirtempos läbi (Jaanuaris ütlesin Leole ühe turniiri üles, kui mind eelmine õhtu kell kaheksa oli tabanud mingi asi, mis meenutas väga ägedat kõhugrippi - midagi sees ei seisnud ja palavik oli metsik. Järgmisel hommikul ma juba kahetsesin seda, sest ööga oli haigus taandunud ja tekkis tunne, et oleks võinud ikkagi turnale minna) ja täna hommikul ongi elu juba märksa ilusam, ainult metsik väsimustunne on peal, nii et veedan päeva ikkagi kodus voodis koos mee, küüslaugu ja ravijookidega. Eks õhtu ole hommikust targem.

Üks mänguline nädal on möödumas - seekord juhtus nii, et igal päeval õnnestus mingi seltskondlik toksimine ette võtta - esmaspäeval ja kolmapäeval bridžiklubi, teisipäeval mõned jaod Pihla-Indrekuga BBO-s, neljapäeval Katan Elina-Melliga, reedel mõned jaod Irene-Taneliga ja õhtul pool bismarcki Mairi-Mariega ja laupäeval Katan Tommiga... Tundub, et pühapäev võib kergelt vahele jääda, aga mine seda tea, päev alles noor veel.

Eilne Premier League'i mängupäev algas minu jaoks ideaalselt - esimeses mängus kohtusid omavahel Stoke City ja Wigan - kumbki mitte just esimese suurusjärgu klubi, aga mul juhtus kummastki võistkonnast üks kaitsja olema (vastavalt Ryan Shawcross ja Maynor Figueroa). Arvasin, et tulemas on üks nüri mäng ja tõenäoline skoor on 0:0 ja jätsin siis tüübid platsile. Kui arvuti käima lükkasin, tuvastasin, et seis on 2:2, mis mulle esialgu väga ei meeldinud, kuid asjaoludega lähemalt tutvudes selgus, et kumbki mu kaitsjatest on skoorinud. Figueroa värav oli muidugi väga omapärane.

Et asi veel magusamaks saaks, siis oli mul punkte oodata ka Stoke väravavahi pealt. Kuigi sisselastud väravad annavad miinusi, suutis tüüp ikkagi +4 välja võidelda, tõrjudes penalti. Ja eriti toredaks muudab asja see, et penaltil eksis tüüp (Hugo Rodallega), kelle ma just mõlemast oma tiimist välja olin vahetanud! Seega oli mul peale esimese mängu lõppu 22 punkti koos ja ma olin sellega tõusnud hetkeks maailma pingereas 83. kohale (ca 100 000-st).

Kui veel ka Blackburn suutis nulli hoida (mul on sealtki kaitsja - Christopher Samba) tundus elu ikka väga ilus olevat, kuid kahjuks pea kõik mu "suured nimed" on mind seni alt vedanud - mitte midagi head Rooneylt, Vidicilt ega Dempseylt (viimane küll ei ole suur nimi, aga ta on kadestamisväärselt hästi skoorinud), Anelka tõsi küll ikkagi ühe värava ära kõksas. Nii olen ma siis enne tänast Liverpool-Arsenali mängu taas 170 koha peal ja loodan, et Kuyt, Gerrard, Fabregas ja Vermaelen näitavad end oma parimast küljest!

Õlletiim on muidugi seanahka vedanud (lisaks üks taktikaline valearvestus minult) ja annab Maele seni natuke hõlpu (aga mitte liiga palju, 2 punkti olen talle enne viimast mängu ikkagi lähemale saanud). Ja nüüd on siis seis selline, et tema hoiab pöialt Arsenalile (Aršavin ja Fabregas) ja mina Liverpoolile (Gerrard ja Torres), nii et tal on šansid saatust natuke edasi lükata küll.

B-Liiga valikturniiril olin tunnistajaks järgmisele seisule (kiibitsesin diagrammil Südi käes olevat kaarti)

♠ KTxx
♥ KSx
♦ Äxxxx
♣ x

EW tsoonis, mäng IMPidele

W_________N__________E______________S
Pass_____Pass_______1♥ (kuni 16)______2♦
Pass______2♠________3♥_____________?

Pakkumisstiil on selline, et partner võiks suhteliselt suvalise 11 punktiga 1♠ avada (selle uurisin välja peale küsimuse püstitamist), 2♠ avapakkumine võib teoreetiliselt olla viiesest, kahemastilehega tõkkeid ei ole.

Küsimus on siis selles, kas pakkuda 3♠ või 4♠ - võtke hetk maha ja mõelge selle üle.
Jättes kõrvale oma arvamuse 2♦ pakkumise kohta (asjaosalisele on see teada), tuleb öelda, et kuna partner suutis pada pakkuda, siis läks see õnneks. Nüüd on siis reaalselt küsimus selles, et mis on partneri 2♠ pakkumise tähendus ja kas edasi pakkuda 3♠ või 4♠. Laua taga lehte kiibitsedes tundus mulle, et partneril võiks olla avangulähedane leht viiese padaga ja ruututoega, või vähemalt tolerantsiga – muidu ei ole tal mõtet passinud käest vaime välja kutsuma hakata. Tundub, et lehte ei ole jäänud praktiliselt üldse kadujaid: ärtupildid on pakkuja taga, pakkumata mastis on singel ja partneri mastile on neljane tugi, ning enda pikas mastis on äss olemas. Seetõttu näis mulle, et tegemist on maailma kõige lihtsama 4♠ pakkumisega, kuid minu üllatuseks jäi lehe omanik pikalt mõttesse ja piirdus 3♠-ga. Mainisin tööl seda jagu Vallole ja imestasin, et mis siis inimesel üldse peaks käes olema, et geim pakkuda – mille peale Vallo hakkas (nagu tavaliselt) vastu vaidlema ja arvas, et tegemist on väga piiripealse juhtumiga ja võib-olla tuleks pigem 3♠ pakkuda, sest vastastel võivad sees olla ärtu löögid ja tihidest võib puudu jääda. Olles küll nõus mõlema argumendiga, jäin siiski oma arvamuse juurde, sest ärtulöögid tuleb esiteks üles leida (miks peaks tüüp ÄE-st avakäigu tegema?) ja kui neid ei ole, siis on variante mängida kas lahkulöökidele või pikk ruutu tegema panna. Kuna sul on neljane toetus partneri mastile, mida too eluilmaski aimata ei oska, siis ei ole praktiliselt põhjust oodata, et ta suudaks oma lehest veel piisavalt palju lisasid leida, et 3♠ geimi tõsta – ja kui ta need lisad leiaks, siis sama hästi võid sa selle geimi ise täis pakkuda.

Kuna omavahel vaielda ei ole huvitav, siis improviseerisin oma tutvusringkonnast tagasihoidliku pakkumispaneeli, et selgitada välja, mida arvavad teised sellest probleemist.

Panelistideks said: Leo Luks, Aivar Tihane, Olavi Oja, Sven Sester, Vassili Levenko, Tiit Laanemäe, Maksim Karpov, Tanel Kõivupuu, Lasse Utter, Kauko Koistinen, Karlis Rubins. Kirjeldasin neile olukorda ja palusin kommentaari.

Vox Populi:

Enamus arvas, et partneril oli mingi leht, millega miskipärast ei kõlvanud hästi avada ei 1♠ ega 2♠ - tõsi küll, arvamused lahknesid mõnevõrra selles, mida sellise kaardi vastas pihta hakata:

Luks (3♠): Partneril on mingi keskmine leht, millega 2♠ ei avanud (8-10 viiese mastiga: liiga hea tõkkeks, liiga nõrk avanguks – LN), võimalik et kehv pada ruututoega (ilmselt ei saa tal kehv pada olla, sest ta peab arvestama, et partner võib avakäigule jääda – LN). Mine tea, kes selle ärtulöögi võib kargu pealt ära saada, sestap pakuks 3♠ - ega seegi mingi nõrk pakkumine ei ole.

Kõivupuu (4♠): Partneril mingi 8-10 silma ilmselt peab olema, et ta vabast positsioonist passinud käest veel suu lahti teeb. Kallis tsoonis ei oleks üldse küsimust, aga ma arvan, et ka odavas tuleb 4♠ ikkagi ära pakkuda, kuigi halval päeval võib see kergesti taha minna.

Koistinen (4♠): Partneril võiks olla umbes 8-11 punkti ja viis pada, sest teiselt käelt reeglina viiese mastiga poolblokiga ei avata (selle kohta ma ei oska antud paari stiili kommenteerida – LN). Maksikal piisaks kolmest padast, kuid IMPidele mängus pakuksin ma 4♠ ja eeldaks, et see seisab pooltel kordadel.

Tihane (3♠): Paremat 11 silma on raske ette kujutada, aga küsimus on keeruline, kasvõi sellest aspektist lähtudes, kas sa tahad vastase 4♥ kontreerida või mitte. Ma eeldan, et partneril on mingid väärtused (saastlehe ja mustade mastidega pole mõtet halba ilma välja kutsuda) ja pakuksin 3♠, eeldades et partner võib ärtulühiduse ja topeltklapiga ka 4♠ öelda vastase 4♥ peale (ilmselt siis ka niisama – LN), ise olen valmis vastase 4♥ ära kontreerima. Kadujaid küll eriti ei ole, aga ma ei ole kindel, et 4♠ üle 50% oleks.

Oja (3♠): Idiootlik 2♦ ülepakkumine läks sedapuhku õnneks ja võib osamängu eest võidelda küll. Partner ei avanud ei 1♠ ega 2♠ ja tundub, et 2♠ võib viidata ruutude puudumisele ja vastastel on tõenäoliselt ärtu löök sees või ajavad nad trumbid kokku. Sõltub muidugi avapakkumisstiilist, mõne tagasihoidlikuma partneriga võib 4♠ täiesti kõne alla tulla.

Karpov (4♠): Arvan, et 2♠ näitas avangu lähedast lehte ja geimijõud on koos. 3♠ võid sa pakkuda ka tunduvalt kehvema lehega, et võidelda osalepingu eest, 4♣ (splinteri – LN) jaoks pole piisavalt lehte.

Laanemäe (4♠): Nordil ei ole avangut ega poolblokki, aga sellest hoolimata leiutas kutsuva pakkumise. Varianti, et ta pakkus 2♠ lehega, mis poolblokiga avamist välja ei kannata, ma arutlusvääriliseks ei pea. Võimalik, et tal on isegi avangu lähedane leht viiese paja ja neljase ärtuga- aga siis peaks 4♠ välja tulema, kui vaenlane ei alusta ärtu ässa ja ärtu löögiga, aga ÄE-st ei taheta enamasti avakäiku teha (Kui partneril selline leht on, võiks ju vastasel äkki kontraga karva lahti võtta – LN). Näib, et ma tahan Südist ikkagi 4♠ pakkuda.

Utter (4♠): Partneril võib tõepoolest olla neljane ärtu, mis tähendab, et vastane saab kaks ärtulööki ja geim läheb taha, aga kaardid on nii head, et ma ei julge pakkuda kõigest 3♠, seega pakun geimi täis. Kui partner pada bluffis, eks ta läheb sealt viide ruutusse ära.

Levenko (4♠): Tundub, et partneril on must kahemastileht – näiteks ♠ÄExxx/♥xx/♦x/♣xxxxx – või isegi midagi paremat. Selle vastas tahaks mängida 4♠.

Sester (4♠): Oletan, et tegemist võib olla pika pajaga, millega ei sobinud poolblokki teha (näiteks nõrgem käsi). Kui Nordil on näiteks kuues äss padas ja suurt midagi muud, siis võib meil vabalt geim seista, hoolimata võimalikust Westi varitsuspassist ja kui tal seda ässa ei ole, võib geim seista hoopis vastastel. Mõlemat pidi võib 4♠ ära pakkuda.

Rubins (4♠): Mina pakun 4♠. Ennekõike seepärast, et kõik mu nupud on head ja me mängime IMPidele (sarnase põhjendusega oleksin isegi välja tulnud – LN)

Kokkuvõttes siis 8 panelisti oleksid pakkunud geimi ja 3 piirdunud osamänguga (seega siis hinne paneelist 4♠ = 10, 3♠ = 4). Veidral kombel kõik osamängu valinud osutusid mu võistkonnakaaslasteks – tundub, et mul võib tekkida tegemist oma pakkumisvalikute seletamisega.

Vox Dei:

Partneri leht oli umbes selline:

♠ ESxxx
♥ x
♦ Sx
♣ Äxxxx

ja lepingus tuli 10 tihi. Kuna teine tuba jõudis geimi, läks ära 6 IMPi.

Kõik head asjad saavad otsa… nii juhtus ka minu bridžikursustega Põhjalas, et nad said lihtlabaselt läbi sel neljapäeval. Mulle täitsa meeldis neid pidada, kohal käis tore kontingent ja ma loodan, et mõned neist ikkagi jõuavad edasi Kotkasse. Ja noh, kui asjad lähevad nii nagu plaanitud, hakkavad mul kevadsemestril reede õhtuti uued algajate kursused Rahvaülikoolis. Ja kui kellelgi ideid on, kus neid veel teha võiks, andku aga teada – kui tingimustes kokkuleppele jõuame, võin igasuguseid asju korraldada.

Algajate bridžikäte kingitus

Reedel sai tähistatud Ökuli 50ndat sünnipäeva. Kui Tanel natuke imestas kui kuulis, et ta veel nii noor on, siis võite ise ette kujutada minu hämmastust, kui esimest korda Ökulas kaarte mängides (1997 sügisel) tuli jutuks, et ta võib paari aasta pärast presidendiks kandideerida – ta nimelt nägi toona umbkaudu samasugune välja kui praegu. Sünnipäeva formaat oli minu jaoks sobiv (suhteliselt vähe inimesi ja sobivas koguses möla ja alkoholi) ja magama sain alles öösel peale kella kolme. Hommikul ärkasin kell üksteist suurest külmast – mis tundub väga veider, sest ma mäletan selgelt, et magama minnes olin ma palavuse kätte ära suremas… äkki ma desinfintseerisin sünnipäevatamise käigus mõne palavikulooma välja?

Nädalavahetusel olin abiks B-Liiga valikturniiri korraldamise juures. Ja ma pean ütlema, et kuigi võiks arvata, et noored ei oska olla ja käituda, on bridžimängu juures asi suisa vastupidine, ebaadekvaatselt peavad ennast üleval pigem hoopis vanainimesed. Teise vooru üsna alguses juhtus selline lugu, kus papil oli käes järgmine kaart (kõik kallis)

♠KS98xxx
♥ÄT9
♦xxx
♣-

Avatakse ette 1♦, tema hüppab 2♠, vastane kontreerib ja partner passib.
Nüüd pakub avaja 3♥, tema pakub peale 3♠, kontreerijalt 4♥ ja partner kügeleb natuke aega (ca pool minutit), enne kui passib. Ja loomulikult saab meie loo kangelane sellest piisavalt palju innustust, et teha „inspireeritud“ 4♠ pakkumine! Lauda pannakse

♠ET
♥xx
♦ÄKxx
♣xxxxx

ja leping tuleb kontreeritult välja (ruutu jagub kaitsel 3-3). Vastased kutsuvad kohtuniku ja loomulikult võtan ma selle 4♠ pakkumise maha ja määran teisele poolele kolm impi. Nüüd saavad papid maru kurjaks, kõigepealt vastaste peale, et nood söandasid kohtuniku kutsuda ja seejärel minu peale, et ma „nii automaatse“ pakkumise maha julgesin võtta. Järgnesid kommentaarid, et
„vastased võiksid enne mängima õppida, kui kobisema hakkavad“,
„sellist kohtunikutööd pole enne veel nähtud, kuigi turniire on mängitud küll, oma 50 aastat ja Nõukogude Liidu meistriks tuldud“,
„me võime ka ära minna, ega me ei pea siin mingite nagadega kraaklema“,
„teate, teie vastu on vastik mängida ja ma ei tahaks seda teha“,
„kas nüüd ei peaks mõtlemine keelatud olema! (kui vastane mõttesse jäi mingi koha peal)“ jms.
Kui ma mainisin, et esiteks kui neile kohtuniku otsus ei meeldi, siis selle jaoks on olemas apellatsioonižürii (koosseisus Oja, Heinlo, Laanemäe, kes kõik olid nõus, et kui apellatsioon tuleb, siis võin ma selle neile läbivaatamiseks saata) ning mina ei ole Vamps, kes võtab otsuse apelleerimist isikliku väljakutsena ja vastaste solvamine tuleks lõpetada, siis leiti täiesti süüdimatult, et „Aga meid ju solvati esimesena sellega, et kohtunik kutsuti!“ ja ibisemine jätkus ka hiljem teemal, et „see kohtuniku otsus oli „omade poiste“ kasuks“ (kumbki ei olnud Tartu võistkond ja eriliselt tihedaid sidemeid ma nende vastastega ei oma).
Otsustasin neid siiski mitte diskvalifitseerida (ja kui esimene viha oli mööda läinud, siis peale seda pidasid papid end korralikult üleval), aga nii ma seda asja siiski jätta ei kavatse, sest selline käitumine vastaste ja kohtuniku suunas ongi üks asi, mis muudab õhkkonna Eesti turniiridel haigeks ja sunnib inimesi mõtlema, kas tasub üldse turniirile tulla. Viimane pärl, mida ma kuulsin oli, et üks mängija ei kavatse regulaarselt esmaspäevases klubis käima hakata enne seda, kui üks tuntud kohalik bridžimängija (kelle nime ma praegu ei maini) ära sureb. Nagu kunagi hämaral ajal saadud Liidu meistritiitel tähendaks seda, et võib laua taga vabalt mõttepausitada, vastaseid oinasteks ja vastikuteks inimesteks tembeldada ja omada immuniteeti kohtuniku otsuste suhtes.
Ahjaa, hea nali oli ka see, et kui ma neile märkelehele -3 IMPi kirjutasin (+5 asemel mis nad muidu oleks saanud) läks papi põlema ja urises, et hoidku ma nende märkelehest eemale, kirjutagu ma „oma tabelisse“ mida tahan, aga nende märkelehte ma sodida ei tohi, sest need on „nende tulemused“.

Hiljem oli mul võimalik kuulda, kuidas „vana kala“ üritab kõrvallauas noori hoole ja pühendumusega psühhida. Küll üritas ta vastaseid alertima õpetada, et nad kasutaksid selleks vastavat pakkumiskaarti, mitte ei koputaks – kuigi ma ei tea, kas kuskil üldse on kirja pandud nõuded Eesti turniiridel alertimise suhtes, minu arust on alati piisanud sellest, kui vastane aru saab, et alerditud on), küll väitis, et vastased mängivad eriti kunstlikku süsteemi (1♦ avapakkumine 15-17 BAL, 1NT 12-14 BAL, ebaühtlase ja ruutuga 2♦), siis et nad seletavad ebapiisavalt (1♣ kaitsepakkumised, mis on „suvalise jõuga“) ja nad tahaks konventsioonikaarti näha. Selle viimase asja peale nad kutsusid mu laua juurde ja kui ma küsisin, et kas neil endal on konventsioonikaart, leiti, et kuna nad mängivad Ranna-Ruutut, siis polevat seda ju vajagi! Ja kui ma teatasin, et ma ei näe midagi kriminaalset selles, et kaitsepakkumised tugeva avangu vastas on suvalise jõuga, veel enamgi, ma ise mängin samamoodi, siis järgnes mu suunas küll umbusklik pilk, aga ilmselt jäi asju uskuma. See tuletab mulle meelde kunagist lugu Tartu klubist, kui kutsuti kohtunik sellise asja peale:
1NT – 2♠,
mis lubas kas ühtlast lehte või siis ristit. Kohtuniku kutsuja oli maruvihane ja arvas, et tegu on mingi näputamissüsteemiga, eriti kui vastased jätkasid pakkumist:
2NT – 3♣,
sest „ülekannet ei saa ju teha nii, et nõrk käsi mängima jääb ja kust nad teavad, et vastajal on risti!“. Jälle pidin muiet tagasi hoides seletama, et väga hästi saab ka nii mängida, ma isegi mängin ja jälle oli näha, et ega mind hästi uskuda ei taheta, aga otseselt mind valetamises ka ei söandata süüdistada…
Endal on mul sama faas läbi elatud (ja see on üks põhjuseid, miks me Leoga süsteemikaarti kaasas kanname – et sellega tüütuid kärbseid lüüa), jäin huviga ootama, mis sealt lauast tuleb. Tuligi umbes samamoodi, kui meie algusaegadel – noored hoidsid pea külmana, psühhijad kruttisid iseennast üles ja matš lõppes 25:3.

Üldse oli kahe B-Liigasse saanud võistkonna keskmine vanus ca 23 aastat, nii et värsket verd tuleb kõvasti. Tore igastahes :)

Eile siis toimusid Tartu võistkondlike meistrikate play-offid. Kuna meie punt oli võitnud ära ringsüsteemis toimunud eelvooru, saime me endale valida poolfinaalvastase (ja lisaks sellele väikese algedu). Valida oli selliste komplektide vahel:

VETERANID (Sula-Ojassalu, Raudmets-Lindepuu) +7
AIRE (Taube-Poolakese, Saks-Padari) +15
MARY JANE (Kuusk-Oras, Tempel-Klaos) +20

Kuigi loogika ütleb, et tuleks võtta kõige lihtsam vastane (antud juhul siis Mary Jane, kelle ees oli meil kõige suurem edumaa), siis mõnikord tulevad mängu ka muud kaalutlused. Antud hetkel oli selleks võistkonna maskoti au. Nimelt oli Jaan Saks eelvooru ajal võtnud sõna meie maskoti Vana Soku (mütsil kantav väike põdrapea) aadressil ja improviseerinud Tartu klubi juhatuse koosoleku (kuna kõik neli juhatuse liiget olid meie lauas olemas) hääletusega, et keelata turniiri ajal mütsi kanda. Ja kuna me Leoga sellele vastu hääletasime, palus ta Leol lihtsalt mütsi ära võtta kuna teda segavat. Maskott on olnud meiega juba 10 aastat ja seni on ainult ühel inimesel selle kohta ibisemist olnud (oli üks vastik Bulgaaria vanamees, vist Hristov nimeks, kellega me Pau EM'il kaks korda kohtuma pidime. See-eest kolkisime bulgareid mõlemas matšis ca 22:8, medalist jäi neil minu mälu järgi puudu vähem kui 5 VP-d). Nojah, nüüd sai Saks teiseks selliseks ja võtsime „põdra nimel“ vastaseks tema võistkonna (kuigi see ilmselt oli ta võistkonnakaaslaste suhtes natuke ülekohtune, aga mis parata, elu ongi selline).

Leo ja Vana Sokk 2002 Brügges - veel noored ja entusiastlikud


Poolfinaalis mängiti kaks kaheksajaotuselist poolaega. Esimeses pooles suurt midagi ei juhtunud – üks raske geim tuli mõlemas toas välja. Ainuke suurem IMPide liikumine oli jaos, kus me võitsime umbes pooleks punktidega ära 3 ärtut ja teises toas eksiti avakäigul ja lisandus +400 võidetud 3NT eest. Poolajal olime oma 15-sele edule veel 13 lisanud ja kuigi teises pooles andsime 4 ära, jäi meile kokkuvõttes +24. Teises pooles oli mul üks tõsine pakkumisprobleem. Nimelt Leo avas teiselt käelt (odavas odava vastu) 4♥ ja mul oli:

♠ Sxxxx
♥ ÄKx
♦ x
♣ ÄKT9

Mõtisklesin siis asja üle, et kas tasub slämmi minna või mitte.

Kõigepealt – mis peaks partneril olema, et ta nii kehva mastiga 4♥ avab? Selge see, et kõvasti jaotust.

Kas meil võib kaks tihi padas kadumas olla? Loomulikult võib.

Mis siis saab, kui ma 5♣ cue-bidi teen? Partner ei pruugi aru saada, et ma juba tean, et tal pole ärtus ÄK-t ja ei pruugi padasingliga vedu võtta.

Ühesõnaga, leidsin et hui ma seda jagu pakkuda oskan, kuid kui partneril on kuskil lühidus, on see kõige suurema tõenäosusega padas (minu pikim mast) ja küsisin ässa ja panin hea õnne peale ühe ässa vastas slämmi ära.
Partneril oli:

♠ Äx
♥ ESTxxxx
♦ KExx
♣-

ja lepinguga erilisi raskusi polnud. Teises toas avati samuti 4♥ ja jäeti mänguks.


Teisest poolfinaalist tuli meile vastu Veteranid, kes võitsid Mary Jane’i kokku ca 80 IMPiga.

Finaali esimene pool oli väga verine, kaheksast jaost üks jäi viiki ja ühes teenisid vastased ületihiIMPi, kummagi poole kasuks läks 3 suuremat deltat ja kaheksa jao kogusumma oli 40:33.
Paar jagu siis kah:

1. mitte keegi tsoonis:
_________♠KEx
_________♥KES
_________♦Äxxxxx
_________♣x
♠xxx___________♠Ä98x
♥x_____________♥Äxx
♦EST9x_________♦x
♣KSxx__________♣ÄE9xx
________♠STx
________♥T9xxxx
________♦K
________♣xxx
W______N________E________S
-______-________-_______PASS
PASS___1♦______DBL______2♦ (lubab ärtut)
PASS___3♥______DBL______PASS
4♦_____DBL_____PASS…

Kuigi see on üsna ebaselge, kas meil 4♥ taha läheb, ei oleks me seda elu sees pakkunud. See, et vastane suutis neljandal korrusel mängima jääda 5-1 trumpi, sobis meile veel paremini ja kui tolm oli hajunud, jäi järgi 1100 plussi headele. Siit moraal: ära kontreeri väljavõtuks, kui sul kuskil on lühidus – partner niikuinii hakkab seda masti pakkuma! Tõsi küll, West oleks ikkagi võinud mõelda, et miks hüppab 1♦-ga avanud vastane partneri ärtupakkumise peale kolmandale kõrgusele. Kindlasti ei ole tal ühtlane kaart ja kui tal on ebaühtlane kaart, siis on väga suur tõenäosus, et tal on pikk ruutu (st. ainus erand on 4414 jagu). Sestap võiks võib-olla pakkuda neli risti või mõeldav on isegi 4NT – partner, vali odavmast! (partner on lubanud tugevat lehte, ta on avaja taga ja sinul on vastaste mast lühike).

Teises lauas toimunu sobis konteksti ilusti – ka seal mängiti kontreeritud ruutu osamängu. Tõsi küll, kolmandal kõrguse ja teises liinis (6-1 klapiga)! See läks kolmeta ja lisandus +500, seega kokku 17 IMPi. Kiire matemaatika ütleb, et me saime ruutumängus kahe laua peale 14 tihi vastase 12 vastu :)

Teises jaos andsid vastased vastulöögi, pakkudes ära 6♠, kus äss oli puudu ja trumpkunn pidi lõikuma. No ja loomulikult lõikuski. Asja teeb eriti ebameeldivaks see, et nad olid juba 4 pada läbi passinud, kuid me läksime 5 ristisse (kah ca 1100) ja nüüd lajatatigi kuus ära. Asi käis siis nii (meie odavas, vastased kallis):

________♠ Kx
________♥ KExxx
________♦ xxx
________♣ xxx
♠Exxx____________♠ÄSxxxx
♥ÄSxxx___________♥x
♦KSx_____________♦Exx
♣x_______________♣ÄKx
________♠x
________♥xx
________♦Äxxx
________♣ES9xxx

W_____N______E_______S
1♥____p______1♠______3♣
3♠____p______4♠______p
p____5♣______6♠______p…

Ma ei tunne erilisi süümekaid sellise lehega odavas tsoonis tõkestamise suhtes, sestap oli mu 3♣ üsna automaatne pakkumine. Leo pass 3♠-le oli ta hilisema pakkumise kontekstis võib-olla natuke kergemeelne, sest nüüd pidi ta ise vastu võtma otsuse, kas minna viiendale kõrgusele või mitte (kui ta paneb 4♣, jääb see otsus minu teha), aga samas võib ta pakkudes vastase geimi ajada – kuna tema on passinud käsi, siis võib mu tõkkestiil olla üsna rändom, mis tähendab, et vastane ei pruugi geimi jõudagi. Ja kuue pada pakkumine on… noh, sõnastagem, et „väärt 13 IMPi“.

Korra ei olnud me partneriga ühel lainel:
2♦_____2NT
3♠_____4♥

2♦ = saastwilkosz (5-4st)
2NT = relee
3♠ = ♠+♦
4♥ = ? – selles osas meie interpretatsioonid lahknesid – üks arvas, et see on mänguks ja teine arvas, et see on cuebid pada kooskõlastusega (4♦ kooskõlastaks raudselt ruutu ja 4♣ oleks raudselt cuebid pada kooskõlastusega). Nii meil 13 IMPi lahkuski.

Kolmas miinusjagu oli tegelikult päris huvitav

Plussijaotustest ma suurt midagi ei mäleta (vastane suutis kaks korda mängida välja tuleva geimi asemel mingit taha minevat lepingut) ja poolajaga olime siis oma edu kasvatanud 14 IMPi peale (õigemini 13,5 IMPile, kuna viik oleks esikoha andnud vastastele).

Teises pooles pääses maksvusele ilmselt parem vastupidavus – vastastel kippus enam-vähem kõik ebaõnnestuma ja eriti liimist lahti oli neil kaitse, meile lasti välja vist 4-5 lepingut, üks neist geimiks kontreeritud osamäng. Ilu oli seal igatahes vähe, saime veel 34 IMPi juurde ja kindla võidu. Leole, Vallole, Mellile ja mulle oli see kolmas järjestikune (Mell oli vist eelmine aasta varukäsi, kui mu mälu mind ei peta), Hannesele teine ja Tuulele esimene.

Kolmanda koha matšis võitis Mary Jane Airet, nii et Pihla poolt esitatud tellimus – „olgu kaks medalit ette näidata!“ – sai täidetud küll.

Eile õhtul nägin telekast reklaami, kus väideti, et Eestil läheb hästi, ollakse Euroopas teisel kohal alkoholismis (asjaga lähemalt tutvudes selgub, et tšehhide järel - hui ma usun, et sommid ja eriti vandid vähem joovad). See selleks, tegemist ilmselt pidi olema alkoholi antireklaamiga ja hoiatusega, et isegi intelligentne väike veinike (pildiks olid täiesti normaalsed inimesed ja mõistlik seltskondlik tinistamine) akumuleerub suurteks kogusteks. Nojah, mul tekkis selle peale küll veinituju, aga kuna ei viitsinud pudelit lahti korkida, siis asendasin selle klaasikese punase vermuti ja jääga. Päris hea oli, aga reklaamikampaania korraldajatele võib mainida, et nad põrusid täiega!

Täna klubist tulles (õnnestus võistkondlikult Tartu meistriks tulla) tuvastasime, et meie auto esiklaasil on mingi paber. Selle peale tuli meelde küll, et piinlik lugu, parkimiskell ununes meil tõepoolest panemata (teadagi esimest korda). Ja just siis, kui end ühe korra lõdvaks lased, karistataksegi ära! Nutt ja hala ja vandumine ning viskasime pilgu peale, mis nad meilt siis tahtma hakkavad. Autopesula reklaam oli hoopis, huhh... hästi ajastatud tüüpide poolt muidugi!

Ja issanda loomaaed on kirju, täna klubis said siis old-timerid hakkama selliste asjadega, et siga ka ei näksi. Kõigepealt avan mina 2 ärtut (mitte mingit alerti ei ole), tüüp siis küsib, et mis see on - loomulikult tal on viiene ärtu ÄKTxx mul taga. Peale jao lõppu tegi siis Leo talle üsna teenitud (st. kurjas) toonis märkuse, et kuna meil on süssikaart laual, siis paluks sellega tutvuda ja mitte küsida naturaalsete pakkumiste tähendust, kui endal pikk mast taga on.

Kohe järgmises (hiljemalt ülejärgmises) jaos tõusis rambivalgusesse partner: nimelt on ta sooritanud 1 pada ülepakkumise mastiga, kus oli neli kilakat (kõige kõrgem kaart oli maksimaalselt seitse). Jõudsin 3NT-sse, partner tegigi pada ässa avakäigu ja enne kui ma olen lauast kaardi mänginud (seal on K9 duublis ja mul on EST8x) lendab pada neli ilmatuma lätsuga vastu lauda (ja seda saadab nina alla pomisemine). Tegin kah märkuse, et mida ma sellest kõigest arvan, edasise matshi pidasid inimesed end suht normaalselt ülal.

Nädala alustuseks kaks jaotust - üks vana ja teine uus:

Siin siis kõigepealt jagu, kuidas meil õnnestus kaitses väljamängija panna kõigepealt sundi ja siis pseudosundi.

Uus jagu on nädalavahetuse võistkondlikult. LHO avab (kõik odavas) 1 pada, partner kontreerib, RHO passib ja sul on käes selline leht:


♠ÄKST9x
♥Äxxx
♦Sx
♣E

Tundub, et käes on jõulud, kuid peale minu passi normaalses tempos läks vastane kahte ristisse lehega

♠Exxxx
♥Sx
♦Ä
♣ÄSTxx

kahte ristisse. Seda me kontreerida ei osanud (300-500 eest), lõpuks jõudsin nelja ärtusse ja mängisin valele plaanile ning käisin taha.

Teises lauas lahendati probleem, kuidas jääda unelmate lepingut (1 pada kontreeritult) mängima, elegantselt (loe: üsna eetiliselt kahtlase manöövri abil). Nimelt jäädi minu lehega paariks minutiks transsi ja passiti alles siis. Avaja passis samuti ja tulemuseks oli 800. Mina oleks igatahes küll kohtuniku kutsunud kui see asi meie lauas aset leidnud oleks - iseasi, mis see asjaga ette võtaks.

Kunagi kui miljonimängus käisin (anno 2005), pidin endale tegema konto Sampo panka. Siis võtsin sealt raha välja ja lasin konto sulgeda - või vähemalt nii ma ise arvasin. Nüüd aga jõudis mu üle-eelmisesse elukohta Õnne tänaval (õnneks on mul seal trepikojas tutvused sees) kiri pangast, kus nad rääkisid midagi uuest programmist "Isekas", millest ma tegin järelduse, et minu mälu ja ajalooline tõde ei pruugi päriselt üks-ühele vastavuses olla. Täna käisin siis lõunapausi ajal pangas uurimas, et mis toimub ja kas saab selle arve siis lõpuks kinni panna. Vastu võttis mind kena ja väga meeldiv tütarlaps, kes kuulas mu loo ära ja leidis, et arve saab kinni panna küll. Aga ta lubas, et lisaks sellele saab ta mu tuju heaks teha - nimelt on mul arve peal veel 3,5 tuhat raha järel... Raha nagu maast leitud ja tuju tegi heaks küll. Kuna neiu oli tore, võtsin vaevaks täita ära ka sedeli "kiida teenindajat" - ja temagi reibas tuju paranes silmnähtavalt veelgi ja ta pakkus mulle ekstra komme tee peale kaasa. Suisa kahju, et ma selle arve ikkagi ära sulgesin. Aga ma pean meeles...

Eile Kotkas tutvustati mind uue kokteiliga, mida ma siinkohal kõigile soojalt soovitan .... mitte juua. Asi sai alguse süütust lõmpsimisest Melli ja Olliga, kes lubasid mu õlleklaasi džinni valada ja lõppes sellega, et kolmandasse vooru naases viimatinimetatu baarist, kaasas klaas, mis pidi sisaldama poolt liitrit Bocki ja 12 cl Liviko džinni (no mida veel, oleks siis mingite õilsate kraamidega tegu olnud!). Peale paari lonksu veendusin, et ainuke, mis mind päästa suudab on Kelluke, sest ilma pealejoogita sellist asja küll võimalik tarbida ei olnud. Klubi lõpuks oli klaas tühi ja huvitaval kombel ei juhtunud midagi halba ei mänguga ega ka mitte järgmisel hommikul mu peaga. Aga sellest hoolimata annan nõu sellist kraami mitte jooma hakata.

Tundub, et Madeira jaotused sel aastal uudistekünnist ei ületa - ei tunne endas mingit viitsimist neid uuesti läbi kaevama hakata,kuigi patserdamiste sekka eksis sisse ka tõeliselt ilusaid jaotusin, näiteks see, kuidas meil Leoga õnnestus küll anda avatihil väljamängija singelkuningale, kuid selle-eest panna ta mängu lõpuks progresseeruvasse pseudosundi. Kurat see kõlab nii hästi, et selle jao ma äkki siiski kunagi üles otsin.

Nädalavahetusel mängisime GP-finaali ja ma pean ütlema, et nii kehvasti kui seal, mängisin ma viimati ilmselt siis kui ma olin veel U-20. Lisaks sellele olid kõik valed otsused vääääga kallid - näiteks otsustasin peale pakkumist

2♣__p__2♦__DBL
3♣__?

umbes sellise lehega:

♠xx
♥ESx
♦Äxxxx
♣xxx

pakkuda kallis tsoonis 4♦, mis üheta keris. Partneril on aga:

♠ÄSxx
♥Kxx
♦KSTx
♣xx

ja halb uudis on see, et vastastel ei tule välja kolm ristit (mida vist praktiliselt kogu saal mängis) ja 4♦ üheta annab baranka (parim tulemus vastaste liini oli 1NT täpselt = 90 pts). Veel hullem, 3♦ täpselt (kui meil seda mängida lastakse) annab meile 100%, sest meie liini parim tulemus oli 100!

ja selliseid asju oli veel. Laupäeva lõunaks olime igatahes uhkelt tagant kolmandad, kuid siis hakkasime vaikselt ja visalt ülespoole rühkima ja õhtu saabudes olime tõusnud teiseks. Pühapäeval jälle kukkusime lõunaks kuskil kuuendaks, kuid lõpuga tõusime taas teiseks - seda ennekõike konkurentide ebaõnnestumiste tõttu. Uskumatu lugu, arvestades minu poolt näidatud mängu taset...

huvitav, et ka Pärnu karikal oli sama efekt - hommikul olid kõik küünte ja hammastega kallal, aga pigem teenisime viimastest voorudest. Ju siis üldine bridžialane vastupidavus on nii hea, et laseb lõpus taset (olgugi kehva) üleval hoida, samal ajal kui teised hakkavad veel hullemini mängima.

Esmaspäeval Tartu võistkondlikel meistrikatel mängisime jälle vahelduse mõttes hästi. Veider lugu oli see, et meie lauas pakuti 5 slämmi - meie 2 ja vastased 3 - ning mitte ükski neist ei tulnud välja.

Esimeses pingutasid vastased natuke üle lehtedega:

♠ÄKxx
♥ÄS9x
♦ÄSxx
♣x


♠Exx
♥Ex
♦KEx
♣ÄKxxx

ülemine käsi avas 1♣ ja pärast hakkas alumine käsi kapteniks, küsis järgi ässad ja kuningad ning hoolimata ühe puudumisest pani 7NT. Leping suurem asi ei olnud ja meie õnneks ei istunud asjad piisavalt hästi, nii et läks üheta. Teisest küljest olid asjad piisavalt head selleks, et 6NT välja tuleks, mis ka teises toas juhtunud

Teises jaos pakkusime lihtsalt:
♠ESx
♥Kxxxxx
♦Ex
♣Kx


♠Ä
♥ESx
♦ÄKSTxxx
♣ÄS

ülemisest käest avades:
1♥___4NT
5♣___6♥

kahjuks selgus, et kuigi ärtu on 2-2, on ruutu 3-1; avakäigu teeb ruutusingliga käsi ja ♥Ä on ta partneri käes ning ruutu löök tuleb sisse. Nagu jagu oli, tuli mängida hoopis kuut ruutut (mis läheks taha, kui ärtu oleks 3-1 ja ärtu äss oleks kolmeses käes). Õnneks teises toas juhtus sama.

Teises matshis ronisid kõigepealt slämmi vastased:

♠ÄSxxxxx___♠KEx
♥Kxxx______♥Exx
♦ÄK________♦Sxxx
♣-_________♣xxx

1♠___2♣___2♠___3♣
6♠

otsustasime Leoga tõkkesse mitte minna ja see osutus heaks valikuks, kuna ärtus tekkis meile kaks tihi. Teises toas kontreeriti juba 5♠ ära!


Ja meie selle matshi slämm oli selline:
♠xx
♥ÄS8x
♦ÄExx
♣KSx

♠ÄKES
♥K9xx
♦Sxx
♣Äx

jõudsime nende kaartidega 6♥-sse, selgus et meil on trumbikaduja (kuigi vastane käis neljanda emanda alt avakäigu, ei olnud kuskilt võtta inspiratsiooni, et see õigesti kinni püüda pärast seda) ja ♦K ei lõikunud. Oleks saanud küll võita, mängides sellele, et neljase trumbi käes on täpselt selline kaart:

♠xxxx
♥Exxx
♦Kx
♣xxx

siis saaks peale kaht trumbiringi mängida nii, et elimineerida risti, tõmmata ära neli pada ja visata vastane trumpemandaga sisse, aga noh, ruutu lõikus tundus lihtsama variandina.

Teises lauas aga juhtus hämmastav-kummastav asi - nimelt kui meie võistkonnakaaslane oli trumpemandaga tihi saanud, pani ta ise ♦K lauale! Nii see välja tuligi....

Kolmandas matshis me targu slämmi ei roninud, küll aga tegi seda vastane. Ma andsin küll Luksile shansi meie füüsiline trumbitihi magama panna, aga ta ei kasutanud seda (ja kui ta oleks seda teinud, poleks ka midagi hullu juhtunud, sest üheta läheks leping niikuinii).

Mul oli käes selline leht:
♠Sx
♥xx
♦xx
♣ÄS987xx

ja pakkumine käis (mina teiselt käelt teadagi)
1♣__3♣__DBL__p
3♠______4♠
4NT_____5♦
5♥______5NT
6♠

leidsin, et iga äss on arvel, ja panin siis oma ainsa avakäigul lauale, lauda ilmus mu taga selline kaart (kontra on selle lehega suht nadi pakkumine, ise pakuksin 3NT aga aktsepteerin ka varitsuspassi (tsoonsus on võrdne)):

________♠xxx
________♥xx
________♦ÄSxx
________♣KTxx

ja minu kergenduseks oli nii partneril kui väljamängijal masti. Uurisin siis natuke pakkumist ja selgus, et vastane küsin nelja ässa ja laud arvas, et 5♥ küsib kuningaid (väljamängija kinnitas mu kahtlusi, et tegelikult ta küsis oma arust trumpemandat). Kuna käik märgid näitasid, et ♠E on Luksi käes (ja kui tal seda ei olegi, pole niikuinii kiiret), siis käisin uue risti, sest kui väljamängijal on kuues ÄK padas, edutab löök emandaga mu ♠S-le tihi. Luks lõigi emandaga ja pärast sai veel ♦E-ga tihi kätte, leping kaheta. Nali oli aga selles, et Luksi ♠E oli kolmas ja kui ta lööks väiksega (mida mõni vähem mängumees teha võiks) kaoks meie trumbitihi. Slämmis pole madalalt löömisel muidugi vähimatki pointi - kui emand tihi saab, on leping niikuinii taga, sestap pole mõtet lüües koonerdada.

Kui kõik ausalt ära rääkida, mis ma Madeirast arvan, siis tuleb tunnistada, et seal oli ka sel aastal äärmiselt tore ja kindlasti tahan sinna veel tagasi minna. Kuigi osa toredusest võib kanda kontrasti arvele – seal oli õhutemperatuur kuskil 25 alla ja ookean 20 peale, ning hommikusöögilauas hotelli terrassi peal jääkülma šampust limpsides jõudsid minuni uudised, et Eestis on paar miinust ja taevast tuiskab alla mingi ebamäärase konsistentsiga ainet – arvan ma, et 90% selle saare võlust tuleb ta enda arvele panna. Aga jah, niipea kui tagasiteel Riia ilma nägin, tekkis küll mõte, et nahhui mul oli vaja tagasi tulla – kontrast oli ikka päris jube.

Ainuke tüütu asi on sinna kohapeale navigeerimine. Kuidagi ei õnnestunud saada paremat logistikat kui see, et minnes tuli meil kuskil 7-8 tundi öösel Stanstedi lennujaamas kügeleda ja tulles oleks see aeg olnud mingi 15 tundi (siis võtsime lähikonnast hotelli De Salis – kahjuks neil seal mingeid hotelli kirjadega meeneid ei olnud, mida oleks saanud kodumaale Indrek Salisele kaasa võtta). Hotellis sai lõpuks ära kasutatud ka Katani Asustajate mäng, nii et ei saanudki see ilmaasjata siit kaasa veetud…

Lendamine on üldse inimestele maksimaalselt ebamugavuks tehtud – see perssekukkunud Ryanair lubab pagasisse toppida ainult 15 kilo träni, mis tähendab et hoolimata kahest käsipagasist olid meil tõsised kaaluprobleemid ja nii mõnigi pudel madeirat jäi kodumaale kaubanduskeskuste riiuleid kaunistama. No ebaõnn… Lisaks sellele, et nad kaaluga pedereerivad, õnnestus mul sattuda mingi ülbe teenindaja otsa. Nimelt kui tahtsin enne lennuki peale minemist kontrollida, palju mu käsipagas kaalub ja selleks kasutada üht check-in kassat (kus ei olnud mitte kedagi lähikonnas), siis tädi leti taga mitte ainult ei hakanud selle peale pröökama, et „Here is a check-in area!“ ja osutama saali pandud kaalude suunas, vaid kattis näidiku kinni, et ma kohe mitte mingil juhul ei näeks, palju see näitab. Kui ma talle seletasin, et ega mul ei ole kahju sellest 50 pennist, mida nad kaalumise eest võtavad, vaid mul lihtsalt ei ole puhtfüüsiliselt ühtegi inglise raha taskus, siis oli vastuseks tige pilk ja kuri urin… Huvitav, kas peaks ta peale kaebuse kirjutama Stanstedi lennujaamale (või on need inimesed leti taga lennufirmade palgal? siis peaks kiusama Easyjetti) – mitte et see midagi muudaks või nii, mul endal on suht savi, aga äkki saab talle mõne ebamugavuse põhjustada.

Kaks veidrat lugu reisi peal juhtus ka. Esimene oli, et kui me Madeirale lähenesime, siis olid ilmaolud sellised, et piloot väitis, et üritame maanduda hoopis Porto Santol (naabersaar) – õnneks siiski poole tunni jooksul läks asi nii palju paremaks, et saime ikkagi õige saare peal maha. Ja teine oli see, et Riia vahel liiklemiseks hoidsime me Lempsi sappa. Sinna minnes oli see igatahes hädavajalik (me ei teadnud, kus see lennujaam täpselt on), tagasi tulles oli kah abiks (ma olen küll Riias üsna palju käinud, aga mitte kunagi nii, et ise oleks autoga orienteeruma pidanud). Aga juhtunud nii, et kui me üle Daugava saime, siis pressiti meile piisavalt palju vahele ja Lemps kadus silmist. Mis seals’ ikka, keerasime otsa Brivibase peale ja hakkasime Eesti poole törtsutama, samal ajal kui Lemps ise oli kuskil kogemata kombel vale teeotsa võtnud ja jõudis Riiast välja alles hiljem.

Madeiral sai sel aastal suhteliselt palju turistitatud – kohe esimesel õhtul oli päevakorral welcome-drink mingis vanas ja väärikas veinikeldris. Tuvastasin, et roosa vein on seal saarel väga hea ja pekipirukatel ka midagi viga ei ole (kuigi Maarja selles teises asjas väga ühel meelel ei olnud). Kuna reisist oli kogunenud juba paras jetlag, otsustasin enne sissejuhatava paarika algust korraks pikali visata. Kui oli aeg kaarte mängima, pidas mu autopiloot Maarjaga maha väidetavalt umbes järgmise kahekõne:

M – Tõuse üles, aeg on turniirile minna!
AP – Ei tõuse!
M – Kohe hakkab!
AP – mis siis?
M – Ütlen siis Leole, et sa ei tule?
AP – Mida kuradit, ei ütle midagi, muidugi tulen kaarte mängima!

Ise ma sellest kahekõnest küll midagi ei mäleta. Turniir läks küll paremini kui eelmine sissejuhatav üritus, saime koguni ca 43%. Ainuke hea asi oli see, et ühe 7NT panime ära (5-3 pada ja 6-4 ruutuklapiga), aga jaotustest ja bridgest üldse kirjutan võib-olla kunagi hiljem. Kui viitsin.

Järgnevad päevad kulgesid üldiselt programmi – „hommikul bassein, päeval turistitamine – õhtul mäng“ järgi. Selle õhtuse osa oleks võinud muidugi vahele jätta ja jätkata turistitamist. Testisime järgi paar kohalikku söömakohta, eriti nende kalaosakondasid. Üldiselt olid turistirajoonis praadide hinnad kuskil natuke peale 10 euro, aga igasugu veidraid asju oleks võinud ka märksa kallima hinna eest tellida (me väga ei tahtnud). Muuhulgas proovisime järgi kohaliku rahvuskala espada (inglise keeli vist black scabbard fish), mis nägi välja nagu mõrvarlik süvamereangerjas (umbes meeter pikk, madujas, pungis silmadega ja tõsised tapjakihvad suus). Taldriku peal nägi ta välja nagu kala ikka, midagi väga epohhiloovat ta ei olnud, aga täitsa aus söömapala, kõlbas süüa nii koos grillitud banaanidega, mis pidi Madeira rahvusköögi leiutis olema – kuigi söömakohas figureeris ta nime all Espada Capri, kui ka ilma. Maarja proovis järele ka mingi tursaprae sibulatega – see oli vintske, mina testisin tuunikalasteiki – see oli superhea. Igasugu mereollust oli kaubamajades nii et ulus, juba ainuüksi tuunikalakonserve oli paarteist erinevat tükki + pasteedid.
Mis veinidesse puutub, siis avastasime sellise asja nagu Vinho Verde. Alguses ma kahtlustasin, et tegu on mingi noore valge veiniga (Verde tähendab minu tagasihoidlike portugali keele teadmiste kohaselt rohelist), aga asja guugeldades selgus, et see on ainult pool tõde. Tegemist pidigi olema noorte veinidega, mida tehakse mingis Portugali põhjaosa piirkonnas, aga nad ei pea ilmtingimata valged olema, vaid võivad olla ka punased või roosad. Igatahes oli tegu vägagi hästi joodava asjandusega.

Linna peal tegime ühe väikse tiiru turistibussi katusel (õigemini teisel korrusel) ja korra tulime kesklinnast jala hotelli (ca 3-4 km). Mulje oli selline, et olulisel kohal on kolm asja – nikerdused (majadel), maadeavastajate kujud (tänavanurkadel ja platsidel) ja vohav troopikataimestik (igal pool). Väidetavalt olevat Funchalis (Madeira pealinn) olemas ka botaanikaaed, kuid mulle tundus see asi kahtlane – mu meelest oli kogu see linn üks suur botaanikaaed, parkideski olid puudel sildid küljes, et kust kohast nad pärit on. Natuke kooserdasime läbi ka turistipoode, need olid suht sisult sotsialistlikud, vormilt rahvuslikud (st. umbes sama ideega kui igal pool mujal maailmas). Ma leidsin vähemalt hea asja, millega müüjad kaugemale peletada – nimelt tahtsin osta endale särki, millel oleks suurelt peal Madeira lipp. Kuskil seda ei olnud, kuigi üks müüjatest soovitas mul osta neilt tavaline särk ja Madeira lipp ning need kokku õmmelda, siis selle õnge ma ka ei läinud.

Neljapäeval korraldati bridgemängijaile õhtusöök mingis vanas kindluses (renoveeritud muidugi) koos kohaliku rahvatantsuansambli esinemisega. Kuigi see oli kirjas nime all „typical dinner“, tuleb tunnistada, et ta oli ikkagi ebatüüpiliselt kehv – vähemalt nii leidsime me Sulev Ulbiga mälestusi kõrvutades (temal eelmisest, mul üle-eelmisest aastast). Aga noh, süüa ja juua ikkagi midagi sai ja oli hea, soe ja lõbus.
Reedel otsustas pool meie seltskonnast minna mägedesse matkarajale (neid on kogu saar täis, kohalikud kutsuvad neid levadadeks), meie Maarjaga ning Sven-Kairi aga võtsime ette väikese paaditripi Kolumbuse laeva koopial. Mõlemad pooled jäid oma valikuga rahule (kuigi mul tundus, et matkajate irve oli nats läbi hammaste pressitud, kuna see oli suht väsitav retk olnud). Laev iseenesest oli lahe, aga ma vean kihla, et Kolumbusel küll nii vinget mootorit ei olnud. Tee peal õnnestus isegi delfiinid ära näha – või vähemalt natuke neist. Mingeid hüppeid veest välja ja saltosid nad ei teinud, lihtsalt mingi hetk ilmusid laeva kõrval välja ja näitasid uimi natuke.
Laupäeval võtsime Lempsiga kolme peale takso koos juhiga ja lasime end hommikupoolikul mööda saart ringi sõidutada. Kui võrrelda kahe aasta taguse retkega, kus me auto üürisime ja Tihase rooli tõstsime, oli see ilmselt märksa parem (kuigi kallim) variant. Tüüp vedas meid igasugustesse lahedatesse kohtadesse saare idaosas, mida ise ei oleks pruukinud kuidagi üles leida. Tõsine lemmik oli mingi koobas, kuhu laine sisse pressis ja kui koobas täis sai, siis pressis lõksujäänud õhk end sealt välja, tekitades päris korraliku duši. Loomulikult suurim veesammas kerkis ikka siis, kui meie sealt kõrvalt läbi jalutasime. Aga ka muud vaated olid täiesti suurepärased, näiteks nii ilusaid vikerkaari, kui olid mägede vahel, pole mina veel kohanud (ilma lünkadeta ja kõik seitse värvi erksalt näha). Taksojuht kiitis sõidu peal mingit kohalikku likööri nimega Poncha (kuigi ta ise ei pidada jooma), seda vedasime ühe pisikese pudeli kodumaale kaasa, eks mõnel külmal talvepäeval saab järgi testitud, kas see ikka tõesti külma vastu aitab. Kuigi ma pean tunnistama, et tema kangus (25 kraadi) tekitab mus teatavat skeptitsismi.

Kuigi bridž (mis oli formaalselt peamine põhjus Madeirale minekuks) oli suhteliselt ebaõnnestunud, jäin ma reisiga igatahes väga rahule ja nagu ma Maarjale mainisin, kui arutasime, mis jäi saarel veel tegemata – „pole hullu, ega me siin viimast korda ei ole!“. Kindlasti lähen sinna veel tagasi!

Nii, Madeiramaalt tagasi (ja juba kahetsen, arvestades mis kõnts siin vastu vaatab). Reis oli super, kuigi bridžimäng suhteliselt ebaõnnestus ja lendamine on ikka üks p...sselastud transpordiviis. Mingi hetk teen ka pikema postituse, aga praeguseks üks jaotus, kus me tegelikult pakkusime päris hästi – kuid kumbki ei julgenud enda peale lõplikku vastutust võtta ja jätsime seepärast hea seitsme pakkumata.

Lauri - Leo
♠ÄKxx____♠Exxx
♥STx_____♥-
♦ÄExx____♦KSxx
♣Kx______♣ÄESTx

pakkumine käis nii:

1♣_(1♥)_2♣_(2♥)
p_______2♠
3♠______4♣
4♦______4♥
4♠______5♣
5♦______5♥
6♣______6♠
p…
tõlge siis selline:
1♣ = tugev (kuna olime odavas tsoonis, siis 17 silma ühtlasega läheb 1♣ avangusse)
.........2♣ = NAT, FG
p = pole midagi pakkuda (mängime siin trahvikontrat)
.........2♠ = 4 pada
3♠ = NAT (mul on küll absoluutne minimum, kuid päris head kaardid kui partner ärtu singli leiab – ja tõenäoliselt on mul kõnts võimalik ka järgmisel ringil ära näidata)
.........4♣/4♦/4♥ = cuebidid
4♠ =OK, meil on kontrollid, kuid vaata ise edasi, ega ma eriti slämist huvitatud ei ole
.........5♣ = esimese ringi cue ristis, ei tahtnud mult ässa küsida, kuna ta ei saa hästi teada, kas mul on kasutu ärtuäss, samuti võib ♣K olemasolu segaseks jääda
5♦ = esimese ringi kontroll ruutus
.........5♥ = esimese ringi kontroll ärtus, lootuses, et ma pakun 5NT Josephine’i ja ta saab oma padaemanda ära näidata
6♣ = ♣K, tundus, et partneril on vaja seda kaarti teada saada (ma ei olnud kindel, kas me oleme kindlasti slämmi teel või võime veel viies peatuda, kui mul ristis midagi ei ole ja pada on niru), Josephine tegemine ühest küljest ei tulnud pähe ja teisest küljest see ei pruugi lahendada küsimust, mis saab ruutukadujaist (meil on täpselt 4-4 padaklapp ja kui partneril on viiene risti ei pruugi ärtulööke jaguda) või kas ta ootab mult paja ÄKE-t. Vähemalt hoiab 6♣ esialgu pakkumise lahti
.........6♠ = resigneerunult, kuna tundus, et mu padakvaliteeti pole võimalik teada saada

Tegelikult oleks olnud siin kaks head variant suur slämm ära pakkuda. Esimene on juba nimetatud Josephine’i variant ja teine see, et Leo peaks mulle tegema veel 6♦ cue – näidates tõsist suure slämmi huvi. Selle peale ma ilmselt oma kaardiga pakuksin 6♥ = minu leht sobib seitsmeks ja ärtus jõudu raisku ei lähe, lootuses et Leo taipab, et pada ÄKE-ga ma paneksin kohe 7 täis (kui tal neid vaja on) ja kui mul pole ÄK-t, siis teen 6♠ signoffi.

Ei ole hea see vastutuse veeretamine…

Käisin taas pokkerit mängimas - seekord natuke teistsuguse eelhäälestusega - pigem nautida mängu ja gämblida, mitte oma nuppudest ihu ja hingega kinni hoida. Tulemus oli ka vastav, midagi head ei juhtunud, ilmselt olin agressiivne valede kohtade peal. Esimene mäng lõppes, kui ma ei viitsinud enam käesoleva jaotuse kaotamise puhul jätkata (nuppe oli nats vähe järgi jäänud) ja läksin all-in'i ÄE-ga kui lauas oli KET9. Nagu karta oligi, olin sõdimas rea vastu ja soldatit ei tulnud. Mis teha, õigustatud tulemus. Teises kahes kukkusin välja reatõmmetega, järgmine kord olen tagasihoidlikum.

Põhiline lahing aga leidis aset peale pokkeriõhtut minu pool kodus, kui otsustasime jätkata roberi mängimisega. Seltskonnas siis lisaks minule Jaanus Mae, Toomas Kukemilk, Toomas Vaher ja Meelis Kuldkepp ning piisavas koguses alkoholi. Tegime viis roberit kõik kõigiga korra paaris ja korra väljas ja heitlus lõppes alles hommikul seitsme paiku. Rober+alkohol on suhteliselt ohtlik kombinatsioon ja paneb inimese hulle asju tegema - kuigi minu "inspiratsioonivälgatused" osutusid kokkuvõttes päris tulusaks. Ma leidsin roberis ka ühe hea omaduse - kui seis on sitt, oled sa odavas kalli vastu! Kõige suurem skoor tuli jaotusest, kus ma kogemata avasin 1♦ lehega:

♠KTx
♥KS9xx
♦ÄKESx
♣-

partnerilt teadagi 2♣ ja vastaselt 2♥. Avaldasin oma arvamust, et see leping välja ei tule, kuid partner pakkus 3♥. Ei osanud ma selle peale suurt midagi targemat kosta kui 3NT, mida peale kahte passi frustreerunud vastane kontreeris ja ma rekontreerisin. Lauda pandi selline elajas:

♠Ä
♥-
♦xxxx
♣ÄKETxxxx (jälle siis kaheksased odavmastid ruulivad)

Kuna vastane võttis ässa ära, siis tuli kolm ületihi (kallis tsoonis) Äärepealt oleksin ma võinud ka sarnase miinuse alla sattuda, kui avasin kolmandalt käelt 3♣ umbes sellise kõntsaga:

♠xx
♥xx
♦Exxx
♣KExxx

tagant järgnes kontra (pärast selgus, et vastased mängivad trahvikontrat!), aga minu õnneks pani eeskäsi ajama. Hiljem selgunud, et mu taga oli varitsemas selline loom:

♠ÄKx
♥ÄKx
♦Kx
♣ÄSTxx

auu.......

Kaks korda töötas elegantselt kolmese masti pakkumine (nagu ikka, odavas kalli vastu). Üks neist oli klassikaline - partner avab 1♥, vastane passib (pärast selgus, et kavaldas 17 pp-ga) ja mul on käes

♠xxxx
♥xxx
♦Kxx
♣xxx

pakkusin siis 2♣ ja lõpuks võitsime pakkumise 3♦-s. Lepingut nii lihtne võita ei olnud, pakkusin küll enne avakäiku vastastele, et kaheta ja võtame järgmise, aga mu partner ütles, et ta tahaks enne lauda näha (tal vist oli hea kaart) ja käis kolmeta.

Teine kolmese masti pakkumine oli küll rubriigist „The stunts are performed by trained professionals, please do not attempt this at home!“ Partner passis, vastane avas 1♥ ja mul oli käes:

♠xxx
♥ÄES87
♦xxx
♣xx

Leidsin, et midagi ma ikkagi pean tegema ja pakkusin 1♠ oma kolmesega. Vastane pani 2♦ ja partner (Mell) ei olnud ka kade mees – toetas duubelässaga 2♠! Vastane pani 3♥ ja mul tundus, et see jagu võib siiski hästi lõppeda, ning kontreerisin ära. Ei mäleta, mitmeta see täpselt keris, aga abiks oli igatahes…

Sel nädalavahetusel osalesime Pärnus Eesti paaride karikavõistlusel. Mängiti kokku 102 jagu ja nagu arvata võib, siis üht-teist nendes ikka juhtus kah. Ise mängisime rutiinselt (eriti mina), kuid sellest hoolimata suhteliselt hästi. Siin siis väike kokkuvõtte (osad jaod on pööratud, et fookus Südi peale satuks).
Veidral kombel keeldus meie slämmimasin töötamast – vist jälle kuskil kuuri all seismisest roostesse läinud. Mõnikord ei osanud lihtsalt võitvat otsust valida ja mõnikord sai talitatud kehvasti ja süsteemiga pudrutatud, kuid õnneks ei läinud asi nii hullusti kui Paus.

Kui Selles jaos ei seisnud meie ebaõnn mitte selles, et me halvasti oleks pakkunud, vaid selles, et meil olid liiga head lehed, siis järgmine juhtum oli juba kriminaalne.

Eelmises näites toimunu veel värskelt meeles, tegin siin südame kõvaks ja küsisin ikkagi, mis mastis Leol kuningas on. Veel enam – küsisin ka emanda täpse asukoha järgi. Kahjuks selgus, et süsteem oli liiga hea ja vältisime ca 50%st suurt slämmi (pisikeste ekstrašanssidega sunni näol), mille enamus mu käest kinnisilmi täis lajatas.

Selles jaos aga juhtus siis minu jaoks selline omapärane lugu, et Leo tegi geimistopperi ja kui ma selle vastu olin võtnud, siis keevitas joonelt slämmi täis. Temal muidugi oli pakkumise ajal mõte muudel radadel.


Korra jätsime pakkumata väga hea slämmi, kuid tänu halvale istumisele teenisime kaheksa plussi. Tõeliselt geniaalse väljamänguga sai siin aga hakkama Olavi Oja.


Ja mõnikord tundub, et kui partner avab 1♣, siis oleks vaja hädasti mingit punast nuppu, mis laseks sul endal kapteniks hakata, seekord jäi pakkumata seitse (mis küll ei ole päris laydown, kuid tuleb välja).


Leo rääkis, et eelmise nädalavahetuse guljašiturniir sundis teda kaitsele mõtlema – nüüd oli paar korda näha, et see tuli päris abiks. Siintegi Ines küll kõik, mis tema võimuses, aga Leo ei läinud õnge.


Samuti oskas Leo kasutada ära teadmist, et kui vastane mängib nelja kallist, on selle taha võtmiseks vaja nelja tihi.

Selles jaos panin Leo keerulisse seisu, mille ta õigesti lahendas. Muidugi, et selline seis peale tekiks, pidi kõigepealt väljamängija eksima.


Minul kaitses väga kriitilisi otsuseid vastu võtta ei tulnud, aga ühe inetu soperdusega sain ikkagi hakkama

See oli ilmselt mu suurim patserdus sel turniiril – muud piirdusid reeglina kas üle- või alttihide laialijaotamise või ebaõnnestunud avakäikudega. Ühe korra võtsin võistlevas pakkumises vastu vale otsuse.


Muidugi, võrreldes järgmise pakkumisimega oli mu äpardus harukordselt leebe. Ma tean küll, et mõnede paaride kohta on öeldud, et kui need slämmi pakuvad, siis tõmba oma äss ära ja partner signaliseerib, kus temal äss on, aga siin oli tegemist juba ilmselt meditsiinilist sekkumist nõudva avantüüriga.


Kuigi Leo oli kaitses tubli, siis väljamängus käis ta ühe geimi lohakuse tõttu taha.

Endal ka midagi eriti head väljamängus toimuma ei õnnestunud panna, ainult ühel korral õnnestus kaitse habemega naljade abil õnge võtta.

Selgus ka konventsionaalsete kaitsepakkumiste ohtlikkus: vastased saavad mitu korda oma lehte kirjeldada.


Kaks jagu tekitasid mus tunde, et mul ei ole häid pakkumisalternatiive. Leidsin, et odava tsooni lõbud, pakkugem tagasihoidlikult (kui Leo edasi ei paku, siis suure tõenäosusega geimi ei ole). Leol oligi 11 punkti ja duubelruutu, kuid leping tuli siiski ületihiga välja, geimidest pole haisugi.

Siin oli mul ees kolm passi ja käes selline mitteapetiitne kollektsioon.

Leidsin, et ma ei taha nii hõreda ristiga avada 2♣, samuti ei paelunud mind ka mõte 1♦-st – kallid on nadid. Sestap passisin. Mul oli küll õigus, et punktid olid pooleks ja vastasel 15 kaarti kallistes, kuid paraku istus kogu jagu meile hästi (vastaste S, E ja K olid lõikes ja lõigata sai nuppe vaid õigesti) ja laekus 4 miinust. Need miinused mind eriti ei morjenda (juhuslik ebaõnn), aga ma hakkasin mõtlema, et äkki peaks neljandalt käelt mängima mingit sarnast asja nagu: 1♣ tugev (ca 15+), 1♦ 4+ ärtu, 1♥ 4+♠, 1♠ 4-4 kallid, 1NT ca 11-14 ilma neljase kallismastita. See aitaks vähemalt natukenegi avapakkumisega tõkestada.

Niimoodi kabetades siis olime enne viimast vooru kuuendal kohal. Viimane voor aga on väärt omaette peatükki, toimunu oli tõeliselt jõhker. Kõigepealt pressisime me esimeses jaotuses ära slämmi (loomulikult jälle süsteemi sassi ajades)

Selle jao peale kulus suhteliselt palju aega, aga järgmine jagu oli veel hullem.

Kolmandas jõudis slämmi juba vastane ja neljandas sattusid nad konksu otsa ja hakkasid visklema - ei läinud paremaks.

Nagu arvata oli, läks sellegi jaotuse peale hiiglama pikalt aega, ning kui võtsime uue jaotuse kätte, karjus parasjagu kohtunik, et aega on veel 6 minutit. Selle peale küsis Leo, et kas vastased nõustuvad, et nemad on pigem mõtlemisega tegelenud ja selle peale teatas tüüp, et tal on pohhui, aga on ta jee sellega nõus, Luks mõtles esimese jao kah (vastikud ja tüütud inimesed need lätlased, ma ütlen!), aga ajatrahvid olid ees ootamas, sest Leo avas 1♣ ja mul oli käes 12 silma 7-4 jaotusega.

Selle jao peale läks tegelikult aega ca 2 minutit, aga ega viimaseski jaos midagi lihtsat ei oodanud (kõigepealt ei õnnestunud kuskilt jaotustki saada, kuna poisid olid selle ära koristanud)

Ühesõnaga oli meile viimasest voorust 25 näkku kirjutatud, aga me olime ajalimiidi ületanud, saatsin siis Leo kohtuniku jutule asjaolusid selgitama (sest kuuest jaotusest neljas ei olnud meie roll muu kui kaartide panemine, viiendas toimus kiirtuli ja ainult ühes kulutasime me veidi rohkem aega kui idée poolest oli ette nähtud). Känd suhtus meie probleemi mõistlikult ja VP-sid lahutama ei hakanud, ning kuna esimesest neljast lauast oli kahel lõppenud mäng meie jaoks soodsa tulemusega, tõusime kuuendalt kohalt kolmandaks – võrdsete punktide juures Olafi-Puugiga sai määravaks see, et meil oli IMPe rohkem teenitud!

Võib-olla tundub kohtuniku otsus meid trahvimata jätta Puugi-Olafi suhtes ülekohtusena, kuid täna hommikul (õigemini öösel, sest uni läks mul juba enne viit ära) jaotusi üle vaadates leidsin, et tegelikult oli see hämmastavalt õiglane. Nimelt oli 14. voorus meil ühes jaos kirjas vale tulemus (st. üks tulemus oli kirjutatud kahe jaotuse juurde) ja selle tagajärjel oli meil +90 asemel kirja läinud -200, mida me turniirisaalis tähele ei pannud. Selle vahe oli 3VP-d (14 asemel 17), nii et tegelikult oli meie 3. koht täiesti ausalt välja teenitud. Kurioosseks muudab aga selle vea sissejäämise asi, et see juhtus vastase vastu, kes oma tulemused kõik kirja paneb ja kelle seisund ETBLis eeldab, et kui ta sellise asja avastab, siis peaks ta kindlasti reageerima ja selle parandamise ette võtma. No OK, tegelikult mul otseseid pretensioone ei ole, sest kuigi selline asi ei kandideeri küll Fair Play auhinnale, võiks ju ka ise tulemusi üle kontrollida. Lõppkokkuvõttes esikolmiku kohad sellest ei muutunud ja omakasu on suur jõud (eeldusel, ET inimene seda üldse tähele pani, sest ka näiteks Luks kirjutab tulemused üles, aga tema neid kontrollima ei jõudnud)…


Ja tagasiteel selgus, et inimloomuse väiklus on piiritu. Nimelt on meil Tartu klubis üks mängija, kelle nime ma konfidentsiaalsuse huvides ei nimeta, kes tõenäoliselt põeb sügavakujulist paranoiat ja kahtlustab kõiki ja kõike valemängus või vähemalt illegaalse informatsiooni kasutamises. Eelmises klubis oli üks jagu, kus seisab 70%-line suur slämm (kas trump on 2-2 või siis kõrvalmastis kuningas lõikes), mille pakkusid ära kaks paari. Ülalnimetatud tegelane oli väljendanud kahtlust, et äkki vähemalt üks neist paaridest kuulis ära, et seitse seisab ja sellepärast pakkus, peaks asja lähemalt uurima. Nii et siit moraal – Tartu klubis pakkuge ainult selliseid suuri slämme, mille tõenäosus on vähemalt 75%, muidu langete ka teie kahtluse alla!

Lehed selles jaos olid järgnevad:

ÄKES____xxx
ÄSxx_____Ex
ÄKxx____ESTxx
Ä_______STx

ja noh, minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt on väga keeruline seitset MITTE pakkuda – üks võimalus oleks näiteks:

1♣ - 1♦
1♥ (F) – 2♦ (5-7, 5+♦)
7♦

Kui partneril on viiene ruutu ja kolmene risti, siis kõige hullemal juhul on see trump 2-2st + tal võib olla ka ärtu pilt (ruutus on tal maks. 3 punkti), mis annab päris palju juurde, kui partneril on kuuene ruutu, siis on leping praktiliselt ladvast – kui ka tal ei ole singelristit. Niikuinii kõiki nuppe ju teada ei saa.

Nagu ma eelmise klubi järel prognoosisin - välk lõigi sisse. Kuigi detailid olid eeldatavast pisut erinevad - mitte Mikelsaar ei pannud sundi mind, vaid Lauri Ruus pani sundi Leo - oli lõpptulemus ikka -14 IMPi. Nujah, eks ta ole. Saimegi klubis neli suurt miinusskoori - üks oli see meie vastu väljasunnitud 6NT, teises olime ise slämmis, mis sõltub laias laastus üheksases mastis trumpemanda leidmisest (ei leidnud). Kolmas oli töine õnnetus: avasin lehega:

♠ ÄKTxx
♥ -
♦ KSTxxx
♣ KE

Tugeva ristiga. Selle peale panid vastased jalgu 2♣ - 4♣ ja mis ma ikka teha oskan - panin sinna 4♠, mis sai kontra ja läks kaheta. Partneri leht oli:

♠ xx
♥ ESTxxx
♦ xxx
♣ xx

5♦ läheb küll üheta, aga see selleks, ei osanud pakkuda.

Neljas miinusekoht oli aga huvitavam - ma esialgu põdesin, et mina olin süüdi selles, et leping välja tuli, aga täna hommikul tööl selgus, et viimase naela lõi meie kirstu ikkagi Leo. Ja GIB väidab, et leping on alati väljas.

Jagu pööratud, kliberid kohati suvalised

Reedel otsustasin ühe vana asja jälle ette võtta. Nimelt kuskil juuni alguses juhtus meie suurema läpakaga selline õnnetu asi, et ta sai väikse teeduši osaliseks (või valati talle peale midagi muud, ma nii täpselt ka ei mäleta). Tulemuseks oli punktiklahvi mittefunktsioneerimine ja peale seda käisime Kernelis asja uurimas, mille peale nood arvasid, et ilmselt on lahenduseks uue klaviatuuri tellimine, millega pidi ca kuu aega aega minema. Vahepeal siis sisestasime punkte kopipeistiga (ega see meeldiv olnud) ja ootasime, millal siis meile teatatakse uue klaveri saabumisest. Lõpuks tundus, et neli kuud peaks küll paras ajavaru olema ja läksin asja lähemalt uurima. Kõigepealt kulus mul veerand tundi selgitamiseks, kes ma selline olen ja mida ma tahan (huvitav, kas neil sellised "rippuvad" asjad kuskil üles kirjutatud ei ole inimeste nimede järgi) ja lõpuks siis tuvastati, et tõepoolest ma olen neil seal kirjas, veel paremgi - klaviatuur on mind juba juuni lõpust seal ees ootamas! No tere tali, mulle oleks võinud ju siis ka mingi infojupikese edastada (seda enam, et netti pakub meile sama firma, ei oleks ju keeruline mind üles leida) - kohapeal arvati, et "Ilmselt me siis helistasime ja kui te vastu ei saanud võtta, siis vajus kuidagi tahaplaanile!" Urrr.... Vähemalt sai nüüd asi ringi vahetatud.

Eestlastel (Leo-Olaf, Sven-Vasja)õnnestus nädalavahetusel Moskvas ära võita guljašiturniir. Äärepealt oleksin lasknud end ära rääkida, et ka sinna minna, aga esiteks ei meeldinud mulle turniiri kestus (kahe-kolmepäevased turniirid on vastikult tüütud) ja teiseks ei meeldi mulle Venemaa. Kui ma pärast kuulsin, et asi oli guljašš, siis olin väga rahul, et oskasin õigel ajal ära öelda ja asja põgusalt BBO-s kiibitsedes selgus, et tegu oli veel pättoniga! Nii et igati hea, et ma ei läinud - poisid tõid võidu kotti, mille mina oleks võib-olla tuksi keeranud ja ise ma ei pidanud mängima ebardlikus riigis ebardliku punktiarvestussüsteemiga ebardlikku kaardiängu. Sest uskuge mind, bridžiga on seal ühist ainult kaks asja - mängijad ja reeglid. Väike stiilinäide finaalist:

♠ -
♥ -
♦ ÄKE9854
♣ S96543


♠ ÄST8642
♥ ÄEST64
♦ -
♣ -


Selline tagasihoidlik ebaklapijagu siis. Kui see panna mängu reaalses elus, siis ma ei kujuta hästi ettegi, kuhu pakkumine omadega välja jõuaks. Guljašiturniiril aga ei ole sellised "nirud" kahemastilehed just hea märk ja Leo ja Olavi pakkusid seda jagu järgnevalt (ma nende täpseid meetodeid ei tea, nii et ei oska öelda, mida avapakkumine tähendas, oma arvamus on et mingid Polish-2-suiteri sarnased asjad):

2♥ - pass

Kuna kallismastides midagi väga head ei olnud (üks istub 6-1, teine 6-0 vastas), siis läkski see leping üheta. Jagu jäi viiki, kuna ka teises lauas teati, missugused on jaotused ja seal jäädi mängima renoo käest 2♠ lepingut peale pakkumist

2♦ - 2♠

Huvitav, kas 2♦ ei olnud võimalik läbi passida - see vist tuleb väljagi (ruutu istub vastu ainult 4-2 ja risti 4-3)

Esmaspäeval õnnestus meil Leoga Tartu klubi ära võita, saades 74 IMPi. Hoolimata sellest, et tulemus oli suurepärane, jäi tegelikult veel ca 30 IMPi varugi. Jaotused olid tegelikult päris huvitavad ja teen siin neist väikese kokkuvõtte.
Kõigepealt

jaotuses 1 alustasime kuue miinusega, kuna ma ei kasutanud ära vastase kehakeele lugemist (diagramm on pööratud ja kliberid kohati suvalised)

Veidral kombel kohe järgmises jaotuses tekkis uus võimalus vastast lugeda – ja seekord kukkus see paremini välja

3. jaotus oli jälle reklaam väljavõtukontra intelligentsele kasutamisele: avad kallis odava vastu lehega
♠ ÄKxxx
♥ KExx
♦ xx
♣ Kx

1♠, vastane paneb 2♦ ja järgneb kaks passi. Nüüd siis tuleb mängu see koht, kus ma alati armastan öelda, et 5-4ga anna kontra ja paku 5-5ga… Meie vastane pakkus 2♥, jäi seda mängima, sai lauda

♠ xx
♥ xxx
♦ E9xxx
♣ Exx

ja käis üheta (saaks võita)

5. jaotusel oli tore märkeleht – kõik tulemused olid vaheldumisi 150 ja 100 NS-le (teises liinis midagi kas kaheta või kolmeta)

6. jaotuses töötasid kokkulepped meie kasuks.

10. jaotuses tekkis taktikaliselt huvitav seis: oletagem, et partner avab (kallis kalli vastu) 2♥, vastane passib ja sul on käes:

♠S9xx
♥ÄET
♦Sxxx
♣Ex

Mida teha?

Üks variant on optimistlikult passida ja loota, et vastane ei saa pakkumist üles võtta (sul on neljane pada ja üksjagu jõudu, nii et neljandal käel ei pruugi olla avangujõudu JA neljast pada), teine variant on tõsta kohe 3♥ tõkestavalt jalgu ja vaadata, mis siis edasi saab. Ma ise ilmselt tõstaksin kohe, meie vastane valis passi. VPV võttis asja kontraga üles ja PPV pani 3♣. Nüüd pakkus selle lehega 3♥, aga selgus tempokaotuse hind: VPV-l oli tugeva NT leht ilma ärtupidurita ja tal oli võimalik see pakkumine jõu pealt ära kontreerida (PPV 3♣ lubas väärtusi). Kaitse võttis ära 7 esimest tihi (partneril on kuues kuningas ärtus ja muidu malts) ja oligi laekunud -800 osamängu vastu. Mitte et antud turniiril väga oluline vahe oleks olnud, me Leoga oleksime pakkumise ilmselt lõpetanud kolmes padas või neljas ristis mis mõlemad välja tulevad ja saanud sealt oma 7-8 plussi, aga natuke ikkagi.

14. jaotuses ilmnes, et kui inimesele on üks mõte pähe tulnud, siis see keerleb seal ringi ja muid mõtteid sisse ei lase.

16. Kuigi üldiselt pole Luksi põhjust kahtlustada üleliigses lolluses, siis siin jaos andis ta saalile 15 IMPi tagasi, käies taha kontreeritud 4♣ (magas maha ühe äraviske ja/või ei mõelnud seisu korralikult läbi). Juhtub.

18. Jaotuses tekkis jälle pakkumisprobleem: Oleme odavas kalli vastu, Leo avab 1♦ (kui ühtlane, siis 14-16) ja vastane paneb vahele 4♠. Mul on

♠xxx
♥ÄK9x
♦ÄETxx
♣x

ja panen kontra (ei ole väljavõtuks, aga selge et mul antud pakkumises väga palju pada olema ei pea), Leolt 4NT, mis lubab, et on vähemalt kaks mängitavat kohta, kõige tõenäolisemalt mõlemad odavad, võib-olla ka ♦+♥ või kolmjalg. Võtsin siis kopsud õhku täis ja keevitasin 6♦ lauale. Selgus, et Leo oli oma pakkumise teinud 9 pp-ga:

♠-
♥xxx
♦Kxxxx
♣ÄExxx

ja see töötas ses suhtes hästi, et kui ta 2NT-ga alustab, siis me ei pruugi kuhugi jõuda. Kuigi ruutu istus 3-0 vastas, oli ♣K lõikes ja mänguprobleeme siin jaos ei tekkinud. Küll aga järgmises

21. jaotuses üritasin kah saalile tagasi anda:

Ja turniiri eelviimases jaotuses (nr 27) juhtus selline lugu, et vastane mängis vahelduse mõttes tõeliselt hästi – Martin Viil viskas mu 3NT-s sisse nagu nalja ja võitis lepingu ära… Välk lööb ikka sisse ootamatutes kohtades, järgmine kord ilmselt paneb Mikelsaar mu sundi!

Eile käisin siis teist korda elus pokkerit mängimas. Esialgu küll tundus, et väga ei viitsi (selline töönädala lõpu väsimus, väike haigusevimm ja kodus oli vaja nats asjatada), aga venitasin end suure surmaga kohale. Ja tundub, et kogemustest - nii vähe, kui neid ka on - on abi. Esimese väikse turniiri lõpetasin kolmanda kohaga ja teise võitsin. Mis siin salata, teise turniiri lõpuks olin ma täiesti kapsastunud olekus (18 tundi järjest ülal oldud) ja lõpuks kui taipasin, et kaardijumal mind hoiab, hakkasin lihtsalt tuima näoga kaasa pressima, et asi rutem läbi saaks. Kaardijumal hoidiski (kuigi vahepeal andis vihje, et ei tasu ka liiga ülbeks minna, kui ässapaariga seitsmepaarilt kesta sain tänu riveris lauda ilmunud seitsmele) ja nii see kotti tuligi. Äkki peakski seda mängu mängima hakkama (tegelikult oli teisel korral juba natuke huvitavam kui esimesel)?

Tundub, et Tartu BK kodukaga on asi sedapsi, et peab hakkama Kotka klubi tulemusi siia üles riputama.

30. september tulemused:

1. Oliver Loper - Meelis Kuldkepp +119
2. Anu Tensing - Andre Kaldamäe +117
3. Lauri Kann - Toomas Vaher +40
4. Kati Koido - Lauri Naber -25
5. Mario Truu - Janar Leeduks -57
6. Taavi Emajõe - Tamor Bakhoff -194

ja sügissarja esikümme on praegusel hetkel selline:

1.-2. Oliver Loper ja Meelis Kuldkepp 5,61 (2)
3. Andre Kaldamäe 3,46 (5)
4. Janar Leeduks 3,34 (5)
5. Anu Tensing 2,4 (3)
6. Toomas Vaher 2,05 (3)
7. Heigo Reima 1,73 (2)
8.-9. Irene Tamm ja Tanel Teinemaa 1,7 (4)
10. Lauri Naber 1,34 (3)

Mulle vist tõesti sobib esinemine. Eilane päev olin päev otsa selline pooltõbine ja õhtul läksin bridžikursusi läbi viima, peale seda oli enesetunne viimase peal ja nohu ka kuhugi ära kadunud. Pole paha.

Saadud eufoorias otsustasin et lähen ahneks ja ülbeks kätte. Nimelt mõtlesin, et Jaanus Mae kindlasti tahab mind veel õlledega varustada ja tegin talle ettepaneku panna vahele nelipakk Premier League'i futiennustuses. Asja idee oli selline, et praeguseks on seal seitse vooru olnud ja ma väitsin, et kui ma panen praegu nullist alates uue pundi kokku, siis hooaja lõpuks saan ma tast mööda (tal on ca 170 punkti edumaad). Mae tegi ettepaneku peale väga üllatunult rõõmsat häält ja ilmselt siis ego ei lubanud tal seda pakkumist niisama vastu võtta, vaid ta pakkus mulle natuke paremat kurssi - tema poolt 5, minu poolt 4 õlle. Noh mulle sobib, nüüd on igatahes stiimulit küll ja veel, et seda asja paremini mängida. Panin siis pundi kokku ja võtsin plussid-miinused kokku. Tema poolt on siis 170 punkti ja see, et vormis olevate mängijate hinnad on tõusnud, minu poolel võimalus alustada ballastivabalt ja see, et mul on kõik 30 transferit kasutada (kui mu arvepidamine klapib, siis tal on 7 kasutatud). Loomulikult ma pean kordama, et mu ettepanek oli rumal ja ahne, aga millegagi peab ju elu lõbusamaks tegema!